Language of document : ECLI:EU:C:2015:630

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 24. septembril 2015(1)

Liidetud kohtuasjad C‑359/14 ja C‑475/14

ERGO Insurance SE, keda esindab tema filiaal ERGO Insurance SE Lietuvos filialas

versus

If P&C Insurance AS, keda esindab tema filiaal If P&C Insurance AS filialas

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vilniaus miesto apylinkės teismas (Leedu))

ja

AAS Gjensidige Baltic, keda esindab AAS „Gjensidige Baltic” Lietuvos filialas

versus

UAB DK PZU Lietuva

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu))

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine – Rooma I ja Rooma II määruse kohaldamisala – Direktiiv 2009/103/EÜ – Haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetus; kummalegi sõidukile on tsiviilvastutuskindlustuse andnud eri kindlustusandja – Liiklusõnnetus, mis on toimunud muus liikmesriigis kui see, kus olid sõlmitud tsiviilvastutuskindlustuse lepingud





1.        Haagisega vedukiga on juhtunud liiklusõnnetus ühes liikmesriigis, kuid mõlemad sõidukid on registreeritud teises liikmesriigis, kus neile on tsiviilvastutuskindlustuse andnud erinevad kindlustusandjad. Veduki kindlustusandja maksab liiklusõnnetuses kannatanule täieliku hüvitise. Seejärel esitab see kindlustusandja nõude (regressinõue) haagise (veetava sõiduki) kindlustusandja vastu sellest maksest osa tagasisaamiseks.

2.        Käesolevate eelotsusetaotlustega otsivad mõlemad siseriiklikud kohtud vastust küsimusele, kas selline regressinõue jääb EL‑i nende normide kohaldamisalasse, mis määravad kindlaks tsiviil- ja kaubandusasjades kohaldatava õiguse, ja kui, siis millised normid on kohaldatavad. Eelotsusetaotluse kohtuasjas C‑359/14 esitas Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse ringkonnakohus), kohtuasjas C‑475/14 Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu Ülemkohus). Mõlemad esitavad tähtsaid küsimusi kollisiooninorme ühtlustavate EL‑i õigusaktide, s.o Rooma I(2) ja Rooma II(3) määruse kohaldamisala ja tõlgendamise kohta. Lisaks vajab vastust küsimus, kas direktiiv 2009/103/EÜ(4) sisaldab selles kontekstis erinorme liiklusõnnetuste korral kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kohta.

 Õiguslik raamistik

 Tsiviil- ja kaubandusasjades kohaldatava rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamise süsteem

3.        Tsiviil- ja kaubandusasjades kohaldatava rahvusvahelise eraõiguse liikmesriikidevahelise ühtlustamise valdkonnas oli Brüsseli konventsioon(5) see õigusakt, mille alusel määrati kindlaks piiriüleste vaidluste menetlemiseks ja lahendamiseks pädevate kohtute riik. Selle asendas Brüsseli I määrus.(6) Rooma konventsioon(7) sõlmiti selleks, et ühtlustamisega jätkata. Järgmiseks võeti vastu kaks määrust (Rooma I ja Rooma II määrus) selle tagamiseks, et kollisiooniolukordades kohaldatakse reguleeriva riigi õiguse kindlaksmääramisel samu eeskirju kogu Euroopa Liidus, olenemata sellest, millise liikmesriigi kohtus menetlus algatati. Rooma I ja Rooma II määruse põhieesmärgid on muu hulgas siseturu nõuetekohase toimimise tagamine, kohtuvaidluste tulemuste prognoositavaks muutmine ning õiguskindluse ja kohtuotsuste vaba liikumise parandamine.(8)

4.        Mõlemal määrusel on teatavad ühised põhimõtted, nagu näiteks eesmärk tagada, et kummagi sisuline reguleerimisala ja tõlgendamine on kooskõlas teisega ja Brüsseli I määrusega.(9) Mõlema määrusega on kooskõlas ka see, kui kollisiooninormid määratakse kindlaks EL‑i õiguse muude, konkreetseid valdkondi reguleerivate sätete alusel.(10)

 Rooma I määrus

5.        Rooma I määrust kohaldatakse „[…] seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades”.(11)

6.        Üldreegel on, et lepingute suhtes kohaldatakse poolte valitud õigust.(12)

7.        Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, määratakse see põhimõtteliselt kindlaks artiklis 4 sätestatud üldiste normide alusel. Artikli 4 lõige 1 näeb ette reegli kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks teatavate konkreetsete lepinguliikide puhul. Muid lepinguid või lepinguid, mis sisaldavad mitme lepinguliigi elemente, reguleerib artikli 4 lõike 2 kohaselt selle riigi õigus, kus on selle poole harilik viibimiskoht, kellelt nõutakse lepingule iseloomulikku sooritust. Muudel juhtudel reguleerib lepingut selle riigi õigus, millega see on kõige tihedamalt seotud (artikli 4 lõiked 3 ja 4).

8.        Konkreetseid lepinguliike käsitlevad veel artiklid 5–8. Artikkel 7 käsitleb kindlustuslepingute suhtes kohaldatavat õigust. Artikli 7 lõige 3 sätestab, et käesolevates asjades kõne all olevate kindlustuslepingute puhul võivad pooled valida artikli 3 kohaselt kohaldatavaks õiguseks üksnes teatava riigi õiguse. Nii näiteks võivad nad kohaldatavaks õiguseks valida selle liikmesriigi õiguse, kus risk lepingu sõlmimise ajal asub (artikli 7 lõike 3 punkt a), või selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (artikli 7 lõike 3 punkt b). Artikli 7 lõige 4 sisaldab lisareegleid kindlustuslepingute kohta, mis katavad riske, mille suhtes liikmesriik on kehtestanud kindlustamiskohustuse.(13)

9.        Artikkel 15 kannab pealkirja „Nõudeõiguse üleminek seaduse alusel”. See sätestab: „Kui isikul („võlausaldaja”) on lepinguline nõue teise isiku („võlgnik”) vastu ning kui kolmas isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud, määratakse see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal olid nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt on kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.”

10.      Artikkel 16 sätestab: „Kui võlausaldajal on nõue mitme sama nõude rahuldamise eest vastutava võlgniku vastu ning kui üks võlgnik on nõude kas täies mahus või osaliselt juba rahuldanud, reguleerib õigus, millega on reguleeritud võlgniku ja võlausaldaja võlasuhe, samuti võlgniku õigust nõuda hüvitist teistelt võlgnikelt. Teised võlgnikud võivad toetuda kaitsele, mis neil oli võlausaldaja suhtes, nende ja võlausaldaja vahelisele võlasuhtele kohaldatava õigusega tagatud ulatuses.”

 Rooma II määrus

11.      Rooma II määrust kohaldatakse „seaduste konflikti korral lepinguvälistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades. […]”.(14)

12.      II peatükk kannab pealkirja „Kahju õigusvastane tekitamine”. Artikli 4 lõige 1 sätestab üldreegli, et „kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes [kohaldatakse] selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed”. Normid konkreetsete lepinguväliste võlasuhete kohta on sätestatud artiklites 5–12.(15)

13.      Artikkel 18 annab kannatanule vahetu hagemisõiguse kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu. See sätestab: „Kui lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatav õigus või kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus seda ette näeb, võib kannatanu esitada oma nõude vahetult kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu”.

14.      Teatavad ühised eeskirjad sisalduvad V peatükis, nagu näiteks nõudeõiguse üleminekut reguleerivad sätted artiklis 19 ja võlgnike paljususe korral kohaldatavad sätted artiklis 20. Need sätted on sõnastuse poolest sarnased Rooma I määruse artiklitega 15 ja 16.

 Direktiiv 2009/103

15.      Direktiiv 2009/103 kodifitseerib mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevaid direktiive. Selle kohaselt peab liikluskindlustusega sõidukite kindlustus kehtima kogu Euroopa Liidus. Asjakohased on direktiivi järgmised põhjendused. Põhjenduses 12 on märgitud, et liikmesriikide kohustus tagada kindlustuskaitse on oluline tegur kannatanute kaitse tagamisel. Põhjendus 26 on sõnastatud järgmiselt: „Kindlustatute huvides peaks iga kindlustuspoliis tagama igas liikmesriigis ühtse kindlustusmakse eest kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.”

16.      Sõiduk on määratletud kui iga „maismaal sõitmiseks mõeldud mootorsõiduk […], mis liigu[b] edasi mehhaanilise jõuga, kuid ei sõida rööbastel, ja [iga] ühendatud või ühendamata haagis […]”.(16)

17.      Artiklis 3 sätestatud üldpõhimõte on, et iga liikmesriik peaks võtma vajalikud meetmed tagamaks, et sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega.(17)

18.      Artikkel 4 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kõik sõidukite kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse sundkindlustuspoliisid:

a)      katavad ühtse kindlustusmakse põhjal ja kogu lepingu kehtivusaja vältel kogu ühenduse territooriumi, kaasa arvatud ajavahemikul, kui sõiduk asub lepingu kehtivusaja vältel teises liikmesriigis, ja

b)      tagavad sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.”

 Leedu õigus

19.      14. juuni 2001. aasta seaduse nr IX-378 mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse kohta artikkel 16 kannab pealkirja „Hüvitise maksmise põhimõtted”. Artikli 16 lõige 1 sätestab, et vastutav kindlustusandja või selts maksab hüvitist, kui mootorsõiduki kasutaja kannab tsiviilvastutust kolmandale isikule tekitatud kahju eest. Hüvitist makstakse, arvestades liiklusõnnetuse toimumispaiga liikmesriigi mootorsõidukite kasutamise kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust reguleerivaid õigusakte. Artikli 16 lõige 5 sisaldab üldreeglit, et hüvitist veetava sõiduki tekitatud kahju eest makstakse veduki kindlustuslepingu alusel, kui sõidukid on liiklusõnnetuse ajal kokku haagitud. Veetava sõiduki lepingu alusel tekib õigus hüvitisele ainult juhul, kui sõidukid olid lahti haakunud ja tekitatud kahjust tuleneb tsiviilvastutus veetava sõiduki kasutajale.

 Saksamaa õigus

20.      Kohtuasjas C‑475/14 eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et Leedu ja Saksamaa õiguses kohaldatakse erinevaid põhimõtteid seoses vastutuse jagunemisega veduki ja veetava sõiduki kindlustusandjate vahel, juhul kui need sõidukid on autorongis kasutamise käigus tekitanud liiklusõnnetuses kahju. Leedu õigusest tulenevat seisukohta kirjeldasin eespool. Saksamaa õiguse kohaselt aga peavad kindlustatud isikute teistsuguse kokkuleppe puudumisel veduki ja veetava sõiduki kindlustusandjad liiklusõnnetuse korral kumbki hüvitama 50% autorongi tekitatud kahjust, olenemata sellest, kas veetav sõiduk tuli õnnetuse käigus vedukist lahti või mitte.(18) Lisaks sellele erinevad Leedu ja Saksamaa õigus regressinõude esitamise aegumistähtaegade poolest.

 Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

 Kohtuasi C‑359/14

21.      1. septembril 2011 toimus Mannheimi (Saksamaa) piirkonnas liiklusõnnetus, kus üks veduk püüdis kitsal teel ümber pöörata, kuid libises teelt välja ja rullus üle katuse, millega tekkis kahju summas 2247,45 eurot (7760,02 Leedu litti). Cochemi (Saksamaa) politsei tuvastas, et õnnetuse ja sellega tekitatud kahju eest vastutab veduki juht. Õnnetuse ajal oli veduki omaniku või õiguspärase kasutaja tsiviilvastutus kaetud kohustusliku kindlustusega, mille oli andnud kindlustusselts ERGO SE (edaspidi „ERGO”); haagise oli kindlustanud If P&C Insurance AS (edaspidi „If P&C”). Mõlema kõnealuse kindlustusseltsi põhiline tegevuskoht on Leedus. ERGO maksis hüvitist liiklusõnnetusest tekkinud kahju eest. Seejärel algatas ta Leedus kohtumenetluse nõudega, et If P&C peab tekkinud kahju eest vastutama solidaarselt.

22.      Vilniaus miesto apylinkės teismase selgituste kohaselt on Leedu Ülemkohus otsustanud, et veduki ja sellega ühendatud haagise kindlustusandjate vaheline õiguslik suhe on lepinguline juhul, kui küsimuse all on esimese kindlustusandja regressiõigus kahjude hüvitamisele teise poolt. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab aga seda seisukohta ebakindlaks, sest lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete mõisted on Euroopa Liidus autonoomsed. Lisaks ei ole kindlustusandjad omavahel kirjalikku ega suulist kokkulepet sõlminud. Peale selle ei ole selles olukorras selge, kas kohaldatav (Saksamaa või Leedu) õigus tuleb käesolevas asjas kindlaks määrata Rooma II määruse kohaselt või mitte.

 Kohtuasi C‑475/14

23.      Saksamaal toimus 21. jaanuaril 2011 liiklusõnnetus, milles haagisega veduk tekitas kahju kolmanda isiku varale. Õnnetuse ajal oli veduki omaniku või õiguspärase kasutaja tsiviilvastutus kaetud kohustusliku kindlustusega, mille oli andnud kindlustusseltsi AAS Gjensidige Baltic Leedu filiaal (edaspidi „Gjensidige Baltic”); haagise oli kindlustanud UAB DK PZU Lietuva (edaspidi „UAB”). Kannatanu Saksamaal tegutsevad esindajad esitasid nõude ja Gjensidige Baltic maksis 1254,36 eurot (4331,05 Leedu litti) hüvitist. Seejärel püüdis Gjensidige Baltic sellest summast poolt ehk 672,02 eurot (2165,53 Leedu litti) haagise kindlustusandjalt välja nõuda. Vaidlus tekkis seoses Gjensidige Balticu regressiõiguse suhtes kohaldatavate (Saksamaa või Leedu) õigusaktidega ja samuti küsimuses, kas kaebaja vastutab ainuisikuliselt või solidaarselt koos UAB‑ga.

24.      Vilniuse ringkonnakohus rahuldas Gjensidige Balticu nõude. Kohus tegi oma otsuses järelduse, et kuivõrd liiklusõnnetusega kaasnenud kahju tekkis Saksamaal, tuleks Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 alusel sellest kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldada Saksamaa õigust. Vilniaus apygardos teismas (Vilniuse piirkonnakohus) tühistas selle otsuse. Selle peale esitas Gjensidige Baltic kassatsioonkaebuse Leedu Ülemkohtusse. See on seisukohal, et talle lahendamiseks antud vaidlus seisneb peaasjalikult küsimuses, kuidas liigitada veduki ja veetava sõiduki kindlustusandjate vahelisi suhteid ja millise riigi (Saksamaa või Leedu) õigus on nende suhete suhtes kohaldatav.

25.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on oluline teha kindlaks, kas direktiivi 2009/103 artikli 14 punkti b tuleb pidada kohaldatavat õigust määravaks normiks mitte üksnes juhtudel, mis seostuvad liiklusõnnetuses kannatanute kaitsega, vaid ka ühe kindlustusandja regressinõude puhul, mille on tinginud autorongis kasutatud sõidukitega juhtunud liiklusõnnetus.

26.      Seepärast on käesolevates asjades Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlused järgmiste küsimustega.

Kohtuasjas C‑359/14 küsib Vilniaus miesto apylinkės teismas:

„1.      Kas [Rooma I määruse] artikli 4 lõiget 4, mis sätestab, et „[j]uhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 1 või 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, millega leping on kõige tihedamalt seotud”, tuleb tõlgendada nii, et asjaoludel nagu käesolevas asjas tuleb kohaldada Saksamaa õigust?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas [Rooma II määruse] artiklis 4 sätestatud põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et asjaoludel nagu käesolevas asjas tuleb veduki ja haagise kindlustusandja vahelises vaidluses kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt selle riigi õigusele, kus liiklusõnnetusest tingitud kahju tekkis?”

Kohtuasjas C‑475/14 küsib Lietuvos Aukščiausiasis Teismas:

„1.      Kas direktiivi 2009/103 artikli 14 punkt b näeb ette kollisiooninormi, mida tuleks ratione personae kohaldada mitte üksnes liiklusõnnetuses kannatanutele, vaid ka liiklusõnnetuses kahju tekitanud sõiduki kindlustusandjatele, selleks et määratleda nendevahelistele õigussuhetele kohaldatavat õigust, ja kas tegemist on erinormiga nende [Rooma I ja Rooma II määruses] kehtestatud normide suhtes, mis puudutavad kohaldatavat õigust[?]

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis on oluline teha kindlaks, kas kindlustusandjate vahelised õigussuhted on käesoleval juhul hõlmatud mõistega „lepingulised võlasuhted” [Rooma I] määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses. Kui kindlustusandjate vahelised õigussuhted on mõistega „lepingulised võlasuhted” hõlmatud, on seejärel tähtis vastata küsimusele, kas nende suhete puhul on tegemist kindlustuslepinguga (õigussuhtega) ja kas neile kohaldatav õigus tuleb kindlaks teha [Rooma I] määruse artikli 7 kohaselt.

3.      Kui vastused esimesele kahele küsimusele on eitavad, on oluline teha kindlaks, kas regressinõude puhul on autorongis kasutatavate sõidukite kindlustusandjate vahelised õigussuhted hõlmatud mõistega „lepinguvälised võlasuhted” [Rooma II määruse] tähenduses ja kas kohaldatava õiguse kindlakstegemisel [Rooma II määruse] artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb neid võlasuhteid käsitleda kui tuletatud õigussuhteid, mis tekivad liiklusõnnetuse (kahju õigusvastane tekitamine) tulemusel. Kas niisugusel juhul nagu käesolevas asjas peaks õnnetusse sattunud autorongi kindlustusandjaid pidama sama nõude eest vastutavateks võlgnikeks [Rooma II] määruse artikli 20 tähenduses ja kas nendele õigussuhetele kohaldatav õigus tuleks kindlaks määrata lähtudes sellest normist[?]”

27.      Kohtuasjas C‑359/14 on kirjalikud seisukohad esitanud ERGO, If P&C, Saksamaa ja Leedu valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuasjas C‑475/14 on kirjalikud seisukohad esitanud Gjensidige Baltic, Leedu valitsus ja komisjon. Kaks kohtuasja liideti suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides. Kohtuistungit aga ei ole taotletud ja seda ei ole ka toimunud.

 Õiguslik hinnang

 Sissejuhatav märkus

28.      If P&C ja Leedu valitsus märgivad, et Leedu on alla kirjutanud Haagi konventsioonile liiklusõnnetuste suhtes kohaldatava õiguse kohta.(19) Konventsiooni artikli 2 lõige 5 sätestab aga, et konventsiooni ei kohaldata kindlustusseltside puhul regressinõuete ja nõudeõiguse ülemineku suhtes. Seega ei ole konventsioon käesoleval juhul kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel asjakohane.

 Direktiiv 2009/103

29.      Kohtuasjas C‑475/14 on Lietuvos Aukščiausiasis Teismase esimene küsimus, kas direktiivi 2009/103 artikli 14 punkt b sisaldab konkreetset kollisiooninormi, mis on kohaldatav regressinõuete suhtes. See küsimus on sama asjakohane ka kohtuasjas C‑359/14, kus Vilniaus miesto apylinkės teismas seda esitanud ei ole.

30.      Gjensidige Balticu seisukoht on, et artikli 14 punkt b sisaldab sellist erinormi (lex specialis).

31.      Mina selle seisukohaga ei nõustu.

32.      Direktiivi sõnastusest ja eesmärkidest nähtub selgelt, et artikli 14 punkt b ei näe ette erinorme kindlustusandjate vaheliste regressinõuete suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks.

33.      Esiteks, nagu komisjon õigesti märgib, ei ühtlusta direktiiv liiklusõnnetustega seotud vaidlustes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eeskirju. Direktiivi üldine eesmärk on hoopis tagada liiklusõnnetuses kannatanute kaitse kindlustuskatte olemasolu tagamisega.(20)

34.      Teiseks, artikli 14 punkte a ja b tuleb tõlgendada koos. Sõidukite kindlustuspoliiside suhtes paneb artikkel 14 liikmesriikidele kohustuse tagada, et need katavad ühtse kindlustusmakse põhjal ja kogu lepingu kehtivusaja vältel terve Euroopa Liidu territooriumi ja tagavad sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.(21) Nende sätete sõnastus puudutab ainult kindlustusandjatelt nõutava kindlustuskatte territoriaalset ulatust ja taset, et tagada liiklusõnnetustes kannatanutele piisav kaitse.

35.      Seega ei ole mingit võimalust tõlgendada neid sätteid nii, et need sisaldavad erinormi kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks kindlustusandjate vaheliste regressinõuete vaidlustes. Lühidalt, sellist tõlgendust ei toeta direktiivi sõnastus ega eesmärk.

 Üldised märkused Rooma I ja Rooma II määruse kohta

36.      Küsimuses, kas regressinõuete suhtes kohaldatav õigus tuleks kindlaks määrata Rooma I või Rooma II määruse alusel, on pooled eriarvamusel. Sisuliselt tuleneb nende eriarvamus sellest, et ühed peavad regressinõude aluseks lepingulist võlasuhet (kindlustuslepingut), teised aga lepinguvälist (liiklusõnnetust).

37.      Kohtuasjas C‑359/14 väidavad kolm poolt (If P&C, Saksamaa ja komisjon), et kuna regressinõude aluseks on a) veduki kindlustusvõtja ja ‑andja vaheline leping ning b) veetava sõiduki kindlustusvõtja ja ‑andja vaheline leping, on ka regressinõue lepinguline. Seega tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata Rooma I määruse alusel ja see on Leedu õigus. If P&C leiab, et seda seisukohta toetab Rooma I määruse artikkel 7, mis käsitleb konkreetselt kindlustuslepinguid. Saksamaa väitel tuleb kohaldada Rooma I määruse artiklit 16, mis käsitleb võlgnike paljususe teemat.

38.      Komisjon juhib tähelepanu sellele, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 kontekstis on „lepinguvälise kahju” küsimus „kõrvaline”, sest sellega tuleb arvestada alles pärast „lepinguga seotud asju”. Komisjoni seisukoht on, et kindlustusandja nõue jääb Rooma I määruse artiklite 15 ja 16 kohaldamisalasse. Artiklist 16 („Võlgnike paljusus”) johtub, et kui võlausaldajal on nõue mitme sama nõude täitmise eest vastutava võlgniku vastu, ei pea võlgnikud ise olema omavahel lepingulises suhtes. Seega piisab selleks, et võlgnike paljususe olukord jääks Rooma I määruse kohaldamisalasse, sellest, kui iga võlausaldaja on oma võlgnikuga lepingulises suhtes.

39.      ERGO seisukoht on, et kohaldatav on Rooma II määrus. Liiklusõnnetusega tekib selle põhjustaja ja selles kannatanu vahel lepinguväline võlasuhe. Seepärast on vastavalt Rooma II määruse artikli 4 lõikele 1 kohaldatav Saksamaa õigus ja regressinõude suhtes tuleb kohaldada artiklis 20 võlgnike paljususe olukorra jaoks sätestatud norme. Leedu valitsus väidab, et lepinguväliste võlasuhete mõistet tuleb tõlgendada laiana ja et kindlustusandjate vahelised suhted on pigem lepinguvälised.

40.      Kohtuasjas C‑475/14 väidab Gjensidige Baltic, et veduki ja veetava sõiduki kindlustusandjate vaheline suhe on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel, mistõttu see jääb Rooma II määruse kohaldamisalasse. Seega tuleb kindlustusandjate vaheliste regressinõuete suhtes kohaldatav õigus kindlaks määrata selle määruse artikli 20 alusel (mis käsitleb võlgnike paljusust). Leedu ja komisjon on vastavalt samadel seisukohtadel nagu kohtuasjas C‑359/14.

41.      Kas veduki kindlustusandja regressinõue veetava sõiduki kindlustusandja vastu tuleneb lepingulisest või lepinguvälisest võlasuhtest? Vaidlust ei ole vähemalt järgmistes küsimustes.

42.      Esiteks, mõiste „lepingulised võlasuhted” ei ole Rooma I määruses määratletud.

43.      Teiseks, Rooma I ja Rooma II määruse sisulised reguleerimisalad peaksid olema kooskõlas teineteisega ja Brüsseli I määrusega.(22)

44.      Kolmandaks, Euroopa Kohtult palutakse käesolevates asjades vastust küsimusele, kas Rooma I või Rooma II määruses sisalduvad normid määravad kindlaks kohaldatava õiguse olukorras, kus kaks või enam kindlustusandjat võivad oma vastavate kindlustuslepingute alusel olla solidaarselt vastutavad hüvitise maksmise eest kannatanule, kellele kindlustusvõtja on õigusvastaselt tekitanud kahju, ja üks kindlustusandja on selle hüvitise täies mahus välja maksnud ning nõuab tagantjärele teis(t)elt selles osalemist. Kuigi Euroopa Kohtu praktikat Brüsseli I määruse teemal, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, ei saa kohaldada automaatselt, on sellest siiski Euroopa Kohtule kasu.

45.      Minu arvates on asjakohased järgmised Brüsseli I määrusega seonduvast kohtupraktikast tulenevad põhimõtted.

46.      Esiteks, Brüsseli I määruse artikli 5 lõikes 1 kasutatud mõistet „lepingutega seotud asjad” ja lõikes 3 kasutatud mõistet „lepinguväline kahju” tuleb tõlgendada teineteisest sõltumatult ja vastavalt määruse ülesehitusele ja eesmärgile.(23) Sama peab kehtima ka vastavalt Rooma I ja II määruses kasutatud mõistete „lepingulised võlasuhted” ja „lepinguvälised võlasuhted” puhul.

47.      Järgmiseks tuleb meeles pidada, et kuivõrd Brüsseli I määrus asendab Brüsseli konventsiooni, kehtivad Euroopa Kohtu tõlgendused viimase sätetele ka Brüsseli I määruse sätete kohta.(24)

48.      Lisaks kinnitab väljakujunenud kohtupraktika, et mõiste „lepingutega seotud asjad” Brüsseli I määruse artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses eeldab selle juriidilise kohustuse kindlakstegemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue.(25) Rooma I määruses kasutatud mõistel „lepingulised võlasuhted” peaks seega olema sama alus.

49.      Ja lõpetuseks: Brüsseli I määruse artikli 5 lõike 3 mõiste „lepinguväline kahju” hõlmab kõiki kohtuasju, mille eesmärk on kindlaks teha kostja vastutus ja mille ese ei ole „lepingutega seotud asjad” määruse artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses.(26) Nagu komisjon õigesti märgib, on lepinguväliste asjade küsimus lepinguliste suhtes teisejärguline. Sama loogika järgi tuleks eristusjoon tõmmata Rooma I määruse alla kuuluvate lepinguliste võlasuhete ja Rooma II määruse alla kuuluvate lepinguväliste võlasuhete vahele.

50.      Seega lähtun oma analüüsis küsimusest, kas kindlustusandja regressinõue on oma olemuselt lepinguline. Lepinguväliseks tuleb seda pidada ainult juhul, kui lepingulisus ei ole tõesti asjakohane.

 Rooma I määrus

51.      Kohtuasjas C‑359/14 küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Rooma I määruse artikli 4 lõige 4 tähendab, et põhikohtuasjas tuleb kohaldada Saksamaa õigust (1. küsimus). Kohtuasjas C‑475/14 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas veduki ja haagise kindlustusandjate vahelisest õigussuhtest tekivad lepingulised võlasuhted Rooma I määruse artikli 1 tähenduses. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, soovib ta teada, kas kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata Rooma I määruse artikli 7 alusel (2. küsimus)?

52.      Eelotsusetaotlustest nähtub selgelt kaks asjaolu. Esiteks, mitte kummaski kohtuasjas ei ole kindlustusandjad omavahel lepingut sõlminud. Seega ei ole midagi, mille suhtes võiksid Rooma I määruse artiklis 3 sisalduvad kollisiooninormid ja artiklis 4 sisalduvad kokkuleppimata õiguse korral kohaldatava õiguse kindlaksmääramist reguleerivad normid olla kohaldatavad; artikkel 7 on samamoodi ebaoluline. Teiseks ei ole kahtlust, et nii veduki kui ka veetava sõiduki kindlustusvõtjal on oma kindlustusandjaga sõlmitud kindlustusleping.

53.      Kohtuasjas C‑359/14 ega kohtuasjas C‑475/14 ei ole kusagil järeldatud, et nende lepingute suhtes on kohaldatav Leedu õigus. Kui kindlustuslepingute suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramine on vajalik, tuleb seda teha kooskõlas artiklitega 3, 4 ja/või 7. Kuigi lõpliku otsuse selles küsimuses peab tegema siseriiklik kohus ise, viitab Euroopa Kohtu toimikus olev materjal sellele, et arvatavasti on see Leedu õigus.(27)

54.      Sellegipoolest olen seisukohal, et kindlustusandja regressinõude suhtes kohaldatav õigus tuleks kindlaks määrata Rooma I määruse sätete alusel, ja seda järgmistel põhjustel.

55.      Rooma I määruse artikli 1 lõige 1 sätestab: „Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades”. See sõnastus hõlmab ka olukordi, mis on kõne all põhikohtuasjades.

56.      Brüsseli I määruse artikli 5 lõike 1 punkt a(28) on sõnastatud pisut teistmoodi: „[…] lepingutega seotud asjades […]”. Kuid tsiviil- ja kaubandusasjades kohaldatava rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamise meetmed peaksid olema sisuliselt kooskõlas.(29) Rooma I määruse artikli 1 lõikes 1 kasutatud mõiste „lepingulised võlasuhted” tähendus määrab ära määruse sisulise reguleerimisala. Seega on asjakohane otsida abi Brüsseli I määruse teemal väljakujunenud kohtupraktikast.

57.      Euroopa Kohus on sedastanud, et Brüsseli I määruse artikli 5 lõike 1 punkt a ei eelda küll lepingu sõlmimist, kuid kohustuse kindlakstegemine on selle sätte kohaldamiseks siiski vajalik, kuna kohtualluvus määratakse selle sätte kohaselt paiga järgi, kus asjaomane kohustus täideti või tuleb täita. Artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatud erikohtualluvuse „eeskirja kohaldamine eeldab […] selle juriidilise kohustuse kindlakstegemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue”.(30) Selle sätte tõlgendamine ilma niisugust nõuet kehtestamata läheks kaugemale Brüsseli I määruses silmas peetud olukordadest.

58.      Ma olen seisukohal, et „lepingutega seotud asjade” (ja sellest paratamatult tulenevate „lepinguliste võlasuhete”) olemasolu analüüsimise kriteeriumid on käesolevates asjades täidetud. Igal kindlustusandjal on oma kindlustusvõtjaga leping, millest kummalegi tulenevad kohustused teise ees. Kindlustusandja kohustus on näiteks anda kindlustusvõtjale tsiviilvastutuskindlustus. Kindlustusvõtja kohustus on näiteks maksta kindlustusmakseid. Mitte miski ei viita sellele, et üks pool ei ole neid kohustusi teise poole ees võtnud vabatahtlikult. Seega on nende poolte puhul selgelt jutt „lepingutega seotud asjadest” ja „lepingulistest võlasuhetest”.

59.      Põhikohtuasjade esemeiks olevate tsiviilnõuete liigitamiseks võib nüüd kasu olla sellest, kui analüüsida asjaomaste poolte vahelisi suhteid pisut abstraktsemalt.

60.      Kujutagem ette, et toimub liiklusõnnetus veduki ja veetava sõidukiga. See põhjustab kahju õnnetuses kannatanule, keda ei saa õnnetuse toimumises kuidagi süüdistada. Olgu A veduki kindlustusvõtja, B veetava sõiduki kindlustusvõtja, X liiklusõnnetuses kannatanu, C veduki kindlustusandja ja D veetava sõiduki kindlustusandja. A ja B on põhjustanud X-ile kahju ja kehavigastusi ja/või vastutavad selle eest. X-il on seega kahju õigusvastase tekitamise eest lepinguväline nõue A ja B vastu.

61.      A-l ja B-l on lepingud oma kindlustusandjatega, kelleks on vastavalt C ja D. X-ile makstakse hüvitist nende lepingute alusel. Kuid isegi kui X-ile maksab hüvitist C ja/või D ise, ei ole X-il lepingulist suhet ühelt poolt C-ga ja/või teiselt poolt D-ga. Liiklusõnnetus ja kindlustuslepingutest tulenevad nõudeõigused ongi need, millest hüvitise maksmise kohustus tekib.

62.      Kas hüvitist makstakse kindlustusvõtjate (A ja B) kaudu või X-ile otse, ei ole oluline. Kuna hüvitise maksmise kohustus tuleneb lepingust, ei saa küsimus, kes on hüvitise saaja (olgu see kindlustusvõtja, kannatanu või veduki kindlustusandja), muuta selle kohustuse olemust. Seega sünnib hüvitise maksmise kohustus (kindlustusandja poolt kindlustusvõtja ees võetud) lepingulisest võlasuhtest, mitte lepinguvälisest võlasuhtest, mis võib olla tekkinud liiklusõnnetuse põhjustaja ja selles kannatanu vahel. Kui liiklusõnnetuse põhjustaja ei oleks kindlustatud, oleks ta kohustatud ise hüvitama kannatanule oma põhjustatud õnnetusega tekitatud kahju. Kui kindlustusandja ei ole kindlustuskatte andmise kohta nõusolekut andnud, ei oleks tal mingit vastutust. Sellest järeldub, et ühe kindlustusandja regressinõue teise vastu (minu näites vastavalt C ja D) sünnib kindlustuslepingust, et see on seetõttu lahutamatult seotud mõlema kindlustusandja lepinguliste kohustustega oma kindlustusvõtjate ees ja et seega jääb see Rooma I määruse kohaldamisalasse.

63.      Kas artikkel 15 („Nõudeõiguse üleminek seaduse alusel”) ja artikkel 16 („Võlgnike paljusus”) aitavad veelgi selgitada küsimust, kas regressinõuete suhtes kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata Rooma I määruse alusel?

64.      Minu arvates ei aita.

65.      Artikkel 15 sätestab, et see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal olid nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, määratakse kindlaks selle õigusega, mille kohaselt on kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet. Artikkel 16 hõlmab olukordi, kus võlausaldajal on nõue mitme sama nõude rahuldamise eest vastutava võlgniku vastu.

66.      Tahan alustuseks märkida, et asjaolu, et nendele sätetele vastavad Rooma II määruse artiklid 19 ja 20, viitab sellele, et need ei saa olla määravad selle kindlaksmääramisel, milline suhe on lepinguline (ja kuulub seega Rooma I määruse kohaldamisalasse) ja milline lepinguväline (ehk kuulub Rooma II määruse kohaldamisalasse).(31)

67.      Kahjuks ei selgita ükski Rooma I määruse põhjendus artiklite 15 ja 16 päritolu või otstarvet. Rooma I määruse artikkel 15 on sõnastatud sarnaselt Rooma konventsiooni artikli 13 lõikega 1. Giuliano ja Lagarde’i raportis on märgitud, et „„nõudeõiguse üleminek” hõlmab võlausaldaja õiguste andmist isikule, kes teades, et tal on kohustus maksta võlg tagasi teistega koos või nende nimel, on huvitatud selle kohustuse täitmisest”, ja kuna konventsioon on kohaldatav ainult lepinguliste võlasuhete suhtes, hõlmab see reegel ainult lepingulisi õigusi.(32) Raporti autorid selgitavad, et nõudeõiguse üleminekut reguleerivad eeskirjad ei ole kohaldatavad üleminekul seaduste toimimise tulemusel, kui tagasimakstav võlg on tekkinud õigusvastaselt tekitatud kahju tagajärjel (näiteks kui kindlustusandja saab endale kindlustatud isiku õigused kahju tekitanud isiku vastu). Nõudeõiguse üleminek seaduse alusel võib olla levinum olukorras, kus võlausaldaja annab võlgnikule tagatise vastu laenu. Kui tagatise andja (kolmas isik) maksab võlausaldajale võla täielikult tagasi, läheb võlausaldaja nõudeõigus võlgniku vastu üle talle (kolmas isik asub võlausaldaja asemele).

68.      Käesolevates asjades ei ole aga olukord kummaski põhikohtuasjas nii selge kui võlausaldaja, võlgniku ja tagatise andja puhul.

69.      Rooma I määruse artikkel 16 näeb ette kohaldatava õiguse jätkumise, juhul kui lepinguliste võlasuhete kontekstis on tegemist võlgnike paljususega. Samas ei aita see säte otsustada, kas mõni konkreetne algne kohustus on oma olemuselt lepinguline või lepinguväline.

70.      Seega ei aita minu arvates kumbki säte rohkem selgitada küsimust, kas regressinõue jääb Rooma I määruse kohaldamisalasse.

71.      Teen oma eespoolse analüüsi põhjal järelduse, et olukorras, kus kaks või enam kindlustusandjat on oma vastavate kindlustuslepingute alusel solidaarselt vastutavad hüvitise maksmise eest kannatanule, kellele kindlustusvõtja on kahju, kaotusi või kehavigastusi tekitanud õigusvastaselt, ja üks kindlustusandja on selle hüvitise välja maksnud ning nõuab tagantjärele teis(t)elt selles makses osalemist, tuleb kindlustusandja kohustus – maksta hüvitist kindlustusvõtjale või kindlustusvõtja eest kannatanule – liigitada Rooma I määruse tähenduses lepinguliseks. Hüvitise maksmise kohustus jääb olemuselt lepinguliseks sõltumata sellest, kas kindlustusandja maksab hüvitise välja otse kannatanule või üks kindlustusandja teeb teisele makse selle hüvitise maksmiseks. Seega tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata Rooma I määruse alusel.

 Rooma II määrus

72.      Olen juba jõudnud järeldusele, et kindlustusandja regressinõue jääb Rooma I määruse kohaldamisalasse. Seega ei ole rangelt võttes Rooma II määrust enam vaja analüüsida. Selguse huvides teen seda siiski lühidalt.

73.      Minu arvates ei jää kindlustusandja regressinõue Rooma II määruse artikli 1 lõike 1 kohaldamisalasse järgmistel põhjustel.

74.      Esiteks, lepinguvälised võlasuhted on lepingulistega võrreldes teisejärgulised. Nagu ma punktides 58–62 analüüsisin ja punktis 71 järeldasin, on põhikohtuasjades kõne all lepingulised võlasuhted. Seega ei saa Rooma II määruse artikli 1 lõige 1 kohaldatav olla.

75.      Teiseks, kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata Rooma II määruse artiklis 4 lepinguväliste võlasuhete üldliigi põhjal. Selle põhjus on, et veduki ja veetava sõiduki kindlustusandja vahel ei ole toimunud kahju põhjustanud tegu. Veduki kindlustusandja ei ole kahju põhjustanud veetava sõiduki kindlustusandjale ega vastupidi. Seega ei ole need kindlustusandjad omavahel lepinguvälises võlasuhtes. Kuigi on õige, et kindlustuslepingu(te)st tuleneva(te) nõude (nõuete) aluseks on liiklusõnnetus ning sellega kannatanule tekitatud kahju, ei olnud kindlustusandjad kaugeltki selle sündmuse peategelased. Nad on omavahel seotud ainult kohustuste kaudu, mis neile tulenevad kindlustusvõtjatega sõlmitud lepingutest.(33) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „[…] tekib lepinguväline vastutus üksnes juhul, kui kahju ja kahju aluseks oleva sündmuse vahel esineb põhjuslik seos.”(34)

76.      Kolmandaks, kindlustusandja regressinõue ei vasta ühelegi Rooma II määruse artiklites 5–12 määratletud lepinguväliste võlasuhete liigile.

77.      Mida arvata aga artikli 18 puhul, mis sisaldab kollisiooninormi olukorraks, kus kannatanu soovib oma nõuet esitada vahetult kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu, „[k]ui lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatav õigus või kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus seda ette näeb”?

78.      Kuigi määruse põhjendustes artikli 18 tähenduse kohta midagi selgitavat ei ole, võib abi saada komisjoni ettepaneku seletuskirjas artikli 14 (millest hiljem sai artikkel 18) kohta, kus on märgitud: „Artikli 14 alusel saab kindlaks määrata kohaldatava õiguse küsimuse puhul, kas kahju kannatanud isik võib oma nõude esitada vahetult kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu. Sätte ettepanek on piisavalt hästi tasakaalustanud kaalulolevad huvid, kaitstes ühelt poolt kahju kannatanud isikut, andes sellele valiku, ja teiselt poolt jättes sellesse valikusse ainult kaks õigust, mille kohaldamist kindlustusandja võib õiguspäraselt eeldada[:] lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatav õigus ja kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus. Kõikide sündmuste puhul tuleneb kindlustusandja kohustuste ulatus kindlustuslepingu suhtes kohaldatavast õigusest. Nagu ka keskkonnakahjustusi käsitlevas artiklis 7, aitab siin kasutatud sõnastus vältida kahtlusi olukorras, kus kannatanu oma valikuõigust ei kasuta.”

79.      Mulle tundub, et artikkel 18 ei tee midagi muud, kui annab vaid kannatanule võimaluse esitada oma nõue vahetult kindlustusandja (mitte õnnetuse põhjustaja) vastu, jättes olukorra põhitunnused puutumata. See, kas kannatanu võib oma nõuet esitada õnnetuse põhjustaja vastu, tuleneb lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavast õigusest. See, kas kindlustusandja on kohustatud maksma hüvitist õnnetuse põhjustaja asemel, sõltub kindlustuslepingust, nii nagu seda selle suhtes kohaldatava õiguse kohaselt tõlgendatakse.

80.      Nii olen seisukohal, et see kinnitab minu seisukohta, et Rooma II määrus ei ole kohaldatav ja et järelikult ei ole võlgnike paljusust käsitlevas artiklis 20 sisalduvad reeglid kohtuasjades C‑359/14 ja C‑475/14 kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel olulised.

 Ettepanek

81.      Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑359/14 Vilniaus miesto apylinkės teismase poolt ja kohtuasjas C‑475/14 Lietuvos Aukščiausiasis Teismase poolt esitatud küsimustele järgmiselt:

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artikli 14 punkt b ei sätesta erinormi kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks.

–        Olukorras, kus kaks või enam kindlustusandjat on oma vastavate kindlustuslepingute alusel solidaarselt vastutavad hüvitise maksmise eest kannatanule, kellele kindlustusvõtja on kahju, kaotusi või kehavigastusi tekitanud õigusvastaselt, ja üks kindlustusandja on selle hüvitise välja maksnud ning nõuab tagantjärele teis(t)elt selles makses osalemist, tuleb kindlustusandja kohustus maksta hüvitist kindlustusvõtjale või kindlustusvõtja eest kannatanule liigitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) artikli 1 lõike 1 tähenduses lepinguliseks. Hüvitise maksmise kohustus jääb olemuselt lepinguliseks sõltumata sellest, kas kindlustusandja maksab hüvitise välja otse kannatanule või üks kindlustusandja teeb teisele makse selle hüvitise maksmiseks. Seega tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata Rooma I määruse alusel.


1 – Algkeel: inglise.


2 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I määrus”) (ELT 2008, L 177, lk 6).


3 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II määrus”) (ELT 2007, L 199, lk 40).


4 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11; edaspidi „direktiiv 2009/103” või „direktiiv”).


5 – Konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1978, L 304, lk 36). Konsolideeritud versioon: EÜT 1998, C 27, lk 1.


6 – Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „Brüsseli I määrus”). See määrus ei ole kohaldatav Taani suhtes (artikli 1 lõige 3).


7 – Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (EÜT 1980, L 266, lk 1; eesti keeles ELT C 169, 8.7.2005).


8 – Vt nii Rooma I kui ka Rooma II määruse põhjendus 6.


9 – Vt nii Rooma I kui ka Rooma II määruse põhjendus 7.


10 – Vt Rooma I määruse põhjendus 40 ja artikkel 23. Vt ka Rooma II määruse põhjendus 35 ja artikkel 27.


11 – Artikli 1 lõige 1.


12 – Artikli 3 lõige 1.


13 – Euroopa Kohtu toimikutes ei ole piisavalt teavet selle kohta, millised Leedu ja Saksamaa õigusaktid reguleerivad mootorsõidukite kohustuslikku kindlustust, et ma saaksin teha kasulikke märkusi selle kohta, mis tähendus võib olla artikli 7 lõikel 4.


14 – Artikli 1 lõige 1.


15 – Need eeskirjad ei hõlma aga regressinõudeid, nagu need tekivad seoses liiklusõnnetustega.


16 – Artikli 1 lõige 1. Vt kohtuotsus Vnuk, C‑162/13, EU:C:2014:2146.


17 – Artikli 5 kohaselt võivad liikmesriigid teha sellest kohustusest teatavatel tingimustel erandi teatavate avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste või füüsiliste isikute jaoks. Euroopa Kohtu toimikutes ei ole midagi selle kohta, et artikkel 5 on kummaski käesoleva kohtuasja aluseks olevas põhikohtuasjas asjakohane.


18 – Kohtuasjas C‑475/14 eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab Saksamaa Ülemkohtu 27. oktoobri 2010. aasta otsusele kohtuasjas nr IV 279/08. Selles kohtuasjas olid kõne all sõidukid, mille kohta oli sõlmitud Saksamaa kindlustusleping, mille suhtes kohaldatakse Saksamaa kindlustusõigust. See erineb olukorrast põhikohtuasjas, kus on kõne all välisriigis registreeritud sõidukid, mille kohta on kindlustusleping sõlmitud teises liikmesriigis.


19 – Vt Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents, 11. istungjärgu toimikud ja dokumendid, 1968 (III kd, liiklusõnnetused, lk 223).


20 – Direktiivi põhjendus 12.


21 – Vt direktiivi põhjendus 26.


22 – Vt nii Rooma I kui ka Rooma II määruse põhjendus 7. Vt ka kohtuotsus ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 28.


23 – Vt kohtuotsus Brogsitter, C‑548/12, EU:C:2014:148, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika.


24 – Vt kohtuotsus Brogsitter, C‑548/12, EU:C:2014:148, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika.


25 – Vt kohtuotsus ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika.


26 – Vt ka kohtuotsus Brogsitter, C‑548/12, EU:C:2014:148, punktid 20 ja 21. Vt ka kohtuotsus ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika.


27 – Tõenäoliselt sõnaselge valiku pärast (artikkel 3); muul juhul seepärast, et teenuse osutaja (kindlustusandja) või kindlustusvõtja harilik viibimiskoht on Leedus (vastavalt artikli 4 lõike 1 punkt b ja artikli 7 lõike 3 punkt b). Tõenäoline on ka, et lepingu sõlmimise ajal asus risk Leedus (artikli 7 lõike 3 punkt a). Artikli 7 lõike 4 võimaliku asjakohasuse kohta vt eespool 13. joonealune märkus.


28 – Brüsseli I määruse üldreegel on, et isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võidakse kaevata selle liikmesriigi kohtutesse (artikkel 2). Artikli 5 lõike 1 punkt a teeb sellest kohtualluvuse üldreeglist erandi ja näeb ette, et lepingutega seotud asjades võib isiku kaevata selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus.


29 – Vt punkt 43 eespool.


30 – Vt kohtuotsus Česká spořitelna, C‑419/11, EU:C:2013:165, punktid 46 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika. Vt ka minu ettepanek, kohtuasi Česká spořitelna, EU:C:2012:586, punktid 43–45.


31 – Vt seletuskiri komisjoni ettepanekule: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II määrus”), KOM(2003) 427 lõplik, lk 26.


32 – Vt Milano Ülikooli professori M. Giuliano ja Pariisi I Ülikooli professori P. Lagarde’i raport lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust käsitleva konventsiooni kohta (EÜT 1980, C 282, lk 1), artikkel 13 („Nõudeõiguse üleminek”).


33 – Vt punkt 60 eespool.


34 – Vt kohtuotsus ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika.