Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Krajský soud v Praze (Tšehhi Vabariik) 7. augustil 2014 – Ernst Georg Radlinger ja Helena Radlingerová versus FINWAY a.s.

(kohtuasi C-377/14)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Krajský soud v Praze

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Ernst Georg Radlinger, Helena Radlingerová

Kostja: FINWAY a.s.

Eelotsuse küsimused

1.    Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes1 (edaspidi „ebaõiglaste tingimuste direktiiv”) artikli 7 lõikega 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ2 (edaspidi „tarbijakrediidilepingute direktiiv”) artikli 22 lõikega 2 või muude liidu tarbijakaitsealaste sätetega on vastuolus:

seaduse nr 182/2006 maksejõuetuse ja sellega seotud menetluste kohta (zákon č. 182/2006 Sb., o úpadku a způsobech jeho řešení, edaspidi „maksejõuetuse seadus”), mida on muudetud seadusega nr 185/2006, käsitus, mis võimaldab kohtul kontrollida tarbijasuhetest tulenevate nõuete ehtsust, suurust või järjestust üksnes pankrotihalduri, võlausaldaja või (eespool nimetatud piirangute kohaselt) võlgniku (tarbija) esitatud täiendava taotluse alusel?

sätted, mis piiravad maksejõuetusmenetlust reguleerivate siseriiklike õigusaktide kontekstis võlgniku (tarbija) õigust taotleda kohtulikku järelevalvet võlausaldajate (kaupade tarnijate või teenuste osutajate) registreeritud nõuete suhtes üksnes juhtumitega, mil on otsustatud lahendada tarbija pankrotiseisund võlgadest vabanemise teel, ja selles kontekstis üksnes seoses võlausaldajate tagamata nõuetega, kusjuures pädeva asutuse otsusega tunnustatud täitmisele pööratavate nõuete puhul piirduvad võlgniku vastuväited üksnes võimalusega väita, et nõue on aegunud, nagu on ette nähtud maksejõuetuse seaduse § 192 lõikes 3 ja § 410 lõigetes 2 ja 3?

2.    Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: kas kohus on tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid puudutavas menetluses kohustatud ex officio arvestama – isegi kui tarbija ei ole sellist vastuväidet esitanud – seda, et krediidiandja ei ole täitnud tarbijakrediidilepingute direktiivi artikli 10 lõikest 2 tulenevat teabe esitamise kohustust, ja tegema siseriiklikust õiguses sätestatud järeldusi lepinguliste kokkulepete tühisuse kohta?

Kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav:

3.    Kas eespool kohaldatud direktiivide sätetel on vahetu õigusmõju ja kas nende vahetu kohaldamise välistab asjaolu, et kohtu poolt ex officio täiendava menetluse alustamine (või, siseriikliku õiguse vaatenurgast, nõude lubamatu uus läbivaatamine võlgniku (tarbija) edutu vastuväite põhjal) riivab tarbija ja kauba tarnija või teenuste osutaja horisontaalset suhet?

4.    Millist summat kujutab endast „krediidi kogusumma” tarbijakrediidilepingute direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti d järgi ja millised summad on tarbijakrediidilepingute direktiivi I lisas sätestatud valemi alusel krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel hõlmatud mõistega „kasutusele võetud krediidi suurus”, kui tarbijakrediidilepingus nähakse formaalselt ette konkreetse rahasumma maksmine, kuid samal ajal lepitakse kokku, et niipea kui krediit välja makstakse, arvatakse sellest summast teatud ulatuses maha krediidiandja nõuded seoses krediidi andmise tasu ja krediidi tagastamise esimese (või mõne järgmise) osamaksega, nii et sel viisil maha arvatud summasid ei maksta tarbijale ega tema pangakontole tegelikult kunagi välja ja need jäävad kogu ajavahemikul krediidiandja kasutusse? Kas nende tegelikult välja maksmata summade hõlmamine mõjutab arvutatava krediidi kulukuse aastamäära väärtust?

Olenemata sellest, milline on vastus eelnevatele küsimustele:

5.    Kas eespool nimetatud kokku lepitud hüvitussumma ülemäärase suuruse hindamisel ebaõiglaste tingimuste direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e tähenduses tuleb hinnata kõigi leppetrahviklauslite kumulatiivset tulemust, nii nagu need on kokku lepitud, olenemata sellest, kas võlausaldaja nõuab tegelikult nende täielikku täitmist, ja sellest, kas mõnda neist võib siseriiklike õigusnormide järgi pidada kehtetuks kokkuleppeks, või tuleb arvesse võtta üksnes nende leppetrahvide summa, mida tegelikult nõutakse ja on võimalik nõuda?

6.    Juhul kui leitakse, et leppetrahvide puhul on tegemist kuritarvitusega, siis kas on tarvis jätta kohaldamata kõik need üksiktrahvid, mis üksnes koos käsitletuna andsid kohtule aluse järeldada, et hüvitussumma on ülemäära suur ebaõiglaste tingimuste direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e tähenduses, või vaid mõned neist (ja milliste kriteeriumide alusel tuleb seda sel juhul hinnata)?

____________

1 EÜT 1993 L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288.

2 ELT 2008 L 133, lk 66.