Language of document : ECLI:EU:F:2013:132

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

18. september 2013

Kohtuasi F‑76/12

Sabine Scheidemann

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnik – Institutsioonidevaheline üleviimine – Personalieeskirjade artiklid 43 ja 45 – Edutamine – Teenetepunktid – Võrdne kohtlemine – Institutsioonide sõltumatus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega S. Scheidemann palub sisuliselt esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta otsus nende teenetepunktide muutmise kohta, mille ta sai Euroopa Parlamendis, ning 2011. aasta hindamise ja edutamise raames edutatud ametnike nimekiri (avaldatud Informations administrativesʼis nr 48-2011, 27.10.2011) selles osas, milles see ei sisalda tema nime, ning teiseks mõista komisjonilt tema kasuks välja esialgses summas ex æquo ja bono hinnatud 20 000 euro suurune kahjuhüvitis varalise kahju eest, mis see otsus temale tekitas.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta S. Scheidemann’i kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus – Institutsioonide sõltumatus – Institutsioonide vahel liikunud ametnik – Teenete hindamise ja edutamise valdkonna jagatud pädevus – Puudumine – Kohustus kohaldada endise institutsiooni sisesätteid teenetepunktide andmise ja hindamise kohta – Puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 43, 45 ja 110)

Kuigi Amsterdami lepingu artikli 9 lõikes 3 väljendatud avaliku teenistuse ühtsuse põhimõtte kohaselt kehtivad liidu kõikide institutsioonide ametnikele ühtsed personalieeskirjad, ei tähenda see põhimõte, et institutsioonid peavad ühtemoodi kasutama kaalutlusõigust, mis neile personalieeskirjadega on antud. Vastupidi, neile kehtib personalijuhtimises autonoomia põhimõte. Pealegi viitab personalieeskirjade artikkel 43 sellega seoses üldistele rakendussätetele, mille iga institutsioon võtab vastu nende tingimuste kindlaksmääramiseks, mis puudutavad iga ametniku pädevust, tulemuslikkust ja käitumist teenistuses esitamist hindamisaruandes. Üldiselt lubab personalieeskirjade artikkel 110 institutsioonidel teatud vorminõudeid täites kehtestada üldised rakendussätted, millega määratakse kindlaks kord, mis on sobiv personalieeskirjade rakendamise tagamiseks, kuid seda erandkorras ehk siis, kui sätted on nii ebaselged ja ebatäpsed, et need ei võimalda kohaldamist, mis ei oleks suvapõhine. Nagu nähtub personalieeskirjade artikli 2 lõikest 2, ei näe personalieeskirjad ette jagatud pädevust töötajate teenete hindamise ja edutamise valdkonnas, eriti institutsioonidevahelise üleviimise puhul, ning igal institutsioonil on õigus personalieeskirjade artiklite 43 ja 45 rakendamiseks kehtestada oma õiguslik raamistik personalieeskirjade artikli 110 alusel vastu võetud üldiste rakendussätete vormis.

Ametniku puhul, kes on üle viidud teise institutsiooni, tähendaks see, kui uuele institutsioonile pandaks kohustus kohaldada endise institutsiooni sisesätteid teenetepunktide andmise ja edutamise kohta ja eelkõige kohaldamismeetmeid teenetepunktide kindlaksmääramiseks, et teenete hindamisel koheldakse erinevalt uue institutsiooni ametnikke vastavalt sellele, kas nad institutsioonidevahelises liikuvuses osalesid või mitte. Sellega seoses peavad institutsioonid esiteks tagama, et liikuvus ei takistaks selles osalevate ametnike karjääri kulgu, ja teiseks hindama ühelt ametikohalt teisele liikunud ametniku olukorda, et kontrollida, ega üleviidud ametnikke ei ole nende edutamise raames karistatud.

(vt punktid 26–28 ja 32)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑156/95: Echauz Brigaldi jt vs. komisjon (punkt 53).

Avaliku Teenistuse Kohus: 5. juuli 2011, kohtuasi F‑46/09: V vs. parlament (punkt 135).