Language of document : ECLI:EU:F:2013:90

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

26. juuni 2013

Kohtuasi F‑78/11

BM

versus

Euroopa Keskpank (EKP)

Avalik teenistus – EKP töötajad – Katseaja pikendamine tagasiulatuvalt – Otsus öelda tööleping üles katseajal – Distsiplinaarmenetlus

Ese:      Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta artikli 36.2 alusel esitatud hagi, millega Euroopa Keskpanga (EKP) töötaja BM palub tühistada 20. mai 2011. aasta otsuse tema töölepingu ülesütlemise kohta ning hüvitada talle tekitatud varaline kahju, mis on hinnatud 10 000 eurole.

Otsus:      Tühistada Euroopa Keskpanga juhatuse 20. mai 2011. otsus, millega öeldi BM leping üles 31. oktoobril 2011. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta Euroopa Keskpanga kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja BM kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Euroopa Keskpanga teenistujad – Erikaebus – Esitamata jätmine enne hagi esitamist otsuse peale, millega jäeti katseajal oleva töötaja töölevõtmine kinnitamata – Vastuvõetavus

(Euroopa Keskpanga töötajate teenistustingimused, artikkel 41; Euroopa Keskpanga ametieeskirjad, artikkel 8.1.6)

2.      Ametnike hagid – Euroopa Keskpanga teenistujad – Hagi, mis esitati keskpanga töötajatele kohaldatavate normide kohast erikaebust eelnevalt esitamata – Personali peadirektoraadi asepeadirektori esitatud teave, et puudub institutsioonisisene menetlus – Vastuvõetavus – Vabandatav eksimus

(Euroopa Keskpanga ametieeskirjad, artikkel 8.1.6)

3.      Ametnike hagid – Euroopa Keskpanga teenistujad – Põhjendatud huvi – Hagi, mis on suunatud teenistuslepingu ülesütlemise otsuse peale – Vastuvõetavus

4.      Ametnike hagid – Euroopa Keskpanga teenistujad – Töölevõtmine – Katseaeg – Hinnang kulgemisele – Enne katseaja lõppu administratsiooni poolt täpsustamata jätmine, et katseaega võidakse pikendada – Tagajärg – Katseaja kinnitamine – Katseaega tagasiulatuvalt pikendava otsuse hilisem vastuvõtmine – Lubamatus – Õiguskindluse põhimõtte rikkumine

(Euroopa Keskpanga ametieeskirjad, artiklid 2.1.2–2.1.3)

1.      Mis puudutab Euroopa Keskpanga töötaja esitatud hagi otsuse peale jätta tema töölevõtmine katseaja lõpus kinnitamata, siis asjaolu, et hagi esitati nii, et eelnevalt ei esitatud erikaebust ametieeskirjade artikli 8.1.6 tähenduses, ei muuda hagi vastuvõetamatuks.

Nimelt ei ilmne alates 1. jaanuarist 2009 kohaldatavate Euroopa Keskpanga töötajate teenistustingimuste artiklist 41ühemõtteliselt, et otsustele jätta katseajal oleva töötaja puhul töölevõtmine kinnitamata kehtib erikaebuse menetlus. Hea halduse ja tõhusa õiguskaitse huvides peavad institutsioonisiseseid edasikaebemenetlusi reguleerivad sätted olema aga selged, täpsed ja vaieldamatud.

(vt punktid 37, 40 ja 42)

2.      Euroopa Keskpanga töötajal on õigus oma hagi esitamise põhjendamiseks – kui eelnevalt ei esitatud erikaebust nende töötajate ametieeskirjade artikli 8.1.6 tähenduses – tuua välja vabandatav eksimus, kui personali, eelarve ja organisatsiooni peadirektoraadi asepeadirektor teatas talle, et ei ole olemas institutsioonisisest menetlust otsuse peale jätta katseajal oleva töötaja puhul töölevõtmine kinnitamata ning et seetõttu peab ta hagi esitama otse liidu kohtusse.

(vt punkt 41)

3.      Euroopa Keskpanga töötajal ei kao põhjendatud huvi sellise otsuse tühistamise vastu, millega tema leping lõpetati, sel põhjusel, et selle otsuse võimalik tühistamine ei too tingimata kaasa tema lepingu pikendamist või uut töölevõtmist.

(vt punkt 45)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 23. veebruar 2001, liidetud kohtuasjad T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99: De Nicola vs. EIP (punkt 127).

4.      Euroopa Keskpanga ametieeskirjade artiklis 2.1.1 ette nähtud katseaja eesmärk on anda keskpangale võimalus teha konkreetne otsus selle kohta, millised on katseajal oleva ametniku võimed kindlaksmääratud ametis, kuidas ta täidab oma ülesandeid ning milline on tema tulemuslikkus teenistuses. Neil asjaoludel võib katseaja pikendamine endast kujutada selle eesmärgi saavutamiseks sobivat vahendit. Järelikult võib kahtluste olemasolu äsja tööle võetud töötaja nõuetelevastavuse osas endast kujutada ametieeskirjade artikli 2.1.2 tähenduses „erandjuhtu”, mis õigustab tema katseaja pikendamist. Sellest tuleneb, et katseaja lõppemine muudab oluliselt asjaomase töötaja õiguslikku olukorda, kuna alates sellest kuupäevast ei saa ametieeskirjade artiklit 2.1.3 kohaldada selles osas, mis puudutab töötaja võimet täita ametikohta, millele ta on tööle võetud, ning sellega seotud ülesandeid pärast katseaja lõppemist.

Neil tingimustel võib töötajal, kui administratsioon ei ole enne katseaja lõppu vastupidist täpsustanud, olla alates katseaja aruande kuupäevast õiguspärane ootus, et keskpank ei võta vastu otsust tema katseaja pikendamise kohta. Nimelt kuigi on tõsi, et administratsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus selle üle otsustamisel, kas katseajal olev töötaja vastab kõikidele selle ametikoha nõuetele, millele ta on tööle võetud, ning sellega seotud ülesannete täitmiseks vajalikele nõuetele isikuomaduste poolest ja tööalaselt või mitte, peavad kõik selle õiguse teostamisel võetud üksikotsused, mis töötajat kahjustavad ja mõjutavad tema isiklikku õiguslikku olukorda, kinni pidama õiguskindluse põhimõttest, mida kohaldatakse kõigi liidu institutsioonide suhtes nende personalihalduse küsimustes. Eriti on selle põhimõttega vastuolus see, kui üksikakti ajaline kehtivus algab enne otsuse vastuvõtmist. See võib erandjuhul olla teisiti siis, kui seda nõuab eesmärk, mida soovitakse saavutada, ja kui akti adressaadi õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud.

Seega on keskpanga otsus katseaja tagasiulatuvalt pikendamise kohta õigusvastane õiguskindluse põhimõtte rikkumise tõttu.

(vt punktid 61–64 ja 66)

Viited:

Euroopa Kohus: 25. jaanuar 1979, kohtuasi 98/78: Racke (punkt 20); 13. november 1990, kohtuasi C‑331/88: Fedesa jt (punkt 45); 22. november 2001, kohtuasi C‑110/97: Madalmaad vs. nõukogu (punkt 151); 26. mai 2005, kohtuasi C‑301/02 P: Tralli vs. EKP (punkt 73).

Esimese Astme Kohus: 1. aprill 1992, kohtuasi T‑26/91: Kupka‑Floridi vs. EMSK (punkt 43).

Avaliku Teenistuse Kohus: 26. mai 2011, kohtuasi F‑83/09: Kalmár vs. Europol (mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑455/11 P); 13. juuni 2012, kohtuasi F‑31/10: Guittet vs. komisjon (punktid 63 ja 64 ning seal viidatud kohtupraktika).