Language of document : ECLI:EU:C:2015:325

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 20. mail 2015(1)

Kohtuasi C‑240/14

Eleonore Prüller‑Frey

versus

Norbert Brodnig,

Axa Versicherung AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesgericht Korneuburg (Austria))

Lennuettevõtja vastutus õnnetusjuhtumite puhul – Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsioon – Määrus (EÜ) nr 2027/97 – Kohaldamisala – Lend ülikerges mootorõhusõidukis, mille kasutajal ei ole lennutegevusluba – Sama lähte‑ ja sihtkohaga lend eesmärgiga näidata kinnisasja võimalikule ostjale – Määrus (EÜ) nr 864/2007 – Artikkel 18 – Vahetu hagemisõigus kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu





I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev Landesgericht Korneuburgi (Korneuburgi esimese astme kohus, Austria) eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas määrata kindlaks, millist õigust kohaldada Austrias elava eraõigusliku isiku kahju hüvitamise nõudele, mis esitati õhusõiduki käitaja ja tema tsiviilvastutuse kindlustusandja vastu pärast Hispaanias toimunud lennuõnnetust.

2.        Eelotsusetaotlus pakub liidu õiguse arengu seisukohast huvi kahes mõttes. Esiteks annab see Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni(2) ja selle konventsiooni rakendamiseks antud määruse (EÜ) nr 2027/97(3) vastavate kohaldamisalade piire. Teiseks võimaldab see täpsustada, milline ulatus on määruse (EÜ) nr 864/2007(4) artiklil 18, mis käsitleb vahetut hagemisõigust kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Montréali konventsioon

3.        Montréali konventsiooni artikli 1 „Kohaldamisala” lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Konventsiooni kohaldatakse inimeste, pagasi või lasti rahvusvahelisele veole, mida teostatakse õhusõidukiga tasu eest. Samuti kohaldatakse seda lennuettevõtja teostatavale tasuta õhuveole.

2.      Konventsioonis kasutatav mõiste rahvusvaheline vedu tähendab vedu, mille korral pooled on kokku leppinud, et lähte- ja sihtkoht, arvestamata vahemaandumisi või ümberlaadimist, asuvad kahe osalisriigi territooriumil või ühe osalisriigi territooriumil, kui on kokku lepitud peatumiskoht kolmanda riigi territooriumil, sõltumata sellest, kas see kolmas riik on ühinenud konventsiooniga. Konventsiooni mõistes ei ole vedu rahvusvaheline, kui selle lähte- ja sihtkoht on ühe osalisriigi territooriumil ja peatumiskohta teise riigi territooriumil ei ole kokku lepitud.

[…]”.

4.        Montréali konventsiooni artiklid 17 ja 21 reguleerivad hüvitist reisija surma ja vigastuste korral.

5.        Selle konventsiooni artikkel 29 on sõnastatud järgmiselt:

„Kahju tekkimise korral reisijate-, pagasi- või lastiveol võib konventsiooni või lepingu alusel või lepinguvälise kahju tekkimisega või muul viisil põhjendatud kahjunõudehagi esitada ainult vastavalt konventsioonis kehtestatud tingimustele ja vastutuse piirmääradele, sõltumata sellest, kes on isikud, kellel on õigus hagi esitada, ja millised on nende õigused. Sellise hagi puhul ei rahuldata karistusliku või hoiatava iseloomuga nõuet või muud nõuet, mis ei ole seotud kahju hüvitamisega.”

6.        Sama konventsiooni artiklis 33 on kindlaks määratud kohtud, mis on pädevad menetlema kahjunõudehagisid selle konventsiooni alusel.

B.      Liidu õigusnormid

7.        Määruse nr 2027/97 artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva määrusega rakendatakse Montreali konventsiooni asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad reisijate ja nende pagasi õhuvedu, ja kehtestatakse teatavad lisasätted. Lisaks laiendatakse nende sätete kohaldamisala liikmesriigisisestele õhuvedudele.”

8.        Selle määruse artikli 2 lõike 1 punkt b näeb ette:

„1.      Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)      ühenduse lennuettevõtja – lennuettevõtja, kellel on kehtiv lennutegevusluba, mille liikmesriik on väljastanud määruse (EMÜ) nr 2407/92[(5)] kohaselt”.

9.        Määruse nr 2027/97 artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühenduse lennuettevõtja vastutuse suhtes, mis on seotud reisijate ja nende pagasiga, kohaldatakse kõiki Montreali konventsiooni asjakohaseid sätteid.”

10.      Lennuteenuste osutamist Euroopa Liidus reguleerib praegu määrus (EÜ) nr 1008/2008(6).

11.      Määruse nr 1008/2008 artikli 2 punktid 4−6 sätestavad:

„4.      „lennuteenus” – reisijaid, lasti ja/või posti vedav lend või lendude sari, tasu ja/või rendi eest;

5.      „lend” – väljumine kindlaksmääratud lennujaamast kindlaksmääratud sihtlennujaama suunas;

6.      „kohalik lend” – lend, mis ei sisalda reisijate, posti ja/või lasti vedu erinevate lennujaamade või lubatud maandumiskohtade vahel”.

12.      Selle määruse artikli 3 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

„1.      Ühelgi ühenduses asukohta omaval ettevõtjal ei ole lubatud vedada õhu kaudu reisijaid, posti ja/või lasti tasu ja/või rendi eest, kui ettevõtjale ei ole antud asjakohast lennutegevusluba.

[…]

3.      Ilma et see piiraks ühenduse, siseriikliku või rahvusvahelise õiguse mis tahes muude kehtivate sätete kohaldamist, ei kehti nõue omada kehtivat lennutegevusluba järgmiste lennuteenuste kategooriate puhul:

a)      lennuteenused, mida osutatakse mootorita õhusõidukiga ja/või ülikerge mootorõhusõidukiga, ning

b)      kohalikud lennud.”

13.      Määruse Rooma II artiklis 4 on sätestatud:

„1.      Kui käesolevas määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed.

2.      Kui väidetavalt vastutava isiku ja kannatanu harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.

[…]”

14.      Selle määruse artiklis 18 on sätestatud:

„Kui lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatav õigus või kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus seda ette näeb, võib kannatanu esitada oma nõude vahetult kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu.”

III. Põhikohtuasi

15.      E. Prüller‑Frey’ga, kes on hageja põhikohtuasjas, juhtus 30. augustil 2010 Jerez de la Frontera (Hispaania) lähedal õnnetus lennul gürokopteriga, mida juhtis selle omanik Felix Preiss. Lennu lähte‑ ja sihtkoht oli Medina Sidonia (Hispaania) lennujaam ning lennu eesmärk oli uurida F. Preissile kuuluvat maatükki seoses võimaliku kinnisvaratehinguga.

16.      Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, ei sõlminud kõnesolevat gürokopterit hõlmava tsiviilvastutuskindlustuse lepingut Saksamaa äriühingus Axa Versicherung AG mitte selle omanik F. Preiss, vaid N. Brodnig kui masina valdaja. Sellele kindlustuspoliisile kohaldatakse Saksamaa õigust ja see näeb ette kohtualluvuse kokkuleppe Saksamaa kohtute huvides.

17.      Eelotsusetaotlusest ilmneb ka, et N. Brodnig ei ole ettevõtja, kellel oleks lennutegevusluba.

18.      E. Prüller‑Frey alaline elukoht on Austrias. N. Brodnig oli faktiliste asjaolude asetleidmise ajal deklareerinud oma elukohaks nii Austria kui ka Hispaania. Kohtutoimikust ilmneb siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub arvama, et põhikohtuasja poolte alaline elukoht ei olnud õnnetuse hetkel samas riigis, pidades silmas määruse Rooma II artikli 4 lõike 2 võimalikku kohaldamist.

19.      E. Prüller‑Frey esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule õnnetusega tekitatud kahju hüvitamise nõude, mis põhines põhikohtuasja kostjate solidaarvastutusel.

20.      Nagu ilmneb kohtutoimikust, väidab hageja põhikohtuasjas esitatud hagiavalduses, et määruse (EÜ) nr 44/2001(7) alusel on pädevad Austria kohtud ning et vastavalt määruse Rooma II artikli 4 lõikele 2 kohaldatakse Austria õigust. Lisaks kinnitab ta, et Austria õiguse kohaselt on tal õigus esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu.

21.      E. Prüller-Frey sõnul võib Axa Versicherung AG kui kaaskostja kaevata Austria kohtusse kas määruse Brüssel I artikli 6 või selle määruse artikli 11 alusel, mis käsitleb kahju kannatanud isiku vahetut hagi kindlustusandja vastu.

22.      Kostjad põhikohtuasjas vaidlustavad nii Austria kohtute pädevuse kui ka Austria õiguse kohaldatavuse, väites, et kohaldada tuleb Hispaania õigust ja et kohus, mille poole pöörduti, ei ole pädev. Küsimuses, kas on võimalik esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, väidavad kostjad põhikohtuasjas, et ei Saksamaa õigus, mida kohaldatakse kindlustuspoliisi suhtes, ega kohaldatav Hispaania õigus ei võimalda esitada põhikohtuasja asjaoludel niisugust hagi.

23.      Seevastu ilmneb ühest välismaal kehtiva õiguse kohta antud tõendist, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus taotles, et Hispaania õiguse alusel on hagejal põhikohtuasjas lubatud esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu.

24.      Ehkki tundub, et ükski põhikohtuasja pool ei ole tuginenud Montréali konventsioonile, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski kahtlus, et kohaldada tuleks seda konventsiooni. Ta esitab seega küsimusi põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatava vastutuskorra kohta nii juhul, kui Montréali konventsioon on kohaldatav, kui ka vastupidisel juhul.

IV.    Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

25.      Selles olukorras otsustas Landesgericht Korneuburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [määruse nr 2027/97] artikli 2 lõike 1 punkte a ja c, [määruse (EÜ) nr 785/2004(8)] artikli 3 punkte c ja g ning [Montréali] konventsiooni artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et hüvitisnõuet, mille esitas kannatanu,

–        kes viibis õhusõidukis, millel oli sama väljumis‑ ja saabumiskoht liikmesriigis,

–        keda piloot vedas tasuta,

–        kelle lennu eesmärk oli piloodiga kavandatud kinnisvaratehingu raames vaadelda kinnisasja õhust, ja

–        kes sai õhusõiduki allakukkumise tagajärjel kehavigastusi,

tuleb hinnata üksnes [Montréali] konventsiooni artikli 17 alusel, kohaldamata siseriiklikku õigust?

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

2.      Kas [Montréali] konventsiooni artiklit 33 ja [määruse nr 44/2001] artiklit 67 tuleb tõlgendada nii, et pädevust menetleda esimeses küsimuses nimetatud hüvitisnõuet ja langetada selle suhtes otsus tuleb hinnata üksnes [Montréali] konventsiooni artikli 33 alusel?

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

3.      Kas [Montréali] konventsiooni artiklit 29 ja [määruse Rooma II] artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on esimeses küsimuses viidatud kannatanul õigus esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, kelle juures on kindlustatud kahju tekitanud isiku tsiviilvastutus?

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

4.      Kas [teise nõukogu direktiivi 88/357/EMÜ(9)] ja [määruse Rooma II] artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et tingimusi, mille täidetuse korral on esimeses küsimuses viidatud kannatanul õigus esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, kelle juures on kindlustatud kahju tekitanud isiku tsiviilvastutus, tuleb hinnata kolmanda riigi õiguse alusel, kui

–        lex loci delicti näeb vahetu hagemisõiguse ette kindlustuslepinguseaduses,

–        kindlustuslepingu pooled valivad kohaldatava õiguse, määrates selleks kolmanda riigi õiguskorra,

–        valikust ilmneb, et kohaldamisele kuulub kindlustusandja asukohariigi õigus, ja

–        selle riigi õiguskord näeb kindlustuslepinguseaduses samuti ette vahetu hagemisõiguse?”

26.      Eelotsusetaotlus, mis kannab 12. mai 2014. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 15. mail 2014. Kirjalikke seisukohti esitasid hageja põhikohtuasjas, Austria valitsus ja Euroopa Komisjon.

27.      Kohtuistungi pidamist taotlesid koos omapoolsete põhjendustega kostjad põhikohtuasjas ja Prantsusmaa valitsus, kes kirjalikust menetlusest osa ei võtnud. Põhikohtuasja pooled ja teised asjaomased isikud osalesid kohtuistungil, mis toimus 4. märtsil 2015.

V.      Õiguslik analüüs

28.      Meenutan, et Montréali konventsioon on liidu õiguskorra lahutamatu osa ning kujutab seega endast õigusakti, mida Euroopa Kohus on pädev eelotsuse korras tõlgendama.(10)

29.      Mis puudutab lennutranspordi käigus toimunud õnnetustega seotud kahju hüvitamise nõudeid, siis selle konventsiooniga reguleeritakse eranditult kohtualluvuse kindlaksmääramist ning kahju hüvitamise teatavaid varalisi aspekte reisija surma ja vigastuste korral. Kui Montréali konventsioon ei ole aga kohaldatav, määratakse kohtualluvus kindlaks vastavalt määrusele Brüssel I ja pädev kohus arutab kahju hüvitamise nõuet, kohaldades kollisiooninormidega määratletud siseriiklikke õigusnorme.

30.      Seega tuleb Montréali konventsiooni kohaldatavuse küsimus lahendada enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisi küsimusi.

A.      Montréali konventsiooni kohaldatavus (esimene küsimus)

31.      Oma esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt teada, kas Montréali konventsioon on põhikohtuasjas kohaldatav, st kohaldatav olukorras, kus lennu lähte‑ ja sihtkoht oli sama lennuväli ühe liikmesriigi territooriumil ning reisijat veeti tasuta, et kinnisvaratehingu huvides lennata üle õhusõiduki omanikule kuuluva maatüki.

32.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Montréali konventsioon näib olevat põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatav seetõttu, et määrust nr 2027/97 laiendati ühe ja sama liikmesriigi piires tehtavatele lendudele. Ta märgib ka, et kuigi arutatav kahju hüvitamise nõue ei ole esitatud lennutegevusluba omava lennuettevõtja vastu, puudutab see siiski õhusõiduki kasutamisega seotud vastutust. Määrusega nr 785/2004 on vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustus kehtestatud mitte üksnes lennuettevõtjatele, vaid ka õhusõidukite kasutajatele.

33.      Kostjad põhikohtuasjas, kes osalesid kohtuistungil, väitsid eelotsusetaotluse esitanud kohtu argumentidega sarnaste argumentide abil, et Montréali konventsioon on kohaldatav.

34.      Hageja põhikohtuasjas, Austria ja Prantsusmaa valitsus ning komisjon arvavad – ehkki veidi erinevatel põhjustel –, et Montréali konventsioon ei ole kohaldatav.

35.      Prantsusmaa valitsus väidab, et niisugust lendu nagu põhikohtuasjas vaadeldav, millel on sama lähte‑ ja sihtkoht, ei saa pidada lennuks „õhuveo” raames Montréali konventsiooni ja määruse nr 2027/97 tähenduses. Teised pooled ja asjaomased isikud kinnitavad, et Montréali konventsioon ei ole kohaldatav ja seda selle põhjal, et seda lendu ei viinud läbi „lennuettevõtja” määruse nr 1008/2008 tähenduses.

36.      Märgin, et Montréali konventsiooni kohaldatakse vastavalt selle artikli 1 lõikele 1 „inimeste, pagasi või lasti rahvusvahelisele[(11)] veole, mida teostatakse õhusõidukiga”.

37.      Määruse nr 2027/97 artiklitega 1 ja 3, millega rakendati Montréali konventsioon liidu õiguskorras, on selle kohaldamisala laiendatud lendudele, mis toimuvad ühe liikmesriigi territooriumi piires.

38.      Määruse nr 2027/97 artikli 3 lõikes 1 on selles küsimuses sätestatud, et liidu lennuettevõtja vastutust reguleerib Montréali konventsioon, tegemata vahet liidus toimuvate rahvusvaheliste ja riigisiseste lendude vahel.

39.      Lisaks määratleb selle määruse artikli 2 lõike 1 punkt b „[liidu] lennuettevõtjat” kui lennuettevõtjat, kellel on liikmesriigi poolt vastavalt määrusele nr 1008/2008(12) väljaantud kehtiv lennutegevusluba.

40.      Sellest järeldub, et Montréali konventsioonis ette nähtud vastutuskorda kohaldatakse liidus toimuvate riigisiseste lendude suhtes siis, kui niisuguseid lende korraldab lennuettevõtja, kellel on vastavalt määrusele nr 1008/2008 väljaantud kehtiv lennutegevusluba.

41.      Nagu ilmneb määruse (EÜ) nr 889/2002(13) põhjendusest 8, põhjendati Montréali konventsiooni sätete laiendamist riigisisestele lendudele sellega, et lennuteenuste siseturu loomine kaotab liidus vahetegemise rahvusvaheliste ja riigisiseste vedude vahel ja õigustab ühtse vastutuskorra kehtestamist.(14)

42.      Põhikohtuasjas ilmneb aga eelotsusetaotlusest, et N. Brodingul ei olnud lennutegevusluba.

43.      Kõnesolevat lendu ei ole seega silmas peetud ei määruses nr 2027/97 ega Montréali konventsioonis, sest tegemist on riigisisese lennuga, mida ei korraldanud luba omav lennuettevõtja. Sellest järeldub, et kõnesolevat kahju hüvitamise nõuet tuleb analüüsida lähtudes ainuüksi kohaldatavast siseriiklikust õigusest, mille määravad ära kollisiooninormid.

44.      Märgin ka, et põhikohtuasja asjaoludest ilmneb, et N. Brodingul ei olnud lennutegevusluba vaja.

45.      Selles küsimuses on määruse nr 1008/2008 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud, et ettevõtjatel, kes osutavad liidus lennuteenuseid, peab olema lennutegevusluba. Selle määruse artikli 3 lõike 3 punktide a ja b kohaselt on mõni lennuteenus siiski sellest kohustusest vabastatud. Eelkõige on sellest vabastatud „lennuteenused, mida osutatakse mootorita õhusõidukiga ja/või ülikerge mootorõhusõidukiga” ning „kohalikud lennud”.(15)

46.      Nii on see ka põhikohtuasjas vaadeldava lennuga, sest tegemist on kohaliku lennuga, mille lähte‑ ja sihtkoht on sama ning asjaomane õhusõiduk on ülikerge mootorõhusõiduk.

47.      Eelneva põhjal arvan, et määruse nr 2027/97 artiklit 1 ja artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Montréali konventsioon ei ole kohaldatav riigisisesele lennule, mida ei korraldanud lennuettevõtja, kellel on vastavalt määrusele nr 1008/2008 välja antud kehtiv lennutegevusluba.

B.      Seos Montréali konventsiooni ja määruse Brüssel I vahel (teine küsimus)

48.      Võttes arvesse minu järeldust esimeses küsimuses, ei ole vaja vastata teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele, mis on esitatud ainult juhuks, kui Montréali konventsioon on kohaldatav.

49.      Ma analüüsin neid siiski lühidalt juhuks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et see konventsioon on kohaldatav.

50.      Oma teise eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus meilt, kuidas on omavahel seotud Montréali konventsiooni artikkel 33 ja määruse Brüssel I artikkel 67.

51.      Meenutan, et artiklis 67 on nähtud ette, et määrus Brüssel I kohaldamine ei piira nende sätete kohaldamist, millega reguleeritakse kohtualluvust konkreetses valdkonnas ja mis sisalduvad liidu õigusaktides või selliste õigusaktide kohaselt ühtlustatud siseriiklikes õigusaktides. Selles artiklis on seega sõnaselgelt ette nähtud määruses Brüssel I sätestatud kohtualluvuseeskirjade erinormide olemasolu.

52.      Lisaks märgin, et määruse Brüssel I artiklis 67 on viidatud liidu õigusaktis sätestatud lex specialis’ele. Seega erinevalt sama määruse artiklist 71, mis käsitleb kohtualluvuseeskirju, mis on sätestatud konventsioonides, mille osalised liikmesriigid selle määruse jõustumise hetkel juba olid, ja mis võimaldab neid kohaldada tingimusel, et ei rikuta määruse Brüssel I aluseks olevaid põhimõtteid,(16) ei seondu selle artikliga 67 mingeid tingimusi.

53.      Selles küsimuses näib mulle, et Montréali konventsiooni artikkel 33 kujutab endast vaieldamatult niisugust liidu õigusaktis sätestatud lex specialis’t, mis välistab määruses Brüssel I ette nähtud kohtualluvuse üldeeskirjade kohaldamise. Välistamine puudutab kohtualluvuse küsimusi, mida reguleerib Montréali konventsiooni artikkel 33.

54.      Tuleb siiski veel analüüsida, kas artikkel 33 on kohaldatav lennu korral, mis toimus ühe ja sama liikmesriigi piires.

55.      Austria valitsus väidab selles küsimuses, et Montréali konventsiooni kohaldatakse ainult rahvusvahelise veo suhtes ning et määrusega nr 2027/97 ei laiendatud mitte konventsiooni artiklis 33 osundatud kohtualluvuseeskirjade, vaid ainult materiaalõiguslike normide kohaldamisala.

56.      See seisukoht ei ole minu silmis veenev.

57.      Määruse 2027/97 artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse lennuettevõtja vastutuse suhtes, mis on seotud reisijate ja nende pagasiga, „kõiki Montreali konventsiooni asjakohaseid sätteid”.

58.      Minu arvates on selle viitega osundatud Montréali konventsiooni III peatüki kõikidele sätetele, mis käsitlevad lennuettevõtjate vastutust, sealhulgas selle konventsiooni artiklile 33, milles on sätestatud kohtualluvuseeskirjad.

59.      Määruse nr 2027/97 eesmärk on kehtestada lennuettevõtjate vastutuse suhtes ühtne kord nii rahvusvaheliste kui ka kodumaiste vedude puhul liidus. See eesmärk kõneleb sellest, et määruse artikli 3 lõikes 1 esinevat viidet tuleb tõlgendada laialt.

60.      Kohtualluvuseeskirjad on aga osa Montréali konventsioonis ette nähtud üleilmsest lahendusest, millega püütakse kõrvaldada õigusaktide ja kohtute konfliktid ning kehtestada etteaimatav vastutuse kord, kaitstes reisijaid ja võimaldades lennuettevõtjatel riske paremini ohjata. Mis puudutab Montréali konventsiooni ülesehitust, siis need kohtualluvuseeskirjad on koos materiaalõigusnormidega toodud selle III peatükis, mis käsitleb lennuettevõtjate vastutust ja kahju hüvitamise ulatust.

61.      Lisaks tuleb märkida, et − nagu näitab aga käesolev kohtuasi − majandussuhete tihe põimumine siseturul toob kaasa selle, et vaidlus võib isegi juhul, kui see tekkis riigisisese lennu käigus toimunud õnnetuse tõttu, kergesti omandada piiriülesed mõõtmed. See kaalutlus õigustab ühtsete kohtualluvuseeskirjade kohaldamist liidus toimuvate riigisiseste ja rahvusvaheliste lendudega seotud vastutuse suhtes.

62.      Olen seega arvamusel, et juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et Montréali konventsioon ja määrus nr 2027/97 on põhikohtuasjas kohaldatavad, tuleks põhikohtuasja vaidluse menetlemiseks pädev kohus kindlaks määrata selle konventsiooni artikli 33 põhjal.

C.      Seos Montréali konventsiooni ja määruse Rooma II artikli 18 vahel (kolmas küsimus)

63.      Oma kolmanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt teada, kas Montréali konventsiooni artikliga 29 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et kahju kannatanud pool võib esitada hagi vahetult lennuettevõtja kindlustusandja vastu.

64.      Meenutan, et see küsimus on oluline ainult juhul, kui Euroopa Kohus peaks – vastupidi minu seisukohale – leidma, et Montréali konventsioon on niisugustes olukordades nagu põhikohtuasjas kohaldatav.

65.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et kui Montréali konventsioon reguleerib lennutranspordiga seotud kahju hüvitamise nõudeid ammendavalt, ei saa seega esitada siseriiklikus õiguses ette nähtud vahetut hagi.

66.      Meenutan, et Montréali konventsiooni artikliga 29 on kehtestatud reegel, et kohaldatakse ainult selles konventsioonis ette nähtud vastutuskorda, sätestades, et igasuguse vastutuse kohaldamise hagi selle konventsiooni alusel saab esitada ainult selle konventsiooniga kehtestatud tingimustel ja vastutuse piirides.

67.      Märgin siiski, et Montréali konventsioon reguleerib üksnes lennuettevõtja vastutust, mitte vastutuse kindlustaja kohustust.

68.      Seega ei mõjuta see konventsioon kuidagi siseriiklikke õigusnorme, mis annavad kahju kannatanud isikule õiguse esitada hagi vahetult kahju tekitamise eest vastutava lennuettevõtja kindlustusandja vastu.

69.      Lisaks kohaldatakse Montréali konventsiooni artiklit 29, „sõltumata sellest, kes on isikud, kellel on õigus hagi esitada, ja millised on nende õigused”. Igal juhul ei mõjuta artiklis 29 sätestatud reegel, et kohaldatakse ainult seda konventsiooni, kahju kannatanud isiku õigust esitada hagi kindlustusandja vastu.

70.      Niisiis kui lennuettevõtja vastutust reguleerib Montréali konventsioon, on kahju kannatanud isikul õigus esitada hagi vahetult vedaja kindlustusandja vastu, kui määruse Rooma II artiklis 18 sätestatud alternatiivi kohaselt kohaldatavas õiguses on selline vahetu hagemisõigus ette nähtud. Selle vahetu hagemisõiguse võib ette näha kas kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus või õigus, mis on kohaldatav lepinguvälise võlasuhte suhtes, kui Montréali konventsioon ei ole kohaldatav. Teiste sõnadega ei mõjuta Montréali konventsioon määruse Rooma II artiklis 18 ette nähtud kahe juhtumi kohaldatavust.

D.      Tingimused, mis peavad olema täidetud, et kahju kannatanud isik saaks esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu (neljas küsimus)

71.      Oma neljanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt, kas määruse Rooma II artikkel 18 võimaldab kahju kannatanud isikul esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, kui niisugune hagi on nähtud ette lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatavas õiguses, kuid kindlustuslepingu pooled määrasid kohaldatavaks õiguseks mõne teise õiguse.

72.      Eelotsusetaotlusest ilmneb nimelt, et Landesgericht Korneuburg kaldub arvama, et määruse Rooma II artikli 4 lõike 1 kohaselt reguleerib N. Brodnigu vastutust kahju tekkimise koha õigus, st käesoleval juhul Hispaania õigus.(17) Välisriigi õiguse sisu selgitamise tõendi järgi, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus taotles, on Hispaania õiguses ette nähtud võimalus, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas esitab kahju kannatanud isik hagi vahetult kindlustusandja vastu.

73.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et kindlustuslepingu pooled määrasid selle suhtes kohaldatavaks õiguseks Saksamaa õiguse. Ta rõhutab, kui tähtis on põhimõte, mille kohaselt on pooltel õigus kohaldatav õigus vabalt valida, ja et seda võib teha kindlustuslepingute puhul, mis hõlmavad seda, mida kokkuleppeliselt nimetatakse „suureks riskiks”, sealhulgas õhusõidukite kasutamisest tulenevat tsiviilvastutust.(18) Tema meelest ei tohi kahju kannatanud isiku olukord olla soodsam kui kindlustusandja oma. Kui kindlustuslepingu pooled määrasid selle suhtes kohaldatavaks õiguseks Saksamaa õiguse, peab see valik tooma kaasa selle, et kahju kannatanud isikul ei ole õigust esitada Hispaania õiguse alusel hagi vahetult kindlustusandja vastu.

74.      Mulle näib, et selle arutluskäigu puhul on lähtutud väärast eeldusest.

75.      Määruse Rooma II artikkel 18 ei kujuta endast kollisiooninormi kindlustusandja või kahju tekitamise eest vastutava isiku kohustuse kindlaksmääramise suhtes kohaldatava materiaalõiguse seisukohast. Selle artikli ainus eesmärk on määrata kindlaks õigus, mida kohaldatakse küsimuse suhtes, kas kannatanu võib esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, ning see ei puuduta kindlustusandja või kahju tekitamise eest vastutava isiku kohustuste ulatust.

76.      Sama artikli 18 järgi eksisteerib see õigus esitada hagi kindlustusandja vastu siis, kui see on nähtud ette kas lepinguvälise võlasuhte või kindlustuslepingu suhtes kohaldatavas õiguses.

77.      Sõltumata küsimusest, kas vahetu hagemisõigus kindlustusandja vastu üldse eksisteeribki, ja kui jah, siis milline on niisuguse hagi esitamise kord,(19) reguleerib kindlustusandja kohustust ikka kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus. Selles küsimuses tuleb märkida, et seesama artikkel 18 ei mõjuta kohaldatava õiguse valikut, mille kindlustuslepingu pooled tegid.

78.      Ka ilmneb määruse Rooma II artikli 18 sõnastusest endast, et tegemist on alternatiivse struktuuriga siduva normiga selles mõttes, et piisab, kui ühes asjaomases õiguses on nähtud ette võimalus esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu.

79.      See kaalutlus on õige sõltumata sellest, et kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse õigust, mille valisid lepingupooled või mis osutub kohaldatavaks määruses (EÜ) nr 593/2008 sätestatud kollisiooninormide kohaselt.(20)

80.      Seega võib kannatanu esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, kui see võimalus on nähtud ette kas lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatavas õiguses või lepingulisi suhteid käsitlevas õiguses, ükskõik kas selle õiguse valisid kindlustuslepingu pooled või see määrati kindlaks määruse Rooma I alusel.

81.      Seda tõlgendust kinnitab täielikult selle õigusloomega seotud ettepaneku seletuskiri, mille tulemusena anti määrus Rooma II.(21) Selle ettepaneku kohaselt määrab küsimuses, kas kahju kannatanud isik võib esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, kohaldatava õiguse kindlaks asjaomane kollisiooninorm. Kõikidel juhtudel kohaldatakse kindlustusandja kohustuste ulatuse küsimuses kindlustuslepingu suhtes kohaldatavat õigust.

82.      Ka sellele õigusloomega seotud ettepanekule, st konventsiooni Rooma II ettepanekule, mille valmistas ette Euroopa rahvusvahelise eraõiguse töörühm (GEDIP − Groupe européen de droit international privé), eelnevatest teadustöödest(22) ilmneb, et kõnesolevas normis – mis võeti konventsiooni Rooma II ettepanekusse üle ilma sisuliste muudatusteta – on vahetult kindlustusandja vastu esitatud kahju kannatanud isiku hagi puhul − sealhulgas selle õiguse kasutamise võimalikud piirid − nähtud ette eriseos. Seevastu kindlustusandja kohustuste ulatuse suhtes kohaldatakse kindlustuslepingu suhtes kohaldatavat õigust. Lisaks ilmneb sellest kommentaarist ka selgelt, et tegemist on alternatiivse normiga.

83.      Et määruse Rooma II artiklis 18 on sätestatud alternatiivne norm, võib hageja põhikohtuasjas käesoleval juhul esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu, kui see võimalus on nähtud ette lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatavas Hispaania õiguses, sõltumata kindlustuslepingule kohaldatavas Saksamaa õiguses sätestatust.

84.      See lahendus ei ole vastuolus lepingupoolte tahtevabadusega, st nende võimalusega valida vabalt selle lepingu suhtes kohaldatav õigus. See valik ei saa kahjustada ei kolmandate isikute ega kahju kannatanud isiku õigusi.(23)

85.      Märgin, et määruse Rooma II artiklis 18 on sätestatud õigusnorm, mis kaitseb kahju kannatanud isiku huve, võimaldades seda, et tema suhtes kohaldatakse soodsamat korda selles mõttes, et ta saab esitada hagi vahetult kindlustusandja vastu.(24) Lisaks on seadusandja juba võtnud arvesse kindlustusandja huve, piirates vahetult kindlustusandja vastu esitava hagi õiguslikku alust kahe õigusega, mille kohaldamiseks peab kindlustusandja valmis olema, nimelt esiteks lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatava ja teiseks kindlustuslepingule kohaldatava õigusega.(25)

86.      Seega ei saa kindlustusandja ja kindlustusvõtja vastastikusel kokkuleppel valitud kohaldatav õigus tuua kaasa seda, et kahju kannatanud isikul takistatakse kasutamast oma vahetut hagemisõigust kindlustusandja vastu, kui see õigus tuleneb lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatavast õigusest.

87.      Eelneva põhjal arvan, et määruse Rooma II artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et kahju kannatanud isiku vahetu hagemisõigus kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu on võimalik siis, kui see on nähtud ette lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatavas õiguses, sõltumata kindlustuslepingule poolte valitud kohaldatavas õiguses sätestatust.

VI.    Ettepanek

88.      Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesgericht Korneuburgi eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 889/2002) artiklit 1 ja artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsioon, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, mille Euroopa Ühendus allkirjastas 9. detsembril 1999 ja mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ, ei ole kohaldatav riigisisesele lennule, mida ei korraldanud lennuettevõtja, kellel on vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrusele nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuesti sõnastamine) väljaantud kehtiv lennutegevusluba.

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EL) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, kahju kannatanud isiku vahetu hagemisõigus kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu on võimalik siis, kui see on nähtud ette lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatavas õiguses, sõltumata kindlustuslepingule poolte valitud kohaldatavas õiguses sätestatust.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 – Mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, mille Euroopa Ühendus allkirjastas 9. detsembril 1999 ja mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491; edaspidi „Montréali konventsioon”). Montréali konventsioon jõustus ühenduse jaoks 28. juunil 2004.


3 –      Nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol (EÜT L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 13/140, lk 2) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 889/2002, EÜT L 140, lk 2; ELT eriväljaanne 07/06, lk 246) (edaspidi „määrus nr 2027/97”).


4 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) (ELT L 199, lk 40).


5 –      Nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrus lennuettevõtjatele lennutegevuslubade väljaandmise kohta (EÜT L 240, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 3).


6 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, lk 3). Selle määrusega tunnistati kehtetuks määrus nr 2407/92 alates 1. novembrist 2008.


7 – Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „määrus Brüssel I”). See määrus asendati alates 10. jaanuarist 2015 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT L 351, lk 1), mis ei ole selle artiklis 66 toodud üleminekusätete tõttu siiski põhikohtuasjas kohaldatav.


8 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus kindlustusnõuete kohta lennuettevõtjatele ja õhusõiduki käitajatele (ELT L 138, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 160).


9 –      Nõukogu 22. juuni 1988. aasta teine direktiiv 88/357/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 73/239/EMÜ (EÜT L 172, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 198).


10 – Kohtuotsus Wucher Helicopter ja Euro‑Aviation Versicherung (C‑6/14, EU:C:2015:122, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).


11 –      Kohtujuristi kursiiv.


12 –      Selle määrusega asendati määrus nr 2407/92 alates 1. novembrist 2008.


13 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumi puhul (EÜT L 140, lk 2; ELT eriväljaanne 07/06, lk 246). Muudatus tehti Montréali konventsiooni sõlmimise tulemusena.


14 – Vt komisjoni ettepanek, mille tulemusena anti määrus nr 889/2002 (KOM(2000) 340, 7.6.2000, seletuskirja punkt 3, ja komisjoni ettepanek, mille tulemusena anti määrus nr 2027/97 (KOM(95) 724, 20.12.1995, lk 4). Määruses nr 2027/97 oli juba enne Montréali konventsiooni sõlmimist riigisiseste ja rahvusvaheliste vedude puhul liidus ette nähtud ühtne vastutuskord.


15 – Määruse nr 1008/2008 artikli 2 punktis 4 on „lennuteenust” määratletud kui „reisijaid, lasti ja/või posti vedavat lend või lendude sarja”. Selle määruse artikli 2 punktides 5 ja 6 on lisaks eristatud „lendu”, st teenust, mis kujutab endast väljumist kindlaksmääratud lennujaamast mõne muu sihtlennujaama suunas, ja „kohalikku lendu” – teenust, mis ei sisalda reisijate, posti ja/või lasti vedu erinevate lennujaamade või lubatud maandumiskohtade vahel.


16 – Vt kohtuotsused TNT Express Nederland (C‑533/08, EU:C:2010:243, punkt 49), Nipponkoa Insurance Co. (Europe) (C‑452/12, EU:C:2013:858, punkt 36) ja Nickel & Goeldner Spedition (C‑157/13, EU:C:2014:2145, punkt 38).


17 – Märgin, et ehkki hageja põhikohtuasjas kinnitas kohtuistungil, et selles etapis ei saa välistada, et määruse Rooma II artikli 4 lõike 2 alusel kohaldatakse Austria õigust, teeb selles küsimuses otsuse ikkagi ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus.


18 –      „Suur risk” on risk, mida on osundatud nõukogu esimese 24. juuli 1973. aasta direktiivi otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 228; lk 3; ELT eriväljaanne 06/01, lk 14), artikli 5 punktis d ning mille hulgas on õhusõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus, mis kuulub selle direktiivi lisa punkti A liiki 11 (vt direktiivi 88/357 artikli 7 lõike 1 punkt f).


19 –      Ülejäänu osas märgin, et küsimust, kas see kollisiooninorm ei puuduta mitte ainult vahetult kindlustusandja vastu hagi esitamise võimalust ennast, vaid ka selle hagi esitamise võimalikku korda ja piire, on käsitletud õigusteoorias. Vt Żarnowiec, Ł., „Zobowiązania pozaumowne. Bezpośrednie powództwo przeciwko ubezpieczycielowi osoby odpowiedzialnej”, System prawa prywatnego, Tom 20B,Prawo prywatne międzynarodowe, Varssavi, CH Beck, Instytut Nauk Prawnych PAN 2015, lk 872; Fras, M., ja Pacuła, K., „Umowa ubezpieczenia obowiązkowego w prawie prywatnym międzynarodowym”, System prawny ubezpieczeń obowiązkowych. Przesłanki i kierunki reform, Toruń 2014, lk 177; Dickinson, A., The Rome II Regulation: The Law Applicable to Non-contractual Obligations, Oxford, OUP 2008, lk 610.


20 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, lk 6).


21 – Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) (KOM(2003) 427 (lõplik), 22.7.2003, lk 27) eelnõu artiklit 14.


22 – Vt kommentaar konventsiooni Rooma II ettepaneku artikli 6 kohta, Fallon, M., „Commentaire de la proposition pour une convention européenne sur la loi applicable aux obligations non contractuelles”, rahvusvahelise eraõiguse Euroopa töörühm, nõupidamised Haagis 26.–28. septembril 1997 Luxembourgis 25.–27. septembril 1998, Revue belge de droit international, 1997/2, lk 696.


23 –      Mis puudutab õigust lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatavat õigust vabalt valida, siis see klassikaline kaalutlus on sõnaselgelt ette nähtud määruse Rooma II artikli 14 lõikes 2. Kui ei kindlustuslepingu suhtes kohaldatava õiguse ega lepinguvälise võlasuhte suhtes tavaliselt kohaldatava õiguse järgi ei oleks hagi vahetult kindlustusandja vastu lubatud, ei saaks kannatanu seega niisugust hagi esitada, isegi kui seda lubab õigus, mille kohaldamises kannatanu ja kahju tekitamise eest vastutav isik omavahel kokku leppisid.


24 – Tuleb meenutada, et kindlustusvaidlustes võib kannatanut, kes esitab hagi kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu, pidada nõrgas positsioonis pooleks. Vt kohtuotsus FBTO Schadeverzekeringen (C‑463/06, EU:C:2007:792, punkt 28). Selle kaalutluse tõttu kehtestati ka kahju kannatanud poole vahetu hagemisõigus kindlustusandja vastu liiklusõnnetuste valdkonnas (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise ning nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ muutmise kohta (neljas liikluskindlustuse direktiiv) (EÜT L 181, lk 65; ELT eriväljaanne lk 331) artikkel 3).


25 – Vt määruse ettepanek KOM(2003) 427 (lõplik), lk 27.