Language of document : ECLI:EU:F:2015:12

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

18. märts 2015

Kohtuasi F‑27/14

DK

versus

Euroopa välisteenistus

Avalik teenistus – Euroopa välisteenistuse töötajad – Ametnik – Distsiplinaarmenetlus – Teenistusest vabastamine pensioniõigusi vähendamata – Personalieeskirjade IX lisa artikkel 25 – Pooleliolev kriminaalmenetlus – Ametisse nimetavale asutusele ja kriminaalasja arutavale kohtule esitatud asjaolude identsus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, milles DK palub tühistada 16. jaanuari 2014. aasta otsuse, millega ametisse nimetava ametiisikuna tegutsev Euroopa välisteenistuse peadirektor määras talle karistuseks teenistusest vabastamise ilma tema pensioniõigusi vähendamata alates 1. veebruarist 2014.

Otsus:      Tühistada 16. jaanuari 2014. aasta otsus, millega Euroopa välisteenistus vabastas DK teenistusest ilma tema pensioniõigusi vähendamata. Jätta Euroopa välisteenistuse kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kõik DK kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Samu asjaolusid käsitleva kriminaal‑ ja distsiplinaarmenetluse ühitatud läbiviimine – Administratsiooni kohustus teha ametniku kohta lõplik otsus alles siis, kui asja arutav kriminaalkohus on teinud lõpliku otsuse

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 25)

2.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Samu asjaolusid käsitleva kriminaal‑ ja distsiplinaarmenetluse ühitatud läbiviimine – Distsiplinaarmenetluse peatamise eesmärk – Kohustus arvestada kriminaalkohtu poolt tuvastatud asjaoludega – Võimalus neid kvalifitseerida distsiplinaarsüüteo raames

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 25)

3.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarmenetluse ja kriminaalmenetluse samaaegne esinemine – Ametniku kohustus esitada administratsioonile teavet, mis võimaldab omavahel võrrelda distsiplinaarmenetlust ja kriminaalmenetlust puudutavaid asjaolusid

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 25)

1.      Personalieeskirjade IX lisa artiklist 25 tuleneb, et ametisse nimetaval asutusel on keelatud teha lõplikku otsust asjaomase ametniku distsiplinaarmenetluse asjaolude suhtes, mis langevad kokku kriminaalmenetluse esemega, enne kui kriminaalkohus ei ole teinud lõplikku otsust. Seega ei anta selles artiklis ametisse nimetavale asutusele, kelle ülesanne on lõplikult lahendada sellise ametniku juhtum, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, kaalutlusõigust otsustada, kas peatada asjaomase ametniku suhtes otsuse tegemine või mitte, kui selle ametniku vastu on algatatud kriminaalkohtus menetlus.

(vt punkt 37)

Viited:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsused, Tzoanos vs. komisjon, T‑74/96, EU:T:1998:58, punktid 32 ja 33; Pessoa e Costa vs. komisjon, T‑166/02, EU:T:2003:73, punkt 45 ; François vs. komisjon, T‑307/01, EU:T:2004:180, punkt 59, ning Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 341.

2.      Personalieeskirjade IX lisa artikli 25 viiendal lõigul on kaks eesmärki. Ühelt poolt on selle artikli eesmärk asjaomase ametniku olukorda mitte nõrgendada tema suhtes algatatud kriminaalmenetluses, mis on algatatud selliste asjaolude alusel, mis on ka distsiplinaarmenetluse esemeks tema institutsioonis. Teiselt poolt võimaldab distsiplinaarmenetluse peatamine kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni võtta arvesse pärast kohtuotsuse jõustumist nimetatud distsiplinaarmenetluses kriminaalkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Nimelt kehtestab personalieeskirjade IX lisa artikkel 25 põhimõtte, et „kriminaalmenetlus hoiab kinni distsiplinaarmenetlust”, mida õigustab eriti asjaolu, et siseriiklikel kriminaalkohtutel on suurem uurimispädevus kui ametisse nimetaval asutusel. Seega, kui samad teod võivad osutuda süüteoks ja personalieeskirjades ette nähtud ametniku kohustuste rikkumiseks, on administratsioon seotud kriminaalmenetluses kriminaalkohtu tehtud faktiliste järeldustega. Juhul, kui viimane on tuvastanud faktid konkreetses asjas, võib administratsioon need seejärel õiguslikult kvalifitseerida distsiplinaarsüüteo raames ja teha eeskätt kindlaks, kas tegemist on personalieeskirjades ette nähtud kohustuste rikkumisega.

Sellest järeldub, et administratsioonil ei ole lubatud asjaomase ametniku juhtumit distsiplinaarmenetluses lõplikult lahendada seni, kuni kriminaalkohus ei ole teinud lõplikku otsust. Sama kehtib ka siis, kui kriminaalmenetlus on esimeses kohtuastmes kestnud peaaegu kümme aastat ja hageja on esitanud apellatsioonkaebuse. Nimelt on ametnik igati huvitatud sellest, et distsiplinaarmenetluses võetaks arvesse kriminaalkohtu tehtav lõplik otsus, millega tema apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Lisaks ei ole administratsioonil õigus eraldada teatud asjaolusid sellisest asjaolude kogumist, mis moodustavad võimaliku õigusvastase teo, et põhjendada lõplikku distsiplinaarotsust, samas kui paralleelselt on käimas sama tegu käsitlev kriminaalmenetlus.

(vt punktid 38, 61, 66, 70 ja 74)

Viited:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsused, Tzoanos vs. komisjon, EU:T:1998:58, punkt 34; A vs. komisjon, T-23/00, EU:T:2000:273, punkt 37; François vs. komisjon, EU:T:2004:180, punktid 73 ja 75, ning Franchet ja Byk vs. komisjon, EU:T:2008:257, punkt 342.

3.      Asjaomase ametniku ülesanne on esitada ametisse nimetavale asutusele teave, mis võimaldab hinnata, kas tegude tõttu, mida talle distsiplinaarmenetluses süüks pannakse, on tema suhtes samaaegselt algatatud ka kriminaalmenetlus. Ainult siis, kui niisugune kriminaalmenetlust on algatatud, võib faktilisi asjaolusid, mille tõttu seda alustati, samastada ja võrrelda faktiliste asjaoludega, mille tõttu algatati distsiplinaarmenetlus, et teha kindlaks nende võimalik identsus.

(vt punkt 42)

Viide:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsus, Tzoanos vs. komisjon, EU:T:1998:58, punkt 35.