Language of document : ECLI:EU:C:2014:194

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 20. märtsil 2014(1)

Liidetud kohtuasjad C‑12/13 P ja C‑13/13 P

Gérard Buono

Jean-Luc Buono

Roger Louis Paul Del Ponte

Serge Antoine Di Rocco

Jean Gérald Lubrano

Jean Lubrano

Jean Lucien Lubrano

Fabrice Marin

Robert Marin

(kohtuasi C‑12/13 P)


Syndicat des thoniers méditerranéens

Marc Carreno

Jean Louis Donnarel

Jean-François Flores

Gérald Jean Lubrano

Hervé Marin

Nicolas Marin

Sébastien Marin

Serge Antoine José Perez

(kohtuasi C‑13/13 P)

Apellatsioonkaebus – Kalapüügikvoodid – Komisjoni võetud erakorralised meetmed – Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse hagi – Vastuvõetavus – Juriidiliste isikute õigus esitada vastutuse tuvastamise hagi – Õiguspärasest aktist tulenev lepinguväline vastutus – Kohtuotsuse FIAMM kohaldamine Üldkohtu poolt – Õigusvastasest aktist tulenev vastutus – Hüvitatav kahju – Võimaluse kaotus





1.        Käesolevates liidetud kohtuasjades, mis on tihedalt seotud kohtuasjaga C‑611/12 P (Giordano vs. komisjon), on esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 7. novembri 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑574/08: Syndicat des thoniers méditerranéens jt vs. komisjon, millega jäeti rahuldamata liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi, mille olid esitanud mitu Prantsuse tuunipüügiseinerite reederit ning üks tuunipüügisektori huve esindav ametiühing. Erinevalt sellest, mis toimus kohtuasjas C‑611/12 P, tuginesid käesolevates apellatsioonkaebustes apellandid väitele, mida nimetatud kohtuasjas C‑611/12 P ei esitatud ja mis põhineb õiguspärasest aktist tuleneval liidu lepinguvälisel vastutusel.

2.        Käesolevas ettepanekus keskendun ma seega aspektidele, mis eristavad siin liidetud kahte apellatsioonkaebust kohtuasjast C‑611/12 P. Samuti, ja kuigi käesoleva kohtuasja apellatsioonkaebused liideti, on oluline kohe ära märkida, et vastavad avaldused põhinevad erinevatel argumentidel, mis vajavad kogu käesoleva ettepaneku lõikes erinevat käsitlemist. Et kõike eelnevat veel mõnevõrra keerulisemaks teha, vaidlustab üks kohtuasja C‑13/13 P apellantidest, tuunipüügisektori huve esindav ametiühing Syndicat des thoniers méditerranéens Üldkohtu otsuse mitte tunnistada tema õigust hagi esitada. Ka sellel punktil peatun ma üsna põhjalikult, sest see tõstatab erilise problemaatika, nimelt probleemi seoses huve esindavate juriidiliste isikute õigusega esitada hagi liidu lepinguvälise vastutuse hagi raames.

I.      Õiguslik raamistik

3.        ELTL artikli 340 teises lõigus on sätestatud liidu lepinguvälise vastutuse suhtes kohaldatav kord järgmises sõnastuses:

„Lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.”

4.        Hariliku tuunikala püük on reguleeritud nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa tasandil. Liit on alates 1997. aastast rahvusvahelise Atlandi tuunikala kaitse konventsiooni osaline; selle konventsiooni Rahvusvaheline Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon (ICCAT) võtab vastu soovitusi ja kavasid eesmärgiga tagada kõnealuse vee-elusressursi kaitse. ICCATi otsuste täitmiseks on liit vastu võtnud mitu õigusakti, millest tuleks käesoleva menetluse asjus nimetada määrust (EÜ) nr 520/2007, milles sätestatakse tehnilised meetmed teatavate pika rändega kalavarude kaitseks ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 973/2001(2), ja määrust (EÜ) nr 1559/2007, millega kehtestatakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastane kava ja muudetakse määrust (EÜ) nr 520/2007(3).

5.        Viidatud liidu sätted kuuluvad ka määruse (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(4) kohaldamisalasse. Selle õigusaktiga võetakse kasutusele hulk vee-elusressursside kaitse, majandamise ja kasutamise üldmeetmeid, mida viiakse ellu liikmesriikide territooriumil või ühenduse vetes või mida rakendavad liidu kalalaevad.

6.        Määruses nr 2371/2002 ette nähtud eri meetmetest on oluline märkida artiklit 7 pealkirjaga „Komisjoni erakorralised meetmed”, mille kohaselt:

„1.   Kui on tõendeid, et vee-elusressursside või mere ökosüsteemi säilimist ähvardab kalapüügist tulenev tõsine ning viivitamatut reageerimist nõudev oht, võib komisjon liikmesriigi põhjendatud taotluse korral või omal algatusel kehtestada erakorralised meetmed, mis ei kesta üle kuue kuu. Komisjon võib uue otsusega erakorralisi meetmeid pikendada kuni kuue kuu võrra.

2.     Liikmesriik esitab taotluse samaaegselt komisjonile, teistele liikmesriikidele ja asjaomastele piirkondlikele nõuandekomisjonidele. Need võivad esitada oma kirjalikud märkused komisjonile viie tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest.

Komisjon teeb otsuse 15 tööpäeva jooksul alates lõikes 1 nimetatud taotluse saamisest.

3.     Erakorralised meetmed jõustuvad kohe. Nendest teatatakse asjaomastele liikmesriikidele ning need avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas.

4.     Asjaomased liikmesriigid võivad suunata komisjoni otsuse nõukogule 10 tööpäeva jooksul alates kõnealuse teate kättesaamisest.

5.     Ühe kuu jooksul alates küsimuse suunamise kuupäevast võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha teistsuguse otsuse.”

7.        Määrus (EÜ) nr 40/2008 määrab kindlaks püügivõimalused 2008. aastaks ning lisatingimused teatavate kalavarurühmade, sealhulgas hariliku tuuni kohta.(5) See õigusakt kehtestab püügipiirangud ja määrab kindlaks hariliku tuuni koguse, mida võivad ühenduse laevad 2008. aastal Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres püüda. Kõnealuseid piiranguid ja koguseid muudeti komisjoni määruse (EÜ) nr 446/2008(6) alusel.

8.        Komisjon sai sel ajal asjaomastesse liikmesriikidesse tehtud kontrollkäikude raames inspektorite antud teabe põhjal tõendust selle kohta, et Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Küprose ja Malta lipu all sõitvatele tuunipüügilaevadele eraldatud hariliku tuuni püügi võimalused Atlandi ookeanis ida pool läänepikkust 45° ja Vahemeres loeti ammendatuks 16. juunil 2008. Hispaania lipu all sõitvate tuunipüügiseinerite püügivõimalused loeti ammendatuks 23. juunil 2008. Neid asjaolusid arvestades võttis komisjon kooskõlas eespool viidatud määruse nr 2371/2002 artikliga 7 vastu määruse nr 530/2008, millega kehtestatakse erakorralised meetmed Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres harilikku tuuni püüdvate seinerite suhtes.(7) Määruse nr 530/2008 kolm artiklit sätestavad järgmist:

„Artikkel 1

Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Küprose ja Malta lipu all sõitvatel või nendes riikides registreeritud seineritel keelatakse hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres alates 16. juunist 2008.

Alates nimetatud kuupäevast keelatakse ka kõnealuste laevade püütud kalavarude pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleandmine või lossimine.

Artikkel 2

Hispaania lipu all sõitvatel või selles riigis registreeritud seineritel keelatakse hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres alates 23. juunist 2008.

Alates nimetatud kuupäevast keelatakse ka kõnealuste laevade püütud kalavarude pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleandmine või lossimine.

Artikkel 3

1.     Alates 16. juunist 2008, arvestades teises lõikes sätestatut, ei luba ühenduse ettevõtjad Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres seinerite püütud harilikku tuuni ühenduse vetes või sadamates lossida, kasvatamiseks või nuumamiseks sumpadesse paigutada ega ümber laadida.

2.     Hispaania lipu all sõitvate või selles riigis registreeritud seinerite Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres püütud harilikku tuuni lubatakse ühenduse vetes või sadamates lossida, kasvatamiseks või nuumamiseks sumpadesse paigutada ja ümber laadida kuni 23. juunini 2008.”

II.    Taust

A.      Kohtuasjas C‑12/13 P

9.        Gérard Buono, Jean-Luc Buono, Roger Del Ponte, Serge Antoine Di Rocco, Jean Gérald Lubrano, Jean Lubrano, Jean Lucien Lubrano, Fabrice Marin ja Robert Marin (edaspidi „apellandid kohtuasjas C‑12/13 P” või „apellandid”) on Prantsuse kodakondsusega vastavate Vahemere vetes tegutsevate tuunipüügiseinerite reederid. Nad kõik on Vahemere tuunipüüdjate ametiühingu Syndicat des thoniers méditerranéens liikmed.

10.      Liidu õigusnormide kohaselt oli Prantsuse Vabariigile 2008. aastaks määratud hariliku tuuni püügi kvoot 4164 tonni, millest 90% kuulus Prantsuse lipu all Vahemeres tegutsevatele tuunipüügiseineritele.

11.      Kõikidel apellantidel oli aastaks 2008 olemas spetsiaalne hariliku tuuni püügi luba, individuaalse püügikvoodi piires. Luba võimaldas kala püüda 1. aprillist kuni 30. juunini 2008.

12.      Kui kõnealune luba anti, alustasid apellandid Vahemere vetes püügihooaega, mis katkestati 16. juunil 2008 seetõttu, et kiideti heaks ja jõustus komisjoni määrus nr 530/2008, mille rakendamisega tunnistati eespool nimetatud püügiload kehtetuks.

B.      Kohtuasjas C‑13/13 P

13.      Syndicat des thoniers méditerranéens (edaspidi „STM”) on Prantsuse Code du travail’ (tööseadustik) IV raamatus reguleeritud kutsealane ametiühing, kuhu võivad astuda ainult tuunipüügiga seotud meretöötajad.

14.      Marc Carreno, Jean Louis Donnarel, Jean-François Flores, Gérald Jean Lubrano, Hervé Marin, Nicolas Marin, Sébastien Marin ja Serge Antoine José Perez (edaspidi „üksikapellandid kohtuasjas C‑13/13 P” või „üksikapellandid”) on Prantsuse kodakondsusega vastavate Vahemere vetes tegutsevate tuunipüügiseinerite reederid ja/või aktsionärid. Nad kõik on STMi liikmed.

15.      Nagu käesoleva ettepaneku punktis 10 märgitud, oli liidu õigusnormide kohaselt Prantsuse Vabariigile 2008. aastaks määratud hariliku tuuni püügi kvoot 4164 tonni, millest 90% kuulus Prantsuse lipu all Vahemeres tegutsevatele tuunipüügiseineritele.

16.      Kõikidel üksikapellantidel oli aastaks 2008 olemas hariliku tuuni kohta spetsiaalne püügiluba, individuaalse püügikvoodi piires. Luba võimaldas kala püüda 1. aprillist kuni 30. juunini 2008.

17.      Kui kõnealune luba anti, alustasid üksikapellandid Vahemere vetes püügihooaega, mis katkestati 16. juunil 2008 seetõttu, et kiideti heaks ja jõustus komisjoni määrus nr 530/2008, mille rakendamisega tunnistati eespool nimetatud püügiluba kehtetuks.

III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

18.      STM, apellandid kohtuasjas C‑12/13 P ja üksikapellandid esitasid komisjoni määrusega nr 530/2008 kehtestatud püügikeelu tagajärjel liidu lepinguvälise vastutuse hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. detsembril 2008.

19.      25. märtsil 2010 peatas Üldkohtu kuuenda koja esimees menetluse kuni Euroopa Kohtu otsuseni kohtuasjas AJD Tuna(8) ja Üldkohtu otsuseni liidetud kohtuasjades Norilsk Nickel Harjavalta ja Umicore vs. komisjon(9) ning Etimine ja Etiproducts vs. komisjon.(10) Kui vastavad kohtulahendid kõnealustes kohtuasjades olid tehtud, paluti pooltel avaldada seisukohta kõnealuste kohtulahendite tagajärgede kohta käesolevale menetlusele.

20.      12. aprillil 2011 teatati Üldkohtule, et apellandid kohtuasjas C‑12/13 P olid vahetanud kaitsjat.

21.      STM taotles oma kirjalikes ja suulistes argumentides, et Üldkohus tuvastaks liidu lepinguvälise vastutuse määrusega nr 530/2008 tekitatud kahjus. STM ei vaidlustanud siiski kõnealuse määruse seaduslikkust, põhjendades seega oma nõuet õiguspärasest aktist tuleneva liidu lepinguvälise vastutusega. Ühtlasi palus STM Üldkohtul mõista komisjonilt mittevaralise kahju eest välja summa 30 000 eurot, mis kavatseti investeerida Euroopa kalandusalase õigusakti kohta teabe levitamisse ametiühingu liikmete seas.

22.      Üksikapellandid kohtuasjas C‑13/13 P taotlesid oma kirjalikes ja suulistes argumentides, et Üldkohus tuvastaks liidu lepinguvälise vastutuse määrusega nr 530/2008 tekitatud kahjus. Samamoodi nagu STM, ei vaidlustanud ka üksikapellandid siiski kõnealuse määruse seaduslikkust, põhjendades seega oma nõuet õiguspärasest aktist tuleneva liidu lepinguvälise vastutusega. Ka üksikapellandid kohtuasjas C‑13/13 P taotlesid, et Üldkohus mõistaks komisjonilt välja vastavad summad:

–        sümboolne 1 euro Marc Carrenole;

–        351 685 eurot Jean Louis Donnarel’ile;

–        sümboolne 1 euro Jean-François Flores’ile;

–        237 160 eurot (või 474 320, olenevalt vastavast maksust) Gérald Jean Lubranole;

–        sümboolne 1 euro Hervé Marin’ile, Nicolas Marin’ile, Robert Marin’ile ja Sébastien Marin’ile ning

–        838 970 eurot Serge Antoine José Perez’ile.

23.      Apellandid kohtuasjas C‑12/13 P taotlesid oma kirjalikes ja suulistes argumentides, et Üldkohus tuvastaks liidu lepinguvälise vastutuse määrusega nr 530/2008 tekitatud kahjus. Kuigi algul põhjendasid nad oma nõuet õiguspärasest aktist tuleneva liidu lepinguvälise vastutusega, siis pärast Euroopa Kohtu otsust AJD Tuna põhjendasid apellandid kohtuasjas C‑12/13 P oma apellatsioonkaebust Üldkohtus ka kõnealuse määruse õigusvastasusega. Samuti paluti Üldkohtul komisjonilt välja mõista vastavad summad:

–        323 053 eurot (või 564 956, olenevalt vastavast maksust) [Gérard] Buonole ja Jean-Luc Buonole;

–        518 707 eurot (või 703 707 eurot, olenevalt vastavast maksust) Roger Louis Paul Del Pontele;

–        388 047 eurot (või 634 207 eurot, olenevalt vastavast maksust) Serge Antoine Di Roccole;

–        213 588 eurot Gérald Lubranole;

–        212 358 eurot Jean Lubranole ja Jean Lucien Lubranole ning

–        466 655 eurot (või 610 820 eurot, olenevalt vastavast maksust) Fabrice Marin’ile ja Robert Marin’ile;

24.      Kõik apellandid taotlesid samuti, et Üldkohus mõistaks kohtukulud välja komisjonilt.

25.      Komisjon omakorda taotles, et Üldkohus jätaks apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata ja mõistaks kohtukulud välja apellantidelt.

26.      Üldkohus tunnistas 7. novembri 2012. aasta kohtuotsusega STMi apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuks, jättis ülejäänud apellantide esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata ning mõistis kohtukulud välja kõigilt apellantidelt.

27.      STMi õiguse suhtes hagi esitada tõi Üldkohus esile Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika, mille kohaselt tunnistatakse kutseliitude õigust hagi esitada ELTL artikli 268 alusel ainult juhul, kui nad saavad kohtus tugineda sellele, et neil on liikmete huvidest selgelt eristuv huvi või kui neil on kahjuhüvitise nõudeõigus, mille teine isik on neile loovutanud. Üldkohus jõudis järeldusele, et STM ei olnud tõendanud ei enda huvi ega talle kolmanda isiku loovutatud kahjuhüvitise nõudeõigust, põhjendades nii apellatsioonkaebuse vastuvõetamatust.

28.      Seejärel analüüsis Üldkohus G. Buono väidet õigusvastasest aktist tuleneva liidu lepinguvälise vastutuse kohta. Selles punktis keskendus Üldkohus üksnes tingimusele, et kahju peab olema tegelik ja kindel. Järgides kohtuasjas Cofradía de pescadores „San Pedro” de Bermeo jt vs. nõukogu (11) tehtud kohtuotsust, leidis Üldkohus, et püügikvoot on üksnes teoreetiline maksimaalse püügi piirang, mitte aga kvoodiomaniku subjektiivne õigus. Kuna G. Buono tugines oma kaitseks sellele, et komisjoni otsuse tõttu ei saanud ta oma kvooti ammendada, jõudis Üldkohus järeldusele, et apellant ei olnud tõendanud, et talle tekitatud kahju on tegelik ja kindel. Järelikult lükkas ta nimetatud väite tagasi.

29.      Lõpuks analüüsis kohus väidet, mis põhines õiguspärasest aktist tuleneval liidu lepinguvälisel vastutusel. Olles meelde tuletanud Euroopa Kohtu praktikat selles küsimuses, keskendus Üldkohus tekitatud kahju ebatavalisele olemusele. Üldkohtu arvates on kalapüügile iseloomulikud muu hulgas kaks omadust: kvoodid ei anna subjektiivseid õigusi ja tegevuse tulemused on olemuselt ettenägematud. Need kaks omadust on tema arvates piisavad selleks, et lükata tagasi nõue, mis põhineb tekitatud kahju ebatavalisel olemusel, mistõttu Üldkohus lükkas ka selle väite tagasi.

IV.    Apellatsioonkaebus ja poolte nõuded

30.      Kohtuasjade C‑12/13 P ja C‑13/13 P apellandid esitasid Üldkohtu 7. novembri 2012. aasta otsuse peale apellatsioonkaebused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2013.

31.      Euroopa Kohtu president otsustas 26. veebruari 2013. aasta määrusega vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 54 kohtuasjad C‑12/13 P ja C‑13/13 P menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides liita.

32.      Apellandid kohtuasjas C‑12/13 P paluvad Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tuvastada liidu lepinguväline vastutus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

33.      Apellandid kohtuasjas C‑13/13 P paluvad Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tuvastada liidu lepinguväline vastutus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34.      Komisjon omakorda palub Euroopa Kohtul

–        jätta apellatsioonkaebused rahuldamata;

–        teise võimalusena jätta lepinguvälise vastutuse hagi rahuldamata;

–        mõista käesoleva apellatsioonkaebuse ja esimese astme kohtukulud välja apellantidelt.

V.      Apellatsioonkaebused

A.      Mitme väite vastuvõetavus (C‑12/13 P ja C‑13/13 P)

35.      Enne käesolevate apellatsioonkaebuste kesksete küsimuste analüüsimist on kohane märkida, et on mitu väidet, mille vastuvõetavus on kahtlane. Nii on see väite puhul, mis põhineb sellel, et majandustegevusele omase riski hindamisel tehti viga, ja millele tuginesid apellandid kohtuasjas C‑13/13 P, nagu ka väite puhul, mille kohaselt rikuti põhiõigust omandile ja millele tuginevad apellandid kohtuasjas C‑12/13 P.

36.      Esimesel juhul vaidlustavad apellandid kirjalikes seisukohtades Üldkohtu analüüsi seoses kvootide funktsiooniga, subjektiivse õiguse olemasoluga ja kvoodi ammendumise ettenähtavusega. Näib siiski, et see väide ei ole esitatud iseseisvana, sest see jätkab eelmise väite argumentatsiooni liini, mille keskmes on õiguspärasest aktist tulenev liidu lepinguväline vastutus. Nendel asjaoludel ja kuivõrd väites korratakse kaebuse teistes väidetes juba esitatud argumente, leian, et väide on vastuvõetamatu.

37.      Sama kehtib kohtuasjas C‑12/13 P esitatud väite kohta, mis põhineb põhiõiguste rikkumisel. Apellandid keskenduvad oma argumentides põhiõigusele omandile eesmärgiga tõendada kahju hüvitatavust. Sellegipoolest on see küsimus just see, mida vaidlustatakse väites, mis põhineb õigusvastasest aktist tuleneval liidu lepinguvälisel vastutusel. Seega ja samal põhjusel, mis on esitatud eelmises punktis, teen ettepaneku tunnistada see väide vastuvõetamatuks.

B.      Väide, mis põhineb STMi õigusel esitada liidu lepinguvälise vastutuse hagi (C‑13/13 P)

38.      STM heidab Üldkohtule ette, et see kohaldas juriidilistele isikutele liidu lepinguvälise vastutuse hagides kohaldatavaid nõudeid valesti. STM leiab, et Üldkohus moonutas tema hagi vastuvõetavust analüüsides menetluses esitatud asjaolusid, ei võtnud arvesse STMi üldise huvi kaitse ülesannet ning ei hinnanud talle tekitatud kahju iseseisvat olemust.

39.      Selleks et hinnata selle väite põhjendust, on vaja möödaminnes meenutada Euroopa Kohtu praktikat selles küsimuses.

40.      Alates kohtuotsusest Union syndicale jt versus nõukogu(12) on Euroopa Kohus nõudnud juriidilistelt isikutelt, kes nõuavad ühenduse tegevusest tingitud kahju hüvitamist, et nad tõendaksid selle kahju iseseisvat iseloomu. See tähendab, et juriidiline isik ei saa nõuda tema liikmetele kollektiivselt tekitatud kahju hüvitamist, vaid organisatsioonile eraldi tekitatud kahju hüvitamist.(13)

41.      Samuti kerkis selgelt esile üks teine juhtum kohtuotsusest Ireks-Arkady vs. nõukogu ja komisjon(14), millega lubati juriidilistel isikutel esitada vastutuse tuvastamise hagi ka siis, kui õigus hüvitamisele on neile loovutatud. Sellisel juhul mõistetakse, et hüvitisesaaja on seega juriidiline isik, kellele õigus on loovutatud, mitte loovutaja, mis annab talle õiguse hagi esitada.(15)

42.      Kuigi on tõsi, et nende nõuete täitmist tõendada on hageja kohus, tuleb konkreetselt liidu lepinguvälise vastutuse hagi kontekstis samuti märkida, et hagi esitamise õiguse esimese eeltingimuse (kahju on iseseisev) ja ühe vastutust tekitava sisulise eeltingimuse vahel (kahju on tegelik ja kindel) peab olema tihe seos. Torkab silma, et hagi esitamise õiguse tingimuseks seatud nõue, et kahju peab olema iseseisev, on miski, mis võib kattuda tingimusega, et kahju peab olema reaalne ja kindel. Kui tõendamiskoormis seoses sellega, et kahju on iseseisev, on väga koormav, on oht, et lõpuks nõutakse midagi, mis on kokkuvõttes samaväärne tegeliku ja kindla kahjuga. Seega on oluline lahti kirjutada kaks momenti, kus juriidiline isik peab tõendama ühelt poolt, et kahju on iseseisev, ja teiselt poolt, et kahju on tegelik ja kindel. Vastasel korral on oht, et hagi esitamise õiguse eeltingimustest saavad sisulised nõuded, mida on aga vaja vältida, selleks et hagejal ei oleks liiga suur tõendamiskoormis, mis lõpuks takistab tema juurdepääsu õigusemõistmisele.

43.      Käesolevas kohtuasjas heidab STM Üldkohtule ette, et see ei tunnistanud ühtegi eespool nimetatud tingimustest täidetuks.

44.      Mis puutub tingimusse seoses selle isiku staatusega, kellele õigustatud isik on loovutatud nõudeõiguse kahju hüvitamisele, siis on Üldkohtul õigus, kui ta kinnitab, et STM apellatsioonkaebus on samas kohtuasjas üksikapellantide esitatud eraldi apellatsioonkaebuste suhtes iseseisev. Vastasel korral ei oleks hagejad esitanud STMi hagi kõrval eraldi hagisid. Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 24–27, et STM ei toiminud isikuna, kellele on loovutatud paljude tema liikmete õigused saada hüvitist.

45.      Suuremat tähelepanu väärib tingimus, et juriidilisele isikule tekitatud kahju peab olema iseseisev. Selle suhtes oli Üldkohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse esitaja ei olnud väidetavat mittevaralist kahju tõendanud.

46.      Nimelt puudub apellandi hagiavalduses igasugune märge STMile tekitatud kahju kohta. Ainus märge terves avalduses sisaldub lõppnõuetes, kus on esitatud petitum, millele lisatakse STMile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 30 000 eurot, mis tema sõnul investeeritakse koolituskavadesse tema liikmete jaoks.

47.      On ilmne, et pelgalt vihjega mittevaralisele kahjule, ilma vähimagi täiendava märkmeta kõnealuse kahju täpsete asjaolude kohta, ei saa kahju hüvitamise nõuet põhjendada. Sellegipoolest ja arvestades hagiavaldust, leian, et Üldkohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta tunnistas hagi seetõttu, et STMil ei olnud õigust hagi esitada, vastuvõetamatuks, sest hagiavalduses esinev puudus oli nii oluline, et see mõjutas pigem hagi ennast.

48.      Nagu teada, nõuab Üldkohtu kodukorra artikkel 44 muude tingimuste hulgas, et hagiavaldus peab sisaldama „hagi ese[t] ja ülevaade[t] fakti- ja õigusväidetest”. Selle nõude täitmata jätmise tõttu on õigustatud hagiavalduse vastu võtmata jätmine, kuid mitte hagi rahuldamata jätmine seepärast, et puudub õigus hagi esitada, nagu on juba teistel juhtudel märgitud.

49.      Käesolevas kohtuasjas ei saa see vastu võtmata jätmine hagi esitamise õiguse puudumise tõttu mõjutada hagi, sest ei ole teada, milline on STMile tekitatud mittevaraline kahju, kuna hagiavalduses ei ole apellant seda kuskil märkinud. STMi hagi tohiks jätta vastu võtmata hagi esitamise õiguse puudumise tõttu juhul, kui ta on selgitanud kahju ja selle täpseid asjaolusid, ja ilmselgelt tõendid puuduvad. Käesolevas kohtuasjas siiski on hagiavalduses täpsustamata jäetud mitte üksnes tõendid, vaid on märkimata jäetud ka igasugune viide kahjule iseenesest, mis muudab raskeks isegi võimaluse hinnata hagi vastuvõetavust.

50.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku põhjendused asendada ja tuvastada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tunnistas STMi esitatud hagi vastuvõetamatuks, sest lõppkokkuvõttes tuli hagiavaldus vastuvõetamatuks tunnistada seepärast, et ei olnud täidetud Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c sätestatud nõue.

51.      Sellegipoolest, kuna tulemus, millele jõuab selle järeldusega, ei erine tulemusest, millele jõudis Üldkohus, tuleb STMi esitatud väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

C.      Väide, mis põhineb õigusvastasest aktist tuleneval liidu lepinguvälisel vastutusel (C‑12/13 P)

52.      Apellandid kohtuasjas C‑12/13 P heidavad Üldkohtule ette, et viimane pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta leidis, et neile tekitatud kahju ei ole „kindel”. Nad argumenteerivad, et Üldkohus ei hinnanud õigesti määruse nr 530/2008 tõttu saamata jäänud tulu või, teise võimalusena, võimaluse kaotust. Apellantide arvates on juba asjaolud, et määruses endas on esile toodud, et apellandid on oma kvoodid varasematel püügihooaegadel ammendanud, nagu ka asjaolu, et Hispaania tuunipüügiseinerid ammendasid oma kvoodid neile antud lisanädala jooksul, iseenesest piisavad elemendid selleks, et kinnitada, et esineb „kindel” kahju.

53.      Komisjon leiab kõigepealt, et see väide on vastuvõetamatu, kuna tegemist on uue küsimusega, mida algses hagiavalduses esimeses kohtuastmes ei olnud. Põhiküsimuses lükkab komisjon selle probleemiasetuse tagasi ja kordab oma varasemat seisukohta, mida ta kaitses esimeses kohtuastmes, mis sisuliselt põhineb sellel, et ei ole õigust kvoodi ammendamisele, mistõttu ei ole kahju tegelikult tekkimine võimalik. Tema arvates on juba selle asjaolu tõttu põhjendatud järeldus, millele jõuab Üldkohus, kui ta tuvastab, et tekitatud kahju ei olnud „kindel”.

54.      Mis puutub väite vastuvõetavusse, siis ei ole mul mingit kahtlust, et väide on täiesti vastuvõetav, sest mitte pooled ei ole need, kes täiendasid ühepoolselt oma hagi väidet, vaid kõnealune täiendamine toimus Üldkohtu nõudmisel pärast Euroopa Kohtu otsuse tegemist kohtuasjas AJD Tuna. Üldkohus palus pooltel esitada selle kohtulahendi põhjal kirjalikult ja kohtuistungil suuliselt oma seisukohad, sest kõnealuses kohtuasjas tunnistas Euroopa Kohus määruse nr 530/2008 kehtetuks. Seega leian, et väidete täiendamine esimeses kohtuastmes, mis kajastub nüüd käesolevas apellatsioonkaebuses, toimus õigesti, ilma et see tuleks nüüd vastuvõetamatuks tunnistada.

55.      Peatudes nüüd põhiküsimusel, leian, et selle väite käsitlemiseks piisab sellest, kui viitan oma ettepanekule eespool viidatud kohtuasjas C‑611/12 P, konkreetselt selle punktidele 38–69, kus ma analüüsin üksikasjalikult võimaluse kaotuse hüvitatavust. Seal esitatud põhjustel, mis on täielikult kohaldatavad ka käesolevale apellatsioonkaebusele, sest mõlemas asjas vaidlustatud kohtuotsused on sõnastatud ühtemoodi ja samade argumentidega, leian, et Üldkohus rikkus õigusnormi.

56.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda väitega, millele tuginevad apellandid kohtuasjas C‑12/13 P ja mis põhineb sellel, et ELTL artikli 340 teise lõigu tõlgendamisel seoses apellandile tekitatud kahju „kindla” olemusega tehti viga.

D.      Väide, mis põhineb õiguspärasest aktist tuleneval liidu lepinguvälisel vastutusel (C‑12/13 P ja C‑13/13 P)

57.      Nii apellandid kohtuasjas C‑12/13 P kui ka üksikapellandid kohtuasjas C‑13/13 P väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et määrus nr 530/2008 ei kujuta endast piirangut, mis tekitab „ebatavalist” ja „erilist” kahju.

58.      Kõigepealt olgu öeldud, et ma pean kohtuasjas C‑13/13 P esitatud väidet silmas ainult üksikapellantide suhtes, sest – nagu juba öeldud – ma leian eespool märgitud nüanssidega, et Üldkohus tunnistas õigesti STMi hagi vastuvõetamatuks.

59.      Mis puutub apellantidesse kohtuasjas C‑12/13 P, siis nemad viitavad oma nõude põhjenduseks väga otseselt kohtujuristi ettepanekule kohtuasjas FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon(16). Üksikapellandid kohtuasjas C‑13/13 P heidavad Üldkohtule ette seda, et ta arvestas, et kvoodi omandiõigus ei ole samaväärne subjektiivse õiguse omandiõigusega, mis on „majandustegevusega kaasneva riski” mõiste ebaõige käsitus ja kvoodi funktsiooni moonutamine.

60.      Komisjon omakorda väidab, et vaidlustatud kohtuotsus tekitab punktides, mis käsitlevad õiguspärasest aktist tulenevat lepinguvälist vastutust, tõlgendamisprobleemi, sest ei ole selge, kas Üldkohus tunnistab, et seda tüüpi vastutus on olemas, või vastupidi. Seega teeb komisjon ettepaneku põhjendused asendada ja et Euroopa Kohus jätaks apellatsioonkaebuse rahuldamata, piirdudes üksnes tuvastamisega, et kõnealune vastutus puudub, või tuvastades, et Üldkohtu analüüs kahju ebatavalise olemuse kohta esitati täiendavalt.

61.      Selleks et käsitleda liidu õiguspärasest aktist tuleneva lepinguvälise vastutuse küsimust, tuleb lähtuda peamiselt Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Dorsch Consult(17) ja eespool viidatud kohtuotsusest FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon. Kõnealustes kohtuotsustes, ja ilma et praegu oleks vaja nende sisu üksikasjalikult ära tuua, tuvastas Euroopa Kohus, et kui sellise vastutuse põhimõtet tulevikus tunnustatakse, nõuab selle kohaldamine, et täidetud oleks vähemalt kolm kumulatiivset tingimust, milleks on, et kahju peab olema tegelik, kahju ja asjaomase akti vahel peab olema põhjuslik seos ning kahju peab olema ebatavaline ja eriline.(18)

62.      On oluline märkida, et kohtuotsustes Dorsch Consult ja FIAMM esitatud arutluskäik on hüpoteetiline. See tähendab, Euroopa Kohus ei tuvasta, et liidul on õiguspärasest aktist tulenev lepinguväline vastutus, vaid on ära märgitud selle nõuded juhuks, kui selline vastutus kord liidu õiguses eksisteerib. Kohtuotsuses FIAMM, mis tehti kaheksa aastat pärast kohtuotsust Dorsch Consult, kinnitatakse väga kategooriliselt seda tüüpi vastutuse hüpoteetilisust.

63.      Näib õiguspärane endalt küsida, miks Euroopa Kohus arutleb sellistes terminites. Olgu, ma leian, et vastus sellele küsimusele leidub eespool viidatud kohtuotsustest Dorsch Consult ja FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon varasemas kohtupraktikas.

64.      Nimelt seitsmekümnendatel oli Euroopa Kohtul juhus otsustada võimaluse üle, et tollasel Euroopa Majandusühendusel tekib õiguspärasest aktist tulenev vastutus, konkreetselt kohtuasjas Compagnie d’approvisionnement, de transport et de crédit SA ja Grands Moulins de Paris vs. komisjon. Kõnealuses kohtuasjas käsitles Euroopa Kohus väidet, mis põhines õiguspärasest aktist tuleneval vastutusel, mille kohta tuvastati, et sellist „õiguspärasest normatiivaktist”(19) tulenevat „võimalikku” vastutust sellisel juhul nagu kõnealuses asjas ei olnud. Siit algab kahetähenduslikkus õiguspärasest aktist tuleneva lepinguvälise vastutuse määratluse ulatuses, sest kuna seda nimetatakse „võimalikku” tüüpi vastutuseks, on ilmsed Euroopa Kohtu ebakindlad seisukohad.

65.      Hüpoteesi võtmes arutluskäik jätkus kohtuasjas Biovilac vs. EMÜ, kus Euroopa Kohus kinnitas, et õiguspärasest aktist tulenevat vastutust „tuleb kohaldada juhul, kus ühenduse õiguses on lubatud objektiivse vastutuse kord”(20). Sellegipoolest hoidub Euroopa Kohus täpsustamast, kas selline kord kohtuotsuse tegemise ajal eksisteerib või mitte. Sama käsitusviis esineb kohtuasjas Développement ja Clemessy vs. komisjon, mille kohtuotsuses Euroopa Kohus kinnitab uuesti, et „[ei ole] vaja kontrollida, kas selline põhimõte nagu süüta vastutus on ühenduse õiguskorras olemas”(21).

66.      Nii jõuame kohtuasjani Dorsch Consult, kus Euroopa Kohus käsitleb seda küsimust uuesti, ehkki nüüd, pärast Üldkohtu asutamist, apellatsioonkaebuse raames. Punktis, mis käsitleb õiguspärasest aktist tulenevat lepinguvälist vastutust, oli Üldkohus arendanud eelmistes punktides esitatule väga sarnast käsitlusviisi, jõudes järeldusele, et õiguspärasest aktist tulenevat ühenduse lepinguvälist vastutust ei olnud tekkinud, kuid arutledes – nagu Euroopa Kohus minevikus – hüpoteetiliselt, „arvestades käesoleva apellatsioonkaebuse eripära”(22). Euroopa Kohtul ei olnud seda laadi arutluskäigu suhtes mingeid vastuväiteid ja ta toetas Üldkohtu otsust tervikuna, tuletades veel kord meelde, et õiguspärasest aktist tulenev lepinguväline vastutus on alles kinnitamata kategooria.(23)

67.      Kohtuasjas FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon(24) leidis Üldkohus, et on aeg tunnistada õiguspärasest aktist tulenevat liidu lepinguvälist vastutust. Viidatud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse suhtes tehtud otsuses Euroopa Kohus siiski parandas seda Üldkohtu arendust ja kinnitas sõna-sõnalt, et „ühenduse õiguses selle praegusel kujul ei eksisteeri vastutuse korda, mis lubaks kohaldada [liidu] vastutust tema pädevusse kuuluva seadusandliku tegevuse puhul […]”(25).

68.      See arvesse võttes tuleb nüüd analüüsida, kuidas Üldkohus seda kohtupraktikat vaidlustatud kohtuotsuses kohaldas.

69.      Üldkohus kirjeldab alustuseks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–75 üksikasjalikult Euroopa Kohtu arutluskäigu üldjooni kohtuotsuses FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon. Kuigi ta toob ära mitu kõnealuse kohtuotsuse punkti, tuleb tähelepanu juhtida sellele, et mingil hetkel ei viidata punktile 176, see tähendab lõigule, kus Euroopa Kohus välistab rangelt, et hetkel oleks olemas õiguspärasest aktist tulenev liidu lepinguväline vastutus.

70.      Siit alates asub Üldkohus otse vastama küsimusele, kas käesolevas asjas on liidul tekkinud õiguspärasest aktist tulenev lepinguväline vastutus. Selleks keskendub Üldkohus tingimusele, et väidetavalt tekitatud kahju peab olema ebatavaline, ning jõuab järeldusele, et seda laadi kahju ei ole tekitatud.

71.      Lõpetuseks leiab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, et vajalikud tingimused selleks, et liidul „võiks sel juhul” olla õiguspärasest aktist tulenev lepinguväline vastutus, ei ole tõepoolest täidetud. See tingimuslik vahemärkus on ainus märk, mille Üldkohus annab selleks, et selgitada, et kohtuotsuses ei tunnistata liidu lepinguvälist vastutust õiguspärase akti eest, vaid et üksnes hinnatakse apellandi nõuet hüpoteetilises tulevase, mitte aga praeguse kaitse kontekstis õiguspärasest aktist tuleneva liidu lepinguvälise vastutuse korral.

72.      Hoolimata sellest, et vaidlustatud kohtuotsuse puuduseks võib olla mõnetine kahetähenduslikkus, järgib see kahtlemata sama joont, mis meie varasem kohtupraktika. Nimelt võib selle alates seitsmekümnendatest arendatud hüpoteetilise arutlusviisi selguses kahelda, kuid kindel on, et selline on argumenteerimismeetod, kuidas Euroopa Kohus on õiguspärasest aktist tulenevat liidu lepinguvälist vastutust käsitlenud. Oleks vasturääkiv heita Üldkohtule ette, et ta järgib seda tüüpi hüpoteetilist arutluskäiku, kui Euroopa Kohus ise teeb seda juba aastakümneid.

73.      Sisuliselt tuleb tõdeda, et Üldkohtu analüüs kahju „ebatavalise” olemuse kohta on omamoodi täiendav vastus. Sellega seoses ja sellest seisukohast on kindel, et kui apellandid nõudsid käesolevas kohtuasjas hüvitist kogu määruse nr 530/2008 tõttu tekitatud kahju eest, siis ei tõendanud nad, et see kahju on „ebatavaline”. Pealegi on tegemist kvalifitseeritud kahjuga, mis ei ole sama, mis lihtsalt turuosa kaotamine, nagu õigesti märkis Üldkohus, juhtides tähelepanu Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale. Nimelt on määruse nr 2371/2002 artikli 7 ülesanne lihtsalt võimaldada komisjonil võtta kaitsemeetmeid selleks, et tagada tasakaal mereressursside kaitse ja majandustegevuse arendamise vahel. Konkreetselt õiguspärasest aktist tuleneva lepinguvälise vastutuse kontekstis, mis on üsna erinev sellest, mis tekib õigusvastasest aktist tuleneva lepinguvälise vastutuse korral, võib vaevalt pidada „ebatavaliseks” kahju, mis tekib selle tagajärjel, et komisjon teostab oma legitiimset liidu õiguskorras ettenähtud õigust. Õigust, mille teostamine peab pealegi põhinema tehnilistel kriteeriumidel, mis – nagu argumenteeris komisjon – esitati keelu kehtestamise ajal nõuetekohaselt dokumendis.

74.      Kõiki esitatud põhjendusi arvestades ja kokkuvõttes leian, juhul kui tunnistatakse õiguspärasest aktist tulenevat liidu lepinguvälist vastutust, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui otsustas, et apellantidele ei olnud tekitatud „ebatavalist” kahju,

75.      Järelikult leian, et väide tuleb tagasi lükata.

VI.    Vaidluse lõplik lahendamine (C‑12/13 P)

76.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61, „kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse” ning võib „ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.”

77.      Minu arvates on kohtuasjas C‑12/13 P Euroopa Kohtul võimalik lahendada vaidlus osaliselt.

78.      Selles suhtes ja vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale liidu lepinguvälise vastutuse kohta oma institutsioonide ja organite õigusvastase käitumise eest tunnistatakse õigust hüvitisele, kui on täidetud kolm tingimust: rikutud õigusnormi eesmärgiks on anda õigusi üksikisikutele ja rikkumine oli piisavalt selge, tõendatud on tegelik kahju ning kannatanud poolele tekitatud tegeliku kahju ja ühendusepoolse kohustuste rikkumise vahel esineb otsene põhjuslik seos.(26)

A.      Rikutud õigusnorm, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi ja mille rikkumine on piisavalt selge

79.      Nagu juba märgitud, on käesolevale asjale iseloomulik asjaolu, et õigusnorm, mida rikuti, on tegelikult kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte, nagu kinnitas ka Euroopa Kohus oma kohtuotsuses AJD Tuna. Meie sellealane kohtupraktika on arvukas, kusjuures selle liidu jaoks otsustava tähtsusega põhimõtte rikkumisest piisab, selleks et tuvastada, et õigusnormi rikkumine on piisavalt selge.(27)

80.      Nii et ainus õigusnorm, mida rikuti, on kõnealune põhimõte ja mitte ükski teine, mille rikkumist väidavad apellandid kohtuasjas C‑12/13 P, sest Euroopa Kohtul on olnud võimalus nimetada võimalikke väidetavalt määrusega nr 530/2008 toime pandud muu hulgas proportsionaalsuse põhimõtte, õiguspärase ootuse või omandiõiguse põhimõtete rikkumisi. Ainus puudus, mida võib pärast Euroopa Kohtu tehtud ammendavat analüüsi kõnealuses kohtuasjas AJD Tuna kõnealusele määrusele ette heita, on see, mis puudutab kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet. Apellandid olid sunnitud – ja seda vastuolus kõnealuse põhimõttega – teostama oma kalapüügitegevust ühe nädala võrra vähem kui Hispaania lipu all sõitvad tuunipüügiseinerid.

81.      Seega on täidetud tingimus, et rikuti õigusnormi, mille eesmärk on anda õigusi üksikisikutele ja et selle rikkumine on piisavalt selge.

B.      Liidule omistatava õigusrikkumise ja kannatanule tekitatud kahju vaheline otsene põhjuslik seos

82.      Samuti leian, et liidule omistatava õigusrikkumise ja kannatanule tekitatud kahju vahel on otsene põhjuslik seos, sest on ilmne, et kohtuasja C‑12/13 P apellantide tegevuses toimunud katkestuse põhjus on üksnes määrus nr 530/2008.

83.      Sellegipoolest on oluline lisada nüanss, millest sõltub vastutuse ulatus.

84.      Õigusvastasus, millega põhjustati apellantidele kohtuasjas C‑12/13 P tekitatud kahju, tuleneb – nagu juba märgitud – kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttest, arvestades erinevat ja õigustamatut kohtlemist Hispaania lipu all sõitvate tuunipüügiseinerite ja ülejäänute vahel. Kuna Hispaania tuunipüügiseineritel oli ühe nädala võrra pikem püügihooaeg, jäid kõnealused apellandid ilma väärtuslikust tegevusperioodist, mida teised laevad küll said kasutada.

85.      Kuna vastutus, millele apellandid tuginevad, põhineb õigusvastasel aktil ja kuna eelmises punktis välistati, et määrusel nr 530/2008 oleks muid õigusvastasuse puudusi, leian, et põhjuslik seos on ainult diskrimineerimist kujutava akti, see tähendab Hispaania lipu all sõitvatele tuunipüügiseineritele antud täiendava püüginädala, ja tekitatud kahju vahel. Euroopa Kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud diskrimineerimisega jäeti apellandid kehvemasse olukorda ainult üheks nädalaks, mitte aga järgnevaks nädalaks, mille ajaks oli tegevus keelatud kõikidele tuunipüüdjatele, kaasa arvatud hispaanlastele.

86.      Asjaolu, et liidu lepinguväline vastutus põhineb puhtalt kahju õigusvastasusel, nagu väitsid põhjenduseks apellandid käesolevas kohtuasjas, nõuab seega, et põhjuslik seos seoks õigusvastaseid asjaolusid ainult tekitatud kahjuga, kuid mitte teiste muude kui õigusvastaste asjaoludega, kui väga seotud need käesoleva kohtuasja asjaoludega ka ei oleks. Kuna tuvastatud õigusvastasus seisneb nädalas, mille jooksul apellandid jäeti põhjendamatult ilma võimalusest teostada majandustegevust, on see õigusvastasustest tuleneva lepinguvälise vastutuse jaoks oluline ajaperiood.

87.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku piiritleda eksisteeriv põhjuslik seos ajavahemikuga 16.–23. juunini 2008, mille vältel oli apellantide kalapüügitegevus, erinevalt Hispaania tuunipüügiseineritest, määrusega nr 530/2008 ebaseaduslikult keelatud.

88.      Järelikult on täidetud tingimus, et liidule omistatava õigusrikkumise ja kannatanule tekitatud kahju vahel on otsene põhjuslik seos, tingimusel et kahju piirdub ajavahemikuga 16. juunist 23. juunini 2008.

C.      Tegelik ja kindel kahju

89.      Lõpuks on vaja tuvastada, kas kahju, mis peab olema tegelik ja kindel, tegelikkus on tõendatud.

90.      Nagu mul oli võimalus märkida oma ettepaneku punktides 49–61 kohtuasjas Giordano, on Euroopa Kohtu praktikas korduvalt lubatud, et kahju kindel olemus ei pea tingimata olema absoluutne, ning et seda võib tuvastada tõsise võimaluse kaotuse korral, mis on otseselt tingitud liidu õigusvastasest aktist. Ma ei hakka mainitud ettepaneku punktides 38–69 juba üksikasjalikult märgitut hetkel kordama, aga piisab sellest, kui siinkohal meenutada, et tõsise võimaluse kaotus kujutab endast tegelikku ja kindlat kahju, mille eest võib nõuda hüvitist.

91.      Kohtutoimikust nähtub, et apellantidel kohtuasjas C‑12/13 P oli püügiluba, mis lubas neil teostada majandustegevust 30. juunini 2008. Samuti ja ilma et komisjon oleks seda vaidlustanud, eelnevatel aastatel ja üldjuhul selliste reederite nagu apellandid püügikvoodid ammendati.

92.      Lisaks näib, et asjaolu, et oli tõsiseid viiteid sellele, et püügialadelt saab kala otsa enne hooaja kuupäeva, ei takistanud Hispaania lipu all sõitvatel tuunipüügiseineritel jätkata kalapüüki ajavahemikul 16.–23. juunini 2008, kaasa arvatud samades vetes, kus tavaliselt püüavad kala Prantsuse lipu all sõitvad tuunipüügiseinerid, nagu apellandid kohtuasjas C‑12/13 P.

93.      Just nimelt seepärast, et võimaluse kaotus ei hõlma tervet saamata jäänud tulu summat, kinnitavad komisjoni esitatud argumendid lihtsalt, et tõenäosus, et apellandid oleksid jätkanud kvoodi täitmist nädalal 16.–23. juunini 2008, ei olnud absoluutne, kuid see ei kummuta kuidagi asjaolu, et võimaluse kaotus on tõsine.

94.      Ent menetluse pooltel esimeses kohtuastmes ei olnud võimalust arutada üksikasjalikult kohtuasja C‑12/13 P apellantide täpset teenimise tõenäosust kõnealustel 2008. aasta päevadel. Seda tekitatud kahju kvantifitseerimisega tihedalt seotud küsimust siin esitatud terminites Üldkohtus toimunud menetluse ajal ei arutatud.

95.      Järelikult teen Euroopa Kohtule ettepaneku suunata kohtuasi osaliselt Üldkohtule tagasi, et viimane otsustaks eespool esitatud argumente arvestades apellantidele tekitatud kahju täpse kvantifitseerimise.

VII. Kohtukulud

A.      Kohtuasjas C‑12/13 P

96.      Hoolimata sellest, et teen ettepaneku suunata kohtuasi osaliselt Üldkohtule tagasi, olen seisukohal, et käesoleva apellatsioonkaebuse põhiküsimus on selle põhipunktides lahendatud. Seega ja vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 ja artikli 184 lõikele 2 teen Euroopa Kohtule ettepaneku mõista kohtukulud esimese kohtuastme menetluses, milles tehti 7. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑574/08, ja käesolevas apellatsioonimenetluses välja komisjonilt.

B.      Kohtuasjas C‑13/13 P

97.      Kodukorra artikli 138 lõike 1 ja artikli 184 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon nõudis kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja kuna nende esitatud väited lükati tagasi, tuleb kohtukulud välja mõista apellantidelt.

VIII. Ettepanek

98.      Eespool toodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist:

Kohtuasjas C‑12/13 P:

1.         Tühistada Üldkohtu 7. novembri 2012. aasta otsuse kohtuasjas T‑574/11: Syndicat des thoniers méditerranéens jt vs. komisjon resolutsioon üksnes osas, milles see viitab Euroopa Liidu õigusvastasest aktist tuleneval lepinguvälisel vastutusel põhinevale väitele, nagu see on esitatud viidatud kohtuotsuse punktides 48–66.

2.         Rahuldada lepinguvälise vastutuse hagi ja tuvastada liidu lepinguväline vastutus komisjoni 12. juuni 2008. aasta määruse nr 530/2008 vastuvõtmise tõttu, kuna on tõendatud, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 340 teises lõigus ettenähtud lepinguvälise vastutuse koosseisu moodustavad tingimused on täidetud.

3.         Suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, et see teeks otsuse apellantidele tekitatud kahju kvantifitseerimise kohta.

4.         Mõista kohtukulud esimese kohtuastme menetluses, milles tehti 7. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑574/08, ja apellatsioonimenetluses välja komisjonilt.

Kohtuasjas C‑13/13 P:

1.         Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.         Mõista apellatsioonkaebuse kohtukulud välja Syndicat des thoniers méditerranéens’ilt, Marc Carrenolt, Jean Louis Donnarelilt, Jean-François Flores’ilt, Gérald Jean Lubranolt, Hervé Marin’ilt, Nicolas Marin’ilt, Sébastien Marin’ilt ja Serge Antoine José Perezilt.


1 –      Algkeel: hispaania.


2 – Nõukogu 7. mai 2007. aasta määrus (ELT L 123, lk 3).


3 – Nõukogu 17. detsembri 2007. aasta määrus (ELT L 340, lk 8).


4 – Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜT L 358, lk 59; ELT eriväljaanne 04/05, lk 460).


5 – Nõukogu 16. jaanuari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 40/2008, millega määratakse 2008. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning lisatingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes (ELT L 19, lk 1).


6 – 22. mai 2008. aasta määrus (EÜ) nr 446/2008, millega kohandatakse 2008. aastal teatavaid hariliku tuuni kvoote vastavalt nõukogu määruse (EMÜ) nr 2847/93 (millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem) artikli 21 lõikele 4 (ELT L 134, lk 11).


7 – Komisjoni 12. juuni 2008. aasta määrus (ELT L 155, lk 9).


8 – 17. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑221/09 (EKL 2011, lk I‑1655).


9 – 7. septembri 2010. aasta määrus kohtuasjas T‑532/08 (EKL 2010, lk II‑3959).


10 – 7. septembri 2010. aasta määrus kohtuasjas T‑539/08 (EKL 2010, lk II‑4017).


11 – 19. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑415/03 (EKL 2005, lk 4355).


12 – 18. märtsi 1975. aasta otsus kohtuasjas 72/74 (EKL 1975, lk 401).


13 – Samas tähenduses 5. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 114/83: Société d’initiatives et de coopération agricoles ja Société interprofessionnelle des producteurs et expéditeurs de fruits, légumes, bulbes et fleurs d’Ille-et-Vilaine vs. komisjon (EKL 1984, lk 2589, punktid 3–5).


14 – 4. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas 238/78 (EKL 1979, lk 2955).


15 – Vt selle kohta 27. jaanuari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 256/80, 257/80, 265/80, 267/80 ja 5/81: Birra Wührer jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1984, lk 85, punktid 8–14). Vt samas tähenduses Üldkohtu 21. novembri 1996. aasta määrus kohtuasjas T‑53/96: Syndicat des producteurs de viande bovine jt vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑1579, punkt 11).


16 – 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P (EKL 2008, lk I‑6513).


17 – 15. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑237/98 P: Dorsch Consult (EKL 2000, lk I‑4549).


18 – Eespool viidatud kohtuotsused Dorsch Consult (punkt 19) ja FIAMM (punkt 169).


19 – 13. juuni 1972. aasta otsus liidetud kohtuasjades 9/71 ja 11/71 (EKL 1972, lk 391, punkt 46).


20 – 6. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 59/83 (EKL 1984, 4057, punkt 28).


21 – 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 267/82 (EKL 1986, lk 1907, punkt 33).


22 – Üldkohtu 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑184/95: Dorsch Consult Ingenieurgesellschaft vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1998, lk II‑667, punkt 69).


23 – Euroopa Kohtu otsus eespool viidatud kohtuasjas Dorsch Consult „kui ühenduse õiguses peaks tunnustatama õiguspärasest aktist tuleneva ühenduse vastutuse põhimõtet, [siis nõuaks sellise vastutuse tuvastamine] …” (punkt 18).


24 – 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus T‑69/00 (EKL 2005, lk II‑5393).


25 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 176.


26 – Vt muu hulgas Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5291, punkt 42); 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑312/00 P: komisjon vs. Camar ja Tico (EKL 2002, lk I‑11355, punkt 53) ja 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑472/00 P: komisjon vs. Fresh Marine (EKL 2003, lk I‑7541, punkt 25).


27 – Vt muu hulgas 25. mai 1978. aasta otsus liidetud kohtuasjades 83/76 ja 94/76, 4/77, 15/77 ja 40/77: HNL jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1978, lk 1209, punkt 5); eespool viidatud Ireks-Arkady (punkt 11); 15. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 106/81: Kina vs. EMÜ (EKL 1982, lk 2885, punktid 22–25) ja 18. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑63/89: Assurances du crédit vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1991, lk I‑1799, punktid 14–23).