Language of document : ECLI:EU:C:2016:282

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

20. aprill 2016(*)

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Mõiste „vastuolulised otsused“ – Erinevates liikmesriikides asuvate kostjate vastu esitatud hagid, millel ei ole sama ese – Kohtualluvuse kokkuleppe tingimused – Kohtualluvuse tingimus – Mõiste „lepingutega seotud asjad“ – Kehtiva lepingulise seose puudumise kindlakstegemine

Kohtuasjas C–366/13,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 28. mai 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 1. juulil 2013, menetluses

Profit Investment SIM SpA, likvideerimisel,

versus

Stefano Ossi,

Commerzbank Brand Dresdner Bank AG,

Andrea Mirone,

Eugenio Magli,

Francesco Redi,

Profit Holding SpA, likvideerimisel,

Redi & Partners Ltd,

Enrico Fiore,

E3 SA,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: A. Tizzano, Euroopa Kohtu asepresident koja presidendi ülesannetes, kohtunikud F. Biltgen, A. Borg Barthet, M. Berger ja S. Rodin (ettekandja),

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: ametnik L. Carrasco Marco,

arvestades kirjalikku menetlust ja 5. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Profit Investment SIM SpA (likvideerimisel), esindajad: likvideerija L. Gaspari, keda abistasid avvocato P. Pototschnig ja avvocato F. De Simone,

–        Commerzbank Brand Dresdner Bank AG, esindajad: avvocato E. Castellani, avvocato G. Curtò ja advokaat C. Gleske,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. D’Ascia,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: L. Christie, keda abistas barrister B. Kennelly,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: F. Moro, A.‑M. Rouchaud-Joët ja E. Traversa,

olles 23. aprilli 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).

2        Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille poolteks on ühelt poolt Profit Investment SIM SpA (likvideerimisel) (edaspidi „Profit“) ja teiselt poolt S. Ossi, Commerzbank Brand Dresdner Bank AG (edaspidi „Commerzbank“), A. Mirone, E. Magli, F. Redi, Profit Holding SpA (likvideerimisel), Redi & Partners Ltd (edaspidi „Redi“), E. Fiore ning E3 SA.

 Õiguslik raamistik

3        Vastavalt 1. märtsil 2002 jõustunud määruse nr 44/2001 artikli 68 punktile 1 asendab see kõigi liikmesriikide vahel – peale Taani Kuningriigi – 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32).

4        Määruse nr 44/2001 põhjenduse 2 kohaselt on kõnealuse määruse eesmärk siseturu nõuetekohaselt toimimise huvides:

„[...] ühtlusta[da] eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsusta[da] vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.“

5        Määruse nr 44/2001 põhjendustes 11 ja 12 on täpsustatud erinevate kohtualluvuse eeskirjade vahelist suhet ning nende normatiivseid eesmärke järgmiselt:

„(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. […]

(12) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.“

6        Määruse nr 44/2001 II peatüki 1. jakku „Üldsätted“ kuuluva artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“

7        Määruse nr 44/2001 artikli 5, mis paikneb II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel“, punktis 1 on sätestatud:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

1)      a)     lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;

b)      kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:

–        – [kaupade] müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,

–        – teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;

c)      kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a;

[...]“.

8        Määruse nr 44/2001 artikli 6 lõikes 1, mis asub samuti II peatüki 2. jaos, on sätestatud nii:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata ka:

1.      juhul kui kostjaid on mitu, selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elukoht, tingimusel, et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitatav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos;

[...]“.

9        Määruse nr 44/2001 II peatüki 7. jaos „Kokkulepe kohtualluvuse kohta“ paikneva artikli 23 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:

a)      kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või

b)      vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või

c)      rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.

[...]“.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10      Saksa kommertspank Commerzbank (varem Dresdner Bank AG), kes tegutseb ka „struktureeritud finantskokkulepete“ valdkonnas, korraldas 2004. aasta mais turul krediidiriski suhtes indekseeritud võlakirjade (edaspidi „võlakirjad“) emissiooniprogrammi „Credit Linked Note Programme“ (edaspidi „emissiooniprogramm“). Emissiooniprogrammi raames võis Commerzbank korraldada võlakirjade emissiooni maksimaalselt kuni 4 miljardi euro ulatuses.

11      Emissiooniprogrammi korraldus ning võlakirjade majanduslikud ja õiguslikud tingimused olid kindlaks määratud emissiooniprospektis (edaspidi „prospekt“). Käesolevas kohtuasjas oli prospekti eelnevalt heaks kiitnud Irish Stock Exchange (Dublini börs, Iirimaa) – seda ei ole huvitatud pooled ka vaidlustanud. Prospekt oli avalikkusele kättesaadav Dublini börsi veebilehel.

12      Selle dokumendi punktis 16 „Võlakirjade väljastamise tingimused ja kord“ („Terms and conditions of the Notes“) on ette nähtud kohtualluvuse tingimus, mille kohaselt allub võlakirju puudutavate või nendega seotud vaidluste lahendamine erandlikult Inglismaa kohtutele.

13      Commerzbank emiteeris 2004. aasta septembris emissiooniprogrammi raames 2 300 000 euro suuruses kogusummas võlakirju, mis olid seotud varem äriühingu E3 emiteeritud võlakirjadega (edaspidi „E3 võlakirjad“), mida nimetati „Dresdner Total Return Notes linked to E3 SA“ (edaspidi „vaidlusalused võlakirjad“).

14      Äriühing Redi, kellele Financial Services Authority (turujärelevalve amet, Ühendkuningriik) on andnud finantsvahendustegevuse loa, märkis 27. oktoobril 2004 „esmasturul“ kõik Commerzbanki emiteeritud vaidlusalused võlakirjad.

15      Pärast seda, kui äriühing Redi oli võlakirjad märkinud, loovutas ta samal kuupäeval ühe osa neist (1 100 000 euro väärtuses) „järelturul“ äriühing Profitile.

16      Äriühing E3 ei olnud 2006. aasta kevadeks täitnud oma kohustust maksta 15. aprilliks 2006 E3 võlakirjade eest kogunenud intressiosa. Seega teatas Commerzbank sellest ja kustutas 5. juulil 2006 vaidlusalused võlakirjad, asendades Profitile müüdud võlakirjad vastava arvu E3 võlakirjadega.

17      Kõnealune vaidlusaluste võlakirjadega seotud juhtum tõi kaasa Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu Profit sundlikvideerimise halduskorras, kes omakorda esitas hagi Tribunale di Milanole (Milano esimese astme kohus, Itaalia) Commerzbanki, Profit Holdingi, Redi, E3, S. Ossi, E. Magli (kes on vastavalt Profiti nõukogu liige ja peadirektor) ning E3 aktsionäri E. Fiore vastu, esitades sisuliselt:

–        nõude tunnistada lepingulise tasakaalu puudumise, eseme puudumise või puudulikkuse tõttu tühiseks tehingud, millega ta ostis Commerzbanki emiteeritud vaidlusalused võlakirjad Redilt ning sellest tulenevalt nõude tagastada õigusliku aluseta makstu, see tähendab selle müügitehingu tagajärjel makstud rahasumma;

–        nõude tuvastada Itaalia Codice civile (tsiviilseadustik) artikli 2497 alusel enda ja Itaalia õiguse alusel asutatud emaettevõtja Profit Holdingu vastutus osas, milles viimane oli rikkunud äriühingute ja ettevõtjate hea juhtimise põhimõtet, pannes oma tütarettevõtja sõlmima kõnealuseid tehinguid, ning seega hüvitada Profitile halva juhtimisega väidetavalt tekitatud kahju. Kahju hüvitamise nõue esitati solidaarselt ka Redile ning S. Ossile, E. Maglile ja E. Fiorele, lähtudes seisukohast, et need isikud tegid erinevatel alustel Profit Holdinguga koostööd, et tekitada Profitile õigusvastaselt kahju.

18      S. Ossi, Commerzbank ja A. Mirone, kelle viimane oli kaasanud menetlusse, vaidlustasid Itaalia kohtu alluvuse eelkõige asjaolu tõttu, et prospektis sisalduva kohtualluvuse tingimuse kohaselt alluvad vaidlused Inglismaa kohtutele. Profit pöördus kohtualluvuse küsimuse eelnevaks lahendamiseks Corte suprema di cassazione’sse (Itaalia kassatsioonikohus).

19      Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas võib asuda seisukohale, et erinevate juhtumite vahel on olemas määruse nr 44/2001 artikli 6 lõikes 1 osundatud seos, kui kahe hagi nõuete ese ja kohtule nõuete esitamise aluseks olev dokument on erinevad ning nende vahel ei ole loogilis-õigusliku tulenevuse või vastuolu seost, vaid nendest ühe võimalik rahuldamine võib faktiliselt mõjutada selle õiguse ulatust, mille kaitseks on esitatud teine nõue?

2.      Kas kohtualluvuse tingimuse kirjaliku vormi nõuet, mis on kehtestatud määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktiga a, võib pidada täidetuks juhul, kui niisugune tingimus on lisatud [prospekti], mille on koostanud ühepoolselt võlakirjade emiteerija, ning seda kohtualluvuse tingimust kohaldatakse seega tema ja nende võlakirjade ükskõik missuguse hilisema ostja vaheliste vaidluste suhtes, mis puudutavad nende võlakirjade kehtivust, või võib hoopis asuda seisukohale, et kohtualluvuse tingimuse lisamine dokumenti, millega reguleeritakse piiriülese ringlevusega võlakirjade abil võetud laenu, kujutab endast vormi, mis vastab kaubandustavale viidatud määruse artikli 23 lõike 1 punkti c tähenduses?

3.      Kas viidatud määruse artikli 5 lõikes 1 kasutatud väljendit „lepingutega seotud asjades“ tuleb mõista nii, et selle all mõeldakse ainult vaidlusi, milles soovitakse kohtus tugineda lepingust tulenevale õiguslikule seosele – lisaks vaidlustele, milles see seos on tihe – või tuleb seda väljendit mõista nii, et see laieneb ka vaidlustele, milles hageja, kes kaugel sellest, et tugineda lepingule, eitab õiguslikult kehtiva lepingulise seose olemasolu ja soovib saada tagasi summat, mille ta tasus dokumendi alusel, millel ei ole tema sõnul mingit õiguslikku väärtust?“

 Eelotsuse küsimuste analüüs

20      Profit, Commerzbank, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma seisukohad.

21      Enne esimesele eelotsuse küsimusele vastamist tuleb vastata teisele ja kolmandale küsimusele. Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 29 märkinud, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks teisele küsimusele antava vastuse põhjal järeldama, et põhikohtuasjas vaidlusaluses prospektis toodud kohtualluvuse tingimus on kehtiv selles mõttes, et seda saab rakendada Profiti suhtes, peab ta vältimatult tunnistama, et tühiseks tunnistamise nõude ja müügihinna tagastamise nõude kohta otsuse tegemine ei kuulu Tribunale de Milano (Milano esimese astme kohus) alluvusse ja need tuleb esitada Inglise kohtule.

 Teine küsimus

22      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt saada selgitust, kas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkte a ja c tuleb tõlgendada nii, et niisugune kohtualluvuse tingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, vastab esiteks artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud vorminõuetele, kuivõrd see tingimus on märgitud võlakirjade emiteerija koostatud emissiooniprospektis, ning teiseks, kas seda tingimust saab rakendada kõigi kolmandate isikute suhtes, kes omandasid need võlakirjad finantsvahendaja kaudu, ja kolmandaks – juhul kui vastus teise küsimuse kahele eelnenud osale on eitav –, kas tingimuse lisamine vastab rahvusvahelise kaubanduse tavale artikli 23 lõike 1 punkti c tähenduses.

23      Esmalt tuleb sellega seoses meelde tuletada, et määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikes 1 on seoses kohtualluvuse tingimusega sätestatud peamiselt vorminõuded ja on nähtud sisuline nõue ette üksnes tingimuse eseme osas, mis peab käsitlema konkreetset õigussuhet. Selle sätte sõnastuses ei täpsustata seega, kas kohtualluvuse tingimuse võib väljaspool lepinguosaliste ringi kanda üle kolmandale isikule, kes on hilisema lepingu pool ja kellele on täielikult või osaliselt üle läinud esialgse lepingu ühe poole õigused ja kohustused (vt eelkõige kohtuotsus, 7.2.2013, Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 25).

24      Määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikes 1 on siiski selgelt osutatud, et selle kohaldamisala piirdub juhtudega, kus lepinguosalised on kohtu osas „kokku leppinud“. Nagu see nähtub määruse põhjendusest 11, on privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt just lepinguosaliste vabatahtliku kokkuleppe tõttu õigustatud see, et primaarseks loetakse muu kohtu valikut kui see, mis oleks olnud antud juhul pädev määruse alusel (kohtuotsus, 7.2.2013, Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 26).

25      Selleks et vastata teise küsimuse esimesele osale, tuleb kindlaks teha, kas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kirjaliku vormi nõue on täidetud, juhul kui kohtualluvuse tingimus sisaldub võlakirjade emissiooniprospektis, mille nende võlakirjade emiteerija on koostanud ühepoolselt.

26      Euroopa Kohus on juba sedastanud, et kohtualluvuse tingimus, mis on esitatud ühe poole müügi tüüptingimustes, mis on trükitud kirjaliku kokkuleppe lehe tagumisele küljele, vastab niisugusele nõudele üksnes juhul, kui lepingus on ära toodud sõnaselge viide nendele tüüptingimustele (kohtuotsus, 14.12.1976, Estasis Saloti di Colzani, 24/76, EU:C:1976:177, punkt 10).

27      Lisaks tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 23 lõiget 1 nii, et 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 17 esimese lõiguga järgitava eesmärgi eeskujul on huvitatud isikute tegelik nõustumus üks selle sätte eesmärkidest (vt eelkõige kohtuotsus, 7.2.2013, Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika) ning järelikult kehtestab see säte asja arutava kohtu kohustuse kontrollida, kas ka tegelikult oli lepingu poolte vahel vaidlusaluse tingimuse kohta kokkulepe, mis oli selge ja täpne (vt eelkõige kohtuotsused, 9.11.2000, Coreck, C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika; ja 7.2.2013, Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 27).

28      Käesolevas põhikohtuasjas oli tingimus, mille kohaselt allub asi Inglise kohtutele, lisatud võlakirjade emiteerija koostatud prospekti. Eelotsusetaotlusest ei nähtu piisava selgusega, kas see tingimus oli lepingus või kas sellele oli sõnaselgelt viidatud lepingudokumentides, mis kirjutati alla esmasturul võlakirjade emiteerimisel.

29      Seega tuleb teise küsimuse esimesele osale vastata, et olukorras, kus kohtualluvuse tingimus on lisatud võlakirjade emissiooniprospekti, on määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kirjalik vorminõue täidetud üksnes juhul, kui poolte esmasturul võlakirjade emiteerimisel allkirjastatud lepingus mainitakse selle tingimusega nõustumist või kui leping sisaldab sõnaselget viidet prospektile; selle peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

30      Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus vastavad asjaolud tuvastab, peab ta ka veel kindlaks tegema, kas Redi ja Profiti poolt järelturul võlakirjade loovutamisel alla kirjutatud lepingus on samuti mainitud kõnealuse tingimusega nõustumist või sisaldab see viidet prospektile. Kui see on nii, saab sellele tingimusele tugineda Profiti vastu.

31      Teise küsimuse teine osa muutub oluliseks ainult vastupidisel juhul, nimelt, kas võib kohtualluvuse tingimusele, mis võlakirja emiteerija ja võlakirja märkija vahel sõlmitud lepingus on kehtivalt kokku lepitud, tugineda kolmanda isiku suhtes, kes on eelnimetatud märkija käest omandanud võlakirja, ilma et oleks sõnaselgelt tingimusega nõustunud, ja kes esitas emiteerija vastu vastutuse tuvastamise hagi.

32      Euroopa Kohus on oma 7. veebruari 2013. aasta otsuse Refcomp (C‑543/10, EU:C:2013:62) punktis 33 asunud seisukohale, et kui teatava vara hilisem omandaja on esitanud vastutuse tuvastamise hagi tootja vastu, ei saa sel juhul, kui nende vahel puudub lepinguline suhe, leida, et nad on määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 tähenduses „kokku leppinud“ kohtu osas, kellele on tootja ja esimese omandaja vahel sõlmitud esialgses lepingus pädevus määratud.

33      Siiski on Euroopa Kohus mereveo lepingutega seotud asjade üle otsustades leidnud, et konossemendis sisalduvale kohtualluvuse tingimusele saab selle lepingu suhtes kolmanda isiku vastu tugineda, kui see saatja ja vedaja vaheline tingimus on kehtivaks tunnistatud ning kui kohaldatava riigisisese õiguse alusel on kolmandast isikust vedaja võtnud konossementi omandades üle saatja õigused ja kohustused. Euroopa Kohus on just selle konossemendi valdaja ja saatja vahelise asendumissuhte alusel leidnud, et konossemendi omandamise tõttu on tingimus valdaja suhtes siduv. Kui riigisiseses õiguses on niisugune suhe ette nähtud, puudub asja menetleval kohtul vajadus kontrollida, kas kolmas isik on sellele tingimusele oma nõusoleku andnud. Siinkohal on Euroopa Kohus tõepoolest rõhutanud konossemendi, mis on rahvusvahelise kaubanduse vahend reguleerimaks vähemalt kolme isiku vahelist suhet, ainulaadsust. Samuti on konossement kaubeldav väärtpaber, mis võimaldab omanikul kauba selle edasiliikumise ajal võõrandada omandajale, kes saab endale kõik saatja õigused ja kohustused suhetes vedajaga (vt selle kohta kohtuotsused, 19.6.1984, Russ, 71/83, EU:C:1984:217, punkt 24; 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 41; 9.11.2000, Coreck, C‑387/98, EU:C:2000:606, punktid 23–27, ja 7.2.2013, Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punktid 34–36).

34      Lisaks on Euroopa Kohus leidnud äriühingu aktsiate märkimise kohta, et aktsionäriks saades annab isik oma nõusoleku kõigi aktsiaseltsi põhikirjas toodud tingimuste, kaasa arvatud selles sisalduva kohtualluvuse tingimuse kohta, ja kõnealune aktsionär on selle tingimusega seotud, kui põhikirja hoitakse kohas, kus aktsionär saab sellega tutvuda: nagu äriühingu asukoht või avalik register (vt selle kohta kohtuotsus, 10.3.1992, Powell Duffryn, C‑214/89, EU:C:1992:115, punktid 19 ja 28).

35      Põhikohtuasjas on küsimus selles, kas vaidlusaluste võlakirjade emiteerija Commerzbank saab tugineda prospekti lisatud kohtualluvuse tingimusele Profiti vastu, kes on viimane nende võlakirjade märkija ja omandas võlakirjad Rediga sõlmitud lepingu alusel.

36      Käesoleva kohtuotsuse punktides 33 ja 34 viidatud kohtupraktikat silmas pidades tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt juhul, kui on tuvastatud – ja selle väljaselgitamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne –, et kõigepealt on kõnealune tingimus Commerzbanki ja võlakirjade esimese märkija Redi vahelises suhtes kehtiv; seejärel, kui Profit märkis need võlakirjad järelturul Redi juures, siis läksid talle üle Redi õigused ja kohustused, mis olid võlakirjadega seotud kohaldatava riigisisese õiguse järgi; ning viimaks oli Profitil võimalik tutvuda tingimust sisaldava prospektiga, mis eeldab omakorda, et prospekti saab kergesti kätte.

37      Järelikult tuleb teise küsimuse teisele osale vastata, et määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse tingimusele, mis sisaldub võlakirjade emiteerija koostatud emissiooniprospektis, võib tugineda kolmandate isikute suhtes, kes on need võlakirjad omandanud finantsvahendaja kaudu, kui on tuvastatud – ja selle väljaselgitamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne –, et esiteks on kõnealune tingimus kehtiv emiteerija ja finantsvahendaja vahelises suhtes; teiseks, kui kolmas isik märkis need võlakirjad järelturul, läksid talle üle finantsvahendaja õigused ja kohustused, mis olid võlakirjadega seotud kohaldatava riigisisese õiguse järgi; ning viimaks oli asjast puudutatud kolmandal isikul võimalik tutvuda tingimust sisaldava prospektiga.

38      Teise küsimuse kolmandas osas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas sel juhul, kui vastused kahele selle küsimuse eelnenud osale on eitavad, võib olla tegemist võimaliku, pooltele tuntud rahvusvahelise kaubanduse tavaga.

39      Kohtupraktikast nähtub, et huvitatud isikute tegelik nõustumus on alati üks määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkti c eesmärkidest, mille põhjuseks on soov takistada, et lepingusse ühe poole poolt lisatud kohtualluvuse tingimused ei jääks märkamatuks (vt selle kohta kohtuotsused, 20.2.1997, MSG, C‑106/95, EU:C:1997:70, punkt 17; ja 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 19).

40      Euroopa Kohus on siiski lisanud, et artikli 23 lõike 1 punkt c võimaldab eeldada nõustumuse olemasolu, kui selle kohta on olemas rahvusvahelise kaubanduse vastava haru tava, mida need samad pooled tunnevad või oleksid pidanud tundma (vt selle kohta kohtuotsused, 20.2.1997, MSG, C‑106/95, EU:C:1997:70, punkt 19; ja 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punktid 20 ja 21).

41      Selle kohta on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriigi kohus peab andma hinnangu, kas kõnealune leping kuulub rahvusvahelise kaubanduse valdkonda, ja kontrollima, kas rahvusvahelise kaubanduse selles harus, kus asjassepuutuvad pooled tegutsevad, kehtivad tavad ja kas pooled neid tavasid tegelikult ka tunnevad või võib nende tundmist pooltelt eeldada. Euroopa Kohtu ülesanne on anda liikmesriigi kohtule selleks vajalikud objektiivsed kriteeriumid (vt selle kohta kohtuotsused, 20.2.1997, MSG, C‑106/95, EU:C:1997:70, punkt 21; ja 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 23).

42      Esimese punkti puhul on selge, et käesolevas põhikohtuasjas kuulub leping rahvusvahelise kaubanduse valdkonda.

43      Teise punktiga seoses on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et tavade olemasolu ei saa kindlaks määrata ühe lepingupoole riigi seadusele viidates ega ka seoses rahvusvahelise kaubandusega üldiselt, vaid seda saab tuvastada ainult selles kaubanduse harus, milles lepingupooled tegutsevad (kohtuotsused, 20.2.1997, MSG, C‑106/95, EU:C:1997:70, punkt 23; ja 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 25).

44      Euroopa Kohus lisas samuti, et kaubandusharus kehtivad tavad siis, kui selle kaubandusharu ettevõtjad toimivad teatud tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt teatud kindlal viisil (kohtuotsused, 20.2.1997, MSG, C‑106/95, EU:C:1997:70, punkt 23; ja 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 26).

45      Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et niisuguse käitumise puhul ei ole vajalik, et see oleks kindlaks tehtav teatavates kindlaksmääratud riikides ega ka kõigi lepingupoolte riikides. Asjaolu, et riigi juhtivad ettevõtjad järgivad üldiselt ja regulaarselt rahvusvahelise kaubanduse kõnealuses harus tavasid, võib olla asjaolu, mis kergendab tava olemasolu tõendamist. Otsustava tähtsusega kriteerium on siiski see, kas selles rahvusvahelise kaubanduse harus, milles tegutsevad lepingupooled, toimivad ettevõtjad kõnealusel viisil üldiselt ja regulaarselt (kohtuotsus, 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 27).

46      Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et määruse nr 44/2001 artikkel 23 ei sisalda ühtegi vihjet avalikustamise vormi kohta ja seetõttu tuleb märkida, et tava olemasolu ei pea tõendama võimaliku avalikustatud teabega, mida konkreetsed ühendused või asutused võivad eelnevalt trükitud blankettidel välja anda ning milles sisaldub ka kohtualluvuse tingimus, kuigi see lihtsustab üldiselt ja regulaarselt teatud kindlal viisil järgitava tava tõendamist (kohtuotsus, 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 28).

47      Lisaks ei kaota käitumine, mis vastab niisuguse tava tunnustele, oma omadusi seetõttu, et seda kohtus vaidlustatakse – olenemata selle vaidlustamise ulatusest – niikaua, kuni vastava kaubandusala ettevõtjad teatud tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt sel kindlal viisil toimivad (vt selle kohta kohtuotsus, 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 29).

48      Mis puutub viimaks sellesse, kas pooled on tavast tegelikult või eeldatavalt teadlikud, siis nähtub kohtupraktikast, et seda saab tõendada eelkõige sellega, kui näidata, et pooled on varem sõlminud omavahelisi kaubandussuhteid või suhteid teiste isikutega, kes tegutsevad asjassepuutuvas sektoris, või kui näidata, et teatav käitumisviis on piisavalt tuntud, kuna seda järgitakse teatud tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt, nii et seda saab käsitada väljakujunenud tavana (kohtuotsused, 20.2.1997, MSG, C‑106/95, EU:C:1997:70, punkt 24; ja 16.3.1999, Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 43).

49      Nende asjaolude hulgas, mida tuleb arvestada, et teha põhikohtuasjas kindlaks, kas kohtualluvuse tingimuse lisamine prospekti kujutab endast poolte tegevusvaldkonnas niisugust kaubandustava, millest pooled on tegelikult või eeldatavalt teadlikud, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvestama samuti asjaolu, et prospekti oli eelnevalt heaks kiitnud Dublini börs ja see oli avalikkusele kättesaadav Dublini börsi veebilehel – näib, et seda ei ole Profit asja sisulise arutamise käigus ka vaidlustanud. Lisaks peab liikmesriigi kohus võtma arvesse asjaolu, et on üldteada, et Profit tegutseb ettevõtjana finantsinvesteeringute valdkonnas, ning tema varasemaid võimalikke kaubandussuhteid teiste põhikohtuasja pooltega. Liikmesriigi kohus peab ühtlasi kontrollima, kas võlakirjade emissiooniga turule kaasneb selles valdkonnas üldiselt ja regulaarselt prospekt, mis sisaldab kohtualluvuse tingimust ning kas niisugune tava on piisavalt tuntud, et seda saaks käsitada väljakujunenud tavana.

50      Järelikult tuleb teise küsimuse kolmandale osale vastata, et kohtualluvuse tingimuse märkimist võlakirjade emissiooniprospektis võib käsitada rahvusvahelisele kaubandustavale vastava vormina määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkti c tähenduses, mis lubab eeldada selle isiku nõusolekut, kelle vastu seda kasutatakse, kui on konkreetselt tõendatud – mille väljaselgitamine on liikmesriigi kohtu ülesanne –, et esiteks toimivad asjassepuutuva kaubandusharu ettevõtjad seda tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt sel viisil, ning teiseks on pooltel varasemad omavahelised kaubandussuhted või suhted teiste isikutega, kes tegutsevad asjassepuutuvas sektoris, või on kõnesolev käitumisviis piisavalt tuntud, nii et seda saab käsitada väljakujunenud tavana.

51      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et:

–        olukorras, kus kohtualluvuse tingimus on lisatud võlakirjade emissiooniprospekti, on määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kirjalik vorminõue täidetud üksnes juhul, kui poolte esmasturul võlakirjade emiteerimisel allkirjastatud lepingus mainitakse selle tingimusega nõustumist või kui leping sisaldab sõnaselget viidet prospektile;

–        kohtualluvuse tingimusele, mis sisaldub võlakirjade emiteerija koostatud emissiooniprospektis, võib tugineda kolmandate isikute suhtes, kes on need võlakirjad omandanud finantsvahendaja kaudu, kui on tuvastatud – ja selle väljaselgitamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne –, et kõigepealt on kõnealune tingimus kehtiv emiteerija ja finantsvahendaja vahelises suhtes; seejärel, kui kolmas isik märkis need võlakirjad järelturul, läksid talle üle finantsvahendaja õigused ja kohustused, mis olid võlakirjadega seotud kohaldatava riigisisese õiguse järgi; ning viimaks oli asjast puudutatud kolmandal isikul võimalik tutvuda tingimust sisaldava prospektiga, ja

–        kohtualluvuse tingimuse märkimist võlakirjade emissiooniprospektis võib käsitada rahvusvahelisele kaubandustavale vastava vormina määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkti c tähenduses, mis lubab eeldada selle isiku nõusolekut, kelle vastu seda kasutatakse, kui on eelkõige tõendatud – mille väljaselgitamine on liikmesriigi kohtu ülesanne –, et esiteks toimivad asjassepuutuva kaubandusharu ettevõtjad seda tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt sel viisil, ning teiseks on pooltel varasemad omavahelised kaubandussuhted või suhted teiste isikutega, kes tegutsevad asjassepuutuvas sektoris, või on kõnesolev käitumisviis piisavalt tuntud, nii et seda saab käsitada väljakujunenud tavana.

 Kolmas küsimus

52      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma kolmanda küsimusega sisuliselt saada selgitust, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et hagi, milles nõutakse lepingu tühiseks tunnistamist ja tühiseks tunnistatud akti alusel makstud summade tagastamist, on hõlmatud väljendiga „lepingutega seotud asjades“ kõnealuse sätte tähenduses.

53      Selle küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meelde tuletada, et väljendit „lepingutega seotud asjad“ selle sätte tähenduses ei saa mõista kui viidet kvalifikatsioonile, mille kohaldatav riigisisene õigus annab liikmesriigi kohtus käsitletavale õigussuhtele. Seda mõistet tuleb vastupidi tõlgendada autonoomselt, tuginedes määruse nr 44/2001 ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada selle ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (kohtuotsused, 17.6.1992, Handte, C‑26/91, EU:C:2015:37, punkt 10; 14.3.2013, Česká spořitelna, C‑419/11, EU:C:2013:165, punkt 45; ja 28.1.2015, Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 37).

54      4. märtsi 1982. aasta kohtuotsusest Effer (38/81, EU:C:1982:79) tulenevast kohtupraktikast nähtub, et liikmesriigi kohtu pädevus lepinguga seotud küsimuste lahendamisel hõlmab ka hinnangu andmist lepingu peamiste koostisosade kehtivusele, nii et sellise hinnangu andmine on asja lahendavale liikmesriigi kohtule kohtualluvuse kontrollimiseks määruse nr 44/2001 alusel ilmtingimata vajalik. Kui olukord oleks teistsugune, võiksid määruse nr 44/2001 artikli 5 sätted oma juriidilise ulatuse kaotada, juhul kui tunnistada, et nendes sätestatud reeglist möödaminekuks piisaks ühe poole väitest, et lepingut ei ole olemas. Määruse nr 44/2001 eesmärkide ja mõtte järgimine nõuab vastupidi eelnimetatud sätete tõlgendamist, nii et kohus, kelle poole on pöördutud lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks, peab kas või omal algatusel hindama kohtualluvuse olulisi tingimusi, võttes arvesse huvitatud poole esitatud otsustavaid ja asjakohaseid tõendeid lepingu olemasolu või puudumise kohta.

55      Tühiseks tunnistamise hagi ja õigusliku aluseta tagastamisnõuet sisaldava hagi vahelise seotuse puhul piisab sellest, kui märkida – nagu on sedastanud ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 –, et kui poolte vahel ei oleks olnud lepingulist seotust, milles pooled vabalt kokku leppisid, ei oleks ka kohustust täidetud ja puuduks õigus nõuda saadu tagastamist. Niisugusest põhjuslikust seosest tagastamisõiguse ja lepingulise seose vahel piisab, et tagastamisnõue oleks käsitatav lepingutega seonduva asjana.

56      Põhikohtuasjas ei ole kahtlust selles, et Profit ja Redi on omavahel lepinguga seotud; eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on teha kindlaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, kas Profitile läksid üle Redi õigused ja kohustused, mis olid riigisisese õiguse järgi seotud vaidlusaluste võlakirjadega niisugusel viisil, et Profiti ja Commerzbanki vahel on lepinguline suhe.

57      Käesoleva kohtuotsuse punktidest 54 ja 55 ilmneb, et niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi saab Profit pöörduda nii Rediga seotud suhetes kui ka Commerzbankiga seotud suhetes – mida küll eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, nagu käesoleva kohtuotsuse eelnevas punktis selgitatud – vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikele 1 lepingu täitmise koha kohtusse ka juhul, kui poolte vaidlus puudutab hagi esemeks oleva lepingu kehtivust.

58      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et hagid, milles nõutakse lepingu tühiseks tunnistamist ja sellest tühiseks tunnistatud lepingust tulenevalt aluseta makstud summade tagastamist, on hõlmatud väljendiga „lepingutega seotud asjades“ kõnealuse sätte tähenduses.

 Esimene küsimus

59      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esimese küsimusega sisuliselt seda, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui mitme kostja vastu on esitatud kaks nõuet, mille ese ja alus on erinevad ning mille vahel ei ole tulenevuse või vastuolu seost, piisab, kui nendest nõuetest ühe võimalik rahuldamine võib potentsiaalselt mõjutada nende huvide ulatust, mille kaitseks on esitatud teine nõue, kuna on oht vastuoluliste otsuste tegemiseks kõnealuse sätte tähenduses.

60      Kõigepealt olgu meenutatud, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 on ette nähtud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks võib juhul, kui kostjaid on mitu, kaevata kostja selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elu‑ või asukoht, tingimusel, et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et neid oleks soovitav menetleda ning otsuseid teha üheskoos.

61      Eesmärgi osas vastab määruse nr 44/2001 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse eeskiri kooskõlas selle määruse põhjendustega 12 ja 15 ühelt poolt soovile aidata kaasa tõrgeteta kohtumõistmisele, võimalikult vähendada samaaegsete menetluste võimalust ja vältida seeläbi eri menetlustest tuleneda võivaid vastuolulisi lahendeid (vt eelkõige kohtuotsused, 1.12.2011, Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 77; ja 12.7.2012, Solvay, C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 19).

62      Lisaks sellele tuleb kõnealuse valikulise kohtualluvuse eeskirja tõlgendamisel esiteks lähtuda määruse nr 44/2001 põhjendusest 11, mille kohaselt peavad kohtualluvuse eeskirjad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elu‑ või asukohaga ning seepärast peab see kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust (vt eelkõige kohtuotsused, 11.10.2007, Freeport, C‑98/06, EU:C:2007:595, punkt 36; ja 12.7.2012, Solvay, C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 20).

63      Teiseks, kuivõrd see valikulise kohtualluvuse eeskiri kaldub kõrvale kostja elu‑ või asukohajärgse kohtu pädevuse põhimõttest, mis on sätestatud määruse nr 44/2001 artiklis 2, tuleb seda tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei tohi kaugemale minna nimetatud määruses otseselt ette nähtud juhtudest (vt eelkõige kohtuotsused, 1.12.2011, Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12.7.2012, Solvay, C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 21).

64      Euroopa Kohus on veel otsustanud, et liikmesriigi kohtu pädevuses on hinnata, kas temale esitatud nõuded on omavahel seotud, st et nimetatud nõuete eraldi menetlemise korral on olemas vastuoluliste otsuste oht, ja seoses sellega võtta arvesse kõiki vajalikke toimikumaterjale (vt eelkõige kohtuotsused, 11.10.2007, Freeport, C‑98/06, EU:C:2007:595, punkt 41; 1.12.2011, Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 83; ja 12.7.2012, Solvay, C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 23).

65      Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus siiski, et selleks, et otsuseid saaks pidada niisugusteks, mis võivad olla vastuolulised määruse nr 44/2001 artikli 6 lõike 1 tähenduses, ei piisa erinevustest vaidluse lahenduses, vaid erinevus peab esinema ka sama faktilise ja õigusliku olukorra puhul (vt eelkõige kohtuotsused, 13.7.2006, Roche Nederland jt, C‑539/03, EU:C:2006:458, punkt 26; 11.10.2007, Freeport, C‑98/06, EU:C:2007:595, punkt 40; 1.12.2007, Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 79; ja 12.7.2012, Solvay, C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 24).

66      Selleks et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, hinnata liikmesriigi kohtusse esitatud erinevate nõuete vahelist seotust ning seega vastuoluliste otsuste tegemise ohtu, kui nende nõuete üle teha otsus eraldi, peab liikmesriigi kohus võtma eelkõige arvesse – nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktides 95–100 – faktilist ja õiguslikku erinevust esiteks halvast juhtimistegevusest tuleneva vastutuse tuvastamise menetluse ning teiseks ühe lepingu tühistamise ja õigusliku aluseta saadu tagastamismenetluse, mille tulemused on iseseisvad, vahel. Üksnes asjaolu, et ühe menetluse tulemus võib mõjutada teise tulemust, eelkõige et tagasimakstav summa võib mõju avaldada tühistamishagile ja õigusliku aluseta saadu tagasimaksmine vastutushagi üle otsustamisel võimaliku kahju hindamisele, ei ole piisav selleks, et pidada nende kahe menetluse raames otsuseid „vastuoluliseks“ määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses.

67      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata selliselt, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui mitme kostja vastu on esitatud kaks nõuet, mille ese ja alus on erinevad ning mille vahel ei ole tulenevuse või vastuolu seost, ei piisa sellest, kui nendest nõuetest ühe võimalik rahuldamine võib potentsiaalselt mõjutada nende huvide ulatust, mille kaitseks on esitatud teine nõue, juhul kui on oht vastuoluliste otsuste tegemiseks kõnealuse sätte tähenduses.

 Kohtukulud

68      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et:

–        olukorras, kus kohtualluvuse tingimus on lisatud võlakirjade emissiooniprospekti, on määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kirjalik vorminõue täidetud üksnes juhul, kui poolte esmasturul võlakirjade emiteerimisel allkirjastatud lepingus mainitakse selle tingimusega nõustumist või kui leping sisaldab sõnaselget viidet prospektile;

–        kohtualluvuse tingimusele, mis sisaldub võlakirjade emiteerija koostatud emissiooniprospektis, võib tugineda kolmandate isikute suhtes, kes on need võlakirjad omandanud finantsvahendaja kaudu, kui on tuvastatud – ja selle väljaselgitamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne –, et kõigepealt on kõnealune tingimus kehtiv emiteerija ja finantsvahendaja vahelises suhtes; seejärel, kui kolmas isik märkis need võlakirjad järelturul, läksid talle üle finantsvahendaja õigused ja kohustused, mis olid võlakirjadega kohaldatava riigisisese õiguse järgi seotud; ning viimaks oli asjast puudutatud kolmandal isikul võimalik tutvuda tingimust sisaldava prospektiga;

–        kohtualluvuse tingimuse märkimist võlakirjade emissiooniprospektis võib käsitada rahvusvahelisele kaubandustavale vastava vormina määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkti c tähenduses, mis lubab eeldada selle isiku nõusolekut, kelle vastu seda kasutatakse, kui on eelkõige tõendatud – mille väljaselgitamine on liikmesriigi kohtu ülesanne –, et esiteks toimivad asjassepuutuva valdkonna ettevõtjad seda tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt sel viisil, ning teiseks on pooltel varasemad omavahelised kaubandussuhted või suhted teiste isikutega, kes tegutsevad asjassepuutuvas sektoris, või on kõnesolev käitumisviis piisavalt tuntud, nii et seda saab käsitada väljakujunenud tavana.

2.      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et hagid, milles palutakse lepingu tühiseks tunnistamist ja sellest tühiseks tunnistatud lepingust tulenevalt alusetult makstud summade tagastamist, on hõlmatud väljendiga „lepingutega seotud asjades“ kõnealuse sätte tähenduses.

3.      Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui mitme kostja vastu on esitatud kaks nõuet, mille ese ja alus on erinevad ning mille vahel ei ole tulenevuse või vastuolu seost, ei piisa sellest, kui nendest nõuetest ühe võimalik rahuldamine võib potentsiaalselt mõjutada nende huvide ulatust, mille kaitseks on esitatud teine nõue, juhul kui on oht vastuoluliste otsuste tegemiseks kõnealuse sätte tähenduses.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: itaalia.