Language of document : ECLI:EU:F:2015:69

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

30. juuni 2015

Kohtuasi F‑124/14

Olivier Petsch

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Lepinguline töötaja – Lastesõimede ja lastepäevakeskuste töötajad – Ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste 1. jaanuaril 2014 jõustunud reform – Määrus nr 1023/2013 – Tööaja pikendamine – Igakuine lisasumma – Kodukorra artikkel 50 – Õigusnormide hierarhia – Personalieeskirjade artikli 110 lõike 1 üldised rakendussätted – Muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikkel 2 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 27 ja 28

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega O. Petsch palub tühistada tema 2014. aasta jaanuari palgateatise ja järgmiste kuude teatised osas, milles need ei näe ette „igakuist lisasummat”, mis võtab arvesse tööaja pikenemist alates 1. jaanuarist 2014.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta Olivier Petschi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Selge ja täpne ülevaade esitatud väidetest – Avaliku Teenistuse Kohtusse esitatud hagi

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 50 lõike 1 punkt e)

2.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töötingimused – Ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste 1. jaanuaril 2014 jõustunud reform – Tööaja pikendamine ilma palga suurenemiseta – Mõju igakuisele lisasummale muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 2 lõike 2 alusel – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 55; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 93 ja lisa artikli 2 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1023/2013, põhjendused 12 ja 22)

3.      Ametnikud – Personalieeskirjad – Üldised rakendussätted – Institutsioonide pädevus – Piirid

(Personalieeskirjad, artikli 110 lõige 1; muude teenistujate teenistustingimused)

4.      Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud – Kollektiivläbirääkimiste õigus – Tuginemise võimalikkus liidu institutsioonide ja nende töötajate vahelistes suhetes – Piirid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 27 ja 28)

1.      Avaliku Teenistuse Kohtu endise kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e muutmisega 1. oktoobril 2014 jõustunud versioonis kodukorra artikli 50 lõike 1 punktiga e taotleti nimelt hageja kohustuse esitada selgelt oma väited tugevdamist, nõudes, et need tuginevad nende õigusliku aluse täpsel määratlemisel, et iga väitega esitatud argumendid oleksid üksnes seotud selle alusega ja et iga väide oleks teisest rangelt erinev, mis oleks kohtutöötajate, õigussubjektide, advokaatide, esindajate ja kohtunike huvides. Neil asjaoludel ei pea Avaliku Teenistuse Kohus võtma menetlust korraldavaid meetmeid või esitama kohtuistungil küsimusi üksnes selleks, et parandada ebapiisavusi, ebatäpsusi või mitmetimõistetavusi hagiavalduse sõnastuses kodukorra artikli 50 lõike 1 punkti e arvestades.

Kui väited ei ole esitatud nii, nagu seda nüüd nõuab kodukorra artikli 50 lõike 1 punkt e, siis kui esitatud arutluskäigu lühidus võimaldab – pärast seda, kui on kõrvale jäetud kõrvalepõiked, ekskursid ja teised ebamäärased, ebatäpsed või täpsustamata etteheited – eraldada väited, mida hageja soovib esitada, siis hagiavaldust ei saa tervikuna pidada vastuvõetamatuks.

(vt punktid 21 ja 23)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus Pretis Cagnodo ja Trampuz de Pretis Cagnodo vs. komisjon, F‑104/10, EU:F:2013:64, punkt 57.

2.      Arvestades määruse nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi, põhjendusi 12 ja 22, muudeti selle määrusega personalieeskirjade artiklit 55, nähes ette minimaalse iganädalase tööajana 40 tundi, jättes samal ajal muutmata muude teenistujate teenistustingimuste artikli 93, millega määratakse kindlaks lepinguliste töötajate põhipalk.

Sellest tuleneb, et kui seadusandja võttis vastu määruse nr 1023/2013, soovis ta pikendada minimaalset iganädalast tööaega kuni 40 tunnini ja seda ilma palgatõusuta, samas kui iga institutsiooni ametisse nimetavate asutuste ühisel kokkuleppel oli enne kindlaks määratud minimaalne tööaja kestus 37 tundi ja 30 minutit, arvestades kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis personalieeskirjade artikliga 55 institutsioonidele jäetud tegutsemisruumi.

Mis puudutab lisasumma tasumist, mis on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 2 lõikega 2, siis tegemist oli mitte pelgalt „võimalusega”, mis jäeti iga institutsiooni otsustada, vaid samuti kavatseti sellega üksnes kaitsta asjaomaste isikute ostujõudu – mida nüüd alates muude teenistujate teenistustingimuste muutumisest arvutatakse igakuiselt –, et kompenseerida võimalikku töötasu vähenemist lepingulise töötaja lepingu vastuvõtmise tõttu, ning seda muude teenistujate teenistustingimuste muutmise kuupäeval siseriikliku õiguse alusel makstud palga summat arvestades. Liidu õiguse sätteid, mis annavad õiguse finantshüvitistele, tuleb aga tõlgendada kitsalt.

Võttes sellega seoses arvesse uute personalieeskirjade artikli 55 sõnastust, eesmärki ja konteksti, koostoimes muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 93, tuleb järelikult asuda seisukohale, et muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikkel 2 säilitab iga institutsiooni võimaluse maksta igakuist lisasummat, samas siiski võimaldamata seda, et seda summat mõjutab tööaja pikenemine, kui liidu seadusandja ei ole teinud otsust palga kui vastutasu kohta. Viimase punkti kohta tuleb märkida, et liidu seadusandja võib temale kehtivaid kõrgemalseisvaid norme järgides igal ajal vabalt teha selliseid muudatusi personalieeskirjade normidesse, mida ta peab teenistuse huvides olevaks, ja võtta vastu tulevikuks personalieeskirjade selliseid sätteid, mis on asjaomaste ametnike või muude teenistujate suhtes ebasoodsamad.

(vt punktid 27, 28, 33, 35 ja 36)

Viited:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, T‑58/05, EU:T:2007:218, punkt 86.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused Dalmasso vs. komisjon, F‑61/05, EU:F:2008:47, punkt 78, ning Bosman vs. nõukogu, F‑145/07, EU:F:2008:149, punktid 32 ja 39 ja seal viidatud kohtupraktika.

3.      Personalieeskirjade artikli 110 lõike 1 raames võetud üldised rakendussätted on kohustuslikud, kuid madalamalseisvad kui personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused. Need ei saa seega seaduslikult mingil juhul kehtestada eeskirju, mis ei vasta niisugustele õigusnormide hierarhias ülimuslikele õigusnormidele nagu personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused.

(vt punkt 29)

Viited:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsus Ianniello vs. komisjon, T‑308/04, EU:T:2007:347, punkt 38.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus Bouillez jt vs. nõukogu, F‑11/11, EU:F:2012:8, punkt 45.

4.      Kuigi töötajate õigust olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud ning kollektiivläbirääkimiste õigust, mis on vastavalt kehtestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 27 ja 28, võidakse kohaldada liidu institutsioonide ja nende töötajate vahelistes suhetes, tuleb selle kasutamine reguleerida liidu õiguses vastavalt liidu õiguse enda sätetele.

(vt punkt 44)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus Association de médiation sociale, C‑176/12, EU:C:2014:2, punktid 44 ja 45

Euroopa Liidu Üldkohus: kohtumäärus Bergallou vs. parlament ja nõukogu, T‑22/14, EU:T:2014:954, punkt 33