Language of document : ECLI:EU:C:2015:493

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 16. juulil 2015(1)

Kohtuasi C‑74/14

Eturas UAB

Freshtravel UAB

Neoturas UAB

AAA Wrislit UAB

Visveta UAB

Baltic Clipper UAB

Guliverio kelionės UAB

Baltic Tours Vilnius UAB

Kelionių laikas UAB

Vestekspress UAB

Daigera UAB

Ferona UAB

Kelionių akademija UAB

Travelonline Baltics UAB

Kelionių gurmanai UAB

Litamicus UAB

Megaturas UAB

TopTravel UAB

Zigzag Travel UAB

ZIP Travel UAB

versus

Lietuvos Respublikos konkurencijos taryba

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu))

Konkurents – ELTL artikli 101 lõige 1 – Kooskõlastatud tegevuse tunnused – Ühist elektroonilist broneerimissüsteemi kasutavad reisibürood – Internetis tehtud broneeringute suhtes kohaldatava hinnaalanduse ülemmäära piirang – Süsteemihalduri teade piirangu kohta – Kooskõlastatud tegevus – Põhjuslik seos kooskõlastatud tegevuse ja turukäitumise vahel – Tõendamiskoormis – Süütuse presumptsioon





I.      Sissejuhatus

1.        Sageli tsiteeritud analüüsis „kooskõlastatud tegevuse” kohta ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kirjutas kohtujuristi ülesannetes tegutsev kohtunik Vesterdorf: „Usun, et selle probleemi saab taandada ühele küsimusele: millal on õigusrikkumine toime pandud?”(2)

2.        Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) esitab sarnase küsimuse seoses siseriikliku konkurentsiasutuse otsuse vaidlustamisega, milles leiti, et mitu reisibürood kooskõlastasid oma klientidele pakutava hinnaalanduse.

3.        Kohtuasja eripära seisneb asjaolus, et tõendid kooskõlastatud tegevuse kohta on põhiliselt seotud kolmanda isiku tegevusega: asjassepuutuvate reisibüroode poolt kasutatava veebipõhise broneerimissüsteemi omaniku ja halduriga, kes seadis hinnaalandusele tehnilise piirangu ja avaldas teate selle piirangu kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas sellised tõendid vastavad ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks vajalikule tõendamisstandardile.

II.    Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

4.        Eturas UAB on veebipõhise reiside broneerimise süsteemi E‑TURAS (edaspidi „E‑TURAS süsteem”) ainuõiguste omaja ja haldur.

5.        Süsteemi kontrollib üks haldur ja seda saab liita nende reisibüroode veebisaitidega, kes on saanud Eturaselt litsentsi. Eturase litsentsi tüüplepingus ei ole ühtegi sätet, mis lubaks halduril muuta süsteemi kasutavate reisibüroode pakutavate teenuste hinnakujundust.

6.        Lietuvos Respublikos konkurencijos taryba (Leedu siseriiklik konkurentsiasutus, edaspidi „konkurentsinõukogu”) alustas 2010. aastal uurimist, tuginedes E-TURAS süsteemi ühelt kasutajalt saadud teabele, mille kohaselt kooskõlastavad korraldatud reise vahendavad reisibürood omavahel allahindlusi, mida pakutakse interneti teel E‑TURAS süsteemi kaudu reise ostvatele klientidele.

7.        Uurimisega tehti kindlaks, et mõni aeg enne allahindlusmäärade väidetavat piiramist saatis Eturase direktor e‑kirja mitmele reisibüroole ning palus neil hääletada allahindlusmäärade vähendamise poolt (4%‑lt 1–3%‑le). Kuigi toimikus olevad tõendid kinnitavad, et üks asjassepuutuvatest reisibüroodest sai sellise e‑kirja, puuduvad tõendid selle kohta, kas selle said või sellele vastasid teised reisibürood.

8.        E‑TURAS süsteemi sisestati 27. augustil 2009 kell 12.20 tehniline piirang, millega piirati interneti teel tehtavatele broneeringutele ette nähtud allahindlused 3%‑ga.

9.        Sellele eelnes järgmine süsteemiteade (edaspidi „27. augusti 2009. aasta süsteemiteade”), mis ilmus samal päeval varem E‑TURAS süsteemi teadete väljale:

„Pärast reisibüroode esitatud […] avalduste, ettepanekute ja soovide hindamist võimaldame teha veebipõhiseid allahindlusi vahemikus 0–3%, kusjuures allahindlusmäär tuleb valida individuaalselt […]. Kui reisibüroo pakub üle 3%‑list allahindlust, langetatakse see määr […] automaatselt 3%‑le […]”.

10.      Eturase direktori väitel saadeti selline teade kõigile süsteemi kasutavatele reisibüroodele.

11.      Üksikklientidele lisaallahindluse pakkumise võimalust (nt püsikliendi allahindluskoodi abil) ei piiratud.

12.      Lisaks sellele tehti uurimisega kindlaks, et enamik reisibüroosid, kes kohaldasid enne 27. augustit 2009 üle 3%‑list allahindlusmäära, langetasid allahindlusmäära pärast seda kuupäeva 3%‑le. Mitu reisibürood olid aga juba enne 27. augustit 2009 pakkunud väiksemat allahindlusmäära ja nemad jätkasid väiksema määra kohaldamist. Mõni reisibüroo ei pakkunud oma teenuseid E‑TURAS süsteemi kaudu enne 27. augustit 2009. Veel mõni asjassepuutuv reisibüroo ei müünud E‑TURAS süsteemi kaudu uurimisperioodi vältel ühtegi reisi.

13.      Konkurentsinõukogu leidis 7. juuni 2012. aasta otsuses, et ajavahemikul 27. augustist 2009 kuni 2010. aasta märtsi lõpuni osalesid 30 reisibürood ja Eturas seoses E‑TURAS süsteemi kaudu tehtavatele broneeringutele kohaldatavate allahindlustega konkurentsivastases tegevuses.

14.      Selle otsuse kohaselt algas rikkumine päeval, mil E‑TURAS süsteemis avaldati teade allahindluste piiramise kohta ja allahindlusmäärasid piirati tehniliste vahenditega. Reisibürood kui hoolsad ettevõtjad oleksid pidanud saama sel kuupäeval piirangust teada.

15.      Konkurentsinõukogu leidis, et reisibürood, kes kasutasid E‑TURAS süsteemi asjassepuutuval ajal ega esitanud sellega seoses vastuväiteid, on rikkumise eest vastutavad. Kõnealused reisibürood võisid mõistlikult eeldada, et kõik seda süsteemi kasutavad reisibürood piiravad oma allahindlused samuti maksimaalselt 3%‑ga. Seega olid nad teavitanud üksteist allahindlusmääradest, mida nad kavatsesid edaspidi kohaldada, ja väljendasid seega kaudselt – kaudse või vaikimisi heakskiitmise teel – oma ühist kokkulepet asjaomasel turul tegutsemise suhtes. Lisaks märkis konkurentsinõukogu, et reisibüroode sellist tegevust asjaomasel turul tuleb käsitada kooskõlastatud tegevusena. Konkurentsinõukogu leidis, et kuigi Eturas ei tegutsenud asjaomasel turul aktiivselt, oli tal oma osa rikkumisele kaasa aitamisel.

16.      Seetõttu leidis konkurentsinõukogu, et Eturas ja asjassepuutuvad reisibürood olid rikkunud nii ELTL artikli 101 lõiget 1 kui ka Lietuvos Respublikos konkurencijos įstatymas (Leedu konkurentsiseadus) artiklit 5, ning määras neile trahvid. Reisibüroole, kes andis konkurentsinõukogule rikkumise kohta teavet, anti leebema kohtlemise programmi raames kaitse trahvi eest.

17.      Põhikohtuasja kaebuse esitajad vaidlustasid konkurentsinõukogu otsuse Vilniaus apygardos administracinis teismas’es (Vilniuse halduskohus). Kõnealune kohus rahuldas 8. aprilli 2013. aasta otsusega kaebuse esitajate nõuded osaliselt ja vähendas määratud trahve.

18.      Nii põhikohtuasja kaebuse esitajad kui ka konkurentsinõukogu esitasid Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele apellatsioonkaebuse.

19.      Põhikohtuasja kaebuse esitajad väidavad, et nad ei tegelenud kooskõlastatud tegevusega ei ELTL artikli 101 lõike 1 ega siseriikliku õiguse tähenduses. Asjassepuutuvad reisibürood väidavad, et nende kavatsus vähendada kohaldatavaid allahindlusi ei ole tuvastatud, ja tehniline piirang oli Eturase ühepoolne toiming. Mõni kaebuse esitaja väidab, et ei ole süsteemiteadet lugenud. Süsteemi vähetähtsuse tõttu – E‑TURAS süsteemi kaudu müüdud reisidest saadud tulu moodustab murdosa nende kogutulust (nt 0,12%, 0,2% või 0,0025%) – ei jälginud reisibürood seda tähelepanelikult. Nad selgitavad, et kasutasid seda süsteemi seetõttu, et see on veebipõhise müügi jaoks mugav, turul puuduvad alternatiivsed süsteemid ja oma veebipõhise süsteemi arendamine on ebamõistlikult kulukas. Sisuliselt allahindlusi ei piiratud, sest reisibüroodele jäi õigus kohaldada üksikklientidele täiendavaid püsikliendiallahindlusi.

20.      Konkurentsinõukogu märgib, et E‑TURAS süsteem oli kaebuse esitajate jaoks tegevuse kooskõlastamise vahend, millega kaotati kohtumiste korraldamise vajadus, kuna süsteemi kasutustingimused võimaldasid neil saavutada allahindluste tegemise piiramise osas „tahete kokkulangevuse” ilma otsese kontakti vajaduseta. Allahindluste piirangule vastuväidete esitamata jätmine on võrdsustatav vaikimisi heakskiitmisega. E‑TURAS süsteem toimis kõigi reisibüroode puhul ühetaolistel tingimustel, see oli hõlpsasti tuvastatav reisibüroode veebisaitidel, mis sisaldasid teavet kohaldatavate allahindluste kohta. Reisibürood ei esitanud kehtestatud piirangu suhtes vastuväiteid ja andsid seega üksteisele teada, et kohaldavad piiratud allahindlusi, kõrvaldades seega ebaselguse allahindlusmäärade suhtes. Kaebuse esitajad olid kohustatud tegutsema ettevaatlikult ja vastutustundlikult ega võinud eirata või jätta arvesse võtmata teateid, mis puudutasid nende majandustegevuses väljakujunenud praktikat.

21.      Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas ei ole kindel ELTL artikli 101 lõike 1 õige tõlgenduse osas ja eelkõige tõendamiskohustuse jaotuses selle sätte kohaldamisel.

22.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, et see aspekt on oluline otsustamiseks, kas konkurentsinõukogu on tuvastanud piisavad faktilised asjaolud, et järeldada rikkumise olemasolu ja tuvastada aeg, millest alates tuleks rikkumise kestust arvestada. Vaidlustatud otsuse põhjendustest selgub, et rikkumise tuvastamisel tugines konkurentsinõukogu peamiselt 27. augusti 2009. aasta süsteemiteatele. Seega lähtus konkurentsinõukogu tegelikult eeldusest, et teate saanud reisibürood teadsid piirangust või oleksid pidanud sellest teadma.

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on ühelt poolt võimalik järeldada, et kaebuse esitajad kasutasid E‑TURAS süsteemi koos konkurentidega ja olid seetõttu kohustatud olema hoolikad ja pöörama tähelepanu süsteemi kaudu saadetud teadetele. Mõni neist möönis tõepoolest, et oli allahindluste piirangust teadlik ja järgis praktikas seda piirangut. Arvestades konkurentsivastase tegevuse salajase olemusega, võib süsteemile tuginevat tõendusmaterjali kõigi kohtuasja asjaolude valguses pidada piisavaks. Teisalt tuleb konkurentsiõiguse rikkumiste uurimisel kohaldada süütuse presumptsiooni. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebuse esitajad on süsteemiteadet tegelikult lugenud ja mõistnud, et see kujutab endast kooskõlastatud konkurentsivastast tegevust, mida rakendavad kõik süsteemi kasutajad.

24.      Seetõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas allahindluste piiramist puudutava süsteemiteate saatmine üksi võib käesoleva asja asjaolusid arvesse võttes olla piisav tõend, mis kinnitab seda või tekitab eelduse, et süsteemis osalevad ettevõtjad olid või oleks pidanud olema allahindlustele kehtestatud piirangust teadlikud, kuigi mõned neist väidavad, et ei olnud sellest piiramisest teadlikud ja ei muutnud asjassepuutuval ajavahemikul tegelikke allahindlusmäärasid ega müünud E‑TURAS süsteemi kaudu ühtegi reisi.

25.      Sellega seoses taotleb Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas 17. jaanuari 2014. aasta määrusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 10. veebruaril 2014, eelotsust järgmistes küsimustes:

„1.      Kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus ettevõtjad osalevad käesolevas asjas kirjeldatud ühises elektroonilises teabesüsteemis ja konkurentsinõukogu on tõendanud, et kõnealuses süsteemis avaldati süsteemiteade allahindluste tegemise piiramise kohta ja nähti ette tehniline piirang allahindlusmäära sisestamiseks, saab eeldada, et elektroonilises teabesüsteemis avaldatud süsteemiteade oli või oleks pidanud olema asjaomastele ettevõtjatele teada, ja kuna asjaomased ettevõtjad ei olnud piirangu kohaldamise vastu, siis kiitsid nad allahindluste tegemise piiramise vaikimisi heaks, ning seetõttu võib neid pidada vastutavaks ELTL artikli 101 lõike 1 kohase kooskõlastatud tegevusega tegelemise eest?

2.      Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis milliseid tegureid oleks tulnud arvesse võtta, et teha kindlaks, kas ühises elektroonilises teabesüsteemis osalevad ettevõtjad on põhikohtuasja asjaoludel tegelenud kooskõlastatud tegevusega ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses?”

26.      Käesolevas menetluses on kirjalikud seisukohad esitanud mitu põhikohtuasja kaebuse esitajat(3), Leedu ja Austria valitsus ning komisjon. Mõni põhikohtuasja kaebuse esitaja(4), konkurentsinõukogu, Leedu valitsus ja komisjon esitasid oma seisukohad 7. mai 2015. aasta kohtuistungil ka suuliselt.

III. Analüüs

A.      Sissejuhatus

27.      Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule haruldase võimaluse tõlgendada kooskõlastatud tegevuse mõistet lahus sellega seotud mõistetest kokkuleppe või ettevõtjate ühenduste otsus.(5)

28.      Esmalt viitan Euroopa Kohtu praktikale kooskõlastatud tegevuse kohta.

29.      ELTL artikli 101 lõige 1 näeb ette, et ühisturuga on kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

30.      Mõistete „kokkulepe”, „ettevõtjate ühenduste otsused” ja „kooskõlastatud tegevus” eesmärk on hõlmata subjektiivsest lähtekohast koostöövorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest.(6)

31.      Euroopa Kohus on mitmel korral leidnud, et kooskõlastatud tegevuse all mõistetakse koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid kes valivad teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevahelise praktilise koostöö.(7)

32.      Seoses koostöö kriteeriumiga on Euroopa Kohus leidnud, et aluslepingu konkurentsieeskirjade aluseks on põhimõte, et iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda. Taolise sõltumatuse nõudega on vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega ettevõtja mõjutab oma konkurentide käitumist turul või annab neile teada otsustest või kaalutlused tema enda käitumise kohta turul, kui selle tulemuseks on konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele.(8)

33.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab kooskõlastatud tegevus peale ettevõtjatevahelise kooskõlastuse ka selle kooskõlastuse tagajärjel turul toimuvat käitumist ja põhjuslikku seost nende kahe asjaolu vahel. Eeldatakse – tingimusel, et puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mille peavad esitama huvitatud ettevõtjad –, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määrata oma käitumine turul. See peab veelgi enam paika siis, kui kooskõlastamine toimub korrapäraselt pika ajavahemiku jooksul (edaspidi „Anici eeldus”).(9)

34.      Kohtupraktikast saab järeldada, et Anici eeldust – eeldust põhjusliku seose olemasolu kohta kooskõlastuse ja selles osalevate ettevõtjate turukäitumise vahel – saab kohaldada ka juhul, kui konkurendid on vaid ühel korral ühendust võtnud.(10)

35.      Nagu Euroopa Kohus leidis kohtuasjas T-Mobile Netherlands jt, oleneb see, kui sageli, millise intervalliga ja mil viisil konkurendid üksteisega turukäitumise kooskõlastamiseks ühendust võtavad, nii kooskõlastamise eesmärgist kui ka turu iseärasustest. Nimelt, kui asjaomased ettevõtjad sõlmivad keelatud kokkuleppe, mis hõlmab ettevõtjate turukäitumist puudutavate paljude aspektide keerulist kooskõlastamist, võib neil selleks olla vaja korrapäraselt suhelda pika ajavahemiku jooksul. Kui aga kooskõlastamine on nagu põhikohtuasjas sporaadiline ja selle eesmärk on ühte konkreetset konkurentsiaspekti puudutava turukäitumise kooskõlastamine, siis võib ühekordne ühendusevõtmine olla piisav, et saavutada ettevõtjate soovitud konkurentsivastane eesmärk.(11)

36.      Veelgi enam, kooskõlastatud tegevuse konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine on üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi.(12)

B.      ELTL artikli 101 lõike 1 tõlgendamine

37.      Kahe küsimusega, mida ma soovitan analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kooskõlastatud tegevuse mõiste hõlmab olukorda, kus mitu reisibürood kasutavad sama broneerimissüsteemi ja selle süsteemi haldur avaldab teate, millega informeeritakse süsteemi kasutajaid, et klientidele tehtavaid hinnaalandusi piiratakse üldise ülemmääraga, ja sellele teatele järgneb hinnaalanduse määra valiku tehniline piiramine.

38.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seega, kas ja mis tingimustel võivad ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest vastutada reisibürood, kes saavad sellest ebaseaduslikust algatusest teada ja jätkavad selle broneerimissüsteemi kasutamist.

39.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(13) on kooskõlastatud tegevusel kolm tunnust: esmalt kooskõlastus ettevõtjate vahel, teiseks turukäitumine ja kolmandaks põhjuslik seos nende vahel.

40.      Käesolev kohtuasi puudutab peamiselt esimest tunnust – kooskõlastust ettevõtjate vahel.

41.      Juhul kui kooskõlastus tuvastatakse, ei peaks käesoleva kohtuasja asjaolude põhjal olema keeruline tuvastada ülejäänud kahte tunnust: turukäitumine ja põhjuslik seos. Kooskõlas Anici eeldusega võib kooskõlastuses osalevate ja turul aktiivselt tegutsevate ettevõtjate tegelikku turukäitumist eeldada. Lisaks sellele saab käesoleval juhul turukäitumist järeldada asjaolust, et allahindlusmäärasid piirati tehniliste vahenditega ja seega kohaldati seda automaatselt kõigile reisibüroodele, kes jätkasid E‑TURAS süsteemi kasutamist.

42.      Märgin, et siseriikliku kohtu esitatud küsimused ei puuduta Eturase kui keelatud kokkuleppe vahendaja vastutust. Euroopa Kohus peab otsustama, kas kolmandat isikut, kes ei ole asjassepuutuval turul aktiivselt tegev ja täidab üksnes keelatud kokkuleppe sekretariaadi rolli, saab pidada ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest vastutavaks. Seda küsimust puudutas hiljuti kohtujurist Wahl kohtuasjas AC‑Treuhand vs. komisjon, leides, et ELTL artikli 101 lõige 1 ei hõlma sellise ettevõtja vastutust, kes osutab üksnes konsultatsiooniteenust ja ei ole tegev asjassepuutuval turul ega seotud turul.(14) Piirdun tähelepanekuga, et käesolev kohtuasi on viimati nimetatud stsenaariumist erinev, kuivõrd Eturas on kõigi asjassepuutuvate reisibüroode lepingupartner ja on sõlminud nendega litsentsilepingud, samuti tegutseb see ettevõtja aktiivselt veebipõhiste broneerimissüsteemide turul, mis on reisibüroode turuga seotud.

43.      Järgnevas analüüsis uurin õiguslikke tingimusi, et tuvastada ettevõtjatevaheline kooskõlastus, samuti käsitlen mitut seotud küsimust: kolmanda isiku väidetavat ühepoolset käitumist, asjassepuutuva ettevõtja võimalust rikkumisest taganeda ja vastava tõendamisstandardi kooskõla süütuse presumptsiooni põhimõttega.

1.      Ettevõtjatevaheline kooskõlastus

44.      Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust selgitada tingimusi, mille puhul võib ühepoolse teatamise tagajärg olla teate adressaatide ja selle saatja kooskõlastatud tegevus.

45.      Üldkohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt eeldab kooskõlastatud praktika mõiste vastastikuste kontaktide olemasolu. See tingimus on täidetud, kui üks konkurent avaldas teisele oma kavatsused või tulevase tegevuse turul ja see teine konkurent palus seda avaldust või vähemalt võttis selle vastu.(15)

46.      Ka minu hinnangul eeldab kooskõlastatud praktika mõiste vastastikkust. Kooskõlastatud tegevus on tingimata konsensuse tagajärg.(16) Seevastu selle konsensuse formaalsuse astme suhtes ei peaks kohaldama liiga rangeid nõudmisi, kuivõrd see ohustaks seda mitmekesisust, mis sisaldub olemuslikult kooskõlastatud tegevuse mõistes.

47.      Eelkõige peaks vastastikkus ühtlasi hõlmama vaikimisi heakskiitmist.

48.      Võimalus eeldada vaikimisi heakskiitu ja seega tuvastada konsensus koostöö tegemiseks ja mitte konkureerimiseks sõltub aga suhtluse kontekstist.

49.      Esmalt, kui ettevõte saab ebaseadusliku algatusega seotud teavet ega esita sellele vastuväiteid, saab tema nõustumist selle algatusega järeldada vastuse puudumisest, juhul kui asjaolud on vaikimisi heakskiidu tekkeks sobilikud. Ebaseaduslikule teatamisele vastuseisu puudumine on laiduväärne seetõttu, et teatud tingimustel annab üksnes adressaadi reaktsiooni puudumine teisele poolele või pooltele aluse uskumiseks, et adressaat on ebaseadusliku algatusega nõus ja kavatseb seda järgida.(17) Selleks et eeldada adressaadi teadlikku osalemist kooskõlastatud tegevuses, peab suhtluse kontekst olema seega selline, et võib eeldada, et adressaat sai aru, et konkurent peab tema vaikimist heakskiiduks ja tugineb ühisele tegevusele isegi vastuse puudumisel.

50.      Teiseks, juhul kui teabe saatja ei ole konkurent, vaid pigem kolmas isik, võib sellise suhtlemise korral tekkida konkurentide horisontaalne koostöö vaid juhul, kui võib eeldada, et adressaat sai aru, et kolmanda isiku poolt edastatud teave tuleb konkurendilt, või vähemalt, et see edastatakse ka konkurendile.

51.      Seega, selleks et tuvastada koostöö olemasolu põhikohtuasjaga sarnastel asjaoludel, mis hõlmavad nii kaudset suhtlemist kolmanda isiku kaudu kui sõnaselge vastuse puudumist, peab suhtluse kontekst olema selline, et võib eeldada, et adressaat sai aru, et see ebaseaduslik algatus tuleb konkurendi poolt või on vähemalt samuti suunatud tema konkurendile või konkurentidele, kes tuginevad ühisele tegevusele isegi vastuse puudumisel.

52.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas sellist õiguslikku analüüsi saab kohaldada ka käesoleva kohtuasja asjaoludele.

53.      Eelkõige peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus esmalt kindlaks tegema, kas suhtluse ebatavalist meetodit silmas pidades võib järeldada, et asjassepuutuvad ettevõtjad on 27. augusti 2009. aasta süsteemiteate sisuga tutvunud.

54.      Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas võib eeldada, et E‑TURAS süsteemi kasutajad olid süsteemiteatest teadlikud.

55.      Leian, et eelduste kasutamine konkurentsiõiguses on õigustatud, kui selle järelduse tegemine on kogemustel põhineva tüüpilise sündmuste käigu alusel väga tõenäoline, tingimusel et on võimalus see ümber lükata.(18)

56.      Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et broneerimissüsteemi olemust ja rikkumise kestust arvestades on väga tõenäoline, et mõistlikult tähelepanelik ja hoolas ettevõtja oleks süsteemiteatest ja sellega seotud piirangust teada saanud, võib see kohus ka järeldada, et selle järelduse suur tõenäosus õigustab ümberlükatava eelduse kohaldamist, mille järgi said asjassepuutuvad reisibürood ebaseaduslikust algatusest teada 27. augustil 2009. On võimalik, et mõni äriühing ei saanud sellest süsteemiteatest teadlikuks kohe 27. augustil, või erijuhtudel, et ta ei saanud sellest üldse teada. Sel juhul aga peab ümberlükkamise tõendamiskoormis paiknema nimetatud ettevõtjal, kes saab kõige paremini sellele küsimusele valgust heita.

57.      Tõendeid puudutavate eelduste rakendamine siseriiklike ametiasutuste poolt on aga siseriikliku õiguse küsimus, välja arvatud juhul, kui see eeldus tuleneb ELTL artikli 101 lõikest 1, nii nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus, mis on seetõttu kohaldatava liidu õiguse lahutamatu osa.(19) Tõendeid puudutavad eeldused, mis on seotud küsimusega, kas saab lugeda, et ettevõtja sai konkreetse teate ja luges seda, ei tulene minu hinnangul kooskõlastatud tegevuse mõistest, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, samuti ei ole nad selle mõistega olemuslikult seotud, mistõttu on sellised eeldused siseriikliku õiguse küsimus.

58.      Lisaks sellele peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema kindlaks, kas võib lugeda, et ettevõtjad on saanud aru sellest, et teave, mis puudutab allahindlusmäärade piirangut, tuli nende konkurentidelt või vähemalt oli suunatud ka tema konkurentidele, ja et oli usutav, et need konkurendid tuginevad isegi sõnaselge vastuse puudumisel ühisele tegevusele.

59.      Minu hinnangul ei puutu teatamise viis iseenesest asjasse, eriti kuivõrd võib arvata, et kokkuleppe osalised kasutavad tehnoloogia arenguga kaasnevaid võimalusi. Teatamise viis võib aga olla oluline suhtlemise konteksti hindamisel.

60.      Sellega seoses ei nõustu ma komisjoni seisukohaga, et teate saatmist arvutisüsteemi teadete välja kaudu võib pidada täiesti samaväärseks teiste ettevõtluses kasutatavate suhtlusviisidega, nagu koosolekul osalemine või e‑kirjade vahetamine. Süsteemihalduri teated ei ole tavaline ärisuhtluse kanal. Veelgi enam, sama arvutisüsteemi kasutavad ettevõtjad ei ole ärilise dialoogi partnerid: seos nende vahel on selgelt nõrgem kui seos ettevõtjate vahel, kes suhtlevad e‑kirjade teel või peavad ühiselt koosolekuid.

61.      Käesoleval juhul aga näib, et ebatavalist teatamise viisi tasakaalustavad muud asjaolud.

62.      27. augusti 2009. aasta süsteemiteade edastab selge sõnumi, mida ei saa mõista teisiti kui algatust tegeleda lubamatu konkurentsivastase tegevusega. Nii teate tingimustest kui edastusviisist saab järeldada, et see edastatakse samaaegselt kõigile E‑TURAS süsteemi kasutavatele konkurentidele. Algatus oli eriti usaldusväärne seetõttu, et tuli kolmandalt isikult, kellel oli ühise broneerimissüsteemi halduri ja lepingupartnerina side kõigi süsteemi kasutajatega, samuti olid tema kasutuses tehnilised vahendid, et kooskõlastuse tulemust rakendada. See, et süsteemihaldur kasutas neid tehnilisi vahendeid, on väga efektiivne võimaldamispraktika, mis tõendab kaudselt kooskõlastuse olemasolu.

63.      Seega pidid sellest süsteemiteatest teada saanud ettevõtjad mõistma, et nende viivitamatu vastupidise reaktsiooni puudumisel rakendatakse seda algatust automaatselt ja viivitamatult süsteemi kõigi kasutajate suhtes.

64.      Enamgi veel, kõnealune konkurentsipiirang on selgelt horisontaalse iseloomuga. Selleks et konkurendid rakendaksid hinnaalanduse üldist ülemmäära, on vaja nende vastastikust usaldust, ja ettevõtja nõustub sellise algatusega üksnes tingimusel, et sama piirang on horisontaalselt kohaldatav tema konkurentidele. Sellise piiranguga nõustumisel ei käitu asjassepuutuvad ettevõtjad konkureerivate turuosalistena. Seega ei saa kaebuse esitajad minu hinnangul luua kasulikku analoogiat vertikaalsetele piirangutele eriomase Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt juhul, kui tootja rakendab ühepoolselt konkurentsi piiravat meedet, ei kujuta pelk ärisuhete jätkamine endast seda, et hulgimüüjad nõustuvad vaikimisi selle meetmega.(20)

65.      Vastupidi kaebuse esitajate poolt kohtuistungil väidetule ei sarnane eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev kohtuasi ka nn sõlmpunktikoostööga, mille puhul vahetavad konkurendid teavet ühise tehingupartneri kaudu vertikaalsuhetes, näiteks turustajate infovahetus ühise tarnija kaudu.(21) Sellise kaudse teabevahetuse korral tuleb täiendavalt hinnata seotud osaliste meelsust, kuivõrd konfidentsiaalse turuteabe vahetamist turustaja ja tarnija vahel on võimalik pidada õiguspäraseks kaubandustavaks. Erinevalt neist olukordadest puudutab käesolev kohtuasi teadet, mille kõigi asjassepuutuvate ettevõtjate ühine äripartner edastas neile üheaegselt ja mida selle sisu silmas pidades ei saa ühelgi juhul pidada õiguspärase ärilise dialoogi osaks.

66.      Kuivõrd väidetav piirang oli seotud ühekordse muudatusega turukäitumises seoses ühe konkreetse konkurentsiaspektiga T‑Mobile kohtuotsuse tähenduses, oli ühekordne ühendusevõtmine selle eesmärgi saavutamiseks piisav.(22)

67.      Selliste tingimuste korral – mille peab tuvastama siseriiklik kohus – tuleb ettevõtjat, kes sai teadlikuks 27. augusti 2009. aasta süsteemiteatest ja jätkas selle süsteemi kasutamist, ilma et ta oleks sellest ebaseaduslikust algatusest avalikult taganenud või sellest haldusorganeid teavitanud, pidada selle algatusega nõustunuks ja seega kooskõlastuses osalenuks.

68.      Veelgi enam, kuivõrd kõnealune kooskõlastatud tegevus kujutab endast püüdu mõjutada vaba hinnakujundust, on selle ilmne eesmärk konkurentsi piirang.

69.      Seega ei ole oluline, kas selle tegevuse tulemusel tekkisid ka tegelikud konkurentsivastased tagajärjed turul.

70.      Vastupidi mõne põhikohtuasja kaebuse esitaja väidetele ei puutu niisiis asjasse, kas asjassepuutuv reisibüroo oli enne piirangu kehtestamist kasutanud kõrgemat allahindlusmäära või kas ta pärast piirangu kehtestamist tõepoolest müüs E‑TURAS süsteemi kaudu mõne puhkusereisi. Ka ei puutu asjasse see, et reisibüroodele jäi õigus kohaldada üksikklientidele täiendavaid püsikliendiallahindlusi väljaspool E‑TURAS süsteemi. See piirang võis potentsiaalselt mõjutada iga sellise ettevõtja turukäitumist, kes jätkas asjassepuutuval perioodil oma teenuste pakkumist E‑TURAS süsteemi kaudu, ja see on piisav, et tuvastada tema osalemine selles rikkumises.

71.      Seetõttu leian, et eelotsusetaotluses kirjeldatud asjaoludel tuleb neid ühist broneerimissüsteemi kasutavaid ettevõtjaid, kes said ebaseaduslikust algatusest teada, nii nagu sellest teavitati 27. augusti 2009. aasta süsteemiteates, ja jätkasid selle süsteemi kasutamist, pidada vastutavaks kooskõlastatud tegevuses osalemise eest.

2.      Kolmanda isiku väidetav ühepoolne käitumine

72.      Mitu põhikohtuasja kaebuse esitajat väidavad oma kirjalikes seisukohtades, et väidetav konkurentsivastane piirang on Eturase ühepoolse käitumise tagajärg.

73.      Möönan, et juhul kui tegemist on ebaseadusliku algatusega, millest on teada andnud kolmas isik, kes on ühtlasi seotud turul tegev ettevõtja, ei tohiks välistada võimalust seostada selle tagajärjel tekkinud piirang selle kolmanda isiku ühepoolse käitumisega. Minu hinnangul oleks see nii juhul, kui nii ebaseadusliku algatuse kui ka selle rakendamiseks tehtud seotud tegevused saaks omistada üksnes sellele kolmandale isikule, kes tegutses oma eraldiseisvatest huvidest lähtudes.(23)

74.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu määruses esitatud asjaolud ei näi aga käesolevas asjas sellist väidet toetavat.

75.      Kuigi eelotsuse küsimus viitab üksnes Eturase poolt 27. augustil 2009 kehtestatud tehnilisele piirangule ja sellega seotud süsteemiteatele, selgub eelotsusetaotlusest sellegipoolest, et sellele tegevusele eelnesid ettevalmistavad kontaktid Eturase ja vähemalt mõne asjassepuutuva ettevõtja vahel.

76.      Esmalt viitab 27. augusti 2009. aasta süsteemiteade Eturase tegevuse põhjusena selgelt „reisibüroode esitatud […] avalduste, ettepanekute ja soovide hindamisele”. Teiseks selgub eelotsusetaotlusest, et enne allahindlusmäärade piirangu kehtestamist saatis Eturas mitmele reisibüroole e‑kirja, paludes neil hääletada allahindlusmäärade üldise vähendamise ja konkreetse soovitava allahindlusmäära poolt, kuigi puuduvad tõendid (välja arvatud ühe ettevõtte osas) selle kohta, kas asjassepuutuvad reisibürood said selle e‑kirja või vastasid sellele. Kolmandaks tunnistas Eturase direktor, et oli läbi viinud interneti teel tehtavate broneeringute baasallahindluse uuringu, ehkki ta hiljem muutis seda tunnistust.

77.      Leian, et salajast konkurentsivastast tegevust hõlmavate kohtuasjade puhul on väga oluline tegur üldine ülevaade tõenditest. Tõendeid, millele haldusorgan ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõendamiseks tugineb, ei tohiks kunagi analüüsida eraldiseisvalt, vaid neid tuleb hinnata kogumis.(24)

78.      Seega, kuigi tõendid reisibüroode ja Eturase ettevalmistavate kontaktide kohta on lünklikud ja osaliselt kaudsete tõendite vormis, ei saa neid täiesti kõrvale jätta tõendite kogumist, millele rikkumise tõendamiseks tuginetakse.

79.      Veelgi enam, kuigi kohtuistungil pakkusid põhikohtuasja kaebuse esitajad Eturase tegevusele välja alternatiivse seletuse, nimelt et Eturas tegutses lähtudes soovist säilitada süsteemi atraktiivsus mitme suure reisibüroo silmis, ei välista see selgitus väidet, mille järgi tuli algatus reisibüroodelt endilt ja Eturas tegutses üksnes keelatud kokkuleppes osalejate käepikendusena, millele näivad viitavat eelotsusetaotluse esitanud kohtu toimikus olevad tõendid.

80.      Isegi kui oletada, et ühine äripartner, kes võimaldas keelatud kokkulepet, tegutses omal algatusel, püüdes suurendada oma klientide lojaalsust, soovides konkurentsi piiramise abil tagada neile suuremat kasumit, ei välistaks see keelatud kokkuleppes osalejate vastutust, kes kiitsid ebaseadusliku algatuse vaikimisi heaks.

81.      Isegi kui käesolevas asjas eeldada, et Eturas tegutses omal algatusel, et suurendada E‑TURAS süsteemi kasutavate reisibüroode lojaalsust, ei välista see niisiis seda, et tuvastatakse nende reisibüroode kooskõlastatud tegevus, kuivõrd – isegi sellise alternatiivse selgituse puhul – Eturase tegevus oleks olnud motiveeritud oma klientide huvidest, kes kiitsid ebaseadusliku algatuse vaikimisi heaks.

3.      Kooskõlastatud tegevusest taganemine

82.      Üks seotud küsimus puudutab asjassepuutuvate ettevõtjate võimalust rikkumisest taganeda.

83.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisab keelatud kokkuleppes osalemise tõendamiseks sellest, kui haldusorgan näitab, et asjassepuutuv ettevõtja osales koosolekutel, millel sõlmiti konkurentsivastased kokkulepped, ilma et ta oleks sellele sõnaselgelt vastu seisnud. Seejärel peab see ettevõtja esitama tõendid, mille abil saab tuvastada, et tema osalemine neil koosolekutel toimus ilma igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et osaleb neil koosolekutel teisel eesmärgil kui nemad.(25)

84.      See põhimõte rajaneb kaalutlusel, et ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul, teatamata avalikult, et ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja kavatseb seda järgida. Ebaseadusliku algatuse vaikiv heakskiit selle algatuse sisust avalikult taganemata või sellest haldusorganeid teavitamata toob kaasa rikkumise jätkamise julgustamise ja muudab raskeks selle avastamise. See kaasosalus kujutab endast passiivset osalemist rikkumises, mis võib seega kaasa tuua ettevõtja vastutuse.(26)

85.      Asjaolu, et ettevõtja ei vii ellu nende koosolekute tulemusi, ei kõrvalda tema vastutust, välja arvatud siis, kui ta on avaldanud, et ei loe end nendel koosolekutel kokkulepituga seotuks. Veelgi enam, konkurentsivastases skeemis osalenud ettevõtja roll ei ole asjakohane asjaolu tema vastutuse tuvastamisel, ja seda tuleb arvesse võtta üksnes rikkumise raskuse hindamisel, et määrata kindlaks trahvisumma.(27)

86.      Minu hinnangul saab seda kohtupraktikat, mis küll algselt puudutas soovimatut osalemist konkurentsivastasel koosolekul, edukalt üle kanda ka käesoleva kohtuasja asjaoludele.

87.      Tõepoolest, ettevõtja, kes kasutab veebipõhist broneerimissüsteemi, mida kasutatakse konkurentsivastase tegevuse platvormina, saab sellest praktikast lahti ütlemiseks edukalt kasutada kaht Euroopa Kohtu praktikast tulenevat võimalust: ta võib avaldada, et ei loe end selle ebaseadusliku algatuse sisuga seotuks, või teavitada sellest haldusorganeid.

88.      Leian, et nõue, mille kohaselt peaks ettevõtja väljendama oma vastuseisu kõigile kooskõlastatud tegevuse osalistele, on selgelt ebamõistlik. Eelkõige käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades on täiesti võimalik, et asjassepuutuvate konkurentide isikuid ei olnud võimalik vahetult tuvastada. Nimelt väitis mõni põhikohtuasja kaebuse esitaja, et ei olnud E‑TURAS süsteemi teiste kasutajate isikutest teadlikud.

89.      Mittenõustumine tuleb aga avaldada mis tahes viisil, mis on asjassepuutuvale ettevõtjale kättesaadav, seega vähemalt seeläbi, et teavitatakse piirangust teavitanud süsteemihaldurit ja teisi ettevõtjaid, kelle isikuid võidakse teada.

90.      Asjassepuutuv ettevõtja peab piisava selgusega väljendama oma mittenõustumist selle algatusega ja oma kavatsust seda tegevust mitte järgida. Seega näiteks ei piisa sellest, kui asjassepuutuv ettevõtja ignoreerib seda infovahetust või juhendab oma töötajaid seda tegevust mitte järgima. Samuti ei piisa sellest, kui seista sellele tegevusele vastu pelga turukäitumisega – näiteks, nagu mõni käesoleva kohtuasja kaebuse esitaja välja pakkus, andes üksikuid hinnaalandusi, et üldist piirangut tasakaalustada. Tegelikult ei saa ilma avaliku vastuseisuta sellist käitumist kuigi hõlpsalt eristada keelatud kokkuleppe teiste osaliste petmisest.

91.      Teisalt – ja vastupidi seisukohale, mida konkurentsinõukogu istungil väljendas – ei pruugi piirangule vastu seismise nõue ulatuda kohustuseni lahkuda veebipõhisest broneerimissüsteemist.

92.      Nõustun, et asjassepuutuv ettevõtja ei peaks mitte üksnes oma vastuseisu väljendama, vaid ka turul iseseisvalt käituma. Käesoleval juhul hõlmab avalik taganemine nõuet kasutada kõiki mõistlikke vahendeid, et piirangut mitte rakendada, näiteks klientide teavitamist veebisaidi vahendusel, ja juhul, kui need meetmed ei ole tõhusad, teatamist haldusorganitele. Seda kohustust ei saa laiendada nõudeni lõpetada ärisuhted Eturasega, kuivõrd see takistaks reisibüroo ligipääsu muus osas õiguspärasele turustuskanalile.

93.      Viimaks tuleb vastuseisu väljendada kiiresti ja igal juhul mõistliku aja jooksul pärast ebaseaduslikust algatusest teadasaamist. Kui seda ei tehta mõistliku aja jooksul, tekib ettevõtja vastutus alates ajast, mil ta sai – või eeldatakse, et sai – sellest algatusest teada.

4.      Tõendamisstandard ja süütuse presumptsioon

94.      Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlusi, soovin teha mõne kokkuvõtliku märkuse selle kohta, kuidas sobib kooskõlastatud tegevuse tõendamiseks vajalik tõendamisstandard kokku süütuse presumptsiooniga.

95.      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süütuse presumptsiooni põhimõte, mis on nüüd ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1, kohaldatav menetlustele, mis on seotud ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumisega.(28)

96.      Liidu konkurentsiõiguse avalik-õigusliku rakendamise süsteemi raames peab komisjon esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmise. Komisjon peab esitama selle kohta täpsed ja üksteist toetavad tõendid.(29) Kui pädeval kohtul on kahtlusi, eelistatakse ettevõtjat, kes on rikkumist tuvastava otsuse adressaat.(30)

97.      Süütuse presumptsioon ei välista aga ümberlükatavate eelduste rakendamist konkurentsiõiguses.(31)

98.      Selliste eelduste näiteks on „Anici eeldus” või eeldus, et tütarettevõtjas 100% osalust omav emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma sellise tütarettevõtja tegevust.(32) Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et kui komisjon suutis tuvastada, et ettevõtja osales ettevõtjatevahelistel koosolekutel, millel oli ilmselgelt konkurentsivastane eesmärk, on just see ettevõtja kohustatud esitama muu selgituse nende koosolekute sisu kohta ja komisjoni järeldused ümber lükkama.(33)

99.      Need eeldused ei aseta tõendamiskoormist konkurentsiasutuse otsuse adressaadile. Need võimaldavad asutusel teha kogemusele tuginedes konkreetse järelduse.(34) Sellest tuleneva prima facie järelduse saab vastupidiste tõenditega ümber lükata; vastasel juhul peetakse seda järeldust piisavaks, et täita tõendamiskoormis, mis lasub jätkuvalt haldusasutusel. Selliste eelduste kasutamist õigustab ka vajadus tagada liidu konkurentsieeskirjade kasulik mõju, kuivõrd ilma nendeta võiks rikkumise tõendamine muutuda ülemäära raskeks või praktikas võimatuks.

100. Niivõrd, kui sellised eeldused tulenevad ELTL artikli 101 lõikest 1, nii nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus, ja on seetõttu kohaldatava liidu õiguse lahutamatu osa, ei kuulu nad siseriikliku menetlusõiguse autonoomia põhimõtte kohaldamisalasse(35) ja on seega siseriiklikele ametiasutustele liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisel siduvad.(36)

101. Samuti saavad konkurentsinõukogu ja eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas kohtuasjas ilma süütuse presumptsiooni põhimõtet rikkumata eeldada, et ettevõtja, kes sai teada 27. augusti 2009. aasta süsteemiteatest ja jätkas E‑TURAS süsteemi kasutamist, oli ebaseadusliku algatusega vaikimisi nõustunud. Asjassepuutuv ettevõtja peab esitama tõendid, et ta seisis sellele algatusele vastu, või tõendama, et see kooskõlastus ei saanud mõjutada tema turukäitumist.

102. Sellise järelduse tegemisega ei pööra haldusasutus ega siseriiklik kohus kaitseõigust rikkudes tõendamiskohustust ümber ega jäta kõrvale süütuse presumptsiooni.

IV.    Ettepanek

103. Eeltoodust tulenevalt teen ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kooskõlastatud tegevuse mõiste hõlmab olukorda, kus mitu reisibürood kasutavad sama veebipõhist reiside broneerimissüsteemi ja selle süsteemi haldur avaldab teate, millega informeeritakse süsteemi kasutajaid, et ettevõtjate ettepanekutest ja soovidest tulenevalt piiratakse klientidele tehtavaid hinnaalandusi üldise ülemmääraga, ja pärast seda teadet piiratakse tehniliselt süsteemi kasutajatele kättesaadavat hinnaalanduse määra valikut. Ettevõtjad, kes saavad sellest ebaseaduslikust algatusest teada ja jätkavad süsteemi kasutamist, ilma et nad sellest algatusest avalikult taganeksid või sellest haldusorganitele teataksid, vastutavad kooskõlastatud tegevuses osalemise eest.


1 – Algkeel: inglise.


2 – Vt kohtujuristi ettepanek, Rhône-Poulenc vs. komisjon (T‑1/89, EU:T:1991:38, punkt 939).


3 – AAA Wrislit UAB, Visveta UAB, Baltic Clipper UAB, Guliverio kelionės UAB, Baltic Tours Vilnius UAB, Kelionių laikas UAB, Vestekspress UAB, Kelionių akademija UAB, Travelonline Baltics UAB ja Megaturas UAB.


4 – AAA Wrislit UAB, Vestekspress UAB, Kelionių akademija UAB, Travelonline Baltics UAB, Visveta UAB, Baltic Clipper UAB, Megaturas UAB ja Keliautojų klubas UAB.


5 – Vt varasem selline kohtuotsus T-Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:343).


6 – Vt kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 131).


7 – Vt kohtuotsused Suiker Unie jt vs. komisjon (40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EU:C:1975:174, punkt 26) ja komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 115).


8 – Vt kohtuotsused Suiker Unie jt vs. komisjon (40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EU:C:1975:174, punkt 174) ja komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 117).


9 – Vt kohtuotsused komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punktid 118 ja 121) ja Hüls vs. komisjon (C‑199/92 P, EU:C:1999:358, punktid 161–162).


10 – Vt selle kohta kohtuotsus T-Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 59).


11 – Ibidem, punkt 60.


12 – Vt kohtuotsused Consten ja Grundig vs. komisjon (56/64 ja 58/64, EU:C:1966:41, punkt 342), T-Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 29) ja Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon (C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 127).


13 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 33.


14 – Vt kohtujuristi ettepanek, Wahl, AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:350).


15 – Vt kohtuotsused Cimenteries CBR jt vs. komisjon (T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 1849) ja BPB vs. komisjon (T‑53/03, EU:T:2008:254, punktid 153 ja 182).


16 – Samuti vastab see tõele ka puhtkontseptuaalsest vaatenurgast, kuivõrd „koostöö [...] on definitsiooni poolest teadlik tegevus”, vt O. Black, Conceptual foundations of antitrust, Cambridge 2005, lk 142.


17 – Vt selle kohta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 82).


18 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 97–99.


19 – Vt selle kohta kohtuotsus T-Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:343, punktid 50–52).


20 – Vt kohtuotsus Bayer vs. komisjon (T‑41/96, EU:T:2000:242, punkt 173) ja BAI ja komisjon vs. Bayer (C‑2/01 P ja C‑3/01 P, EU:C:2004:2, punkt 141).


21 – Vt O. Odudu, „Indirect information exchange: the constituent elements of hub and spoke collusion”, European Competition Journal, 7. kd, nr 2, lk 205.


22 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 35.


23 – Hüpoteetilise näitena: olukorras, mille puhul veebipõhise broneerimissüsteemi haldur otsustab piirata süsteemi kasutavate ettevõtjate hinnakujundustingimusi, tegutsedes ainuüksi enda huvides, näiteks selleks, et suurendada vahendustasudelt saadavat tulu või piirata konkurentsi broneerimissüsteemide turul, oleks minu hinnangul keeruline järeldada, et selle süsteemi kasutajad on osalenud horisontaalses kokkuleppes üksnes seetõttu, et nad ei esitanud sellele piirangule vastuväiteid. Minu hinnangul tuleks sellist hüpoteetilist tegevust uurida kui vertikaalsete kokkulepete jada või ühepoolset käitumist, mis kuulub potentsiaalselt ELTL artikli 102 kohaldamisalasse.


24 – Vt selle kohta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon (48/69, EU:C:1972:70, punkt 68) ja kohtujuristi ettepanek, Vesterdorf, Rhône-Poulenc vs. komisjon (T‑1/89, EU:T:1991:38, punkt 954).


25 – Vt kohtuotsused komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 96) ja Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 81).


26 – Vt selle kohta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 82 ja 84).


27 – Vt kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 85–86).


28 – Vt selle kohta kohtuotsus Hüls vs. komisjon (C‑199/92 P, EU:C:1999:358, punktid 149–150) ja Montecatini vs. komisjon (C‑235/92 P, EU:C:1999:362, punktid 175–176).


29 – Vt kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 58), BAI ja komisjon vs. Bayer (C‑2/01 P ja C‑3/01 P, EU:C:2004:2, punkt 62) ja E.ON Energie vs. komisjon (C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punktid 72–73).


30 – Vt kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon (C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 72).


31 – Analüüsi selliste eelduste kasutamise kohta konkurentsiõiguses vt kohtujuristi ettepanek, Kokott, T-Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:110, punktid 89–93).


32 – Vt vastavalt käesoleva ettepaneku punkt 33 ja kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punkt 60).


33 – Vt kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 87) ja E.ON Energie vs. komisjon (C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 75).


34 – Vt kohtujuristi ettepanek, Kokott, T-Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:110, punkt 89) ja kohtujuristi ettepanek, Kokott, Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑97/08 P, EU:C:2009:262, punkt 72).


35 – Märgin, et saab väita, et ELTL artiklit 101 ja 102 kohaldavad siseriiklikud ametiasutused on üldiselt seotud Euroopa Kohtu praktikaga, mis puudutab kaitseõigusega seotud menetluslikke tagatisi konkurentsiõiguse rakendamisel. Vt K. Kowalik-Bańczyk, „Prawo do obrony w unijnych postępowaniach antymonopolowych”, Warsaw 2012, lk 546.


36 – Vt selle kohta kohtuotsus T-Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:343, punktid 50–52).