EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
6. november 2012
Kohtuasi F‑41/06 RENV
Luigi Marcuccio
versus
Euroopa Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Kohtuasja saatmine Avaliku Teenistuse Kohtule uueks arutamiseks pärast lahendi tühistamist – Töövõimetus – Töövõimetuse tõttu pensionile saatmine – Töövõimetuskomitee koosseis – Nõuetekohasus – Tingimused
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, mis saadeti Avaliku Teenistuse Kohtule Euroopa Liidu Üldkohtu 8. juuni 2011. aasta otsusega kohtuasjas T‑20/09 P: komisjon vs. Marcuccio (edaspidi „kohtuasja uueks arutamiseks saatmise otsus”), millega osaliselt tühistati Avaliku Teenistuse Kohtu 4. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑41/06: Marcuccio vs. komisjon (edaspidi „esialgne kohtuotsus”), milles tehti otsus 12. aprillil 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud hagi kohta, millega L. Marcuccio palus esiteks tühistada komisjoni 30. mai 2005. aasta otsus saata ta töövõimetuse tõttu pensionile ja selle otsusega seotud rida otsuseid, ning teiseks mõista komisjonilt tema kasuks välja kahjuhüvitis.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjades F‑41/06, F‑41/06 RENV ja T‑20/09 P.
Kokkuvõte
1. Ametnike hagid – Väide, et isikut kahjustava meetme võtjal puudub pädevus, et on rikutud olulisi menetlusnorme ja et põhjendused on ebapiisavad – Avalikul huvil põhinev väide
2. Ametnikud – Üksikotsus – Institutsioonisisene haldusakt – Kohustus tuua välja asendamist puudutavad institutsioonisisesed õigusnormid – Puudumine
(EÜ artikkel 253; personalieeskirjad, artikkel 25)
3. Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Ametniku menetlusõigused
(Personalieeskirjad, II lisa artiklid 7 ja 9)
4. Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Koosseis – Kohtulik kontroll – Ulatus
(Personalieeskirjad, II lisa artikkel 7)
5. Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Koosseis – Ametnikku esindava arsti tagasiastumine – Komitee teiste liikmete või institutsiooni kohustus kontrollida, kas ametnik on sellest tagasiastumisest teadlik – Puudumine – Erandid
(Personalieeskirjad, II lisa artikkel 7)
6. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Lojaalsuskohustus – Mõiste – Ulatus – Kohustus ilmuda töövõimetuskomitee palvel sinna komiteesse
(Personalieeskirjad, artikkel 21)
7. Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee poole pöördumine – Personalieeskirjade artikliga 59 rangelt piiritletud pädevus
(Personalieeskirjad, artikli 59 lõige 4)
8. Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Koosseis – Arstide nimetamine – Valiku muutmine – Lubatavus
(Personalieeskirjad, II lisa artikkel 7)
9. Ametnikud – Haiguspuhkus – Arstlik kontroll – Sisu – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikli 59 lõiked 1 ja 4)
10. Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Koosseis – Euroopa Kohtu presidendi poolt omal algatusel nimetatud kolmanda arsti asendamine arstiga, kelle on vastastikusel kokkuleppel valinud kaks ülejäänud arsti – Lubatavus – Tingimused
(Personalieeskirjad, II lisa artikkel 7)
11. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Invaliidsuspension – Töövõimetuskomitee võimalus ametniku olukorra arengut regulaarselt kontrollida – Ulatus
(Personalieeskirjad, VIII lisa artikkel 15)
12. Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Menetluse konfidentsiaalsusest kinnipidamine – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 26a ja artikli 78 viies lõik ning II lisa artikli 9 teine ja kolmas lõik)
1. Väited, et isiku huve kahjustava meetme võtjal puudub pädevus, et on rikutud olulisi menetlusnorme ja et põhjendus puudub või on puudulik, on avalikul huvil põhinevad väited, mille omal algatusel uurimine kuulub liidu kohtu pädevusse.
(vt punkt 65)
Viited:
Euroopa Kohus: 8. detsember 2011, kohtuasi C‑386/10 P: Chalkor vs. komisjon (punkt 64).
Euroopa Liidu Üldkohus: 8. juuli 2010, kohtuasi T‑160/08 P: komisjon vs. Putterie‑De‑Beukelaer (punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
2. Institutsioon ei ole ühele ametnikule tema talituste poolt adresseeritud institutsioonisiseses haldusotsuses kohustatud konkreetselt välja tooma viiteid institutsioonisisestele õigusnormidele, mis puudutavad asendamise korda, ega seda enam tsiteerima nende sätete sisu.
(vt punkt 74)
3. Töövõimetuskomitee tegevus ei toimu ametniku suhtes algatatud võistlevas haldusmenetluses ning selle eesmärk ei ole ka administratsiooni ja tema töötaja vahelise konflikti lahendamine. Töövõimetuskomitee tegevuse eesmärk on teha meditsiinilised järeldused, mis võimaldavad administratsioonil otsustada, kas ja millisel määral asjaomane ametnik on töövõimetu. Seetõttu ei ole sellise komitee poolt ametniku ärakuulamine kaitseõigusi käsitlevate põhimõtetega ette nähtud.
Seevastu sellistes spetsiaalsetes haldusmenetlustes nagu töövõimetuks tunnistamise menetluses võib asjaomane ametnik tugineda menetlusõigustele, mis on omased nendele menetlustele ja seega kaitseõigustest eraldiseisvad.
Töövõimetuskomitee tegevuse käigus on ametniku huvid esiteks esindatud ja tagatud sellega, et komitees on vastavalt personalieeskirjade II lisa artiklile 7 teda esindav arst. Teiseks on töövõimetuskomitee tegevuse erapooletuse tagatis kolmanda arsti nimetamine mõlema poole poolt nimetatud kahe liikme vastastikusel kokkuleppel või selle puudumisel Euroopa Kohtu presidendi poolt. Kolmandaks, personalieeskirjade II lisa artikli 9 alusel võib asjaomane ametnik esitada töövõimetuskomiteele kõik arvamused või tõendid, mille ta on saanud arstidelt, kelle poole ta on pöördunud.
(vt punktid 79–81)
Viited:
Euroopa Kohus: 19. jaanuar 1988, kohtuasi 2/87: Biedermann vs. kontrollikoda (punktid 10 ja 16).
Avaliku Teenistuse Kohus: 16. mai 2012, kohtuasi F‑42/10: Skareby vs. komisjon (punkt 48).
4. Arvestades personalieeskirjade asjakohaste sätetega töövõimetuskomiteele antud rolli ja volitust, tuleb liidu kohtul teostada ranget kontrolli selle komitee koosseisu ja nõuetekohast tegutsemist puudutavate normide üle. Nende normide hulka kuulub esiteks personalieeskirjade II lisa artiklis 7 toodud reegel, mis tagab ametnikule tema õiguste ja huvide kaitse nii, et komiteesse kuulub tema poolt usaldatud arst. Seega tuleb hoolikalt kontrollida nende tingimuste esinemist, mis õigustavad arsti määramist kohustuslikus korras, võttes arvesse mitte ainult asjaomase ametniku käitumist, vaid ka liidu kohtule esitatud vajalikke andmeid.
(vt punkt 85)
Viide:
Esimese Astme Kohus: 21. märts 1996, kohtuasi T‑376/94: Otten vs. komisjon (punkt 47).
5. Teave, mida ametnik ja tema poolt töövõimetuskomiteesse nimetatud arst võivad töövõimetusmenetluses vahetada eelkõige nõnda nimetatud arsti volituse olemasolu ja säilimise kohta või selle volituse kasutamise korra kohta, on hõlmatud ametniku ja teda esindava arsti lepinguliste suhete ja usaldussuhtega. Seega välja arvatud juhul, kui esinevad tõsised kahtlused ja ilmsed tõendid sellise teabe päritolu kohta, mida hageja poolt nimetatud arstilt on otse saanud töövõimetuskomitee liikmed või institutsiooni pädevad talitused, ei too selle arsti otsus, millega ta teavitab komitee teisi liikmeid sellest, et ta loobub ametniku poolt temale antud volitustest, komitee teistele liikmetele või institutsiooni talitustele kaasa kohustust kontrollida, et see otsus on tegelikult teatavaks tehtud ka ametnikule, keda arst peaks esindama. Nimelt peetakse ametniku ja teda esindava arsti lepinguliste suhete ja usaldussuhte raames seda, et ametnik on sellisest otsusest teadlik, põhimõtteliselt iseenesestmõistetavaks.
(vt punkt 91)
6. Kui töövõimetuskomitee leiab, et ametnik on vaja läbi vaadata, peab ametnik personalieeskirjade artikli 21 kohaselt temal lasuva lojaalsus‑ ja koostöökohustuse raames näitama üles vajalikku hoolsust, et vastata töövõimetuskomiteesse ilmumise kutsele.
(vt punkt 98)
7. Juhul, kui ametnik on kolme aasta jooksul haiguspuhkusel viibinud rohkem kui 12 kuud, ei kuulu asja suunamine töövõimetuskomiteele ametisse nimetava asutuse kaalutlusõiguse alla. Vastupidi, selline pädevus on rangelt piiritletud ja sõnaselgelt ette nähtud personalieeskirjade artikli 59 lõikes 4 kindlaks määratud tingimustega.
(vt punkt 104)
Viide:
Esimese Astme Kohus: 16. juuni 2000, kohtuasi T‑84/98: C vs. nõukogu (punkt 66).
8. Ei personalieeskirjade II lisa artikli 7 sõnastus ega mõte takista ei institutsioonil ega ametnikul vajadusel muuta arsti, kes on kohustatud neid töövõimetuskomitees esindama, ja seda eriti juhul, kui see arst ei ole enam kättesaadav.
Kui see on vältimatu, võib ametisse nimetava asutuse üksikotsuseid töövõimetuskomitee isikukoosseisu kohta seetõttu selle komitee kogu tegevusaja jooksul muuta.
Seega töövõimetuskomitee ühe või mitme liikme järkjärguline väljavahetamine, mis toob kaasa isegi komitee kogu koosseisu muutumise, ei muuda seda komiteed või tema volitusi automaatselt kehtetuks ning see ei tähenda tingimata, et ametisse nimetav asutus pöördus aja jooksul kahe eraldiseisva töövõimetuskomitee poole.
(vt punktid 119, 120 ja 134)
Viide:
Esimese Astme Kohus: 23. november 2004, kohtuasi T‑376/02: O vs. komisjon (punkt 42).
9. Personalieeskirjade artikli 59 lõige 1 lubab institutsioonil igal ajal nõuda haiguspuhkusel olevalt ametnikult tervisekontrolli läbimist, olgu sama artikli lõikes 4 ette nähtud töövõimetuskomitee kokku kutsutud või mitte. Mis puudutab selle kontrolli sisu, siis institutsioon, kus ametnik töötab, teeb vastavalt ametniku tervislikule olukorrale otsuse, millist tüüpi kontrolli ta peab vajalikuks või vältimatuks. Arvestades selle otsuse olemust, ei kuulu see Avaliku Teenistuse Kohtu kontrolli alla, välja arvatud ilmse vea puhul.
(vt punkt 124)
10. Euroopa Kohtu presidendi poolt omal algatusel ametnikku esindava arsti nimetamine ei tähenda, et niinimetatud arst ei pea tegutsema sellise ametniku nimel ja huvides, keda ta peab esindama. Vastupidi, personalieeskirjades sätestatud õiguste teostamisel tegutseb see arst selle ametniku huvides, keda ta esindab, ning tal on seega täielik õigus personalieeskirjade II lisa artikli 7 esimest lõiku kohaldades nimetada institutsiooni arstiga kokkuleppel kolmas arst.
Seetõttu alates hetkest, mil töövõimetuskomitees peavad esimene ja teine arst täitma ülesandeid, mis on ühele antud institutsiooni huvides ja teisele asjaomase ametniku huvides, peab möönma, et need arstid peavad samuti saama täielikult kasutada neile personalieeskirjadega antud õigusi. Seega alates hetkest, mis nad on kutsutud täitma töövõimetuskomitee liikme volitusi, peab neil kahel arstil olema just töövõimetuskomitee tegevuse nõuetekohaseks läbiviimiseks võimalik nimetada kolmas arst, tehes kas otsuse jätta liikmeks kolmas arst, kes juba on töövõimetuskomitees, või näiteks seetõttu, et nad eelistavad teise eriala spetsialistiks olevat arsti, otsustada vastastikusel kokkuleppel nimetada kolmas arst, keda nad usaldavad.
Pealegi ei ole Euroopa Kohtu presidendi poolt omal algatusel kolmanda arsti nimetamine õiguslik akt, vaid haldusakt, mis selle olemuse tõttu ei välista tingimata asjaomaste arstide kokkuleppe võimalust. Lisaks, nagu on märgitud personalieeskirjade II lisa artiklis 7, eelneb kolmanda arsti nimetamine kahe arsti vastastikusel kokkuleppel kolmanda arsti omal algatusel nimetamisele Euroopa Kohtu presidendi poolt, mis leiab seega aset ja on kehtiv ainult siis, kui asjaomased kaks arsti ei ole kokkuleppele jõudnud.
Kuna personalieeskirjade II lisa artikli 7 eesmärk on nii palju kui võimalik tagada, et kolmandat arsti usaldaksid nii institutsiooni kui ka asjaomase ametniku arst, siis töövõimetuskomitee kahelt liikmelt, kelle ülesanne on vastavalt esindada institutsiooni ja asjaomast ametnikku, ei saa võtta selle artikli esimese lõigu alusel antud pädevust ehk pädevust nimetada vastastikusel kokkuleppel kolmas arst seetõttu, et selle on varem omal algatusel nimetanud Euroopa Kohtu president.
Seevastu töövõimetuskomitee ühehäälne arvamus ei saa tagasiulatuvalt nõuetekohaselt kõrvaldada võimalikku rikkumist, mis puudutab töövõimetuskomitee koosseisu õiguspärasust.
(vt punktid 135, 136 ja 138–141)
Viited:
Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuasi Biedermann vs. kontrollikoda (punkt 10).
Esimese Astme Kohus: 3. juuni 1997, kohtuasi T‑196/95: H vs. komisjon (punkt 80).
Avaliku Teenistuse Kohus: 14. september 2011, kohtuasi F‑47/10: Hecq vs. komisjon (punkt 52).
11. Püsivalt töövõimetuks tunnistatud ametniku töötamine üksnes peatatakse, kuna tema olukorra edasine areng institutsioonis sõltub tingimuste püsivusest, mis õigustavad tema töövõimetust. Seda olukorda saab aga regulaarselt kontrollida.
Seega võib töövõimetuskomitee soovitada asjaomasel institutsioonil pärast kahte aastat ja hiljem iga aasta ametnikku regulaarselt uuesti kontrollida, ilma et see soovitus oleks ametisse nimetavale asutusele siduv.
(vt punktid 145 ja 146)
Viide:
Euroopa Kohus: 22. detsember 2008, kohtuasi C‑198/07 P: Gordon vs. komisjon (punkt 47).
12. Personalieeskirjade II lisa artikkel 9 eristab selgelt teises lõigus „töövõimetuskomitee otsuseid”, mis tehakse teatavaks ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja asjaomasele ametnikule ning kolmandas lõigus „komitee menetlust”, mis on ja peavad vastupidi olema „konfidentsiaalsed”.
Töövõimetuskomitee töö konfidentsiaalsus on seletatav selle olemuse, sisu ja meditsiiniliste tagajärgedega. Seetõttu ei tehta töövõimetuskomitee tegevust teatavaks ei ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ega asjaomasele ametnikule. Seevastu ei ole põhjust sama komitee meditsiinilistest kohustustest tulenevaid haldus‑ ja menetlusakte, nagu häälte lõplik jaotus komitees või töö tulemusel tehtud järeldused, hõlmata arstisaladusega ning need võib teatavaks teha ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja asjaomasele ametnikule.
(vt punktid 150 ja 151)