ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

13. november 2015(*)

Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Mõjuhindamise aruande kavand, mõjuhindamise aruanne ja mõjuhindamiskomitee arvamus – Dokumentidele juurdepääsu keelamine – Otsustusprotsessi kaitse erand – Põhjendamiskohustus – Konkreetse ja ükshaaval uurimise kohustus – Ülekaalukas üldine huvi

Liidetud kohtuasjades T‑424/14 ja T‑425/14,

ClientEarth, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: advokaadid O. Brouwer, F. Heringa ja J. Wolfhagen,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche-Duvieusart ja M. Konstantinidis,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni 1. aprilli 2014. aasta otsus, millega keelati juurdepääs mõjuhindamise aruandele, mis käsitleb siduva meetme ettepanekut Euroopa Liidu keskkonnaregulatsiooni valdkonnas riskipõhise kontrolli ja järelevalve strateegilise raamistiku kehtestamiseks, ning mõjuhindamiskomitee arvamusele, ja teiseks nõue tühistada komisjoni 3. aprilli 2014. aasta otsus, millega keelati juurdepääs mõjuhindamise aruande kavandile liidu keskkonnapoliitika valdkonnas liikmesriikide tasandil keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise kohta ja mõjuhindamiskomitee arvamusele,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Gervasoni (ettekandja) ja L. Madise,

kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. juunil 2015 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluste taust

1        Hageja ClientEarth on keskkonnakaitsega tegelev mittetulundusühing.

2        Hageja esitas 20. jaanuaril 2014 Euroopa Komisjonile vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) kaks dokumentidele juurdepääsu taotlust. Esimene neist taotlustest käsitles „komisjoni mõjuhindamise aruannet Århusi konventsiooni „kohtu poole pöördumise” samba rakendamise kohta” ja teine „komisjoni mõjuhindamise aruannet liikmesriikide ja Euroopa Liidu tasandil keskkonnakontrolli ja -järelevalvet puudutava Euroopa Liidu õigusraamistiku muutmise kohta”.

3        Komisjon jättis 13. veebruari 2014. aasta kirjaga eespool punktis 2 nimetatud teise taotluse rahuldamata. Ta selgitas selle kohta, et asjaomane taotlus puudutas „[m]õjuhindamise aruannet, mis käsitles siduva meetme ettepanekut [liidu] keskkonnaregulatsiooni valdkonnas riskipõhise kontrolli ja järelevalve strateegilise raamistiku kehtestamiseks” ning mõjuhindamiskomitee (edaspidi „komitee”) arvamust selle aruande kohta (edaspidi koos „kohtuasjas T‑425/14 taotletud dokumendid”). Taotluse rahuldamata jätmine tugines määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandile.

4        Komisjon jättis 17. veebruari 2014. aasta kirjaga rahuldamata eespool punktis 2 nimetatud esimese taotluse. Komisjon täpsustas seoses sellega, et taotlus puudutas „mõjuhindamise aruande kavandit [liidu] keskkonnapoliitika valdkonnas liikmesriikide tasandil keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise kohta” ning komitee arvamust nimetatud kavandi suhtes (edaspidi koos „kohtuasjas T‑424/14 taotletud dokumendid”, ja koos kohtuasjas T‑425/14 taotletud dokumentidega „taotletud dokumendid”). Taotluse rahuldamata jätmine tugines määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandile.

5        Hageja esitas 4. märtsil 2014 määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel komisjonile kaks kordustaotlust.

6        Komisjon teatas hagejale 24. märtsi 2014. aasta kirjadega, et vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 2 on kordustaotlusele vastamise tähtaega pikendatud 15 tööpäeva võrra.

7        Komisjon kinnitas 1. aprilli 2014. aasta kirjaga („edaspidi 1. aprilli 2014. aasta otsus”) oma otsust keelata juurdepääs kohtuasjas T‑425/14 taotletud dokumentidele, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandile.

8        Komisjon kinnitas 3. aprilli 2014. aasta kirjaga („edaspidi 3. aprilli 2014. aasta otsus”, ja koos 1. aprilli 2014. aasta otsusega „vaidlustatud otsused”) oma otsust keelata juurdepääs kohtuasjas T‑424/14 taotletud dokumentidele, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandile.

9        Vaidlustatud otsustes märkis komisjon esiteks, et arvestades arutelusid ja läbirääkimisi keskkonnakontrolli ja -järelevalvet puudutavate (1. aprilli 2014. aasta otsus) ning samas valdkonnas kohtu poole pöördumist käsitlevate (3. aprilli 2014. aasta otsus) seadusandlike algatuste vastuvõtmiseks tema poolt, on ta alustanud mõjuhindamisi, mis on veel käimas. Komisjon täpsustas seoses sellega, et mõjuhindamiste eesmärk on aidata kaasa selliste algatuste ettevalmistamisele ning et mõjuhindamise sisu toetab seadusandlikus algatuses sisalduvaid poliitilisi valikuid (policy choices).

10      Järgmiseks kahjustaks taotletud dokumentide avalikustamine selles etapis komisjoni hinnangul oluliselt tema käimasolevaid otsustusprotsesse, sest see mõjutaks tema paindlikkust ja vähendaks tema suutlikkust saavutada kompromisse. Pealegi võiks selline avalikustamine tekitada välist survet, mis võib takistada keerulisi otsustusprotsesse, mille kestel peaks valitsema usalduslik õhkkond. Lisaks on komisjon viidanud ELL artikli 17 lõikele 1 ja artikli 17 lõike 3 kolmandale lõigule.

11      Seoses sellega rõhutas komisjon 1. aprilli 2014. aasta otsuses esiteks, et kontroll ja järelevalve on avaliku poliitika rakendamise võtmeelemendid – kusjuures avaliku poliitika näol on tegemist valdkonnaga, milles institutsioonid püüavad juba alates 2001. aastast tõsta teadlikkust ja edendada meetmete võtmist Euroopa Liidu tasandi – ning seda, et arutelu tuleb hoida vaba välistest mõjuritest, sest see mõjutaks liikmesriikide üle teostatava kontrolli kvaliteeti.

12      Teiseks rõhutas komisjon 3. aprilli 2014. aasta otsuses keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise küsimuse tundlikkust, liikmesriikide seisukohtade võimalikku lahknevust ning asjaolu, et ajast, mil ta esitas ettepaneku – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise kohta (ELT 2004, C 96, lk 22, edaspidi „2003. aasta direktiivi ettepanek”) –, on möödunud kümme aastat.

13      Lõpetuseks lisas komisjon vaidlustatud otsustes, et erinevad dokumendid kahe käimasoleva mõjuhindamise kohta on juba internetis kättesaadavad ning et kõik muud kõnealuseid mõjuhindamisi käsitlevad dokumendid avaldatakse siis, kui volinike kolleegium on seadusandlikud ettepanekud vastu võtnud.

14      Neid tegureid arvestades järeldas komisjon vaidlustatud otsustes, et juurdepääs taotletud dokumentidele tuleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel keelata, sest otsustusprotsessid on alles varajases ja tundlikus etapis („at a very early and delicate stage”).

15      Teiseks leidis komisjon, et taotletud dokumentide avalikustamine ei teeni ülekaalukaid üldisi huve. Selle kohta märkis ta, et liit peab säilitama, kaitsma ja parandama keskkonna kvaliteeti ning seega ka inimeste tervist. Kõnealust eesmärki on võimalik saavutada tänu mittediskrimineerivale keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise võimalusele. Siiski ei leidnud komisjon, et ta suudaks esiteks kindlaks teha, kuidas aitaks taotletud dokumentide avalikustamine selles etapis mõjutada liidus elavatel isikutel kaudselt seda keskkonda, kus nad elavad, kuna kohtu poole pöördumine on liikmesriikides juba võimalik ning kõnealuste otsustusprotsessidega püütakse seda võimalust kõigest parandada. Lisaks märkis komisjon, et 2013. aastal viidi läbi avalik konsultatsioon, mille käigus said kõik huvirühmad, kaasa arvatud kodanikuühiskonna liikmed, ettepanekute põhisuundade määratlemisesse panustada. Teiseks kahjustaks avalikustamine selles etapis komisjoni arvates otsustusprotsesse ja mõjutaks parima võimaliku kompromissi saavutamise väljavaadet. Peale selle oleks komisjoni sõnul üldine huvi paremini tagatud siis, kui käsitletavaid otsustusprotsesse saaks jätkata ilma välise surveta.

16      Kolmandaks välistas komisjon võimaluse anda osaline juurdepääs määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 tähenduses, sest taotletud dokumendid kuuluvad tervikuna erandi alla.

 Menetlus ja poolte nõuded

17      Hageja esitas käesolevate menetluste algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 11. juunil 2014.

18      Üldkohtu teise koja presidendi 27. aprilli 2015. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑424/14 ja T‑425/14 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 50 alusel suuliseks menetluseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

19      Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse ja palus 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames esitada komisjonil dokument kohtuasjas T‑424/14, ning esitas pooltele kirjalikud küsimused, paludes neile kohtuistungil vastata.

20      Algselt 9. juuniks 2015 määratud kohtuistung lükati hageja taotlusel edasi 16. juuniks 2015.

21      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 16. juuni 2015. aasta kohtuistungil.

22      Kohtuasjas T‑424/14 palub hageja Üldkohtul:

–        tühistada 3. aprilli 2014. aasta otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

23      Kohtuasjas T‑424/14 palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

24      Kohtuasjas T‑425/14 palub hageja Üldkohtul:

–        tühistada 1. aprilli 2014. aasta otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

25      Kohtuasjas T‑425/14 palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

26      Hageja esitab oma hagide toetuseks üheainsa väite, mis põhineb sisuliselt kahel osal, millest esimene osa puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumist ning teine osa põhjendamiskohustuse rikkumist.

27      Kõigepealt tuleb analüüsida ainsa väite teist osa.

 Ainsa väite teine osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

28      Hageja heidab komisjonile ette, et ta on rikkunud oma kohustust põhjendada vaidlustatud otsuseid. Nimelt jättis komisjon kõigepealt selgitamata, miks oli määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene lõik mõjuhindamise aruannete ja komitee arvamuste suhtes kohaldatav. Järgmiseks ei põhjendanud komisjon konkreetselt järeldust, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks otsustusprotsesse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu tähenduses. Lõpetuseks ei põhjendanud komisjon õiguslikult piisavalt oma väidet, et puudub ülekaalukas üldine huvi, mis õigustaks taotletud dokumentide avalikustamist.

29      Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.

30      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Ei ole nõutav, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust selle artikli nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (kohtuotsused, 6.3.2003, Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EKL, EU:C:2003:125, punkt 55; 1.2.2007, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EKL, EU:C:2007:75, punkt 80; 10.7.2008, Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EKL, EU:C:2008:392, punkt 166, ja 24.5.2011, NLG vs. komisjon, T‑109/05 ja T‑444/05, EKL, EU:T:2011:235, punkt 81).

31      Dokumentidele juurdepääsu taotluse korral peavad määruse nr 1049/2001 artiklis 4 loetletud erandite alusel tehtud institutsiooni otsused olema põhjendatud. Kui institutsioon otsustab keelata juurdepääsu dokumendile, mille avalikustamise taotlus on talle esitatud, on ta kohustatud selgitama esiteks küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand ja millele see institutsioon tugineb, ning teiseks sama artikli lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel seda, kas esineb ülekaalukas üldine huvi, mille tõttu asjaomase dokumendi avalikustamine on sellegipoolest põhjendatud (kohtuotsused, 11.3.2009, Borax Europe vs. komisjon, T‑121/05, EU:T:2009:64, punkt 37, ja 12.9.2013, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, EU:T:2013:419, punkt 96; vt selle kohta ka kohtuotsus, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EKL, EU:C:2008:374, punktid 48 ja 49).

32      Institutsioon, kes keeldub võimaldamast dokumendiga tutvuda, peab seega esitama põhjenduse, mis võimaldab aru saada ja kontrollida ühelt poolt, kas taotletud dokument kuulub tõesti viidatud erandiga hõlmatud valdkonda ja teiselt poolt, kas selle erandiga seotud kaitse on tegelikult vajalik (kohtuotsused, 26.4.2005, Sison vs. nõukogu, T‑110/03, T‑150/03 ja T‑405/03, EKL, EU:T:2005:143, punkt 61; kohtuotsus NLG vs. komisjon, punkt 30 eespool, EU:T:2011:235, punkt 83, ja kohtuotsus Besselink vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:T:2013:419, punkt 99; vt selle kohta ka analoogia alusel kohtuotsus Interporc vs. komisjon, punkt 30 eespool, EU:C:2003:125, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuste põhjendustest, nagu need on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktides 9–16, et komisjon tugines juurdepääsu keelamisel määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandile. Esiteks leidis ta sisuliselt, et dokumentide avalikustamine selles etapis kahjustaks oluliselt otsustusprotsesse, mis on seotud keskkonna valdkonnas kontrolli ja järelevalvet (1. aprilli 2014. aasta otsus) ning keskkonnaasjades kohtu poole pöördumist (3. aprilli 2014. aasta otsus) käsitlevate seadusandlike ettepanekute vastuvõtmisega. Seoses sellega rõhutas ta nii mõjuhindamise eesmärki ja rolli sellise protsessi kontekstis kui ka vajadust kaitsta sisuliselt tema mõtlemis- ja läbirääkimisteruumi ning asjaolu, et arutelud nende kahe valdkonna üle on käinud juba pikka aega. Teiseks välistas komisjon avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi olemasolu sisuliselt sel põhjusel, et tal ei ole võimalik kindlaks teha, kuidas aitaks avalikustamine liidus elavatel isikutel mõjutada kaudselt seda keskkonda, kus nad elavad, täpsustades, et keskkonnaasjades kohtu poole pöördumine on liikmesriikides juba võimalik, et käimasolevate otsustusprotsessidega püütakse seda võimalust kõigest parandada ning et huvirühmade arvamuse arvessevõtmiseks viidi 2013. aastal läbi avalik konsultatsioon. Komisjoni arvates oleks üldine huvi paremini tagatud hoopis võimalusega jätkata asjaomaseid otsustusprotsesse ilma välise surveta.

34      Kõigepealt ilmneb vaidlustatud otsustest selgelt, et komisjoni arvates kuuluvad taotletud dokumendid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi kohaldamisalasse, sest nad on sisuliselt seotud eespool viidatud seadusandlike ettepanekute vastuvõtmiseni viivate otsustusprotsessidega ning nende avalikustamine kahjustaks kõnealuseid protsesse oluliselt.

35      Seoses sellega tuleb lisada, et komisjon ei pidanud välja tooma konkreetseid põhjuseid, miks on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene lõik taotletud dokumentide suhtes kohaldatav. Kuna hageja – nagu ta kohtuistungil möönis – ei ole oma kordustaotlustes asjaomase sätte kohaldatavust taotletud dokumentide suhtes üldse vaidlustanud, tuleb järeldada, et samamoodi nagu kohtupraktika kohaselt ei saa ELTL artiklit 296 tõlgendada nii, et see nõuab, et asjaomane institutsioon vastab üksikasjalikult hageja poolt haldusmenetluse käigus esitatud märkustele (vt kohtuotsus, 15.11.2012, Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EKL, EU:C:2012:711, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa eelnimetatud sätet tõlgendada selliselt, et komisjon peaks vaidlustatud otsuste põhjendustes ennetavalt kummutama mis tahes hüpoteetilised argumendid, millele võib hilisemas etapis tema analüüsi vastu tugineda. Seega võis komisjon vaidlustatud otsustes piirduda sellega, et esitas positiivselt põhjused, mille tõttu oli määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene lõik tema arvates kohaldatav, ilma et ta oleks pidanud tagasi lükkama või kritiseerima selle sätte teisi võimalikke tõlgendusi (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 10.5.1960, Barbara jt vs. Ülemamet, 3/58–18/58, 25/58 ja 26/58, EKL, EU:C:1960:18, lk 411).

36      Järgmiseks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuste põhjendustest nähtub, et kooskõlas eespool punktides 31 ja 32 viidatud kohtupraktikaga põhjendas komisjon selgelt ja arusaadavalt, miks ta leidis esiteks, et juurdepääs taotletud dokumentidele kahjustaks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandiga kaitstud huvi, ja teiseks, et puudub ülekaalukas üldine huvi, mille tõttu on dokumentide avalikustamine sellegipoolest põhjendatud.

37      Pidades silmas eespool punktis 30 viidatud kohtupraktikat, tuleb lõpetuseks lisada, et nagu ilmneb selgelt hageja menetlusdokumentidest, täpsemalt argumentidest, mida ta ainsa väite esimeses osas esitab, võimaldasid vaidlustatud otsuste põhjendused tal mõista juurdepääsu keelamise põhjuseid ja oma hagisid ette valmistada. Peale selle on kõnealune põhjendus piisav ka selleks, et võimaldada Üldkohtul kontrolli teostada.

38      Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsused on piisavalt põhjendatud.

39      Järelikult tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Ainsa väite esimene osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumist

40      Põhjendamaks ainsa väite esimest osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumist, esitas hageja algul kolm väidet, millest esimese võimalusena esitatud esimese väite kohaselt ei ole nimetatud sättes kehtestatud erand taotletud dokumentide suhtes kohaldatav, teise võimalusena esitatud teise väite kohaselt puudub otsustusprotsesside olulise kahjustamise oht ning kolmanda võimalusena esitatud kolmandas väites leitakse, et esineb ülekaalukas üldine huvi, mille tõttu on taotletud dokumentide avalikustamine põhjendatud.

41      Kohtuistungil loobus hageja Üldkohtu küsimusele vastates oma kirjalikes seisukohtades esitatud esimesest väitest ja selle kohta tehti kohtuistungi protokolli märge.

42      Neil asjaoludel tuleb üksteise järel analüüsida hageja esitatud teist ja kolmandat väidet.

 Ainsa väite esimese osa teine väide, mis puudutab otsustusprotsesside olulise kahjustamise ohtu

43      Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsustes on tehtud õiguslik viga, sest komisjon on vääralt järeldanud, et esineb otsustusprotsesside olulise kahjustamise oht määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu tähenduses.

44      Täpsemalt märgib hageja esiteks, et komisjoni kui seadusandja koostatud dokumentidele, millel on õigusloomeprotsessis oluline roll, peaks olema võimalikult ulatuslik ja vahetu juurdepääs.

45      Teiseks leiab hageja, et mõjuhindamist iseloomustab läbipaistvus ja huvirühmadega konsulteerimine.

46      Kolmandaks on hageja seisukohal, et taotletud dokumentide avalikustamine ei kahjusta selgelt otsustusprotsesse, vaid võib neid hoopis soodustada. Kõigepealt on vaidlustatud otsustes sisalduvad põhjendused ainult üldised ja hüpoteetilised. Järgmiseks ei ole asjakohased komisjoni argumendid, et dokumentide avalikustamine piirab tema paindlikkust ja vähendab tema suutlikkust saavutada kompromisse ning et tema paindlikkus mõjuhindamise aruande koostamisel on igal juhul väiksem kui otsustusprotsessi enda puhul. Peale asjaolu, et avalik arvamus on võimeline mõistma, et ettepanekut võidakse muuta, ei ole komisjon näidanud, et avalikustamine võib tõepoolest tekitada avalikkuse surve, mis võiks õigusloome protsessid nurjata. Pealegi ei saa taotletud dokumente, mis sisaldavad peamiselt faktilist laadi teavet, kvalifitseerida tundliku sisuga dokumentideks ainult seetõttu, et need käsitlevad poliitiliselt vastuolulist küsimust. Selle kohta lisab hageja oma repliikides, et kui taotletud dokumendid sisaldavad tundlikku teavet, võiks neile igal juhul anda osalise juurdepääsu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel. Kohtuasjas T‑424/14 ei ole küsimuse poliitiline tundlikkus ja liikmesriikide seisukohtade võimalikud lahknevused seotud erandi kitsa tõlgendamisega; kohtuasjas T‑425/14 kinnitas komisjon vääralt, et välised mõjurid avaldaksid mõju liikmesriikide üle teostatava kontrolli kvaliteedile. Lõpetuseks ei ole pelk asjaolu, et otsustusprotsessid on alles varajases etapis, piisav.

47      Neljandaks väljendab hageja komisjoni argumentide vastuseks esitatud repliikides ühelt poolt oma vastuseisu üldise eelduse tunnustamisele, sest sellisel eeldusel puudub liidu õiguses mis tahes alus ning see on täielikus vastuolus läbipaistvuse põhimõttega. Teiselt poolt märgib hageja, et dokumentidele juurdepääsu taotledes ei püüdnud ta kahjustada komisjoni otsustusprotsesse ega järginud erahuvi, ning et tema juurdepääsutaotlustega kaitstavaid huve on tunnustanud Euroopa Ombudsman.

48      Komisjon väidab sisuliselt vastu, et tuleb tunnustada üldist eeldust, mille kohaselt võis juurdepääsu taotletud dokumentidele antud juhul keelata, ja et igal juhul ei teinud ta viga, kui järeldas, et esineb otsustusprotsesside olulise kahjustamise oht.

49      Kõigepealt tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud otsustes tugines komisjon juurdepääsu keelamisel määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandile. Selle sätte kohaselt keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

50      Teiseks kuuluvad taotletud dokumendid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi kohaldamisalasse, ja hageja ei vaidlusta enam seda (vt punkt 41 eespool). Need dokumendid koostati nimelt kahe mõjuhindamise raames, mis viidi läbi seoses komisjoni kahe otsustusprotsessiga, mis puudutasid vastavalt keskkonnasjades kohtusse pöördumise (kohtuasi T‑424/14) ja samas valdkonnas kontrolli ja järelevalve (kohtuasi T‑425/14) osas tehtavaid poliitilisi algatusi. On selge, et kõnealused otsustusprotsessid olid ajal, mil komisjon vaidlustatud otsused vastu võttis, veel käimas.

51      Kolmandaks nähtub vaidlustatud otsustest, et komisjon oli seisukohal, et taotletud dokumentide avalikustamine võib oluliselt kahjustada käimasolevaid otsustusprotsesse, mis on alles varajases ja tundlikus etapis. Asjaomane järeldus rajaneb mitmel põhjusel. Esiteks leidis komisjon, et kõnealune avalikustamine kahjustaks tema paindlikkust ning tema suutlikkust panustada kompromissi leidmisesse. Teiseks märkis komisjon, et poliitiliste ettepanekute koostamise aruteludel ja läbirääkimistel tuli säilitada usalduslik õhkkond. Tema arvates oleks aga taotletud dokumentide avalikustamine tekitanud välise surve ohu, mis oleks võinud käimasolevaid tundlikke protsesse mõjutada. Seoses sellega rõhutas komisjon ühtlasi asjaolu, et vastavalt ELL artikli 17 lõigetele 1 ja 3 peab ta edendama üldisi huve ja täitma oma ülesandeid täiesti sõltumatult. Kolmandaks juhtis komisjon 1. aprilli 2014. aasta otsuses (kohtuasi T‑425/14) ühelt poolt tähelepanu asjaolule, et kontroll ja järelevalve keskkonnaasjades on avaliku poliitika rakendamise võtmeelemendid, et arutelu tuleb hoida vaba välistest mõjuritest, sest see mõjutaks liikmesriikide üle teostatava kontrolli kvaliteeti, ning et institutsioonid on väljendanud oma seisukohti selles küsimuses juba alates 2001. aastast. Teiselt poolt rõhutas komisjon 3. aprilli 2014. aasta otsuses (kohtuasi T‑424/14) keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise küsimuse tundlikkust, liikmesriikide seisukohtade võimalikku lahknevust ning asjaolu, et 2003. aasta direktiivi ettepaneku esitamisest on möödunud kümme aastat.

52      Seega ilmneb vaidlustatud otsuste põhjenduste lugemisest, et komisjon tugines üldistele kaalutlustele, mis puudutavad sisuliselt esiteks tema mõtlemisruumi, paindlikkuse, iseseisvuse ja usaldusliku õhkkonna kaitsmist arutelude ajal ning teiseks sellise välise surve ohtu, mis võib mõjutada käimasolevate arutelude ja läbirääkimiste kulgu. Komisjon tugines ka kahe käimasoleva otsustusprotsessiga seotud konkreetsematele kaalutlustele, käsitledes eelkõige otsustusprotsesside varajast ja tundlikku etappi, asjaolu, et kõnealuste küsimuste üle on arutletud juba pikka aega, ning nende küsimuste tähtsust; samuti puudutas komisjon 3. aprilli 2014. aasta otsuses (kohtuasi T‑424/14) keskkonnaasjades kohtu poole pöördumisega seotud probleemistiku tundlikkust ning liikmesriikide seisukohtade võimalikku lahknevust. Vaidlustatud otsustest ei nähtu aga, et komisjon oleks taotletud dokumente ükshaaval ja konkreetselt uurinud.

53      Hageja vaidlustab asjaomaste otsuste põhjenduste põhjendatuse, sest asjaomased põhjendused on sisuliselt ainult üldised ja hüpoteetilised ega tõenda komisjoni otsustusprotsesside olulise kahjustamise ohu olemasolu. Komisjon seevastu palub Üldkohtul tunnustada, et esineb üldine eeldus, mille alusel võis ta vaidlustatud otsustes keelata juurdepääsu taotletud dokumentidele.

54      Neil asjaoludel tuleb enne vaidlustatud otsuste seaduslikkuse analüüsimist uurida komisjoni argumente, millega püütakse tõendada, et eksisteerib üldine eeldus, mille alusel võib see institutsioon keelata juurdepääsu dokumentidele, mis sarnaselt taotletud dokumentidega puudutavad käimasoleva otsustusprotsessiga seotud mõjuhindamisi.

–       Taotletud dokumentidele juurdepääsu keelamise üldise eelduse olemasolu

55      Olgu meenutatud, et määrus nr 1049/2001 kajastab oma põhjenduse 1 kohaselt ELL artikli 1 teises lõigus väljendatud tahet tähistada uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik. Nagu on meenutatud määruse põhjenduses 2, on avalikkuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega seotud institutsioonide demokraatliku iseloomuga (kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 34; kohtuotsused, 21.9.2010, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EKL, EU:C:2010:541, punkt 68; 21.7.2011, Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EKL, EU:C:2011:496, punkt 72; 17.10.2013, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EKL, EU:C:2013:671, punkt 27, ja 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EKL, EU:C:2014:112, punkt 61).

56      Nagu nähtub määruse nr 1049/2001 põhjendusest 4 ja artiklist 1, on selle määruse eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega (kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 30 eespool, EU:C:2007:75, punkt 61; kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EKL, EU:C:2007:802, punkt 53; kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2010:541, punkt 69, ja nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 55 eespool, EU:C:2013:671, punkt 28).

57      Seda õigust võib teatud avalikest või erahuvidest lähtudes ikkagi piirata (kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 30 eespool, EU:C:2007:75, punkt 62). Täpsemalt on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 koostoimes põhjendusega 11 ette nähtud erandnormid, mis lubavad institutsioonidel keelata juurdepääsu dokumendile, mille avalikustamine kahjustaks mõnd selle artikliga kaitstud huvi (kohtuotsused, Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2010:541, punktid 70 ja 71; Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2011:496, punkt 74, ja nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 55 eespool, EU:C:2013:671, punkt 29).

58      Kuna need erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust juurdepääsust dokumentidele, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (vt kohtuotsused, Sison vs. nõukogu, punkt 30 eespool, EU:C:2007:75, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika; Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika, ja nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 55 eespool, EU:C:2013:671, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Kitsa tõlgendamise põhimõtte kohaselt on asjaomane institutsioon juhul, kui ta otsustab keelduda andmast võimalust tutvuda dokumendiga, mille väljastamise taotlus on talle esitatud, põhimõtteliselt kohustatud selgitama küsimust, kuidas selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb. Peale selle peab kahjustamise ohtu olema võimalik mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik (vt kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2011:496, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 55 eespool, EU:C:2013:671, punkt 31). Erandi kohaldamise õigustamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et asjaomane dokument puudutab erandiga kaitstud huvi (kohtuotsused, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EKL, EU:T:2005:125, punkt 69, ja 7.6.2011, Toland vs. parlament, T‑471/08, EKL, EU:T:2011:252, punkt 29; vt selle kohta ka kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 55 eespool, EU:C:2014:112, punkt 64).

60      Niisiis eeldab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud erandi kohaldamine, et on tõendatud, et juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks, võis konkreetselt ja reaalselt kahjustada institutsiooni otsustusprotsessi ning et see kahjustamise oht oli mõistlikult ettenähtav ega olnud ainult oletuslik (kohtuotsus Toland vs. parlament, punkt 59 eespool, EU:T:2011:252, punkt 70).

61      Pealegi selleks, et kuuluda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamisalasse, peab otsustamisprotsessi kahjustamine olema raske. See on nii muu hulgas siis, kui dokumentide avalikustamisel on otsustusprotsessile oluline mõju. Kahjustamise raskuse hindamine sõltub konkreetse asja kõikidest asjaoludest, eelkõige institutsiooni poolt asjaomaste dokumentide avalikustamise osas välja toodud negatiivsest mõjust otsustamisprotsessile (kohtuotsused, 18.12.2008, Muñiz vs. komisjon, T‑144/05, EU:T:2008:596, punkt 75; Toland vs. parlament, punkt 59 eespool, EU:T:2011:252, punkt 71, ja 9.9.2014, MasterCard jt vs. komisjon, T‑516/11, EU:T:2014:759, punkt 62).

62      Tuleb siiski märkida, et asjaomast kohtupraktikat ei saa tõlgendada nii, et see nõuab institutsioonidelt taolist ohtu kinnitavate tõendite esitamist. Vastavalt kohtupraktikale piisab siin sellest, kui vaidlustatud otsus sisaldab mõjuvaid asjaolusid, mis lubavad järeldada, et otsustusprotsessi kahjustamise oht oli otsuse vastuvõtmise päeval mõistlikult ettenähtav ega olnud ainult oletuslik, mainides nimelt selle kuupäeva seisuga objektiivseid põhjusi, mis lubaks mõistlikult ette näha, et hageja taotletud dokumentide avalikustamise korral kahjustamine toimub (kohtuotsus, 11.12.2014, Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, T‑476/12, edasi kaevatud, EU:T:2014:1059, punkt 71; vt selle kohta ka kohtuotsus Toland vs. parlament, punkt 59 eespool, EU:T:2011:252, punktid 78 ja 79).

63      Hoolimata eelkõige eespool punktis 59 viidatud kohtupraktikast, on Euroopa Kohus tunnustanud, et asjaomane institutsioon võib tugineda teatud liiki dokumentidele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sama laadi dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 50; vt ka kohtuotsused, nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 55 eespool, EU:C:2013:671, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika, ja komisjon vs. EnBW, punkt 55 eespool, EU:C:2014:112, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Nii on Euroopa Kohus juba tunnustanud juurdepääsu keelamise üldiste eelduste olemasolu viit liiki dokumentide puhul: nimelt seoses riigiabi järelevalve menetluse haldustoimiku dokumentidega (kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EKL, EU:C:2010:376, punkt 61), seoses dokumentidega, mida komisjon ja koondumisest teatavad isikud või kolmandad isikud edastavad ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluses (kohtuotsused, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EKL, EU:C:2012:393, punkt 123, ja komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EKL, EU:C:2012:394, punkt 64), seoses seisukohtadega, mida institutsioon esitab kohtumenetluses (kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2010:541, punkt 94), seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust puudutavate dokumentidega menetluse kohtueelses etapis (kohtuotsus, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EKL, EU:C:2013:738, punkt 65) ning seoses ELTL artikli 101 kohaldamise menetluse toimiku dokumentidega (kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 55 eespool, EU:C:2014:112, punkt 93).

65      Üldkohus on tunnustanud üldiste eelduste olemasolu veel kolmel juhul, nimelt tutvumise korral teiste pakkujate pakkumustega riigihankemenetluses, kui juurdepääsutaotluse on esitanud teine pakkuja (kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EKL, EU:T:2013:38, punkt 101), nn EU Pilot menetlusega seotud dokumentide puhul (kohtuotsus, 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑306/12, EKL, edasi kaevatud, EU:T:2014:816, punkt 63) ning liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 lõike 4 alusel komisjonile esitatud dokumentide korral (kohtuotsus, 12.5.2015, Unión de Almacenistas de Hierros de España vs. komisjon, T‑623/13, EKL, EU:T:2015:268, punkt 64).

66      Esiteks tuleneb eespool punktides 64 ja 65 viidatud kohtupraktikast, et tuginemaks üldisele eeldusele isiku vastu, kes taotleb määruse nr 1049/2001 alusel dokumentidele juurdepääsu, peavad taotletavad dokumendid kuuluma sama kategooria dokumentide hulka või olema sama liiki (vt selle kohta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 50; kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 55 eespool, EU:C:2013:671, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika, ja komisjon vs. EnBW, punkt 55 eespool, EU:C:2014:112, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

67      Teiseks nähtub sellest kohtupraktikast, et üldiste eelduste kohaldamine on põhiliselt tingitud tungivast vajadusest tagada, et asjaomased menetlused kulgeksid nõuetekohaselt ning et nende eesmärke ei kahjustataks. Nii võib üldise eelduse tunnustamine tugineda asjaolule, et teatavate menetluste puhul takistab juurdepääs dokumentidele menetluste nõuetekohast kulgemist, ja ohule, et see võib menetlusi kahjustada, kuna üldised eeldused lubavad tagada menetluse kulgemise terviklikkuse, piirates kolmandate isikute sekkumist (vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Wathelet, kohtuasi LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EKL, EU:C:2013:528, punktid 66, 68, 74 ja 76, ja kohtuotsus Spirlea vs. komisjon, punkt 65 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:816, punktid 57 ja 58). Liidu institutsioonis toimuvat menetlust – mille tarvis taotletud dokumendid koostati – käsitlevas õigusaktis ette nähtud erinormide kohaldamine on üks kriteeriume, mis võib põhjendada üldise eelduse tunnustamist (vt selle kohta kohtuotsus, 11.6.2015, McCullough vs. Cedefop, T‑496/13, EU:T:2015:374, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka kohtujuristi ettepanek, Cruz Villalón, kohtuasi, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EKL, EU:C:2013:325, punkt 75).

68      Käesoleval juhul tuleb esiteks kindlaks teha, kas taotletud dokumendid kuuluvad samasse kategooriasse või on sama liiki.

69      Nagu täpsustas kohtuistungil komisjon ja ilma, et hageja oleks seda vaidlustanud, tuleb seoses sellega kõigepealt meenutada, et taotletud dokumendid on mõjuhindamise aruande kavandid, pärast komitee positiivse arvamuse saamist talitustevaheliseks konsultatsiooniks esitatud lõplikult vormistatud mõjuhindamise aruanne ja komitee arvamus nende kavandite kohta. Kõnealused dokumendid on osa kahe mõjuhindamise läbiviimisest, millest esimene käsitleb keskkonnasjades kohtu poole pöördumist ja teine samas valdkonnas kontrolli ja järelevalvet puudutava õigusraamistiku muutmist.

70      Järgmiseks olgu märgitud, et 15. jaanuaril 2009 komisjoni vastu võetud mõjuhindamiste suunistes (edaspidi „suunised”) on mõjuhindamine defineeritud järgmiselt:

„Mõjuhindamine on loogiliste sammude kogum, mida tuleb [poliitiliste] ettepanekute ettevalmistamisel järgida. Selle protsessi raames kogutakse poliitiliste otsustajate jaoks tõendeid võimalike poliitikavalikute eeliste ja puuduste kohta, hinnates nende potentsiaalset mõju. Selle protsessi tulemused võetakse kokku ja esitatakse [mõjuhindamise] aruandes.

[…]

[Mõjuhindamise] läbiviimine on komisjoni ettepanekute väljatöötamisel üks võtmeelemente ning volinike kolleegium võtab [mõjuhindamise] aruannet arvesse oma otsuste tegemisel. [Mõjuhindamise] aruanne abistab otsuse tegemisel, kuid ei asenda seda: poliitilise ettepaneku vastuvõtmine on alati poliitiline otsus, mille teeb ainult kolleegium.”

71      Lõpetuseks tuleneb suunistest, et mõjuhindamine viiakse läbi mitmes etapis. Need hõlmavad muu hulgas mõjuhindamise aruande kavandi koostamist, selle esitamist komiteele arvamuse saamiseks, selle lõplikku vormistamist, arvestades komitee soovitusi, kavandi esitamist talitustevaheliseks konsultatsiooniks komisjonis – selles etapis võidakse veel teha sisulisi muudatusi, mis vajavad komitee uut arvamust – ja lõpuks selle esitamist volinike kolleegiumile.

72      Neid elemente arvesse võttes tuleb tõdeda, et kuna taotletud dokumendid on osa kahe mõjuhindamise läbiviimisest, kuuluvad need sama kategooria dokumentide hulka, mistõttu on eespool punktis 66 esitatud tingimus täidetud.

73      Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtuistungil esitatud hageja väide, et tema esitatud juurdepääsutaotlused ei olnud „kõikehõlmavalt sõnastatud taotlused” ega puudutanud dokumentide kogumit.

74      Euroopa Kohus on küll märkinud, et eespool punktis 64 viidatud kohtuotsuste aluseks olnud kõikide kohtuasjade eripära oli see, et asjaomase juurdepääsutaotluse ese ei olnud mitte üks dokument, vaid dokumentide kogum, ning on täpsustanud, et sedalaadi olukorras võimaldab juurdepääsu keelamise üldise eelduse tunnustamine asjaomasel institutsioonil menetleda kõikehõlmavalt sõnastatud taotlust ja vastata sellele samal moel (vt kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 55 eespool, EU:C:2014:112, punktid 67–69 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Siiski tuleneb kohtupraktikast, et juurdepääsu keelamise üldise eelduse kohaldamise määravad nii kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne kriteerium, see tähendab asjaolu, et taotletud dokumendid seonduvad ühe ja sama menetlusega – käesoleval juhul kahe mõjuhindamise koostamise menetlusega – (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64 eespool, EU:C:2013:738, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika), mitte, nagu sisuliselt väidab hageja, ainult kvantitatiivne kriteerium, see tähendab see, mitu dokumenti on asjaomase dokumentidele juurdepääsu taotluse ese (vt selle kohta kohtuotsus Spirlea vs. komisjon, punkt 65 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:816, punkt 75).

76      Teiseks tuleb tõdeda, et puudub õigusakt, mis reguleeriks konkreetselt taotletud dokumentidele juurdepääsu korda; seda möönis kohtuistungil ka komisjon Üldkohtu esitatud küsimusele vastates.

77      Võttes aga arvesse eespool punktis 67 esitatud kaalutlusi, tuleb märkida, et vastupidi kohtuistungil hageja esitatud väitele ei saa see asjaolu iseenesest õigustada seda, et välistatakse igasugune võimalus tunnustada üldise eelduse olemasolu, mille alusel võib keelata juurdepääsu taotletud dokumentidele.

78      Käesoleval juhul tuleb hoopis sedastada, et võttes arvesse eeskirju, mis reguleerivad poliitiliste ettepanekute, sealhulgas vajaduse korral seadusandlike aktide ettepanekute ettevalmistamist ja koostamist komisjoni poolt, on selline üldine eeldus vajalik.

79      Seoses sellega on esiteks ühelt poolt oluline märkida, et ELL artikli 17 lõigete 1–3 kohaselt:

„1. Komisjon edendab liidu üldisi huve ja teeb sel eesmärgil asjakohaseid algatusi. […]

2. Liidu seadusandlikke akte võib vastu võtta ainult komisjoni ettepaneku põhjal, kui aluslepingud ei näe ette teisiti. Muud õigusaktid võetakse komisjoni ettepaneku põhjal vastu siis, kui see on ette nähtud aluslepingutes.

3. […]

Komisjon on oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatu. […]”

80      Teiselt poolt olgu meenutatud, et valdkondades, kus vastavalt ELTL artikli 192 lõikele 1 ja selle sätte lõikes 2 kehtestatud erandeid arvestades kuulub sarnaselt liidu keskkonnapoliitikaga kohaldamisele seadusandlik tavamenetlus, nagu on määratletud ELTL artikli 289 lõikes 1 ja ELTL artiklis 294, esitab komisjon vastavalt ELTL artikli 294 lõikele 2 Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule ettepaneku. Nimetatud seadusandlik menetlus algab just selle ettepanekuga.

81      Komisjonile kõnealuste sätetega antud seadusandlik algatuspädevus tähendab, et selle institutsiooni ülesanne on otsustada seadusandliku akti ettepanek esitada või esitamata jätta, välja arvatud juhul, kui ta on liidu õiguse alusel kohustatud ettepaneku esitama. Seadusandliku akti ettepaneku esitamise korral lasub selle pädevuse kohaselt komisjonil, kes vastavalt ELL artikli 17 lõikele 1 edendab liidu üldisi huve ja teeb sel eesmärgil asjakohaseid algatusi, samuti ülesanne määrata kindlaks ettepaneku ese, eesmärk ja sisu (vt selle kohta kohtuotsus, 14.4.2015, nõukogu vs. komisjon, C‑409/13, EKL, EU:C:2015:217, punkt 70).

82      Seega on komisjonile, kes edendab üldisi huve ja on oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatu, antud ülesanne teha kindlaks kõikide liikmesriikide üldine huvi ja pakkuda välja sellega arvestamiseks sobivad lahendused (vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Jääskinen, kohtuasi nõukogu vs. komisjon, C‑409/13, EKL, EU:C:2014:2470, punkt 43).

83      Seega, kui komisjon valmistab ette ja koostab poliitilisi ettepanekuid, on tal kohustus tagada, et ta toimib täiesti sõltumatult ning et tema ettepanekud on eranditult üldistes huvides.

84      Sellest tulenevalt peab sellele institutsioonile andma võimaluse tegutseda selles etapis täiesti sõltumatult ja üldistes huvides.

85      Teiseks on oluline märkida, et kui komisjon valmistab ette ja koostab poliitilisi ettepanekuid, siis võib ta nagu käesoleval juhul tugineda mõjuhindamistele, mis on läbi viidud selliste ettepanekute ettevalmistamiseks ja koostamiseks.

86      Esiteks kuulub mõjuhindamine – mis kujutab suuniste kohaselt endast „võtmeelementi tagamaks, et komisjoni algatused ja [liidu] õigusaktid töötataks välja läbipaistva, täieliku ja tasakaalustatud teabe põhjal” – komisjoni ettevalmistuste hulka poliitiliste ettepanekute, sealhulgas õigusaktide ettepanekute esitamiseks, nagu tuleneb ka eespool punktis 70 esitatud samade suuniste määratlusest.

87      Eeskätt võimaldab mõjuhindamine koguda teavet, mille põhjal võib komisjon muu hulgas hinnata asjaomaste ettepanekute sobivust, vajalikkust, laadi ja sisu.

88      Selle tarbeks sisaldab mõjuhindamise aruanne suuniste kohaselt muu hulgas peatükke, mis käsitlevad „poliitikavalikuid”, „mõjuanalüüsi” ja „valikute võrdlust”.

89      Siit järeldub, et vastupidi hageja väidetele ei saa mõjuhindamise aruannet käsitada nii, et see piirdub ainult poliitiliste ettepanekute ettevalmistamise ja koostamise protsessi faktilise raamistiku kindlaksmääramisega.

90      Teiseks tuleb lisada, et mõjuhindamiste läbiviimine võimaldab komisjonil tagada kinnipidamise ELL artikli 11 lõike 3 sätetest, mille kohaselt „[korraldab] [see institutsioon] asjassepuutuvate isikutega laiapõhjalisi konsultatsioone, et tagada liidu meetmete järjekindlus ja läbipaistvus”.

91      Nagu nähtub suunistest, koostatakse mõjuhindamine nimelt mitmest etapist koosnevat menetlust järgides. Eeskätt nõuab sellise hindamise teostamine, et pärast ettevalmistusetappi konsulteeritaks huvirühmade ja ekspertidega.

92      Nii on suunistes ette nähtud, et „vastavalt komisjoni läbipaistvuse ja avatuse poliitikale teiste institutsioonide ja kodanikuühiskonna suhtes võtab [mõjuhindamine] arvesse paljude väliste sidusrühmade panust”, kusjuures mõjuhindamise aruanne esitab konsultatsioonide tulemused, eelkõige väljendatud eriarvamused ning viisi, kuidas neid on arvesse võetud. Kõnealuse konsultatsiooni tulemuste alusel koostatakse mõjuhindamise aruande kavand, mis esitatakse seejärel arvamuse saamiseks komiteele ning vormistatakse lõplikult pärast tema arvamuse saamist ning enne talitustevaheliseks konsultatsiooniks ja seejärel volinike kolleegiumile esitamist.

93      Seega panustab mõjuanalüüs avaliku konsultatsiooni kaudu küll poliitiliste ettepanekute ettevalmistamiseks ja koostamiseks mõeldud komisjoni otsustusprotsessi läbipaistvuse ja avatuse eesmärgi täitmisesse – nagu pooled ka üksmeelselt leiavad – ning eesmärki, et huvirühmad selles protsessis osaleksid.

94      Võttes aga arvesse eeskätt eespool punktides 79–84 esitatud kaalutlusi, tuleb märkida, et pärast seda, kui huvirühmadega on konsulteeritud ja mõjuhindamise raames vajalik teave kokku kogutud, tuleb komisjonile – nagu ta sisuliselt väidab – anda võimalus teha nende elementide alusel täiesti sõltumatult, üldistes huvides ja välise surveta ning kolmandate isikute mõjuta otsus esitatavate poliitiliste algatuste kohta.

95      See kaalutlus on seda olulisem, et säilitada komisjonile aluslepingutega antud algatusõiguse tuum ning komisjoni suutlikkus hinnata täiesti sõltumatult poliitilise ettepaneku sobivust. Konkreetsemalt on tegelikult oluline kaitsta kõnealust algatusõigust selliste avalike või erahuvide mõju eest, millega püütakse väljaspool korraldatud konsultatsioone sundida komisjoni poliitilist algatust vastu võtma, seda muutma või isegi sellest loobuma, ja mis seega pikendab selle institutsiooni siseseid arutelusid või muudab need keerukamaks.

96      Kuna mõjuhindamise aruanne sisaldab, nagu nähtub eespool punktis 88 selgitatust, selles staadiumis esitatud erinevate poliitikavalikute võrdlust, siis toob selle aruande – isegi kavandi staadiumis – avalikustamine koos komitee sellekohase arvamusega endaga kaasa suurema ohu, et kolmandad isikud püüavad väljaspool komisjoni organiseeritud avalikku konsultatsiooni sihipäraselt mõjutada komisjoni poliitikavaliku tegemist ja tema võetava poliitilise algatuse suunda. Kui nendel isikutel ja asutustel, kes esitasid avaliku konsultatsiooni ajal oma seisukohad, oleks mõjuhindamise dokumentidele vahetu juurdepääs, siis võiksid nad esitada uusi märkusi ja kriitikat kavandatud valikute ja hüpoteeside kohta, väites, et nende seisukohta ei ole piisavalt või nõuetekohaselt arvesse võetud, samas kui komisjonil peab pärast konsultatsioonide avalikku faasi olema sõltumatu mõtlemisruum, mis on välisest mõjust ja survest ajutiselt eemal.

97      Võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, tuleb järeldada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi kohaldamiseks on komisjonil õigus iga mõjuhindamise ettevalmistamisel koostatud dokumenti ükshaaval ja konkreetselt uurimata eeldada, et nende dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt oluliselt tema poliitilise ettepaneku väljatöötamise otsustusprotsessi.

98      Seoses sellega tuleb üldise eelduse kohaldamise kestuse kohta esiteks märkida, et suuniste kohaselt avaldatakse mõjuhindamise aruanne ja komitee arvamus koos poliitilise ettepanekuga internetis pärast seda, kui volinike kolleegium on need vastu võtnud. Teiseks on suunistes täpsustatud, et isegi kui leitakse, et poliitilist algatust ei esitata, koostatakse mõjuhinnangu aruanne, milles selgitatakse, miks otsustati mitte tegutseda, komitee vaatab selle aruande läbi ja see avaldatakse töödokumendina internetis.

99      Neid aspekte arvestades tuleb sedastada, et eespool punktis 97 esitatud üldist eeldust võib kohaldada nii kaua kui komisjon ei ole teinud otsust võimaliku poliitilise ettepaneku kohta, see tähendab seni, kuni poliitiline algatus võetakse kas vastu või sellest loobutakse.

100    Teiseks kohaldub eespool punktis 97 tunnustatud üldine eeldus sõltumata komisjoni kavandatava ettepaneku laadist, olgu see siis seadusandlik või muud laadi ettepanek.

101    Nagu märgib hageja, on institutsioonide dokumentidele üldsuse võimalikult laiaulatusliku juurdepääsu põhimõttel rajanevad kaalutlused ning vastavalt sellele määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandite kitsendav tõlgendamine kohtupraktika kohaselt küll ilmselgelt erilise tähtsusega, kui asjaomane institutsioon toimib seadusandjana, nagu nähtub määruse nr 1049/2001 põhjendusest 6, mille kohaselt tuleks tagada ulatuslikum õigus tutvuda dokumentidega just sellistel juhtudel. Läbipaistvus selles osas aitab tugevdada demokraatiat, võimaldades kodanikel kontrollida kogu teavet, mis võeti õigustloova akti aluseks. Kodanike võimalus tutvuda õigusloometoimingute alustega on nimelt tingimus, mis võimaldab neil tõhusalt kasutada oma demokraatlikke õigusi (kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 46, ja kohtuotsus, 22.3.2011, Access Info Europe vs. nõukogu, T‑233/09, EKL, EU:T:2011:105, punkt 57).

102    Ometi tuleb kõigepealt märkida, et kuigi komisjonil on ELL artikli 17 lõike 2 alusel põhimõtteliselt – ja kui muud sätted ei näe ette teisiti – tõepoolest õigus teha ettepanekuid seadusandlike aktide vastuvõtmiseks ELTL artikli 289 lõike 3 tähenduses, ei muuda see asjaolu, et ELL artikli 14 lõike 1 ja artikli 16 lõike 1 kohaselt täidavad seadusandja ülesandeid parlament ja nõukogu koos. Samuti nähtub ELTL artikli 289 lõigetest 1–3, et seadusandlik akt on seadusandliku menetluse teel vastu võetud akt, see tähendab esiteks ELTL artiklis 294 sätestatud seadusandliku tavamenetluse alusel komisjoni ettepanekul parlamendi ja nõukogu poolt ühiselt vastu võetud määrus, direktiiv või otsus, ja teiseks seadusandliku erimenetluse alusel – see tähendab kas parlamendi poolt nõukogu osavõtul või nõukogu poolt parlamendi osavõtul – vastu võetud määrus, direktiiv või otsus.

103    Sellest järeldub, et kui komisjon valmistab ette ja koostab akti eelnõud – isegi kui see on seadusandliku akti oma –, siis ei tegutse ta ise seadusandjana, sest esiteks on kõnealune ettevalmistamise ja koostamise protsess seadusandlikule menetlusele kindlasti eelnev protsess, mille kestel tuleb pealegi määratleda esitatava akti enda laad, ning teiseks täidavad seadusandja ülesandeid parlament ja nõukogu.

104    Kuna hageja viitab määruse nr 1049/2001 artikli 12 lõikele 2, siis olgu märgitud, et nimetatud säte tunnustab küll õigusloomemenetluse erisusi, nähes ette, et „seadusandlikud dokumendid, see tähendab dokumendid, mis on koostatud või saadud liikmesriikides või liikmesriikide jaoks siduvate õigusaktide vastuvõtmismenetluse käigus, tuleks teha vahetult juurdepääsetavaks” (kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 47).

105    Ent isegi kui eeldada, et taotletud dokumendid tuleb liigitada „seadusandlikeks dokumentideks” määruse nr 1049/2001 artikli 12 lõike 2 tähenduses, tuleb märkida, et kõnealune säte kohaldub ainult siis, „kui [sama määruse] artiklitest 4 või 9 ei tulene teisiti” (vt selle kohta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 30 eespool, EU:C:2007:75, punkt 41). Nagu aga on sedastatud eespool punktides 97 ja 99, on komisjonil selle määruse artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamisel õigus eeldada, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt poliitilise ettepaneku väljatöötamise otsustusprotsessi senikaua, kuni komisjon ei ole selle alusel otsust vastu võtnud.

106    Lõpetuseks tuleb igal juhul märkida, et vastupidi sellele, mida hageja väitis kohtuistungil suulise vastusena Üldkohtu esitatud kirjalikule küsimusele, ei ole dokumentidele juurdepääsu puudutava kohtupraktikaga vastuolus, kui seadusandlikus kontekstis tunnustatakse üldisi eelduseid. Nimelt sedastas Euroopa Kohus – olles eelnevalt meenutanud eespool punktis 101 viidatud kohtupraktikat ja seadusandliku menetluse eripära, arvestades määruse nr 1049/2001 artikli 12 lõiget 2 – seoses otsusega, millega keelati juurdepääs nõukogu õigustalituse arvamusele nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, esimest korda, et institutsioon võib tugineda üldistele eeldustele (kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punktid 46, 47 ja 50).

107    Kolmandaks tuleb tõdeda, et vastupidi kohtuistungil hageja poolt väidetule ei takista eespool punktis 97 viidatud üldise eelduse olemasolu tunnustamist ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, lk 13) artikli 6 lõige 1.

108    On küll tõsi, et määruse nr 1367/2006 artikkel 6, mis täiendab määrust nr 1049/2001 erinormidega keskkonnateabe saamise taotluste kohta (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64 eespool, EU:C:2013:738, punkt 79), kinnitab ja tugevdab viimati nimetatud määruse artikli 4 lõikes 1 ja lõike 2 teises taandes ning lõigetes 3 ja 5 ette nähtud erandite kitsa tõlgendamise kohustust. Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teisest lausest tuleneb nimelt, et kõnealuseid erandeid tuleb tõlgendada kitsalt, arvestades üldist huvi selle teabe avalikustamise vastu ja küsimust, kas taotletud teave puudutas heiteid keskkonda (vt selle kohta kohtuotsus, 9.9.2011, LPN vs. komisjon, T‑29/08, EKL, EU:T:2011:448, punkt 107).

109    Siiski tuleb esiteks märkida – ilma, et oleks vaja kontrollida, kas käesoleval juhul sisaldavad taotletavad dokumendid teavet, mis puudutab heiteid keskkonda –, et ainuüksi asjaolu, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause sisaldab täpsustusi määrusega nr 1049/2001 ette nähtud dokumentidele juurdepääsu erandite kitsa tõlgendamise kohta, mille tulemuseks võib olla laiem juurdepääs keskkonnateabele kui juurdepääs muule institutsioonide valduses olevates dokumentides sisalduvale teabele, ei mõjuta otsustavalt küsimust, kas asjaomane institutsioon peab andma taotletud dokumentidele või teabele konkreetse ja üksikasjaliku hinnangu (vt selle kohta kohtuotsus LPN vs. komisjon, punkt 108 eespool, EU:T:2011:448, punktid 107 ja 117). Nende kohtupraktika põhimõtete kohaselt võivad kõik taotletud dokumendid olla kaitstud omaette kategooriana.

110    Teiseks, kuna hageja on selles kontekstis viidanud ülekaaluka üldise huvi olemasolu kindlakstegemisele, tuleb järgnevalt analüüsida hageja esitatud ainsa väite esimese osa kolmandat väidet.

111    Sellest järeldub, et ükski hageja esitatud argumentidest ei lükka ümber eespool punktis 97 tehtud järeldust üldise eelduse olemasolu kohta.

112    Seega tuleb nimetatud üldist eeldust arvestades uurida vaidlustatud otsuste seaduslikkust selles osas, milles komisjon leidis, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks oluliselt tema otsustusprotsesse.

–       Vaidlustatud otsuste seaduslikkus osas, milles komisjon leidis, et esineb otsustusprotsesside olulise kahjustamise oht

113    Nagu tuleneb eespool punktides 97 ja 99 märgitust, on komisjonil määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi kohaldamisel õigus iga mõjuhindamise ettevalmistamisel koostatud dokumenti ükshaaval ja konkreetselt uurimata eeldada, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt oluliselt poliitilise ettepaneku väljatöötamise otsustusprotsessi senikaua, kuni komisjon ei ole selle alusel otsust vastu võtnud.

114    Kohtupraktika kohaselt ei välista üldise eelduse tunnustamine võimalust tõendada, et konkreetne dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamist õigustab ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel (vt analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 55 eespool, EU:C:2014:112, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Nagu nähtub eespool punktides 51 ja 52 selgitatust, tugineb vaidlustatud otsustes hagejale juurdepääsu keelamine lisaks mõlema otsusega seotud konkreetsetele põhjustele ka üldist laadi põhjendustele, mis tulenevad nõudest kaitsta komisjoni mõtlemisruumi, tema paindlikkust, iseseisvust ja usalduslikku õhkkonda arutelude ajal, samuti sellise välise surve ohust, mis võib mõjutada käimasolevate arutelude ja läbirääkimiste kulgu. Vaidlustatud otsuste põhjendused tuginevad seega sisuliselt kaalutlustele, mis õigustasid eespool punktis 113 meenutatud üldise eelduse olemasolu tunnustamist.

116    Seoses sellega on esiteks selge – nagu juba eespool punktis 50 märgitud –, et taotletud dokumendid on osa kahest mõjuhindamisest, mida teostati vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ja mis käsitlesid võimalikke poliitilisi algatusi keskkonnasjades kohtu poole pöördumise osas ja samas valdkonnas kontrolli ja järelevalvet puudutava õigusraamistiku muutmise osas.

117    Eeskätt tuleneb komisjoni poolt kohtuistungil esitatud selgitustest – ilma, et hageja oleks püüdnud faktiliste asjaolude paikapidavust ümber lükata –, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal ei olnud tehtud otsust võimalike poliitiliste algatuste kohta kahe kõnealuse mõjuhindamisega hõlmatud valdkonnas. Kuigi on tõsi, et keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise osas kinnitas komisjon, et ta võttis 2003. aasta direktiivi ettepaneku 21. mail 2014 tagasi, ei muuda see asjaolu, et tagasivõtmine toimus pärast 3. aprilli 2014. aasta otsuse tegemist, mistõttu ei tule nimetatud asjaolu selle otsuse seaduslikkuse hindamisel arvesse võtta. ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi raames tuleb asjaomase liidu õigusakti seaduslikkust hinnata akti vastuvõtmise ajal eksisteerinud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest lähtudes (kohtuotsused, 7.2.1979, Prantsusmaa vs. komisjon, 15/76 ja 16/76, EKL, EU:C:1979:29, punkt 7; 25.6.1998, British Airways jt vs. komisjon, T‑371/94 ja T‑394/94, EKL, EU:T:1998:140, punkt 81, ja 14.1.2004, Fleuren Compost vs. komisjon, T‑109/01, EKL, EU:T:2004:4, punkt 50).

118    Seega kuuluvad taotletud dokumendid eespool punktis 97 tunnustatud üldise eelduse kohaldamisalasse.

119    Teiseks tuleb kõigepealt tõdeda, et hageja ei esita ühtegi argumenti, mis võiks selle üldise eelduse ümber lükata.

120    Esiteks ei suuda eespool punktis 46 kokku võetud argumendid, mis käsitlevad vaidlustatud otsuste põhjenduste üldist ja hüpoteetilist laadi, komisjoni piiratud paindlikkust, tõendite puudumist avalikkuse surve reaalse ohu kohta, asjaolu, et taotletud dokumendid ei ole tundlikud, ning selle ebaolulisust, et otsustusprotsessid on varajases etapis, ümber lükata üldist eeldust, mille alusel võis komisjon käesoleval juhul keelduda dokumentidele juurdepääsu lubamisest, ilma et ta oleks pidanud neid dokumente konkreetselt ja ükshaaval uurima. Seega, kuna nende argumentidega püütakse esiteks sisuliselt kritiseerida vaidlustatud otsustes kasutatud põhjenduste üldisust, siis tuleb märkida, et üldist laadi keelamise põhjendustele tuginemist õigustab üldise eelduse kohaldamine, mis just võimaldab taotletud dokumentide konkreetsest ja ükshaaval uurimisest loobuda. Teisalt, kuigi hageja seab kahtluse alla komisjoni paindlikkust mõjutava välise surve olemasolu, tuleb siiski tõdeda, et ta ei ole esitanud konkreetseid tõendeid, mis võimaldaksid üldise eelduse käesoleval juhul ümber lükata.

121    Järgmiseks olgu märgitud, et hageja kavatsused ja huvid, mida ta juurdepääsutaotlustega järgis, ei mõjuta käesolevas asjas niisuguse üldise eelduse kohaldamist, mille alusel võis komisjon keelata juurdepääsu taotletud dokumentidele. Igal juhul tuleb esiteks lisada, et järeldus, et komisjon võis keelata juurdepääsu kõnealustele dokumentidele, tugineb asjaolule, et eksisteerib tema otsustusprotsesside objektiivse ja olulise kahjustamise oht. Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et dokumentidele juurdepääsu õigus ei sõltu selle erihuvi laadist, mis juurdepääsu taotlejal võib taotletud teabe saamiseks olla või mitte olla (kohtuotsus LPN vs. komisjon, punkt 108 eespool, EU:T:2011:448, punkt 137, ja kohtumäärus, 27.3.2014, Ecologistas en Acción vs. komisjon, T‑603/11, EU:T:2014:182, punkt 74; vt selle kohta analoogia alusel ka kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 30 eespool, EU:C:2007:75, punktid 43 ja 44).

122    Lõpetuseks, mis puutub viitesse eespool punktis 47 mainitud ombudsmani otsusele, siis tuleb esiteks meenutada, et seoses „haldusomavoli” tuvastamisega ombudsmani poolt on juba sedastatud, et ombudsmani järeldused kui sellised ei ole liidu kohtutele siduvad ning võivad olla pelgalt viiteks, et asjaomane institutsioon on rikkunud hea halduse põhimõtet. Menetlus, mis toimub ombudsmani juures, kellel ei ole pädevust teha siduvaid otsuseid, on liidu kodanike jaoks kohtuväline alternatiiv liidu kohtusse esitatavale hagile, mis peab vastama konkreetsetele kriteeriumidele ja mille eesmärk ei ole tingimata sama mis kohtulikul õiguskaitsevahendil (kohtuotsus, 25.10.2007, Komninou jt vs. komisjon, C‑167/06 P, EU:C:2007:633, punkt 44).

123    Enamgi veel, ombudsmani antud tõlgendused liidu õigusele ei saa olla liidu kohtutele siduvad.

124    Teiselt poolt tuleb igal juhul märkida, et ombudsmani otsuses sisalduvad kaalutlused, millele osutab hageja, ei ole asjakohased ja seega ei saa need üldist eeldust ümber lükata, sest nimetatud otsus käsitleb teistsugust juurdepääsutaotlust kui need, mis on kõne all käesolevates asjades.

125    Teiseks esitab hageja aga kolmandas väites argumendid, mis puudutavad ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mida tulebki praeguses etapis uurida (vt punktid 128–163 allpool).

126    Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb sedastada, et komisjon leidis vaidlustatud otsustes õigesti, et vaidlusaluste dokumentide avalikustamine võib tema otsustusprotsesse oluliselt kahjustada.

127    Sellest järeldub, et hageja teine väide, mis on esitatud ainsa väite esimese osa toetuseks, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Ainsa väite esimese osa kolmas väide, mis puudutab ülekaalukat üldist huvi taotletud dokumentide avalikustamise vastu

128    Hageja heidab komisjonile ette, et komisjon on eiranud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiget, sest ta välistas ekslikult taotletud dokumentide avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi olemasolu.

129    Esiteks märgib hageja, et pelk vaidlustatud otsustes mainitud asjaolu, et keskkonnaasjades kohtu poole pöördumine on juba praegu võimalik ja et otsustusprotsessidega püütakse seda üksnes parandada, ei tähenda, et taotletud dokumentide avalikustamise vastu puudub ülekaalukas üldine huvi. Teiseks on seadusandliku menetluse mõistmiseks vajalik läbipaistvus iseenesest üldine huvi, mida tuleb kaitsta, eeskätt nendes valdkondades, mille alla kuuluvad kõnealused kaks mõjuhindamist. Kolmandaks jättis komisjon selle üldise huvi arvesse võtmata ja tugines ainult oma otsustusprotsesside kahjustamise ohule, mille hageja on pealegi vaidlustanud. Neljandaks on üldsusel huvi seadusandlike ettepanekute aluseks olevate mõjuhindamiste mõistmise ja nende arengute jälgimise vastu, et teostada avaliku arutelu algatamise kaudu oma õigust osaleda demokraatlikes protsessides. Komisjoni otsust toetavate uuringute avalikustamine komisjoni seadusandliku ettepaneku vastuvõtmisel ei ole selles osas piisav, eelkõige juhul, kui komisjon ei tee pärast mõjuhindamise läbiviimist mingeid algatusi. Peale selle lisab hageja oma repliikides esiteks, et vastupidi komisjoni menetlusdokumentides väidetule ei teeni ega esinda hageja erahuve, vaid üldisi huve, mistõttu ei saa tema juurdepääsutaotlusi käsitada pelgalt erahuve väljendavana, ning teiseks märgib ta, et ombudsman on tunnustanud üldsuse erihuvi mõista ja uurida alternatiive, mida ei kasutatud.

130    Peale selle lisab hageja kohtuasjas T‑424/14 esiteks, et üldine huvi, mis puudutab läbipaistvust ja avalikus arutelus osalemist, on seda olulisem, et seadusandlik menetlus käsitleb keskkonnaasjades kohtu poole pöördumist. Määrusest nr 1367/2006, milles tunnustatakse keskkonnavaldkonnas kohtumenetluste algatamise huvi, nähtub nimelt, et keskkonnaga seotud teabe puhul esineb alati selle avalikustamist õigustav üldine huvi. Teiseks on üldsuse huvi olla informeeritud nende kohustuste rakendamisest, mis tulenevad keskkonnateabe kättesaadavuse, keskkonnaasjade üle otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonist, mis sõlmiti 25. juunil 1998 ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT L 124, lk 1, edaspidi „Århusi konventsioon”) seda suurem, kuna komisjon võttis tagasi 2003. aasta direktiivi ettepaneku, kuna kümne aasta jooksul ei ole võetud vastu ühtegi akti ja seetõttu, et kuigi komisjon teatas 2013. aastal, et töö käib, ei ole ta sellegipoolest andnud teavet kavandatavate meetmete suuna kohta. Kolmandaks ilmestab asjaolu, et – arvatavasti huvirühmadega ebapiisava konsulteerimise tõttu – komitee esitas kaks negatiivset arvamust keskkonnaasjades kohtu poole pöördumist käsitleva mõjuhindamise aruande algsete versioonide kohta, üldsuse huvi olemasolu selles mõttes, et huvirühmad võiksid esitada täiendavat teavet ja olla informeeritud mõjuhindamise võimalikest lünkadest.

131    Lõpetuseks märkis hageja kohtuasjas T‑425/14 esitatud repliigis, et keskkonnateabele juurdepääsu äärmist tähtsust on rõhutatud Århusi konventsiooni artikli 5 lõike 7 punktis a.

132    Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.

133    Olgu meenutatud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaselt on selles sätestatud erandi kohaldamine välistatud, kui kõnealuse dokumendi avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

134    Selles kontekstis peab vastav institutsioon kaaluma asjaomase dokumendi avalikustamata jätmisega kaitstavat konkreetset huvi ja eelkõige üldist huvi dokumendi kättesaadavaks tegemise vastu, pidades silmas eeliseid, mis tulenevad, nagu osutab määruse nr 1049/2001 põhjendus 2, suuremast läbipaistvusest, nimelt kodanike suuremast osalemisest otsustamisprotsessis, ja haldusasutuste suuremast legitiimsusest, tulemuslikkusest ja vastutusest kodanike ees demokraatlikus süsteemis (kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 45; nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 55 eespool, EU:C:2013:671, punkt 32, ja 3.7.2014, nõukogu vs. in ’t Veld, C‑350/12 P, EKL, EU:C:2014:2039, punkt 53).

135    Ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada dokumendi avalikustamist, ei pea tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 lähtekohaks (kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2008:374, punkt 74 ja 75, ning LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64 eespool, EU:C:2013:738, punkt 92).

136    Siiski ei ole vaid üldist laadi kaalutluste esitamine piisav tuvastamaks, et teatav ülekaalukas üldine huvi on ülimuslik põhjuste suhtes, mis õigustavad kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist (vt selle kohta kohtuotsused Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2010:541, punkt 158; LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64 eespool, EU:C:2013:738, punkt 93, ja komisjon vs. EnBW, punkt 55 eespool, EU:C:2014:112, punkt 105).

137    Peale selle on nõue, mis paneb taotlejale kohustuse esitada konkreetselt asjaolud, millel rajaneb asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustav huvi, kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64 eespool, EU:C:2013:738, punkt 94; vt selle kohta ka kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 64 eespool, EU:C:2010:376, punkt 62; Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2010:541, punkt 103; komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 64 eespool, EU:C:2012:393, punkt 126, ja komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 64 eespool, EU:C:2012:394, punkt 68).

138    Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsustest, et komisjoni arvates ei teeni taotletud dokumentide avalikustamine ülekaalukaid üldisi huve. Esiteks märkis komisjon sisuliselt, et kuigi keskkonna kvaliteedi säilitamise, kaitsmise ja parandamise ning seega ka inimeste tervise kaitse eesmärki on võimalik saavutada tänu mittediskrimineerivale keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise võimalusele, leidis ta siiski, et ta ei suuda kindlaks teha, kuidas aitaks taotletud dokumentide avalikustamine liidus elavatel isikutel mõjutada kaudselt seda keskkonda, kus nad elavad. Komisjoni arvates on keskkonnaasjades kohtu poole pöördumine liikmesriikides juba võimalik, kusjuures kõnealuse otsustusprotsessiga püütakse seda võimalust kõigest parandada. Komisjon lisas samuti, et 2013. aastal viidi läbi avalik konsultatsioon, mille käigus said kõik huvirühmad, kaasa arvatud kodanikuühiskonna liikmed, panustada ettepanekute põhisuundade määratlemisesse. Teiseks kahjustaks avalikustamine selles etapis komisjoni arvates otsustusprotsesse ja mõjutaks parima võimaliku kompromissi saavutamise väljavaadet. Üldine huvi on paremini tagatud hoopis siis, kui käsitletavaid otsustusprotsesse saaks jätkata ilma välise surveta. Peale selle märkis komisjon, et hulk otsustusprotsessiga seotud dokumente on juba kättesaadavaks tehtud.

139    Ükski hageja esitatud ja eespool punktides 128–131 kokku võetud argumentidest ei võimalda seda hinnangut kahtluse alla seada.

140    Esiteks, mis puudutab argumenti, et võttes eeskätt arvesse neid valdkondi, milles kaks kõnealust mõjuhindamist läbi viidi, kujutab seadusandliku menetluse mõistmiseks vajalik läbipaistvus iseenesest üldist huvi, mis vajab kaitsmist ja mille komisjon jättis arvesse võtmata, siis tuleb tõdeda, et arvestades eespool punktis 136 viidatud kohtupraktikat, ei saa niivõrd üldist laadi kaalutlusest lähtudes kindlaks teha, kas läbipaistvuse põhimõttel oli antud juhul eriline tähtsus, mis oleks võinud kaaluda üles taotletud dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavad põhjused (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 55 eespool, EU:C:2010:541, punktid 157 ja 158).

141    Igal juhul tuleb kõigepealt lisada, et nagu nähtub kohtuasja toimiku materjalidest ja eelkõige vaidlustatud otsustest – ilma, et hageja oleks seda vaidlustanud –, tehti hulk kõnealuse kahe mõjuhindamisega seotud dokumente kättesaadavaks juba enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist komisjoni poolt.

142    Tuleb tõdeda, et avaldamine võimaldas arvestada üldsuse huvi olla komisjoni otsustusprotsessidest informeeritud, samas neid otsustusprotsesse kahjustamata.

143    Järgmiseks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et käesolevates kohtuasjades käsitletavad mõjuhinnangud avaldatakse siis, kui komisjon on vastu võtnud poliitilised ettepanekud asjaomaste kohtuasjade valdkonnas.

144    Vastupidi hageja väidetele on selline avaldamine, mis toimub samal ajal poliitiliste ettepanekute avaldamisega, piisav, et võimaldada üldsusel mõista nende ettepanekutega algavat menetlust, vajaduse korral ka seadusandlikku menetlust.

145    Lõpetuseks, esiteks, kuna hageja väidab, et komisjoni otsust „toetavate” uuringute avalikustamine komisjoni seadusandliku ettepaneku vastuvõtmisel ei ole piisav, siis tuleb täpsustada, et nagu nähtub suunistest, esitab mõjuhindamise analüüs erinevad kavandatavad poliitikavalikud ja reastab need kasutatud hindamiskriteeriumide järgi. Lisaks, isegi pärast mõjuhinnangu avaldamist komisjoni poolt ei takista miski hagejat esitamast juurdepääsutaotlust selle aruande varasematele versioonidele, et vajaduse korral, ja arvestades määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandeid, millele komisjon võib tugineda, tutvuda aruandes tehtud järjestikuste muudatustega.

146    Teiseks, kuna hageja viitab võimalikule olukorrale, kus komisjon ei tee pärast mõjuhindamise läbiviimist mingit algatust, siis tuleb selgitada, nagu komisjon kohtuistungil vastuseks Üldkohtu esitatud küsimusele kinnitas, et kui pärast mõjuanalüüsi teostamist otsustab komisjon ettepanekut mitte esitada, avaldatakse mõjuhindamise aruanne veebisaidil www.europa.eu töödokumendina.

147    Neil asjaoludel tuleb veel kord tagasi lükata hageja poolt kohtuasjas T‑424/14 esitatud argumendid, et üldsuse huvi olla informeeritud Århusi konventsioonist tulenevate kohustuste rakendamisest on seda suurem, kuna komisjon võttis tagasi 2003. aasta direktiivi ettepaneku, kuna kümne aasta jooksul ei ole võetud vastu ühtegi akti ja seetõttu, et kuigi komisjon teatas 2013. aastal, et töö käib, ei ole ta sellegipoolest andnud teavet kavandatavate meetmete suuna kohta.

148    Võttes arvesse eespool punktides 76–97 esitatud kaalutlusi üldise eelduse kohta, tuleb sedastada, et otsustusprotsessi selles etapis ei saa pelk teabe puudumine komisjoni kavandatavate meetmete suuna kohta iseloomustada sellist huvi, mis kaaluks üles kohtuasjas T‑424/14 taotletud dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavad põhjused.

149    Asjaomane järeldus kehtib seda enam, et nagu eespool märgitud, on komisjon kandnud hoolt mitte üksnes avaliku konsultatsiooni korraldamise eest liidu kohustuste rakendamise kohta keskkonnaasjades kohtu poole pöördumisel, vaid on pärast selle konsultatsiooni toimumist avaldanud ka erinevaid dokumente, ning hageja ei vaidlusta seda. Nagu hageja möönab, teatas komisjon lisaks – olgugi, et kokkuvõtlikult – 2. oktoobri 2013. aasta teatises, mille ta esitas kohtuasjas T‑424/14 pärast Üldkohtu võetud menetlust korraldavat meedet, et töö käib. Seega andis komisjon teada oma kavatsusest võtta 2003. aasta direktiivi ettepanek tagasi ja kaaluda Århusi konventsioonist tulenevate kohustuste rakendamiseks muid meetmeid, ning täpsustas, et ta teostab parasjagu mõju hindamist ja ootab Euroopa Kohtu otsust.

150    Teiseks, mis puutub argumenti, et üldsusel on huvi seadusandlike ettepanekute aluseks olevate mõjuhindamiste mõistmise ja nende arengute jälgimise vastu, et teostada avaliku arutelu algatamise kaudu oma õigust osaleda demokraatlikes protsessides, siis tuleb meenutada, et on juba otsustatud, et hageja huvi täiendada asjaomase institutsiooni käsutuses olevat teavet ja osaleda aktiivselt käimasolevas menetluses ei ole ülekaalukas üldine huvi, isegi kui kõnealune hageja tegutses valitsusvälise organisatsioonina vastavalt oma põhikirjajärgsele eesmärgile, mis on keskkonnakaitse (vt selle kohta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64 eespool, EU:C:2013:738, punkt 95; vt selle kohta analoogia alusel ka kohtumäärus Ecologistas en Acción vs. komisjon, punkt 121 eespool, EU:T:2014:182, punkt 75).

151    Analoogia alusel tuleb tõdeda, et komisjoni poolt mõjuhindamise raames organiseeritud konsultatsioonil osalenud sidusrühmade huvi ning kõikide muude asjaomaste poolte huvi täiendada kõnealuse konsultatsiooni järel selle institutsiooni hoitavat teavet ja osaleda aktiivselt mõjuhindamise aruande või isegi poliitilise ettepaneku väljatöötamise protsessis ei kujuta endast ülekaalukat üldist huvi, ja seda isegi siis, kui asjaomane pool on sarnaselt hagejale mittetulundusühing, kelle eesmärk on keskkonna kaitse.

152    Võttes arvesse eespool punktis 150 tsiteeritud kohtupraktikat, ei mõjuta seda järeldust asjaolu, et – nagu hageja oma menetlusdokumentides väitis ja isegi kui see vastab tõele – ta esindab üldist huvi. Lisaks tuleneb eespool punktis 121 viidatud kohtupraktikast, et dokumentidele juurdepääsu õigus ei sõltu selle erihuvi laadist, mis juurdepääsu taotlejal võib taotletud teabe saamiseks olla või mitte olla.

153    Igal juhul tuleb eespool punktis 150 kokkuvõtlikult esitatud hageja väide lükata tagasi samadel põhjustel, nagu on välja toodud eespool punktides 140–144.

154    Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka kohtuasjas T‑424/14 esitatud hageja väide, et eksisteerib üldine huvi selle vastu, et huvirühmad võiksid esitada täiendavat teavet ja olla informeeritud mõjuanalüüsi võimalikest lünkadest, nagu need olid välja toodud komitee kahes negatiivses arvamuses keskkonnasjades kohtu poole pöördumist käsitleva mõjuhindamise aruande esialgsete versioonide kohta.

155    Peale selle tuleb eespool punktides 122–124 toodud põhjustega analoogsetel põhjustel lükata tagasi hageja väide, et ombudsman on tunnustanud üldsuse erihuvi mõista ja uurida alternatiive, mida ei kasutatud.

156    Kolmandaks, kuivõrd hageja heidab komisjonile ette, et ta jättis arvesse võtmata üldsuse huvi otsustusprotsesside mõistmise ja nendes osalemise vastu ning tugines ainult oma otsustusprotsesside kahjustamise ohule, siis piisab, kui meenutada, et ühelt poolt ei ole hageja suutnud ainsa väite esimese osa toetuseks esitatud teise väite raames tõendada, et komisjon leidis vääralt, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks oluliselt tema otsustusprotsesse, ja et teiselt poolt tuleneb eespool punktides 140–153 esitatust, et seadusandliku menetluse mõistmise ja selles osalemise huvi ei ole ülekaalukas üldine huvi, mis kaalub üles kõnealuste otsustusprotsesside kaitse.

157    Neljandaks, seoses kohtuasjas T‑424/14 esitatud hageja argumentidega, et üldine huvi, mis puudutab läbipaistvust ja avalikus arutelus osalemist, on seda olulisem, et seadusandlik menetlus käsitleb keskkonnaasjades kohtu poole pöördumist, tuleb määrust nr 1367/2006 arvesse võttes meenutada, et nagu juba eespool punktis 108 selgitatud, lisatakse määruse nr 1367/2006 artikliga 6 määrusesse nr 1049/2001 erinorme keskkonnateabe saamise taotluste kohta. Seega ühelt poolt viitab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele ja kolmandale taandele ja näeb ette, et „välja arvatud uurimine ja eelkõige [liidu] õiguse võimalike rikkumiste uurimine, eeldatakse info avaldamiseks ülekaalukat üldsuse huvi, kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda”. See õiguslik eeldus seondub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosaga, välistades dokumendiga tutvumise keelamise juhul, kui selle dokumendi avaldamist õigustab kaitstud huvidest kaalukam üldine huvi. Teiselt poolt sätestab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause, et „[m]ääruse [...] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsalt, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda”. Nimetatud viimane lause mainib „määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud mu[id] erand[eid]” ja kohaldub seetõttu selle määruse artikli 4 lõikes 1, lõike 2 teises taandes ning lõigetes 3 ja 5 toodud eranditele (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64 eespool, EU:C:2013:738, punktid 79–81 ja 83).

158    Ühelt poolt järeldub sellest, et kuigi määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses on tõepoolest ette nähtud õiguslik eeldus, mille kohaselt, välja arvatud uurimise puhul, eeldatakse info avaldamiseks ülekaalukat üldsuse huvi, kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda, ei mõjuta see järeldust, et see eeldus puudutab ainult määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes sisalduvaid erandeid.

159    Samas on käesoleval juhul selge, et komisjon kohaldas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandit. Seega ei oma määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause käesolevates kohtuasjades tähtsust, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas taotletud dokumentides sisalduv teave on seotud heitmetega keskkonda.

160    Teiselt poolt, seoses määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teise lausega ja kuna hageja soovib sellele tugineda, tuleb märkida, et ainuüksi viide „avalikustamisega teenitavale üldsuse huvile” ei ole selle üldisuse tõttu ja eespool punktis 140 esitatud põhjuseid arvestades piisav, et tuvastada ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mis kaalub üles otsustusprotsesside kaitse.

161    Viiendaks tuleb samadel põhjustel, nagu on välja toodud eespool punktis 140, lükata tagasi kohtuasjas T‑425/14 esitatud repliigis tõstatatud argument, et keskkonnateabele juurdepääsu äärmist tähtsust on rõhutatud Århusi konventsiooni artikli 5 lõike 7 punktis a.

162    Lõpetuseks tuleb eeltoodud kaalutlusi arvestades lükata tagasi ka hageja väide, et vaidlustatud otsustes mainitud asjaolu, et keskkonnaasjades kohtu poole pöördumine on juba praegu võimalik ja et otsustusprotsessidega püütakse seda üksnes parandada, ei tähenda, et taotletud dokumentide avalikustamise vastu puudub ülekaalukas üldine huvi. Isegi kui eeldada, et – nagu väidab hageja – pelk asjaolu, et selles valdkonnas on kohtu poole pöördumise võimalus juba olemas, ei tähenda ülekaaluka üldise huvi puudumist, ei suutnud hageja – nagu ilmneb eespool toodud kaalutlustest – siiski tõendada mis tahes ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mis õigustaks taotletud dokumentide avalikustamist.

163    Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et ainsa väite esimese osa kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

164    Järelikult tuleb ka ainsa väite esimene osa ning asjaomane väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

165    Sellest tulenevalt tuleb käesolevad hagid tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

166    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud hagejalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Jätta ClientEarth’i kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Martins Ribeiro Gervasoni Madise

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. novembril 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluste taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Ainsa väite teine osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

Ainsa väite esimene osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumist

Ainsa väite esimese osa teine väide, mis puudutab otsustusprotsesside olulise kahjustamise ohtu

– Taotletud dokumentidele juurdepääsu keelamise üldise eelduse olemasolu

– Vaidlustatud otsuste seaduslikkus osas, milles komisjon leidis, et esineb otsustusprotsesside olulise kahjustamise oht

Ainsa väite esimese osa kolmas väide, mis puudutab ülekaalukat üldist huvi taotletud dokumentide avalikustamise vastu

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.