Language of document : ECLI:EU:C:2016:431

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 9. juunil 2016(1)

Kohtuasi C‑42/15

Home Credit Slovakia a.s.

versus

Klára Bíróová

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda esimese astme kohus, Slovakkia))

Tarbijakaitse – Tarbijakrediidilepingud – Direktiiv 2008/48/EÜ – Väljendi „koostatakse paberil või mõnel muul püsival andmekandjal“ tähendus – Liikmesriigi nõue, et dokument peab olema koostatud „kirjalikus vormis“ ja olema allkirjastatud – Tarbijakrediidilepingu kehtivus – Kohustuslik teave vastavalt direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõikele 2 – Krediidileping, mis ei sisalda kohustuslikku teavet, vaid milles viidatakse eraldi dokumendile – Riigisisesed karistused kohustusliku teabe esitamata jätmise eest – Proportsionaalsus





1.        Käesolevas eelotsusetaotluses palub selle esitanud Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda esimese astme kohus, Slovakkia) juhtnööre tarbijakrediidilepinguid reguleeriva direktiivi 2008/48/EÜ(2) tõlgendamiseks. Ta esitab mitu omavahel seotud küsimust selle direktiivi kohase ühtlustamise ulatuse kohta ja selle kohta, mil määral on liikmesriikidel keelatud eelkõige kehtestada või säilitada krediidilepingu sõlmimise vorminõudeid puudutavaid õigusnorme. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada järgmist: i) kas nõue, et krediidileping tuleb koostada „paberil või mõnel muul püsival andmekandjal“, on liidu õiguse autonoomne põhimõte; ii) kas see kohustus tähendab, et pooled peavad lepingu ka allkirjastama, ja kas kohustuslik teave, mida laenuandja peab laenuvõtjale esitama, tuleb esitada krediidilepinguga samas dokumendis; iii) kas laenuandja peab esitama lepingust tulenevate maksete täpsed tähtpäevad ja esitama tabeli, mis kajastab põhisumma vähenemist vastavalt maksete tegemisele laenulepingu kestuse jooksul, ja iv) kas teatavad karistused, mida kohaldatakse riigisisese õiguse kohaselt juhul, kui laenuandja ei ole esitanud kohustuslikku teavet, on proportsionaalsed.

 Euroopa Liidu õigusnormid

 Direktiiv 2008/48

2.        Direktiivi 2008/48 kaks peamist eesmärki on tagada tarbijate usalduse võitmiseks tarbijate võrdselt kõrgetasemeline kaitse ning luua tõeline siseturg. Nende eesmärkide saavutamiseks on mitmes põhivaldkonnas kehtestatud täielikult ühtlustatud ELi raamistik.(3) Tarbijad peaksid saama enne krediidilepingu sõlmimist adekvaatset teavet, mis võimaldab neil teha kaalutletud otsuse kõikide faktide alusel.(4) Liikmesriigid võivad lepinguõiguse krediidilepingute kehtivuse valdkonnas säilitada või kehtestada riigisiseseid norme, mis on kooskõlas liidu õigusega.(5) Kogu vajalik teave peaks olema krediidilepingus esitatud selgel ja arusaadaval viisil, et tarbija oleks teadlik oma õigustest ja kohustustest.(6) Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse selle direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusaktide rikkumise korral, ja tagama nende eeskirjade rakendamise. Karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.(7)

3.        Direktiivi 2008/48 artikkel 1 sätestab, et selle eesmärk on ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.

4.        Vastavalt direktiivi 2008/48 artiklile 2 kohaldatakse seda krediidilepingute suhtes, välja arvatud juhul, kui need on direktiivi kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud.

5.        Asjakohased on järgmised artiklis 3 sätestatud määratlused:

„a)      „tarbija“ – füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega;

b)      „krediidiandja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda krediiti oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames;

c)      „krediidileping“ – leping, millega krediidiandja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis, välja arvatud teenuste pideva osutamise lepingud või samalaadsete kaupade tarnimise lepingud, mille kohaselt tarbija tasub selliste kaupade või teenuste eest osamaksetega kogu lepingu kehtivuse aja jooksul;

[…]

m)      „püsiv andmekandja“ – vahend, mis võimaldab tarbijal säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada;

[…]“

6.        Krediidilepingu sõlmimisele eelnev teave ja toimingud on sätestatud II peatükis. Selles peatükis sisalduva artikli 5 lõige 1 sätestab, et lepingu sõlmimisele eelnev teave tuleb esitada paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.(8)

7.        Kohustust anda tarbijatele teavet paberil või mõnel muul püsival andmekandjal korratakse ka mitmes muus direktiivi 2008/48 sättes.(9)

8.        Artikli 10 lõige 1 sätestab:

„Krediidileping koostatakse paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

Kõik lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega.“

9.        Artikli 10 lõige 2 sisaldab loetelu 22 teabeelemendist, mis tuleb krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustada (edaspidi „kohustuslik teave“). See loetelu sisaldab muu hulgas järgmist:

„h)      tarbija poolt tehtavate maksete summa, arv ja sagedus ning vajaduse korral tagasimaksete sooritamise järjekord erineva laenuintressiga laenujääkide puhul;

i)      kui tegemist on fikseeritud kestusega krediidilepingu põhiosa tagasimaksmisega, siis tarbija õigus saada taotluse korral ja tasuta mis tahes hetkel kogu krediidilepingu kestuse jooksul tagasimaksetabeli kujul esitatav loetelu.

Tagasimaksetabelis näidatakse ära võlgu olevad summad ning selliste summade tagasimaksmisega seotud tähtajad ja tingimused; tabelis esitatakse iga tagasimakse jaotus, näidates ära laenu põhiosa tagasimakse, laenuintressi alusel arvutatud intressi ning vajaduse korral lisakulud; kui intressimäär ei ole fikseeritud või kui krediidilepingu alusel võib lisakulusid muuta, sisaldab tagasimaksetabel selgel ja kokkuvõtlikul viisil viidet asjaolule, et tabelis sisalduvad andmed kehtivad ainult seni, kuni laenuintressi või lisakulusid krediidilepingu kohaselt muudetakse;

[…]“

10.      Artikli 10 lõige 3 sätestab: „[l]õike 2 punkt i kohaldamisel teeb krediidiandja tarbijale tasuta mis tahes hetkel kogu krediidilepingu kestuse jooksul kättesaadavaks tagasimaksetabeli kujul esitatava loetelu“.

11.      Artikkel 22 näeb ette, et kuna see direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma riigisiseses õiguses säilitada või vastu võtta selles direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.

12.      Vastavalt artiklile 23 peavad liikmesriigid kehtestama tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida kohaldatakse selle direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral.

 Direktiiv 97/7/EÜ

13.      Direktiiv 97/7/EÜ(10) sisaldab sätteid, mille eesmärk on kaitsta kauglepinguid sõlmivaid tarbijaid. Vastavalt selle artiklile 4 tuleb enne sidevahendi abil lepingu sõlmimist anda tarbijale teatavat teavet.(11) Selle direktiivi artikli 5 kannab pealkirja „Teavet kinnitav kiri“. Selle lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Tarbija peab saama artikli 4 lõike 1 punktides a–f nimetatud teabe kohta kinnituse kas kirjalikult või mõne muu talle kättesaadava ja tema poolt kasutatava püsiva andmekandja kaudu aegsasti lepingu täitmise ajal ning hiljemalt tarnimise ajal, kui kaup ei ole mõeldud tarnimiseks kolmandatele isikutele, juhul kui tarbija ei ole enne lepingu sõlmimist juba saanud teavet kirjalikult või mõne muu talle kättesaadava ja tema poolt kasutatava püsiva andmekandja kaudu.“(12)

 Riigisisesed õigusnormid

14.      Slovakkia tsiviilseadustiku(13) kohaselt on kirjalikus vormis koostatud tehing kehtiv, kui pool(ed) on selle allkirjastanud.(14) Tehing on kehtetu, kui see pole koostatud seaduses ette nähtud (või poolte kokkulepitud) vormis.

15.      Slovakkia äriseadustiku(15) kohaselt võib osa krediidilepingu sisust olla väljendatud ka viitena organisatsiooni tehingu üldtingimustele.

16.      Tarbijakrediidileping koostatakse kirjalikus vormis ja kumbki lepingupool peab saama vähemalt ühe eksemplari paberil või muul püsival andmekandjal.(16) Tarbijakrediidileping peab sisaldama muu hulgas selliseid andmeid nagu põhisumma, intressi ja lisatasude suurus, arv ja maksetähtajad ning vajaduse korral tagasimaksete sooritamise järjekord erineva laenuintressiga tarbijakrediidi jääkide puhul.(17) Tarbijal on õigus küsida krediidilepingu kestuse ajal mis tahes hetkel väljavõtet tagasimaksetabelist (põhisumma tagasimaksete(18) korral).(19)

17.      Kui tarbijakrediidileping ei ole koostatud kirjalikus vormis ega sisalda tarbijakrediidi seaduse kohaselt nõutavat teavet, loetakse tarbijakrediit antuks ilma intressi ja lisatasudeta.(20)

 Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

18.      Põhikohtuasja hageja, Home Credit Slovakia a.s (edaspidi „laenuandja“) ja kostja Klára Bíróová (edaspidi „laenuvõtja“) sõlmisid 29. juunil 2011 tarbijakrediidilepingu tüüplepinguvormil, mida tuli kirjalikult täiendada. Laenuvõtja sai 700 eurot krediiti. Ta nõustus maksma tagasi kokku 1087,56 eurot 32,5‑euroste kuumaksetega. Laen tuli tagasi maksta 36 kuu jooksul selle andmisest.

19.      Laenuvõtja allkirjastas krediidilepingu, kinnitades, et talle on krediiditingimused teatavaks tehtud ning ta on nendega nõus ja peab neid tingimusi siduvaks. Krediidilepingule lisati tehingutingimused „Äriühingu Home Credit Slovakia, a.s. krediidilepingute tingimused – laen“ (edaspidi „tehingu üldtingimused“), mis tähistati iga lehekülje ülanurgas koodiga ISH111. Laenuvõtja kinnitas krediidilepingut allkirjades, et talle on tehingu üldtingimused teatavaks tehtud, et ta on neist teadlik ja saab kõigist neist tingimustest aru, ning väljendas nende tingimuste siduvuse suhtes oma tahet. Tehingu üldtingimusi ei allkirjastanud ei laenuandja ega laenuvõtja. Nendes tingimustes on muu hulgas märgitud, et laenuvõtja on kohustatud maksma võetud krediidisumma tagasi nõuetekohaselt ja tähtajaks, perioodiliste kuumaksetena, mille arv, suurus ja maksetähtaeg täpsustatakse lepingus. Laenuvõtjal on õigus küsida igal ajal lepingu kehtivuse jooksul tasuta väljavõtet tagasimaksetabelist, milles on märgitud osamaksete määrad, maksetähtajad ja tingimused, sealhulgas iga osamakse jaotus, mis hõlmab krediidi põhiosa tagasimakset, tavaintressi ja (võimalikke) lisatasusid.

20.      Krediiditingimustes ei ole täpsustatud krediidiintressi arvutamist ega ole täpselt kindlaks määratud kuumakse (32,50 eurot) intressi ja lisatasude osa ega krediidi põhiosa tagasimakse osa.

21.      Laenuvõtja tegi lepingu alusel ainult kaks tagasimakset. 26. aprillil 2012 esitas laenuandja kogu antud krediidisumma tagasimaksmise nõude. Ta taotles järgmiste summade maksmist: i) krediidi põhiosa, ii) intress, iii) viivis ja iv) leppetrahv. Laenuvõtja ei maksnud midagi. Laenuandja esitas seejärel kohtule hagi ja nõudis 1155,52 euro tasumist koos viivisega, mis tuli arvutada 0,024% suuruse päevamääraga 778,34 euro suuruselt summalt alates 11. veebruarist 2014 kuni lõpliku maksmise kuupäevani.

22.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituse kohaselt peab tarbijakrediidileping olema vastavalt riigisisestele õigusnormidele kirjalikus vormis ning sisaldama teatavat teavet, sealhulgas tagasimakstava krediidisumma, intressi ja lisatasude suurus, arv ja maksetähtajad ning vajaduse korral tagasimakseteave.(21) Poolte allkirjastamata krediidileping ei vasta riigisisestele õigusnormidele ja on seega kehtetu.(22) Põhikohtuasjas on see teave (kohustusliku teabe osa) esitatud allkirjastamata tehingu üldtingimuste all. Seega kerkib küsimus, kas 29. juunil 2011 sõlmitud tarbijakrediidileping on kehtiv? Eelöeldut arvestades taotleb eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsust seitsme küsimuse kohta, mis on vahest lihtsamini mõistetavad kokkuvõtlikul kujul esitatuna.

Esimene ja teine küsimus

–        Mida tähendab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 1 kasutatud väljend „paberil või mõnel muul püsival andmekandjal“ koosmõjus artikli 3 punktiga m? – Kas see väljend hõlmab ainult krediidilepingu poolte allkirjastatud füüsilist dokumenti? – Kas see dokument peab sisaldama artikli 10 lõikes 2 sätestatud kohustuslikku teavet? – Kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 1 sätestatud nõuetega on kooskõlas, kui kohustuslik teave on eraldi dokumendis, nagu tehingu üldtingimustes, mis ei ole krediidilepingu poolte allkirjastatud, ja kui krediidilepingus viidatakse sellele dokumendile?

–        Mil määral ühtlustab direktiiv 2008/48 selle artikli 10 lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks täielikult õigusnormid krediidilepingusse lisatava teabe kohta, nii et riigisisesed õigusnormid on vastuolus nende sätetega, kuna need: i) nõuavad, et kohustuslik teave oleks esitatud ühes dokumendis, mille krediidilepingu pooled on allkirjastanud, või ii) tähendavad, et krediidilepingul ei saa olla täit õigusjõudu, sest osa kohustuslikust teabest on eraldi dokumendis, nagu tehingu üldtingimustes?

Kolmas ja neljas küsimus

–        Kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis h kasutatud väljendit „maksete sagedus“ tuleb tõlgendada nii, et laenuandja on kohustatud täpsustama krediidilepingus iga makse täpse tähtpäeva, või piisab, kui leping sisaldab iga makse tähtpäevale osutamiseks viidet objektiivselt kindlaksmääratavatele kriteeriumidele? – Kas viimasel juhul võib selle teabe esitada eraldi dokumendis, millele krediidilepingus viidatakse, näiteks „tehingu üldtingimustes“, mida pooled ei ole allkirjastanud?

Viies ja kuues küsimus

–        Kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti h koosmõjus punktiga i tuleb tõlgendada nii, et tähtajaline krediidileping, mille puhul toimub krediidi põhiosa tagasimaksmine üksikute osamaksetena, ei pea sisaldama tagasimaksetabelit ning laenuandja võib selle asemel esitada asjaomase teabe laenuvõtjale viimase taotlusel? Või on laenuandja kohustatud esitama tagasimaksetabeli krediidilepingus lepingu kehtivuse alguskuupäevast alates ja kas laenuvõtjal on ka õigus taotleda krediidilepingu kehtivusajal tagasimaksetabelit, mis sisaldab maksegraafikut alates selle taotluse esitamise kuupäevast? Kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis h sätestatud teabenõuded on täielikult ühtlustatud kooskõlas selle direktiivi artikli 22 lõikega 1, nii et liikmesriikidel on keelatud nõuda tagasimaksetabeli lisamist krediidilepingusse?

Seitsmes küsimus

–        Kas juhul, kui laenuandja jätab esitamata enamiku direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud teabest, on karistus, mis määratakse riigisisese õigusnormi kohaselt, mille alusel leitakse, et krediidileping on sõlmitud ilma intressi ja lisatasudeta (st et laenuvõtja on kohustatud tagasi maksma üksnes krediidi põhisumma), proportsionaalne selle direktiivi artiklite 1 ja 23 eesmärgiga?

23.      Kirjalikke seisukohti esitasid Saksamaa valitsus ja Slovakkia valitsus, samuti Euroopa Komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 24. veebruaril 2016, kuulati ära Slovaki Vabariigi ja komisjoni suulised seisukohad.

 Hinnang

 Esimene ja teine küsimus: tarbijakrediidilepingu sõlmimisega seotud vorminõuete ühtlustamise ulatus

24.      Tarbijatele teabe esitamise regulatiivse meetodi aluseks on põhimõte, et teadlik tarbija oskab paremini valida kõige kasulikuma krediidipakkumise ja püüab ühtlasi tagada, et on teadlik tarbijakrediidilepingust tulenevatest õigustest ja kohustustest. Et saavutada need eesmärgid, ei tohi teavitamine olla lühiajaline – pigem peab teave olema tarbijale püsivalt kättesaadav.

25.      Seda arvesse võttes määratletakse direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis m mõiste „püsiv andmekandja“ järgmiselt: „vahend, mis võimaldab tarbijal säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada“. Väljendil „paberil“ tähendust ei ole siiski määratletud. Seda väljendit tuleb seega tõlgendada võttes arvesse nii selle tähendust tavakeeles kui ka õiguslikku konteksti ja direktiivi 2008/48 eesmärki.(23)

26.      Artikli 10 lõike 1 kontekstis viitab väljend „paberil“ andmekandjale, millel krediidileping koostatakse ja tarbijale edastatakse. Väljendist „või mõnel muul püsival andmekandjal“ võib välja lugeda, et paberit käsitatakse konkreetse püsiva andmekandjana või vahendina, mille abil edastatakse tarbijale krediidileping vastavalt direktiivile 2008/48. Artikli 10 lõike 1 teises lõigus märgitakse, et kõik lepingupooled peavad saama krediidilepingu koopia. Ka see viitab sellele, et artikli 10 lõige 1 puudutab andmekandjat, millel asjaomane leping tehakse tarbijale kättesaadavaks.

27.      Paberil krediidilepingul on järgmised omadused, mis vastavad direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti m (mõiste „püsiv andmekandja“ määratlus) nõuetele: see võimaldab tarbijal säilitada isiklikult talle suunatud teavet ja tagada, et krediidilepingu sisu ei muudeta ja et teave on piisava aja jooksul kättesaadav. See on kooskõlas tarbijate kõrgetasemelise kaitse saavutamise nõudega, tagades eelkõige, et tarbija on teadlik oma krediidilepingust tulenevatest õigustest ja kohustustest.

28.      Sama käsitlusviisi kajastavad direktiivi 2008/48 teised sätted, mis puudutavad tarbijate õigust saada krediidilepinguga seotud teavet.(24)

29.      Seega viitab nõue, et krediidileping peab olema koostatud paberil, ühtlasi sellele, et leping peab olema kirjalik – see on kooskõlas artikli 10 lõikes 1 sätestatud krediidilepingu paberil koostamise nõude igapäevase tähendusega.

30.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma eelotsusetaotluses (ja seda kinnitasid nii Slovakkia valitsus kui ka komisjon), et artikli 10 lõike 1 slovakikeelses versioonis on väljend „paberil“ tõlgitud sõnaga „písomne“, mis vastab täpselt ingliskeelsele väljendile „in writing“ („kirjalikult“). Ometigi tundub, et valitud sõna võib pigem kajastada riigisiseses õiguses sätestatud nõuet, mille kohaselt peab dokument olema lepingupoolte allkirjastatud, kui olla täpselt samaväärne väljendiga „paberil“, mida kasutatakse teatavates teistes direktiivi 2008/48 keeleversioonides.(25)

31.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu õiguse sätte keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada, lähtudes selle õigusakti eesmärgist ja üldisest ülesehitusest, mille osa see säte on.(26)

32.      Artikli 10 lõike 1 kontekstis on väljend „paberil või mõnel muul püsival andmekandjal“ liidu õiguse mõiste ja sellel peab seega olema kõikides liikmesriikides sama tähendus. Eespool esitatud punktidest 24 ja 26 ilmneb, et see väljend viitab vahendile, mille abil krediidileping tarbijale antakse.

33.      Lisaks on väljendit „kirjalikult“ kaugmüügidirektiivi artikli 5 lõikes 1 kasutatud väljendi „paberil“ sünonüümina.(27) Kohtuotsuses Content Services kaalus Euroopa Kohus, kas järgides kaubandustava, mis teeb tarbijale selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud teabe kättesaadavaks üksnes veebisaidil asuva hüperlingi kaudu, täidab asjaomane ettevõtja nõuet, mille kohaselt tuleb tagada, et tarbija saab kirjaliku kinnituse kohustusliku teabe kohta. Euroopa Kohus leidis, et väljend „kirjalikult“ kujutab endast alternatiivi väljendile „muu püsiva andmekandja kaudu“.(28)

34.      Seega, isegi kui direktiivi slovakikeelses versioonis kasutatakse artikli 10 lõikes 1 sätestatud krediidilepingu koostamise kohustusele viidates väljendit „kirjalikult“, mitte väljendit „paberil“, on minu arvates nendel kahel väljendil selle sätte kohaldamisel sama tähendus.

35.      Mõiste „krediidileping“ on määratletud direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis c. Artikli 10 lõike 2 sõnastusest tulenevalt tuleb selles ette nähtud teave esitada kõikides krediidilepingutes. See teave ja krediidileping ei pea küll tingimata olema ühes dokumendis, kuid artikli 10 lõike 1 nõuetele vastamiseks peab siiski iga leping olema koostatud paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

36.      Seda seisukohta kinnitab direktiivis 2008/48 sätestatud kord. Artiklis 5 sätestatud lepingueelset teavet ei tule esitada pakkumisega samas dokumendis (artikli 5 lõige 1). See teave esitatakse eraldi dokumendis „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“.(29) Kohustusliku teabe esitamine krediidilepingust erinevas dokumendis ei ole seega direktiivi 2008/48 korraga vastuolus.

37.      Miski artiklis 10 ei viita sellele, et krediidileping peab olema poolte allkirjastatud või koosnema ühest dokumendist.(30) Sõnastus, mille kohaselt artikli 10 kohaldamine „ei piira krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist“, koosmõjus põhjendusega 30, milles märgitakse, et direktiiviga 2008/48 ei reguleerita lepinguõiguse kohaldamist krediidilepingute kehtivuse valdkonnas, viitab sellele, et kõnealune säte ei reguleeri lepingu sõlmimise vorminõuetega seotud küsimusi.

38.      Kuivõrd suur kaalutlusruum tarbijakrediidilepingutega seotud riigisiseste õigusnormide säilitamisel või kehtestamisel liikmesriikidele jääb, on vaidlusküsimus. Keeruline on kindlaks teha, millal täpselt välistavad ühtlustatud õigusnormid sellise kaalutlusruumi – ometigi palub eelotsusetaotluse esitanud kohus juhtnööre just selles küsimuses.

39.      Direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikest 1, mida tuleb tõlgendada lähtuvalt selle direktiivi põhjendustest 9 ja 10, tuleneb, et see direktiiv näeb seoses selle kohaldamisalasse kuuluvate krediidilepingutega ette täieliku ühtlustamise. Liikmesriigid ei või seega ühtlustamisega hõlmatud valdkonnas oma riigisiseses õiguses säilitada või vastu võtta kõnealuses direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.(31)

40.      Artiklist 1 nähtub siiski selgelt, et direktiiviga 2008/48 ühtlustatakse ainult tarbijakrediidilepinguid puudutavate liikmesriikide eeskirjade teatavad aspektid. Ühtlustamisega hõlmamata valdkondades võivad liikmesriigid vabalt säilitada või vastu võtta riigisiseseid eeskirju.

41.      Käesolevas asjas ei ole vaidluse all põhikohtuasjas arutusel oleva krediidilepingu kuulumine direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse. Seepärast on vaja kindlaks teha liidu õigusnormidega teostatud ühtlustamise ulatus.

42.      Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõigete 1 ja 2 sõnastusest ilmneb, et direktiiviga ühtlustatakse teabe liigid, mis tuleb krediidilepingutes esitada; kõik lõikes 2 loetletud 22 teabeelementi tuleb tarbijale krediidilepingus esitada. Direktiiv 2008/48 reguleerib ka seda, kuidas artikli 10 lõikes 2 sätestatud teave tuleb esitada (paberil või mõnel muul püsival andmekandjal), ja näeb ette, et see tuleb esitada „[…] selgelt ja kokkuvõtlikult […]“.

43.      Kuigi on tõsi, et liidu õigus näeb ette ametlikud nõuded teistes valdkondades, nagu Euroopa maksekäsu puhul,(32) ei kuulu sellised lepingute sõlmimise vormiküsimused direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse. Direktiiviga 2008/48 ei ühtlustata seega seda, kas krediidileping peab olema allkirjastatud või kas kohustuslik teave ja krediidi andmise tingimused tuleb esitada ühes dokumendis.

44.      Slovakkia õigusnormid ei ole täiesti selged. Ühest küljest on Slovakkia tsiviilseadustikus sätestatud, et kirjalikus vormis koostatud tehing on kehtiv ainult siis, kui pool(ed) on selle allkirjastanud.(33) Teisest küljest võib Slovakkia äriseadustiku kohaselt osa krediidilepingu sisust olla väljendatud ka viitena organisatsiooni tehingu üldtingimustele.(34) Tarbijakrediidi seadus näeb ette tarbijakrediidilepingu sisu.(35) Ometigi ei tea Euroopa Kohus, kuidas need eri riigisisesed õigusnormid täpselt vastastikku toimivad.

45.      Eelotsusetaotluses esitatud faktid viitavad sellele, et krediidileping (mille laenuvõtja allkirjastas) sisaldas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 sätestatud kohustusliku teabe mõningaid elemente. Laenuandja tehingu üldtingimusi, milles esitati mõni (võib-olla mitte kõik) muu kohustusliku teabe element, ei allkirjastanud ei laenuvõtja ega laenuandja. Jääb selgusetuks, kas – ja kui jah, siis kuivõrd – allkirjastatud krediidilepingus juhiti laenuvõtja tähelepanu sellele, kus tehingu üldtingimustes täpselt on esitatud need kohustusliku teabe elemendid, mida allkirjastatud krediidileping ei sisalda.

46.      Püüdes aidata Euroopa Kohtul anda liikmesriigi kohtule juhtnööre, käsitlen seetõttu seda probleemi järgmiselt.

47.      Esiteks on küsimus selles, kas direktiiviga 2008/48 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt tuleb kogu kohustuslik teave esitada kirjalikult ühes allkirjastatud dokumendis.

48.      Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Kohustuslik teave esitataks paberil ja kogu see teave esitataks tarbijale, vastates seega artikli 10 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Tarbija tähelepanu juhitaks kergesti kogu teabele, mis on talle vajalik teadliku valiku tegemiseks, sest kõnealune teave sisalduks ühes dokumendis. Selline riigisiseses õiguses sätestatud nõue edendaks seega direktiivi eesmärki tagada tarbijate kõrgetasemeline kaitse ega takistaks minu hinnangul direktiivi teise, nimelt siseturu edendamise eesmärgi saavutamist.(36) Kuigi direktiiv 2008/48 ei sisalda nõuet, et kogu kohustuslik teave peaks olema ühes allkirjastatud dokumendis, ei takista see ka selle kehtestamist.

49.      See ei tähenda, et liikmesriikidel on täielik vabadus kehtestada tarbijakrediidilepingu sõlmimisega seotud täiendavaid vorminõudeid. Näiteks küsis Euroopa Kohus kohtuistungil, kas oleks vastuvõetav nõuda, et iga tarbijakrediidileping peaks olema mõlema poole poolt allkirjastatud notari juuresolekul. Selline kord võib tõepoolest parandada tarbijate kaitset. Ometigi muudaks see oluliselt direktiiviga saavutatud tasakaalu kahe eesmärgi – tarbijate kõrgetasemeline kaitse ja siseturu toimimise edendamine – vahel, ilmselgelt viimase eesmärgi kahjuks. See kohustaks mõlemaid pooli (kuid koormus lasuks tõenäoliselt peamiselt laenuandjatel) järgima vorminõudeid, millega kaasnevad palju suuremad kulud; see võib väga hästi toimida ka tarbijast erinevas liikmesriigis asuvate laenuandjate kahjuks. Sel põhjusel leian, et selline nõue jääb väljapoole kaalutlusruumi, mida liikmesriigid endiselt omavad selliste lepingute sõlmimist puudutavate riigisiseste õigusnõuete kehtestamisel.

50.      Teiseks on küsimus selles, kas direktiiviga 2008/48 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt võib kohustusliku teabe elemendid esitada paberil laenuandja tehingu üldtingimustes, mitte (allkirjastatud) tarbijakrediidilepingus.

51.      Minu arvates tuleb sellele küsimusele taas vastata eitavalt, kuid teatavatel lisatingimustel. Nagu varemgi esitataks kohustuslik teave paberil ja kõik see teave esitataks tarbijale (kuigi see on jaotatud kahe dokumendi vahel), vastates seega endiselt artikli 10 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Sellega on kõik korras. Ometigi, kui teave on jaotatud kahe dokumendi vahel, on ilmne oht, et tarbija asetatakse olukorda, kus ta ei saa teha talle pakutud tehingu täielikku, teadlikku ja õigeaegset hindamist, nagu on direktiiviga 2008/48 ette nähtud.

52.      Seetõttu pean sellise korra vastuvõetavuse eesmärgil vajalikuks riigisiseses õiguses järgmiste täiendavate miinimumtingimuste kehtestamist: i) eraldi dokumendid, mis koos sisaldavad kogu kohustuslikku teavet, tuleb esitada tarbijale ühel ja samal ajal ja enne lepingu sõlmimist (et tarbijal oleks võimalik hinnata pakutud tehingut enne, kui ta nõustub end sellega siduma); ii) krediidileping peab sisaldama selgeid ja täpseid viiteid laenuandja tehingu üldtingimuste konkreetsetele osadele, võimaldades seega tarbijal täpselt tuvastada, kust leida kohustusliku teabe iga element, mis ei ole krediidilepingus esitatud;(37) iii) peab olema selgelt tõendatud, et tarbijale esitati tõepoolest õigel ajal (ja igal juhul enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist) kogu kohustuslik teave.

53.      Seda, kas riigisisesed õigusnormid järgivad neid tingimusi ja kas need on seetõttu direktiiviga 2008/48 vastuolus või mitte, peab otsustama liikmesriigi kohus, kelle ainupädevuses on faktiliste asjaolude hindamine ja riigisisese õiguse toimimise tõlgendamine.

54.      Seetõttu leian, et direktiivi 2008/48 artiklis 10 kasutatud väljend „paberil või mõnel muul püsival andmekandjal“ hõlmab nii poolte sõlmitud krediidilepingu tingimusi kui ka direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 loetletud teabeelemente, mis moodustavad krediidilepingu osa. Artiklis 10 ei ole sätestatud nõuet, et krediidileping peab olema poolte poolt allkirjastatud või et artikli 10 lõikes 2 loetletud teave tuleb esitada ühes dokumendis. Direktiiviga 2008/48 ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis nõuab kogu kohustusliku teabe esitamist kirjalikult ühes allkirjastatud dokumendis. Samuti ei ole direktiiviga 2008/48 vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt võib kohustusliku teabe elemendid esitada paberil või mõnel muul püsival andmekandjal laenuandja tehingu üldtingimustes, mitte (allkirjastatud) tarbijakrediidilepingus, tingimusel et on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: i) kohustuslikku teavet sisaldavad eraldi dokumendid tuleks esitada tarbijale ühel ja samal ajal ja enne lepingu sõlmimist; ii) krediidileping peaks sisaldama selgeid ja täpseid viiteid kohustuslikule teabele ning näitama, kust seda võib laenuandja tehingu üldtingimustes leida, ja iii) laenuandja peaks suutma tõendada, et ta on esitanud tarbijale kohustusliku teabe enne lepingu sõlmimist. Liikmesriigi kohus peab hindama, kas riigisisesed õigusnormid on nende tingimustega kooskõlas ja kas need on seega direktiiviga 2008/48 vastuolus või mitte.

 Kolmas ja neljas küsimus: kohustuslik teave maksete sageduse kohta (artikli 10 lõike 2 punkt h)

55.      Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis h sätestatakse, et tarbijale tuleb kohustusliku teabena esitada „tarbija poolt tehtavate maksete summa, arv ja sagedus“. Selles ei märgita, et krediidilepingus tuleb täpsustada iga makse tähtpäev. Tarbijatele esitatav lepingueelne teave (artikkel 5) ja lepingu sõlmimise ajal esitatav teave (artikkel 10) kattuvad teataval määral.(38) See on kooskõlas direktiivi 2008/48 tarbijakaitse eesmärgiga. Tarbija peab teadma, millal on krediidi tagasimakse tähtajad. See eesmärk siiski saavutatakse, tingimusel et laenuandja kasutab objektiivselt kindlaksmääratavaid kriteeriume. Kõige ilmsem meetod on esitada vastav kalenderplaan või kasutada eelotsusetaotluse esitanud kohtu soovitatud sõnastust, näiteks „kuumaksed tuleb tasuda kalendrikuu 15. kuupäevaks“.

56.      Asjaomaste õigusnormide kujunemislugu näitab, et kohustus märkida maksete summa, arv ja sagedus või tähtpäevad kehtestati esimest korda direktiiviga 90/88/EMÜ,(39) mis lisas selle nõude direktiivi 87/102/EMÜ(40) artikli 4 lõike 2 punkti c. Võlausaldajatele anti sõnaselgelt valikuvõimalus: täpsustada kas maksete arv ja sagedus või tähtpäevad. Ma ei käsita praegust sõnastust (uue) kehtestatud nõudena, millega tehakse kohustuslikuks maksetähtpäevade täpsustamine.

57.      Seetõttu leian, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis h kasutatud väljend „maksete sagedus“ ei nõua laenuandjalt iga krediidilepingu alusel tehtava makse täpse tähtpäeva märkimist.

 Viies ja kuues küsimus: kohustuslik teave tagasimaksetabeli kohta (artikli 10 lõike 2 punkt i)

58.      Kui tegemist on tähtajalise krediidilepingu põhiosa tagasimaksmisega, siis on tarbijal õigus küsida igal ajal kogu krediidilepingu kehtivuse jooksul tasuta väljavõtet tagasimaksetabelist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab teada, kas selline tabel tuleb esitada ka poolte sõlmitud krediidilepingus.

59.      Minu arvates ei tule.

60.      Artikli 10 lõike 2 punkt i ühtlustab tagasimaksetabeli esitamise nõuet ja selle tabeli sisu käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavad aspektid. Õigusnormid selle kohta, millal võib tabelit taotleda ja millist teavet peab tabel sisaldama, on seega täielikult ühtlustatud.

61.      Artikli 10 lõike 2 punkti i sõnastusest ilmneb, et tarbijal on õigus küsida tagasimaksetabelit igal ajal kogu krediidilepingu kehtivuse jooksul. Kui laenuandjad on kohustatud esitama tabeli ainult krediidilepingu allkirjastamisel, oleks väljend „[…] tarbija õigus saada taotluse korral ja tasuta mis tahes hetkel kogu krediidilepingu kestuse jooksul tagasimaksetabeli kujul esitatav loetelu“ mittevajalik ja tarbijatele sellest tulenev õigus oleks palju vähem kasulik. Krediidilepingu kehtivuse alguses esitatud tagasimaksetabel oleks praktiliselt sama mis tahteavaldus eelseisva kohta. See ei võimalda tarbijal näha, kuidas kulgeb krediidi tagasimaksmine. Selleks peab ta küsima ajakohastatud tabelit.

62.      Niisugust tõlgendust kinnitab artikli 10 lõige 3, mis koostoimes artikli 10 lõike 2 punktiga i viitab sellele, et laenuandja peab esitama laenuvõtjale viimase taotlusel ajakohastatud tagasimaksetabeli.

63.      Seepärast leian, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti i tuleks tõlgendada nii, et tagasimaksetabel tuleb esitada siis, kui tegemist on tähtajalise krediidilepingu põhiosa tagasimaksmisega ja tarbija on taotlenud tagasimaksetabelit. Nende kahe tingimuse puudumisel ei ole laenuandjad kohustatud sellist teavet direktiivi 2008/48 alusel esitama. Ma ei arva siiski, et riigisisene õigusnorm, mis näeb ette täiendava tabeli esitamise krediidilepingu kehtivuse alguses, kahjustaks direktiivi 2008/48 kumbagi eesmärki. Seepärast leian, et liikmesriikidel ei ole keelatud kehtestada õigusnormi, mis kohustaks laenuandjaid seda tegema.

 Seitsmes küsimus: liikmesriigi karistuse proportsionaalsus

64.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma viimase küsimusega sisuliselt teada, kas tarbijakrediidi seaduse artikkel 11, mis karistab laenuandjat direktiivi 2008/48 (võetud riigisisesesse õigusesse üle tarbijakrediidi seadusega) artikli 10 lõikes 2 loetletud teabe esitamise kohustuse rikkumise eest, lugedes krediidi antuks ilma intressi ja lisatasudeta(41) (nii et laenuvõtja on kohustatud tagasi maksma ainult krediidi põhiosa), vastab direktiivi 2008/48 artiklis 23 sätestatud proportsionaalsuse nõudele.

65.      Esitatud küsimus on väga üldine ja abstraktne. See on teataval määral paratamatu. Liikmesriigi kohus ei ole veel saanud Euroopa Kohtult vajalikke juhtnööre, mis võimaldaksid tal otsustada, kas direktiivi 2008/48 artiklis 10 sätestatud nõuded (mis on riigisisesesse õigusesse üle võetud) krediidilepingu sisu kohta on täidetud. Neid kohustuslikke nõudeid ülevõtvate riigisiseste sätete rikkumise puudumisel ei ole ka põhjust kohaldada karistusi. Liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses lahendi tegemise seisukohast ei ole see küsimus siiski selgelt hüpoteetiline või asjakohatu. Kui liikmesriigi kohus otsustab, et on toimunud rikkumine, peab ta kohaldama „tõhusat, proportsionaalset ja hoiatavat“ karistust.

66.      Direktiivi artiklis 23 sätestatakse, et karistused, mida kohaldatakse krediidilepingutesse lisatavat kohustuslikku teavet käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, ning liikmesriigid peavad võtma kõik vajalikud meetmed nende karistuste rakendamise tagamiseks. Nendes piirides jääb karistuste valikul otsustusõigus liikmesriikidele.(42) Euroopa Kohus on ka sedastanud, et karistuste rangus peab vastama nende rikkumiste raskusele, mille eest neid määratakse, eelkõige tagades tegeliku hoiatava mõju ja järgides samas proportsionaalsuse üldpõhimõtet.(43)

67.      Liikmesriigi kohtu kirjeldatud karistuse tulemusel kaotab laenuandja kogu tehingult saadava kasumi (või, pisut teisiti öeldes, kohustab teda loobuma tulust, mida ta laenuks antud summa pealt oleks muidu teeninud) ja ta peab kandma kõik krediidi teenindamise ja laenuvõtjalt krediidi põhiosa tagasimaksete sissenõudmisega seotud tasud. Tundub intuitiivselt usutav, et selline karistus on tõenäoliselt nii tõhus kui ka hoiatav.

68.      Kas selline karistus on proportsionaalne?

69.      Euroopa Kohtule ei ole käesolevas asjas tegelikult teada sellele küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud.(44) Eelotsusetaotluses märgitakse lihtsalt (seitsmenda küsimuse sõnastuses), et riigisisese õigusnormi „kohaselt tähendab see, kui puudub enam[ik] direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud lepinguga seotud andmetest, et krediit on antud ilma intressi ja lisatasudeta“ (kohtujuristi kursiiv). Ometigi ei ole selge, mida „enam[ik] andmetest“ tegelikult tähendab või kas riigisiseses õiguses peetakse mõnda direktiivi artikli 10 lõikes 2 loetletud 22 kohustuslikust teabeelemendist teistest olulisemaks (nii et nende esitamata jätmine on raskem rikkumine) või millistel asjaoludel täpselt (rikkumise raskuse mõttes) tekib alus karistuse kohaldamiseks.

70.      Seepärast teen ettepaneku, et Euroopa Kohus peaks seitsmendale eelotsuse küsimusele vastates tegema liikmesriigi kohtule ettepaneku hinnata igal konkreetsel juhul, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 loetletud kohustuslikud teabeelemendid, mis jäeti tarbijakrediidilepingus esitamata, olid nii olulised, et see kahjustas tarbija suutlikkust hinnata krediiditehingu sõlmimise otstarbekust, eesmärgiga otsustada, kas karistus, mille tagajärjel jääb laenuandja ilma kogu intressist ja peab kandma kõik krediidilepinguga seotud tasud, on proportsionaalne või oleks asjakohane kohaldada leebemat karistust.

 Ettepanek

71.      Kõiki esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda esimese astme kohus, Slovakkia) esitatud küsimustele järgmiselt:

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48 (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ) artiklis 10 kasutatud väljend „paberil või mõnel muul püsival andmekandjal“ osutab andmekandjale, millel krediidileping koostatakse ja tarbijale edastatakse. See väljend hõlmab nii poolte sõlmitud krediidilepingu tingimusi kui ka direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 loetletud teabeelemente, mis moodustavad krediidilepingu osa. Artiklis 10 ei ole sätestatud nõuet, et krediidileping peab olema poolte poolt allkirjastatud või et artikli 10 lõikes 2 loetletud teave tuleb esitada ühes dokumendis. Direktiiviga 2008/48 ei ole vastuolus selline riigisisene õigusnorm, mis nõuab kogu kohustusliku teabe esitamist kirjalikult ühes allkirjastatud dokumendis. Samuti ei ole direktiiviga 2008/48 vastuolus selline riigisisene õigusnorm, mille kohaselt võib kohustusliku teabe elemendid esitada paberil või mõnel muul püsival andmekandjal laenuandja tehingu üldtingimustes, mitte (allkirjastatud) tarbijakrediidilepingus, tingimusel et on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: i) kohustuslikku teavet sisaldavad eraldi dokumendid tuleks esitada tarbijale ühel ja samal ajal ja enne lepingu sõlmimist; ii) krediidileping peaks sisaldama selgeid ja täpseid viiteid kohustuslikule teabele ning näitama, kust seda võib laenuandja tehingu üldtingimustes leida, ja iii) laenuandja peaks suutma tõendada, et ta on esitanud tarbijale kohustusliku teabe enne lepingu sõlmimist. Liikmesriigi kohus peab hindama, kas riigisisesed õigusnormid on nende tingimustega kooskõlas ja kas need on seega direktiiviga 2008/48 vastuolus või mitte.

–        Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis h kasutatud väljend „maksete sagedus“ ei nõua laenuandjalt iga krediidilepingu alusel tehtava makse täpse tähtpäeva märkimist.

–        Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti i tuleks tõlgendada nii, et tagasimaksetabel tuleb esitada siis, kui tegemist on tähtajalise krediidilepingu põhiosa tagasimaksmisega ja tarbija on taotlenud tagasimaksetabelit. Direktiiv 2008/48 ei keela siiski liikmesriikidel nõuda, et laenuandjad peavad esitama täiendava tagasimaksetabeli krediidilepingu kehtivuse alguses.

–        Liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata igal konkreetsel juhul, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 loetletud kohustuslikud teabeelemendid, mis jäeti tarbijakrediidilepingus esitamata, olid nii olulised, et see kahjustas tarbija suutlikkust hinnata krediiditehingu sõlmimise otstarbekust, eesmärgiga otsustada, kas karistus, mille tagajärjel jääb laenuandja ilma kogu intressist ja peab kandma kõik krediidilepinguga seotud tasud, on proportsionaalne või oleks asjakohane kohaldada leebemat karistust.


1 Algkeel: inglise.


2  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66) (edaspidi „direktiiv 2008/48/EÜ“).


3  Põhjendused 7, 8, 9 ja 10.


4  Põhjendus 19.


5  Põhjendus 30.


6  Põhjendus 31.


7  Põhjendus 47.


8  Vt ka II lisa „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“.


9  Need sätted käsitlevad vastavalt järgmisi küsimusi: arvelduskrediidi vormis krediidilepingud (artiklid 6 ja 12), laenuintress (artikli 11 lõige 1), tähtajatud krediidilepingud (artikli 13 lõiked 1 ja 2), taganemisõigus (artikli 14 lõike 3 punkt a), arvelduskonto jäägi ületamine (artikli 18 lõiked 1 ja 2) ja krediidivahendajate teatud kohustused tarbijate ees (artikli 21 punkt b).


10  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiiv tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (EÜT 1997, L 144, lk 19; ELT eriväljaanne 15/03, lk 319) (edaspidi „kaugmüügidirektiiv“). See direktiiv on nüüdseks kehtetuks tunnistatud ja asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64).


11  Teabe sisu on sätestatud artiklis 4 ja see puudutab eelkõige tarnija andmeid, kauba või teenuste põhiandmeid, hinda, kättetoimetamiskulusid, maksmise korda ja taganemisõiguse olemasolu.


12       Direktiivi 2011/83/EÜ (järgnes direktiivile 97/7/EÜ) artiklis 7 on sätestatud nõue, et teave tuleb esitada „[…] paberkandjal või, kui tarbija on sellega nõus, mõnel muul püsival andmekandjal“.


13       Občiansky zákonník Zákon č. 40/1964 Zb. (seadus nr 40/1964 hiljem muudetud redaktsioonis).


14  Slovakkia tsiviilseadustiku artikli 40 lõige 3.


15  Obchodný zákonník (seadus nr 513/1991 (zákon č. 513/1991 Zb.) hiljem muudetud redaktsioonis). Vt Slovakkia äriseadustiku artikkel 273.


16  Zákon č. 129/2010 Z. z. o spotrebiteľských úveroch a o iných úveroch a pôžičkách pre spotrebiteľov a o zmene a doplnení niektorých zákonov (seadus nr 129/2010 tarbijakrediidi, muude krediitide ja tarbijalaenude kohta ning millega muudetakse mõningaid seadusi (edaspidi „tarbijakrediidi seadus“)). Vt tarbijakrediidi seaduse artikkel 9.


17  Tarbijakrediidi seaduse artikli 9 lõike 2 punkt k.


18  Arvan, et käesolevas kontekstis viitab mõiste „tagasimakse“ võlasumma vähendamisele põhisumma korrapärase tagasimaksmise ja intressi korrapärase maksmise kaudu.


19  Tarbijakrediidi seaduse artikli 9 lõike 2 punkt l.


20  Tarbijakrediidi seaduse artikkel 11.


21  Vt eespool punktid 14 ja 15.


22  Vt eespool punkt 17.


23  Vt 5. juuli 2012. aasta kohtuotsus Content Services (C‑49/11, EU:C:2012:419, punkt 32).


24  Vt eespool punkt 7 ja 9. joonealune märkus.


25  Nt inglis- ja prantsuskeelsed versioonid. Vt punkt 34 allpool.


26  3. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Endendijk (C‑187/07, EU:C:2008:197, punktid 22–24).


27  Vt punkt 13 eespool.


28  Vt 5. juuli 2012. aasta kohtuotsus Content Services (C‑49/11, EU:C:2012:419, punktid 39–42). Komisjon märgib direktiivi 2008/48/EÜ algses 11. septembri 2002. aasta eelnõus (KOM(2002) 443 (lõplik); EÜT 2002, C 331E, lk 200), et mõiste „püsiv andmekandja“ määratlus on sama, mida kasutati kaugmüügidirektiivis, vt eespool punkt 13.


29  Direktiivi 2008/48/EÜ II lisa.


30  Allkirjale viidatakse üksnes direktiivi 2008/48/EÜ põhjenduses 37 seoses tarbija allkirjaga siduvatel krediidilepingutel. Käesolev eelotsusetaotlus ei puuduta siiski sellist lepingut ja põhjendus 37 ei ole seega käesolevas asjas asjakohane.


31  Vt 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus SC Volksbank România (C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 38). Selles kohtuasjas arutusel olnud krediidileping ei kuulunud direktiivi 2008/48/EÜ kohaldamisalasse.


32  Vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT 2006, L 399, lk 1), artikli 7 lõiked 5 ja 6. Selle määruse eesmärk on muu hulgas lihtsustada ja kiirendada kohtuvaidlusi ning vähendada kohtukulusid vaidlustamata rahalisi nõudeid käsitlevate piiriüleste juhtumite korral.


33  Vt eespool punkt 14.


34  Vt eespool punkt 15.


35  Vt eespool punkt 16.


36  Vt direktiivi 2008/48 põhjendused 8 ja 9.


37  Lord Denning on sedastanud seoses kohustuslikku vastutust isikukahju hüvitamise eest välistava üldlevinud „üldise tingimusega“, mis kuvatakse parklas teadetetahvlil ja mis oli väidetavalt „lisatud“ parkimislepingusse mõne väikses kirjas sõnaga automaadi väljastatud piletil, et see on „nii üldlevinud ja õigusi kahjustav, et kohus peaks leidma, et see ei ole ühegi inimese suhtes siduv, välja arvatud juhul, kui tema tähelepanu juhitakse sellele kõige silmapaistvamal viisil […]. Piisava tähelepanu leidmiseks peaks see olema trükitud punases kirjas koos sellele osutava punast värvi käega – või midagi samavõrra ehmatavat“: Thornton vs. Shoe Lane Parking Ltd (C.A.) [1971] 2 Q.B. 163 at 170 C-D per Lord Denning M.R. See avaldus on valmistanud rõõmu järgmiste põlvkondade Briti õiguse üliõpilastele. Samuti on see ülimalt hea tähelepanek vajaduse kohta tagada, et nõrgema lepingupoole tähelepanu juhitakse olulistele tingimustele, mis muutuvad talle lepingu sõlmimisel siduvaks.


38  Vt KOM(2002) 443 final, lk 16.


39  Nõukogu 22. veebruari 1990. aasta direktiiv, millega muudetakse direktiivi 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1990, L 61, lk 14; ELT eriväljaanne 15/01, lk 374).


40  Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiv tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1987, L 42, lk 48; ELT eriväljaanne 15/01, lk 326).


41  Eelotsusetaotluses ei täpsustata ja Euroopa Kohus ei tea seetõttu midagi rohkemat selle sätte ulatuse kohta.


42  Põhjendus 47; vt ka kohtuotsus, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais (C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 43).


43  Vt kohtuotsus, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais (C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).


44  Vt kohtuotsus, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais (C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 37).