Language of document : ECLI:EU:F:2015:71

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

30. juuni 2015

Kohtuasi F‑129/14

Pierre Dybman

versus

Euroopa välisteenistus

Avalik teenistus – Euroopa välisteenistuse töötajad – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarkaristus – Pooleliolev kriminaalmenetlus distsiplinaarkaristuse määramise hetkel – Ametisse nimetavale asutusele ja kriminaalkohtule esitatud faktiliste asjaolude samasus – Personalieeskirjade IX lisa artikli 25 rikkumine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega P. Dybman palub tühistada 16. jaanuari 2014. aasta otsuse, millega Euroopa välisteenistuse peadirektor ametisse nimetava asutusena määras talle distsiplinaarkaristusena ilma pensioniõiguste vähendamiseta teenistusest vabastamise alates 1. veebruarist 2014.

Otsus:      Tühistada Euroopa välisteenistuse 16. jaanuari 2014. aasta otsus P. Dybman ilma pensioniõiguste vähendamiseta teenistusest vabastada. Jätta Euroopa välisteenistuse kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja P. Dybmani kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Samu asjaolusid käsitleva kriminaal- ja distsiplinaarmenetluse ühitatud läbiviimine – Distsiplinaarmenetluse peatamise eesmärk – Kohustus arvestada kriminaalkohtu poolt tuvastatud asjaoludega – Võimalus neid kvalifitseerida distsiplinaarsüüteo raames

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 25)

2.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarmenetluse ja kriminaalmenetluse kooseksisteerimine –Administratsiooni kohustus teha ametniku kohta lõplik otsus siis, kui kriminaalkohus on teinud lõpliku otsuse – Piirid

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 25)

1.      Personalieeskirjade IX lisa artiklil 25 on kaks eesmärki. Esiteks on selle artikli eesmärk mitte nõrgendada asjaomase ametniku olukorda tema suhtes alustatud kriminaalmenetlustes selliste asjaolude alusel, mis on lisaks distsiplinaarmenetluse esemeks tema institutsioonis. Teiseks võimaldab distsiplinaarmenetluse peatamine võtta selle distsiplinaarmenetluse raames arvesse faktilisi asjaolusid, mille kriminaalkohus lõpliku otsuse tegemisel tuvastas. Tegelikult kehtestab personalieeskirjade IX lisa artikkel 25 põhimõtte, et „kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse”, mida õigustab eriti asjaolu, et siseriiklikel kriminaalkohtutel on suurem uurimispädevus kui ametisse nimetaval asutusel. Seega juhul, kui samad teod võivad osutuda süüteoks ja personalieeskirjades ette nähtud ametniku kohustuste rikkumiseks, on kriminaalmenetluses kriminaalkohtu tehtud faktilised järeldused administratsioonile siduvad. Kui see kohus on tuvastanud, et oletatavad faktilised asjaolud leidsid aset, võib administratsioon anda neile seejärel õigusliku kvalifikatsiooni, lähtudes mõistest „distsiplinaarsüütegu” ja kontrollides eelkõige, kas need asjaolud kujutavad endast personalieeskirjades sätestatud kohustuste rikkumisi.

Kriminaalkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnang võib siiski erineda ametisse nimetava asutuse poolt distsiplinaarkorras antud hinnangust, kuna need mõlemad hinnangud vastavad erinevatele ja teineteises sõltumatutele õiguslikule kvalifikatsioonile. Igal juhul tähendaks nõue, et kriminaalkohtu ja ametisse nimetava asutuse poolt faktilistele asjaoludele antud hinnang oleks sama, sellise täiendava tingimuse kohaldamist, mida personalieeskirjade artikkel 25 ette ei näe.

Sellest tuleneb, et ametisse nimetaval asutusel on keelatud teha lõplik otsus asjaomase ametniku olukorra kohta distsiplinaarkorras nii kaua, kuni kriminaalkohus ei ole teinud lõplikku otsust. Vastasel juhul oleks nii, et kui kriminaalkohus ei ole veel faktiliste asjaolude asetleidmist tuvastanud, oleks need tuvastatud juba haldusasutuse poolt, pannes seega asjaomase teenistuja raskemasse olukorda kui see, milles ta oleks olnud siis, kui haldusasutuse otsust ei oleks tehtudki.

Peale selle tuleb põhimõtet „kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse” tõlgendada kitsendavalt, kui seda põhimõtet tuleb kohaldada lihtsates uurimistes veel enne seda, kui on algatatud kriminaalmenetlus siseriikliku õiguse tähenduses.

(vt punktid 35, 36, 53, 55 ja 59)

Viited:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsused, 19.3.1998, Tzoanos vs. komisjon, T‑74/96, EU:T:1998:58, punkt 34; 21.11.2000, A vs. komisjon, T‑23/00, EU:T:2000:273, punkt 37; 10.6.2004, François vs. komisjon, T‑307/01, EU:T:2004:180, punktid 73 ja 75, ning 8.7.2008, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:25, punkt 342.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused, 17.7.2012, BG vs. ombudsman, F‑54/11, EU:F:2012:114, ning 18.3.2015, DK vs. Euroopa välisteenistus, F‑27/14, EU:F:2015:12, punktid 38, 49, 66 ja 70.

2.      Isegi kui distsiplinaarvaldkonnas võib esmapilgul tunduda kahetsusväärne, et mitme aasta eest siseriiklikus kohtus algatatud kriminaalmenetluse olemasolu samade faktiliste asjaolude alusel, mis on distsiplinaarmenetluse ese, takistab ametisse nimetaval asutusel personalieeskirjade IX lisa artikli 25 kohaselt teha lõplikku otsust asjaomase ametniku haldusliku olukorra üle, peab nimetatud asutus ka tõendama, et käimasolev siseriiklik kriminaalmenetlus on kestnud ebaproportsionaalselt kaua võrreldes kohtuasja keerukuse või raskuse mõttes sarnase menetluse kestusega. Igal juhul on asjaomasel ametnikul täielik huvi, et distsiplinaarmenetlus arvestaks kriminaalkohtu võimaliku lõpliku otsusega, mis tunnistaks tema vastu esitatud süüdistused põhjendamatuteks.

(vt punkt 66)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, 18.3.2015, DK vs. Euroopa välisteenistus, EU:F:2015:12, punkt 74.