Language of document : ECLI:EU:C:2015:559

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 8. septembril 2015(1)

Kohtuasi C‑489/14

A

versus

B

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England and Wales), Family Division (Ühendkuningriik))

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Pooleliolevad kohtuasjad – Artiklid 16 ja 19 – Kohtulik lahuselumenetlus Prantsusmaal ja lahutusmenetlus Ühendkuningriigis – Selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena – Mõiste „kindlaks tehtud pädevus” – Kohtuliku lahuselumenetluse raugemine, kui seaduses ette nähtud tähtaegade jooksul ei esitata kohtukutset – Abielu lahutamise hagi esitamine Prantsusmaal otsekohe kohtuliku lahuselumenetluse raugemisel – Mõju, mida avaldab võimatus algatada lahutusmenetlus Ühendkuningriigis ajavahe tõttu nende kahe liikmesriigi vahel





1.        Käesolev kohtuasi pakub Euroopa Kohtule esimese võimaluse arutleda väga eripärastel asjaoludel, mis on seotud „abielu lõpetamise” menetluse dualismiga Prantsusmaal, pooleliolevate kohtuasjade reeglite üle, mis on kehtestatud nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000(2).

2.        Küsimused, mille on esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohus ‐ kes leiab, et tegemist on pädevuse konflikti olukorraga, mis on tingitud üksnes kostja pettuslikest manöövritest põhikohtuasjas ning mida ta peab kahetsusväärseks –, puudutavad peamiselt mõistet „kindlaks tehtud pädevus” määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses. Kuigi põhikohtuasi tekitab tõesti pooleliolevate kohtuasjade probleemi selle viimase õigusnormi tähenduses, peab vastuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele aitama anda siiski mõiste „see kohus, kellele hagi on esitatud esimesena” määruse nr 2201/2003 artiklite 16 ja 19 tähenduses tõlgendamine, nagu ma arutluskäikudes näitan.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

3.        Määruse nr 2201/2003 artiklis 16 on nähtud ette:

„1.      Kohtusse pöördumine loetakse toimunuks:

a)      kui kohtule on esitatud menetluste algatamist käsitlev või samaväärne dokument, juhul kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, et teavitada kostjat hagist;

või

b)      kui dokument tuli enne kohtule esitamist kätte toimetada, siis hetkel, mil kätteandmiseks kohustatud asutus selle kätte sai, juhul kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, mis on dokumendi kohtule esitamiseks ette nähtud.”

4.        Määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.      Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühtede ja samade asjaosaliste vaheline lahutus-, lahuselu- või [abielu kehtetuks tunnistamise] menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena. [täpsustatud tõlge]

[…]

3.      Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.

Sel juhul võib pool, kes esitas asjakohase hagi kohtule, kellele hagi on esitatud hiljem, esitada kõnealuse hagi kohtule, kellele hagi on esitatud esimesena.”

B.      Prantsuse õigus

5.        Kuigi käesoleva eelotsusetaotluse on esitanud Ühendkuningriigi kohus, ei sisalda see mingit teavet põhikohtuasjas kohaldatava Ühendkuningriigi õiguse kohta. Seevastu on selles viidatud mitmele Prantsuse code de procédure civile’i (tsiviilkohtumenetluse seadustik) sättele, mis tuleb ära tuua.

6.        Code de procédure civile’i artikkel 1076 näeb ette:

„Abikaasa, kes esitab abielu lahutamise hagi, võib igal juhul ja isegi apellatsiooniastmes esitada selle asemel lahuselu tunnustamise hagi.

Vastupidine asendamine on keelatud.”

7.        Code de procédure civile’i artikkel 1111 sätestab:

„Kui kohus tuvastab pärast mõlema abikaasa ärakuulamist küsimuses, kas abielu tuleks lahutada, et hageja jääb oma hagi juurde, annab ta määruse, millega ta võib kas algatada poolte vahel vastavalt code civili (tsiviilseadustik) artiklile 252-2 uue lepituskatse või lubada abikaasadel otsekohe taotleda lahutusmenetluse algatamist.

Nii ühel kui teisel juhul võib ta määrata kõik code civili artiklites 254‐257 nimetatud esialgse õiguskaitse abinõud või osa nendest.

Kui kohus lubab algatada kohtuasja, meenutab ta oma määruses käesoleva seadustiku artiklis 1113 ette nähtud tähtaegu.”

8.        Code de procédure civile’i artikkel 1113 on sõnastatud järgmiselt:

„Kolme kuu jooksul alates kohtumääruse kuulutamisest võib abielu lahutamise hagi esitada ainult see abikaasa, kes esitas esialgse taotluse.

Abikaasade leppimise korral või kui kohtuasja ei algatatud 30 kuu jooksul alates kohtumääruse kuulutamisest, raugevad kõik need korraldused, sh kohtuasja algatamise luba.”

9.        Code de procédure civile’i artikkel 1129 sätestab:

„Kohtuliku lahuselumenetluse suhtes kehtivad lahutusmenetluse puhul ette nähtud reeglid.”

II.    Vaidluse aluseks olevad asjaolud

10.      Proua A(3) ja härra B(4) ‐ mõlemad Prantsuse Vabariigi kodanikud – abiellusid Prantsusmaal 27. veebruaril 1997, olles sõlminud Prantsuse õiguse järgi abieluvaralepingu, millega nad nägid ette varalahususe. Abielupaar ja nende kaks last, 27. juulil 1999 sündinud kaksikud, asusid 2000. aastal elama Ühendkuningriiki, kus 16. juulil 2001 sündis nende kolmas laps.

11.      Juunis 2010 lahkus põhikohtuasja kostja abikaasade ühisest elukohast ning sellest ajast peale elab paar eraldi.

A.      Prantsusmaal algatatud menetlused

12.      Põhikohtuasja kostja esitas 30. märtsil 2011 Tribunal de grande instance de Nanterre’ile (Nanterre’i esimese astme üldkohus) lahuselu tunnustamise hagi.

13.      Lepitusistung, mis toimus 5. septembril 2011 ja 8. novembril 2011, ei andnud tulemusi.

14.      Tribunal de grande instance de Nanterre andis seega 15. detsembril 2011 mitteleppimismääruse (nr RG 11/04305), milles tuvastas abikaasade kooselu lõppemise ja võttis meetmed, mis olid vajalikud, et reguleerida perekondlikku olukorda seniks, kuni tehakse lõplik kohtuotsus. Tribunal de grande instance de Nanterre tunnistas end kõigepealt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(5) artikli 5 lõike 2 alusel pädevaks tegema otsust kohtulikule lahuselumenetlusele omaste esialgse õiguskaitse abinõude ja materiaalse abistamise kohustusest tuleneva ülalpidamiskohustuse kohta ning tunnistas kohaldatavaks Prantsuse õiguse. Seevastu lapsi puudutavate meetmete osas tunnistas ta, et ei ole pädev otsust tegema ja et need meetmed kuuluvad Ühendkuningriigi kohtute pädevusse. Ta lubas ka abikaasadel taotleda kohtuliku lahuselumenetluse algatamist. Ka määras ta, et perekonna eluasemes hakkab materiaalse abistamise kohustuse alusel tasuta elama põhikohtuasja hageja ning et viimane saab elatist 5000 eurot kuus, kusjuures põhikohtuasja kostja peab esialgse õiguskaitse abinõuna tagama kinnisvara‑ ja muud laenud. Lõpuks nimetas ta notari, kes peab koostama abikaasade varade hinnangulise loendi.

15.      Cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa), kelle poole põhikohtuasja kostja pöördus, tegi 22. novembril 2012 kohtuotsuse (nr RG 12/01345), millega ta jättis Tribunal de grande instance de Nanterre’i mitteleppimismääruse tervikuna muutmata.

16.      Põhikohtuasja kostja esitas 17. detsembril 2012 abielu lahutamise hagi, mis jäeti siiski rahuldamata, sest kohtulik lahuselumenetlus, mille ta oli palunud algatada 30. märtsil 2011 ja millest ta ei olnud loobunud, oli ikka pooleli.

17.      Põhikohtuasja kostja esitas abielu lahutamise hagi 17. juunil 2014 kell 8.20, s.o selle päeva esimesel tunnil, mis järgnes kuupäevale, mil lõppes see 30‑kuuline tähtaeg, mille jooksul tuleb kohtulik lahuselumenetlus algatada, vastasel korral menetlus raugeb.

B.      Ühendkuningriigis algatatud menetlused

18.      Samal ajal kohtuliku lahuselumenetlusega, mille põhikohtuasja kostja Prantsusmaal algatas, esitas põhikohtuasja hageja 19. mail 2011 lastekaitseametile (Child Support Agency) tema ülalpidamisel olevate laste elatise nõude.

19.      Ta esitas 24. mail 2011 ka abielu lahutamise hagi ja eraldi elatisenõude.

20.      High Court of Justice (England and Wales), Family Division jättis 7. novembril 2012 abielu lahutamise hagi, mille põhikohtuasja hageja oli esitanud, viimase nõusolekul määruse nr 2201/2003 artikli 19 alusel rahuldamata.

21.      Põhikohtuasja hageja pöördus 6. juunil 2014 ex parte eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole, et viimane teeks eelotsuse või kinnitaks eelnevalt, et tema abielu lahutamise hagi hakkab siis, kui see on esitatud, kehtima alles 17. juunil 2014 üks minut pärast keskööd, s.o hetkel, mil kaotab kehtivuse mitteleppimismäärus, mille andis perekonnakohus kohtulikus lahuselumenetluses, mille algatas põhikohtuasja kostja Prantsusmaal. See taotlus – mis leiti olevat liiga uudne – jäeti siiski rahuldamata.

22.      Põhikohtuasja hageja esitas 13. juunil 2014 eelotsusetaotluse esitanud kohtule teise abielu lahutamise hagi.

23.      Põhikohtuasja kostja esitas 9. oktoobril 2014 taotluse, et abielu lahutamise hagi, mille põhikohtuasja hageja esitas 13. juunil 2014, jäetaks vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning et kohtuasi kustutataks registrist, tuginedes määruse nr 2201/2003 artiklile 19.

III. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

24.      Selles olukorras otsustaski High Court of Justice (England and Wales), Family Division menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Mida tähendab [määruse nr 2201/2003] artikli 19 lõigete 1 ja 3 kohaldamisel väljend „kindlaks tehtud”, kui:

a)      kohtus, kuhu esimesena pöörduti, (edaspidi „esimene kohtumenetlus”) ei astu hageja pärast esmast kohtulikku ärakuulamist sama hästi kui mingeid samme ja sealhulgas ei esita enne taotluse (requête) raugemist hagi (assignation), mistõttu esimene kohtumenetlus raugeb lahendita vastavalt kohalikele (Prantsusmaa) esimest kohtumenetlust käsitlevatele õigusnormidele tähtaja möödumise tõttu, nimelt 30 kuud pärast esimest kohtulikku ärakuulamist;

b)      esimene kohtumenetlus raugeb eespool kirjeldatud viisil veidi aega (kolm päeva) pärast seda, kui kohus, kuhu teisena pöörduti, algatab [Ühendkuningriigis] menetluse (edaspidi „teine kohtumenetlus”), nii et Prantsusmaal ei ole kohtuotsust tehtud ega ole ka ohtu, et esimese kohtumenetluse lahend ja teise kohtumenetluse lahend oleksid omavahel vastuolus; ja

c)      Ühendkuningriigis kehtiva vööndiaja tõttu saaks esimese kohtuasja hageja pärast esimese kohtumenetluse raugemist alati taotleda lahutusmenetluse algatamist Prantsusmaal enne, kui hageja saaks taotleda lahutusmenetluse algatamist [Ühendkuningriigis]?

2.      Kas „kindlaks tehtud” tähendab seda, et esimese kohtuasja hageja peab astuma hoolsalt ja mõistlikult kiiresti samme esimese kohtuasja edasiviimiseks vaidluse (kohtuliku või poolte kokkuleppel) lahendamise suunas või on tal pärast artikli 3 ja artikli 19 lõike 1 kohast pädevuse kindlakstegemist vabadus mitte astuda sisulisi samme esimese kohtumenetluse lahenduse suunas, nagu eespool kirjeldatud, ja seega vabadus lihtsalt tekitada seisak teises kohtumenetluses ja patiseis vaidluses tervikuna?”

25.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et määruse nr 2201/2003 andjad ei saanud soovida, et tekiks niisuguseid olukordi nagu põhikohtuasjas, mil kahes liikmesriigis eksisteerib samal ajal mitu menetlust, sest nende eesmärk on tagada, et kohtualluvus tehakse kindlaks kiiresti, kohtuasjad lahendataks kähku ning välditakse omavahel vastuolus olevaid kohtuotsuseid.

26.      Ta rõhutab, et põhikohtuasja kostja on oma manöövritega vastutav segaduse eest, mis põhikohtuasjas juba neli aastat valitseb. Mitu asjaolu annab tunnistust sellest, et ta soovis takistada põhikohtuasja hagejal esitada abielu lahutamise hagi Ühendkuningriigi kohtutele. Ta märgib selles küsimuses, et põhikohtuasja kostja esitas Prantsusmaal abielu lahutamise hagi ajal, mil kohtulik lahuselumenetlus oli veel pooleli, ning et viimane esitas oma abielu lahutamise hagi Prantsusmaal esimesel võimalikul tunnil – hetkel, mil põhikohtuasja hagejal ei olnud ajavahet arvestades võimalik esitada niisugust hagi Ühendkuningriigis.

27.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et põhikohtuasja kostja ei ole alates Cour d’appeli 22. novembri 2012. aasta otsusest, millega jäeti muutmata mitteleppimismäärus, teinud midagi selleks, et Prantsusmaal algatatud kohtulikus lahuselumenetluses tehtaks edusamme, vaid on ainult oodanud selle raugemist, et esitada oma abielu lahutamise hagi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb selles olukorras, kas saab asuda seisukohale, et Prantsusmaa kohtu pädevus on „kindlaks tehtuks” määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses. Ta toob selles küsimuses ära argumendid, mille esitas põhikohtuasja hageja ning mille kohaselt ei piisa lihtsalt hagi esitamisest kohtule. Hagejal peaks olema kohustus tegutseda hoolsalt ja mõistlikult kiiresti, et menetluses tehtaks edusamme, vastasel korral oleks lahutusmenetlustesse kaasatud isikutel võimalus menetlust „torpedeerida”, nii et vaidlusi ei õnnestu kiiresti lahendada.

28.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et niisuguse tõlgendusega kaugenetaks mitte ainult määruse nr 2201/2003 artikli 19 sõnastusest, vaid ka kohtupraktikast, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrust nr 1215/2012/EL kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades,(6) eelkõige kohtuotsusest Gantner Electronic(7), milles Euroopa Kohus otsustas, et „pooleliolevate kohtuasjade olukord eksisteerib alates hetkest, mil erinevate lepinguosaliste riikide kahele kohtule on lõplikult esitatud hagid, st enne, kui kostjad on saanud esitada oma seisukoha”.

29.      Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema toimikus oleva Prantsuse õigust käsitleva teabe kohaselt saab lahuselu tunnustamise hagi kolme kuu jooksul esitada ainult lahutuse taotleja.

30.      Ehkki põhikohtuasja kostja märkis, et ta ei esitanud põhikohtuasja hageja vastu lahuselu tunnustamise hagi, sest ta soovib saada lahutust menetlustähtaegu pikendamata, ei esitanud ta aga ühtegi selgitust, miks ta ei loobunud oma lahuselu tunnustamise taotlusest, mis näitab tema soovi takistada põhikohtuasja hagejal nii kaua kui võimalik esitada abielu lahutamise hagi Ühendkuningriigis, et kõikide vaidlusküsimuste kohta saaks teha otsuse üks ja sama kohus nii kiiresti kui võimalik.

31.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul ka arutada käesolevat kohtuasja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel kiirendatud menetluses.

32.      Euroopa Kohtu president jättis selle taotluse 13. jaanuari 2015. aasta määrusega rahuldamata. Ta otsustas siiski kohtuasja menetleda Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel eelisjärjekorras. Vastavalt kodukorra artikli 95 lõikele 1 säilitas Euroopa Kohus ka anonüümsuse, mille oli otsustanud tagada eelotsusetaotluse esitanud kohus.

33.      Põhikohtuasja kostja teatas 18. mail 2015 Euroopa Kohtule, et ta tunnustab eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevust ja nõustub sellega, kuid ei teatatud sellest ilmselt ei eelotsusetaotluse esitanud kohtule ega Prantsusmaa kohtule. Euroopa Kohus edastas selle teabe 21. mai 2015. aasta kirjaga eelotsusetaotluse esitanud kohtule ja põhikohtuasja hagejale.

34.      Põhikohtuasja hageja, Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused. Põhikohtuasja hageja ja komisjoni suulised märkused kuulati ära ka avalikul kohtuistungil, mis leidis aset 1. juunil 2015.

IV.    Euroopa Kohtule esitatud märkused

1.      Märkused, mille on esitanud põhikohtuasja hageja

35.      Põhikohtuasja hageja kinnitab, et nõustub eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldustega ja kordab neid. Ta avaldab nagu eelotsusetaotluse esitanud kohuski kõigepealt kahetsust ebanormaalse olukorra üle, mis valitseb lahutuse ja abikaasade varaliste õiguste küsimuses pädeva kohtu osas, sest tal pole võimalust suunata asi edasi paremas olukorras kohtule vastuväite forum non conveniens alusel – erinevalt sellest, millele tuginetakse vanemlikku vastutust käsitlevates kohtuasjades(8) või mis on nüüd tsiviil‑ ja kaubandusasjades ette nähtud määrusega nr 1215/2012.(9)

36.      Ta viitab ka kuritarvituse võimalustele – kusjuures see kuritarvitus on põhikohtuasjas silmatorkav –, mis tulenevad määruse nr 2201/2003 artiklis 19 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade reegli kohaldamisest juhul, kui poolel, kes palus menetluse algatada, ei ole mingit kohustust võtta meetmeid selleks, et menetluses tehtaks edusamme. Lõpuks avaldab ta kahetsust ajavööndite raskendava ja diskrimineeriva mõju üle Euroopa Liidus, sest pooltel, kes asetsevad rohkem ida pool, on alati absoluutne ajaline eelis võrreldes pooltega, kes asetsevad rohkem lääne pool, mis võimaldab neil taotleda menetluse algatamist esimesena.

37.      Lisaks väidab põhikohtuasja hageja sisuliselt, et määruse nr 2201/2003 artiklit 19 ei saa – kui ei taheta eirata Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud nõudeid – tõlgendada nii, et kohtu pädevus on kindlaks tehtud, kui selles kohtus on algatatud kohtumenetlus, mis rauges selle poole tegevusetuse tõttu, kelle palvel see algatati. Ehkki see määrus lubab muidugi valida lahutuse valdkonnas pädeva kohtu, ei saa see võimaldada poolel valida teisele poolele ebasoodsat kohut ja seejärel lahenduseni jõudmist menetluses, mis on tema enda taotlusel algatatud, edasi lükata või täielikult vältida.

38.      Ta rõhutab selles küsimuses, et ta on kas sunnitud olema kostjaks välisriigi kohtus, mille alluvuses ei ole kummagi poole elukoht ja mis on talle tõenäolise tulemuse seisukohast ebasoodus, või ei ole tal ühtegi õiguskaitsevahendit nii kaua, kui kostja laseb Prantsusmaal algatatud menetlusel kesta ja takistab ükskõik missuguse muu menetluse algatamist.

39.      Seejärel märgib põhikohtuasja hageja, et määruse nr 2201/2003 eesmärk ja üldine ülesehitus eeldavad, et kohtualluvus, mis kuulub eelisjärjekorras kohtule, kellele hagi on esitatud esimesena, sõltub menetluse algatamise põhjustanud poole kohustusest võtta hoolsalt ja mõistlikult kiiresti meetmeid selleks, et selles menetluses tehtaks edusamme ja liigutaks vaidluse lahendamise poole. Ta viitab selles küsimuses analoogia alusel määruse nr 2201/2003 artikli 16 lõikele 1, nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes(10) artiklile 9 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist,(11) artiklile 14.

40.      Lõpuks väidab põhikohtuasja hageja, et terve mõistuse ja loomuõiguse ning Prantsusmaa kohtute ja Euroopa Kohtu praktika seisukohast tuleks asuda seisukohale, et pädevus on kindlaks tehtud määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses ainult siis, kui astudes samme selleks, et menetluses jõutaks lahenduseni, tegutseb hageja heauskselt. Cour de cassation (Prantsusmaa) otsustas tema sõnul näiteks 26. juuni 2013. aasta otsuses(12), et taotlus on hagiavaldus ainult juhul, kui sellele järgneb hagi esitamine. Põhikohtuasjas tähendab asjaolu, et põhikohtuasja kostja ei esitanud hagi põhikohtuasja hageja vastu, et menetluse algatamine Prantsusmaal ei avaldanud enam mõju, mis puudutab pädevuse kindlaksmääramist määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses. Lisaks on Euroopa Kohus kinnitanud, et kohus, kellele hagi vanemliku vastutuse valdkonnas on esitatud viimasena, võib teatavatel asjaoludel, juhul kui tal ei ole mingit teavet pooleliolevate kohtuasjade hindamiseks ‐ hoolimata jõupingutustest, mida ta tegi, et saada nendele viidanud poolelt teavet ‐, pärast seda, kui ta on mõistliku aja oodanud vastust esitatud küsimustele, jätkata talle esitatud nõude menetlemist.(13)

41.      Kohtuistungil täpsustas põhikohtuasja hageja vastuseks Ühendkuningriigi valitsuse kirjalikele märkustele, et eelotsuse küsimused tuleb tunnistada vastuvõetavaks. Ta rõhutab, et Ühendkuningriigis tuleb pooleliolevaid kohtuasju hinnata tõesti pigem selle kuupäeva seisuga, mil kohtu poole pöördutakse, kui selle kuupäeva seisuga, mil see kohus otsuse teeb. Ta järeldab sellest, et seda olulisem on, et Euroopa Kohus teeks otsuse nende küsimuste kohta ja otsustaks, et kuupäevana tuleb arvesse võtta kuupäeva, mil pöörduti eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole, käsitletaval juhul 13. juunit 2014 ning et Prantsusmaa kohtu poole, kellele põhikohtuasja kostja esitas abielu lahutamise hagi 17. juunil 2014, pöörduti seega hiljem.

42.      Ta väitis ka, et selle kohtu kohustus, kellele hagi on esitatud hiljem, „pädevusest loobuda” määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 3 tähenduses ei eelda, et ta peab tunnistama, et asi ei allu temale, sest see pädevusest loobumine avaldab ainult peatavat mõju ja lubab hiljem algatatud menetlust jätkata, kui esimesena algatatud menetlus raugeb nagu käsitletaval juhul põhikohtuasjas.

2.      Ühendkuningriigi valitsuse märkused

43.      Ühendkuningriigi valitsus arvab esimese võimalusena, et Euroopa Kohus ei pea eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuste kohta otsust tegema.

44.      Ta väidab selle kohta, et vastavalt Prantsuse code de procédure civile’i artiklile 1113 rauges kohtulik lahuselumenetlus, mille põhikohtuasja kostja Prantsusmaa kohtul palus algatada, 17. juuni 2014. aasta esimesel tunnil ning seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohut, kellele põhikohtuasja hageja esitas abielu lahutamise hagi 13. juunil 2014, pidada „kohtuks, kellele hagi on esitatud esimesena”, mitte „kohtuks, kellele hagi on esitatud hiljem”, ning et asjaolu, et põhikohtuasja kostja esitas Prantsusmaal abielu lahutamise hagi 17. juunil 2014 kell 8.20 hommikul, ei muuda selles küsimuses midagi.

45.      See seisukoht on tema sõnul kooskõlas määruse nr 2201/2003 artikliga 19 kehtestatud pooleliolevate kohtuasjade reeglite eesmärgiga,(14) milleks on vältida erinevates kohtutes algatatud samaaegsetes menetlustes ja Euroopa Kohtu praktikas omavahel vastuolus olevate otsuste tegemise ohtu.

46.      Ühendkuningriigi valitsus käsitleb siiski mõlemat eelotsuse küsimust.

47.      Ühendkuningriigi valitsus väidab kõigepealt, et esimest küsimust, milleks on küsimus, kas Prantsusmaa kohtu pädevus on kindlaks tehtud määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses, ei teki juhul, kui tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on „kohus, kellele hagi on esitatud hiljem”. Ta meenutab, et Euroopa Kohus on otsustanud, et seda sätet(15) tuleb – nagu ka 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(16) ning määruse nr 44/2001(17) samaväärseid sätteid ‐ tõlgendada teleoloogiliselt, võttes arvesse määruse nr 2201/2003 eesmärke, milleks on vältida samaaegseid menetlusi erinevate liikmesriikide kohtutes ja nende tulemusena tehtud otsuste omavahelist vastuolu.

48.      Ehkki Prantsusmaa kohtu pädevus oli teataval hetkel kindlaks tehtud, ei ole see enam nii, sest Prantsusmaal algatatud kohtulik lahuselumenetlus rauges. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks seega asuma seisukohale, et tegelikult pooleliolevaid kohtuasju enam ei ole. See lahendus võimaldaks tagada, et saavutatakse määruse nr 2201/2003 artikli 19 eesmärk, milleks on vältida omavahel vastuolus olevaid kohtuotsuseid ja seega tagada õiguskindlus, sundides hagejat samal ajal tegutsema, et menetluses saavutataks edusamme, kui see tuleb läbi viia kindlate tähtaegade jooksul ja raugeb aja möödudes.

49.      Ühendkuningriigi valitsus teeb ettepaneku vastata teisele küsimusele sellise sisulise otsusega, et määruse nr 2201/2003 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et termin „kindlaks tehtud” eeldab, et pool, kes palub algatada esimese menetluse – nagu kohtulik lahuselumenetlus, mille palus käsitletaval juhul algatada põhikohtuasja kostja – tegutseks hoolsalt selle nimel, et menetluses liigutaks lahenduse poole.

50.      Ta väidab selles küsimuses, et määruses nr 2201/2003 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade reeglite eesmärki, milleks on vältida samaaegseid menetlusi erinevates kohtutes ja omavahel vastuolus olevate otsuste ohtu, tuleb pidada eesmärgiks, mis hõlbustab vaidluses lahenduse poole liikumist, mitte ei takista seda, mis tähendab niisiis, et pooled tegutsevad selle nimel, et menetluses tehtaks edusamme.

51.      Seega on küsimus, kas hageja tegutses hoolsalt, et menetluses, mille ta palus algatada, tehtaks edusamme, või lihtsalt lasi sellel menetlusel aja möödudes raugeda, asjakohane selle hindamisel, kas selle kohtu pädevus, kellele ta hagi esitas, on kindlaks tehtud määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses. Igasugune muu lahendus võib viia ummikusse, takistades vaidluse lahendamist ning võttes kostjalt tema õiguse õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses.

3.      Komisjoni märkused

52.      Komisjon märgib kõigepealt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused rajanevad kahel eeldusel, millest üks on tõene ja teine väär.

53.      Ta rõhutab esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub põhimõttest, et Prantsusmaal algatatud kohtulik lahuselumenetlus takistab määruse nr 2201/2003 artikli 19 kohaselt lahutusmenetluse algatamist teises liikmesriigis, mida ta peab õigeks.

54.      Ta märgib siiski, et selle sätte sõnastus ei vii tingimata niisugusele järeldusele. Seda õigusnormi võib kõigepealt tõlgendada nii, et kohtuliku lahuselumenetluse algatamine takistab üksnes teise kohtuliku lahuselumenetluse algatamist, kuid mitte lahutusmenetluse algatamist. Seda võib siiski tõlgendada ka nii, et see takistab ükskõik missuguste samaaegsete menetluste algatamist abieluasjades.

55.      Ta leiab aga, et õige on see teine ettepanek, sest määruse nr 2201/2003 artiklis 19 ei ole nõutud, et samaaegsete menetluste ese ja asi oleksid samad, vaid ainult seda, et pooled oleksid samad. Lisaks on pooleliolevate kohtuasjade reegli eesmärk vältida seda, et erinevate liikmesriikide kohtud teevad omavahel vastuolus olevaid otsuseid, mis takistaks nende hilisemat tunnustamist, nagu on sätestatud määruse nr 2201/2003 artikli 22 punktis d. Lõpuks märgib ta, et niisugune lahendus tuleks valida eelkõige juhul, kui lahuselu tunnustamise hagide ja abielu lahutamise hagide vahel on tihe seos.

56.      Teiseks rõhutab ta, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub põhimõttest, et küsimust, kas on pooleliolevaid kohtuasju, tuleb hinnata selle kuupäeva seisuga, mil talle esitati abielu lahutamise hagi, s.o 13. juuni 2014. aasta seisuga, mitte selle kuupäeva seisuga, mil ta arutas küsimust, kas ta peaks menetluse peatama, s.o käsitletaval juhul 9. oktoobri 2014. aasta seisuga – põhimõte, mida komisjon peab vääraks.

57.      Nimelt on pooleliolevate kohtuasjade reegli eesmärk vältida samaaegsete hagide esitamist abieluasjades ning hoida ära erinevates liikmesriikides tehtavate omavahel vastuolus olevate otsuste oht, kohaldades rangelt põhimõtet prior temporis. See tähendab, et see reegel ei takista pooltel pöördumast erinevate liikmesriikide kohtutesse, vaid eeldab lihtsalt, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, peatab menetluse ja vajaduse korral loobub oma pädevusest.

58.      Komisjon leiab, et niisuguses olukorras, nagu vaadeldakse põhikohtuasjas, kus liikmesriigi kohtus on pooleli menetlus hetkel, kui pöördutakse teise liikmesriigi kohtu poole, kuid kus esimeses liikmesriigis algatatud menetlus rauges hetkel, mil esitati taotlus kustutada registrist teises liikmesriigis algatatud menetlus, on pooleliolevate kohtuasjade hindamisel asjakohaseks kuupäevaks kuupäev, mil kohus, kelle poole pöörduti teises liikmesriigis, teeb otsuse küsimuses, kas ta peab menetluse peatama ja vajaduse korral oma pädevusest määruse nr 2201/2003 artikli 19 alusel loobuma. Seda tõlgendust kinnitavad tema arvates nii määruse nr 2201/2003 artikli 19 sõnastus kui ka selle määruse üldine ülesehitus ja eesmärk.

59.      Käsitletaval juhul ei olnud hetkel, mil eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi otsuse küsimuses, kas ta peaks peatama menetluse, mille eesmärk on teha otsus abielu lahutamise hagi kohta, mille esitas põhikohtuasja hageja, s.o 9. oktoobril 2014 enam samaaegset menetlust Prantsusmaal, sest kohtulik lahuselumenetlus rauges 16. juunil 2014, ega seega ka omavahel vastuolus olevate otsuste ohtu. Asjaolul, et põhikohtuasja kostja esitas Prantsusmaal abielu lahutamise hagi 17. juuni 2014. aasta esimesel tunnil, ei ole tema sõnul tähtsust, sest selle kuupäeva seisuga oli Ühendkuningriigis menetlus pooleli ja seega oli tegemist poolelioleva kohtuasjaga.

60.      Komisjon järeldab nendest asjaoludest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele ei ole vaja vastata, ning pakub vastuse välja ainult teise võimalusena, analüüsides esimese küsimuse punkti a ja teist küsimust koos.

61.      Kõigepealt märgib ta, et termin „kindlaks tehtud pädevus” peab loogiliselt seonduma sellega, et kohus, kelle poole pöörduti, kontrollib oma pädevust määruse nr 2201/2003 alusel ja tema poole pöördumise kehtivust, lähtudes omaenese siseriiklikust menetlusõigusest.

62.      Leides, et määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 2 käsitlev kohtupraktika on määruse nr 2201/2003 artikli 19 tõlgendamisel asjakohane, meenutab ta, et oma kohtuotsuses Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances(18) otsustas Euroopa Kohus, et „kui ükski kohtuvaidluse pool ei ole kohtualluvust vaidlustanud kuni sisulises küsimuses seisukoha võtmiseni asja arutavas kohtus, mida siseriikliku menetlusõiguse kohaselt loetakse nimetatud kohtule esitatud esimeseks kaitseks, siis on kindlaks tehtud, et asi allub kohtule, kellele hagi esitati esimesena”.

63.      Põhikohtuasjas ei ole aga mingit kahtlust, et 15. detsembri 2011. aasta mitteleppimismääruse andnud Prantsusmaa kohtu pädevus tehti kohe menetluse alguses kindlaks selle kohtupraktika tähenduses. Esiteks andis see kohus loa esitada hagi ja teiseks kaasati põhikohtuasja hageja menetlusse, sest ta sai esitada esialgse õiguskaitse abinõude taotluse ega vaidlustanud ei esimeses kohtuastmes ega apellatsiooniastmes, et rahvusvaheline kohtualluvus kuulub Prantsusmaa kohtule.

64.      Seejärel arvab ta, et määruse nr 2201/2003 artikliga 19 ei ole kehtestatud hagejale menetluses, mis algatati kohtus, kellele hagi on esitatud esimesena, mingit kohustust võtta hoolsalt ja mõistlikult kiiresti meetmeid, et selles menetluses tehtaks edusamme. Ta võib vabalt toimida nii, nagu ta kõige sobivamaks peab, järgides kohaldatavates siseriiklikes õigusaktides sätestatut, kusjuures kohus, kellele hagi esitati, peab nende kohaldamist kontrollima ning teda vajaduse korral karistama kõikide häirivate või kuritarvitavate manöövrite eest.

65.      Igal juhul on liikmesriigi kohtul võimatu hinnata, kas see, kui ühe liikmesriigi kohtus algatatud menetluses ei tehta edusamme, on märk kuritarvitusest. Komisjon märgib selle kohta, et põhikohtuasja hageja oleks võinud ise esitada kostja vastu põhikohtuasjas mitte üksnes lahuselu tunnustamise hagi, vaid ka abielu lahutamise hagi, nagu ilmneb Cour de cassationi 10. veebruari 2014. aasta arvamusest.

66.      Ta leiab, et määruse nr 2201/2003 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, ei lakka olemast kindlaks tehtud seetõttu, et hageja selles kohtus algatatud menetluses ei tee kogu vajaliku hoolsuse ja nõutava kiirusega midagi, et menetluses liigutaks lahenduse poole.

V.      Õiguslik analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

67.      Kõigepealt tuleb tutvustada – kõikide reservatsioonidega, mis sellega kaasnevad – Prantsuse kohtulikku lahuselumenetlust ja lahutusmenetlust käsitleva õiguse eripärasid, et võtta täpne meede, mis on kooskõlas põhikohtuasjas vaadeldava olukorra eripäradega ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuste erakordsusega.

1.      Kohtuliku lahuselumenetluse ja lahutusmenetluse eripärad Prantsusmaal

68.      Nagu märgib Bernard de la Gâtinais, Cour de cassationi esimene kohtujurist, oma ettepanekus Cour de cassationi 10. veebruari 2014. aasta arvamuse all(19) ‐ millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ‐, on lahuselu pikka aega peetud „katoliiklaste lahutuseks”, sest selle „peamine mõju on tuvastada õiguslikult abikaasade lahkuminek ning reguleerida selle inimlikke ja materiaalseid tagajärgi, jättes samas abielulise sideme alles”. Seega, kui lahutus sisaldab oma võimalike tagajärgede poolest lahuselu, siis lahuselul ei ole lahutuse peamist tunnust, milleks on abielulise sideme katkemine. See lihtne põhjus seletabki põhimõtet, mille kohaselt saab abielu lahutamise hagi muuta lahuselu tunnustamise hagiks, samas kui vastupidine ei ole võimalik – põhimõte, mis on sätestatud code de procédure civile’i artiklis 1076.

69.      Selles viimases õigusnormis on seega ette nähtud – nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et isik, kes esitab lahuselu tunnustamise hagi, ei saa muuta seda hagi abielu lahutamise hagiks(20) ning on teatavas mõttes selle menetluse vang, mille algatamist ta taotles. Seega kui kohus, kellele on esitatud lahuselu tunnustamise hagi, on andnud mitteleppimismääruse, millega abikaasadel lubatakse taotleda lahuselu tunnustamise menetluse algatamist nagu põhikohtuasjas, on hagejal ainult kaks võimalust. Esiteks võib ta otsustada saavutada lahuselu tunnustamise ja viia menetluse seega lõpule, esitades lahuselu tunnistamise hagi kostja vastu, mida kolme esimese kuu jooksul pärast mitteleppimismääruse andmist on code de procédure civile’i artikli 1113 kohaselt õigus teha ainult temal. Ta võib lahuselu tunnustamisest siiski ühel või teisel põhjusel ka loobuda ning eelkõige eelistada lahutust, loobudes oma lahuselu tunnustamise hagist, kusjuures abielu lahutamise hagi vastuvõetavas sõltub sel juhul sellest, kas seda loobumist aktsepteeritakse ja kas see on lõplik.(21)

70.      Seevastu kostja võib kohtulikus lahuselumenetluses siis, kui code de procédure civile’i artiklis 1113 nimetatud kolmekuuline tähtaeg on möödunud, mitte üksnes korvata hageja tegevusetuse nii, et esitab ise tema vastu lahuselu tunnustamise hagi, vaid ka esitada tema vastu abielu lahutamise hagi, kusjuures tema vastuhagi on code de procédure civile’i artiklitest 1076, 1111 ja 1113 lähtudes vastuvõetav.(22)

71.      Peamised sündmused põhikohtuasjas ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimused tulebki asetada sellesse õiguslikku konteksti.(23)

2.      Põhikohtuasja eripärad

72.      On selge ega ole vaidlustatud, et kuna põhikohtuasja hageja ja kostja on Prantsuse Vabariigi kodanikud, oli Prantsusmaa kohus, kellele viimane esitas lahuselu tunnustamise hagi, vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktile b rahvusvaheliselt pädev seda arutama, nagu ta oli pädev ka tegema otsust abielu lahutamise hagi kohta, mille viimane esitas 17. juunil 2014. Samavõrd selge on see, et kuna mõlema abikaasa alaline elukoht on Ühendkuningriigis, on ka selle liikmesriigi kohtud vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktile a rahvusvaheliselt pädevad tegema otsust, millega nende abielu tunnistatakse lahutatuks.

73.      Selge on ka see, et kuna põhikohtuasja kostja esitas Prantsusmaa kohtule lahuselu tunnustamise hagi esimesena, käsitletaval juhul 30. märtsil 2011, pöörduti Ühendkuningriigi kohtu poole, kellele põhikohtuasja hageja esitas abielu lahutamise hagi 24. mail 2011, hiljem ja see kohus peaks seega menetluse vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikele 1 peatama seniks, kuni on kindlaks tehtud selle Prantsusmaa kohtu pädevus.

74.      Lõpuks tuleb märkida, et sama selge on, et Prantsusmaa kohus, kelle poole pöörduti esimesena, tunnistas ennast 15. detsembril 2011 antud mitteleppimismääruses pädevaks tegema otsust lahuselu tunnustamise hagi kohta, mille esitas põhikohtuasja kostja, ning palus samal ajal pooltel taotleda kohtuliku lahuselumenetluse algatamist. Seega jättis High Court of Justice vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikele 3 – nagu ilmneb eelotsusetaotlusest – 7. novembril 2012 rahuldamata abielu lahutamise hagi, mille põhikohtuasja hageja oli esitanud, ja seda viimase nõusolekul.

75.      Sellest järeldub, et vähemalt selles esimeses etapis kulges põhikohtuasi nii, et järgiti määruse nr 2201/2003 artiklis 19 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade reegleid.

76.      Eelkõige tuleb rõhutada ‐ nagu märkis komisjon, kusjuures selles küsimuses vaidlust ei ole –, et pooleliolevate kohtuasjadega selle sätte tähenduses on tegemist siis,(24) kui ühes liikmesriigis esitatakse abielu lahutamise hagi ja teises samal ajal lahuselu tunnustamise hagi, sest selles õigusnormis on nõutud ainult, et pooled oleksid samad, mitte et hagide ese ja asi oleksid täpselt samad.(25)

77.      Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused ei puuduta siiski põhikohtuasja esimest etappi, vaid ühte järgmist etappi, mis algas veidi enne code de procédure civile’i artiklis 1113 ette nähtud 30‑kuulise tähtaja möödumist, mille lõpul aegus mitteleppimismäärus, mille andis Prantsusmaa kohus, kelle poole pöörduti esimesena.

78.      Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, püüdis põhikohtuasja hageja saavutada Hight Court of Justice’is veidi enne selle tähtaja möödumist 6. juunil 2014, et see kohus aktsepteeriks tema abielu lahutamise hagi ennetähtaegselt.(26) See taotlus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab „leidlikuks”, jäeti siiski rahuldamata, sest see tundus liiga uudne. Põhikohtuasja hageja esitas seejärel 13. juunil 2014 eelotsusetaotluse esitanud kohtule abielu lahutamise hagi.

79.      Selles küsimuses tuleb märkida, et 13. juuni 2014. aasta abielu lahutamise hagi ei jätnud eelotsusetaotluse esitanud kohus ‐ erinevalt 6. juuni 2014. aasta taotlusest, mille ese on teine – ametlikult rahuldamata, ilma et ta oleks seda selgitanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei näita ära, kas ta leiab, et tema poole pöördumine oli nii Ühendkuningriigi õigusest kui ka määruse nr 2201/2003 artiklist 16 lähtudes õiguspärane.

80.      Igal juhul algatati menetlus, mille käigus esitas Hight Court of Justice põhikohtuasjas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, selle abielu lahutamise hagi tulemusena, mille põhikohtuasja hageja esitas 13. juunil 2014, kusjuures põhikohtuasja kostja palub sel kohtul jätta see läbi vaatamata just määruse nr 2201/2003 artikli 19 alusel, väites, et 13. juuni 2014. aasta seisuga oli ikka veel pooleli kohtulik lahuselumenetlus, ja viidates menetluse kuritarvitamisele.

81.      Selle hagi esitamise eripärane kontekst selgitab lisaks ka tema Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste pehmelt öeldes erakordset sõnastust, millel tulebki nüüd peatuda.

3.      Eelotsuse küsimuste erakordsus

82.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks eelotsuse küsimust on omavahel tihedalt seotud, sest juba oma sõnastuse enda poolest puudutavad need mõistet „kindlaks tehtud pädevus” määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõigete 1 ja 3 tähenduses.

83.      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhiliselt nimelt sisuliselt teada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et tuleb asuda seisukohale, et selle liikmesriigi kohtu pädevus, kellele on esimesena esitatud lahuselu tunnustamise hagi, on ikka „kindlaks tehtuks” niisugustel asjaoludel, nagu ta kirjeldab:

–        kui hageja selles kohtulikus lahuselumenetluses, kellel on lubatud esitada lahuselu tunnustamise hagi kostja vastu seaduses ette nähtud 30‑kuulise tähtaja jooksul, ei esita hagi selle tähtaja jooksul ja ootab seega selle menetluse raugemist, et algatada uus lahutusmenetlus samas kohtus;

–        kui kohtuliku lahuselumenetluse raugemine toimub veidi aega pärast teises liikmesriigis algatatud lahutusmenetluse algatamist, ning

–        kui hageja kohtulikus lahuselumenetluses võib ajavahe tõttu ikka algatada lahutusmenetluse enne kostjat.

84.      Oma teises küsimuses küsib ta, kas määruse nr 2201/2003 artiklit 19 ja eelkõige terminit „kindlaks määratud” tuleb tõlgendada nii, et see kohustab poolt, kes palus algatada liikmesriigi kohtus kohtuliku lahuselumenetluse, tegutsema hoolsalt ja kiiresti, et selles menetluses jõutaks lahenduseni.

85.      Teine küsimus on mitmes mõttes ainult esimese ümbersõnastamine, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib lõpuks ja peamiselt välja selgitada, kas võib asuda seisukohale, et selle liikmesriigi kohtu pädevus, kellele on esimesena esitatud lahuselu tunnustamise hagi, on ikka kindlaks tehtud määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõigete 1 ja 3 tähenduses, kui hageja ei ilmuta mingit hoolsust, et viia see menetlus lõpule.

86.      Igal juhul puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused seega eranditult küsimust, kas määrust nr 2201/2003 tuleb tõlgendada nii, et tuleb asuda seisukohale, et Prantsusmaa kohtu pädevus, mis on nõuetekohaselt kindlaks tehtud selle määruse artikli 19 tähenduses, mis puudutab lahuselu tunnustamise hagi, mille põhikohtuasja kostja esitas 30. märtsil 2011, on „ikka” kindlaks tehtud põhikohtuasja asjaoludel ning kas ta peaks seega menetluse peatama ja vajaduse korral oma pädevusest Prantsusmaa kohtu kasuks loobuma lahutusmenetluses, mille põhikohtuasja hageja palus eelotsusetaotluse esitanud kohtus 13. juunil 2014 algatada.

87.      Sellele küsimusele vastamiseks tuleb siiski kõigepealt kindlaks teha, keda – kas eelotsusetaotluse esitanud kohut, kellele põhikohtuasja hageja esitas 13. juunil 2014 abielu lahutamise hagi, või Prantsusmaa kohut, kellele põhikohtuasja kostja esitas abielu lahutamise hagi 17. juunil 2014 – tuleb põhikohtuasja konkreetsetel asjaoludel, mida iseloomustab see, et Prantsusmaal algatatud kohtulik lahuselumenetlus rauges nende kahe kuupäeva vahel, pidada „kohtuks, kellele hagi on esitatud esimesena”, määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses. See küsimus sõltub aga nii määruse nr 2201/2003 artikli 16 – millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole viidanud – kui ka selle määruse artikli 19 tõlgendusest.

88.      Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahte eelotsuse küsimust esiteks analüüsida koos ning teiseks tuleb neid laiendada ja need ümber sõnastada nii, et need puudutaksid ka määruse nr 2201/2003 artiklit 16.

89.      Arvan, et põhiküsimuse, millele Euroopa Kohus peab vastama selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule teavet, mis võimaldab tal põhikohtuasja lahendada, võib seega sõnastada järgmiselt:

„Kas määruse nr 2201/2003 artikleid 16 ja 19 tuleb tõlgendada nii, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas:

–        mil ühe liikmesriigi kohtus algatatud kohtulik lahuselumenetlus on raugenud, ning

–        samal ajal esitati kaks abielu lahutamise hagi, üks teise liikmesriigi kohtule veidi aega enne kohtuliku lahuselumenetluse raugemist ja teine esimese liikmesriigi kohtule veidi aega pärast sedasama raugemise kuupäeva,

tuleb asuda seisukohale, et esimese liikmesriigi kohtu pädevus teha otsus abielu lahutamise hagi kohta on kindlaks tehtud?”

B.      Määruse nr 2201/2003 artiklite 16 ja 19 tõlgendamine

90.      Ehkki Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus tõlgendada määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõiget 2, mis käsitleb pooleliolevaid kohtuasju vanemliku vastutuse valdkonnas,(27) ei ole tal veel olnud võimalust tõlgendada selle artikli 19 lõikeid 1 ja 3, nagu ka mitte määruse nr 1347/2000 artikli 11 lõikeid 1 ja 3 ega ka 28. mai 1998. aasta Brüsseli konventsiooni artikli 11 lõikeid 1 ja 3.

91.      Seevastu on Euroopa Kohtul olnud võimalus tõlgendada nendega samaväärseid sätteid teistes õigusaktides, eelkõige Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 21(28) ja määruse nr 44/2001 artiklit 27,(29) ning ta võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastates seega tõhusalt tugineda sellele kohtupraktikale.(30)

92.      Käesoleval juhul on määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõigetes 1 ja 3 ette nähtud, et pooleliolevate kohtuasjade olukorras peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, ja kui see on nii, loobub oma pädevusest selle teise kohtu kasuks.

93.      Liikmesriigi kohus, kellele on näiteks esitatud abielu lahutamise hagi, peab seega omal algatusel menetluse peatama juhul, kui teise liikmesriigi kohtule on enne seda esitatud näiteks lahuselu tunnustamise hagi, kuni selle viimase kohtu pädevus on kindlaks tehtud. Kui see pädevus on kindlaks tehtud, peab kohus, kellele esitati hiljem abielu lahutamise hagi, oma pädevusest loobuma kohtu kasuks, kellele esitati esimesena lahuselu tunnustamise hagi.

94.      Nende õigusnormidega kehtestatakse seega samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikliga 21 pooleliolevate kohtuasjade valdkonnas menetlusnorm, mis põhineb selgelt ja eranditult kõnesolevate kohtute poole pöördumise kronoloogilisel järjekorral.(31)

95.      Põhikohtuasja asjaoludel, nagu ma juba märkisin, pidi Ühendkuningriigi kohus, kellele põhikohtuasja hageja esitas abielu lahutamise hagi 24. mail 2011, menetluse määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 3 alusel peatama ja siis oma pädevusest määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 3 kohaselt loobuma, mida ta ka tegi.

96.      Küsimused, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtul kerkivad, ei puuduta siiski abielu lahutamise hagi, mille põhikohtuasja hageja esitas 24. mail 2011, vaid abielu lahutamise hagi, mille ta esitas 13. juunil 2014, sest pooleliolevate kohtuasjade probleem, mis tal enda arvates tekib, on seotud sellega, et üksteisele järgnesid kohtulik lahuselumenetlus, mis algatati Prantsusmaal 30. märtsil 2011, ja lahutusmenetlus, mis algatati Prantsusmaal 17. juunil 2014, ning nende kahe kuupäeva vahel esitati Ühendkuningriigis abielu lahutamise hagi.

97.      Rangelt kronoloogilises plaanis tuleb tõdeda, et kuigi 13. juunil 2014 Ühendkuningriigis algatatud lahutusmenetlus algatati enne seda, kui Prantsusmaal algatati 17. juunil 2014 lahutusmenetlus, oli Prantsusmaal 30. märtsil 2011 algatatud kohtulik lahuselumenetlus ikka veel pooleli kuupäeval, mil Ühendkuningriigis algatati lahutusmenetlus.

98.      Teiste sõnadega ei võimalda määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõiked 1 ja 3 üksi lahendada pooleliolevate kohtuasjade probleemi, mis tekib niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, mida iseloomustab „abielu lõpetamise” menetluse dualism Prantsusmaal ja samaaegsete lahutusmenetluste algatamine kahes erinevas liikmesriigis veidi enne ja otsekohe pärast kohtuliku lahuselumenetluse raugemist.

99.      Esiteks võib asuda seisukohale, et hetkel, mil eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitati abielu lahutamise hagi, s.o 13. juunil 2014, oli ta ikka veel kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, ning et ta pidi menetluse peatama ja oma pädevusest loobuma, sest kohtulik lahuselumenetlus oli veel pooleli.

100. Sellegipoolest võib ka otsustada esiteks, et hetkel, mil Prantsusmaa kohtule esitati abielu lahutamise hagi, s.o 17. juunil 2014, oli eelotsusetaotluse esitanud kohus see kohus, kellele hagi on esitatud esimesena, sest kohtulik lahuselumenetlus oli raugenud.

101. Seega tuleb põhikohtuasjas kerkinud probleemile väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lahendust otsida nii, et arvesse võetakse määruse nr 2201/2003 üldist ülesehitust ja eesmärki, mida selles sätestatud reeglitega taotletakse.(32)

102. Ma arvan eelkõige, et komisjoni ettepanekut, mis seisneb selles, et Euroopa Kohus määrab kohtupraktikas kindlaks kuupäeva, mille seisuga tuleb pooleliolevaid kohtuasju hinnata, ei saa järgida, sest see viib tegelikkuses selleni, et põhikohtuasjas eitatakse igasuguseid pooleliolevaid kohtuasju üldse. Mulle näib sobivam lähenemine, mida pooldab Ühendkuningriigi valitsus ja mis seisneb selles, et tehakse kindlaks, kumba kahest kohtust, kellele on samal ajal esitatud abielu lahutamise hagi ja kes on mõlemad pädevad selle kohta otsust tegema, tuleb põhikohtuasja asjaoludel pidada kohtuks, kellele hagi on esitatud esimesena.

103. Selles küsimuses tuleb meenutada, et pooleliolevaid kohtuasju puudutavate reeglite eesmärk on liidusisese hea õigusemõistmise huvides vältida samaaegseid menetlusi eri liikmesriikide kohtutes ja vastuolulisi otsuseid, mis sellest tuleneda võivad.(33)

104. Sel eesmärgil on määruse nr 2201/2003 artiklis 19 sätestatud selge ja tõhus pooleliolevate kohtuasjade juhtumite lahendamise süsteem, mis põhineb eespool vaadeldud kronoloogilisel menetlusnormil, kuid on kindlaks määratud ka selle artiklis 16(34) ja milleks on mõiste „kohtule hagi esitamine”.

105. Tuleb nimelt meenutada, et pooleliolevate kohtuasjade reeglite kohaldamisel loetakse, et kohtule on esitatud hagi vastavalt sellele sättele kas kuupäeval, mil talle esitati hagiavaldus, või kuupäeval, mil hagiavalduse sai ametiasutus, kelle ülesanne on sellest teatada või see kätte toimetada, sõltuvalt võimalusest, mille valis liikmesriik, mille kohus see on, kusjuures tuleb täpsustada, et mõlemal juhul ei tohi hageja jätta astumata samme, mis ta peab astuma, et sellest hagist kas teatatakse või see toimetatakse kätte või see esitatakse kohtule.

106. Määruse nr 2201/2003 artiklis 16 on määratud kindlaks mõiste „kohtule hagi esitamine” nii menetluslikud kui ka ajalised omadused, nähes ette, mis hetkel ja mis tingimustel see toimub, sõltumata reeglitest, mida kohaldatakse liikmesriikides.(35) Laiemas mõttes tuleb mõistet „kohus, kellele hagi on esitatud esimesena”, mõista kui liidu õiguse iseseisvat mõistet.(36)

107. See, kuidas peab määruse nr 2201/2003 artiklis 16 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade reeglit konkreetselt kohaldama niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, tuleb seega kindlaks teha, lähtudes määruse nr 2201/2003 artiklist 19, sest see kohaldamine peab võimaldama maksimaalselt piirata samaaegsete menetluste ohtu ja vältida seda, et menetluse peatamine kohtus, kellele hagi on esitatud hiljem, ei pikeneks oma kestuselt.(37)

108. Esimene probleem, mis tuleb lahendada, on niisiis küsimus, kas võib asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule „esitati hagi” tõesti 13. juunil 2014 määruse nr 2201/2003 artikli 16 tähenduses.

109. Nõnda näib see tõesti olevat. Põhikohtuasja hageja esitas oma abielu lahutamise hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule 13. juunil 2014 ja miski eelotsusetaotluses ei võimalda asuda seisukohale, et ta ei võtnud meetmeid, mis ta oli kohustatud vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 16 võtma. Selle lõplik kontrollimine on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

110. Lisaks tuleb märkida, et näib ka, et Prantsusmaa kohtule „esitati hagi” määruse nr 2201/2003 artikli 16 tähenduses, st põhikohtuasja kostja esitas oma abielu lahutamise hagi tõesti 17. juunil 2014.

111. Määruse nr 2201/2003 artiklis 19 sätestatud kronoloogilise menetlusnormi range kohaldamine eeldab seega, et põhikohtuasja asjaoludel on kohtuks, kellele abielu lahutamise hagi esitati esimesena, eelotsusetaotluse esitanud kohus ning seega pidi Prantsusmaa kohus, kellele hagi esitati hiljem, menetluse peatama seniks, kuni eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevus on kindlaks tehtud, ja vajaduse korral oma pädevusest loobuma.

112. Et esiteks tuleb asuda seisukohale, et Prantsusmaa kohus kaotas oma pädevuse teha otsus kohtulikus lahuselumenetluses, mille algatas põhikohtuasja kostja, sest see menetlus rauges, ning teiseks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohut pidada kohtuks, kellele abielu lahutamise hagi esitati esimesena, näib, et erinevad faktilised asjaolud, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsuse küsimustes määravaks pidanud,(38) ei ole asjakohased. Jääb üksnes küsimus, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevus on kindlaks tehtud määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses.

113. Ehkki selle otsuse peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 3 on eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev tegema otsust lahutuse kohta, mida põhikohtuasja pooled soovivad. Lisaks võib märkida, et esiteks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus loobunud oma pädevusest teha otsus abielu lahutamise hagi kohta, mille põhikohtuasja hageja esitas – vastupidi, ning teiseks ei ole põhikohtuasja kostja väitnud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pädev, vaid ainult esitanud taotluse jätta abielu lahutamise hagi, mille põhikohtuasja hageja on esitanud, määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõike 3 alusel läbi vaatamata või kustutada see kohtuasjade registrist.(39)

114. Veel võib väita vastu, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas asetab määruse nr 2201/2003 artiklite 16 ja 19 väljapakutud tõlgendus ebasoodsasse olukorda isikud, kes ei saa nagu põhikohtuasja kostja taotleda pärast kohtuliku lahuselumenetluse algatamist, et Prantsusmaal algatataks lahutusmenetlus, kui teises liikmesriigis algatatakse lahutusmenetlus veidi aega enne code de procédure civile’i artiklis 1113 ette nähtud kohtuliku lahuselumenetluse raugemise tähtaja möödumist.

115. See ebasoodus asjaolu on siiski pigem näiline kui tegelik, sest on selge, et põhikohtuasja kostja sai oma lahuselu tunnustamise hagist loobuda, et esitada seejärel Prantsusmaa kohtule abielu lahutamise hagi, kui ta seda soovib. Kui mingi ebasoodus asjaolu eksisteeribki, siis see on ainult Prantsusmaal „abielu lõpetamise” menetluse dualismi ning selle menetlusliku tasakaalustamatuse tagajärg, mille tekitavad code de procédure civile’i artiklid 1076, 1111 ja 1113 hageja ja kostja vahel kohtuliku lahuselumenetluse läbiviimisel.

116. Igal juhul, ja nagu märgib kohtujurist Jääskinen oma ettepanekus kohtuasjas Weber(40) seoses määruse nr 44/2001 artikliga 27, viib pädevuse eesõigus, mis on selle õigusnormiga loodud üksnes kronoloogilise kriteeriumi põhjal, tingimata selleni, et soodustatakse poolt, kes oli ühe liikmesriigi kohtu poole pöördumisel kiirem.

117. Eelnevast tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele tuleb vastata, et määruse nr 2201/2003 artikleid 16 ja 19 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas:

–        mil ühe liikmesriigi kohtus algatatud kohtulik lahuselumenetlus on raugenud, ning

–        samal ajal esitati kaks abielu lahutamise hagi, üks teise liikmesriigi kohtule veidi aega enne kohtuliku lahuselumenetluse raugemist ja teine esimese liikmesriigi kohtule veidi aega pärast sedasama raugemise kuupäeva,

tuleb asuda seisukohale, et esimese liikmesriigi kohtu pädevus teha otsus abielu lahutamise hagi kohta ei ole kindlaks tehtud.

VI.    Ettepanek

118. Eelnevate arutluskäikude põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Court of Justice (England and Wales), Family Divisioni eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikleid 16 ja 19 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas:

–        mil ühe liikmesriigi kohtus algatatud kohtulik lahuselumenetlus on raugenud, ning

–        samal ajal esitati kaks abielu lahutamise hagi, üks teise liikmesriigi kohtule veidi aega enne kohtuliku lahuselumenetluse raugemist ja teine esimese liikmesriigi kohtule veidi aega pärast sedasama raugemise kuupäeva,

tuleb asuda seisukohale, et esimese liikmesriigi kohtu pädevus teha otsus abielu lahutamise hagi kohta ei ole kindlaks tehtud.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 – ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243; edaspidi „määrus nr 2201/2003”.


3 – Edaspidi „põhikohtuasja hageja”.


4 – Edaspidi „põhikohtuasja kostja”.


5 – EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.


6 – ELT L 351, lk 1.


7 –      C‑111/01, EU:C:2003:257, punkt 27.


8 – Vt määruse nr 2201/2003 artikkel 15.


9 – Vt põhjendused 33 ja 34 ning artiklid 32‐34.


10 – ELT L 7, lk 1.


11 – ELT L 201, lk 107.


12 – Cour de cassationi esimese tsiviilkolleegiumi otsus kassatsioonkaebuse nr 12‑24001 kohta (ECLI:FR:CCASS:2013:C100695).


13 ‐ Vt kohtuotsus Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:665, punkt 86).


14 –      Vt kohtuotsus C (C‑376/14 PPU, EU:C:2014:2268) ja kohtujuristi seisukoht, Szpunar, kohtuasi C (C‑376/14 PPU, EU:C:2014:2275, punktid 58‐60).


15 – Vt kohtuotsus Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:665, punktid 64 ja 66).


16 –      (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon”). Vt kohtuotsused Gasser (C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 41) ning Mærsk Olie & Gas (C‑39/02, EU:C:2004:615).


17 – Vt kohtuotsus Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances (C‑1/13, EU:C:2014:109, punkt 40).


18 – C‑1/13, EU:C:2014:109, punkt 45.


19 –      Kassatsioonkaebus nr 13/70007 (ECLI:FR:CCASS:2014:AV15001), edaspidi „10. veebruari 2014. aasta arvamus”.


20 – Vt Bernard de la Gâtinais’ ettepanek 10. veebruari 2014. aasta arvamuse all ja Cour de cassationi viidatud kohtupraktika.


21 – Vt Watine-Drouin, C., Séparation de corps, causes, procédure, effets, JurisClasseur Notarial, Fascicule n° 5, nr 34 ja seal viidatud kohtupraktika.


22 – Vt 10. veebruari 2014. aasta avamus ja Bernard de la Gâtinais’ ettepanek.


23 – Selles küsimuses tuleb mainida, nagu märkis põhikohtuasja hageja, et Cour de Cassation jättis muutmata apellatsioonikohtu otsuse, milles oli otsustatud, et vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktile a ja artiklile 16 „on kohtule lahutuse valdkonnas hagi esitatud nõuetekohaselt taotluse esitamise kuupäeval, tingimusel et sellele järgneb abielu lahutamise hagi”; vt Cour de cassationi esimese tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2013. aasta otsus, kassatsioonkaebus nr 12‑24001 (ECLI:FR:CCASS:2013:C100695). Ehkki määruse nr 2201/2003 niisugune tõlgendus võib – eeldusel, et Euroopa Kohus tunnustab seda – tõesti lahendada põhikohtuasjas tekkinud probleemi, ei puuduta Euroopa Kohtule esitatud küsimused siiski Prantsusmaa kohtu poole pöördumise „nõuetekohasust”, vaid ‐ nagu me arutluskäigu jätkus näeme ‐ mõistet „kindlaks tehtud pädevus” määruse nr 2201/2003 artikli 19 tähenduses ja mõistet „kohus, kellele hagi on esitatud esimesena” selle määruse artikli 16 tähenduses.


24 – Tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust seda õigusnormi tõlgendada.


25 – Meenutagem, et määruse nr 2201/2003 artikli 19 lõikesse 1 on sisuliselt üle võetud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud ja Brüsselis 28. mail 1998 allkirjastatud konventsiooni kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta abieluasjades (EÜT C 221, lk 2; edaspidi „28. mai 1998. aasta Brüsseli konventsioon”) artikli 11 lõige 2, mis esitati kui uuenduslik säte, et saaks käsitleda nn „näiliselt pooleliolevaid kohtuasju”, et „võtta spetsiaalselt arvesse erinevusi riikide õiguskordade vahel, mis on seotud sellega, et kõikides nendes kordades ei tunta lahuselu, lahutust ja abielu tühistamist”. Vt selgitav aruanne, mis käsitleb Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud konventsiooni kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta abieluasjades, mille koostas Alegría Borrás ja mille nõukogu kiitis heaks 28. mail 1998, punkt 54 (EÜT 221, lk 27). Vt ka komisjoni ettepanek (KOM(1999) 220 (lõplik)), mille tulemusena anti nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus nr 1347/2000/EÜ abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta (EÜT L 160, lk 19; ELT eriväljaanne 19/01, lk 209), millele on viidatud komisjoni ettepanekus (KOM(2002) 222 (lõplik)), mille tulemusena anti määrus nr 2201/2003.


26 –      Vt selle kohta käesolev ettepanek, punkt 21.


27 – Vt kohtuotsus Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:665, punktid 64‐86).


28 –      Vt kohtuotsused Zelger (129/83, EU:C:1984:215), Gubisch Maschinenfabrik (144/86, EU:C:1987:528), Overseas Union Insurance jt (C‑351/89, EU:C:1991:279), Tatry (C‑406/92, EU:C:1994:400), von Horn (C‑163/95, EU:C:1997:472), Drouot assurances (C‑351/96, EU:C:1998:242), Gantner Electronic (C‑111/01, EU:C:2003:257), Gasser (C‑116/02, EU:C:2003:657) ja Mærsk Olie & Gas (C‑39/02, EU:C:2004:615).


29 –      Vt eelkõige kohtuotsused Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances (C‑1/13, EU:C:2014:109) ning Weber (C‑438/12, EU:C:2014:212).


30 –      Selle kohta, kuid reservatsioonidega, mille sunnib peale vanemliku vastutuse valdkonna eripära, vt kohtujuristi seisukoht, Jääskinen, kohtuasi Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:578, punktid 95 jj); vt ka eelkõige kohtuotsus Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:665, punkt 64 jj).


31 –      Vt kohtuotsus Gasser (C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 47).


32 –      Vt eelkõige kohtuotsused Gasser (C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 70) ning Cartier parfums‑lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances (C‑1/13, EU:C:2014:109, punkt 33).


33 –      Vt eelkõige Brüsseli konventsiooni kohta kohtuotsus Gasser (C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 41) ja määruse nr 2201/2003 kohta kohtuotsus Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:665, punkt 64).


34 –      Määruse nr 2201/2003 artiklisse 16 on käesoleval juhul üle võetud määruse nr 1347/2000 artikli 11 lõige 4.


35 –      Nagu õigesti märgib kohtujurist Jääskinen oma seisukohas kohtuasjas Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:578, punkt 98). Ta rõhutab selles küsimuses seadusandjapoolset ümberpööramist võrreldes seisukohaga, mille Euroopa Kohus valis Brüsseli konventsiooni artikli 21 küsimuses kohtuotsuses Zelger (129/83, EU:C:1984:215, punkt 16), milles ta otsustas, et „konventsiooni artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et kohtuks, kellele „hagi on esitatud esimesena” tuleb pidada kohut, milles olid esimesena täidetud tingimused, mis võimaldavad lõplikult järeldada, et tegemist on pooleliolevate kohtuasjadega, kusjuures neid tingimusi tuleb hinnata, lähtudes iga asjaomase kohtu siseriiklikust õigusest”.


36 –      Vt kohtujuristi seisukoht, Jääskinen, kohtuasi Purrucker (C‑296/10, EU:C:2010:578, punkt 98).


37 –      Vt analoogia alusel määruse nr 44/2001 artikliga 27 kohtuotsus Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances (C‑1/13, EU:C:2014:109, punktid 38 ja 41).


38 –      St esiteks asjaolu, et põhikohtuasja kostja ei teinud midagi, et viia lõpule kohtulik lahuselumenetlus, mille ta palus Prantsusmaal algatada, vaid isegi püüdis ilmselgelt manööverdada, et takistada ükskõik missuguse muu lahutusmenetluse algatamist Ühendkuningriigis, teiseks asjaolu, et Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa vahelise ajavahe tõttu on Prantsusmaa kohtusse pöörduv hageja määruse nr 2201/2003 artiklis 19 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade kronoloogiliste reeglite tõttu paratamatult soodsamas olukorras.


39 – Vt analoogia alusel määruse nr 44/2001 artikliga 27 kohtuotsus Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances (C‑1/13, EU:C:2014:109, punkt 44).


40 –      C‑438/12, EU:C:2014:43, punkt 79.