Language of document :

31. märtsil 2014 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik

(kohtuasi C-149/14)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Patakià ja E. Manhaeve)

Kostja: Kreeka Vabariik

Hageja nõuded

tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik ei määranud alasid, mida iseloomustavad põhja- ja pinnaveekogud, kus on või võib tekkida ülemäärane lämmastikukontsentratsioon ja/või eutrofeerumine, lämmastikureostuse suhtes tundliku alana, mida oleks tulnud olemasolevate andmete alusel teha, rikkus Kreeka Vabariik nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ1 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest artikli 3 lõikest 4 tulenevaid kohustusi, ning kuna Kreeka Vabariik ei käivitanud ühe aasta jooksul pärast sama direktiivi artikli 3 lõikes 4 osutatud määramist tegevusprogramme, rikkus Kreeka Vabariik ka nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest artikli 5 lõike 1 sätteid;

mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

1.    Lämmastikureostust käsitleva direktiivi eesmärk on vähendada põllumajandusest lähtuvast lämmastikust põhjustatud või tingitud veereostust ning samuti hoida ära selle reostuse suurenemist. Direktiiv kehtestab liikmesriikidele kohustuse võtta selle eesmärgi täitmiseks erinevad meetmed. Üheks asjaomaseks kohustuseks on määrata liikmesriikide territooriumil asuvad maa-alad ja nende veekogud:

a)    mis saavad oma vee magedast pinnaveest ja/või põhjaveest (artikkel 3, I lisa), mille lämmastikusisaldus on või võib olla üle 50 mg/l, kui lämmastikureostust käsitleva direktiivi kohaseid meetmeid ei võeta, ning

b)    mis saavad oma vee mageveekogudest, suudmealade veest, rannikuveest ja mereveest, mis on eutrofeerunud või võib eutrofeeruda, kui kohaseid meetmeid ei võeta.

Neid alasid nimetatakse „lämmastikureostuse suhtes tundlikeks aladeks”.

2.    Komisjon teostas lämmastikureostuse suhtes tundlike alade määramise kohta direktiivi kohaselt tehnilise analüüsi ja leidis sellele analüüsile tuginedes, et direktiivi nõuete täitmiseks tuleb asjaomaseid tundlikke alasid laiendada.

3.    Kreeka poolt (vastavalt direktiivi artiklile 10 perioodi 2004–2007 ning perioodi 2008–2011 alusel) komisjonile lämmastikukontsentratsiooni kohta esitatud teabe ning eeskätt põhjavee keskmise ja maksimaalse lämmastikukontsentratsiooni andmete ja eutrofeerunud pinnavee andmete (tabelid 3 ja 4) alusel tegi komisjon kindlaks üheksa ala, mis oleks tulnud määrata lämmastikureostuse suhtes tundliku alana ja/või mille olemasolevat määratud ala tuleks laiendada.

4.    Iga ala kohta teostatud analüüsi tulemusena palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik ei määranud alasid, mida iseloomustavad põhja- ja pinnaveekogud, kus on või võib tekkida ülemäärane lämmastikukontsentratsioon ja/või eutrofeerumine, lämmastikureostuse suhtes tundliku alana, mida oleks tulnud olemasolevate andmete alusel teha, rikkus Kreeka Vabariik nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest artikli 3 lõikest 4 tulenevaid kohustusi.

5.    Lisaks, kuna Kreeka Vabariik ei käivitanud ühe aasta jooksul pärast sama direktiivi artikli 3 lõikes 4 osutatud määramist tegevusprogramme, rikkus Kreeka Vabariik nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest artikli 5 lõike 1 sätteid.

____________

____________

1 EÜT L 375, lk 1.