Language of document : ECLI:EU:C:2015:785

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MELCHIOR WATHELET

esitatud 26. novembril 2015(1)

Kohtuasjad C613/13 P, C609/13 P, C625/13 P, C636/13 P ja C644/13 P

Euroopa Komisjon

versus

Keramag Keramische Werke GmbH jt (C‑613/13 P)

ja

Duravit AG jt

versus

Euroopa Komisjon (C‑609/13 P)

ja

Villeroy & Boch AG

versus

Euroopa Komisjon (C‑625/13 P)

ja

Roca Sanitario SA

versus

Euroopa Komisjon (C‑636/13 P)

ja

Villeroy & Boch SAS

versus

Euroopa Komisjon (C‑644/13 P)

Apellatsioonkaebus – Kartellid – Vannitoa seadmete ja sisustuse Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaade ja Austria turud – Müügihindade kooskõlastamine ja tundliku äriteabe vahetamine – Vastuolud Üldkohtu paralleelsete kohtuotsuste vahel – Trahv – Rikkumise raskusaste – Mittediskrimineerimine






1.        Siinses ettepanekus analüüsin mitut apellatsioonkaebust,(2) mille esitas esiteks Euroopa Komisjon(3) Üldkohtu kohtuotsuse Keramag Keramische Werke jt vs. komisjon (T‑379/10 ja T‑381/10, EU:T:2013:457, edaspidi „kohtuotsus Keramag“) peale, teiseks Duravit AG, Duravit SA ja Duravit BeLux SPRL/BVBA(4) kohtuotsuse Duravit jt vs. komisjon (T‑364/10, EU:T:2013:477, edaspidi „kohtuotsus Duravit”) peale, kolmandaks Villeroy & Boch AG(5) ja neljandaks Villeroy & Boch SAS(6) kohtuotsuse Villeroy & Boch Austria jt vs. komisjon (T‑373/10, T‑374/10, T‑382/10 ja T‑402/10, EU:T:2013:455, edaspidi „kohtuotsus Villeroy & Boch Austria”) peale, ning viiendaks Roca Sanitario, SA(7) kohtuotsuse Roca Sanitario vs. komisjon (T‑408/10, EU:T:2013:440, edaspidi „kohtuotsus Roca Sanitario”) peale.

2.        Need kohtuotsused puudutavad komisjoni 23. juuni 2010. aasta otsust K(2010) 4185 (lõplik) [ELTL] artiklis 101 ja [EMP] lepingu artiklis 53(8) sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39.092 – Vannitoa seadmed ja sisustus) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

3.        Komisjon määras vaidlusaluse otsusega trahve kogusummas üle 622 miljoni euro vannitoa seadmete ja sisustuse 17-le tootjale, kuna need olid osalenud konkurentsiõiguse ühes ja vältavas rikkumises vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris. Komisjoni sõnul osalesid need ettevõtjad regulaarselt Saksamaa, Austria, Belgia, Prantsusmaa, Itaalia ja Madalmaade territooriumil konkurentsivastastel koosolekutel erinevate perioodide vältel, mis jäid 16. oktoobri 1992 ja 9. novembri 2004 vahele. Komisjon järeldas, et iga-aastaste hinnatõusude ja muude hinnategurite kooskõlastamine ning tundliku äriteabe avalikustamine ja vahetamine, mida need ettevõtjad tegid, kujutasid endast kartellikokkulepet. See rikkumine puudutas komisjoni sõnul järgimisi tooteid: kraanid ja toruliitmikud, dušikabiinid ja lisaseadmed ning keraamilised tooted (edaspidi „kolm tootealamrühma”).

4.        Vaidlusaluse otsuse kohta Üldkohtu tehtud erinevate kohtuotsuste peale esitati Euroopa Kohtusse 14 apellatsioonkaebust.(9)

5.        Kooskõlas Euroopa Kohtu taotlusega ja nagu on märgitud eespool punktis 1, on siinses ettepanekus keskendutud kahele väitele, mis on keskseks osaks viies apellatsioonkaebuses mainitud 14 hulgast. Need kaks väidet vaidlustavad esiteks vastuolulisi hinnanguid, mis esinevad Üldkohtu teatud kohtuotsustes,(10) ja teiseks Üldkohtu poolt oma täieliku pädevuse nõuetekohast teostamist.(11) Seda silmas pidades on selge, et siinne ettepanek võib Euroopa Kohtule selgitusi anda ka teiste apellatsioonkaebuste kohta, mis analoogseid probleeme tõstatasid.

I.      Vaidluste taust ja vaidlusalune otsus

6.        Vaidluse taust esitati kohtuotsuse Keramag punktides 1‐26, kohtuotsuse Duravit punktides 1‐25, kohtuotsuse Villeroy & Boch Austria punktides 1‐19 ja kohtuotsuse Roca Sanitario punktides 1‐28. Need võib kokku võtta järgmiselt.

7.        Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et on toimunud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris.

8.        15. juulil 2004 teavitasid Masco Corp. ja tema tütarettevõtjad, sealhulgas Hansgrohe AG, mis toodab kraane ja toruliitmikke, ning Hüppe GmbH, mis toodab dušikabiine, komisjoni kartellikokkuleppest vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris ja palusid, et neile kohaldataks kaitset trahvide eest,(12) või teisel juhul vähendataks nende trahvisummasid. 2. märtsil 2005 võttis komisjon vastu Masco Corp‑i suhtes tingimusliku otsuse trahvi eest kaitse andmise kohta.

9.        Komisjon viis 9. ja 10. novembril 2004 vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris tegutseva mitme ettevõtja ja riiklike kutseühenduste ruumides läbi etteteatamata kontrollkäigud. 15. novembrist 2005 kuni 16. maini 2006 saatis komisjon mitu teabenõuet mitmele nendest ettevõtjatest ja ühendustest. 15. novembri 2004 ja 20. jaanuari 2006 vahelisel ajal esitas osa ettevõtjaid taotluse, et saada kaitset trahvide eest või nende trahvide vähendamist.

10.      Komisjon võttis 26. märtsil 2007 vastu vastuväiteteatise (edaspidi „vastuväiteteatis”), mis saadeti mitmele ettevõtjale, sealhulgas siinsete apellatsioonkaebuste esitajatele.

11.      Ärakuulamine toimus 12.‐14. novembril 2007 ja apellandid võtsid sellest osa.

12.      9. juulil 2009 saatis komisjon mitmele äriühingule, sealhulgas teatud siinsetele apellantidele asjaolude ülevaadet käsitleva kirja, juhtides nende tähelepanu teatavatele tõenditele, millele komisjon kavatses lõpliku otsuse vastuvõtmisel tugineda. Komisjon saatis 19. juunist 2009 kuni 8. märtsini 2010 mitmele äriühingule täiendavad teabenõuded.

13.      Komisjon võttis 23. juunil 2010 vastu vaidlusaluse otsuse.

14.      Igale ettevõtjale määratud trahvi summa kindlakstegemiseks tugines komisjon suunistele määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „2006. aasta suunised”). Ta määras kindlaks trahvi põhisumma, täpsustades, et see arvutus põhines iga ettevõtja puhul selle müügil liikmesriigiti, mis oli korrutatud aastate arvuga, mille jooksul ettevõtja osales tuvastatud rikkumises asjaomases tootealamrühmas igas liikmesriigis; nii et arvestati sellega, et teatud ettevõtjad tegutsesid vaid teatud liikmesriikides või ühes (või kahes) nendest kolmest tootealamrühmast.

A.      Keramagi jt trahv

15.      Mis puudutab rikkumise raskusastet, siis määras komisjon koefitsiendiks 15%, võttes arvesse nelja kriteeriumi: liidetud turuosad, rikkumise laad, geograafiline ulatus ja rakendamine.

16.      Peale rikkumise kestuse alusel kohaldatud kordaja otsustas komisjon tõsta trahvi põhisummat 15% eesmärgiga hoida ära kõnealuste ettevõtjate soovi osaleda sellistes keelatud tegevustes, nagu vaidlusaluses otsuses on käsitletud.

17.      Olles kindlaks määranud põhisumma, hindas komisjon raskendavate või kergendavate asjaolude olemasolu, mis võiksid põhjendada põhisumma kohandamist. Ta ei võtnud arvesse ühtegi raskendavat või kergendavat asjaolu ning pärast 10% ülempiiri kohaldamist määras Keramag Keramische Werke GmbH jt-le (edaspidi „Keramag jt”) trahviks 57 690 000 eurot (vaidlusaluse otsuse artikli 2 lõige 7).

B.      Duraviti jt trahv

18.      Mis puudutab rikkumise raskusastet, siis määras komisjon koefitsiendiks 15%, võttes arvesse nelja kriteeriumi, see tähendab liidetud turuosad, rikkumise laad, geograafiline ulatus ja rakendamine. Peale rikkumise kestuse alusel kohaldatud kordaja otsustas komisjon tõsta trahvi põhisummat 15% eesmärgiga hoida ära kõnealuste ettevõtjate soovi osaleda sellistes keelatud tegevustes, nagu vaidlusaluses otsuses on käsitletud.

19.      Olles kindlaks määranud põhisumma, ei võtnud komisjon arvesse ühtegi raskendavat või kergendavat asjaolu ning pärast 10% ülempiiri kohaldamist määras Duravitile jt-le trahviks 29 266 325 eurot (vaidlusaluse otsuse artikkel 2).

C.      Villeroy & Boch AG ja Villeroy & Boch France’i trahvid

20.      Vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõikes 1 karistas komisjon Villeroy & Boch AG-d osalemise eest ühes rikkumises 28. septembrist 1994 kuni 9. novembrini 2004 ning tema tütarettevõtjaid Villeroy & Boch Austria GmbH-d (edaspidi „Villeroy & Boch Austria”), Villeroy & Boch Belgium’i ja Villeroy & Boch SAS‑i (edaspidi „Villeroy & Boch France”) osalemise eest ühes rikkumises ajavahemikes kõige varem 12. oktoobrist 1994 kuni 9. novembrini 2004.

21.      Vaidlusaluse otsuse artikli 2 lõikes 8 määras komisjon trahvid esiteks Villeroy & Boch’ile summas 54 436 347 eurot, teiseks solidaarselt Villeroy & Boch’ile ja Villeroy & Boch Austriale summas 6 083 604 eurot, kolmandaks solidaarselt Villeroy & Boch’ile ja Villeroy & Boch Belgium’ile summas 2 942 608 eurot ja neljandaks solidaarselt Villeroy & Boch’ile ja Villeroy & Boch France’ile summas 8 068 441 eurot. Villeroy & Boch AG-le ja tema tütarettevõtjatele määratud trahvi kogusumma oli seega 71 531 000 eurot.

D.      Roca Sanitario trahv

22.      Komisjon tuvastas vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõikes 3, et Roca Sanitario ja tema kaks tütarettevõtjat olid rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, osaledes Prantsusmaal ja Austrias vältavas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevustes vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris.

23.      Vaidlusaluse otsuse artikli 2 lõike 4 kohaselt määras komisjon Roca Sanitariole solidaarselt Laufen Austriaga trahviks 17 700 000 eurot ning solidaarselt Roca France’iga trahviks 6 700 000 eurot. Lisaks määras ta Laufen Austriale individuaalse trahvi summas 14 300 000 eurot selle eest, et ta osales rikkumises perioodi vältel, mis eelnes Laufeni kontserni omandamisele Roca Sanitario poolt.

II.    Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsused

A.      Keramag jt

24.      Keramag jt esitasid 8. septembril 2010 tühistamishagi vaidlusaluse otsuse peale (kohtuasjad T‑379/10 ja T‑381/10). Kohtuasjas T‑379/10 esitati seitse väidet ja kohtuasjas T‑381/10 üheksa väidet.

25.      Üldkohus lükkas tagasi suurema osa nendest väidetest, kuid nõustus Keramagi jt poolt kohtuasjas T‑381/10(13) esitatud kolmanda väite esimese ja kolmanda osaga. Järeldades, et komisjon on ekslikult leidnud, et esiteks äriühingud Allia SAS ja Produits Céramiques de Touraine SA (PCT) olid osalenud rikkumises ja et teiseks oli äriühing Pozzi Ginori selles rikkumises osalenud ajavahemikus 10. märts 1996 kuni 14. september 2001, ehkki selle äriühingu osalemine oli õiguslikult piisavalt tõendatud üksnes ajavahemiku 14. mai 1996 kuni 9. märts 2001 kohta, tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõike 1 punkti 6 vastava osa.

26.      Mis puudutab trahvide vähendamist, siis võttis Üldkohus arvesse, et Keramagi jt esitatud kolmanda väitega osaliselt nõustuti, ning tühistas vaidlusaluse otsuse artikli 2 lõike 7 „osas, milles […] määratud trahvi kogusumma ületab 50 580 701 eurot” (resolutsiooni punkt 2), see tähendab 7 109 299 euro võrra vähendamine.

B.      Duravit jt

27.      Duravit jt esitasid 2. septembril 2010 tühistamishagi vaidlusaluse otsuse peale, tuues välja üheksa väidet. Esimesed kuus väidet puudutasid vaidlusaluse otsuse tühistamist ja käsitlesid vastavalt esiteks ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõendamise nõuete rikkumist, teiseks ühelt poolt Duraviti jt kaitseõiguste rikkumist ja teiselt poolt hindamisviga seoses Duraviti jt väidetava osalemisega mitut toodet hõlmavas kartellikokkuleppes vannitoa seadmete ja sisustuse sektoris; kolmandaks hindamisviga seoses Duraviti jt väidetava osalemisega konkurentsieeskirjade rikkumises Saksamaa keraamiliste toodete sektoris; neljandaks hindamisviga seoses Duraviti jt osalemisega hindade kooskõlastamises Belgias ja Prantsusmaal; viiendaks hindamisviga seoses kõnealuse tegevuse kvalifitseerimisega üheks ja vältavaks rikkumiseks; ning kuuendaks seda, et on rikutud õigust olla ära kuulatud, võttes arvesse, kui kaua kestis haldusmenetlus alates Duraviti jt ärakuulamisest kuni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni.

28.      Seitsmes väide puudutas nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõigete 2 ja 3 ning 2006. aasta suuniste õigusvastasust ning sisaldas kahte õigusvastasuse väidet.

29.      Kaheksanda ja üheksanda väitega taotleti trahvisumma vähendamist; kaheksas väide puudutas seda, et trahvi põhisumma kindlaksmääramisel ei olnud arvesse võetud, et nende osalemise raskusaste oli väiksem võrreldes tuvastatud rikkumise teiste osalistega; ja üheksas väide puudutas neile määratud trahvi lõppsumma ebaproportsionaalsust pärast 10% ülempiiri kohaldamist.

30.      Üldkohus leidis kohtuotsuse Duravit punktis 339, et komisjon oli teinud hindamisvea, kui ta järeldas, et Duravit jt osalesid Itaalia, Austria ja Madalmaade territooriumil tuvastatud rikkumises. Seetõttu rahuldas Üldkohus oma otsuse punktides 352‐357 osaliselt nõuded, millega esimese võimalusena taotleti vaidlusaluse otsuse osalist tühistamist.

31.      Mis puudutas teise võimalusena esitatud nõudeid Duravitile jt-le määratud trahvisumma vähendamiseks, siis lükkas Üldkohus esiteks selle kohtuotsuse punktides 376 ja 384 põhjendamatuse tõttu tagasi Duraviti jt väited, et trahvi põhisumma arvutamise meetod ei järginud võrdse kohtlemise ja karistuste individuaalsuse põhimõtteid ning et määratud trahvi lõppsumma oli ebaproportsionaalne ja ebaõiglane.

32.      Teiseks leidis Üldkohus kohtuotsuse Duravit punktides 385 ja 386, et Duravitile jt-le määratud 29 266 325 euro suuruse trahvisumma vähendamine täieliku pädevuse raames ei olnud põhjendatud ja et see summa kujutas endast sobivat karistust seoses kõnealuse rikkumise kestuse ja raskusastmega.

C.      Villeroy & Boch AG

33.      Villeroy & Boch AG esitas Üldkohtule 8. septembril 2010 hagi, milles palus vaidlusalune otsus teda puudutavas osas tühistada või teise võimalusena vähendada talle määratud trahvide summat (kohtuasi T‑374/10).

34.      Ta väitis, et komisjon oli tuvastatud rikkumise ekslikult määratlenud üheks, mitmeosaliseks ja vältavaks rikkumiseks, ja teise võimalusena, et nii tegutsedes oli komisjon rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ta ei piiritlenud piisavalt täpselt kõnealuseid turgusid. Villeroy & Boch AG väitis samuti, et ta ei olnud Saksamaal kolmes tootealamrühmas toime pannud ühtegi rikkumist.

35.      Villeroy & Boch AG väitis samuti, et talle ei saa süüks panna tema ühe tütarettevõtja Ucosan BV konkurentsivastast tegevust, kuna see tütarettevõtja tegutses turul iseseisvalt. Sellega seoses väidab ta, et Ucosan BV asutajale-juhile oli lepinguga antud lõplik vastutus tegevuse eest ja et tema oli ainsana vastutav turunduse ja müügi eest.

36.      Villeroy & Boch AG sõnul järeldas komisjon ekslikult, et ta oli osalenud kartellikokkuleppes Austria turul. Nimelt ei saa teda kui emaettevõtjat lugeda vastutavaks Villeroy & Boch Austria tegevuse eest, kuna Euroopa kohtupraktika, mis puudutab emaettevõtja ainuosalusega tütarettevõtja tegevuse süükspanemist emaettevõtjale, on vastuolus eelkõige süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega ja süütuse presumptsiooniga. Lisaks viitab Villeroy & Boch AG sellele, et puuduvad tõendid Austrias toime pandud rikkumisest.

37.      Lõpuks vaidleb Villeroy & Boch AG vastu sellele, et rikkumine leidis aset Prantsusmaal, Belgias ja Itaalias, ning ka trahvide solidaarsele laadile.

38.      Üldkohus järeldas, et komisjon ei tõendanud, et Villeroy & Boch AG oli osalenud selles ühes rikkumises enne 12. oktoobrit 1994 (vt kohtuotsuse Villeroy & Boch Austria punkt 321). Vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõike 1 osaline tühistamine selle tulemusel ei avaldanud siiski mõju trahvisummale, mis Villeroy & Boch AG-le selle otsuse artikli 2 lõikega 8 määrati. Nimelt leidis Üldkohus, et trahvi arvutamise tarvis oli komisjon igal juhul arvestanud Villeroy & Boch AG osalemist rikkumises alles alates 12. oktoobrist 1994.

D.      Villeroy & Boch France

39.      Villeroy & Boch France esitas Üldkohtule 8. septembril 2010 hagi, milles palus vaidlusalune otsus teda puudutavas osas tühistada või teise võimalusena vähendada talle määratud trahvide summat (kohtuasi T‑382/10). Üldkohus jättis Villeroy & Boch France’i hagi tervikuna rahuldamata.

E.      Roca Sanitario

40.      Roca Sanitario esitas Üldkohtule 8. septembril 2010 hagi, milles palus vaidlusalune otsus teda puudutavas osas tühistada või teise võimalusena vähendada talle määratud trahvide summat.

41.      Selle otsuse osaliseks tühistamiseks esitatud nõuete põhjenduseks esitas Roca Sanitario sisuliselt kuus väidet. Esimene, teine ja viies väide puudutasid seda, et Roca Sanitariole pandi süüks tema tütarettevõtjatele ette heidetud konkurentsivastane tegevus. Täpsemalt käsitles viies väide selle perioodi kindlakstegemist, mille eest võib Roca Sanitariot lugeda vastutavaks Laufen Austria tegevuse eest. Kolmas väide käsitles kaitseõiguste rikkumist. Neljas väide puudutas Roca Sanitariole ja Laufen Austriale solidaarselt määratud trahvisumma arvutamist. Kuues väide käsitles võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist trahvide põhisumma kindlaksmääramisel.

42.      Lisaks esitas Roca Sanitario kaks argumenti, et põhjendada teise võimalusena esitatud nõuet vähendada trahvisummasid. Esimene argument käsitles talle süüks pandud rikkumise kergemat laadi võrreldes kartellikokkuleppes osalenud teiste ettevõtjate toime pandud rikkumisega. Teise argumendiga taotles Roca Sanitario, et tema suhtes kohaldataks mis tahes trahvisumma vähendamist, mida Üldkohus olenevalt olukorrast kohaldab tema tütarettevõtjatele viimaste poolt paralleelselt esitatud hagide raames.

43.      Kuna Roca France’i esitatud hagi kohta tehtud kohtuotsuses vähendas Üldkohus sellele äriühingule ja Roca Sanitariole solidaarselt määratud trahvi summat, kuna komisjon oli teinud vea Roca France’i poolt leebema kohtlemise taotluse raames esitatud tõendite hindamisel, siis nõustus Üldkohus Roca Sanitario teise võimalusena esitatud nõuete toetuseks välja toodud teise argumendiga. Seetõttu vähendas Üldkohus Roca Sanitariole solidaarselt Roca France’iga määratud trahvi summat 6% võrra, see tähendab 402 000 euro võrra. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.

III. Apellatsioonkaebused

44.      Kõik pooled kuulati ära 10. septembri 2015. aasta kohtuistungil.

A.      Kohtuasi komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt

1.      Apellatsioonkaebus: üksnes esimese väite teine, kolmas ja viies osa

a)      Esimese väite teine osa (Üldkohus ei hinnanud Roca France’i leebema kohtlemise taotlust)

i)      Poolte argumentide lühike kokkuvõte

45.      Komisjon väidab, et Üldkohus järeldas ekslikult, et American Standard Inc‑i (edaspidi „Ideal Standard”) avaldust 2002. aasta koostööteatise alusel esitatud taotluse raames tuleb kinnitada mõne muu tõendiga, ja jättis seejärel ekslikult hindamata Roca France’i avalduse, mis oli lisatud tema leebema kohtlemise taotlusele, ehkki ta hindas sedasama kuupäeva teistes kohtuotsustes, mille tegid samad kohtunikud sama kartellikokkuleppe kohta, ning märkis ilma mingi põhjenduseta, et sellel puudub tõendusväärtus, et kinnitada Ideal Standardi avaldust, tehes seda pelga viitega vaidlusaluse otsuse lõigule, mis võttis kokku Roca France’i vastuse vastuväiteteatisele.

46.      Seevastu Keramag jt väidavad üldiselt, et i) komisjon eirab kohtuliku kontrolli laadi, kui ta arvab, et Üldkohus ei või jõuda erinevates kohtuasjades erinevatele järeldustele, kui esitatud argumendid ja tõendid on erinevad; ii) komisjon viitab vastuvõetamatutele tõenditele, mida ei olnud nende kohtuasja toimikusse lisatud ja mida ei saa seega nende vastu kasutada; iii) komisjon moonutas toimikus asuvaid tõendeid, väites, et paralleelsetes kohtuasjades tehtud kohtuotsused puudutavad samu tõendeid, ehkki komisjoni viidatud tõendid ei ole osaks kõnealuse kohtuasja toimikust; ja iv) paludes Euroopa Kohtul tühistada Üldkohtu kohtuotsuse teistes kohtuasjades esitatud tõendite alusel, palub komisjon sisuliselt Euroopa Kohtul rikkuda Keramagi jt kaitseõigusi.

47.      Mis puudutab seejärel konkreetselt teist osa, siis väidavad Keramag jt, et Üldkohus ei saanud hinnata Roca France’i poolt leebema kohtlemise menetluse raames tehtud avaldust, kuna komisjon ei olnud seda tõendit toimikusse esitanud. Mis puudutab Roca France’i vastust vastuväiteteatisele, siis ei eksinud Üldkohus, kui ta tugines vaidlusaluse otsuse asjasse puutuvatele osadele. Lõpuks ei ole siinses asjas tõendeid moonutatud, kuna tegu oli erinevate tõenditega, mille üle toimus teistest kohtuasjades erinev vaidlus.

ii)    Hinnang

48.      Sissejuhatavalt toon esile – nagu tegi ka komisjon – põhimõttelise vastuolu ühelt poolt kohtuotsuse Keramag ja teiselt poolt kolme teise kohtuotsuse vahel, mis on tehtud sama otsuse kohta samal kuupäeval samade kohtunike poolt ja samade asjaolude ning tõendite kohta.

49.      Kuigi Üldkohus ei hinnanud kohtuotsuses Keramag Roca France’i avaldust, mis oli esitatud koos tema leebema kohtlemise taotlusega, ning eitas seega, et sellel on mis tahes tõendusväärtus, et kinnitada Ideal Standardi avaldust, otsustas Üldkohus teisiti kohtuotsustes Villeroy & Boch Austria, Duravit ja Roca:

–        nimelt leidis Üldkohus kohtuotsuses Villeroy & Boch Austria, et konkurentsivastaseid arutelusid Association française des industries de céramique sanitaire’i (Prantsuse sanitaarkeraamika toodete tootjate ühendus, edaspidi „AFICS”) 25. veebruari 2004. aasta koosolekul on õiguslikult piisavalt tõendatud. Kohus tugines sellega seoses kahele tõendile, mille esitasid Ideal Standard ja Roca France ja mis kinnitavad üksteist vastastikku, ning kohaldas oma kohtupraktikat, mille kohaselt üks leebema kohtlemise taotlus võib kinnitada teist leebema kohtlemise taotlust;(14)

–        kohtuasjas Duravit tegi Üldkohus sama järelduse, ja

–        kohtuasjas Roca vähendas Üldkohus Roca France’i trahvi 6% võrra, kuna ta oli toonud olulist lisaväärtust, tõendades, et konkurentsivastased arutelud olid aset leidnud AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul, see tähendab rikkumise selles osas, mis on käesoleva apellatsioonkaebuses käsitlusel.(15)

50.      Edasi analüüsin komisjoni kahte argumenti.

–       Esimene argument: Üldkohus jättis arvestamata Roca France’i avalduse, mis oli esitatud koos tema leebema kohtlemise taotlusega

Ülevaade kohtupraktikast

51.      Selles kontekstis tuleb meenutada, et apellant võib apellatsioonkaebuses väita, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme ja üldpõhimõtteid, mis puudutavad tõendamiskoormist, või tõendamist käsitlevaid menetlusnorme.(16)

52.      Järgmiseks peab Üldkohtu kohtuotsus olema piisavalt põhjendatud, et Euroopa Kohus saaks seda läbi vaadata.(17)

53.      Pealegi on „küsimuse näol, kas [Üldkohtu] otsuse põhjendused on vasturääkivad või ebapiisavad, […] tegemist õigusküsimusega, mida võib apellatsioonkaebuse raames esitada”.(18)

54.      Samuti on apellatsiooniastmes vastuvõetav väide, mis käsitleb faktide ebapiisavad hindamist,(19) ning samuti on õigusküsimus see, kas Üldkohus on vaidlustatud akti ekslikult tõlgendanud, tuvastades aktist midagi, mida seal ei ole, või tsiteerides seda ebatäpselt. Selles olukorras rikub Üldkohus õigusnormi, asendades kõnealuse akti põhjenduse enda põhjendusega.(20)

55.      Näiteks leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 381‐385), et „Üldkohus jättis Ciments français’le määratud trahvide arvutamisest välja selle äriühingu Hispaania ja Kreeka tütarettevõtjate käibed, kuna oli tõendatud, et see äriühing ei kontrollinud neid veel hetkel, kui ta sai vastutavaks rikkumist moodustava tegevuse eest. Üldkohus tunnistas muu hulgas, et 1990. aastal oli Ciments français lõpetanud kogu vaidlusaluse tegevuse. […] Tsemendi otsusest endast ilmneb, et Ciments français võttis kontrolli CCP üle 1990. aastal, st samal aastal, kui ta oli omandanud kontrolli oma Hispaania ja Kreeka tütarettevõtjate üle. […] Üldkohus on seetõttu teinud ilmse vea, mis oli tuvastatav sellise dokumendi lugemisel, nagu tsemendi otsus, mis oli ilmselgelt algusest peale vaidluste keskmeks” (kohtujuristi kursiiv).

56.      Lisaks märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punktid 37‐54), et „[s]iit järeldub, et vaidlustatud määruse punktis 35 esitatud konstateering, et „hagi lisas ära toodud [Osman] Ocalani tunnistuste kohaselt […] otsustas PKK kongress tegevuse lõpetada”, on ebatäpne ja vastuolus Osman Ocalani avaldusega, millele selles konstateeringus viidatakse. […] Samuti ei ole [Üldkohtu] käsutuses olnud tõenditega vastavuses vaidlustatud määruse punktis 37 väljendatud mõte, et „hagejad ei ole kaugeltki tõendanud [Osman] Ocalani pädevust PKK‑d esindada ja väidavad hoopis, et PKK on tegutsemise lõpetanud”. […] Seega on vaidlustatud määruse punktides 35 ja 37 esitatud faktilised järeldused ebatäpsed ning nende puhul on moonutatud [Üldkohtu] käsutuses olnud tõendeid. Siit järeldub, et neljas väide on põhjendatud” (kohtujuristi kursiiv).

57.      Samuti järeldas Euroopa Kohus kohtuotsuses Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punktid 60‐69), et „tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 104 toodud järeldused, mille kohaselt ei muutnud komisjon mingis osas oma seisukohta selles suhtes, et apellant peab esitama metalaksüüli registreerimise taotluse toetuseks „täieliku toimiku”, ei ole õiged ja moonutavad [Üldkohtule] esitatud tõendeid”.

58.      Lõpuks, nagu märkis kohtujurist Mischo(21), „tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et apellatsioonkaebuse raames ei saa põhimõtteliselt vaidluse alla seada Üldkohtu järeldust faktide kohta. Sellest põhimõttest on siiski erand siis, kui selles järelduses on tehtud ilmne hindamisviga. Olukord on selline eelkõige siis, kui Üldkohtu järeldus mingi fakti kohta läheb vastuollu toimikuga” (kohtujuristi kursiiv).

Analüüs

59.      Minu arvates on oluline analüüsi alustada täieliku tsitaadiga kohtuotsuse Keramag punktidest 112‐121, kuna neis punktides on esitatud Üldkohtu järeldused AFICS-i raames toime pandud rikkumise kohta.

„112      Sellega seoses tuleb märkida, et [vaidlusaluse] otsuse punktis 1223 esitatud tabelist D ilmneb, et nende osalemise tõttu AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul järeldas komisjon, et PCT ja Allia olid tegelikult osalenud Prantsuse turul tuvastatud rikkumises kaheksa kuu vältel, mis vastas ajavahemikule 25. veebruarist‐9. novembrini 2004.

113      Lisaks ilmneb [vaidlusaluse] otsuse punktidest 556 ja 590, et komisjoni järeldus, mille kohaselt AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul kooskõlastasid keraamiliste toodete tootjad miinimumhinnad oma madalama kvaliteediga toodetele, tugineb neljale tõendile, st esiteks Duraviti vastus vastuväiteteatisele ([vaidlusaluse] otsuse punkt 584), teiseks 2002. aasta koostööteatise alusel Ideal Standardi esitatud taotlus ([vaidlusaluse] otsuse punkt 583), kolmandaks viimati nimetatud ettevõtja poolt 2002. aasta koostööteatise alusel esitatud taotluse lisas toodud tabel ([vaidlusaluse] otsuse punkt 588) ja neljandaks 2002. aasta koostööteatise alusel Roca [France’i] esitatud taotlus ([vaidlusaluse] otsuse punkt 556).

114      Eespool punktides 95‐108 viidatud kohtupraktika alusel tuleb järjest hinnata neid erinevaid tõendeid, et kontrollida eelkõige nende tõendusväärtust.

115      Mis puudutab esiteks Duraviti avaldust tema vastuses vastuväiteteatisele, mis kinnitas, et miinimumhindasid käsitlevad arutelud olid toimunud AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul, siis tuleb märkida, et nagu komisjon kinnitas kohtuistungi ajal Üldkohtu küsimusele antud vastuses, ei edastatud seda avaldust hagejatele haldusmenetluse ajal. Lisaks tuleb märkida, et seda avaldust ei mainitud hagejatele saadetud 9. juuni 2009. aasta asjaolude ülevaadet käsitlevas kirjas.

116      Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et kui dokumenti ei edastatud asjaomasele ettevõtjale, ehkki komisjon tegi selle dokumendi põhjal järeldusi, siis ei saa selles dokumendis sisalduvat teavet menetluses kasutada (vt selle kohta kohtuotsus […] AKZO vs. komisjon, C‑62/86, [EU:C:1991:286], punkt 21). Sellest tulenevalt ei saa seda dokumenti lugeda ettevõtja suhtes kehtivaks tõendiks (vt selle kohta kohtuotsus […] AEG-Telefunken vs. komisjon, 107/82, [EU:C:1983:293], punkt 27). Järelikult ei saa Duraviti [jt] avaldust lugeda tõendiks, mida saab hagejate vastu kasutada.

117      Mis puudutab teiseks Ideal Standardi avaldusi, mis on tehtud 2002. aasta koostööteatise alusel esitatud taotluse raames, siis tuleb meenutada, et eespool punktis 105 osundatud kohtupraktika alusel ei saa kartellikokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille õigsust mitu teist süüdistatud ettevõtjat vaidlustavad, lugeda piisavaks tõendiks rikkumise kohta, kui seda muud tõendid ei kinnita.

118      Käesolevas asjas ilmneb [vaidlusalusest] otsusest, et Ideal Standardi avaldusi AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosoleku kohta oli vaidlustatud. Nii märkis komisjon [vaidlusaluse] otsuse punktis 585, et Villeroy & Boch ja Allia arvasid, et miinimumhindade kooskõlastamine, eelkõige selle koosoleku raames, ei olnud tõendatud. Seetõttu tuleb järeldada, et Ideal Standardi avaldused üksinda ei saa olla piisavaks tõendiks, et sellel koosolekul toimunud arutelud olid konkurentsivastast laadi.

119      Kolmandaks, mis puudutab Ideal Standardi poolt 2002. aasta koostööteatise alusel esitatud taotluse lisas toodud tabelit, siis märgib Üldkohus, et selles on neli tulpa, mis kannavad nime „mini”, „maxi”, „IS” ja „Porcher”, kusjuures lühend IS tähistab Ideal Standardit ja tähis Porcher on Ideal Standardile kuuluv registreeritud kaubamärk. Tuleb märkida, et tabelil ei ole kuupäeva ega mingit teavet, mis võimaldaks seda siduda AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekuga või konkurentsivastaste aruteludega. Eelkõige ei mainita tabelis konkurentide nimesid või miinimum- või maksimumhindasid, mida need konkurendid pidid kohaldama. Seetõttu ei saa õiguspäraselt kinnitada – nagu väitis komisjon kostja vastuses –, et see tabel tõendab dokumentaalselt hindade kehtestamist sellel koosolekul viisil, nagu Ideal Standard seda kirjeldas oma avaldustes, mis olid tehtud kõnealuse teatise alusel esitatud taotluses.

120      Mis puudutab neljandaks 2002. aasta koostööteatise alusel esitatud Roca [France’i] taotlust, siis tuleb märkida, et komisjon mainis ise [vaidlusaluse] otsuse punktis 586, et ehkki Roca [France] kinnitas üldiselt selles taotluses AFICS-i raames 2002‐2004 toimunud miinimumhindade vahetamist, siis väidab Roca [France] eelkõige AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosoleku kohta, et ükski teine viidatud teatise alusel taotluse esitanud ettevõtja ei kinnitanud Ideal Standardi kirjeldust miinimumhindade kooskõlastamise kohta sellel koosolekul. Seetõttu tuleb järeldada, et komisjon ei saanud kinnitavate tõendite puudumisel tugineda Roca [France’i] avaldustele, mis olid esitatud selle koostööteatise alusel esitatud taotluse raames, et tõendada seda, et sellel koosolekul lepiti kokku miinimumhindade kooskõlastamises.

121      Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades on hagejad õigustatult komisjonile ette heitnud seda, et ta järeldas, et Allia ja PCT osalesid konkurentsivastases tegevuses AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul. Seetõttu tuleb tunnistada, et kolmanda väite esimene osa on põhjendatud.”

60.      Kohtuotsuse Keramag resolutsiooni punktis 1 tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõike 1 punkti 6 osas, kus komisjon järeldas, et Allia SAS ja PCT osalesid rikkumises, mis puudutas kartellikokkulepet Prantsuse turul 25. veebruarist 2004 kuni 9. novembrini 2004. Ehkki resolutsiooni punktis 2 ei mainita otsesõnu Allia SAS-i ja PCD-d, vähendatakse trahvi, et see vastaks kohtuotsuse Keramag punktile 326(22).

61.      Eespool viidatud kohtuotsuse Keramag punktid ei näita selgelt, miks Üldkohus jättis arvestamata Roca France’i avalduse, mis oli esitatud koos tema leebema kohtlemise taotlusega.

62.      Leian (sarnaselt komisjoniga), et Üldkohus arvas tõenäoliselt, et tal piisas sellest, et viidata vaidlusaluse otsuse punktile 586, milles esitati kokkuvõte Roca France’i vastusest vastuväiteteatisele,(23) et jätta arvestamata Roca France’i avaldus, mis oli esitatud koos tema leebema kohtlemise taotlusega.

63.      Vastuväiteteatisele antud Roca France’i vastus ei ole aga osa toimikust. Küsimus on seega, kas Üldkohus võis tühistada vaidlusaluse otsuse ühe osa, tuginedes dokumendile, mida ei olnud toimikus.

64.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „ei ole Euroopa Kohtul pädevust tuvastada fakte ega põhimõtteliselt hinnata tõendeid, mida Üldkohus on nende faktide tuvastamisel arvesse võtnud. Kui need tõendid on nõuetekohaselt kogutud ja kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskoormist ja tõendite kogumist käsitlevaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust”.(24) Niisugune hindamine ei kujuta endast seega „Euroopa Kohtu kontrollile allutatud õiguslikku küsimust, välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud”.(25)

65.      Vastab samuti tõele, et kohtupraktika kohaselt „peab [liidu] kohus vaidluse asjaolusid arvestades ja kooskõlas uurimismeetmetele kohaldatavate kodukorra sätetega otsustama, kas dokumendi esitamine on vajalik. Mis puudutab Üldkohut, siis viimase kodukorra [kohaselt] on dokumentide esitamise taotlus osaks uurimismeetmetest, mida Üldkohus võib määrata menetluse mis tahes etapis”.(26)

66.      Kohtupraktikas on samuti märgitud,(27) et „Üldkohus on sellega seoses ainus, kes otsustab võimaliku vajaduse üle täiendada teavet, mis on tema valduses kohtuasjade kohta, mida ta peab lahendama. Seda, kas talle esitatud tõendusmaterjal on või ei ole piisav, hindab ta täiesti iseseisvalt lähtudes asjaoludest, mis […] ei allu apellatsioonimenetluse käigus Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui [Üldkohtule] esitatud tõendeid on moonutatud või kui kohtutoimiku dokumentidest selgub, et [Üldkohtu] poolt tuvastatu on sisult ebatäpne” (kohtujuristi kursiiv).

67.      Lisaks, nagu juba korduvalt on kohtupraktikas märgitud, „[Üldkohtu] poolt talle esitatud tõendite hindamine ei ole õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saab apellatsioonkaebuse raames hinnata, välja arvatud siis, kui neid tõendeid on moonutatud”;(28) või veel, et „[s]eega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele [Üldkohus] on nende faktide tuvastamisel tuginenud. Juhul, kui need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskohustust ning tõendite hankimist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes [Üldkohus] pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust. Järelikult ei kujuta see hindamine endast – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust”(29).

68.      Seega laieneb Euroopa Kohtu poolt Üldkohtu tuvastatud faktide kontrollimise pädevus üksnes „toimikumaterjalidest tulenevate sedastuste sisulisele ebaõigsusele, tõendite moonutamisele, nende õiguslikule kvalifikatsioonile ja küsimusele, kas on järgitud tõendamiskoormist ning tõendite hankimist puudutavaid norme”.(30)

69.      Näitena Euroopa Kohtu kontrollist selles kontekstis võib tuua kohtuotsuse Activision Blizzard Germany vs. komisjon (C‑260/09 P, EU:C:2011:62, punkt 57), kus märgiti, et „Euroopa Kohtu kontroll käesoleva väite hindamisel, mis puudutab [selles kohtuasjas käsitletud] fakside moonutamist, piirdub selle kindlakstegemisega, et tuvastades nende fakside alusel, et CD‑Contact Data osales õigusvastases kokkuleppes, mille eesmärk oli piirata paralleelkaubandust üldiselt, ei ületanud Üldkohus ilmselgelt nende fakside mõistliku hindamise piire. Käesolevas asjas on Euroopa Kohtu ülesanne seega mitte iseseisvalt hinnata, kas komisjon tõendas osalemist õiguslikult piisavalt ja täitis seega temal lasuva tõendamiskohustuse konkurentsinormide rikkumise tuvastamisel, vaid kindlaks teha, kas siis, kui Üldkohus järeldas, et see nii tõepoolest oli, tõlgendas ta kõnealuseid fakse ilmselgelt vastuolus nende sõnastusega – mida ta aga ei teinud” (kohtujuristi kursiiv).

70.      Võib tõmmata asjakohase paralleeli käesoleva kohtuasja ja kohtuotsuse Ufex jt vs. komisjon (C‑119/97 P, EU:C:1999:116) vahel. Viimati mainitud asjas järeldas Euroopa Kohus, et „kuna hagejad olid otsesõnu palunud [Üldkohtul] määrata nimetatud kirja esitamine, rikkus see kohus õigusnormi, kui ta kohaldas võimu kuritarvitamise mõistet, järeldades – ilma endale selle hindamiseks vahendeid andmata –, et see ei olnud piisav kaudne tõend” (punkt 109); et „tuleb märkida, et [Üldkohus] ei saanud tagasi lükata hagejate taotlust määrata sellise dokumendi esitamine, mis näis olevat asjasse puutuv vaidluse lahendamiseks, põhjendusega, et seda dokumenti ei olnud toimikusse esitatud ja et ükski asjaolu ei võimaldanud selle olemasolu kinnitada” (punkt 110); ja et „tuleb järeldada, et [nimetatud kohtuasjas] vaidlustatud kohtuotsuse punktist 113 ilmneb, et hagejad olid välja toonud selle kirja autori, adressaadi ning kuupäeva, mille esitamist nad taotlesid. Neid asjaolusid arvestades ei saanud Üldkohus piirduda sellega, et lükkas poolte väited tagasi ebapiisava põhjenduse tõttu, ehkki temast olenes – rahuldades hagejate taotlus määrata tõendite esitamist – selle ebakindluse kõrvaldamine, mis võis esineda seoses nende väidete täpsusega, või siis nende põhjuste selgitamine, miks selline dokument ei saanud igal juhul ja selle sisule vaatamata olla vaidluse lahendamisel asjasse puutuv” (punkt 111).

71.      Minu arvates ei saa eelnevates punktides viidatud kohtupraktika tähendada, et Üldkohus võib otsuse tühistamiseks tugineda ühes dokumendis esitatud avaldustele, mis on kokku võetud ühes teises dokumendis, ilma et kõnealused avaldused (st Roca France’i vastus vastuväiteteatisele) oleks olnud tema valduses ja ilma neid hindamata.

72.      Lisaks ei sisaldunud see vastus juhtumi toimikus ning seda ei ole edastatud esimese astme hagejatele.(31)

73.      Euroopa Kohus on niisiis juba järeldanud, et „esiteks annab võistlevuse põhimõte üldiselt menetluse pooltele õiguse tutvuda kõigi tõendite ja märkustega, mis on kohtule esitatud, ning õiguse nende üle vaielda[(32)], ja teiseks, kui kohtuotsus põhineks asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta, oleks see elementaarsete õiguspõhimõtete rikkumine”(33).

74.      Selleks „[e]t täita nõudeid, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooled oleksid tutvunud nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad, ja saaksid võistluslikult nende üle vaielda”.(34)

75.      Kaitseõigused on põhiõigused, mis moodustavad lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise Euroopa Kohus tagab.(35) Kaitseõiguste tagamiseks komisjoni menetluses, mille eesmärk on ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määramine, on nõutav, et puudutatud ettevõtjale on antud võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab selleks, et põhjendada oma väidet aluslepingu rikkumise toimepanemise kohta.(36) Need õigused on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 41 lõike 2 punktides a ja b.

76.      Kuna Üldkohus tegi kohtuotsuse Keramag punktis 120 järeldused vaidlusaluses otsuses esitatud kokkuvõtte põhjal Roca France’i poolt vastuväiteteatisele antud vastuses väljendatud argumentidest, hindamata neid otse ja tema leebema kohtlemise taotlusega koos esitatud avalduse vahendusel, siis on see vastuolus kaitseõiguste tagamise põhimõttega ning põhjendamiskohustusega. Lisaks, nagu komisjon märkis, kui Roca France ei olnud komisjoni aidanud, nagu Üldkohus märkis kohtuotsuse Keramag punktis 120, siis ei oleks selle ettevõtja trahvi tulnud kohtuotsuses Roca Sanitario vähendada.

77.      Vastupidi Üldkohtu arvamusele (mis vihjab Roca France’i väljendatud seisukohtade muutumisele) leian, et Roca France üritas vähendada Ideal Standardi avalduste tõendusväärtust, et suurendada omaenda avalduste lisaväärtust.

78.      See ei ole üksnes minu ega siinses asjas komisjoni tõlgendus. See vastab samuti Üldkohtu järeldustele kohtuotsuses Roca, milles Üldkohus pealegi hindas Roca France’i vastust vastuväiteteatisele, kuna see dokument oli toimiku materjalide hulgas (siinses asjas see nii ei ole), ning selle äriühingu avaldusi, mille ta oli teinud leebema kohtlemise alusel.

79.      Selle tõlgendusega tuleb seda enam nõustuda, kuna rohkem kaalu tuleb anda kohtuotsusele, mis on tehtud kohtuasjas, kus hinnati kõnealuseid dokumente, mis on osaks toimikust, kui sellele kohtuotsusele, mis tehti kohtuasjas, kus Üldkohus kas ei hinnanud neid dokumente või ei olnud need isegi toimiku osaks.

80.      Kui kohtuotsust Roca lähemalt hinnata, siis leidis Üldkohus selles, et Ideal Standardi esitatud tõendid ei olnud rikkumise olemasolu tõendamiseks piisavad, samas kui Roca France oli toonud olulise lisaväärtuse leebema kohtlemise alusel tehtud avaldustega (punktid 197‐202). Järgnevates punktides (punktid 203 jj) hindas Üldkohus seda, kas Roca avaldus, mis oli tehtud leebema kohtlemise alusel, oli vastuolus tema vastusega vastuväiteteatisele, ning järeldas punktis 210, et „[vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 586 mainitud asjaolud, nagu komisjon neid oma menetlusdokumentides edasi arendas, ei võimalda järeldada, et hageja vähendas tema enda esitatud teabe usaldusväärtust. Nimelt, esiteks nähtub nii [vaidlusalusest] otsusest kui ka komisjoni menetlusdokumentidest, et hageja kinnitas madalama kvaliteediga keraamiliste toodete minimaalsete hindade vahetust AFICS-i raames eeskätt 2004. aastal; seda ei ole vaidlustatud. Teiseks on tõsi, et hageja seadis kahtluse alla Ideal Standardi AFICS‑i 25. veebruari 2004. aasta koosolekut puudutava avalduse ja selle toetuseks viimati nimetatu esitatud dokumendi tõendusliku väärtuse. Siiski tuleb asuda seisukohale, et selliselt toimides piirdus hageja sellega, et esitas komisjonile argumente, millega ta soovis tõendada, et Ideal Standardi esitatud tõendid ei olnud piisavad, et tõendada Prantsusmaal 2004. aastal toime pandud keraamilisi tooteid puudutavat rikkumist eesmärgiga näidata, et tema enda trahvi vähendamise taotluse raames esitatud teave oli komisjonile nimetatud rikkumise tõendamiseks vajalik ning seega oli sellel oluline lisaväärtus”.

81.      Seetõttu on Roca France’i avaldusi puudutavad järeldused, mis on esitatud kohtuotsuses Keramag ja kohtuotsuses Roca, üksteisega ilmses vastuolus.

82.      Seega on Üldkohus õigusnormi rikkunud, kui ta tühistas vaidlusaluse otsuse ühe osa, tuginedes dokumendile, mida toimikus ei olnud ja millest ta pealegi tegi erinevad järeldused paralleelses kohtuasjas, kus see dokument oli toimikus ja kus selle üle põhjalikult vaieldi.

83.      Tuleb veel kindlaks teha, kas Üldkohus on kohtuotsuse Keramag punktis 120 ekslikult järeldanud, et „[s]eega tuleb märkida, et komisjon ei saanud tugineda Roca [France’i] avaldustele – kui puudusid neid kinnitavad tõendid –, mis olid tehtud [leebema kohtlemise] teatise alusel esitatud taotluses, et tõendada, et sellel koosolekul lepiti kokku miinimumhindade kooskõlastamises”.

84.      Esmalt tunnistan, et vaatamata sõnale „seega” ei näe ma seost ühelt poolt vaidlusaluse otsuse punktile 586 tehtud viite ja teiselt poolt selle vahel, et komisjonil on võimatu tugineda Roca France’i avaldustele, mis olid esitatud koos tema leebema kohtlemise taotlusega.

85.      Seejärel märkis Üldkohus kohtuotsuse Roca punktis 197, et „ilma [Roca France’i] edastatud teabeta ei oleks komisjon saanud tõendada ainult Ideal Standardi trahvi vähendamise taotluse raames esitatud dokumentide alusel keraamilisi tooteid puudutava rikkumise olemasolu Prantsusmaal 2004. aastal” (kohtujuristi kursiiv).

86.      Lisaks viitas Üldkohus kohtuotsustes Duravit (punkt 324) ja Villeroy & Boch Austria (punktid 289 ja 290) otsesõnu Roca France’i poolt leebema kohtlemise raames tehtud avaldusele kui tõendite kogumi sellele osale, mis võimaldas tal järeldada, et keraamiliste toodetega seotud rikkumine Prantsusmaal oli tõendatud. Üldkohus leiab mõlemas kohtuotsuses, et Ideal Standard ja Roca France kinnitavad vastastikku oma avaldusi.(37)

87.      Nimelt ei käsitle kinnitamise kontseptsioon tingimata olukorda, kus sama tõendit esineb kaks või kolm korda. Pigem on tegu kahe või kolme erineva „piltmõistatuse tükiga”, mis kokku sobivad ja millest ilmneb seega tervikpilt.

88.      Niisiis ei ole üllatav, et Üldkohus tuvastas kohtuotsustes Villeroy & Boch Austria, Duravit ja Roca, et leebema kohtlemise alusel tehtud avaldust võib kinnitada teine avaldus. Kohtuotsuses Keramag Üldkohus aga isegi ei hinnanud Roca France’i avalduse tõendusväärtust ega seda, mis ulatuses see avaldus kinnitas Ideal Standardi avaldust, vaid ta viitas üksnes ühele lausele vastuväiteteatisele antud Roca France’i vastuse kokkuvõttest (ehkki see dokument ei olnud isegi juhtumi toimikus).

89.      Teen eelneva põhjal kaks järeldust.

90.      Esiteks leian (sarnaselt komisjoniga), et Üldkohtu kohtuotsuses puudub põhjendus esiteks, kuna ta ei hinnanud Roca France’i avalduse tõendusväärtust ja seda eriti olukorras, kus see oli määrav tõend kohtuotsustes Villeroy & Boch Austria, Duravit ja Roca, ja teiseks, kuna ta asendas sellise hindamise kontekstivälise viitega kokkuvõttele (mis esineb vaidlusaluses otsuses) Roca France’i vastusest vastuväiteteatisele (mida on pealegi kohtuotsuses Roca erinevalt tõlgendatud).

91.      Minu arvates ei saanud Üldkohus tugineda ilma põhjenduseta kohtupraktikale, mis lubaks tal jätta hindamata asjasse puutumatute tõendite väärtust,(38) kuna kolmes paralleelses kohtuasjas järeldas Üldkohus, et see tõend oli täiesti asjasse puutuv.

92.      Teiseks olen nõus komisjoniga, et Üldkohtu poolt kohtuotsuse Keramag punktis 120 tehtud järelduses, et leebema kohtlemise alusel tehtud avaldust ei saa teise avaldusega kinnitada, on samuti õigusnormi rikutud, kuna Üldkohus oli kolmes paralleelses kohtuasjas leidnud õigustatult vastupidi, et leebema kohtlemise avaldust võib kinnitada teine avaldus, ja järeldas, et Ideal Standardi ja Roca France’i avaldused kinnitavad üksteist (vähemalt seoses „madalama kvaliteediga” toodetega).

–       Teine argument: vastuolulised põhjendused ühelt poolt kohtuotsuses Keramag ja teiselt poolt kohtuotsustes Villeroy & Boch, Duravit ja Roca

Ülevaade kohtupraktikast

93.      Vastab tõele, et kohtupraktika kohaselt(39) „ei saa Üldkohtu kohustus põhjendada oma kohtuotsuseid põhimõtteliselt ulatuda nii kaugele, et kohustada kohut põhjendama oma lahendit ühes kohtuasjas, võrreldes teise kohtuasjaga, mida ta lahendab, isegi kui see puudutab sama otsust. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui otsuse adressaat otsustab esitada tühistamishagi, siis käsitleb liidu kohus üksnes adressaati puudutavaid otsuse osasid. Seevastu teisi adressaate puudutavad osad ei selle vaidluse esemeks, mida liidu kohus peab lahendama” (kohtujuristi kursiiv).

94.      Kohtupraktikast(40) tuleneb samuti, et „Euroopa Kohtu kontroll hindamaks väidet, et tõendit on moonutatud, piirdub selle kontrolliga, kas Üldkohus sellele tõendile tuginedes, et järeldada kartellikokkuleppes osalemist, ei ole ilmselgelt ületanud selle tõendi mõistliku hindamise piire. Seega on Euroopa Kohtu ülesanne mitte iseseisvalt hinnata, kas komisjon tõendas seda osalemist õiguslikult piisavalt ja täitis seega temal lasuva tõendamiskohustuse konkurentsinormide rikkumise tuvastamisel, vaid kindlaks teha, kas siis, kui Üldkohus järeldas, et see nii tõepoolest oli, tõlgendas ta kõnealuseid tõendeid ilmselgelt vastuolus nende sõnastusega” (kohtujuristi kursiiv).

Analüüs

95.      Leian, et Üldkohus on „ilmselgelt ületanud […] tõendi mõistliku hindamise piire”, käsitledes seda tõendit radikaalselt erinevalt paralleelsetes kohtuasjades, mis puudutavad sama rikkumist ja sama otsust.

96.      Lisaks märgin, et Euroopa Kohtu kohaselt ei saa „põhimõtteliselt” „Üldkohtu kohustus põhjendada oma kohtuotsuseid […] ulatuda nii kaugele, et kohustada kohut põhjendama oma lahendit ühes kohtuasjas, võrreldes teise kohtuasjaga, mida ta lahendab, isegi kui see puudutab sama otsust”, mis tähendab võimalust erakordsetes olukordades, kus vastuolulisi põhjendusi käsitlevat kohtupraktikat, mida kohaldatakse üldiselt ühes ja samas kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohta, tuleb samuti kohaldada vastuoluliste põhjenduste kohta paralleelsetes kohtuasjades. Minu arvates on käesolevas asjas selline olukord.

97.      Nimelt käsitlevad siinses ettepanekus vaadeldud apellatsioonkaebuses üsna ebatavalist olukorda. Komisjon tuvastas ühe, vältava ja mitmeosalise rikkumise,(41) mis hõlmas mitut liikmesriiki ja kolme tootegruppi (keraamilised tooted, dušikabiinid ning kraanid ja toruliitmikud). Vaidlusaluse otsuse samade punktide kohta ja täpselt samade asjaolude ning tõendite kogumiku kohta tehtud neljas kohtuotsuses jõudis Üldkohus aga kahele diametraalselt vastupidisele järeldusele. Kolmes kohtuotsuses (kohtuotsused Villeroy & Boch Austria, Duravit ja Roca) oli Üldkohtu arvates AFICS‑i rikkumine toimunud, samas kui kohtuotsuses Keramag järeldas Üldkohus vastupidist, ehkki ta tugines samale tõendile, mis oli esimeses kolmes kohtuasjas arvesse võetud, aga neljandas tagasi lükatud, ilma et kohus seda erinevust oleks põhjendanud.

98.      See viib mind järelduseni, et Roca France’i vastuse tõlgendus ja viide tema vastusele vastuväiteteatisele, mis on tehtud kohtuotsuses Keramag, moonutavad toimikus olevaid tõendeid.

99.      See õigusnormi rikkumine lisandub teistele õigusnormi rikkumistele, mis omasid määravat tähtsust kohtuasja lahendusele (kohus ei põhjendanud Roca France’i leebema kohtlemise taotluse analüüsimata jätmist, tühistas vaidlusaluse otsuse dokumendi põhjal, mida ei olnud toimikus, ning järeldas, et leebema kohtlemise alusel tehtud avaldus ei saa kinnitada teist sellist avaldust).

100. Seetõttu tuleb komisjoni esimese väite teise osaga nõustuda.

b)      Esimese väite kolmas osa (Üldkohus leidis ekslikult, et Ideal Standardi esitatud tabel, mis on lisatud tema leebema kohtlemise taotlusele, peaks üksinda tõendama konkurentsivastaseid kontakte, ilma et ta oleks hinnanud seda tabelit käsitlevaid selgitusi)

101. Komisjon väidab, et Üldkohus on väljakujunenud kohtupraktikat rikkudes tõlgendanud tõendite kinnitamise nõuet liiga kitsendavalt seoses kõnealuse tabeliga, mis puudutas AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekut.

102. Omalt poolt Keramag jt leiavad, et Üldkohus hindas seda tabelit nõuetekohaselt ja et komisjon ei ole esitanud selgitusi, mis võiks kinnitada järeldust, et AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosoleku ese oli konkurentsivastased arutelud.

103. Märgin esmalt, et Üldkohus keeldub tunnistamast, et see tabel on dokumentaalne tõend, mis kinnitab hindade kindlaksmääramist sellel AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul, nagu Ideal Standard seda kirjeldas oma leebema kohtlemise taotlusega koos esitatud avaldustes (vt kohtuotsus Keramag, punkt 119), kuna sellel „ei ole kuupäeva”, see „ei sisalda mingit teavet, mis võimaldaks siduda seda AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekuga või konkurentsivastaste aruteludega”, ning selles „ei mainita konkurentide nimesid või miinimum- või maksimumhindasid, mida need konkurendid pidid kohaldama”.

104. Kohtuotsuses Salzgitter Mannesmann vs. komisjon (C‑411/04 P, EU:C:2007:54, punkt 47) kinnitas Euroopa Kohus Üldkohtu lähenemist apellatsioonimenetluse esemeks olnud kohtuotsuses, märkides, et „anonüümse päritoluga tõend, nagu jagamispõhimõtete dokument, ei saa iseenesest tõendada ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise olemasolu” ja et „tuleb […] järeldada, et asjaomased üksikasjad võivad üksteist vastastikku tugevdada”.

105. Nimelt võivad kinnitavad tõendid olla asjaolud, mis küll iseenesest ei tõenda rikkumise olemasolu, kuid võivad kaasa aidata teiste tõendite (näiteks leebema kohtlemise taotlus) kinnitamisele.

106. Samas kohtuotsuses Salzgitter Mannesmann vs. komisjon (C‑411/04 P, EU:C:2007:54, punktid 44‐50) leidis Euroopa Kohus, et isegi dokumendi anonüümne päritolu ei piisa, et võtta temalt kogu tõendusväärtust, kui seda päritolu, selle koostamise arvatavat kuupäeva ja selle sisu võib piisava kindlusega tuvastada.(42) Lisaks, isegi kui dokumendil puudub allkiri, tuleb arvesse võtta selle ettevõtja selgitusi, kelle töötaja on dokumendi koostanud.(43)

107. Käesolevas asjas ei pööranud Üldkohus tähelepanu Ideal Standardi esitatud selgitustele selle tabeli koostamise asjaolude, tema koostaja, kuupäeva jt asjaolude kohta, ehkki tabeli oli koostanud sündmuste tunnistaja lähedas seoses nendega, mis on kõik tegurid, mis põhimõtteliselt kinnitavad selle usaldusväärsust.(44)

108. Seetõttu leian (sarnaselt komisjoniga), et kuna Üldkohus on kehtestanud ebamõistlikud ja liiga ranged nõuded tõenditele eraldi võetult – ja igal juhul nende hindamisele kogumis –, siis muudab ta täiesti sisutühjaks olemasoleva kohtupraktika, mis puudutab võimalust kinnitada neid tõendeid vastastikku.

109. Seega leian, et kuna Üldkohus nõudis, et see tabel iseenesest tõendaks rikkumise olemasolu, võtmata arvesse teisi tõendeid ja täiendavaid selgitusi (need, mis sisalduvad Ideal Standardi leebema kohtlemise taotluses), on Üldkohus rikkunud oma põhjendamiskohustust.

110. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et sama tõendi hindamine paralleelses Duraviti kohtuasjas viis täiesti erineva järelduseni, see tähendab et see tabel oli piisav. Seega, kui Üldkohus oleks hinnanud kõnealuseid selgitusi – nagu ta õigustatult tegi kohtuotsuses Duravit –, siis oleks käesoleva kohtuasja lahendus olnud erinev.

111. Sellest tuleneb, et komisjoni esimese väite kolmanda osaga tuleb nõustuda.

c)      Viies osa (Üldkohus ei viinud läbi igakülgset hindamist)

112. Komisjon väidab, et kuna Üldkohus ei hinnanud mitut tõendit (eelkõige igakuiseid tabeleid, mis sisaldasid konfidentsiaalseid arvandmeid müügi kohta, või Laligné avaldust) ja kohaldas liiga rangeid tõendamisnõudeid seoses tõenditega, mida ta tegelikult ka hindas, siis ei ole Üldkohus hinnanud neid tõendeid igakülgselt, nagu nõuab kohtupraktika.

113. Keramag jt märgivad, et nad viitasid Laligné avaldusele, et tõendada Ideal Standardi leebema kohtlemise taotluste vastuolusid, ja et see avaldus ei olnud mingil juhul asjasse puutuv vaidlusaluse otsuse osas. Nad väidavad, et teatud tõendite hindamata jätmine (eriti nende puhul, mis ei ole asjasse puutuvad) ei tähenda seda, et Üldkohus ei viinud läbi igakülgset hindamist.

114. Minu arvates jättis Üldkohus hindamata selle, kas konkurentsivastase tegevuse olemasolu võis järeldada reast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis tervikuna võivad kujutada tõendit rikkumise kohta.(45)

115. Kuna Üldkohus jättis hindamata mitu asjasse puutuvat tõendit ja nõudis kohtuotsuse Keramag punktis 119, et ühte konkurentsivastast koosolekut puudutav tabel, mis esitati kui tõendit kinnitav asjaolu, sisaldaks kuupäeva ning konkurentide nimesid ning teavet minimaalsete ja maksimaalsete hindade kohta, siis on Üldkohus nimelt nõudnud, et see tabel oleks iseenesest piisav tõend sellise rikkumise olemasolu kohta.

116. Euroopa Kohus on väga selgelt tunnistanud, et erinevad tõendid kartellikokkuleppe kohta on tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud.

117. Euroopa Kohus on meelde tuletanud, et „EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise olemasolu tuvastamiseks on vaja, et komisjon esitaks usutavaid, täpseid ja kooskõlas olevaid tõendeid […]. Siiski ei pea iga komisjoni esitatud tõend tingimata vastama neile kriteeriumidele seoses rikkumise iga elemendiga. Piisab, kui nimetatud institutsiooni esitatud tõendite kogum, mida hinnatakse tervikuna, vastab sellele nõudele. […] Isegi kui eeldada, et ükski asjaomase rikkumise osa ei kujuta eraldi käsitletuna endast EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud kokkulepet või kooskõlastatud tegevust, […] ei tähenda selline järeldus, et nende osade kogum ei võiks endast sellist kokkulepet või tegevust kujutada. […] [K]una keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta”(46).

118. Selle rikkumise mõju kohtuasja lahendile tõendab asjaolu, et kolmes paralleelses kohtuotsuses tegi Üldkohus erineva otsuse.

119. Jättes hindamata selle, kas tõendeid igakülgselt hinnates võivad need üksteist vastastikku kinnitada,(47) on Üldkohus rikkunud põhjendamiskohustust.

120. Sellest tuleneb, et samadel põhjustel, mis õigustasid kolmanda osaga nõustumist, tuleb nõustuda ka esimese väite viienda osaga.

121. Seetõttu teen ettepaneku tühistada kohtuotsus Keramag.(48)

d)      Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuse Keramag tühistamise tagajärjed

122. Eelnev näitas, et kohtuotsuses Keramag kasutatud tõendite kogum oli suhteliselt piiratud, kuid kuna Euroopa Kohtul on see eelis, et tal on mitu muud Üldkohtu otsust, kus neid tõendeid üksikasjalikult hinnati, siis leian, et menetlusökonoomia põhimõte nõuab, et Euroopa Kohus teeks ise otsuse Keramagi jt poolt esimeses astmes esitatud tühistamishagi kohta.

123. Keramag jt väitsid tühistamishagis sisuliselt, et komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse punktides 556 ja 590 tehtud järeldus, et Allia ja PCT olid kooskõlastanud oma madala kvaliteediga toodete miinimumhinnad AFICS-i raames 25. veebruaril 2004 toimunud koosolekul, tugines tõenditele, mis olid kas vastuvõetamatud või siis mitteusaldusväärsed, kinnitamata ja ebapiisavad.

124. Nagu eespool nägime, siis vastupidi kohtuotsusele Keramag, kus Üldkohus on AFICS-i raames toimunud sündmuste hindamisel korduvalt õigusnormi rikkunud, märkis Üldkohus kohtuotsuses Villeroy & Boch Austria õigustatult (punkt 286), et „[s]elle otsuse punktis 556 mainis komisjon, et tal oli tõendeid, mis võimaldaks näidata AFICS-i liikmete osalemist hindade kooskõlastamise aruteludel, üksnes alates AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekust. [Vaidlusaluse] otsuse punktis 572 märkis komisjon, et Ideal Standardi sõnul leppisid sellel koosolekul osalejad kokku, et nende miinimumhinnad olid liiga madalad ja et neid tuleks tõsta, eelkõige tõstes 3% võrra oma kataloogihindasid. [Vaidlusaluse] otsuse punktis 573 täpsustas komisjon, et seda teavet kinnitas Roca [France]. Selle otsuse punktis 574 tõdes komisjon, et osalised olid pärast seda koosolekut vahetanud konfidentsiaalset teavet hindade ja müügi kohta”.

125. Esiteks sedastas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 287, et „mis puudutab Villeroy & Boch’i ja Villeroy & Boch France’i argumenti, et komisjon ei esitanud ühtegi tõendit Villeroy & Boch France’i osalemise kohta AFICS-i kolmel koosolekul, mis toimusid 2004. aastal (vt [vaidlusaluse] otsuse lisa 11), siis tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt, nagu ilmneb [vaidlusaluse] otsuse punktidest 572 ja 573, tugines komisjon Ideal Standardi ja Roca [France’i] avaldustele, et tõendada Villeroy & Boch France’i osalemist nendel koosolekutel”.

126. Teiseks on selle kohtuotsuse punktis 288 märgitud, et „põhjendamatuse tõttu tuleb tagasi lükata Villeroy & Boch’i ja Villeroy & Boch France’i argumendid, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul toimunud õigusvastaseid arutelusid, kuna ta tugines a posteriori antud suulistele ütlustele, mis olid ebamäärased ja vastuolulised, nagu komisjon muuseas ise ka tunnistab [vaidlusaluses] otsuses”.

127. Seejärel meenutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 289, et „[n]imelt ehkki kohtupraktikast ilmneb, et trahvist täielikult või osaliselt vabastatud osaleja avaldust, mida teine osaleja vaidlustab, tuleb kinnitada,[(49)] ei ole mingit takistust sellele, et see kinnitus tuleneb rikkumises osalenud mõne muu ettevõtja tunnistusest, isegi kui selle teise ettevõtja trahvi vähendati. See kinnitus toetab samuti seda, et toimusid arutelud miinimumhindade üle, kuna neid arutelusid mainiti AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosoleku protokollis”.

128. Lisaks, olles selle kohtuotsuse punktis 290 analüüsinud Roca France’i avaldust ja Ideal Standardi avaldust (järeldades, et esimene oli ebamäärasem ja üksikasjalikum kui teine), järeldas Üldkohus, et „[s]ee ei sea siiski kahtluse alla järeldust, et Roca [France’i] tunnistus kinnitab sisuliselt kõnealuste õigusvastaste arutelude perioodi, kohta, osalejaid ja eset, nagu see nähtub päevakorra ühest punktist. Selles olukorras tuleb järeldada, et Ideal Standardi avaldus, mida kinnitab Roca [France’i] avaldus, tõendab õiguslikult piisavalt kõnealuste õigusvastaste arutelude toimumist”.

129. Selle kohtuotsuse punktis 293 lisas Üldkohus, et „ehkki komisjon ei tuginenud [vaidlusaluses] otsuses [2002. aasta koostööteatise alusel Duraviti poolt esitatud trahvi vähendamise taotluse raames tehtud avaldusele], on siiski väljaspool kahtlust, et vastupidi Villeroy & Boch’i ja Villeroy & Boch France’i kinnitustele on Duravit samuti kinnitanud Ideal Standardi avaldust nende õigusvastaste arutelude sisu kohta, mis „tõenäoliselt” toimusid 25. veebruaril 2004”.

130. Lõpuks kinnitas Üldkohus punktis 295, et „Ideal Standardi ja Roca [France’i] avaldused on piisavad, et järeldada ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist […] tulenevalt osalemisest AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul”.

131. Seetõttu on siinse apellatsioonkaebuse huvides eelnev kohaldatav mutatis mutandis Keramagi jt asjas ja on piisav, et lükata tagasi – nagu Üldkohus tegi kohtuotsustes Villeroy & Boch Austria ja Duravit – Keramagi jt tühistamishagi osas, mis puudutas AFICS-i raames toimunud sündmusi.

2.      Vastuapellatsioonkaebus (teine väide)

132. Vastuapellatsioonkaebuse teine väide puudutab sisuliselt kahte seotud asjaolu: esiteks faktide väidetavat moonutamist ja teiseks väidetavat vastuolu kohtuotsusega Wabco Europe jt vs. komisjon (T‑380/10, EU:T:2013:449, tuntud ka kui „kohtuotsus Ideal Standard”, edaspidi „kohtuotsus Wabco”).

a)      Faktide moonutamine?

133. Keramag jt väidavad teise võimalusena, et kohtuotsuse Keramag punktis 289 tehtud järeldus, et vastuväiteteatis sisaldas piisavalt teavet, et Keramag jt saaksid „täpselt teada saada, millist tegevust heideti ette Pozzi Ginorile”, kujutas igal juhul vastuväiteteatise sisu moonutamist, mis võib anda alust apellatsioonkaebusele.

134. Nad väidavad, et kuna vastuväiteteatise punktis 277 märgiti üksnes, et Pozzi Ginori oli kohal teatud koosolekutel, mille käigus toimus „konkurentsivastane tegevus”, kuid et selle tegevuse laadi ei olnud vastuväiteteatises märgitud, siis ei saanud Üldkohus järeldada, et see on piisavalt täpne. Kohtuotsuse Keramag punktis 289 tehtud järeldus („komisjon teatas vastuväiteteatise punktis 277 hagejatele, mis laadi tegevuse komisjon tuvastas [Michelangelo grupi koosolekutel], selle sageduse, täpsed toimumise kuupäevad ning tõendid, mis tal olid”, nii et vastuväiteteatis võimaldas Keramagil jt-l „täpselt teada saada, millist tegevust heideti ette Pozzi Ginorile”) on otseses vastuolus kohtuotsuses Wabco tehtud järeldusega, et see vastuväiteteatise lõik oli piisav; see asjaolu iseenesest näitab faktide moonutamist.

135. Märgin (sarnaselt komisjoniga), et Keramag jt ei viidanud ühelegi tõendile, mida väidetavalt moonutati, ning tunnistavad tegelikult, et Üldkohus on kohtuotsuse Keramag punktis 288 on õigesti korranud vastuväiteteatise punkti 277 sisu. Seetõttu taotlevad nad Euroopa Kohtult üksnes selle punkti uuesti hindamist.

136. Igal juhul, isegi kui Keramag jt üritavad leida toetust kohtuotsusest Archer Daniels Midland vs. komisjon (C‑511/06 P, EU:C:2009:433), väites, et Üldkohus ei kohaldanud nimetatud kohtuotsuses välja arendatud õiguslikku kriteeriumi, et hinnata Keramagi jt suutlikkust end tõhusalt kaitsta, ei saa see argument olla edukas. Nimelt kirjeldati selle teatise punktides 256 ja 393‐400 konkurentsivastast tegevust ning Keramag jt on sellele teatisele vastates näidanud, et nad said hästi aru kõnealuse konkurentsivastase tegevuse „laadist”. Vastuväiteteatise väidetav ebapiisavus ei saanud niisiis avaldada mingit mõju menetlusele.

b)      Vastuolu kohtuotsuste Keramag ja Wabco vahel?

137. Keramag jt väidavad, et Üldkohus järeldas, et vastuväiteteatis on piisav seoses rikkumisega keraamiliste toodete sektoris Itaalias, tuginedes vastuolulistele põhjendustele, ja et ta ei ole oma kohtuotsust selles osas piisavalt põhjendanud. Nad väidavad, et paralleelses kohtuotsuses Wabco antud hinnang vastuväiteteatisele Michelangelo grupi koosolekute osas on vastuolus siinses asjas tehtud hinnanguga. Keramagi jt sõnul peab vastuväiteteatisel olema identne ulatus kõigi adressaatide suhtes.

138. Igal juhul on Üldkohtu järeldus ebapiisavalt põhjendatud, kuna ei ole võimalik kindlaks teha põhjuseid, miks sama vastuväiteteatise samas punktis esitatud üksikasjade hinnang peaks olema erinev ühelt poolt kohtuotsuses Keramag jt ning teiselt poolt kohtuotsuses Wabco.

139. Keramag jt leiavad, et selline erinevus vastuväiteteatise osas rikub nende kaitseõigusi, kuna nende kaitsestrateegia oleks tõenäoliselt olnud erinev, kui neid oleks nõuetekohaselt teavitatud neile esitatud süüdistustest. Nad väidavad, et kuna vastuväiteteatises ei märgitud, mis süüdistused olid esitatud Sanitec Europe Oy-le ja Pozzi Ginorile, siis omas see mõju nende kaitsele ja vaidlusalusele otsusele. Sellest tuleneb Keramagi jt sõnul, et nimetatud otsus tuleks tühistada tervikuna või osas, milles järeldati, et Sanitec Europe ja Pozzi Ginori olid süüdi rikkumistes Itaalia keraamiliste toodete sektoris, ja et seetõttu tuleks trahv tühistada või seda vähendada. Nad lisavad, et vaidlusalune otsus oleks olnud erinev, kui nende kaitseõigusi ei oleks rikutud, täpsustades, et pelgalt see rikkumine tingib igal juhul vaidlusaluse otsuse tühistamise, isegi sõltumata sellest asjaolust.

140. Komisjoni apellatsioonkaebuse raames (käesoleva ettepaneku punktid 93 ja 96) nägime, et kohtupraktika kohaselt(50) „ei saa Üldkohtu kohustus põhjendada oma kohtuotsuseid põhimõtteliselt ulatuda nii kaugele, et kohustada kohut põhjendama oma lahendit ühes kohtuasjas, võrreldes teise kohtuasjaga, mida ta lahendab, isegi kui see puudutab sama otsust” (kohtujuristi kursiiv). Täpsustasin, et Euroopa Kohtu kasutatud mõiste „põhimõtteliselt” põhjendab seda, et vastuolulisi põhjendusi käsitlevat kohtupraktikat, mida kohaldatakse üldiselt ühes ja samas kohtuotsuses esitatud põhjendustele, võib – erakorralistel asjaoludel – kohaldada ka põhjendustele, mis on esitatud kahes või enamas kohtuotsuses, mis on tehtud paralleelsetes kohtuasjades sama rikkumise ja sama otsuse kohta.

141. Vastupidi komisjoni apellatsioonkaebusele leian, et neid erakorralisi asjaolusid vastuapellatsioonkaebuses ei esine.

142. Sõltumatult asjaolust, et Keramagi jt argument kohtuotsuse Wabco kohta ei ole täpne, kuna selles ei täpsustata, millisele lõigule kohtuotsuses Wabco peaks tema argument tuginema, siis piisab märkimisest, et nendes kahes kohtuotsuses ei ole Üldkohtu järeldustes vastuolu. Nimelt oli kontekst, milles Üldkohus hindas, kas vastuväiteteatise punkt 277 oli piisav, ning käsitletud küsimused põhimõtteliselt erinevad nendes kahes kohtuasjas. Esiteks, nagu märkis komisjon, oli kohtuasjas Wabco tegu võimalusega tõlgendada vaikimist kui konkurentsivastase tegevuse ülestunnistust, mitte aga vastuväiteteatise piisavuse või ebapiisavusega, et Keramag jt saaksid kasutada oma kaitseõigusi. Teiseks, erinevalt Wabcost ei vaikinud Pozzi Ginori nende väidete osas, mis puudutasid Michelangelo grupi koosolekuid Itaalias.

143. Igal juhul märgin, et Keramag jt ei esitanud ühtegi teist tõendit, mida nad oleksid võinud esitada, kui Michelangelo grupi koosolekutel toimunud „konkurentsivastase tegevuse laadi” oleks erinevalt täpsustatud. Selles olukorras on Keramagi jt argumendid oletuslikud ja alusetud.

144. Seetõttu tuleb vastuapellatsioonkaebuse teine väide jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

B.      Kohtuasjad Duravit jt vs. komisjon (kolmas väide), Villeroy & Boch AG vs. komisjon (esimene ja teine väide), Villeroy & Boch SAS vs. komisjon (esimene ja teine väide)

145. Leian, et nendes kohtuasjades võib Euroopa Kohus üsna lühidalt teha järeldused kohtuotsuse Keramag tühistamisest ning minu ettepanekust, et Euroopa Kohus lahendaks ise Keramagi jt hagi.

146. Nimelt on Duraviti jt, Villeroy & Boch AG ja Villeroy & Boch SAS‑i argumendid põhimõtteliselt üksnes teine pool nendest argumentidest, mida komisjon on esitanud oma apellatsioonkaebuses kohtuotsuse Keramag peale. Nagu märkisin, on just nimelt kohtuotsuses Keramag tõendeid valesti hinnatud. Samade tõendite osas (ning vastupidi apellantide väidetele) ei ole kohtuotsustes Duravit ja Villeroy & Boch Austria tõendeid moonutatud ega põhjendamiskohustust rikutud. Tõendeid puudutavad väited on seega vastuvõetamatud ning vastavalt minu ettepanekule seoses apellatsioonkaebusega kohtuotsuse komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt peale, kõik, mis võib olla seotud ebavõrdse kohtlemisega erinevates kohtuotsustes, kaob ipso facto, ilma et see mõjutaks seda, kas see argument võis olla vastuvõetav.

147. Seega käsitlen ma neid kohtuasju allpool üksikasjalikumalt üksnes teise võimalusena, sest see on kohtujuristi ülesanne.

1.      Kohtuasi Duravit jt vs. komisjon (kolmas väide)

148. Duravit jt väidavad, et Üldkohus on korduvalt, ilmselgelt ja otsustavalt moonutanud toimiku sisu ja seetõttu rikkunud õigusnormi ja tõendite hindamist käsitlevaid tunnustatud põhimõtteid.

149. Duravit jt toovad välja 14 tõendite moonutamist, millest seitsmes ja kaheteistkümnes (mis puudutavad Üldkohtu otsuse punkte 213, 312 jj) puudutavad seda, et Üldkohus hindas erinevalt samu tõendeid kõnealuses kohtuasjas ja paralleelsetes kohtuasjades.

150. Komisjon leiab, et kõik need väited tõendite moonutamise kohta tuleb tagasi lükata, kas siis seetõttu, et need tuginevad kohtuotsuse Duravit ekslikul tõlgendusele, või siis seetõttu, et Duravit jt soovivad selle väitega tegelikult saavutada faktide uut hindamist, ilma et oleks tõendatud, et Üldkohus on neid fakte ilmselgelt moonutanud.

151. Kooskõlas Euroopa Kohtu palvega piirdub selle väite analüüs siinses ettepanekus küsimusega, kas Üldkohtu järeldusi teatud tõendite kohta, mida teistes kohtuasjades erinevalt hinnati, võib kasutada siinses kohtuasjas (nimelt üksnes Duraviti jt seitsmes ja kaheteistkümnes väidetav tõendite moonutamine).

152. Duravit jt väidavad nende raames, et Üldkohus hindas samu tõendeid käesolevas kohtuasjas ja paralleelsetes kohtuasjades (kohtuotsused Keramag ja Villeroy & Boch Austria) erinevalt seoses eelkõige teatud koosolekute (millel Duravit jt osalesid) sisuga ja nende arvessevõtmisega, et tõendada konkurentsivastast tegevust.

153. Leian, et käesolevas asjas ei ole Üldkohus ületanud tõendite mõistliku hindamise piire.

a)      Seitsmes väidetav tõendite moonutamine

154. Duravit jt väidavad, et Üldkohus moonutas kohtuotsuse Duravit punktis 213 tõendeid ja rikkus tõendite hindamise põhimõtteid seoses märkmetega, mille oli koostanud Hansgrohe töötaja Schinle ja mis puudutasid 5. oktoobri 2000. aasta DSI (Freundeskreis der deutschen Sanitärindustrie)/IFS (Industrie Forum Sanitär (sanitaartööstuse foorum)) koosolekut, mida oli kohtuotsuses Keramag erinevalt tõlgendatud.

155. Leian, et need argumendid on vaid ettekääne, et seada kahtluse alla nende tõendite hindamine, mida Üldkohus kohtuotsuse punktis 213 juba hindas ja mida selliselt apellatsioonkaebuses ei saa vaidlustada.

156. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab tõendite moonutamine toimiku materjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja uuesti hinnata fakte ja tõendeid.(51)

157. Igal juhul, nagu komisjon märkis, ilmneb kohtuotsuse Duravit punktist 213, et selle kohtuotsuse punktides 210‐212 viidatud kohtupraktikale osundades sedastas Üldkohus sama kui kohtuotsuse Keramag punktis 133, millele Duravit jt viitavad.

158. Selles punktis 133 sedastas Üldkohus aga selgelt, et konkurentsivastane eesmärk ilmnes 5. oktoobri 2000. aasta koosolekut puudutavatest märkmetest: „Hansgrohe märkmete lõik, millele viidatakse eespool punktis 132, näitab selgelt selle koosoleku konkurentsivastast laadi. Nimelt kujutavad 2001. aasta hinnatõusud, millest osalised sellel koosolekul teatasid, tundlikku teavet eespool punktides 54‐57 viidatud kohtupraktika tähenduses” (kohtujuristi kursiiv).

b)      Kaheteistkümnes väidetav tõendite moonutamine

159. Duravit jt väidavad, et Üldkohus moonutas kohtuotsuse punktis 312 ja järgmistes punktides vaidlusalust otsust seoses nende tõendite tõendusväärtusega, mis puudutavad IFS-i 24. aprilli 2001. aasta koosolekut ja Fachverband Sanitärkeramische Industrie (edaspidi „FSKI”) 23. jaanuari ja 5. juuli 2002. aasta koosolekuid.

160. Nagu ma märkisin seoses seitsmenda väidetava tõendite moonutamisega, siis on ka nende argumentide eesmärk seada kahtluse alla Üldkohtu tõendite hindamist, mida sellisena ei saa apellatsioonkaebuses vaidlustada.

161. Üldkohus tõdes kohtuotsuses Keramag nimelt, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes ei mainitud, et need kaks FSKI koosolekut andsid alust pooltevahelisele konkurentsivastasele tegevusele. Üldkohus tegi sama järelduse ka IFS‑i 23. jaanuari 2002. aasta koosoleku kohta (selle kohtuotsuse punkt 129).

162. Siiski leian, et kohtuotsuses Duravit ei ole vastupidist märgitud. Seal ei hinnata kordagi neid kolme koosolekut. Selle kohtuotsuse punktis 313 esitatud viide kõrgendatud väärtusele, mida omavad „peaaegu kõik” tõendid, mis puudutavad IFS‑i ja FSKI koosolekuid, saab puudutada üksnes Üldkohtu poolt hinnatud koosolekuid. Kolm eelnevalt mainitud koosolekut on seega nende hulgast välistatud. Sama järeldus tuleb teha ka IFS‑i 14. novembri 2001. aasta koosoleku kohta.

c)      Järeldus

163. Duraviti jt poolt esile toodud seitsmes ja kaheteistkümnes väidetav tõendite moonutamine tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata või siis põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Kohtuasi Villeroy & Boch AG vs. komisjon

a)      Esimene väide (Prantsusmaal süüks pandud rikkumisele antud hinnang on vastuoluline, vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, in dubio pro reo põhimõttega ja loogikareeglitega)

i)      Villeroy & Boch AG argumentide lühikokkuvõte

164. Villeroy & Boch AG vaidlustab tõendite hindamise, mis puudutavad Prantsusmaal aset leidnud asjaolude kogumit. Tema sõnul esineb tõendite analüüsis olulisi vastuolusid. Niivõrd vastuoluline tõendite analüüs rikub tema arvates võrdse kohtlemise põhimõtet ja Üldkohus on toime pannud mitu õigusnormi rikkumist, mis talle kahju tekitavad. Esiteks omistas Üldkohus kahele tõendile (Ideal Standardi ja Roca France’i avaldused leebema kohtlemise alusel) diametraalselt vastupidise hinnangu võrreldes kohtuotsuse Keramag analüüsiga, mis kahjustas teda ja eiras võrdse kohtlemise põhimõtet ning in dubio pro reo põhimõtet. Teiseks analüüsis Üldkohus tõendit, mida ei tohi kasutada (Duraviti jt avaldus), ja seda samuti tema kahjuks, jättes järgimata omaenda kohtupraktika ning eirates võrdse kohtlemise ja in dubio pro reo põhimõtteid ning ELTL artiklit 263 ning artikli 296 teist lõiku, asendades niisiis samal ajal õigusvastaselt vaidlusaluse otsuse põhjenduse.

165. Lisaks võib Villeroy & Boch AG sõnul leebemat kohtlemist taotlenud ettevõtja tunnistust vastavalt kohtupraktikast tulenevale põhimõttele testis unus, testis nullus kinnitada ka kartellikokkuleppe teiste osaliste tunnistus. Olukord on selline siinses kohtuasjas, kuna Ideal Standardi leebema kohtlemise taotlust kinnitas Roca France’i avaldus. Hinnang nende vastu esitatud tõenditele, et näidata nende osalemist Prantsusmaal, on täiesti vastuolus kohtuotsuses Keramag tehtud hinnanguga.

166. Kuna seaduslikult ei kasutatud ühtegi muud tõendit seoses rikkumisega, mida saab väidetavalt Prantsusmaal Villeroy & Boch AG-le süüks panna, siis tema süüdi mõistmine tugineb sarnasele õigusnormi rikkumisele, mida on mainitud eespool seoses Prantsusmaal aset leidnud asjaoludega. Seetõttu tuleb tühistada Üldkohtu järeldus ühe rikkumise kohta, kuna mitmeosalise ja vältava rikkumise tuvastamise tingimused ei ole Prantsusmaa osas täidetud. Igal juhul tuleb tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 1 ja 2 Prantsusmaa osas.

167. Komisjoni sõnul ei ole need argumendid põhjendatud.

ii)    Analüüs

168. Nagu ma märkisin analüüsis apellatsioonkaebuse kohta kohtuasjas komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt (käesoleva ettepaneku punktid 45‐131), on teatud hinnangud kohtuotsuses Keramag täiesti vastuolus neile vastavate hinnangutega kolmes paralleelses kohtuotsuses (kohtuotsused Roca Sanitario, Duravit ja Villeroy & Boch Austria), mis tehti samal kuupäeval samade kohtunike poolt komisjoni sama otsuse kohta. Kõik need kohtuotsused käsitlevad samu asjaolusid ning komisjon esitab neis samad tõendid.

169. Ent vastupidi sellele, mida väidab Villeroy & Boch AG, järeldas Üldkohus õigustatult kohtuotsuses Villeroy & Boch Austria, et AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul toimunud konkurentsivastased arutelud olid õiguslikus plaanis piisavalt tõendatud, tuginedes selles osas Ideal Standardi ja Roca France’i poolt leebema kohtlemise teatise kohaldamiseks esitatud kokkulangevatele taotlustele. Üldkohus järgis niisiis väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt leebema kohtlemise teatise kohaldamise taotluse sisu võib kinnitada teise taotlusega selle teatise kohaldamiseks.(52) Üldkohus jõudis sama tulemuseni kohtuotsuses Duravit (punkt 324). Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 49 (kolmas taane), vähendas Üldkohus kohtuotsuses Roca (punktid 198 ja 239) trahvi 6% võrra, kuna esitatud teabel oli oluline lisaväärtus, sest see tõendas, et konkurentsivastased arutelud toimusid AFICS-i 25. veebruari 2004. aasta koosolekul. Kohtuotsus Roca puudutas seega rikkumise sama aspekti kui käesolev kohtuasi.

170. Nagu nägime, siis ehkki Üldkohus tuvastas kolmes kohtuotsuses (st kohtuotsused Roca, Duravit ja Villeroy & Boch Austria), et AFICS-i raames oli rikkumine toime pandud, jõudis ta siiski vastupidisele järeldusele kohtuotsuses Keramag. Nagu juba käesoleva ettepaneku punktis 99 on märgitud, siis on viga tõendite hindamisel tehtud kohtuotsuses Keramag, mille ma soovitan tühistada.

171. Igal juhul, isegi kui Euroopa Kohus ei järgi mu ettepanekut kohtuasjas komisjon vs. Keramag jt, märgin, et Villeroy & Boch AG ei väida, et kohtuotsuses Villeroy & Boch Austria oleks esitatud puudulik põhjendus või et Üldkohus on moonutanud tõendeid. Nagu komisjon märkis, siis kui Üldkohus ei oleks teinud kohtuotsust Keramag, ei vaidlustaks Villeroy & Boch AG kohtuotsuse seda osa.

172. Kohtuotsuses Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon(53) tugines apellant samuti võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele ning kohtulahendite ühtsuse põhinõuete rikkumisele, kuid Euroopa Kohus jättis selle väite vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest apellant ei olnud viidanud vaidlusaluste tõendite mingile moonutamisele. Sama kehtib ka kohtuotsuse Villeroy & Boch Austria ebapiisavat põhjendust käsitleva argumendi kohta (apellatsioonkaebuse punkt 18).

173. Mis puudutab „testis unus, testis nullus”, „in dubio pro reo” ja süütuse presumptsiooni põhimõtete väidetavat rikkumist ning täpsemalt ebapiisavaid tõendeid, mida hinnati, et tõendada Villeroy & Boch AG rikkumist Prantsusmaal, siis tuletan meelde (vt käesoleva ettepaneku punkti 169), et kohtupraktika kohaselt(54) võib leebema kohtlemise teatise kohaldamise taotlust kinnitada teise taotlusega. Kohtuotsuses Keramag jättis Üldkohus lihtsalt hindamata Roca France’i taotlusele lisatud avalduste tõendusjõu (vt sellega seoses käesoleva ettepaneku punktid 77 jj).

174. Käesolevas asjas, st kohtuotsuses Villeroy & Boch Austria (nagu eespool märgiti, ühtlasi ka kohtuotsuses Duravit), kinnitas Üldkohus otsesõnu, et Roca France’i avaldused tema leebema kohtlemise taotlus raames olid osaks tõendite kogumist, mis võimaldas tuvastada Prantsusmaal keraamilist sanitaartehnikat puudutavat rikkumist. Ta märkis nendes kahes kohtuotsuses, et Ideal Standard ja Roca France kinnitasid vastastikku üksteise avaldusi, vähemalt „madala kvaliteediga” toodete osas, sest komisjoni järeldused puudutasid seda toodete kategooriat.

175. Üldkohus ei pidanud vajalikuks hinnata muid tõendeid,(55) kuna ta leidis, et Ideal Standardi ja Roca France’i avaldused olid piisavad. Nimelt, üksnes juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et Ideal Standardi ja Roca France’i avaldused ei olnud piisavad, et tuvastada rikkumist Prantsusmaal, peaks Üldkohus (või Euroopa Kohus, kui ta leiab, et kohtuasjas saab otsuse teha) hindama nende täiendavate tõendite tõendusväärtust.

176. Seetõttu tuleb Villeroy & Boch AG esimene väide jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

b)      Teise väite teine osa (loogikareeglite ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine seoses sisulise hinnanguga ja süükspanemisega Itaalia osas)

177. Villeroy & Boch AG kritiseerib seda, et Üldkohus pani talle kui keraamilise sanitaartehnika tootjale süüks Itaalias toimunud rikkumisi, mille olid toime pannud ettevõtjad, kes ei olnud apellandi konkurendid (kraanide ja toruliitmike tootjad), ehkki ta isegi ei tegutsenud selles riigis ega osalenud koosolekutel, mis olid väidetavalt vastuolus kartelle puudutavate õigusnormidega. Samuti leidis Üldkohus paralleelsetes kohtuasjades, et sellel turul tegutsevad ettevõtjad tuleks kahtluse alt kõrvaldada. Sellega seoses on peale apellanti kahjustanud ilmselgelt diskrimineeriva kohtlemise rikutud ka süütuse presumptsiooni ning loogikareegleid.

178. Komisjon vaidleb vastu võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist käsitleva väite vastuvõetavusele osas, mis puudutab Üldkohtu järeldusi kolmes paralleelses menetluses seoses keraamilise sanitaartehnika teiste tootjatega. Isegi kui teistes kohtuotsustes oleks tehtud järeldusi, mida võiks samuti kohaldada Villeroy & Boch AG-le, ei ole siiski vaidlust, et see äriühing ei olnud esitanud ühtegi vastavat väidet esimeses kohtuastmes.

179. Sellele vaatamata piisab järeldusest, et kohtupraktika kohaselt võib Villeroy & Boch AG „esitada apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtus väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enese pinnalt”(56) (st erinev kohtlemine võrreldes teiste pooltega).

180. Sisulises küsimuses ja isegi ilma, et peaks seisukohta võtma, kas asjasse puutuv on argument seoses võimaliku ebavõrdse kohtlemisega võrreldes teiste ettevõtjatega, keda käsitleti Üldkohtu paralleelsetes otsustes, tuleb märkida, et Üldkohus otsustas vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada seoses Itaalias tuvastatud rikkumisega üksnes selle põhjal, et teatud ettevõtjate osalemine oli ajaliselt piiratum, ja et see ei avalda mingit mõju küsimusele, kas Villeroy & Boch AG võis olla teadlik selles riigis toimunud rikkumisest või võis seda mõistlikult ette näha. Kõikehõlmava rikkumise süükspanemisel tuleb tõendada, et ettevõtja ei saanud olla teadmatuses kõikehõlmava kartellikokkuleppe üldisest ulatusest ja kesksetest omadustest, samas kui teadmatus detailide kohta ei olnud sugugi määrav.(57)

181. Täpsemalt toon välja järgmised asjaolud.

182. Esiteks, nagu komisjon märkis, tuvastas Üldkohus kohtuotsuses Duravit (apellatsioonkaebuse punktid 37‐41), et tõendid ei olnud piisavad järeldamaks, et Duravit jt olid teadlikud Itaalias toime pandud rikkumisest, seda olid aga Duravit jt selgelt ja täpselt vaidlustanud.

183. Lisaks ei olnud Villeroy & Boch AG ja Duravit jt samas olukorras, kuna esiteks osalesid Duravit jt rikkumises kolmes riigis, samas kui Villeroy & Boch AG osales viies riigis, ja teiseks kuna see viimane oli seotud rikkumisega oluliselt pikema perioodi vältel; need kaks asjaolu aitavad tavaliselt paremini mõista rikkumise tegelikku ulatust.

184. Teiseks, mis puudutab kohtuotsust Wabco (apellatsioonkaebuse punktid 42 ja 43), siis osaline tühistamine tugineb ühele spetsiifilisele probleemile. Suur osa trahvist tugines Itaalias müüdud keraamilise sanitaartehnika tooteid puudutavale rikkumisele, nii et üks osa sellest trahvist arvutati nende toodete müügiväärtuse põhjal Itaalias, samas kui Villeroy & Boch AG puhul arvutati trahv ilma Itaalias toimunud müügi väärtust arvesse võtmata.

185. Kolmandaks tuvastas Üldkohus kohtuotsuses Wabco, et selle ettevõtja osalemine keraamilise sanitaartehnika tooteid puudutavas rikkumises oli Itaalia turu osas tõendatud üksnes kindla perioodi vältel ning vähendas seega selle tagajärjel trahvi. Ta kinnitas siiski selgelt, et Ideal Standard oli samuti osalenud selles kartellis kraanide ja toruliitmike tootjatega teavet vahetades.(58) Ideal Standard ei vaidlustanud trahvi seda osa, mis tugines kraanide ja toruliitmike müügile sellel turul, ning Üldkohus ei tühistanud ka seda osa. Kuna Üldkohus ei märkinud, et Ideal Standard ei olnud teadlik rikkumise ühest osast, ei näe ma (sarnaselt komisjoniga), kuidas Villeroy & Boch AG olukorda Itaalias võis võrrelda Ideal Standardi omaga.

186. Mis puudutab neljandaks kohtuotsust Keramag (apellatsioonkaebuse punktid 44‐47), siis Üldkohtu määratud tühistamine puudutab rikkumise piiratud osa ja tuleneb sellest, et puudusid tõendid Pozzi Ginori osalemisest paari kuu pikkuse perioodi vältel. See ei toonud kaasa trahvi vähendamist, mis oli samuti arvutatud Itaalias keraamilise sanitaartehnika toodete müügi väärtuse põhjal.(59)

187. Kuna Üldkohus ei järeldanud, et Keramag jt ei olnud teadlikud rikkumisest Itaalias, ei näe ma, kuidas Villeroy & Boch AG olukorda Itaalias võib võrrelda Keramag jt olukorraga.

188. Järelikult tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

3.      Kohtuasi Villeroy & Boch SAS vs. komisjon

a)      Esimene väide (vastuolu Prantsusmaad puudutavate tõendite hindamises, mis rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, in dubio pro reo põhimõtet ja kahjustab kohtuotsuse loogilist ja õiguslikku kooskõla)

189. Märkides, et kuna Üldkohtu hinnang Ideal Standardi, Roca France’i ja Duraviti avaldustele seoses Prantsusmaa kohta tuvastatud kõigi asjaoludega ei vasta hinnangule, mida see kohus andis samadele tõenditele kohtuotsustes Keramag ja Wabco, siis on Üldkohus Villeroy & Boch France’i sõnul rikkunud võrdse kohtlemise ja in dubio pro reo põhimõtteid.

190. Nimelt leidis Villeroy & Boch France, et kohtuotsuses Villeroy & Boch tugines Üldkohus Ideal Standardi ja Roca France’i avaldustele, samas kui kohtuotsuses Keramag leidis kohus, et Ideal Standardi avaldus ei saa iseenesest olla piisavaks tõendiks ja et komisjon ei saanud tugineda Roca France’i avaldustele, kuna puudusid tõendid, mis kinnitavad, et miinimumhindade kooskõlastamises oli kokku lepitud.

191. Mis puudutab Duraviti jt avaldust, siis väidab Villeroy & Boch SAS, et kohtuotsuses Keramag tuvastas Üldkohus, et seda avaldust ei olnud talle haldusmenetluse käigus edastatud ja et seetõttu ei saanud seda tema vastu kasutada. Asjaolu, et Üldkohus tugines Duraviti jt avaldusele, et kinnitada Ideal Standardi avaldust, kahjustas vaidlusaluse otsuse põhjendust.

192. Villeroy & Boch SAS leiab, et nii tegutsedes rikkus Üldkohus ELTL artiklit 263 ja artikli 296 teist lõiku ning süütuse presumptsiooni, mis on esitatud harta artikli 48 lõikes 1 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 2.

193. Mis puudutab vastuolu kohtuotsusega Keramag, siis viitan käesoleva ettepaneku punktile 45 ja järgmistele punktidele, mis puudutavad seda kohtuotsust, ning punktile 148 ja järgmistele punktidele (Duravit jt) ja punktile 168 ja järgmistele punktidele (Villeroy & Boch AG), milles ma põhjendasin ettepanekut lükata tagasi väited, mille Duravit jt ja Villeroy & Boch AG olid selle vastuolu põhjal esitanud.

194. Lisaks olen nõus Villeroy & Boch SAS-iga, et Duraviti jt vastust vastuväiteteatisele ei saa tõendina kasutada. Siiski on Villeroy & Boch SAS-i see argument tulemusetu, sest kohtuotsuses Villeroy & Boch Austria ei tuginetud selgelt sellele vastusele (vt viimati mainitud kohtuotsuse punkt 295). Komisjon ei vaidle ise vastu, et tema viide on esitatud üksnes ammendavuse huvides ja et seda vastust ei saa arvesse võtta, sest seda ei mainitud ei vastuväiteteatises ega asjaolude ülevaadet käsitlevas kirjas.

195. Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

b)      Teine väide (väidetav õigusnormi rikkumine ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise tuvastamisel – vastuolud erinevate kohtuotsuste vahel)

196. Villeroy & Boch SAS väidab sisuliselt, et Üldkohus ei teinud tema suhtes samu järeldusi, kui tehti kohtuotsustes Keramag, Duravit ja Wabco. Kui Üldkohus oleks neid kohtuotsuseid järginud, siis ei oleks ta saanud tuvastada ühte, mitmeosalist ja vältavat rikkumist. Villeroy & Boch SAS leiab selle argumendiga teise võimalusena, et tõendid puuduvad, et tõendada tema süüd: a) Prantsusmaal kohtuotsuses Keramag tehtud järelduste tõttu; b) Itaalias, kuna kohtuotsustes Duravit, Wabco ja Keramag tühistati osaliselt või tervikuna järeldused rikkumistes osalemise kohta; c) Saksamaal, ja d) Madalmaades, kuna vaidlusalune otsus oli osaliselt tühistatud emaettevõtja tegevust puudutavas osas.

197. Peale argumentide, millega ma põhjendasin oma ettepanekut lükata tagasi Villeroy & Boch SAS-i esimene väide, mis viitas vastuoludele Üldkohtu paralleelsete otsuste vahel (vt käesoleva ettepaneku punktid 189 jj), tuleb tagasi lükata väited, et Üldkohus tühistas „olulise osa järeldustest” (apellatsioonkaebus, punkt 52).

198. Prantsusmaa osas tuleneb tühistamine asjaolust, et üks ettevõtja oli vähem seotud rikkumisega või et rikkumisel oli piiratum geograafiline ulatus.

199. Mis puudutab Saksamaad ja Itaaliat, siis piirdus Üldkohus sellega, et piiras kahe muu ettevõtja osalemise kestust seoses asjaoludega, mis olid ainuomased nende osalemisele.

200. Mis puudutab Madalmaid, siis vähendas tühistamine emaettevõtja osalemist marginaalselt.

201. Lisaks, nagu komisjon rõhutas, ei ole pelk asjaolu, et teatud ettevõtjad ei pruukinud olla teadlikud tervest rikkumisest, veel vastuolus ühe rikkumise olemasoluga. Kohtupraktikas on nimelt eristatud ühe rikkumise tuvastamist ja iga ettevõtja vastutust. Asjaolu, et teatud ettevõtjad ei pruukinud olla teadlikud rikkumise tervest ulatusest, on selgitatav sellega, et need ettevõtjad keskendasid oma tegevuse üksnes mõnele turule, omades teistel turgudel vaid marginaalset tegevust.

202. Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.      Kohtuasi Roca Sanitario vs. komisjon (üksnes teise väite esimene osa)

1.      Poolte argumentide lühikokkuvõte

203. Selles osas väidab Roca Sanitario, etehkki Üldkohus oli tunnistanud, et rikkumine, mille eest tema vastutas, oli geograafilisest vaatepunktist kergem võrreldes kartellikokkuleppe „tuumikettevõtjatele” (või „kesksele grupile”)(60) süüks pandud rikkumiste raskusega, ei teinud ta sellest tulenevaid järeldusi, kuna Üldkohus ei vähendanud oma täieliku pädevuse raames talle määratud trahvide summat ega muutnud „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsiente, ega tunnistanud kergendavate asjaolude olemasolu. Niisiis eiras Üldkohus oma põhjendamiskohustust ja rikkus karistuse individuaalsuse, isikliku vastutuse ja proportsionaalsuse (mis on esitatud harta artikli 49 lõikes 3), võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.

204. Komisjon väidab esmalt, et Roca Sanitario ja tema tütarettevõtjate toime pandud rikkumiste piiratud geograafiline ulatus kajastub juba trahvide põhisummas, kuna see summa arvutati üksnes Prantsusmaal ja Austrias toimunud müügi põhjal.

205. Seejärel, ehkki geograafilist ulatust mainitakse 2006. aasta suunistes kui tegurit, mida tuleb kohaldatavate koefitsientide kindlaksmääramisel arvesse võtta, on see siiski marginaalse tähtsusega, kuna müügi väärtus annab juba piisava teabe selle kohta ja kuna rikkumise laad kujutab endast ülekaalukat hindamistegurit. Niisiis on komisjon arendanud praktikat, mille kohaselt trahvi suurendatakse väheke, üldiselt 1% võrra, kui geograafiline ulatus vastab tervele Euroopa Liidule või Euroopa Majanduspiirkonnale. Siiski on põhjendatud jätta see praktika kohaldamata, kui rikkumine on piiratuma geograafilise ulatusega, et mitte lisada sellele protsendile kümnendikke, vastavalt liikmesriikide arvule, mida rikkumine hõlmas. Võttes aluseks 15% koefitsiendi, ei kaldunud komisjon seega kõrvale oma 2006. aasta suunistes esitatud meetodist.

206. Komisjon märgib samuti, et Üldkohtul ei ole mingit kohustust vähendada trahvi, mida ta loeb proportsionaalseks, pelgalt seetõttu, et tema arvates oleks pidanud teistele kartelliosalistele määrama kõrgema trahvi. Vastupidi, Üldkohus on korduvalt keeldunud sellise vähenduse tegemisest, tuginedes põhimõttele, et „keegi ei või tugineda oma huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele”. Nii kohtupraktikast kui ka komisjoni otsustuspraktikast ilmneb, et mis tahes erinevus rikkumises osalemises ei pea tingimata kajastuma trahvi vähendamises, tingimusel et see trahv väljendab nõuetekohaselt asjaomase ettevõtja individuaalset osalemist.

207. Lisaks väidab komisjon, et Euroopa Kohus ei nõua üksikasjalikku põhjendust, kui koefitsiendid (millega trahvi põhisummat suurendatakse) on 15% ligi.(61) Igal juhul selgitab kohtuotsus Roca Sanitario, miks need koefitsiendid on sobivad.

208. Mis puudutab argumenti, et see kohtuotsus on kokkusobimatu teiste kohtuotsustega, mis tehti paralleelsete hagide kohta, siis see on komisjoni arvates vastuvõetamatu, kuna selle hindamine eeldaks asjasse puutuvate faktiliste asjaolude võrreldavat analüüsi. Igal juhul kohaldas Üldkohus sama 15% koefitsienti teistele ettevõtjatele, keda ei loetud süüdi kartellis kui tervikus osalemises, näiteks Duravit ja Dornbracht.

2.      Analüüs

a)      Ülevaade kohtupraktikast

209. Viitan esmalt oma ettepanekule kohtuasjas Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2013:619), milles ma analüüsisin üksikasjalikult Üldkohtu täielikku pädevust.(62)

210. Käesoleva apellatsioonkaebuse tarvis tuleb meenutada seoses Euroopa Kohtu kontrolli ulatusega selles küsimuses, et ehkki üksnes Üldkohtul on pädevus kontrollida seda, kuidas komisjon peab hindama igal konkreetsel juhtumil õigusvastase tegevuse raskusastet, on Euroopa Kohtu ülesanne apellatsioonkaebuse raames hinnata, mis ulatuses võttis Üldkohus õiguslikult nõuetekohaselt arvesse kõiki asjasse puutuvaid tegureid, et hinnata teatavat tegevust ELTL artikli 101 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel.(63)

211. Lisaks, kui Üldkohus otsustab trahvi summa üle oma täieliku pädevuse kasutamise raames, on ta seotud samade õiguslike kohustustega nagu komisjon, kui ta määrab karistust, ja seega eelkõige põhimõttega, et ELTL artikliga 101 vastuolus olevas kokkuleppes osalenud ettevõtjaid tuleb võrdselt kohelda.(64)

212. Tuletan meelde, et põhimõte, et Euroopa Kohus ei saa õigluse kaalutlusel asendada enda hinnanguga hinnangut, mille andis Üldkohus oma seda pädevust kasutades,(65) ei takista Euroopa Kohtul kontrollida, kas seda kohustust on järgitud.

213. Nimelt on Euroopa Kohus juba vähendanud trahvi olukordades, kus Üldkohus oli ilma ühegi objektiivse põhjenduseta kohaldanud ettevõtjale karmimat kohtlemist võrreldes teiste samas kartellis osalenud ettevõtjatega,(66) sest täieliku pädevuse kasutamine ei saa kaasa tuua diskrimineerimist samas rikkumises osalenud ettevõtjate vahel.(67)

b)      Üldkohus tuvastas ebavõrdse kohtlemise, kuid ei teinud selle põhjal mingeid järeldusi

214. Kuna Üldkohus tuvastas käesolevas asjas (punktis 187), et tuumikettevõtjate poolt toime pandud rikkumist oleks „tulnud” selle laiema geograafilise ulatuse tõttu karistada trahviga, mis arvutatakse kõrgemate „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsientide põhjal, siis ta tunnistas, et erinevaid olukordi (st tuumikettevõtjate olukorda ning teiste ettevõtjate olukorda) oli ekslikult sarnaselt koheldud.

215. Ent Üldkohus ei viinud läbi trahvi põhisumma mingit kohandamist ei seda suurendades ega vähendades, vaid säilitas kõigile ettevõtjatele sama 15% raskusastme koefitsiendi ja hoiatava teguri.(68)

216. Selle järelduse põhjendamiseks sedastas Üldkohus kohtuotsuse Roca Sanitario punktis 169, kui ta hindas tühistamisnõuete põhjenduseks esitatud väiteid, et „[s]iiski, isegi kui tuleks järeldada, et komisjon oleks pidanud nende koefitsientide kindlaksmääramisel kohtlema ettevõtjaid, kes osalesid liidu kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma hõlmavas ühes rikkumises, erinevalt nendest ettevõtjatest, kes osalesid ühes rikkumises vaid ühel territooriumil, ei oleks sellegipoolest selline erinev kohtlemine võinud hagejale osaks saada. Nimelt, nagu märgiti [selle kohtuotsuse] punktis 155 seoses „lisasumma” koefitsiendiga, siis on komisjon 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel trahvisumma arvutamiseks võtnud õigustatult arvesse 15% „lisasumma” koefitsienti, mis ei ole ebaproportsionaalne konkurentsivastase tegevusega, mille eest hagejat vastutavaks loetakse. [Selle kohtuotsuse] punktis 155 esitatutega samadel põhjustel võttis komisjon õigustatult ning proportsionaalsuse põhimõtet rikkumata arvesse nende suuniste punktide 21‐23 kohaselt 15% „rikkumise raskusastme” koefitsienti. Seega ei kahjustatud hagejat sellega, et kõiki [vaidlusaluse] otsuse adressaatideks olnud ettevõtjaid ei koheldud erinevalt”.

217. Olles tuvastanud oma kohtuotsuse punktis 168 Roca Sanitariole süüks pandud rikkumise väiksema suhtelise raskusastme, väldib Üldkohus küsimust, kas diskrimineerimine esines või mitte, märkides lihtsalt, et diskrimineerimine ei oleks igal juhul Roca Sanitariot kahjustanud, ning otsustab, et see ettevõtja ei oleks mingil juhul võinud kasu saada erinevast kohtlemisest, kuna talle määratud trahv ei olnud ebaproportsionaalne.

218. Üldkohus meenutas kohtuotsuse Roca Sanitario punktis 185 vastusena väidetele, mis olid esitatud põhjendamaks nõudeid vähendada trahvisummat, et ta „oli tuvastanud [selle kohtuotsuse] punktides 168‐170, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta kohaldas hagejale 15% „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsiente. Teiseks tuleb meenutada, nagu märgiti eespool punktis 155, et komisjon võis kooskõlas 2006. aasta suuniste punktidega 21‐23 ja 25 õigustatult järeldada, et 15% „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsiendid ei olnud rikkumise raskusastet arvestades ebaproportsionaalsed”.

219. Üldkohus lisas punktis 187, et „[s]ee, et ettevõtjatele, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas kuut liikmesriiki ja kolme tootealamrühma, oleks tulnud määrata trahv, mis arvutatakse hageja karistamiseks kehtestatud 15% suurema „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendi alusel, ei saa siiski õiguspäraselt põhjendada seda, et Üldkohus määrab täieliku pädevuse teostamise raames trahvi, mille summa ei ole piisavalt hoiatav, arvestades selle rikkumise raskust, milles ta osales”.

220. Kohtlemine oli seega ebavõrdne, kuid võrdse kohtlemise põhimõtet ei rikutud, kuna trahv oli proportsionaalne!

221. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et harta artikli 49 lõikes 3 on sätestatud, et „[k]aristuste raskus ei tohi olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne”. Seda reeglit kohaldades ei ole loogiline järeldada, et üks rikkumine on kergem, samas kui karistus jääb sama raskeks kui paralleelsetes kohtuotsustes tuvastatud raskemate rikkumiste puhul.

222. Meenutan, et olles järeldanud, et Roca Sanitariole süüks pandud rikkumine on kergem, ei vähendanud Üldkohus tema trahvi, vaid kohaldas talle jätkuvalt samu raskusastme ja hoiatava mõju koefitsiente, mida kohaldati tuumikettevõtjate trahvidele, mille suhtes Üldkohus leidis, et komisjon oleks pidanud kohaldama kõrgemaid koefitsiente.

223. Selles kontekstis tuleb vastata küsimusele, kas Üldkohus võis keelduda kohaldamast Roca Sanitariole väiksemaid koefitsiente (mis võimaldanuks taastada võrdse kohtlemise teiste osalistega), kuna see oleks olnud vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, mis nõuab, et trahvid ulatuvad piisava hoiatava tasemeni.

224. Ma ei arva nii.

225. Nimelt, kui nõustuda Üldkohtu arutluskäiguga, mis eraldas raskusastme tasandil Roca Sanitario rikkumise ja teiste osaliste toime pandud rikkumise, siis tuleks järeldada, et trahvi hoiatav laad ei ole sugugi seotud rikkumise raskusastmega, samas kui Üldkohus räägib punktis 187 hoiatavast trahvist, võttes arvesse rikkumise raskusastet.

226. Kui määratud trahv on kahe erineva raskusastmega rikkumise puhul sama, siis on see kas ebapiisavalt hoiatav ühe suhtes või ebaproportsionaalne teise suhtes. Kuna trahvi arvutamist ei muudetud nende puhul, kes vastutasid raskema rikkumise eest, siis on identne trahv kergema rikkumise toimepanijale tingimata ebaproportsionaalne.

227. Üldkohus ei saanud korrigeerida sellise ühe, vältava ja mitmeosalise rikkumise geograafilist ulatust, milles hageja osales, näiteks kuuelt liikmesriigilt üksnes kahele liikmesriigile (nagu ta tegi kohtuotsuses Dornbracht vs. komisjon, T‑386/10, EU:T:2013:450), või tunnistada, et tuumikettevõtjate poolt toime pandud rikkumist oleks „pidanud” selle laiema geograafilise ulatuse tõttu karistama trahviga, mida arvutati kõrgemate „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsientide alusel (kohtuotsuse Roca Sanitario punkt 187), nõustudes niisiis, et erinevaid olukordi käsitleti ekslikult sarnaselt (nagu ta tegi siinses asjas), ja samal ajal esiteks otsustada jätta tuumikettevõtjate trahvid suurendamata ja teiseks otsustada, et näiteks Roca Sanitariole määratud trahvi ei saa vähendada (või neid koefitsiente vähendada), ilma et ta siiski selle kohta piisavat põhjendust esitaks.

228. Nimelt otsustas Üldkohus kohtuotsuses Mamoli Robinetteria vs. komisjon (T‑376/10, EU:T:2013:442, punkt 174) järgmiselt: „Nimelt ei saa rikkumist, mis hõlmab liidu kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma, lugeda raskusastmelt võrreldavaks rikkumisega, mis pandi toime vaid ühe liikmesriigi territooriumil ja puudutas vaid kahte kolmest tootealamrühmast. Esimest rikkumist tuleb pidada teisest raskemaks, arvestades selle mõju ulatust liidu konkurentsile”.

229. Leian lisaks, et Üldkohus ei järginud oma kohtupraktikat, mida kohaldatakse trahvide eristamisele rikkumiste eest, mis on süüks pandud igale ettevõtjale, kes osaleb ühes, vältavas ja mitmeosalises rikkumises. Individuaalse karistuse, isikliku vastutuse ja diskrimineerimise keelu põhimõtete alusel peaks väiksem vastutus kajastuma trahvi summas.

230. Et anda proportsionaalsusele ja hoiatavale mõjule objektiivne laad, peab Üldkohus vajalikuks lähtuda 2006. aasta suunistest. Meenutan sellega seoses, et need suunised „kujutavad endast käitumisnormi, […] mida haldusasutus ei või […] eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi”.(69) Seega on välistatud nende pime ja automaatne kohaldamine, sealhulgas Üldkohtu poolt, kui need viivad ebavõrdse kohtlemiseni.(70)

231. Üldkohus on juba tuvastanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisi ning selle tagajärjel trahve vähendanud. See toimus kohtuotsustes Bolloré jt vs. Komisjon (T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EU:T:2007:115, punktid 694 jj)(71) ja Chalkor vs. komisjon (T‑21/05, EU:T:2010:205, punktid 104‐113). Samas kohtuotsuses leidis Üldkohus põhjendatult, et „[s]iiski ei saa ettevõtjale kunagi määrata trahvi, mille summa on arvutatud osalemise alusel kokkumängus, mille eest teda ei peeta vastutavaks” (punkt 93).(72)

232. Samuti ilmneb Euroopa Kohtu praktikast positiivne kohustus (mitte aga õigus, nagu näib arvavat Üldkohus) võtta trahvide summas arvesse väiksemat raskusastet: „rikkumise raskuse hindamisel ja vajaduse korral trahvi kindlaksmääramisel [tuleb] arvesse võtta asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales” (kohtujuristi kursiiv).(73)

c)      Põhjendus?

233. Tuleb märkida, et Üldkohus ei selgitanud, mil viisil oleks Roca Sanitariole määratud trahvi põhisumma vähendamine kas või vähesel määral viinud summani, mis ei ole piisavalt hoiatav (ega põhjendanud lisaks piisavalt, miks 15% määr oli sobiv). Üldkohus piirdus kinnitusega, et kohaldatud koefitsiendid oli Roca Sanitariole „sobivad”. See ei ole ilmselgelt piisav põhjendus! Lisaks käsitleb kohtuotsus Roca Sanitario üksnes „lisasummat” (koefitsienti) ega räägi üldsegi „rikkumise raskusastme” koefitsiendist.

d)      Kas iga erinevus asjaomaste ettevõtjate olukorras peab kajastuma trahvisummas?

234. Kohtupraktikas on nõutud samuti, et trahvisumma peab arvesse võtma mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale süüks pandud konkreetse rikkumise suhtelist raskusastet.(74) Selle nõude eesmärk on tagada individuaalne karistus.

235. Euroopa Kohus on tõesti rõhutanud, et see põhimõte ei ulatu nii kaugele, et iga erisust seoses nende käibega tuleks kajastada.(75)

236. Minu arvates peab see piirang – millega tunnistatakse, et on võimatu tagada täiuslikku võrdsust nende osaliste vahel – loogiliselt hõlmama analoogia alusel ka erinevusi geograafilises ulatuses ja seega tuvastatud rikkumiste raskusastmes.

237. See kehtib seda rohkem, kuna need erinevused – sarnaselt käivet puudutava erinevusega – kajastuvad juba trahvi põhisumma arvutamisel arvesse võetud müügiväärtuses.

238. Seetõttu on vaja hinnata, kas see, et „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsientide kindlaksmääramisel ei võetud arvesse Roca Sanitariole süüks pandud rikkumise väiksemat suhtelist raskusastet, tõi kaasa eristamise, mis ületas määra, mille puhul tuleb diskrimineerimist parandada.

239. Esmalt leian, et kui jätta välja geograafiline ulatus, siis ei erista Üldkohtu otsus Roca Sanitario tütarettevõtjate selle tegevuse raskusastet, mille eest Roca Sanitario vastutas, ja tuumikettevõtjate tegevuse raskusastet (kes on kartellikokkuleppe algatajad ja kes Roca Sanitario sõnul võtsid meetmeid, et seda kokkulepet laiendada ning tagada selle täitmist ja kooskõlastamist Euroopa tasandil(76)). Piisab märkimisest, et Üldkohus ei ole oma otsuses kordagi maininud seda, et Roca Sanitario ei kuulunud kartellikokkuleppe tuumikettevõtjate hulka ja et üks tema tütarettevõtjatest osales kartellikokkuleppes mitte kolme, vaid üksnes kahe tootealamrühma osas.

240. Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑280/08 P, EU:C:2010:603, punkt 274), et „[r]ikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse asjaomase ettevõtja käitumist, selle ettevõtja rolli kõnealuse tegevuse rakendamisel,[(77)] tegevusest saada võidavat kasumit, ettevõtja suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad” (kohtujuristi kursiiv).(78)

241. Kohtupraktikas on samuti selge, et asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales, tuleb rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvi kindlaksmääramisel arvesse võtta.(79)

242. Kui on tegu ühe rikkumisega, mis tähendab vältavat ja mitmeosalist rikkumist, mis hõlmab omavahel seotud kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust erinevatel turgudel, kus kõik rikkumise toimepanijad ei tegutse või nad võivad olla üksnes osaliselt teadlikud tervikplaanist, peavad karistused olema individuaalsed, see tähendab et nad peavad vastama asjaomaste ettevõtjate tegevusele ja neile ainuomastele tunnustele.(80)

243. Selles kontekstis tähendab proportsionaalsuse põhimõte seda, et trahv kehtestatakse proportsionaalselt nende asjaoludega, mida tuleb arvesse võtta nii rikkumise objektiivse raskusastme kui sellise hindamisel kui ka karistuse saanud ettevõtja rikkumises osalemise suhtelise raskusastme hindamisel.(81)

244. Seejärel tuleb meenutada, et kohtuotsuse Roca Sanitario punktis 186 parandas Üldkohus õigustatult vaidlusaluses otsuses kasutatud lähenemist ning tunnistas, et Roca Sanitario tütarettevõtjate vähetähtsam osalemine – mis piirdub kahega kuuest siseriiklikust osateost, mis moodustas tervikliku kartellikokkuleppe, mille eest karistus määrati – kajastab tingimata mitte nii tõsist tegevust võrreldes ettevõtjatega, kes osalesid kartellikokkuleppe enamates osades.(82)

245. Siiski järeldas Üldkohus punktis 187, et „[s]ee, et ettevõtjatele, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas kuut liikmesriiki ja kolme tootealamrühma, oleks tulnud määrata trahv, mis arvutatakse hageja karistamiseks kehtestatud 15% suurema „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendi alusel, ei saa siiski õiguspäraselt põhjendada seda, et Üldkohus määrab täieliku pädevuse teostamise raames trahvi, mille summa ei ole piisavalt hoiatav, arvestades selle rikkumise raskust, milles ta osales.”

246. Eelnev toob esile individuaalse karistuse põhimõtte rikkumise ja taas kord asjaolu, et puudub põhjendus, miks ei ole seost rikkumise väiksema raskusastme tuvastamise ja trahvisumma vahel.

247. Vastab tõele – nagu märkis komisjon –, et ettevõtjate väiksema raskusastmega tegevus kajastus juba piisavalt müügi valikus, millele kohaldati raskusastme koefitsienti ja hoiatava mõju tegurit. Kuid Üldkohus lükkas juba selle teesi tagasi nii kohtuotsuses Roca Sanitario (vt punkt 186) kui ka mitmes paralleelses kohtuasjas, mis sama kartellikokkulepet puudutas. Lisaks tuleneb nendest kohtuotsustest, et tuvastatud rikkumiste väiksem raskusaste oleks pidanud viima komisjoni selleni, et ta kohaldaks erinevaid „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsiente.

248. Niisiis järeldas Üldkohus kohtuotsuses Zucchetti Rubinetteria vs. komisjon (T‑396/10, EU:T:2013:446, punktid 114‐119) minu arvates õigustatult, et „mis puudutab hageja viidatud viga faktide hindamisel, siis tuleb märkida, et komisjon järeldas ekslikult, et 15% „rikkumise raskusaste” ja „lisasumma” koefitsiendid olid põhjendatud seetõttu, et [vaidlusaluses] otsuses käsitletud ettevõtjad olid osalenud ühes rikkumises, mis hõlmas kolme tootealamgruppi ning kuut liikmesriiki. Nimelt, nagu leiab komisjon ise [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 879, on hageja seotud rikkumisega, mis puudutab hinnatõusude kooskõlastamist Itaalias, mitte aga eespool punktis 1 mainitud viies muus liikmesriigis, kuna aset leidnud õigusvastased arutelud puudutasid kraane ja toruliitmikke ning keraamilisi tooteid, mitte dušikabiine. Sellega seoses on oluline toonitada, et hageja ei vaidlusta selles suhtes komisjoni hinnangut, mille kohaselt osales ta rikkumises, mis puudutas mitte ainult kraane ja toruliitmikke, vaid ka keraamilisi tooteid” (punkt 114).

249. Niisiis, vaidlusaluse „otsuse põhjenduses 879 toodud komisjoni järeldusest nähtub seega, et ta ei saanud õiguspäraselt põhjendada hagejale 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendi kohaldamist põhjusel, et hageja osales ühes rikkumises, mis hõlmas kolme tootealamrühma ja kuut territooriumi. Seega tuleb tõdeda, et komisjon tegi selles küsimuses asjaolude hindamisel vea” (punkt 115).

250. Kõigepealt, „komisjoni argumendid, milles väidetakse, et hagejale määratud trahvisumma kajastab tema osalemist ainult tuvastatud rikkumise Itaalia osateos, et iga ettevõtja puhul arvesse võetud müügiväärtus kajastab nende individuaalset, tegelikku ja konkreetset osalemist rikkumises ning et 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid on tagasihoidlikud, arvestades tema toimepandud rikkumise raskust, on tulemusetud. Nimelt, ükski neist argumentidest ei lükka ümber järeldust, et komisjon ei saanud põhjendatult eespool punktis 115 toodud põhjusele tugineda, et 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsiendid kehtestada.” (punkt 116).

251. Seejärel „tuleb nentida, et komisjoni argumendid, et ta järgis 2006. aasta suunistes ette nähtud trahvi arvutamise eri etappe, et ta kasutas käivet, mille [vaidlusaluses] otsuses nimetatud ettevõtjad talle olid edastanud, et tal on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum ning et selle rikkumise raskus, milles hageja osales, kajastub arvesse võtud müügiväärtuse suuruses, on samuti tulemusetud. Nimelt, need argumendid ei mõjuta järeldust, et komisjon ei saanud tugineda eespool punktis 115 toodud põhjusele” (punkt 117).

252. Lõpuks, „tagasi tuleb lükata argument, mille komisjon esitas vastuseks kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimustele ja mille kohaselt ei õigusta geograafilise ulatuse erinevus, mis tuleneb ettevõtjate osalemisest esiteks ühes rikkumises tervikuna ja teiseks ainult Itaalia territooriumil, eri „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsientide kohaldamist. Nimelt, liidu kuut territooriumi hõlmavat ja kolme tootealamrühma puudutavat rikkumist ei saa õiguspäraselt pidada sama raskusega rikkumiseks kui ühe liikmesriigi territooriumil toimepandud kahte tootealamrühma puudutavat rikkumist. Esimest rikkumist tuleb pidada teisest raskemaks, arvestades selle mõju ulatust liidu konkurentsile” (punkt 118).

253. Üldkohus märkis kokkuvõttena punktis 119, et „tuleb nentida, et komisjon tegi kaks hindamisviga, rajades 15% „rikkumise raskuse” ja „lisasumma” koefitsientide kohaldamise asjaolule, et hageja osales ühes rikkumises, mis hõlmas liidu kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma. Hageja selle kohta esitatud argumendiga tuleb seega nõustuda”.

254. Üldkohus tegi sama järelduse paralleelses kohtuotsuses Dornbracht vs. komisjon (T‑386/10, EU:T:2013:450, punktid 163‐168). Ülejäänud neljas paralleelses kohtuotsuses – Duravit (punktid 366 jj), Villeroy & Boch Austria (punktid 384 ja 385), Hansa Metallwerke jt vs. komisjon (T‑375/10, EU:T:2013:475, punktid 180 jj) ja Mamoli Robinetteria vs. komisjon (T‑376/10, EU:T:2013:442, punktid 170 jj)(83) – ei lükka Üldkohus põhimõtteliselt tagasi argumente, mille kohaselt oleks kõnealused koefitsiendid tulnud individualiseerida.

255. Lisan, et komisjon on kasutanud paljudes juhtumites sellist lähenemisviisi – eelkõige eesmärgiga tagada mittediskrimineeriv kohtlemine –, mis seisnes erinevate raskusastme ja hoiatava mõju koefitsientide kohaldamises ja niisiis trahvi põhisumma muutmises lähtuvalt igale ettevõtjale ühe ja vältava rikkumise raames süüks pandud rikkumise suhtelisest raskusastmest.(84)

256. Mis puudutab Roca Sanitario argumenti ühe kergendava asjaolu arvestamata jätmisest, sest „rikkumise raskusastme” ja „lisasumma” koefitsiente ei vähendatud talle süüks pandud rikkumise väiksema raskusastme tõttu, siis on Üldkohus minu arvates selle õigustatult tunnistanud vastuvõetamatuks, sest see on hilinenult esitatud.

257. Nimelt, ehkki selline argument esitati hagiavalduse joonealuses märkuses – mitte aga kohtuistungil, nagu kinnitas Üldkohus –, ei olnud see minu arvates piisavalt selgelt ja täpselt sõnastatud, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika.(85) Nagu märkis komisjon, siis hagiavalduse joonealuses märkuses esitatud üldine viide 2006. aasta suuniste punktile 29 ei ole piisavalt täpne, et sellist argumenti põhjendada.

258. Lõpuks, kuivõrd Roca Sanitario heidab ette trahvi ebaproportsionaalsust, sõltumata mis tahes diskrimineerimisest, siis piisab märkimisest, et Roca Sanitario ei ole tõendanud, et siinses asjas on selline olukord.

e)      Järeldus

259. Järeldan seega, et kuna Üldkohus on ilma asjakohase põhjenduseta tunnistanud esiteks, et Roca Sanitario tütarettevõtjate tegevus on väiksema raskusastmega, ja teiseks otsustanud mitte tõsta tuumikettevõtjatele määratud trahve, siis oleks Üldkohus pidanud oma täieliku pädevuse raames vähendama Roca Sanitariole kohaldatud „rikkumise raskusastme” ja/või „lisasumma” koefitsiente, et tagada võrdse kohtlemise ja individuaalse karistuse põhimõtted.(86)

260. Ilmselgelt ei vasta tõele, et „[kahe ettevõtjate grupi] erinev kohtlemine ei oleks saanud hagejale kasu tuua” (kohtuotsuse Roca Sanitario punkt 169).

261. Eelnevast tuleneb, et Roca Sanitario teise väite esimese osaga tuleb nõustuda ja et kohtuotsus Roca Sanitario tuleb selles osas tühistada.

f)      Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuse Roca Sanitario tühistamise tagajärjed

262. Leian, et kohtuasi tuleb saata tagasi Üldkohtule, et see otsustaks trahvi üle ja teeks eelkõige Roca Sanitario teise väite esimest osa puudutavate eespool toodud kaalutluste põhjal vajalikud järeldused.

IV.    Ettepanek

263. Neil põhjustel ja ilma, et see mõjutaks nende apellatsioonkaebuste teiste väidete hindamist, teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

264. Kohtuasjas komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt (C‑613/13 P):

1.         Tühistada kohtuotsuse Keramag Keramische Werke jt vs. komisjon (T‑379/10 ja T‑381/10, EU:T:2013:457) resolutsiooni punkt 1 osas, milles tühistatakse komisjoni 23. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4185 (lõplik) ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39.092 – Vannitoa seadmed ja sisustus) artikkel 1 seoses sündmustega, mis toimusid Association française des industries de céramique sanitaire’i (AFICS) raames ja Allia SAS-i, Produits Céramiques de Touraine SA ja Saniteci vastutusega nende sündmuste asetleidmise eest.

2.         Tühistada Üldkohtu selle otsuse resolutsiooni punkt 2 tervikuna.

3.         Jätta tühistamishagi rahuldamata osas, mis puudutas AFICS‑i raames toimunud sündmusi, ning jätta kehtima Allia SAS-ile, Produits Céramique de Touraine SA-le ja Sanitecile määratud trahvid.

4.         Jätta Keramagi jt vastuapellatsioonkaebuse teine väide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja/või lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi.

265. Kohtuasjas Duravit jt vs. komisjon (C‑609/13 P): jätta seitsmes ja kaheteistkümnes väidetav moonutamine vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi.

266. Kohtuasjas Villeroy & Boch AG vs. komisjon (C‑625/13 P): jätta esimene väide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi ning lükata teise väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi.

267. Kohtuasjas Villeroy & Boch SAS vs. komisjon (C‑644/13 P): lükata esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi ning lükata põhjendamatuse tõttu tagasi teise väite argument, et Üldkohus ei järginud oma järeldusi, mis ta oli teinud kohtuotsustes Keramag Keramische Werke jt vs. komisjon (T‑379/10 ja T‑381/10, EU:T:2013:457), Duravit jt vs. komisjon (T‑364/10, EU:T:2013:477) ja Wabco Europe jt vs. komisjon (T‑380/10, EU:T:2013:449).

268. Kohtuasjas Roca Sanitario vs. komisjon (C‑636/13 P): nõustuda Roca Sanitario teise väite esimese osaga; tühistada osaliselt kohtuotsus Roca Sanitario vs. komisjon (T‑408/10, EU:T:2013:440) ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et see teeks otsuse trahvi kohta ja teeks järeldused eelkõige käesoleva ettepaneku nende kaalutluste põhjal, mis puudutavad Roca Sanitario teise väite esimest osa.

269. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Vt käesolev ettepanek, punkt 5.


3      Tegu on kohtuasjaga komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt (C‑613/13 P).


4      Edaspidi „Duravit jt”. Tegu on kohtuasjaga Duravit jt vs. komisjon (C‑609/13 P).


5      Kohtuasi Villeroy & Boch AG vs. komisjon (C‑625/13 P).


6      Kohtuasi Villeroy & Boch SAS vs. komisjon (C‑644/13 P).


7      Tegu on kohtuasjaga Roca Sanitario vs. komisjon (C‑636/13 P).


8      Siinse ettepaneku tarvis viitan edaspidi üksnes ELTL artiklile 101.


9      Kohtuasjad C‑604/13 P, C‑609/13 P, C‑611/13 P, C‑613/13 P, C‑614/13 P, C‑618/13 P, C‑619/13 P, C‑625/13 P, C‑626/13 P, C‑636/13 P, C‑637/13 P, C‑638/13 P, C‑642/13 P ja C‑644/13 P.


10      Kohtuasjas komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt (C‑613/13 P) komisjoni esimese väite teine, kolmas ja viies osa ning Keramagi jt vastuapellatsioonkaebuse teine väide; kohtuasjas Duravit jt vs. komisjon (C‑609/13 P) kolmas väide; kohtuasjas Villeroy & Boch AG vs. komisjon (C‑625/13 P) esimene väide ja teise väite teine osa; ja lõpuks kohtuasjas Villeroy & Boch SAS vs. komisjon (C‑644/13 P) esimene ja teine väide.


11      Kohtuasjas Roca Sanitario vs. komisjon (C‑636/13 P) teise väite esimene osa.


12      Vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3, ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi 2002. aasta koostööteatis).


13      Kuna kohtuasjas T‑379/10 esitatud seitse väidet olid sisult identsed kohtuasjas T‑381/10 esitatud esimese viie väitega ja kaheksanda ja üheksanda väitega, siis võttis Üldkohus üle viimati nimetatud kohtuasjas kasutatud väidete numeratsiooni.


14      Kinnitamine ei pea tingimata tuginema dokumentidele, mis on asjaoludega samast ajast pärit. Mitu avaldust võivad olla usaldusväärsed, kui need üksteist vastastikku kinnitavad. Vt selle kohta kohtuotsused Lögstör Rör vs. komisjon (T‑16/99, EU:T:2002:72, punktid 45‐47), Bolloré jt vs. komisjon (T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EU:T:2007:115, punkt 168) ja Polimeri Europa vs. komisjon (T‑59/07, EU:T:2011:361, punkt 55). Leebema kohtlemise taotluse alusel tehtud avalduse abil kinnitamine võib olla piisav, kui see avaldus on tehtud sõltumatult ja kui see „üldjoontes” langeb kokku teise avaldusega. Vt selle kohta kohtuotsus Total Raffinage Marketing vs. komisjon, T‑566/08, EU:T:2013:423, punkt 74 (selle kohta esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata: kohtuotsus Total Marketing Services vs. komisjon, C‑634/13 P, EU:C:2015:614).


15      Kohtuotsus Roca vs. komisjon (T‑412/10, EU:T:2013:444, punktid 198 ja 239; edaspidi „kohtuotsus Roca”). Samal kuupäeval tegi Üldkohus ka kohtuotsuse, milles trahvi vähendamist kohaldati Roca emaettevõtja suhtes (kohtuasi Roca Sanitario vs. komisjon, T‑408/10, EU:T:2013:440, punkt 213).


16      Vt eelkõike konkurentsiõiguse valdkonnas kohtuotsused Hüls vs. komisjon (C‑199/92 P, EU:C:1999:358, punktid 64 ja 65) või Technische Unie vs. komisjon (C‑113/04 P, EU:C:2006:593, punktid 111‐113 ja 161). Vt üldiselt kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punktid 66 ja 81), kohtumäärused San Marco vs. komisjon (C‑19/95 P, EU:C:1996:331, punkt 39) ja AIUFFASS ja AKT vs. komisjon (C‑55/97 P, EU:C:1997:465, punkt 25), kohtuotsused Somaco vs. komisjon (C‑401/96 P, EU:C:1998:208, punkt 54) ja Schröder jt vs. komisjon (C‑221/97 P, EU:C:1998:597, punktid 22‐24).


17      Kohtuotsus nõukogu vs. de Nil ja Impens (C‑259/96 P, EU:C:1998:224, punkt 32).


18      Kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon (C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 71). Vt samuti kohtuotsused Baustahlgewebe vs. komisjon (C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 25); Somaco vs. komisjon (C‑401/96 P, EU:C:1998:208, punkt 53); Cubero Vermurie vs. komisjon (C‑446/00 P, EU:C:2001:703, punkt 20); EIB vs. Hautem (C‑449/99 P, EU:C:2001:502, punkt 45); Aristrain vs. komisjon (C‑196/99 P, EU:C:2003:529, punktid 40 ja 41) ning Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon (C‑404/04 P, EU:C:2007:6, punkt 90). Põhjenduse puudumise tõttu tühistamiste kohta vt näiteks kohtuotsused Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P‐C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 428); Belgia vs. komisjon (C‑197/99 P, EU:C:2003:444, punkt 130) ning International Power jt vs. NALOO (C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P, EU:C:2003:534, punkt 121).


19      Vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsused Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P ‐ C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 392‐405); Chassagne vs. komisjon (T‑253/06 P, EU:T:2008:386, punkt 57) ja kohtuotsus Michail vs. komisjon (T‑50/08 P, EU:T:2009:457, punkt 50).


20      Vt selle kohta kohtuotsus DIR International Film jt vs. komisjon (C‑164/98 P, EU:C:2000:48, punktid 43‐48). Kohtuasjade kohta, kus Üldkohus on vaidlustatud akti ekslikult tõlgendanud, vt samuti kohtuotsused Belgia vs. komisjon (C‑197/99 P, EU:C:2003:444, punktid 58‐67) ja International Power jt vs. NALOO (C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P, EU:C:2003:534, punkt 156).


21      Vt tema ettepanek kohtuasjas IPK vs. komisjon (C‑433/97 P, EU:C:1999:133, punkt 36). Ta viitab kohtuotsusele komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (C‑136/92 P, EU:C:1994:211).


22      „Teiseks, mis puudutab [vaidlusaluse] otsuse artikli 2 lõiget 7, siis võttes esmalt arvesse [selle kohtuotsuse] punktis 325 tehtud järeldust, tuleb tühistada artikli 2 lõike 7 punktid d ja e osas, milles Alliale ja Sanitec Europe’ile määratakse solidaarselt trahv 4 579 610 eurot ning PCT-le, Alliale ja Sanitec Europe’ile määratakse solidaarselt trahv 2 529 689 eurot. Seetõttu tuleb [vaidlusaluse] otsuse artikli 2 lõikes 7 hagejatele määratud trahvi kogusumma 57 690 000 eurot tühistada osas, kus see ületab 50 580 701 eurot (st 57 690 000 eurot – 4 579 610 eurot – 2 529 689 eurot).”


23      Selles punktis märgitakse samuti, et Roca France kinnitas „miinimumhindade vahetamist AFICS-i raames”, ja selles on lisatud, et Roca France „üritab õõnestada Ideal Standardi kinnitavat avaldust” (komisjoni apellatsioonkaebus, märkus 20).


24      Vt eelkõige kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 24). Vt samuti kohtuotsus Brazzelli Lualdi jt (C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 66); kohtumäärus San Marco vs. komisjon (C‑19/95 P, EU:C:1996:331, punkt 40); kohtuotsus Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 29) ning kohtujurist Léger’ ettepanek kohtuasjas Baustahlgewebe vs. komisjon (C‑185/95 P, EU:C:1998:37, punkt 105).


25      Vt eelkõige kohtuotsused New Holland Ford vs. komisjon (C‑8/95 P, EU:C:1998:257, punkt 26) ning Glencore ja Compagnie Continentale vs. komisjon (C‑24/01 P ja C‑25/01 P, EU:C:2002:642, punkt 65).


26      Kohtuotsus Corus UK vs. komisjon (C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 67). Vt samuti kohtuotsused komisjon vs. ICI (C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punktid 49 ja 50); Salzgitter vs. komisjon (C‑182/99 P, EU:C:2003:526, punkt 41); Aristrain vs. komisjon (C‑196/99 P, EU:C:2003:529, punkt 67) ja Ensidesa vs. komisjon (C‑198/99 P, EU:C:2003:530, punkt 28).


27      Kohtuotsus Ismeri Europa vs. kontrollikoda (C‑315/99 P, EU:C:2001:391, punkt 19). Vt samuti kohtuotsus Glencore ja Compagnie Continentale vs. komisjon (C‑24/01 P ja C‑25/01 P, EU:C:2002:642, punktid 77 ja 78) ning kohtumäärus L vs. komisjon (C‑230/05 P, EU:C:2006:270, punktid 45‐49).


28      Kohtumäärus NDC Health vs. IMS Health ja komisjon (C‑481/01 P(R), EU:C:2002:223, punkt 88).


29      Kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon (C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punktid 69 ja 70).


30      Kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (C‑403/04 P ja C‑405/04 P, EU:C:2007:52, punkt 39).


31      Vt Keramagi jt vastuse punkti 11 alapunkt b.


32      Kohtuotsus Varec (C‑450/06, EU:C:2008:91, punkt 47).


33      Kohtuotsused Snupat vs. Ülemamet (42/59 ja 49/59, EU:C:1961:5 lk 101, 156), Plant jt vs. komisjon ja South Wales Small Mines (C‑480/99 P, EU:C:2002:8, punkt 24) ning Corus UK vs. komisjon (C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 19). Vt samuti kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 52).


34      Kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 56).


35      Kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 64). Vt samuti kohtuotsused Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 61) ja Solvay vs. komisjon (C‑109/10 P, EU:C:2011:686, punktid 51 jj).


36      Kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 66).


37      Vähemalt seoses „madalama kvaliteediga” toodetega, arvestades, et komisjoni järeldused puudutavad neid tooteid. Vt vaidlusaluse otsuse punkti 590 viimane lause.


38      Kohtuotsus Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon (C‑237/98 P, EU:C:2000:321, punktid 50 ja 51).


39      Kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon (C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).


40      Kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon (C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, EU:C:2013:866, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).


41      Vt selle kohta Riley, D., „Revisiting the Single and Continuous Infringement of Article 101: The Significance of Anic in a New Era of Cartel Detection and Analysis”, World Competition Law and Economics Review, Kluwer, 2014, köide 37, n 3, lk 293‐318.


42      Kohtuotsus Shell vs. komisjon (T‑11/89, EU:T:1992:33, punkt 86). Vt ka kohtuotsused Cimenteries CBR jt vs. komisjon (T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95 T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 901); Groupe Danone vs. komisjon (T‑38/02, EU:T:2005:367, punkt 288); FNCBV jt vs. komisjon (T‑217/03 ja T‑245/03, EU:T:2006:391, punkt 124); apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata: kohtuotsused Coop de France bétail et viande jt vs. komisjon (C‑101/07 P ja C‑110/07 P, EU:C:2008:741) ja Total Raffinage Marketing vs. komisjon (T‑566/08, EU:T:2013:423, punkt 81) (vt käesoleva ettepaneku 14. joonealune märkus).


43      Vt näiteks kohtuotsus Lafarge vs. komisjon (T‑54/03, EU:T:2008:255, punktid 369 ja 373), kus Lafarge vaidlustas anonüümse ja ilma adressaadita märkuse tõendusväärtuse. Üldkohus võttis arvesse Gyproc’i selgitused selle märkuse koostaja ja koostamise tingimuste kohta.


44      Vt eelkõige kohtuotsused Ensidesa vs. komisjon (C‑198/99 P, EU:C:2003:530, punkt 312), Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon (T‑5/00 ja T‑6/00, EU:T:2003:342, punkt 181) ja JFE Engineering jt vs. komisjon (T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punkt 207).


45      Kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 55‐57).


46      Kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon (C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punktid 47‐49).


47      Kohtuotsus Salzgitter Mannesmann vs. komisjon (C‑411/04 P, EU:C:2007:54, punkt 47).


48      Juhin Euroopa Kohtu tähelepanu asjaolule, et komisjon ei esita apellatsioonkaebust kohtuotsuse Keramag nende järelduste peale, mis tõid kaasa kerge vähendamise Pozzi Ginori osalemises Itaalia turul toiminud rikkumises (kohtuotsuse Keramag punkt 245), neil järeldustel ei olnud muuseas ka mingit mõju trahvi summale (nimetatud kohtuotsuse punktid 337 ja 338).


49      Kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon (T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punkt 219).


50      Kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon (C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).


51      Kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon (C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, EU:C:2013:866, punkt 42), mis viitab kohtuotsusele Activision Blizzard Germany vs. komisjon (C‑260/09 P, EU:C:2011:62, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).


52      Kinnitus ei pea tingimata tulenema dokumentidest, mis pärinevad asjaolude toimumise perioodist. Mitu avaldust võivad olla usaldusväärsed, kui need vastastikku üksteist kinnitavad. Vt selle kohta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon (C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, EU:C:2013:866, punktid 190 ja 191). Vt samuti kohtuotsused Lögstör Rör vs. komisjon (T‑16/99, EU:T:2002:72, punktid 45‐47); Bolloré jt vs. komisjon (T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EU:T:2007:115, punkt 168) ning Polimeri Europa vs. komisjon (T‑59/07, EU:T:2011:361, punkt 55). Leebema kohtlemise teatise kohaldamise taotluse raames tehtud avaldusega kinnitamine võib olla piisav, kui see avaldus on tehtud sõltumatult ja langeb üldjoontes kokku rikkumise kirjeldusega. Vt selle kohta kohtuotsus Total Raffinage Marketing vs. komisjon (T‑566/08, EU:T:2013:423, punkt 74).


53      C‑586/12 P, EU:C:2013:863, punktid 22‐29.


54      Vt käesolev ettepanek, 52. joonealune märkus.


55      Vt kohtuotsuse Villeroy & Boch Austria punktis 295 tehtud järeldusi, mis peavad tegelikult silmas 25. veebruari 2004. aasta koosolekult pärit tabelit, Ideal Standardi selgitusi asjaolude kohta, millega seoses see dokument koostati, selle koostajat, kuupäeva, igakuiseid ülevaateid, mis sisaldavad müügialaseid konfidentsiaalseid arvandmeid, või Laligné avaldusi.


56      Kohtuotsused Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon (C‑176/06 P, EU:C:2007:730, punkt 17) ja komisjon jt vs. Siemens Österreich jt (C‑231/11 P‐C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 102).


57      Kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon (T‑259/02‐T‑264/02 ja T‑271/02, EU:T:2006:396, punkt 193). Vt samuti kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon (C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punkt 54).


58      Kohtuotsuse punktid 91 ja 99.


59      Erinevalt trahvist, mis määrati Villeroy & Boch AG-le.


60      Need ettevõtja kuulusid kaheksasse ettevõtjate gruppi, mille komisjon tuvastas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 797 kui kartellikokkuleppe tuumiku, kuna nad osalesid selles kokkuleppes kõigis või suuremas osas liikmesriikidest ja kuulusid vähemalt ühte katusorganisatsiooni.


61      Kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon (C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punktid 118‐126).


62      Vt muu hulgas ka ettepanekud, mille on esitanud kohtujuristid Fennelly (Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, C‑395/96 P ja C‑396/96 P, EU:C:1998:518, punkt 184); Mischo (Weig vs. komisjon, C‑280/98 P, EU:C:2000:260, punktid 43‐45); Kokott (Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EU:C:2005:752, punkt 132); Poiares Maduro (Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2006:720, punktid 41‐59); Bot (E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:375, punkt 115) ja Mengozzi (komisjon jt vs. Siemens Österreich jt, C‑231/11 P ‐ C‑233/11 P, EU:C:2013:578, punkt 94).


63      Kohtuotsused Baustahlgewebe vs. komisjon (C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 128) ja Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P ‐ C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 244).


64      Vt selle kohta kohtuotsused Sarrió vs. komisjon (C‑291/98 P, EU:C:2000:631, punktid 96 ja 97); komisjon jt vs. Siemens Österreich jt (C‑231/11 P ‐ C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 105) ja kohtujuristi ettepanek, Poiares Maduro, kohtuasi Groupe Danone vs. komisjon (C‑3/06 P, EU:C:2006:720, punkt 53).


65      Vt eelkõige kohtuotsus Finsider vs. komisjon (C‑320/92 P, EU:C:1994:414, punkt 46).


66      Vt selle kohta kohtuotsus Weig vs. komisjon (C‑280/98 P, EU:C:2000:627, punktid 67 ja 68). Kohtuotsuses Salzgitter Mannesmann vs. komisjon (C‑411/04 P, EU:C:2007:54, punkt 68) on märgitud, et „apellatsioonimenetluses ei saa Euroopa Kohus asendada õigluse põhjendusel Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse raames antud hinnangut ettevõtjatele ühenduse õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade kohta enda hinnanguga; seevastu ei saa niisugune pädevus nende trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate vahelist diskrimineerimist (kohtuotsused […] Sarrió vs. komisjon, [C‑291/98 P, EU:C:2000:631], punktid 96 ja 97, ja […] Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, [C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P‐C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582,] punkt 617)”. Vt samuti kohtuotsused Dalmine vs. komisjon (C‑407/04 P, EU:C:2007:53, punktid 152 jj) ja Evonik Degussa vs. komisjon (C‑266/06 P, EU:C:2008:295, punktid 95 ja 114).


67      Kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P ‐ C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 337): „juhul, kui [Üldkohus] kavatseb mõne ettevõtja osas nimelt kõrvale kalduda komisjoni kasutatud arvutusmeetodist, mida ta ei ole kahtluse alla seadnud, [peab] see kohus […] oma valikut vaidlustatud kohtuotsuses põhjendama”. Euroopa Kohus järeldas kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 78), et „kui Euroopa Kohus on tuvastanud vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse, võib ta oma täielikku pädevust teostades asendada komisjoni hinnangu enda hinnanguga ja sellest tulenevalt trahvi tühistada, seda vähendada või suurendada […]. Seda pädevust teostades tuleb arvestada kõiki faktilisi asjaolusid […]. Seega tuleb kõnealune komisjoni argument tagasi lükata”. Seetõttu järeldas Euroopa Kohus punktis 80, et Guardianile vaidlusaluse otsuse artiklis 2 määratud trahvi summat tuleb vähendada 30% ja määrata trahvisummaks 103 600 000 eurot (algne trahvisumma oli 148 000 000 eurot).


68      Üldkohus määratleb selle sõnaga „lisasumma”.


69      Kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon (C‑389/10 P, EU:C:2011:816, punkt 127).


70      Nagu ma juba selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2013:619), ei saa Üldkohus viidata komisjoni suunistes sätestatud reeglitele ja kohaldada neid automaatselt, nagu näib soovitavat kohtuotsuse Roca Sanitario punkt 185, eriti olukorras, kui selline kohaldamine ei taga võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist.


71      Euroopa Kohus on selle kohtuotsuse osaliselt tühistanud, kuid muudel põhjustel ja üksnes osas, mis puudutab Bolloréd (kohtuotsus Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P, EU:C:2009:500).


72      Vt samuti kohtuotsus Sigma Tecnologie vs. komisjon (T‑28/99, EU:T:2002:76, punktid 79‐82), kus Üldkohus tühistas osaliselt otsuse, kuna Sigma ei olnud vastutav terve kartellikokkuleppe eest, ning vähendas in casu tema trahvi 10%. Kohtuotsuses IMI jt vs. komisjon (T‑18/05, EU:T:2010:202, punkt 157) vähendati samuti trahvi 10%, et kajastada seda, et IMI ei osalenud mitmes konkurentsivastases tegevuses. Vt samuti kohtuotsus Adriatica di Navigazione vs. komisjon (T‑61/99, EU:T:2003:335, punktid 190 ja 191).


73      Kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 90). Samas tähenduses kohtuotsused Archer Daniels Midland vs. komisjon (T‑59/02, EU:T:2006:272, punkt 296); AC-Treuhand vs. komisjon (T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 131); IMI jt vs. komisjon (T‑18/05, EU:T:2010:202, punkt 164) ja Chalkor vs. komisjon (T‑21/05, EU:T:2010:205, punkt 92).


74      Kohtuotsused Suiker Unie jt vs. komisjon (40/73‐48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EU:C:1975:174, punkt 623); komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 150) ja Hercules Chemicals vs. komisjon (C‑51/92 P, EU:C:1999:357, punkt 110).


75      Kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P ‐ C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 312).


76      Vt esimeses astmes esitatud hagi punktid 97‐102 ja märkus 71.


77      Kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon (T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95‐T‑32/95, T‑34/95‐T‑39/95, T‑42/95‐T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95‐T‑65/95, T‑68/95‐T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 4949 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt samuti kohtuotsus voestalpine ja voestalpine Wire Rod Austria vs. komisjon (T‑418/10, EU:T:2015:516, punktid 408 jj). Viimati nimetatud kohtuotsuses märkis Üldkohus seoses voestalpine’le ja voestalpine Austria Drahtile solidaarselt määratud trahviga, et komisjon ei tõendanud, et voestalpine Austria Draht oli otseselt osalenud Zürichi klubis, Euroopa klubis või Hispaania klubis, st kartellikokkuleppe kesksetes osades. Seevastu märkis Üldkohus, et voestalpine Austria Drahti osalemine Itaalia klubis oli õigustatult arvesse võetud, arvestades tema kaubandusagendi tegevust Itaalias, ehkki ükski tõendi ei võimalda tõendada, et voestalpine Austria Draht oli teadlik selle agendi rikkuvast tegevusest. Nimelt tuleb kaubandusagenti lugeda ettevõtja osaks, kui ta tegutses oma volituse raames, mis hõlmas üksnes Itaaliat. Siiski leidis Üldkohus, et selle kaubandusagendi konkurentsivastase tegevuse eest, mis toimus väljaspool Itaalia turgu, ei saanud omistada vastutust voestalpine Austria Drahtile. Võttes arvesse neid asjaolusid, otsustas Üldkohus vähendada kahele äriühingule solidaarselt määratud trahvi 22 miljonilt eurolt 7,5 miljonile eurole.


78      Vt analoogia alusel kohtuotsused Musique Diffusion française jt vs. komisjon (100/80‐103/80, EU:C:1983:158, punkt 129) ja Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P ‐ C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 242). Kui rikkumine pandi toime mitme ettevõtja poolt, siis tuleb hinnata iga ettevõtja osalemise raskusastet (kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon, C‑51/92 P, EU:C:1999:357, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).


79      Kohtuotsused komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 90) ja Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 86).


80      Vt analoogia alusel kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (C‑76/06 P, EU:C:2007:326, punkt 44).


81      Vt selle kohta ja võttes arvesse vahetegemist, mis sellest ajast tehakse ühelt poolt rikkumise objektiivsel raskuastmel (2006. aasta suuniste punktide 22 ja 23 tähenduses) ning teiselt poolt karistuse saanud ettevõtja rikkumises osalemise suhtelisel raskusastmel, mida hinnatakse seoses selle ettevõtja ainuomaste tunnustega (nende suuniste punktide 27 jj tähenduses), kohtotsus Jungbunzlauer vs. komisjon (T‑43/02, EU:T:2006:270, punktid 226‐228 ja seal viidatud kohtupraktika).


82      „Vastab tõele, et komisjon arvestas rikkumise „raskusastme” ja „lisasumma” koefitsiendiks 15%, nagu ilmneb [vaidlusaluse] otsuse punktist 1211, et arvutada trahvisummad, mis määrati ettevõtjatele, kes osalesid ühes rikkumises, mis hõlmas kolme tootealamrühma kuues liikmesriigis. See viimane on oma geograafilise ulatuse tõttu tõsisem rikkumine kui see, milles osales hageja” (kohtujuristi kursiiv).


83      Punkt 176: „tulemusetud on argumendid, et ellu viidud kartellikokkuleppe põhilised mehhanismid, mis seisnesid iga-aastase hinnapoliitika kooskõlastamises, olid samad kõigi ettevõtjate puhul. Asjaolu, et kõik ettevõtjad osalesid hinnatõusude kooskõlastamises, ei mõjuta järeldust, et komisjon ei saanud kohaldada 15% „lisasumma” koefitsienti kõigile [vaidlusaluse] otsuse adressaatidele põhjendusega, et need osalesid ühes rikkumises, samas kui osad nende hulgast ei olnud osalenud selles ühes rikkumises, mis hõlmas kuut territooriumi ja kolme tootealamrühma” (kohtujuristi kursiiv).


84      Vt juhtum COMP/F/38.344 – pingestusteras, punkt 953 ning käesoleva ettepaneku 86. joonealuses märkuses tsiteeritud otsused.


85      Vt selle kohta kohtuotsus Belgia vs. komisjon (C‑197/99 P, EU:C:2003:444, punkt 81).


86      Komisjon tunnistas Roca France’i ja Laufen Austria esitatud hagide raames Üldkohtus toimunud istungil, et Laufen Austria ja Roca France’i tegevus ei olnud nii raske kui karistatud tervikliku kartellikokkuleppe tuumikettevõtjate oma, ja et ta oleks võinud neile kohaldada madalamat määra (14%), et järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja võtta arvesse nende tegevuse väiksemat suhtelist raskusastet (vt kohtuasjades Laufen Austria vs. komisjon, T‑411/10, EU:T:2013:443, ja Roca 6. märtsil 2013 toimunud kohtuistungite protokoll). Komisjon märkis sama ka Zucchetti poolt vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi raames. Kohtuotsus Zucchetti Rubinetteria vs. komisjon (T‑396/10, EU:T:2013:446), vt kohtuistungi ettekande punkt 42, mis on Roca Sanitario apellatsioonkaebuse lisas 11. Vt samuti kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon (T‑204/08 ja T‑212/08, EU:T:2011:286, punkt 91), milles tsiteeritakse „Candle waxesi” otsust, K(2008) 5476, 1.10.2008, [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/C.39.181 – Küünlavahad), ja „Heat stabilisersi” otsust, K(2009) 8682, 11.11.2009, [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.589 – Termostabilisaatorid), milles komisjon kohaldas erinevaid määrasid kõnealuse kartellikokkuleppe erinevatele osaliste kategooriatele, sõltuvalt nende rikkumises osalemise suhtelisest raskusastmest.