Language of document : ECLI:EU:F:2012:114

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

17. juuli 2012

Kohtuasi F‑54/11

BG

versus

Euroopa Ombudsman

Avalik teenistus – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarkaristus – Teenistusest vabastamine – Eeluurimise toimumine liikmesriigi kriminaalkohtus teenistusest vabastamise otsuse tegemise hetkel – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – Keeld üles öelda raseda töölepingut raseduse algusest kuni rasedus‑ ja sünnituspuhkuse lõpuni

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega BG palub esiteks tühistada Euroopa Ombudsmani otsus kohaldada tema suhtes teenistusest vabastamise karistust ilma pensioniõiguste kaotuseta ning teiseks hüvitada selle otsusega tema arvates tekitatud kahju.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja ombudsmani kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Kontrollimine liidu kohtu algatusel – Reegli ulatus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Samu asjaolusid käsitleva kriminaal‑ ja distsiplinaarmenetluse ühitatud läbiviimine – Distsiplinaarmenetluse peatamise eesmärk – Kohustus arvestada kriminaalkohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega – Ametniku poolt omaks võetud faktiliste asjaolude alusel distsiplinaarkaristuse määramine enne kriminaalmenetluse lõppemist – Lubatavus

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 25)

3.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Otsus ametniku ametist kõrvaldamise kohta – Õigusvastasus – Tagajärjed distsiplinaarkaristusele – Puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

4.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarnõukogu – Koosseis

(Personalieeskirjad, IX lisa artikli 5 lõige 1)

5.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Distsiplinaarkaristus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 25)

6.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Karistus – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Ulatus

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 10)

7.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Täielik kontrollipädevus distsiplinaarkaristuse üle

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel47)

8.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Karistus – Kergendav asjaolu – Süütegu, mis ei hõlma korduvat tegevust või käitumist – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, IX lisa artikli 10 punkt h)

9.      Ametnikud – Ohutuse ja tervise kaitse – Rasedad, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvad töötajad – Keeld öelda töötaja tööleping üles – Erand – Teenistusest vabastamine distsiplinaarmenetluse tulemusel

(Personalieeskirjad, artikkel 47; nõukogu direktiiv 92/85, artikkel 10)

1.      Kaebuse ja hagi vastavus kujutab endast avalikul huvil põhinevat küsimust, mida kohus analüüsib omal algatusel. Seda asja läbivaatamist takistavat asjaolu saab kohaldada ainult juhul, kui kohtule esitatud hagis muudetakse kaebuse eset või alust. Mõistet „alus” tuleb tõlgendada laialt. Mis puudutab konkreetselt tühistamisnõudeid, siis „vaidluse eseme” all tuleb mõista vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse või siis selle formaalse õiguspärasuse hagejapoolset vaidlustamist – vahe, mida on kohtupraktikas tunnustatud.

(vt punktid 57 ja 58)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 11. juuli 2007, kohtuasi F‑7/06: B vs. komisjon (punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika); 1. juuli 2010, kohtuasi F‑40/09: Časta vs. komisjon (punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Distsiplinaarmenetluse peatamisel nii kauaks, kuni oodatakse personalieeskirjade IX lisa artiklis 25 nimetatud kriminaalmenetluse lõppu, on kaks põhjust.

Esiteks on selle artikli eesmärk mitte nõrgendada asjaomase ametniku olukorda tema suhtes alustatud kriminaalmenetlustes selliste asjaolude alusel, mis on lisaks distsiplinaarmenetluse esemeks tema institutsioonis.

Teiseks võimaldab niisugune peatamine võtta distsiplinaarmenetluse raames arvesse faktilisi asjaolusid, mille kriminaalkohus lõpliku otsuse tegemisel tuvastas. Kui samad teod võivad osutuda süüteoks ja personalieeskirjades ette nähtud ametniku kohustuste rikkumiseks, on administratsioon seega seotud kriminaalmenetluses kriminaalkohtu tehtud faktiliste järeldustega. Kui see kohus on tuvastanud, et oletatavad faktilised asjaolud leidsid aset, võib administratsioon anda neile õigusliku kvalifikatsiooni, lähtudes mõistest „distsiplinaarsüütegu” ja kontrollides eelkõige, kas need asjaolud kujutavad endast personalieeskirjades sätestatud kohustuste rikkumisi.

Lisaks on asjaomase ametniku ülesanne esitada ametisse nimetavale asutusele teave, mis võimaldab hinnata, kas tegude tõttu, mida talle distsiplinaarmenetluses süüks pannakse, on tema suhtes samaaegselt algatatud ka kriminaalmenetlus. Selle kohustuse täitmiseks peab asjaomane ametnik põhimõtteliselt tõendama, et samal ajal, kui tema suhtes viidi läbi distsiplinaarmenetlust, alustati tema suhtes ka kriminaalmenetlust.

Mis puudutab personalieeskirjade IX lisa artiklis 25 toodud põhimõtet, mille kohaselt „kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse”, siis kui seda põhimõtet tuleb kohaldada lihtsates uurimistes veel enne seda, kui on algatatud kriminaalmenetlus, tuleb seda tõlgendada kitsendavalt, vastasel juhul võetakse distsiplinaarmenetlustelt kogu nende kasulik mõju. Eelkõige ei saa niisugune põhimõte takistada administratsioonil kohaldamast distsiplinaarkaristust, kui ta tugineb faktilistele asjaoludele, mida asjaomane ametnik ei olnud tema otsuse tegemise hetkel vaidlustanud.

(vt punktid 60–63, 71 ja 74)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 19. märts 1998, kohtuasi T‑74/96: Tzoanos vs. komisjon (punktid 34 ja 38); 30. mai 2002, kohtuasi T‑197/00: Onidi vs. komisjon (punkt 81); 10. juuni 2004, kohtuasi T‑307/01: François vs. komisjon (punkt 75).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. jaanuar 2010, liidetud kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon (punkt 323).

3.      Otsus, millega ametnik kõrvaldatakse ametist, on isiku huve kahjustav otsus, mille peale võib esitada tühistamishagi personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud korras.

Niisugune otsus kujutab endast siiski mitte hädavajalikku menetlustoimingut, millega valmistatakse ette lõppotsust, milles kuulutatakse määratav karistus, vaid sõltumatut otsust, mille ametisse nimetav asutus võib teha ja mille tegemisel tuleb viidata tõsisele üleastumisele. Sellest järeldub, et ametist kõrvaldamise otsuse väidetav õigusvastasus ei mõjuta kuidagi distsiplinaarotsuse kehtivust.

(vt punktid 82 ja 83)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 19. mai 1999, kohtuasi T‑203/95: Connolly vs. komisjon (punktid 33 ja 36); 16. detsember 2004, liidetud kohtuasjad T‑120/01 ja T‑300/01: De Nicola vs. EIP (punkt 113).

4.      Personalieeskirjade IX lisa artikli 5 lõikega 1, milles on nõutud ainult seda, et vähemalt üks distsiplinaarnõukogu liige peab olema väljastpoolt asjaomast institutsiooni, ei ole sugugi keelatud valida enamikku või isegi kõiki distsiplinaarnõukogu liikmeid väljastpoolt institutsiooni.

(vt punkt 87)

5.      Huve kahjustava otsuse põhjendused peavad võimaldama kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust ning andma asjaomasele isikule vajalikku teavet selle kohta, kas otsus on põhjendatud.

Seda, kas ametisse nimetava asutuse karistuse määramise otsuse põhjendused vastavad nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes akti sõnastuse, vaid ka selle konteksti ja kõigi asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi distsiplinaarnõukogu ja ametisse nimetav asutus on kohustatud näitama ära faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis nende otsuseid õiguslikult põhjendavad, ning kaalutlused, millest lähtudes nad need tegid, ei ole siiski nõutud, et nad käsitleksid kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mille asjaomane isik menetluse vältel tõstatas.

Lisaks tuleb märkida, et kui ametisse nimetava asutuse määratud karistus on rangem distsiplinaarnõukogu soovitatud karistusest, peavad otsuses olema üksikasjalikult täpsustatud põhjused, mille tõttu ametisse nimetav asutus distsiplinaarnõukogu arvamusest kõrvale kaldus.

(vt punktid 96–98)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. jaanuar 1985, kohtuasi 228/83: F. vs. komisjon (punkt 35).

Esimese Astme Kohus: 19. mai 1999, liidetud kohtuasjad T‑34/96 ja T‑163/96: Connolly vs. komisjon (punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika); 5. detsember 2002, kohtuasi T‑277/01: Stevens vs. komisjon (punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

6.      Distsiplinaarkaristus määratakse kindlaks üldise hinnangu põhjal, mille ametisse nimetav asutus annab iga üksikjuhtumi kõikidele konkreetsetele faktilistele ja muudele asjaoludele, kusjuures personalieeskirjades ei ole nähtud ette kindlat suhet selles toodud karistuste ja ametnike toime pandavate erinevat liiki rikkumiste vahel ega ole täpsustatud, missugust osa peab karistuse valikul etendama raskendavate või kergendavate asjaolude esinemine.

(vt punkt 116)

7.      Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte järgimine ei välista seda, et halduslikku laadi menetluses määrab kõigepealt karistuse haldusasutus. See eeldab siiski, et niisuguse haldusasutuse otsust, mis ise ei vasta selles artiklis nimetatud tingimustele, kontrollib hiljem „täieliku pädevusega kohus”.

Sellega seoses tuleb märkida, et selleks et kohtuasutuse võiks kvalifitseerida „täieliku pädevusega kohtuks”, peab sellel eelkõige olema pädevus arutada kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluse lahendamisel asjakohased, mis distsiplinaarkaristuse puhul eeldab, et tal on eelkõige pädevus hinnata süüteo vastavust karistusele ning ta ei piirdu selle väljaselgitamisega, kas ei ole tehtud ilmseid hindamisvigu või kuritarvitatud võimu.

(vt punkt 117)

Viide:

Euroopa Liidu Üldkohus: 15. mai 2012, kohtuasi T‑184/11 P: Nijs vs. kontrollikoda (punktid 85 ja 86).

8.      Personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punktis h on märgitud, et süüteo raskusastme kindlaksmääramisel võtab ametisse nimetav asutus arvesse seda, kas süütegu hõlmab korduvat tegevust või käitumist, nii et võimalik teo kordamine võib õigustada karistuse karmistamist. Seevastu teo kordamise puudumine ei saa kujutada endast kergendavat asjaolu, sest põhimõtteliselt on ametnik kohustatud hoiduma kõikidest tegudest ja igasugusest käitumisest, mis võib tema ametikoha väärikust kahjustada.

(vt punkt 127)

Viide:

Üldkohus: 30. november 2011, kohtuasi T‑208/06: Quinn Barlo jt vs. komisjon (punktid 255 ja 264).

9.      Direktiivi 92/85 rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta artiklit 10 ei saa tõlgendada nii, et see keelab üleüldse igasuguse raseda töötaja töölepingu ülesütlemise. Nimelt ei ole töötaja raseduse alguse ning rasedus‑ ja sünnituspuhkuse lõpu vahele jääval ajavahemikul tehtud teenistusest vabastamise otsus, mille põhjused ei ole seotud rasedusega, vastuolus nimetatud artikliga 10, kuid seda siiski tingimusel, et tööandja esitab kirjalikult töölepingu ülesütlemise põhjused ja et asjaomase isiku töölepingu ülesütlemine on lubatud siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavadega, nagu on ette nähtud selle direktiivi artikli 10 punktides 1 ja 2.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi ametnike personalieeskirjades ei ole konkreetset sätet, milles sätestataks sõnaselgelt direktiivi artikliga 10 kehtestatud keelu erand, tuleb neid tõlgendada nii, et niisugust erandit on tunnustatud selle artikli 47 punktis e, milles on nähtud ette täiesti erakorraline võimalus lõpetada ametniku ametikohustused lõplikult, kui distsiplinaarmenetluse tulemusena tehakse teenistusest vabastamise otsus.

(vt punktid 139 ja 142)

Viide:

Euroopa Kohus: 11. november 2010, kohtuasi C‑232/09: Danosa (punkt 63).