Language of document : ECLI:EU:C:2014:815

EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (üheksas koda)

8. mai 2014(*)

Kodukorra artikkel 99 – Direktiiv 2003/4/EÜ – Kehtivus – Avalik juurdepääs keskkonnateabele – Erand keskkonnateabe andmise kohustusest, kui avalikustamine võib kahjustada isikute võimalusi taotleda õiglast kohtumõistmist – Selle erandi vabatahtlikkus liikmesriikidele – ELL artikkel 6 – Harta artikli 47 teine lõik

Kohtuasjas C‑329/13,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Unabhängiger Verwaltungssenat Wien’i (Austria) 12. juuni 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. juunil 2013, menetluses

Ferdinand Stefan

versus

Bundesministerium für Land- und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschaft,

EUROOPA KOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president M. Safjan, kohtunikud A. Prechal (ettekandja) ja K. Jürimäe,

kohtujurist: N. Jääskinen,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        F. Stefan, kes esindab ennast ise,

–        Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

–        Kreeka valitsus, esindaja: G. Karipsiadis,

–        Prantsusmaa valitsus, esindajad: C. Diégo ja S. Menez,

–        Rootsi valitsus, esindajad: C. Meyer-Seitz ja C. Hagerman,

–        Euroopa Parlament, esindajad: L. Visaggio ja P. Schonard,

–        Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Herrmann ja M. Moore,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: L. Pignataro-Nolin ja H. Krämer,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99,

on andnud järgmise

määruse

1        Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 41, lk 26; ELT eriväljaanne 15/07, lk 375) kehtivust ja tõlgendamist.

2        Taotlus on esitatud F. Stefani ja Bundesministerium für Land- und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschafti (föderaalne põllumajandus‑, metsandus‑, keskkonna‑ ja veemajandusministeerium, edaspidi „Bundesministerium”) vahelises kohtuvaidluses seoses viimase keeldumisega F. Stefanile keskkonnateabe andmisest.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Direktiivi 2003/4 artiklis 2 „Mõisted” on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.      Keskkonnateave – kirjalikus, nähtavas, kuuldavas, elektroonilises või mis tahes muus materiaalses vormis olev teave, mis käsitleb:

a)      keskkonnaosade seisundit, nt [...] vesi [...];

[...]”.

4        Direktiivi artikli 3 „Juurdepääs keskkonnaalasele teabele taotluse alusel” lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et riigiasutused peavad vastavalt käesoleva direktiivi sätetele tegema nende valduses oleva või nende nimel hoitava keskkonnateabe kättesaadavaks igale taotlejale tema taotluse korral, ilma et ta peaks tõestama oma huvi.”

5        Direktiivi artikli 4 „Erandid” lõikes 2 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad sätestada keskkonnateabe taotluse tagasilükkamise, kui teabe avalikustamine võib kahjustada:

[…]

c)      õigusemõistmise kulgu, isikute võimalusi taotleda õiglast kohtumõistmist [...];

[...]”.

 Austria õigus

6        Keskkonnateabele juurdepääsu föderaalseaduse (Bundesgesetz über den Zugang zu Informationen über die Umwelt (keskkonnateabe seadus), Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.” nr 495/1993), mis kehtib põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal (edaspidi „UIG”), eesmärk on võtta üle direktiiv 2003/4.

7        UIG § 4 lõike 2 kohaselt kehtib vaba juurdepääs muu hulgas teabele, mis käsitleb keskkonnaosade, nt vee seisundit.

8        UIG § 6 lõikes 2 on sätestatud:

„Muud kui § 4 lõikes 2 nimetatud keskkonnateavet tuleb anda siis, kui selle avalikustamine ei kahjusta:

[...]

7.      õigusemõistmise kulgu, isikute võimalusi taotleda õiglast kohtumõistmist [...]”.

 Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused

9        2012. aasta novembri esimeses pooles tekkis Drava jõe Austrias asuval lõigul tugevate vihmasadude tagajärjel tulvavesi. Laastavad üleujutused põhjustasid märkimisväärset materiaalset kahju eelkõige kaldaäärsetele elamupiirkondadele.

10      Meedias esitatud väidete põhjal, mille kohaselt aitas üleujutuste tekkimisele oluliselt kaasa lüüside vale käitamine, algatas Staatsanwaltschaft Klagenfurt (Klagenfurti prokuratuur) asjaomaste lüüside valvuri suhtes kriminaalmenetluse.

11      Et saada teavet tulvavee tekkimise tingimuste kohta, esitas F. Stefan 26. novembril 2012 Bundesministeriumile taotluse andmete saamiseks Drava jõel paiknevate Rosegg‑St. Jakob’i, Feistritz‑Ludmannsdorf’i, Ferlach‑Maria Rain’i ja Annabrücke elektrijaamade veetaseme ja vooluhulga kohta ajavahemikul 30. oktoobrist kuni 12. novembrini 2012.

12      Bundesministerium keeldus 8. märtsi 2013. aasta otsusega kõnealuse teabe andmisest. Keeldumist põhjendati eeskätt asjaoluga, et nõutud teabe avalikustamine võib kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust ja asjaomaste isikute võimalusi taotleda õiglast kohtumõistmist, mistõttu ei saa Bundesministerium enne kriminaalmenetluse lõppemist seda keskkonnateavet edastada.

13      Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle menetluses on nimetatud keeldumise peale esitatud kaebus, märgib, et F. Stefani teabe saamise taotlust ei saa Austria õiguse kohaselt UIG § 6 lõike 2 punkti 7 alusel rahuldamata jätta, sest nimetatud sätte alusel ei kohaldata seda keeldumise põhjust § 4 lõike 2 alla kuuluva keskkonnateabe suhtes, mida puudutab F. Stefani 26. novembril 2012 esitatud taotlus. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on Austria seadusandja seega kasutanud üksnes piiratult võimalust, mille direktiivi 2003/4 artikli 4 lõige 2 liikmesriikidele keskkonnateabe andmisest keeldumise reguleerimiseks annab.

14      Sellest hoolimata leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi UIG § 4 lõige 2 paneb siseriiklikule pädevale asutusele kohustuse rahuldada F. Stefani taotlus, on ilmne, et soovitud teabe edastamine avaldaks negatiivset mõju asjaomaste lüüside valvuri võimalusele taotleda õiglast kohtumõistmist 4. novembril 1950. Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 tähenduses ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 47 teise lõigu tähenduses.

15      Kuna aga direktiiv 2003/4 ei kohusta liikmesriike keskkonnateabele juurdepääsu taotlust tagasi lükkama, kui teabe avalikustamine võib kahjustada isikute võimalusi taotleda õiglast kohtumõistmist, vaid direktiivi artikli 4 lõike 2 esimese lõigu punkt c üksnes annab võimaluse seda teha, volitab kõnealune direktiiv liikmesriike võtma vastu meetmeid, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidus kaitstavate põhiõigustega, mistõttu on direktiiv vastuolus harta artikli 47 teise lõiguga.

16      Neil asjaoludel otsustas Unabhängiger Verwaltungssenat Wien menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Direktiivi [2003/4] kehtivuse kohta: kas kogu direktiiv või kõik direktiivi osad on eelkõige [harta] artikli 47 teise lõigu nõudeid arvesse võttes kehtivad?

2.      Direktiivi [2003/4] tõlgendamise kohta: juhul kui Euroopa Kohus kinnitab kogu direktiivi 2003/4 või direktiivi osade kehtivust, siis millisel määral ja millistel eeldustel on selle direktiivi sätted kooskõlas [harta] sätete ja ELL artikli 6 nõuetega?”

 Eelotsuse küsimused

17      Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 99 on ette nähtud, et kui Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus on identne küsimusega, millele Euroopa Kohus on juba vastuse andnud, või kui küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui esitatud küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

18      Käesolevas kohtuasjas on selle menetlusnormi kohaldamine põhjendatud.

 Vastuvõetavus

19      Prantsuse valitsus väljendab kahtlusi eelotsusetaotluse vastuvõetavuse suhtes, sest tema arvates ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamise seisukohast vajalikud.

20      Nimetatud valitsuse hinnangul ei oleks põhikohtuasja lahend teistsugune, kui Austria õigusaktides oleks olnud ette nähtud, et põhjendus, mis tuleneb isikute võimalusest taotleda õiglast kohtumõistmist, oleks kohaldatav sellise keskkonnateabe avalikustamisele nagu põhikohtuasjas kõne all olev Drava jõe veetase ja vooluhulk.

21      Põhikohtuasja kontekstis võib asjaomase isiku võimalust taotleda õiglast kohtumõistmist kahjustada mitte kõnealuse teabe avaldamine iseenesest, vaid selle teabe väär kasutamine meedia poolt.

22      Viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. septembri 2012. aasta otsuse Ressiot jt vs. Prantsusmaa (nr 15054/07 ja 15066/07) punktidele 110–112, leiab Prantsuse valitsus, et õigusega õiglasele kohtumõistmisele ei ole vastuolus see, et meedia annab korrektset ja usaldusväärset teavet ning tegelikel asjaoludel põhinevat infot, mis on seotud käimasoleva kriminaalmenetlusega, tingimusel et eelnimetatud põhimõtet võetakse meedia avaldustes arvesse.

23      Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on keskkonnateabe avalikustamisest tulenev oht õiglase kohtumõistmise õigusele veelgi väiksem, sest tegemist ei ole teabega, mis iseenesest võimaldaks asjaomast isikut süüdistada.

24      Selles suhtes tuleb meenutada, et liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab tunnistada vastuvõetamatuks vaid siis, kui on ilmne, et taotletav liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige kohtuotsus Belvedere Costruzioni, C‑500/10, EU:C:2012:186, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Prantsuse valitsuse argumendid eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta põhinevad eeldusel, et keskkonnateabe avalikustamine ei riku sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas õigust õiglasele kohtumõistmisele harta artikli 47 teise lõigu tähenduses.

26      Selline hindamine on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses. Lisaks nõuab hindamine harta kõnealuse sätte tõlgendamist, mida see kohus ei ole käesolevas eelotsusetaotluses Euroopa Kohtult palunud.

27      Neil asjaoludel ei saa tõdeda, et on ilmne, et küsimused ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et probleem on hüpoteetiline.

28      Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

 Põhiküsimus

29      Oma küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiv 2003/4 on ELL artiklit 6 ja harta artikli 47 teist lõiku arvesse võttes kehtiv.

30      Selles osas tuleb märkida, et vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 tuleb hartaga tagatud põhiõigusi kaitsta siis, kui siseriiklik õigusnorm kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 21).

31      Sellest tuleneb, et liikmesriigid peavad direktiivi 2003/4 kohaldamisel järgima muu hulgas harta artikli 47 teist lõiku.

32      Mis puudutab küsimust, kas direktiiv ja eeskätt selle artikli 4 lõike 2 esimese lõigu punkt c lubavad liikmesriikidel kõnealust liidu õigusest tulenevat kohustust mitte järgida, siis olgu märgitud, et liidu teisese õiguse norme tuleb tõlgendada, niivõrd kui võimalik, kooskõlas aluslepingute sätetega ja liidu õiguse üldpõhimõtetega (vt eelkõige kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai, C‑250/11, EU:C:2012:496, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Viidates isikute võimalusele taotleda õiglast kohtumõistmist, lubab direktiivi 2003/4 artikli 4 lõike 2 esimese lõigu punkt c kehtestada liikmesriikidel keskkonnateabe avalikustamise kohustusest erand, selleks et võimaldada neil – kui asjaolud seda nõuavad – kinni pidada õigusest õiglasele kohtumõistmisele, mis on sätestatud harta artikli 47 teises lõigus.

34      Isegi kui liikmesriik ei näe direktiivi 2003/4 üle võtvates õigusaktides sellist erandit ette, kuigi see on harta artikli 47 teise lõigu järgimiseks vajalik, tuleb meenutada, et liikmesriigid peavad igal juhul kasutama direktiivi artikli 4 lõike 2 esimese lõigu punktis c neile jäetud kaalutlusruumi kooskõlas harta kõnealusest artiklist tulenevate nõuetega (vt selle kohta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑540/03, EU:C:2006:429, punkt 104).

35      Kuna kõik liikmesriikide ametiasutused – sealhulgas haldus- ja kohtuasutused – peavad oma pädevuse piires tagama liidu õigusnormidest kinnipidamise, peavad kohtuasutused sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, kui on täidetud harta artikli 47 teise lõigu kohaldamise tingimused, tagama nimetatud artikliga antud põhiõigusest kinnipidamise (vt selle kohta kohtuotsus Byankov, C‑249/11, EU:C:2012:608, punkt 64).

36      Neil asjaoludel ei saa aktsepteerida tõlgendust, mille kohaselt lubab direktiiv 2003/4 liikmesriikidel võtta vastu meetmeid, mis ei ole kooskõlas harta artikli 47 teise lõiguga või ELL artikliga 6. Seega ei ole nimetatud direktiiv kõnealuseid sätteid arvesse võttes kehtetu.

37      Võttes arvesse eeltoodut, tuleb esitatud küsimustele vastata, et nende küsimuste analüüs ei paljasta ühtegi asjaolu, mis mõjutaks direktiivi 2003/4 kehtivust.

 Kohtukulud

38      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Esitatud küsimuste analüüs ei paljasta ühtegi asjaolu, mis mõjutaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta kehtivust.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.