Language of document : ECLI:EU:C:2015:16

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 15. jaanuaril 2015(1)

Kohtuasi C‑3/14

Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej,

Telefonia Dialog sp. z o.o.

versus

T‑Mobile Polska SA, varem Polska Telefonia Cyfrowa SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Najwyższy (Poola))

Eelotsusetaotlus – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Direktiiv 2002/19/EÜ – Artikkel 5 – Riigi reguleerivate asutuste pädevus ja vastutus juurdepääsu ja vastastikuse sidumise tagamisel – Direktiiv 2002/21/EÜ – Artikli 7 lõige 3 – Riigi reguleerivate asutuste kavandatavate meetmete eelnõudest teatamine – Menetluse kohaldamisala – Otsuse esemega seonduva tingimuse ulatus – Selle meetme poolt liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldatava mõjuga seonduva tingimuse ulatus – Otsus direktiivi 2002/21/EÜ artikli 20 mõttes, mille riigi reguleeriv asutus on teinud riigi kahe ettevõtja vahelise vaidluse lahendamiseks – Otsus, mis kehtestab ühele neist ettevõtjatest kohustused seoses juurdepääsuga mittegeograafilistele numbritele vastavalt direktiivi 2002/22/EÜ artiklile 28





1.        Käeoleva eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, milline rakendusala on teatamismenetlusel, mille liidu seadusandja on kehtestanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv)(2) artikliga 7.

2.        Selle sätte kohaselt on riigi reguleeriv asutus kohustatud teavitama nii komisjoni kui ka teiste riikide reguleerivaid asutusi esiteks selliste meetmete eelnõudest, mis võetakse vastu liidu seadusandja poolt raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktis a sõnaselgelt nimetatud sätete alusel, ning teiseks niisuguste meetmete eelnõudest, mis „mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust” selle direktiivi artikli 7 lõike 3 punkti b mõttes.

3.        Sąd Najwyższy (Poola kõrgeima astme kohus) on sisuliselt palunud Euroopa Kohtul täpsustada nende kahe tingimuse ulatust.

4.        Taotlus esitati vaidluses, milles osalevad ühelt poolt Poola reguleeriv asutus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej (elektroonilise side ameti direktor, edaspidi „UKE direktor”) ja Telefonia Dialog sp. z o.o. (edaspidi „Telefonia Dialog”) ning teiselt poolt Poola üks peamisi sideoperaatoreid T‑Mobile Polska SA, varem Polska Telefonia Cyfrowa SA (edaspidi „T-Mobile Polska). Telefonia Dialogi taotlusel ‒ ning eesmärgiga lahendada viimati nimetatu vaidlus T-Mobile Polskaga ‒, tegi UKE direktor T-Mobile Polskale kohustuslikuks tagada lõppkasutajatele õigus juurdepääsule mittegeograafilistele numbritele, mis on ette nähtud direktiivi 2002/22/EÜ artiklis 28(3). Universaalteenuse direktiivi artikli 2 punktide d ja f kohaselt on „mittegeograafiline number” liikmesriigi numeratsiooniplaani number, mille numbrikohad, mida kasutatakse kõnede suunamiseks võrgu lõpp-punkti (VLP) füüsilisse asukohta, ei tähista geograafilist piirkonda. See hõlmab muu hulgas mobiiltelefonide numbreid ning tasuta ja kõrgendatud tasumääraga teenuste numbreid. Toimikumaterjalidest nähtub, et UKE direktor ei teavitanud sellest meetmest enne vastuvõtmist ei Euroopa Komisjoni ega teiste liikmesriikide reguleerivaid asutusi.

5.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega Euroopa Kohtult sisuliselt selgitust, kas raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 ette nähtud menetluse raames on riigi reguleerival asutusel kohustus teatada niisugusest meetmest, nagu on käsitletud põhikohtuasjas. Konkreetsemalt huvitab teda küsimus, kas meede, millega riigi reguleeriv asutus paneb ‒ ühe vaidluse lahendamise eesmärgil ‒ ettevõtjale kohustused seonduvalt juurdepääsuga mittegeograafilistele numbritele, kuulub selle menetluse rakendusalasse ning ‒ täpsemalt ‒ kas see vastab kahele tingimusele, mis on ette nähtud raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktides a ja b.

6.        Käesolevas ettepanekus selgitan, mispärast ma olen seisukohal, et selline meede kuulub raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 reguleerimisalasse ning järelikult peab juhul, kui see mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, sellest teatatama nii komisjonile kui ka teiste liikmesriikide reguleerivatele asutustele.

7.        Teen selles osas Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktis b toodud tingimus, mis puudutab mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, eeldab, et tuleb tõendada, et kõnesolev meede võib liikmesriikidevahelist kaubandust tuntavalt kahjustada, mõjutades liikmesriikidevahelisi kaubavooge otseselt või kaudselt, reaalselt või tõenäoliselt. Kuna selline hinnang eeldab faktiliste asjaolude hindamist, peavad riigi reguleerivad asutused minu arvates selles osas viima läbi in concreto uurimise, arvestades asjassepuutuva meetme ja teenuste laadi ning asjassepuutuvate operaatorite positsiooni ja mõjuvõimu turul.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigusnormid

1.      Juurdepääsu käsitlev direktiiv

8.        Direktiivi 2002/19/EÜ(4) artikli 1 lõige 1 on järgmine:

„Käesolev direktiiv ühtlustab [raam]direktiivis [...] sätestatud raamistikus viisi, millega liikmesriigid reguleerivad elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikust sidumist. Eesmärk on luua siseturu põhimõtetega kooskõlas olev võrkude ja teenuste pakkujate vahelisi suhteid reguleeriv raamistik, millega saavutataks püsiv konkurents, elektrooniliste sideteenuste koostalitlusvõime ja tarbijate kasu.”

9.        Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 5 „Riigi reguleerivate asutuste volitused ja vastutus seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega” sätestab:

„1.      [Raamdirektiivi] [...] artiklis 8 osutatud eesmärkide saavutamiseks soodustavad riikide reguleerivad asutused kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning teenuste koostalitlusvõimet ja vajaduse korral tagavad selle, täites oma kohustusi viisil, mis aitab kaasa tõhususele, püsivale konkurentsile, tõhusale investeerimisele ja innovatsioonile ning millest on lõppkasutajatel kõige rohkem kasu.

Ilma et see piiraks meetmeid, mida võib võtta märkimisväärse turujõuga ettevõtjate puhul artikli 8 kohaselt, võivad riikide reguleerivad asutused eelkõige:

a)      kui see on vajalik läbivühenduvuse tagamiseks, kehtestada kohustusi ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõppkasutajatele, kaasa arvatud põhjendatud juhtudel kohustus siduda oma võrgud vastastikku, kui need ei ole veel seotud;

[...]

3.      Lõigete 1 ja 2 kohaselt kehtestatud kohustus[i] [...] rakendatakse [raam]direktiivi [...] artiklites 6 ja 7 sätestatud korras.

4.      Seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega tagavad liikmesriigid, et riigi reguleeriv asutus on volitatud sekkuma kas omal algatusel, kui see on põhjendatud, või ettevõtjatevahelise kokkuleppe puudumise korral ühe asjaomase poole taotlusel, et tagada [raam]direktiivi artiklis 8 sätestatud eesmärkide saavutamine kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega ja [raam]direktiivi artiklites 6 ja 7 ning 20 ja 21 nimetatud korras.”

10.      Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 8 „Kohustuste kehtestamine, muutmine ja tühistamine” on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused on volitatud kehtestama artiklites 9‒13 kindlaksmääratud kohustusi.

[...]

4.      Käesoleva artikli kohaselt kehtestatud kohustused lähtuvad täheldatud probleemi olemusest ning on [raam]direktiivi [...] artiklis 8 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalsed ja põhjendatud. Sellised kohustused kehtestatakse ainult pärast nimetatud direktiivi artiklite 6 ja 7 kohaselt peetud konsultatsioone.

[...]”.

2.      Raamdirektiiv

11.      Raamdirektiivi põhjendused 15 ja 38 täpsustavad järgmist:

„(15) On oluline, et riigi reguleerivad asutused konsulteeriksid kavandatavate otsuste üle kõigi huvitatud isikutega ja võtaksid enne lõpliku otsuse tegemist arvesse nende arvamusi. Tagamaks, et riigi tasandil tehtud otsused ei kahjusta ühist turgu ega muid asutamislepingu eesmärke, peaksid riigi reguleerivad asutused teatama teatavatest otsuse eelnõudest komisjonile ja teiste riikide reguleerivatele asutustele, et neil oleks võimalus esitada oma arvamus. Riigi reguleerivad asutused peaksid huvitatud pooltega konsulteerima kõigi selliste meetmete eelnõude puhul, mis mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust. Käesolevas direktiivis ja eridirektiivides on määratletud juhud, mil tuleb kohaldada artiklites 6 ja 7 nimetatud korda [...]

[...]

(38)      Liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada võivad meetmed on meetmed, millel võib olla otsene või kaudne, tegelik või tõenäoline mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele viisil, mis võib tekitada tõkkeid ühtsel turul. Nende hulka kuuluvad meetmed, millel on märkimisväärne mõju teiste liikmesriikide operaatoritele või kasutajatele, ja muu hulgas ka meetmed, mis mõjutavad teiste liikmesriikide kasutajatelt nõutavat hinda, meetmed, mis mõjutavad teises liikmesriigis tegutseva ettevõtja suutlikkust osutada elektroonilist sideteenust, eelkõige meetmed, mis mõjutavad riikidevaheliste teenuste pakkumise suutlikkust, ning meetmed, mis mõjutavad turu struktuuri või turulepääsu ja mis võivad teiste liikmesriikide ettevõtjatele kaasa tuua tagasilööke.”

12.      Raamdirektiivi artikkel 6 „Konsulteerimiskord ja läbipaistvus” näeb ette järgmist:

„Välja arvatud artikli 7 lõikega 6, artikliga 20 või 21 hõlmatud juhud, tagavad liikmesriigid, et kui riigi reguleeriv asutus kavatseb käesoleva direktiivi või eridirektiivide kohaselt võtta meetmeid, millel on märkimisväärne mõju asjaomasele turule, annab ta huvitatud pooltele võimaluse esitada meetme eelnõu kohta mõistliku aja jooksul arvamuse. [...]”

13.      Raamdirektiivi artikkel 7 „Elektroonilise side siseturu konsolideerimine” sätestab:

„1.      Käesolevast direktiivist ja eridirektiividest tulenevate ülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused täiel määral arvesse artiklis 8 sätestatud eesmärke, niivõrd, kuivõrd need on seotud siseturu funktsioneerimisega.

2.      Riigi reguleerivad asutused teevad siseturu arengule kaasaaitamiseks omavahel ja komisjoniga läbipaistvat koostööd, et tagada käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätete järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides. [...]

3.      Kui riigi reguleeriv asutus kavatseb vastavalt artiklile 6 võtta meetme, mis:

a)      kuulub käesoleva direktiivi artikli 15 või 16, [juurdepääsu käsitleva] direktiivi […] artikli 5 või 8 või [universaalteenuse] direktiivi […] artikli 16 reguleerimisalasse ja

b)      mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust,

peab ta lisaks artiklis 6 nimetatud konsultatsioonidele tegema meetme eelnõu koos meetme aluseks olevate põhjendustega kättesaadavaks komisjonile ja teiste liikmesriikide reguleerivatele asutustele artikli 5 lõike 3 kohaselt ning teatama sellest komisjonile ja teiste riikide reguleerivatele asutustele. Riikide reguleerivad asutused ja komisjon võivad esitada oma arvamuse riigi reguleerivale asutusele ainult ühe kuu jooksul või artiklis 6 osutatud tähtaja jooksul, kui viimasena nimetatud ajavahemik on pikem. Ühe kuu pikkust tähtaega ei või pikendada.

[...]”.

14.      Raamdirektiivi artikkel 20 „Ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamine” sätestab:

„1.      Kui liikmesriigis elektroonilisi sidevõrke ja teenuseid pakkuvate ettevõtjate vahel tekib vaidlus seoses käesoleva direktiivi või eridirektiivide alusel tekkivate kohustustega, teeb asjaomane reguleeriv asutus ühe poole taotlusel ja ilma et see piiraks lõike 2 sätete kohaldamist, siduva otsuse vaidluse lahendamiseks nii kiiresti kui võimalik [...]

[...]

3.      Vaidlusküsimuste lahendamisel juhindub riigi reguleeriv asutus artiklis 8 sätestatud eesmärkide saavutamisest. Kui riigi reguleeriv asutus määrab vaidlusküsimuste lahendamisel ettevõtjale kohustusi, peavad need olema kooskõlas käesoleva direktiivi või eridirektiivide sätetega.

[...]”.

3.      Universaalteenuse direktiiv

15.      Universaalteenuse direktiivi artikkel 28 kuulub IV peatükki „Lõppkasutajate huvid ja õigused”. Artikkel käsitleb juurdepääsu mittegeograafilistele numbritele ja näeb ette:

„Liikmesriigid tagavad, et [...] teiste liikmesriikide lõppkasutajatel [on] nende territooriumil juurdepääs mittegeograafilistele numbritele [...]”

B.      Poola õigus

16.      16. juuli 2004. aasta seadus telekommunikatsiooniõiguste kohta (Ustawa Prawo Telekomunikacyjne)(5) vaidluse asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis võtab siseriiklikku õigusesse üle õigusnormid, mille liidu seadusandja on võtnud vastu „telekommunikatsioonipaketi” raames.

17.      Selle seaduse 3. peatükis ‒ „Konsulteerimiskord” ‒ paiknev artikkel 15 võtab üle raamdirektiivi artikli 6. Artikkel 15 sätestab järgmist:

„Enne otsuse tegemist järgmistes küsimustes:

1)      otsus, mis puudutab turuanalüüsi ja niisuguse telekommunikatsiooniettevõtja määramist, kellel on turule märkimisväärne mõju, või seda puudutava otsuse tühistamine,

2)      märkimisväärse turujõuga või ilma märkimisväärse turujõuta telekommunikatsiooniettevõtja suhtes reguleerivate kohustuste kehtestamine, tühistamine, pikendamine või muutmine,

3)      telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu võimaldavate otsuste tegemine, millele viidatakse artiklites 28–30,

4)      muudes küsimustes, mis on seaduses nimetatud,

viib UKE direktor läbi konsulteerimismenetluse ja võimaldab asjaomastel õigussubjektidel esitada otsuse eelnõu kohta kindlaksmääratud tähtaja jooksul kirjalikult oma seisukoha.”

18.      Seaduse artikkel 18 paikneb 4. peatükis „Konsolideerimismenetlus”. See artikkel võtab üle raamdirektiivi artikli 7 ning sätestab järgmist:

„Kui artiklis 15 nimetatud otsused võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, algatab UKE direktor samaaegselt konsulteerimisega konsolideerimismenetluse ja saadab otsuste eelnõud koos põhjendustega [...] komisjonile ja teiste liikmesriikide reguleerivatele asutustele.”

19.      Telekommunikatsiooniseaduse artiklid 27 ja 28 võtavad üle juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5. Artiklid 27 ja 28 sätestavad järgmist:

Artikkel 27

1.      UKE direktor võib omal algatusel või juurdepääsulepingu sõlmimise üle peetavate läbirääkimiste osapoole kirjaliku taotluse alusel määrata otsusega kindlaks asjaomaste läbirääkimiste kestuse, mis ei saa olla pikem kui 90 päeva alates niisuguse lepingu sõlmimise taotluse esitamisest.

2.      Kui läbirääkimisi ei alustata, kui asutus, kes on kohustatud juurdepääsu andma, sellest keeldub või kui lõikes 1 määratud tähtaja jooksul lepingut ei sõlmita, siis võivad pooled taotleda UKE direktorilt otsust vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks või koostöötingimuste määratlemiseks.

[...]

Artikkel 28

1.      UKE direktor teeb otsuse juurdepääsu võimaldamise kohta 90 päeva jooksul alates artikli 27 lõikes 2 ette nähtud taotluse esitamise hetkest, võttes arvesse järgmisi kriteeriume:

1)      telekommunikatsioonivõrkude kasutajate huvid;

2)      telekommunikatsiooniettevõtjatele kehtestatud kohustused;

3)      kaasaegsete telekommunikatsiooniteenuste edendamine;

4)      tekkinud vaidlusaluste küsimuste laad ning juurdepääsu tehnilistest ja majanduslikest aspektidest lähtuvalt praktiline võimalus rakendada telekommunikatsiooniettevõtjate pakutavaid lahendusi, mis on osa läbirääkimistest või mis võivad olla alternatiivseks lahenduseks;

5)      vajadus tagada:

a)      võrgu terviklikkus ja teenuste koostalitlusvõime;

b)      juurdepääsu mittediskrimineerivad tingimused;

c)      konkurentsi areng telekommunikatsiooniteenuste turul;

[...]

4.      Juurdepääsu võimaldamise otsus asendab nimetatud otsusega hõlmatud juurdepääsulepingu osa.

[...]

6.      UKE direktor võib juurdepääsuotsust asjassepuutuvate poolte taotlusel või omal algatusel muuta, kui see on põhjendatud vajadusega tagada lõppkasutajate huvide kaitse, tõhus konkurents või teenuste koostalitlusvõime.

[...]”.

20.      Telekommunikatsiooniseaduse artikli 79 lõige 1 võtab üle universaalteenuse direktiivi artikli 28. See artikkel on järgmine:

„Avaliku telekommunikatsioonivõrgu operaator tagab, et kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, on tema võrgu lõppkasutajatel ja teiste liikmesriikide lõppkasutajatel Poola Vabariigis juurdepääs mittegeograafilistele numbritele, välja arvatud juhul, kui abonent, kellele helistatakse, on otsustanud piirata teatavast geograafilisest piirkonnast helistavate lõppkasutajate juurdepääsu.”

II.    Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused

21.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et Telefonia Dialog palus UKE direktoril võtta vajalikke meetmeid, et muuta tingimusi lepingus, mille ta oli sõlminud T-Mobile Polskaga ja mis käsitles lõppkasutajate juurdepääsu mittegeograafilistele numbritele.

22.      UKE direktor, tuginedes telekommunikatsiooniseaduse artiklile 28, mis võtab üle juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5, mis, tuletan meelde, kannab pealkirja „Riigi reguleerivate asutuste volitused ja vastutus seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega”, kehtestas 19. detsembri 2008. aasta otsusega Telefonia Dialogile kohustuse osutada oma võrgus kõne ühendamise teenuseid otsuses kindlaksmääratud tasu eest. T‑Mobile Polskat kohustati tagama oma abonentidele juurdepääs Telefonia Dialogi võrgus osutatavatele info‑ ja meelelahutusteenustele, ning seda samuti selles otsuses kindlaksmääratud tasu eest.

23.      Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi esimese astme kohus) tühistas T‑Mobile Polska kaebuse alusel UKE direktori otsuse muu hulgas põhjendusega, et viimati nimetatu ei olnud täitnud raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 ette nähtud teatamisnõuet. Nimelt leidis Sąd Okręgowy w Warszawie, et otsus puudutab T‑Mobile Polska võrgus rändlusteenust kasutavaid Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke ning mõjutab seega liikmesriikidevahelist kaubandust.

24.      Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) jättis selle otsuse muutmata.

25.      UKE direktor esitas kassatsioonkaebuse Sąd Najwyższysse. Ta leidis, et Sąd Apelacyjny w Warszawie, kes asus seisukohale, et kõnesolev meede kahjustab ühtset turgu, ei ole õigesti tõlgendanud raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 toodud mõistet „mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust”, ning järelikult on seda sätet rikkunud.

26.      Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [raamdirektiivi] artikli 7 lõiget 3 tuleb koosmõjus [universaalteenuse direktiivi] artikliga 28 tõlgendada nii, et iga meede, mida riigi reguleeriv asutus võtab [universaalteenuse direktiivi] artiklist 28 tuleneva kohustuse täitmiseks, mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust juba siis, kui meetme tulemusel saavad teiste liikmesriikide lõppkasutajad selle liikmesriigi territooriumil juurdepääsu mittegeograafilistele numbritele?

2.      Kas [raamdirektiivi] artikli 7 lõiget 3 koosmõjus artikliga 6 ja artikliga 20 tuleb tõlgendada nii, et riigi reguleeriv asutus, kes lahendab elektroonilisi sidevõrke või -teenuseid pakkuvate ettevõtjate vahelisi vaidlusi, mis puudutavad ühele neist ettevõtjatest [universaalteenuse direktiivi] artiklist 28 tuleneva kohustuse täitmist, ei või konsolideerimismenetlust läbi viia isegi siis, kui meede mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ja siseriikliku õiguse alusel on riigi reguleeriv asutus kohustatud alati algatama konsolideerimismenetluse, kui meede võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust?

3.      Kui teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas [raamdirektiivi] artikli 7 lõiget 3 koosmõjus artikliga 6 ja artikliga 20 ning koosmõjus ELTL artikliga 288 ja ELL artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab jätma kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mille alusel on riigi reguleeriv asutus kohustatud alati algatama konsolideerimismenetluse, kui asutuse võetud meede võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust?”

III. Sissejuhatavad märkused

27.      Teen Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda eelotsuseküsimusi Sąd Najwyższy väljapakutust erinevas järjestuses ning seda järgmistel põhjustel.

28.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas riigi reguleeriv asutus on kohustatud järgima raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 ette nähtud teatamise korda, kui ta kahe samas liikmesriigis elektroonilise side teenuseid pakkuva ettevõtja vahelise vaidluse lahendamisel näeb ette mittegeograafilistele numbritele juurdepääsuga seotud kohustused, mille liidu seadusandja on sätestanud universaalteenuse direktiivi artiklis 28.

29.      Liidu seadusandja on juhud, mil riigi reguleeriv asutus on kohustatud meetme eelnõust teatama, määratlenud sõnaselgelt raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3. Täidetud peab olema kaks tingimust.

30.      Esimene tingimus puudutab meetme eset. Vastavalt raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktile a peab meede „kuuluma [selle] [...] direktiivi artikli 15 või 16, [juurdepääsu käsitleva] direktiivi […] artikli 5 või 8 või [universaalteenuse] direktiivi […] artikli 16 reguleerimisalasse”.

31.      Teine tingimus puudutab meetme mõju ühtsele turule. Raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punkti b kohaselt peab tegu olema meetmetega, mis „mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust”.

32.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus puudutab teise tingimuse ulatust. Nimelt on Sąd Najwyższyil tekkinud küsimus, kas niisugune meede, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, mille eesmärk on anda juurdepääs mittegeograafilistele numbritele, võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punkti b mõttes.

33.      Lisaks puudutab tema teine küsimus otsuse laadiga seotud esimese tingimuse ulatust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas teatamismenetlus on kohaldatav niisuguse meetme korral, mis võeti raamdirektiivi artikli 20 alusel selleks, et lahendada kahe selles riigis tegutseva operaatori vahelist vaidlust.

34.      Neid asjaolusid arvestades näib mulle seega asjakohasem muuta mainitud kahe küsimuse käsitlemise järjekorda. Õigupoolest, kui ma peaksin jõudma järeldusele, et niisugune meede, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, mis on võetud ettevõtjatevahelise vaidluse lahendamise jaoks, ei kuulu nende juhtumite alla, mida liidu seadusandja on raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 punktis a sõnaselgelt kindlaks määranud, siis ei ole vaja uurida, kas see meede võib ‒ nagu on toodud kõnesoleva sätte punktis b ‒ tuua kaasa mõjutusi liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

IV.    Minu analüüs

A.      Raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktis a nimetatud ja meetme laadiga seonduva tingimuse ulatus

35.      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt selgitust, kas raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt on riigi reguleeriv asutus kohustatud teatama meetmest, millega ta näeb telekommunikatsioonioperaatorile ette mittegeograafilistele numbritele juurdepääsu puudutavad kohustused, juhul kui selline meede võeti vaidluse lahendamiseks direktiivi artikli 20 mõttes(6).

36.      Küsimus on tekkinud seetõttu, et liidu seadusandja ei ole raamdirektiivi artiklis 20 täpsustanud, et sellisest otsusest tuleks komisjonile ja teiste riikide reguleerivatele asutustele teatada selle direktiivi artikli 7 lõikes 3 ette nähtud menetlust järgides.

37.      Samuti on küsimus selles, et esmapilgul see otsus liidu seadusandja poolt direktiivi artikli 7 lõike 3 punktis a kindlaks määratud juhtude alla ei kuulu.

38.      Nimelt peab riigi reguleeriv asutus selle sätte kohaselt teatama meetmetest, millega ta:

–        määratleb asjaomase turu või koostab turuanalüüsi vastavalt raamdirektiivi artiklitele 15 ja 16;

–        rakendab elektroonilistele sidevõrkudele juurdepääsu ja nende vastastikuse sidumisega seotud kohustusi vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklile 5;

–        vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklis 8 ettenähtule kehtestab, muudab või tühistab kohustusi asjassepuutuval turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks tunnistatud ettevõtjatele, eeskätt

–        vastastikuse sidumise vahendite või juurdepääsuga seonduvaid läbipaistvuskohustusi, vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklile 9;

–        mittediskrimineerimiskohustusi vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklile 10;

–        raamatupidamise lahususega seotud kohustusi vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklile 11;

–        kohustusi, mis puudutavad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ‒ vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklile 12, ja

–        nõudeid, mis puudutavad hinnakontrolli ja kuluarvestussüsteeme, vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklile 13, ja

–        säilitab, muudab või tühistab jaemüügiturgudega seotud kohustusi, vastavalt universaalteenuse direktiivi artikli 16 lõikele 3.

39.      Seega ei ole liidu seadusandja sõnaselgelt esile toonud raamdirektiivi artikli 20 alusel võetud meedet.

40.      Sellegipoolest leian, et see ei takista niisuguse otsuse kuulumist raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 ette nähtud teatamiskorra rakendusalasse, kui meede puudutab mõnd raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktis a nimetatud kohustust ja mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, nagu on märgitud selle direktiivi artikli 7 lõike 3 punktis b.

41.      Õigupoolest on raamdirektiivi artikkel 20 puhtmenetluslikku laadi säte. Tuletan meelde, et see täpsustab eeskirjad ja menetluse, mis kuuluvad kohaldamisele juhul, kui riigi reguleeriv asutus teeb liikmesriigis elektroonilisi sidevõrke ja teenuseid pakkuvate ettevõtjate vahelise vaidluse lahendamiseks siduva otsuse.

42.      Niisiis ei sõltu teatamiskorra kohaldamine sellest, millist laadi menetluses riigi reguleeriv asutus käsitletava meetme võttis. Nagu raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktist a selgelt nähtub, sõltub selle korra kohaldamine ainult meetme esemest. Kas see määratleb asjaomase turu, tagab juurdepääsu elektroonilisele sideteenusele või on selle eesmärk panna turul tegutsevale operaatorile hinnakontrollialaseid kohustusi?

43.      Seega on põhikohtuasjas oluline, mis on UKE direktori otsuse puhul ‒ sõltumata selle vastuvõtmise menetlusskeemist ‒ selle otsuse esemeks.

44.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et UKE direktor tegi selle otsuse eesmärgiga täita universaalteenuse direktiivi artiklis 28 ette nähtud kohustusi ‒ st tagada oma riigi territooriumil lõppkasutajatele juurdepääsuõigus mittegeograafilistele numbritele. Seega seondub selline otsus juurdepääsuga elektroonilistele sideteenustele.

45.      Kuigi see meede on võetud raamdirektiivi artiklis 20 ette nähtud vaidluste lahendamise korra raames, kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et UKE direktori pädevus selle otsuse tegemiseks põhineb telekommunikatsiooniseaduse artiklil 28, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 5. Tuletan meelde, et viimati mainitud säte näeb ette riigi reguleeriva asutuse õiguse ‒ või isegi kohustuse ‒ kehtestada ettevõtjatele kohustusi seoses juurdepääsuga elektroonilistele sideteenustele ja nende vastastikuse sidumisega. Tegu on sisulise normiga, mille rakendusalasse kuulub ilmselgelt ka põhikohtuasjas käsitletav meede.

46.      Seega tugineb UKE direktori võetud meede selle eset arvestades juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklile 5, mis määratleb riigi reguleerivate austuste volitused ja vastutuse seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega, ning menetluslikust aspektist raamdirektiivi artiklile 20, mis näeb ette vaidluste lahendamisel kohaldatavad menetluseeskirjad.

47.      Märgin selle kohta, et liidu seadusandja on näinud ette väga tiheda seose juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 alusel vastu võetud meetmete ning raamdirektiivi artiklites 6, 7, 20 ja 21 ette nähtud menetluskorra vahel. Nimelt, nagu juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 lõigetest 3 ja 4 selgelt nähtub, tuleb riigi reguleerivatel asutustel juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega seotud kohustusi ja tingimusi rakendada raamdirektiivi artiklites 6 ja 7 ette nähtud konsulteerimis- ja teatamismenetlust järgides, ning juhul kui meede võetakse riigisisese või piiriülese vaidlusküsimuse lahendamiseks, pidada neil asjakohastel juhtudel kinni raamdirektiivi artiklites 20 ja 21 toodud menetluseeskirjadest.

48.      Seda arvestades tuleb käesoleval hetkel rõhutada, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 alusel võetud meetmed kuuluvad otseselt raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktis a välja toodud juhtude alla. Seega on riigi reguleerivatel asutustel kohustus teatada nendest komisjonile ja teiste riikide reguleerivatele asutustele, kui need mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust.

49.      Niisugune tõlgendus on vastavuses eesmärkidega, millest liidu seadusandja selles valdkonnas juhindub.

50.      Nimelt, nagu nähtub sõnaselgelt raamdirektiivi põhjendusest 15, on eesmärgiks tagada, et otsused, mida riigi reguleeriv asutus riigi tasandil vastu võtab, et kahjustaks ühtset turgu. Lisaks, vastavalt komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta soovituse(7) põhjendusele 2 ei tohi need otsused kahjustada nende eesmärkide saavutamist, mille liidu seadusandja on telekommunikatsioonituru reguleeriva raamistiku kehtestamisel ette näinud ning mis on loetletud raamdirektiivi artiklis 8. Teisisõnu, liidu seadusandja on kehtestanud nõude, et riigi reguleerivad asutused annaksid panuse ühtse turu arengusse, tehes üksteise ja komisjoniga läbipaistaval viisil koostööd, et tagada „telekommunikatsioonipaketis” ette nähtud eeskirjade sidus kohaldamine ja vältida konkurentsimoonutusi, mis võiksid takistada telekommunikatsioonituru arengut.

51.      Seega, nende eesmärkidega oleks vastuolus, kui teatamismenetluse rakendusalast välistataks meetmed, mida riigi reguleeriv asutus võtab vaidluse lahendamise eesmärgil. Need meetmed on laadilt halduslikud, mitte kohtulikud, ning nendest teatamine aitab ilmselgelt kaasa koostööle, mida liidu seadusandja on soovinud riigi reguleerivate asutuste ja komisjoni vahel sisse seada. Järelikult, minu arvates võib niisuguste meetmete välistamine raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 kohaldamisalast n-ö murda taotletava ühtlustamise. Märgin selles osas, et liidu seadusandja on raamdirektiivi põhjenduses 32 sõnaselgelt märkinud, et „[k]ui riigi reguleeriv asutus sekkub liikmesriigis elektroonilisi sidevõrke või ‑teenuseid pakkuvate ettevõtjate vahelise vaidluse lahendamisse, peaks sellise sekkumise eesmärk olema tagada [...] [raam]direktiivi või eridirektiivide alusel tekkivate kohustuste täitmine”; nende hulka kuuluvad ka läbipaistvuse ja koostöö nõuded.

52.      Lisaks tuleb märkida, et seonduvalt nende eesmärkide taotlemisega on komisjon eespool mainitud soovituse põhjenduses 4 täpsustanud, et ta „annab riigi reguleerivatele asutustele, kui need seda nõuavad, võimaluse arutada mis tahes meetmete eelnõud läbi enne kõnealustest meetmetest ametlikult teavitamist vastavalt [raam]direktiivi [...] artiklile 7 [...]”.

53.      Arvestades kõiki neid asjaolusid leian, et järelikult tuleb raamdirektiivi artikli 7 lõiget 3 tõlgendada nii, et meede, mille riigi reguleeriv asutus on võtnud vaidluse lahendamiseks ning millega ta kehtestab operaatorile kohustused seoses juurdepääsuga mittegeograafilistele numbritele, täites talle juurdepääsu käsitleva direktiivi artikliga 5, raamdirektiivi artikliga 20 ja universaalteenuse direktiivi artikliga 28 antud volitusi ja ülesandeid, kuulub teatamismenetluse rakendusalasse ja seega tuleb sellest teatada, kui meede mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust.

B.      Raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktis b nimetatud ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldatava mõjuga seonduva tingimuse ulatus

54.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega Euroopa Kohtult sisuliselt selgitust, kas raamdirektiivi artikli 7 lõige 3 näeb ette, et meede, mille riigi reguleeriv asutus võtab vastavalt universaalteenuse direktiivi artiklile 28, et tagada lõppkasutajatele juurdepääs mittegeograafilistele numbritele, mõjutab kindlasti ka liikmesriikidevahelist kaubandust, ning seega on vajalik sellest teatada nii komisjonile kui ka teiste riikide reguleerivatele asutustele.

55.      Vastus sellele küsimusele eeldab seekord, et tuleb kindlaks teha raamdirektiivi artikli 7 lõike 3 punktis b toodud kriteeriumi ‒ „mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust” ‒ ulatus.

56.      Nagu eespool nägime, sõltub sellest kriteeriumist teatamismenetluse kohaldamisala. Kuigi seda on käsitletud arvukates konkurentsialastes kohtuasjades, ei ole Euroopa Kohus telekommunikatsioonisektori vaidlustes selle ulatuse kohta seni seisukohta võtnud.

57.      Esmalt tuleb märkida, et liidu seadusandja määratleb selle kriteeriumi ulatuse sõnaselgelt raamdirektiivi põhjenduses 38.

58.      Tegemist on „meetme[tega], millel võib olla otsene või kaudne, tegelik või tõenäoline mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele viisil, mis võib tekitada tõkkeid ühtsel turul”, ning liidu seadusandja täpsustab, et nende meetmete „hulka kuuluvad meetmed, millel on märkimisväärne mõju teiste liikmesriikide operaatoritele või kasutajatele [...]”.

59.      Märgin kõigepealt, et see määratlus on identne sellega, mida Euroopa Kohus ja komisjon kasutavad konkurentsiõiguse alaste vaidluste puhul. Tuletan meelde, et Euroopa Kohus on selle ala n-ö teedrajavas kohtuotsuses Völk(8) nentinud, et EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 (EÜ asutamislepingu artikli 85 lõige 1, hiljem EÜ artikli 81 lõige 1, nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) nimetatud „liikmesriikidevahelis[e] kaubandus[e] [mõjutamine]” eeldab, et käsitletav kokkulepe võib avaldada „otsest või kaudset, tegelikku või tõenäolist mõju liikmesriikidevahelistele kaubavoogudele, nii et see võib kahjustada riikidevahelise ühtse turu eesmärkide saavutamist”(9). Kaks aastat hiljem täpsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Béguelin Import(10) ühtlasi, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise all tuleb mõista kokkuleppeid ja praktikat, mis avaldavad „liikmesriikidevahelisele kaubandusele tuntavat mõju”(11).

60.      Komisjon kasutas seda määratlust oma teatises „Suunised [EÜ] artiklis 81 ja [EÜ] artiklis 82 sätestatud kaubandusmõju kontseptsiooni kohta”(12), mida käsitlen allpool.

61.      Järelikult, liidu seadusandja poolt raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 kasutatud mõiste „mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust” on määratluselt identne ELTL artiklis 101 ja ELTL artiklis 102 kasutatud liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise mõistega.

62.      Selline samasus on vägagi arusaadav, kui arvestada, et tänapäeval mõjutab telekommunikatsiooniturgu konkurents ning turul tegutsevate operaatorite käitumist saab vaadelda lähtuvalt ELTL artiklist 101 ja ELTL artiklist 102.

63.      Selles osas, nagu telekommunikatsioonisektorit reguleerivatest õigusnormidest selgelt nähtub, tuginevad asjaomaste turgude määratlus ja analüüs, ettevõtjate positsioon ja mõju nendel turgudel ning operaatorite kasutatava praktika mõju neile majandusanalüüsile, mis põhineb konkurentsiõiguse metoodikal. Pealegi on liidu seadusandja seda juurdepääsu käsitleva direktiivi põhjenduses 13 sõnaselgelt nentinud seoses kohustustega, mis puudutavad juurdepääsu elektroonilistele sidevõrkudele ja nende vastastikust sidumist.

64.      Neil asjaoludel ‒ ning toetades kõigi põhikohtuasjas seisukohti esitanute arvamust ‒ leian, et mõiste „mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust”, mida liidu seadusandja on kasutanud raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3, peab olema sama ulatusega kui konkurentsiõiguses ‒ ja eeskätt ELTL artiklis 101 ‒ kasutatav liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise mõiste, ning seda tuleb hinnata sama metoodika alusel.

65.      Seda metoodikat on täpsustatud suunistes, mis järgivad Euroopa Kohtu selle valdkonna kohtupraktikat.

66.      Mainitud suuniste kohaselt eeldab ‒ nagu juba märkisin ‒ liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine ELTL artikli 101 ja ELTL artikli 102 mõttes seda, et käsitletav kokkulepe võib avaldada otsest või kaudset, tegelikku või tõenäolist mõju liikmesriikidevahelistele kaubavoogudele(13). Euroopa Kohus on märkinud, et sellise hinnangu jaoks peab olema uuritud objektiivsete õiguslike ja faktiliste asjaolude kogumit, mis moodustavad käsitletava kokkuleppe tegeliku taustraamistiku(14). Niisiis peavad pädevad ametiasutused sellega seoses arvesse võtma käsitletava kokkuleppe ja praktika laadi, asjassepuutuvate toodete laadi ning kokkuleppesse kaasatud ettevõtjate positsiooni ja mõjuvõimu.

67.      Kokkuleppe laad ja ettevõtjate mõjuvõim turul annavad teavet, kas kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Asjassepuutuvate toodete laad annab infot selle kohta, kas on võimalik, et mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust. Nimelt, kui toodet ostetakse või müüakse piiriüleses kaubanduses või kui selline ost-müük moodustab märkimisväärse osa niisuguse ettevõtja tegevusest, kes soovib teistes liikmesriikides turule siseneda või seal tegevust laiendada, on lihtsam tõendada, et kokkulepe võib ühtset turgu kahjustada.

68.      Pealegi, suuniste kohaselt tähendab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine ELTL artikli 101 ja ELTL artikli 102 mõttes seda, et käsitletaval kokkuleppel või praktikal peab olema teatav minimaalne piiriülene mõju(15), mis puudutab vähemalt kahte liikmesriiki. Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise kriteerium sisaldab nimelt kvantitatiivset elementi, millest lähtuvalt on liidu õiguse kohaldatavus piiratud niisuguste kokkulepete ja praktikaga, millel võib olla teatud mastaabis mõju. See, kas mõju saab hinnata tuntavaks, sõltub taas iga üksikjuhtumi asjaoludest, eeskätt käsitletava kokkuleppe või praktika laadist, asjassepuutuvate toodete laadist ning sellesse kaasatud ettevõtjate turupositsioonist(16).

69.      Nagu märkisin, olen seisukohal, et hinnang sellele, kas riigi reguleeriva asutuse võetud meede mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, peab põhinema samasugusel metoodikal.

70.      Minu arvates on selle hinnangu puhul tegu faktiküsimuse hindamisega, mille peavad igal konkreetsel juhul läbi viima riigi pädevad ametiasutused. Asutustel tuleb seega anda hinnang, kas meede, mille vastuvõtmist nad kavandavad, võib tuntaval või märkimisväärsel moel mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, nii et sel on otsene või kaudne, tegelik või tõenäoline mõju liikmesriikidevahelistele kaubavoogudele. Selleks peab nende hinnang tuginema eeskätt selle meetme ja asjassepuutuvate teenuste laadile ning sellele, milline on asjassepuutuvate ettevõtjate positsioon ja mõjuvõim vastaval turul(17).

71.      Liidu seadusandja on raamdirektiivi põhjenduses 38 toonud välja mitteammendava loetelu meetmetest, millel on märkimisväärne mõju teiste liikmesriikide operaatoritele või kasutajatele. Sinna kuuluvad muu hulgas meetmed, mis mõjutavad turu struktuuri või on takistuseks turulepääsule, tuues seega kaasa tagasilööke teiste liikmesriikide ettevõtjatele. Loetellu kuuluvad ka meetmed, mis mõjutavad kasutajatelt teistes liikmesriikides võetavat hinda, ning meetmed, mis kahjustavad teise liikmesriigi ettevõtja suutlikkust elektroonilise sideteenuse osutamiseks.

72.      Niisiis on komisjon näitlikkuse aspektist seisukohal, et meetmed, mis puudutavad kõne ühendamise teenuste tariifide kindlaksmääramist(18), toovad teiste liikmesriikide ettevõtjatele kaasa tagasilööke, nii et niisugustest meetmetest tuleb talle eelnevalt teatada vastavalt raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 ette nähtud menetlusele(19). Kõne ühendamise teenuse tariifi osas leiab komisjon, et tegu on erinevate võrkude operaatorite klientide kõnehinna komponendiga ning see kajastub väljahelistava kliendi telefoniarvel, nii et meedet võib käsitada kasutajaid märkimisväärselt mõjutava meetmena. Komisjon leiab veel, et kõne ühendamise teenuste tariifide suurus mõjutab otseselt teiste liikmesriikide ettevõtjate suutlikkust osutada teenuseid asjassepuutuvas liikmesriigis, sõltudes kõne ühendamise teenuste kindlaksmääratud tariifidest.

73.      Samuti on komisjon seisukohal, et meetmetest, millega riigi reguleeriv asutus määrab kindlaks lairibateenuste baashinnad ja nende arvutamise viisi, tuleb eelnevalt teatada vastavalt raamdirektiivi artikli 7 lõikele 3.

74.      Järelikult, põhikohtuasjas peab siseriiklik kohus in concreto hindama, kas käsitletav meede, mis on võetud eesmärgiga tagada kasutajatele juurdepääs mittegeograafilistele numbritele, võib samamoodi mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, nii et seega oleks täidetud kõik teatamismenetluse jaoks nõutud tingimused.

75.      Selleks tuleb siseriiklikul kohtul arvestada nii meetme kui ka asjassepuutuvate teenuste laadi.

76.      Tuletan selles osas meelde, et nimetatud meede kohustab T‑Mobile Polskat tagama riigi territooriumil viibivatele lõppkasutajatele, kes kasutavad tema võrku rändlusteenuse alusel, juurdepääsu mittegeograafilistele numbritele.

77.      Tuletan meelde, et universaalteenuse direktiivi artikli 2 punktide d ja f kohaselt on „mittegeograafiline number” liikmesriigi numeratsiooniplaani number, mille numbrikohad, mida kasutatakse kõnede suunamiseks võrgu lõpp-punkti (VLP) füüsilisse asukohta, ei tähista geograafilist piirkonda. See hõlmab muu hulgas mobiiltelefonide numbreid ning tasuta ja kõrgendatud tasumääraga teenuste numbreid.

78.      Ühtlasi saan aru, et käesoleval juhul on käsitletava meetmega määratud kindlaks mittegeograafilistele numbritele juurdepääsu tagava teenuse tariifistik T‑Mobile Polska ja Telefonia Dialogi vahelises lepingus.

79.      Minu arvates näitavad need asjaolud, et meede võib liikmesriikidevahelisele kaubandusele mõju avaldada.

80.      Ühest küljest, juurdepääs mittegeograafilistele numbritele, mille T‑Mobile Polska peab tagama, ei ole mõeldud kasutamiseks mitte üksnes selle ettevõtja võrgu lõppkasutajatele, vaid ka neile, kes kasutavad selle ettevõtja teenuseid rändlusteenuse raames. Nagu komisjon õigustatult märkis, annab rändlusteenus ‒ või roaming, nagu seda tavaliselt tähistatakse ‒ sidele riikideülese mõõtme. Kohtuistungil täpsustas T-Mobile Polska muu hulgas, et ta on eri liikmesriikide ettevõtjatega sõlminud üle 140 rändlusteenuse lepingu.

81.      Teisest küljest, kõnesolev meede määrab kindlaks telekommunikatsiooniteenuste hinnad ja tariifide muutmise viisi. Kui selline hinnamääramise viis võetakse kasutusele T‑Mobile Polskaga sõlmitud lepingus, võib see minu arvates avaldada otsest negatiivset mõju lõppkasutajale, kuna tegu on kõnehinna komponendiga, mõjutades seega väljahelistava kliendi telefoniarve suurust. Neil asjaoludel tundub mulle, et selline meede võib avaldada kasutajatele märkimisväärset mõju. Pealegi ei ole võimatu, nagu Sąd Apelacyjny w Warszawie nentis, et ühtlasi mõjutab see negatiivselt ka operaatorite turulepääsu tingimusi, eeskätt juhtudel, mil tegu on teiste liikmesriikide ettevõtjatega.

82.      Lisaks peaks siseriiklik kohus arvesse võtma asjassepuutuvate ettevõtjate, eeskätt T‑Mobile Polska positsiooni ja mõjuvõimu turul. Minu käsutuses olevate andmete ja T‑Mobile Polska poolt kohtuistungil esitatud teabe kohaselt on T‑Mobile Polska üks suurimaid Poolas ja Ida-Euroopas tegutsevaid telekommunikatsiooniettevõtjaid. Nagu nähtub kohtuotsusest Polska Telefonia Cyfrowa(20), käsitas UKE direktor teda juba aastal 2006 ettevõtjana, kellel on kõneside ühendamisteenuste turul märkimisväärne positsioon, ning nägi talle sellest tulenevalt ette teatavad regulatiivsed kohustused(21). 2008. aastal oli T‑Mobile Polska turuosa 29% ja 2013. aastal 27%. Selline teave T‑Mobile Polska turuosa suuruse kohta näitab ilmselgelt, et ettevõtja võrku läbiva side maht, sh mittegeograafilistele numbritele tehtud kõned, on väga suur.

83.      Kuigi osutatud teave näitab, et kõnesolev meede võib olla tagasilöögiks liikmesriikidevahelisele kaubandusele, ei ole see minu arvates piisav selleks, et järeldada, et see võiks tuntavalt mõjutada ühendusesisest kaubandust. Sellise mõju täpse ulatuse peab kindlaks tegema siseriiklik kohus, võttes arvesse seoses käesoleva kohtuasjaga tema käsutuses olevat teavet tervikuna.

84.      Neid asjaolusid arvestades leian, et järelikult tuleb raamdirektiivi artikli 7 lõiget 3 tõlgendada nii, et meede, mille riigi reguleeriv asutus on võtnud vastavalt universaalteenuse direktiivi artiklile 28, et tagada lõppkasutajatele juurdepääs mittegeograafilistele numbritele, võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kui see võib avaldada nendevahelisele kaubavahetusele tuntavat mõju seeläbi, et mõjutab nende kaubavooge otseselt, kaudselt, tegelikult või tõenäoliselt.

85.      Selline hinnang eeldab faktiliste asjaolude hindamist ning hindamist läbiviivatel pädevatel ametiasutustel tuleb hinnata iga juhtumit eraldi, võttes arvesse nii meetme kui ka asjassepuutuvate teenuste laadi ning asjassepuutuvate operaatorite positsiooni ja mõjuvõimu turul.

C.      Kolmas küsimus

86.      Leian, et arvestades minu pakutud vastuseid kahele esimesele küsimusele, ei ole vaja uurida eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandat küsimust. Lisaks, nagu märkisin, nähtub Poola õigusnormidest meile kättesaadavaks tehtud dokumentide põhjal, et siseriiklik regulatsioon ei näe ette erinevaid kohustusi võrreldes nendega, mida liidu seadusandja on ette näinud raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3.

V.      Ettepanek

87.      Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Najwyższyle järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et meede, mille riigi reguleeriv asutus on võtnud vaidluse lahendamiseks ning millega ta paneb operaatorile kohustused seoses juurdepääsuga mittegeograafilistele numbritele, täites talle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) artikliga 5, direktiivi 2002/21 artikliga 20 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) artikliga 28 antud volitusi ja ülesandeid, kuulub teatamismenetluse rakendusalasse ning järelikult tuleb sellest meetmest teatada, kui meede mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust.

2.      Direktiivi 2002/21 artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et meede, mille riigi reguleeriv asutus on võtnud vastavalt direktiivi 2002/22 artiklile 28, et tagada lõppkasutajatele juurdepääs mittegeograafilistele numbritele, võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, juhul kui see võib avaldada nendevahelisele kaubavahetusele tuntavat mõju seeläbi, et mõjutab nende kaubavooge otseselt, kaudselt, tegelikult või tõenäoliselt.

Selline hinnang eeldab faktiliste asjaolude hindamist ning hindamist läbiviivad pädevad ametiasutused peavad hindama iga juhtumit eraldi, võttes arvesse nii meetme kui ka asjassepuutuvate teenuste laadi ning asjassepuutuvate operaatorite positsiooni ja mõjuvõimu turul.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 –      EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349; edaspidi „raamdirektiiv”.


3 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367).


4 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (EÜT L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323).


5 –      Dziennik Ustaw, edaspidi „Dz. U.”, nr 171, järjekoht 1800.


6 –      Sarnaselt komisjoniga leian, et Poola õigusnormides ettenähtu ei erine liidu seadusandja poolt raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 ette nähtud kohustustest.


7 –      Soovitus teavitamise, tähtaegade ja konsultatsioonide kohta, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ (elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta) artikliga 7 (ELT L 301, lk 23).


8 –      5/69, EU:C:1969:35.


9 –      Punkt 5.


10 –      22/71, EU:C:1971:113.


11 –      Punkt 16. Kohtujuristi kursiiv.


12 –      ELT 2004, C 101, lk 81; edaspidi „suunised”.


13 –      Vt suuniste punkt 23.


14 –      Kohtuotsus Völk (EU:C:1969:35, punktid 5 ja 7).


15 –      Vt suuniste punkt 13.


16 –      Vt suuniste punkt 28.


17 –      Vt illustratsiooniks kohtuotsus Javico (C‑306/96, EU:C:1998:173, punkt 17).


18 –      Mõeldud on tariife, mida kasutaja operaator võtab mobiiltelefonile saabunud kõne eest helistaja võrgu operaatorilt, et kõne edasi suunata või lõpetada.


19 –      Vt komisjoni 25. juuni 2009. aasta pressiteade ja 24. juuni 2010. aasta pressiteade, mis on kättesaadavad aadressidel: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-09-1008_fr.htm?locale=FR ja http://europa.eu/rapid/press-release_IP-10-804_fr.htm.


20 –      C‑410/09, EU:C:2011:294.


21 –      Punkt 14.