Language of document : ECLI:EU:C:2014:221

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 3. aprillil 2014(1)

Kohtuasi C‑3/13

Baltic Agro AS

versus

Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tartu Ringkonnakohus (Eesti))

Ühine kaubanduspoliitika – Dumping – Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks – Määrus (EÜ) nr 2022/95 – Läbivaatamine meetmete aegumise tõttu – Määrus (EÜ) nr 661/2008 – Hinnakohustused – Otsus 2008/577/EÜ – Dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise tingimused – Esimene sõltumatu klient – Importija, kes on ammooniumnitraatväetise soetanud Venemaa eksportijalt kolmandast isikust äriühingu vahendusel – Liidu tolliseadustik – Määrus (EMÜ) nr 2913/92 – Tollideklaratsioon – Kehtetuks tunnistamine deklarandi taotluse alusel pärast kauba vabastamist – Artikkel 66





1.        Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtule esitatud põhiküsimusena mitu eelotsuse küsimust Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordile dumpinguvastase tollimaksu kehtestavate liidu õigusnormide ning deklarandi taotlusel tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist reguleerivate liidu tollieeskirjade tõlgendamise kohta ning nende õigusnormide kehtivusele hinnangu andmist puudutav eelotsuse küsimus.

2.        Need eelotsuse küsimused on esitatud Venemaalt pärit ammooniumnitraadi importija ja selle ettevõtja asukohaliikmesriigi tolli vahelises kohtuvaidluses, mille aluseks on tolli keeldumine kohaldada selle ettevõtja suhtes asjakohaste õigusnormidega ette nähtud vabastust dumpinguvastasest tollimaksust kaubalt, mis osteti Venemaa eksportivalt tootjalt, kelle hinnakohustused on Euroopa Komisjon heaks kiitnud.

3.        Kuna sellise keeldumise põhjuseks oli käesoleval juhul asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletav import, mis toimus teise ettevõtja vahendusel, ei vastanud neis õigusnormides ette nähtud maksust vabastamise formaalsetele tingimustele, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud Euroopa Kohtule küsimused need formaalsed tingimused kehtestavate dumpinguvastaste õigusnormide tõlgendamise ja ulatuse kohta ning selle kohta, kas võrdsuse põhimõtet arvestades on kehtivad sellised tollieeskirjad, mis takistavad sellel importijal saavutada asjaomast importi puudutavate tollideklaratsioonide kehtetuks tunnistamine ja saada nii kõnealune maksuvabastus.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Asjaomased dumpinguvastased õigusnormid

4.        Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas 16. augusti 1995 määrusega (EÜ) nr 2022/95(2) Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu. Esialgset dumpinguvastast tollimaksu on eelkõige nii ühenduse tootjate esindajate kui ka asjaomaste eksportivate tootjate poolt meetmete aegumise tõttu või vahepealseks läbivaatamiseks esitatud läbivaatamistaotluste alusel hiljem mitmel korral muudetud ja seejärel pikendatud.

5.        Seoses sellega vastu võetud määrused ei oma siiski põhikohtuasja lahendi seisukohalt otseselt tähtsust. Peamiselt on vaatluse all nõukogu 8. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 661/2008.(3)

6.        Määruse nr 661/2008 artiklitega 1 ja 2 kehtestatakse eri summas lõplikud dumpinguvastased tollimaksud esiteks Eurochemi ja temaga seotud äriühingute poolt toodetud ammooniumnitraadile ja teatavatele väetistele ning muudele ammooniumnitraati sisaldavatele toodetele ning teiseks kõigile teistele Venemaa eksportivatele ettevõtjatele.

7.        Määruse nr 661/2008 artikli 3 lõige 1 sätestab:

„1.      Vabasse ringlusse lubamiseks deklareeritud import, mille kohta on esitanud arve äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kelle nimed on loetletud otsuses 2008/577/EÜ, mida aeg-ajalt muudetakse, vabastatakse artikliga 2 kehtestatud dumpinguvastastest tollimaksudest järgmistel tingimustel:

-      nimetatud äriühingud on kõnealused tooted tootnud, lähetanud ja esitanud arve otse esimesele sõltumatule kliendile ühenduses ning

-      sellisele impordile on lisatud kinnitusarve (faktuurarve), mis sisaldab vähemalt käesoleva määruse lisas esitatud andmeid ja avaldust, ning

-      tollis deklareeritud ja esitatud kaubad vastavad täpselt kinnitusarves kirjeldatule.”

8.        Määruse nr 661/2008 artiklis 3 viidatud komisjoni otsusega 2008/577/EÜ(4) kiitis komisjon heaks hinnakohustused, mida olid nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed(5) artikli 8 lõike 1 kohaselt pakkunud Venemaa ammooniumnitraati eksportivad tootjad „Veliki Novgorodis (Venemaa) asuv aktsiaselts (JSC) Acron ja Dorogobužis (Venemaa) asuv aktsiaselts (JSC) Dorogobuzh, valdusettevõtja Acron liikmed”.

2.      Liidu tolliseadustik

9.        Põhikohtuasjas on samuti tõusetunud küsimused nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik,(6) sätete tõlgendamise ja kehtivuse kohta, mis puudutavad käesoleval juhul selle seadustiku artiklit 66, mis käsitleb deklarandi taotluse alusel tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise tingimusi, ja selle seadustiku artikli 220 lõiget 2, mis määratleb tolli vea tõttu imporditollimaksu tagantjärele sissenõudmisest loobumise tingimused, ning samuti puudutavad need küsimused nõukogu 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik,(7) (muudetud komisjoni 16. aprilli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 312/2009(8)), artiklit 251, mis määratleb erandina tolliseadustiku artikli 66 lõikest 2 tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise tingimused siis, kui kaup on juba vabastatud.

10.      Asjaomaste õigusnormide tekst on vajalikus ulatuses ära toodud arutluskäigus.

II.    Põhikohtuasja asjaolud

11.      Põhikohtuasi sai alguse Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse(9) maksuotsusest, millega järelkontrolli tulemusel nõuti Baltic Agro AS‑lt (edaspidi „Baltic Agro”) Venemaalt pärit ammooniumnitraatväetise impordil dumpinguvastase tollimaksu ja käibemaksu tasumist.

12.      Kõnealune dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordilt, mis esialgu oli kehtestatud määrusega nr 2022/95, mida mitmel korral muudeti, on kehtestatud määrusega nr 661/2008.

13.      Käesoleval juhul ostis Baltic Agro ajavahemikus 2009. aasta oktoobrist 2010. aasta jaanuarini Venemaal asuvalt äriühingult JSC Acron Eestis asuva äriühingu Magnet Group OÜ(10) vahendusel mitu tonni ammooniumnitraatväetist. Selleks sõlmisid esiteks Magnet Group ja JSC Acron omavahel ning teiseks Magnet Group ja Baltic Agro omavahel mitu müügilepingut.

14.      Kaks tolliagentuuri esitasid 2010. aasta jaanuaris ja veebruaris selle impordi kohta viis tollideklaratsiooni, milles oli imporditud kauba saajana märgitud Baltic Agro ning kaubasaatjana kahes deklaratsioonis JSC Acron ja kolmes ülejäänud deklaratsioonis Läti transpordiettevõte OOO Ventoil.

15.      Mainitud tolliagentuurid esitasid MTA‑le 1. ja 23. aprillil 2010 nende deklaratsioonide tühistamise taotlused, kuna neis deklaratsioonides oli kaubasaajaks Magnet Groupi asemel märgitud Baltic Agro.

16.      MTA viis 3. märtsil 2010 läbi nende viie tollideklaratsiooni järelkontrolli, et määrata kindlaks imporditud kauba tolliväärtuse õigsus ning imporditollimaksu arvestuse ja tasumise õigsus.

17.      Läbiviidud järelkontrolli põhjal koostas MTA 31. mail 2010 kaks maksuotsust, määrates Baltic Agro kohustuseks tasuda imporditud kaubalt tollimaks ja käibemaks põhjendusel, et määruse nr 661/2008 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud tollimaksust vabastamise eeldused ei olnud täidetud.

18.      Baltic Agro esitas 31. mail 2010 nende otsuste peale kaebuse Tartu Halduskohtule (Eesti), väites et asjaomasel impordil tema poolt teise äriühingu vahenduse kasutamine ei ole maksuõiguse seisukohalt oluline.

19.      Tema kaebus jäeti 25. aprill 2011. aasta otsusega rahuldamata. Tartu Halduskohus leidis, et maksuvabastus ei laiene Baltic Agrole, kuna ta ei soetanud imporditud kaupa otse tootjalt.

20.      Baltic Agro esitas 25. mail 2011 apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Eesti), taotledes Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist, oma kaebuse rahuldamist ja Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemist määruse nr 661/2008 artikli 3 lõike 1 tõlgenduse kohta.

III. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

21.      Neil asjaoludel otsustas Tartu Ringkonnakohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] määruse nr 661/2008 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et importija ja esimene sõltumatu klient ühenduses peavad alati olema üks ja sama isik?

2.      Kas […] määruse nr 661/2008 artikli 3 lõiget 1 koosmõjus […] otsusega nr 2008/577 tuleb tõlgendada selliselt, et dumpinguvastase tollimaksu vabastus laieneb ainult sellele esimesele sõltumatule kliendile ühenduses, kes ei ole deklareeritavat kaupa enne deklaratsiooni esitamist edasi müünud?

3.      Kas […] tolliseadustiku artiklit 66 koosmõjus [rakendus]määruse […] artikliga 251 ja ülejäänud tollideklaratsiooni hilisemaid muudatusi puudutavate menetlussätetega tuleb tõlgendada selliselt, et kauba importimisel vale kaubasaaja deklaratsioonile märkimisel tuleb võimaldada deklaratsioon ka peale kauba vabastamist taotluse alusel kehtetuks tunnistada ja kaubasaaja kanne parandada olukorras, kus õige kaubasaaja kande korral oleks tulnud […] määruse nr 661/2008 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud maksuvabastust kohaldada, või tuleb sellises olukorras tõlgendada […] tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b selliselt, et tollil ei ole õigust teha järelarvestuskannet?

4.      Kui vastus kolmanda küsimuse mõlemale alternatiivile on eitav, siis kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 20 koosmõjus [ELTL] artikli 28 lõikega 1 ja artikliga 31 on kooskõlas, kui […] tolliseadustiku artikkel 66 koosmõjus […] [rakendus]määruse artikliga 251 ja ülejäänud tollideklaratsiooni hilisemaid muudatusi puudutavate menetlussätetega ei võimalda deklaratsiooni peale kauba vabastamist taotluse alusel kehtetuks tunnistada ja kaubasaaja kannet parandada olukorras, kus õige kaubasaaja kande korral oleks […] määruse nr 661/2008 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud maksuvabastust kohaldada?”

22.      Kirjalikud seisukohad esitasid Eesti valitsus, Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjon. Kuna Euroopa Kohus leidis, et tal on piisavalt teavet otsuse tegemiseks, otsustas ta kodukorra artikli 76 lõike 2 alusel kohtuistungi korraldamata jätta.

IV.    Esimene ja teine küsimus

A.      Sissejuhatavad märkused

23.      Esimese kahe küsimusega, mida on kohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et Euroopa Kohus selgitaks, milline on Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust vabastuse – mis tuleneb määruse nr 661/2008 artikli 3 ja otsuse 2008/577 artikli 1 koostoimes kohaldamisest – isikuline kohaldamisala.

24.      Nimelt näeb määruse nr 661/2008 artikkel 3 ette vabastuse selle määrusega kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordilt, mille kohta on esitanud arve äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kes on loetletud otsuses 2008/577. Viimati nimetatud otsuse artiklis 1 on käesolevas osas nimetatud „Veliki Novgorodis (Venemaa) asuv aktsiaselts (JSC) Acron ja Dorogobužis (Venemaa) asuv aktsiaselts (JSC) Dorogobuzh, mis on valdusettevõtja Acron liikmed”.

25.      Sellisele vabastusele on siiski määruse nr 661/2008 artikli 3 lõike 1 esimeses taandes seatud muu hulgas tingimuseks, et nimetatud äriühingud on imporditud kauba tootnud, lähetanud ja esitanud arve esimesele sõltumatule kliendile ühenduses. Peale selle on määruse nr 661/2008 lisa punktis 8 ette nähtud, et hinnakohustusega seotud, ühendusse imporditud kaubaga kaasas olevas faktuurarves peab olema märgitud „importijana tegutseva äriühingu [...] nimi”.

26.      Vaidlust ei ole aga selle üle, et põhikohtuasjas importis Baltic Agro ammooniumnitraatväetist Eesti äriühingu Magnet Group vahendusel, et hinnakohustustele vastavad arved koostati Magnet Groupi nimele ja asjaomase impordi deklareeris tollis Baltic Agro. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et just nimelt selle tõttu, et Baltic Agro ei ostnud imporditud ammooniumnitraatväetist otse JSC Acronilt, keeldus MTA tema puhul dumpinguvastasest tollimaksust vabastuse kohaldamisest.

27.      Sel põhjusel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtus selgitaks täpsemalt esiteks seda, kas importija ja esimene sõltumatu klient peavad tingimata olema üks ja sama isik, ja teiseks seda, kas maksuvabastus laieneb ainult esimesele sõltumatule kliendile, kes ei ole kaupa enne selle deklareerimist edasi müünud.

B.      Poolte seisukohad

28.      Eesti valitsus nagu ka komisjon, kes ainsatena neid küsimusi on käsitlenud,(11) on mõlemad – kuigi eri põhjustel – samal arvamusel, et määruse nr 661/2008 artiklis 3 ette nähtud vabastus dumpinguvastasest tollimaksust kohaldub üksnes isikule, kes on samal ajal nii importija kui ka esimene sõltumatu klient ühenduses ja kes ei ole kaupa enne selle deklareerimist edasi müünud.

29.      Nad väidavad, et põhikohtuasjas ei saa maksuvabastus kohalduda ei Baltic Agrole ega ka Magnet Groupile. Baltic Agro, kes on küll importija, ei ole esimene sõltumatu klient ühenduses, kuna ta ostis kauba Magnet Groupilt. Magnet Group on esimene sõltumatu klient ühenduses, kuid müüs kauba enne selle ühenduse tolliterritooriumile toomist edasi Baltic Agrole, kes võttis enda peale tollis deklareerimise formaalsuste läbiviimise.

30.      Baltic Agro leiab seevastu sisuliselt, et määrus nr 661/2008 ei täpsusta üldse seda, et importija ja esimene sõltumatu klient peavad olema üks ja sama isik ning et just esimene sõltumatu klient peab tingimata esitama deklaratsiooni enda nimel, et talle kohalduks maksuvabastus. Pealegi puudub mis tahes põhjus selle maksuvabastuse kohaldamisest keeldumiseks, kuna kahtlusi ei ole kauba päritolu, koosseisu, hulga ja väärtuse ning ostja isiku ega eksportiva tootja poolt oma hinnakohustuste järgimise osas.

C.      Analüüs

31.      Määruse nr 661/2008 põhjendusest 159 selgub, et määruse artikli 3 kolme tingimust ja nende hulgas nõuet, et imporditud kauba tootja, lähetaja ning selle kohta otse esimesele sõltumatule kliendile ühenduses arve esitaja peab olema eksportiv äriühing, õigustab see, et tuleb „võimaldada komisjonil ja tollil ka edaspidi tulemuslikult jälgida äriühingute võetud hinnakohustuste täitmist […] vabasse ringlusse lubamise deklaratsiooni asjaomasele tolliasutusele esitamisel”. Otsuse 2008/577 põhjenduses 21 on korratud sisuliselt sama põhjendust.

32.      Lisaks märkis komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et otsemüüki käsitlevate sätete eesmärk on sisuliselt võimaldada tal läbipaistvalt kontrollida minimaalset impordihinda, milleks eksportivad tootjad on kohustunud, kuna mis tahes hilisem edasimüük võib kaasa tuua lisakulusid, mis selles hinnas kajastuvad.

33.      Sisuliselt on just eksportivate tootjate võetud ja neile ammooniumnitraadi suhtes kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust vabastuse kohaldamist võimaldavate hinnakohustuste täitmise osas komisjoni ja liikmesriigi tolli läbiviidava kontrolliga seonduvad kaalutlused need, mis õigustavad määruse nr 661/2008 artikli 3 lõike 1 esimeses taandes ette nähtud konkreetseid nõudeid.

34.      Seoses sellega olgu märgitud, et need nõuded puudusid varem kehtinud sätetes, mis võeti Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes dumpinguvastase tollimaksu kehtestavasse normistikku nõukogu määrusega (EÜ) nr 993/2004(12). Viimati nimetatud määrus, mis võeti vastu, kohandamaks seda normistikku kümne uue liikmesriigi Euroopa Liiduga 1. mail 2004 ühinemise tõttu, lisas nõukogu määrusesse (EÜ) nr 658/2002(13), milles sisaldusid määruse nr 661/2008 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud nõudega sarnased, kuid mitte identsed nõuded, artikli 1A.(14) Kõnealune nõue puudus ka määrusega nr 993/2004 ette nähtud maksuvabastuse eelduseks olevate hinnakohustuste heakskiitmise määrustes(15).

35.      Määrusest nr 661/2008 ega otsusest 2008/577 ei selgu siiski üksikasjalikumaid täpsustusi selle kohta, millised olid selle uue nõude kehtestamise aluseks olnud konkreetsed kaalutlused.

36.      Seega tuleb tõdeda, et määrus nr 661/2008 ega otsus 2008/577 ei võimalda kindlaks teha, kas importija ja esimene sõltumatu klient peavad tingimata olema üks ja sama isik, ega mõista põhjusi, miks see peaks tingimata nii olema.

37.      Määruse nr 661/2008 artikli 3 lõike 1 esimeses taandes olevad nõuded, mis tulenevad loogiliselt hinnakohustustest ja nendega kaasnevatest kontrollinõuetest, seavad dumpinguvastasest tollimaksust vabastuse kohaldamise väga selgelt sõltuvusse tingimusest, et eksportivad tootjad esitavad imporditava kauba kohta arved ja lähetavad selle kauba otse esimesele sõltumatule kliendile ühenduses.

38.      Eelotsusetaotlusest nähtub aga selgelt, et Baltic Agrot sellele topelttingimusele vastavaks lugeda ei saa.

39.      Lisaks ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et need nõuded oleks nendega taotletava kontrollieesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatud või ebaproportsionaalsed.

40.      Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 661/2008 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes otsuses 2008/577 loetletud eksportivate tootjate kasuks ette nähtud vabastus dumpinguvastasest tollimaksust kohaldub vaid kauba puhul, mille kohta nad esitavad arve ja mille nad lähetavad otse esimesele sõltumatule kliendile ühenduses, kes ei ole seda kaupa enne tollis deklareerimist edasi müünud.

V.      Kolmas ja neljas küsimus

A.      Sissejuhatavad märkused

41.      Kolmanda küsimusega esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule kaheosalise küsimuse tolliseadustiku ja rakendusmääruse mitme sätte tõlgendamise kohta. Kõigepealt soovib nimetatud kohus teada, kas liikmesriigi toll võib tolliseadustiku artikli 66 ja rakendusmääruse artikli 251 alusel rahuldada taotluse tunnistada tollideklaratsioon kehtetuks pärast kauba vabastamist, kui sellise taotluse aluseks on viga kaubasaaja märkimisel ja kui selle kauba osas oleks sellise vea puudumisel kohaldatud vabastust dumpinguvastasest tollimaksust. Seejärel küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus teise võimalusena, kas põhikohtuasja asjaoludel tuleb tolliseadustiku artikli 220 lõiget 2 tõlgendada nii, et see välistab tolli võimaluse teha selle tollimaksu kohta järelarvestuskanne.

42.      Neljanda eelotsuse küsimusega, millele vastamine sõltub kolmandale küsimusele antud vastusest, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul hinnata tolliseadustiku artikli 66 ja rakendusmääruse artikli 251 kehtivust nende koostoimes. Täpsemalt soovib see kohus teada, kas see, kui nende sätete kohaldamise tagajärjel ei ole võimalik rahuldada vigadega tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise taotlust ja sellest tulenevalt ei saa kohaldada määruse nr 661/2008 artiklis 3 ette nähtud vabastust dumpinguvastasest tollimaksust, on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikliga 20 ning ELTL artikli 28 lõikega 1 ja artikliga 31.

B.      Poolte seisukohad

43.      Eesti valitsus leiab, et kolmas ja neljas küsimus ei ole vastuvõetavad, kuna rajanevad ekslikul eeldusel, et tollideklaratsioonis on kaubasaaja osas viga. Kuna Baltic Agro täitis kauba vabasse ringlusse lubamise tolliformaalsused, siis ei saa Magnet Group olla tollideklaratsioonis märgitud selle kauba osas kaubasaajana. Seega ei ole põhikohtuasjas vaidluse all olev olukord mingil juhul hõlmatud tolliseadustiku artikliga 66 ja rakendusmääruse artikliga 251 või tolliseadustiku artikli 220 lõikega 2. Igal juhul ei ole tolliseadustik ja rakendusmäärus vastuolus harta artikliga 20 ning ELTL artikli 28 lõikega 1 ja artikliga 31.

44.      Nõukogu, kes piirdus üksnes neljandale küsimusele vastamisega, leiab, et harta artikliga 20 tagatud võrdsuse põhimõte ei kohaldu olukorras, kus tollideklaratsioon on täidetud valesti.

45.      Komisjon on sisuliselt seisukohal, et tolliseadustiku artikli 66 ja rakendusmääruse artikli 251 või tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Lisaks ei kohaldu võrdsuse põhimõte sellises olukorras, millega on tegemist põhikohtuasjas.

C.      Analüüs

46.      Esiteks olgu meenutatud, et tolliseadustiku artikli 66 lõige 1 näeb ette võimaluse, et deklarandi taotluse alusel tunnistab pädev tolliasutus deklarandi esitatud ja juba tolli poolt aktsepteeritud tollideklaratsiooni kehtetuks – seega deklaratsiooni tühistamatuse põhimõttest erandi tehes –, juhul kui deklarant tõendab, et kaup deklareeriti selles deklaratsioonis nimetatud tolliprotseduurile ekslikult.(16) Tolliseadustiku artikli 66 lõige 2 näeb siiski ette, et pärast kauba vabastamist saab deklaratsiooni kehtetuks tunnistada ainult rakendusmääruse artiklis 251 kindlaksmääratud juhtudel.

47.      Nagu komisjon märkis, ei kohaldu tolliseadustiku artikkel 66 põhikohtuasja asjaoludel, kuna ei ole väidetud, et kaup suunati ekslikult tollideklaratsioonis märgitud impordi tolliprotseduurile, nimelt vabasse ringlusse lubamiseks, vaid on üksnes väidetud, et selles deklaratsioonis on viga kaubasaaja osas, nimelt on Magnet Groupi asemel märgitud Baltic Agro.

48.      Nagu lisaks on esile toonud Eesti valitsus, ei ole täidetud ka tolliseadustiku artikli 78 – mis võimaldab liikmesriigi tollil teha muudatusi vigu sisaldavas tollideklaratsioonis – kohaldamise tingimused, kuna märge kaubasaaja kohta ei ole põhikohtuasja asjaoludel vale.

49.      Teiseks tuleb meenutada, et tolliseadustiku artikli 220 lõige 2 määratleb tingimused, mille korral võidakse tasumise eest vastutav isiku suhtes loobuda imporditollimaksu tagantjärele sissenõudmisest, kui vea on teinud toll.(17)

50.      Nagu komisjon on märkinud, ei ole ühelgi hetkel väidetud, et põhikohtuasja puhul on liikmesriigi toll teinud vea, ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus põhineb hoopis asjaolul, et tollideklaratsioonis on märgitud vale kaubasaaja. Täpse teabe esitamise kohustus lasub aga tollideklaratsiooni esitajal.(18)

51.      Eeltoodust nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus puudutab selliseid liidu õiguse sätteid, mis selle kohtu esitatud faktilisi asjaolusid arvestades ei ole ilmselgelt põhikohtuasja asjaoludel kohaldatavad. Neil asjaoludel leian, et sellel kolmandal küsimusel puudub ese ja sellele ei ole vaja vastata.

52.      Kolmandaks ei saa asuda seisukohale, et harta artikliga 20 tagatud võrdsus seaduse ees võiks kaasa tuua liidu tollieeskirjade kehtetuks tunnistamise, kuna nende eeskirjade põhjal ei ole Baltic Agrol võimalik saavutada tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist ja selle tulemusel saada määruse nr 661/2008 artiklis 3 ette nähtud vabastust dumpinguvastasest tollimaksust.

53.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seoses sellega sisuliselt täpsustanud, et võrrelda tuleb sellise importiva äriühingu olukorda, kes on oma tollideklaratsioonis märkinud kaubasaajaks esimese sõltumatu kliendi liidus, sellise importiva äriühingu olukorraga, kes on oma tollideklaratsioonis kaubasaajana märkinud importija, kes kasutas vahendajat. Ebavõrdne kohtlemine seisneb väidetavalt selles, et neist esimene on dumpinguvastasest tollimaksust vabastatud, teine aga ei ole.

54.      Seoses sellega olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mis sisaldub käesoleval ajal harta artiklites 20 ja 21,(19) ja millega on vastuolus see, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt, või see, kui erinevaid olukordi käsitletakse sarnaselt, välja arvatud siis, kui see on objektiivselt põhjendatud.

55.      Siiski ei saa järgida eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud võrdlust. Nimelt ei saa asuda seisukohale, et määruse nr 661/2008 artiklis 3 ette nähtud vorminõuded täitmata jätnud importija on samas olukorras kui need nõuded täitnud importija. Sõltuvalt olukorrast võivad need nõuded tõepoolest olla vastuolus harta artikliga 20, kui peaks tuvastatama, et on tegemist ebamõistlike, meelevaldsete või need kehtestanud õigusakti eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalsete nõuetega. Siiski ei selgu kohtuasja toimikust, et selline väide oleks põhikohtuasjas esitatud, ning asjaomase sätte analüüs ei võimalda teha järeldust, et võiks olla tegemist sellise olukorraga.

56.      Lisaks ei saa asuda seisukohale, et Baltic Agrolt ammooniumnitraadi impordilt dumpinguvastase tollimaksu tasumise nõudmine rikub ühist tollitariifistikku ning järelikult ELTL artikli 28 lõiget 1 ja artiklit 31. Eespool esitatud põhjenduskäigu alusel on selle tollimaksu sissenõudmine pigem määruse nr 661/2008 artiklis 3 ette nähtud nõuete järgimata jätmise tagajärg kui liidu tollieeskirjade kohaldamise tagajärg. Isegi kui Baltic Agrol oleks olnud võimalus saavutada oma tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamine ja parandada selles olev märge kaubasaaja kohta, märkides sinna Magnet Groupi, ei oleks ta põhikohtuasja asjaolusid arvestades ikkagi saanud neid nõudeid täita.

57.      Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata neljandale eelotsuse küsimusele, et selle analüüsi käigus ei tulnud esile ühtki asjaolu, mis võiks harta artiklist 20 ning ELTL artikli 28 lõikest 1 ja artiklist 31 tulenevalt mõjutada tolliseadustiku artikli 66 ja rakendusmääruse artikli 251 kehtivust nende koostoimes.

VI.    Ettepanek

58.      Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmise otsuse:

1.      Nõukogu 8. juuli 2008. aasta määruse nr 661/2008, millega kehtestatakse pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist ja artikli 11 lõike 3 kohast osalist vahepealset läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes, artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes komisjoni 4. juuli 2008. aasta otsuses 2008/577/EÜ, millega kiidetakse heaks kohustused, mis pakuti seoses Venemaalt ja Ukrainast pärit ammooniumnitraadi importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega, loetletud eksportivate tootjate kasuks ette nähtud vabastus dumpinguvastasest tollimaksust kohaldub vaid kauba puhul, mille kohta nad esitavad arve ja mille nad lähetavad otse esimesele sõltumatule kliendile Euroopa Liidus, kes ei ole seda kaupa enne tollis deklareerimist edasi müünud.

2.      Neljanda eelotsuse küsimuse analüüsi käigus ei tulnud esile ühtki asjaolu, mis võiks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 20 ning ELTL artikli 28 lõikest 1 ja artiklist 31 tulenevalt mõjutada nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1791/2006), artikli 66 ja nõukogu 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (muudetud komisjoni 16. aprilli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 312/2009), artikli 251 kehtivust nende koostoimes.


1 –      Algkeel: prantsuse.


2 –      Määrus, millega kehtestatakse Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT L 198, lk 1).


3 –      8. juuli 2008. aasta määrus, millega kehtestatakse pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist ja artikli 11 lõike 3 kohast osalist vahepealset läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes (ELT L 185, lk 1, parandus ELT 2009, L 339, lk 59).


4 –      4. juuli 2008. aasta otsus, millega kiidetakse heaks kohustused, mis pakuti seoses Venemaalt ja Ukrainast pärit ammooniumnitraadi importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (ELT L 185, lk 43, parandus ELT 2009, L 339, lk 59).


5 –      EÜT 1996, L 56, p. 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45.


6 –      EÜT L 302, lk 1, ELT eriväljaanne 02/02, lk 307; muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, lk 1); edaspidi „tolliseadustik”.


7 –      EÜT L 253, lk 1, ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „rakendusmäärus”.


8 –      ELT L 98, lk 3.


9 –      Edaspidi „MTA”.


10 –      Edaspidi „Magnet Group”.


11 –      Nõukogu on oma menetlusdokumentides piirdunud vastusega kolmandale ja neljandale küsimusele.


12 –      17. mai 2004. aasta määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 658/2002, millega Venemaalt pärineva ammooniumnitraadi impordi suhtes kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks, ja määrust (EÜ) nr 132/2001, millega kehtestatakse Poolast ja Ukrainast pärineva ammooniumnitraadi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning millega lõpetatakse Leedust pärineva impordi suhtes kohaldatav dumpinguvastane menetlus (ELT L 182, lk 28).


13 –      15. aprilli 2002. aasta määrus, millega Venemaalt pärineva ammooniumnitraadi impordi suhtes kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT L 102, lk 1; ELT eriväljaanne 11/41, lk 67).


14 –      Eelkõige määruse nr 993/2004 põhjendustes 9, 10 ja 17 esitatud selgituste põhjal oli selle määruse eesmärk võtta kasutusele erirežiim maksuvabastuse vormis üksnes ammooniumnitraadi impordi puhul kümnesse uude liikmesriiki, et vältida sel ajal määrusega nr 658/2002 Venemaalt pärit ammooniumnitraadi suhtes kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu tagajärjel olulist hinnatõusu neis riikides, seda, et ammooniumnitraat muutub lõpptarbijale üle jõu käivalt kulukaks ja tavapäraste kaubavoogude häirimist.


15 –      Komisjoni 18. mai 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1001/2004, millega kiidetakse heaks seoses Venemaa Föderatsioonist ja Ukrainast pärit ammooniumnitraadi importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega pakutud kohustused ning kehtestatakse Venemaa Föderatsioonist ja Ukrainast pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes registreerimisnõue (ELT L 183, lk 13); komisjoni 19. novembri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1996/2004, millega kiidetakse heaks kohustused, mida on pakutud seoses Vene Föderatsioonist ja Ukrainast pärit ammooniumnitraadi importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega, ja jätkatakse Vene Föderatsioonist ja Ukrainast pärit ammooniumnitraadi impordile registreerimisnõude rakendamist (ELT L 344, lk 24).


16 –      Vt kohtuotsus DP grup (C‑138/10, EU:C:2011:587, punktid 41 ja 42).


17 –      Vt eelkõige kohtuotsus Beemsterboer Coldstore Services (C‑293/04, EU:C:2006:162).


18 –      Vt kohtuotsus DP grup (EU:C:2011:587, punktid 39 ja 40).


19 –      Vt eelkõige kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 54); ja kohtuotsus Schaible (C‑101/12, EU:C:2013:661, punkt 76).