Language of document : ECLI:EU:F:2015:22

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

26. märts 2015

Kohtuasi F‑26/14

Panagiotis Stamoulis

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Parlamendiliikmete registreeritud assistendid – Abitaotlus – Psühholoogiline ahistamine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega P. Stamoulis palub tühistada Euroopa Parlamendi vaikimisi tehtud otsuse, millega jäeti rahuldamata tema 13. veebruari 2013. aasta abitaotlus; tühistada 18. detsembri 2013. aasta otsus 26. augustil 2013 esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta ning mõista parlamendilt tema kasuks välja 7500 euro suurune summa varalise kahju eest ja 50 000 euro suurune summa mittevaralise kahju eest.

Otsus:      Tühistada Euroopa Parlamendi vaikimisi tehtud otsus jätta rahuldamata P. Stamoulise 13. veebruari 2013. aasta abitaotlus. Tühistada Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2013. aasta otsus jätta rahuldamata P. Stamoulise 26. augusti 2013. aasta kaebus. Mõista Euroopa Parlamendilt P. Stamoulise kasuks välja 45 785,29 eurot. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja P. Stamoulise kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Ahistaja isik – Väidetav ahistaja – Euroopa Parlamendi liige – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artikli 12a lõiked 1 ja 2)

2.      Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Rakendamine psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Ahistaja identifitseerimine – Hoolitsemiskohustuse ulatus

(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 24 ning artikli 90 lõige 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 31 lõige 1)

3.      Ametnikud – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Hea halduse põhimõte – Ulatus – Väidetavat psühholoogilist ahistamist puudutav abitaotlus – Otsuse tegemisel arvesse võetavad asjaolud

(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 24)

1.      Kui ahistaja on Euroopa Parlamendi liige, siis kohaldatakse ametnike personalieeskirjade artiklist 12a tulenevaid õigusi. Kuigi personalieeskirjade artikli 12a lõiget 1 kohaldatakse tõesti üksnes ametnike suhtes, on ka tõsi, et selle artikli lõikes 2 on viidatud ametnikule, kes on olnud psühholoogilise ahistamise ohver, täpsustamata kuidagi, kes on ahistaja. Sellest järeldub, et selle artikli lõige 1 kui niisugune ei keela parlamendil võtta meetmeid, kui ahistamise oletatav toimepanija on selle institutsiooni liige.

(vt punkt 36)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, CH vs. parlament, F‑129/12, EU:F:2013:203, punkt 51.

2.      Euroopa Parlamendi sise-eeskirjade kohaselt, mis käsitlevad töökohal ahistamist ja selle ärahoidmisega tegelevat nõuandekomiteed, on nõuandekomiteel siis, kui institutsiooni ametnik või teenistuja on tema poole pöördunud, eripädevus personalieeskirjade artikli 12a sätete juhtumispõhisel rakendamisel, kusjuures tema ülesanne on nende sise-eeskirjade artikli 5 järgi ennekõike hoida ära igasugune ahistamine ja/või teha sellele lõpp, olles samade sise-eeskirjade artikli 7 kohaselt oma töös „täiesti sõltumatu, iseseisev ja konfidentsiaalne”.

Sise-eeskirjade artiklitest 10 ja 11 tuleneb ennekõike, et ahistamise nõuandekomitee poole pöördumine institutsiooni ametniku või teenistuja poolt ei nõua mingite selliste algsete tõendite esitamist, mis võimaldaks ahistamist tõendada, ning see-eest juhul, kui komitee poole on pöördutud, peab ta talle antud ülesandeid täitma ilma, et nende ülesannete täitmine sõltuks ametisse nimetava asutuse ükskõik millisest otsusest, kui just antud komitee ise ei pöördu sellega seoses ametisse nimetava asutuse poole eelkõige vastavalt sise-eeskirjade artiklile 14.

Seega rikutakse ilmselgelt sise-eeskirju, kui esiteks loobutakse nõuandekomitee pädevusest seetõttu, et väidetav ahistaja oli parlamendi registreeritud assistendi vastutav parlamendiliige, samas kui selline pädevuse välistamine ei ole sise-eeskirjades üldse ette nähtud, ning teiseks jätab parlament rahuldamata asjaomase isiku kaebuse, kinnitades, et tema poolt sise-eeskirjade artikli 9 alusel komitees esitatud ahistamise süüdistused ei olnud algsete tõenditega kuidagi tõendatud, samas kui nendes sise-eeskirjades ei ole kuskil esitatud sellist vastuvõetavuse tingimust ahistamise nõuandekomitee poolt taotluse läbivaatamiseks.

Sellest tuleneb samuti, et kohaldades personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kolmandat lauset, võrdub ahistamise nõuandekomitee poolt vastuse puudumine teenistuja taotlusele vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsusega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt.

Ei sise-eeskirjade eesmärk ega sisu ei saa õigustada tõlgendust, mille kohaselt ahistamise nõuandekomiteel ei ole pädevust kuulata ära parlamendi registreeritud assistenti, kui viimane leiab, et teda on psühholoogiliselt ahistatud, ja analüüsida viimati nimetatud isiku poolt sellega seoses esitatud abitaotlust.

Lisaks tuleb märkida, et teistsugune tõlgendus toob kaasa selle, et personalieeskirjade artiklilt 12a võetakse igasugune kasulik mõju ja kaotatakse selle sättega parlamendi registreeritud assistentide tagatud kaitse sellise psühholoogilise ahistamise vastu, mis võib neile parlamendiliikme poolt osaks saada. Selline tulemus on ilmselgelt aga vastuolus selle personalieeskirjade sätte eesmärgi ja ulatusega ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 1, milles on sõnaselgelt sätestatud, et igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.

(vt punktid 40–43, 46 ja 47)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, CH vs. parlament, EU:F:2013:203, punkt 59.

3.      Administratsiooni hoolitsemiskohustus oma teenistujate suhtes ja hea halduse põhimõte tähendavad muu hulgas seda, et kui pädev asutus otsustab teenistuja abitaotluse üle personalieeskirjade artikli 24 alusel, võtab ta arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust mõjutada; ta peab sellise otsuse tegemisel arvestama mitte ainult teenistuse huve, vaid ka asjaomase teenistuja huve.

Sellest järeldub, et administratsioon ei saa rahuldamata jätta väidetavat ahistamist puudutavat abitaotlust, leides et asjaomane teenistuja ei ole esitanud algseid tõendeid esitatud süüdistuste kohta, kui on tuvastatud, et administratsioonile on teada teisi asjaolusid, mis võimaldavad väidetavat ahistamist tõendada. Kui administratsioon võtab personalieeskirjade artikli 24 alusel otsuse, peab ta arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust taotluse kohta mõjutada.

Kuna parlamendil oli teavet, mis kujutas endast tõendeid, mis võivad tekitada tõsiseid kahtlusi selle kohta, kas personalieeskirjade artiklis 12a esitatud tingimused olid täidetud, rikkus ta oma hoolitsemiskohustust asjaomase teenistuja suhtes, kui ta jättis rahuldamata viimase kaebuse tema abistamistaotluse vaikimisi rahuldamata jätmise peale üksnes seetõttu, et teenistuja ei esitanud algseid tõendeid väidetava ahistamise kohta, ja seda isegi analüüsimata, kas selliste tõendite olemasolul oleks tulnud võtta sobivaid meetmeid, nimelt viia läbi juurdlus selleks, et vajaduse korral teha kindlaks kaebuse aluseks olnud asjaolud ja hajutada kahtlus eespool viidatud personalieeskirjade sätete järgimise suhtes.

(vt punktid 51, 52, 56 ja 57)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused, Klug vs. EMEA, F‑35/07, EU:F:2008:150, punkt 67; Donati vs. EKP, F‑63/09, EU:F:2012:193, punkt 94, ja Radelet vs. komisjon, F‑7/13, EU:F:2014:217, punkt 97.