Language of document : ECLI:EU:C:2016:657

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NILS WAHL

esitatud 8. septembril 2016(1)

Arvamus 3/15

(arvamuse taotlus, mille on esitanud Euroopa Komisjon)

Rahvusvaheliste lepingute sõlmimine Euroopa Liidu poolt – Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele – Euroopa Liidu pädevus – Õiguslikud alused – ELTL artikkel 19 – ELTL artikkel 114 – ELTL artikkel 153 – ELTL artikkel 207 – ELTL artikkel 209 – Direktiiv 2001/29/EÜ





1.        Rahvusvahelistel lepingutel võib olla korraga mitu eesmärki ja see selgitab, miks niisuguste lepingute sõlmimine Euroopa Liidu poolt võib tekitada liidu õigussüsteemis teatavaid õigusküsimusi. Sealhulgas võivad rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks õige õigusliku aluse leidmine ja seoses selle lepingu sõlmimisega Euroopa Liidu pädevuse kindlakstegemine olla vahel üpriski keerukad ülesanded. Kahjuks, kuid vahest mitte üllatavalt jõuavad liidu institutsioonid ja liikmesriikide valitsused mõnikord nendes küsimustes erinevatele järeldustele.

2.        Sellisest olukorrast annab tunnistust käesolev kohtuasi, kus komisjon on palunud Euroopa Kohtul selgitada, kas Euroopa Liit on ainupädev sõlmima Marrakechi lepingut avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele(2) (edaspidi „Marrakechi leping“), mis räägiti läbi Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (edaspidi „WIPO“) raames.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Marrakechi leping

3.        Marrakechi lepingu preambulis märgivad lepinguosalised muu hulgas selle lepingu ajendid ja eesmärgi. Sealhulgas tuletavad nad kõigepealt meelde „mittediskrimineerimise, võrdsete võimaluste, juurdepääsu ning täieliku ja tõhusa ühiskonnas osalemise ja ühiskonda kaasatuse põhimõtteid, mis on sõnastatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis“. Mõistes „probleeme, mis kahjustavad nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste terviklikku arengut“, rõhutavad nad, „kui tähtis on kaitsta autoriõigust kui kirjandus‑ ja kunstiteoste loomise stiimulit“. Nad kinnitavad oma teadlikkust „nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste raskustest pääseda ligi avaldatud teostele“ ja „vajadusest suurendada kättesaadaval kujul teoste arvu ja parandada nimetatud teoste levivõimalusi“. Nad tunnistavad, et „hoolimata siseriiklike autoriõigust käsitlevate õigusaktide erinevustest saab uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate positiivset mõju nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste elule suurendada tõhusama õigusraamistikuga rahvusvahelisel tasandil“.

4.        Samuti on preambulis toonitatud, et kuigi „paljud liikmesriigid on kehtestanud oma autoriõigust käsitlevates õigusaktides piiranguid ja erandeid nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste jaoks“, „napib endiselt neile inimestele kättesaadaval kujul teoseid“. Õieti on vaja märkimisväärseid vahendeid, et teoseid nendele isikutele kättesaadavaks teha, ning kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetamise piiratus on tinginud dubleeriva tegevuse.

5.        Samuti tunnistavad lepinguosalised „õiguste omanike rolli tähtsust nende teoste kättesaadavaks tegemisel nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimestele ning samuti asjakohaste piirangute ja erandite tähtsust teoste neile inimestele kättesaadavaks tegemisel, eriti kui turg ei ole suuteline sellist juurdepääsu tagama“. Lisaks sellele tunnistavad nad ka „vajadust säilitada tasakaal autorite õiguste tulemusliku kaitse ja laiema üldsuse huvide […] vahel, ning et selline tasakaal peab lihtsustama nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste tulemuslikku ja õigeaegset juurdepääsu teostele“.

6.        Marrakechi lepingu artiklis 2 on määratletud mõisted „teos“,(3) „kättesaadaval kujul teavik“(4) ja „volitatud asutus“(5) selle lepingu tähenduses. Artiklis 3 aga on määratletud mõiste „kasusaaja“ – sisuliselt on kasusaaja määratletud kui isik, kellel on üks või mitu puuet, mis mõjutavad tema võimet trükiseid lugeda. Selline lai määratlus hõlmab nii nägemispuudega isikuid kui ka isikuid, kellel on füüsiline puue, mis takistab neil raamatut hoida ja käsitseda.

7.        Lepinguosaliste kohustused on Marrakechi lepingus ette nähtud eeskätt artiklites 4–6. Nimelt on artikli 4 lõikes 1 ette nähtud siseriikliku õiguse erand või piirang, mis teatavatel tingimustel võimaldab kättesaadaval kujul teavikute tegemist, et lihtsustada teoste kättesaadavaks tegemist kasusaajatele kättesaadaval kujul teavikutena. Nimetatud sättes on samuti ette nähtud, et lepinguosalised võivad kehtestada piirangu või erandi ka avaliku esitamise õigusele, et lihtsustada kasusaajate juurdepääsu teostele. Artikli 5 lõige 1 käsitleb kättesaadaval kujul teavikute piiriülest vahetust: lepinguosalistel tuleb ette näha, et „kui kättesaadaval kujul teavik on valmistatud piirangu või erandi alusel või seadusjärgsel viisil, võib volitatud asutus seda teavikut levitada või kättesaadavaks teha kasusaajale või volitatud asutusele teises lepinguosalises riigis“. Artikkel 6 käsitleb kättesaadaval kujul teavikute importi ning seal on ette nähtud, et „[k]ui lepinguosalise siseriiklikud õigusaktid võimaldavad kasusaajal, tema nimel tegutseval isikul või volitatud asutusel teha teosest kättesaadaval kujul teavik, võimaldavad nimetatud lepinguosalise siseriiklikud õigusaktid kättesaadaval kujul teavikut kasusaajate heaks ka importida ilma õiguste omaniku loata“.

8.        Marrakechi lepingu artiklis 7 on ette nähtud, et lepinguosalised peavad vajaduse korral tagama kasusaajatele kasutamisvõimaluse juhul, kui õiguste valdajad kasutavad tehnilisi kaitsemeetmeid autoriõiguse kaitseks. Sama lepingu artikli 8 eesmärk on kaitsta kasusaajate eraelu puutumatust, artikkel 9 aga käsitleb koostööd kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetuse edendamiseks.

9.        Marrakechi lepingu artiklid 10, 11 ja 12 sisaldavad üldisi suuniseid lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kohta. Artiklis 11 on muu hulgas ette nähtud, et lepinguosalised peavad täitma Berni kirjandus‑ ja kunstiteoste kaitse konventsioonist, intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingust (edaspidi „TRIPS leping“) ja WIPO autoriõiguste lepingust (edaspidi „WIPO leping“) tulenevaid kohustusi.(6)

10.      Lõpuks sisaldavad Marrakechi lepingu artiklid 13–22 haldus‑ ja menetlusnorme. Artikli 15 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt: „Euroopa Liit, kes on esitanud käesoleva lepingu vastu võtnud diplomaatilisel konverentsil eelmises lõikes nimetatud deklaratsiooni, võib saada käesoleva lepingu osaliseks.“ Artiklis 18 on ette nähtud, et leping jõustub „kolme kuu möödumisel sellest, kui oma ratifitseerimis‑ või ühinemiskirja on hoiule andnud kakskümmend […] tingimustele vastavat osalist“. Artikli 21 lõikes 1 on märgitud, et leping on „koostatud ühes eksemplaris araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles, kusjuures kõik tekstid on võrdselt autentsed“.

B.      Liidu õigus

11.      Direktiiviga 2001/29/EÜ(7) on ühtlustatud autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavaid aspekte infoühiskonnas. Muu hulgas on selle õigusaktiga ühtlustatud autorite ainuõigus teost reprodutseerida (artikli 2 punkt a), õigus teoseid üldsusele edastada, sealhulgas üldsusele kättesaadavaks teha (artikli 3 lõige 1), ning ainuõigus oma teoseid levitada (artikkel 4).

12.      Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõigetes 2 ja 3 on loetletud juhud, mil liikmesriikidel on lubatud näha ette erandeid ja piiranguid vastavalt seoses artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõigusega ja muude, sama direktiivi artiklites 2 ja 3 sätestatud õigustega. Muu hulgas on artikli 5 lõike 3 punktis b mainitud „puudega inimeste huvides kasutamine viisil, mis on otseselt seotud nende puudega ning on mitteärilise eesmärgiga, ulatuses, mis on vajalik konkreetse puude puhul“.(8) Artikli 5 lõikes 4 on lisatud, et „[k]ui liikmesriigid võivad lõigete 2 ja 3 kohaselt sätestada reprodutseerimisõiguse kohta erandeid ja piiranguid, võivad nad sätestada ka erandeid ja piiranguid artiklis 4 osutatud levitamisõiguse kohta ulatuses, mis on põhjendatav lubatava reprodutseerimise eesmärgiga“. Artikli 5 lõikes 5 aga on piiritletud, et ette nähtud erandeid ja piiranguid „kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve“.

13.      Direktiivi 2001/29 artikli 6 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid näevad ette piisava õiguskaitse mis tahes tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise vastu, kui asjaomase teo sooritanud isik on või põhjendatult peab olema teadlik taotletavast eesmärgist.

[…]

4.      Olenemata lõikega 1 ette nähtud õiguskaitsest võivad liikmesriigid vabatahtlike meetmete, sealhulgas õiguste valdajate ja teiste asjaomaste isikute vaheliste lepingute puudumise korral võtta asjakohaseid meetmeid tagamaks, et õiguste valdajad teeksid artikli 5 lõike 2 punktide a, c, d või e või lõike 3 punktide a, b või e kohastest siseriiklike õigusaktidega ette nähtud erandist või piirangust kasusaajatele kättesaadavaks nimetatud erandist või piirangust kasusaamise abinõud sellises ulatuses, kui on vaja nimetatud erandist või piirangust kasusaamiseks, ning mille puhul kasusaaja omandab seaduspärase juurdepääsu asjaomasele kaitstud teosele või objektile.

[…]“.

II.    Faktilised asjaolud, arvamuse taotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

A.      Faktilised asjaolud

14.      Aastal 2009 algasid WIPOs nõupidamised võimaliku rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, millega kehtestatakse pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides autoriõiguse piirangud ja erandid, et hõlbustada kättesaadaval kujul raamatute ja muude trükiste piiriülest vahetust.

15.      Nõukogu võttis 26. novembril 2012 vastu otsuse, millega komisjonil lubati nendes läbirääkimistes Euroopa Liidu nimel osaleda.(9) WIPO läbirääkimised jõudsid edukalt lõpule 17.–28. juunini 2013 Marrakechis toimunud diplomaatilisel konverentsil. Nende tulemusel võeti 27. juunil 2013 vastu Marrakechi leping.

16.      Nõukogu andis 14. aprillil 2014 loa Marrakechi lepingule Euroopa Liidu nimel alla kirjutada.(10) Nõukogu otsuse aluseks olid ELTL artiklid 114 ja 207. Siiski tehti sel puhul mitu avaldust: komisjon märkis, et ta peab Marrakechi lepingu eset liidu ainupädevusse kuuluvaks, mitu liikmesriiki aga asus seisukohale, et see pädevus on liikmesriikide ja liidu vahel jagatud.

17.      Komisjon võttis 21. oktoobril 2014 vastu ettepaneku nõukogu otsuseks, mis käsitleb Marrakechi lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimist (edaspidi „vaidlusalune otsus“).(11) See ettepanek nõukogu otsuseks põhines ELTL artiklitel 114 ja 207 ning artikli 218 lõike 6 punkti a alapunktil v. Pärast mitut arutelu, mida peeti eriti liikmesriikide alaliste esindajate komitees (Coreper), ei saanud see ettepanek nõukogus siiski vajalikku häälteenamust, sest liikmesriikide seisukohad lahknesid küsimuses, kas Marrakechi leping kuulub liidu ainupädevusse. Seetõttu ei ole liit tänaseni Marrakechi lepingule alla kirjutanud.

18.      Nõukogu aga otsustas 19. mail 2015 taotleda ELTL artikli 241 alusel, et komisjon esitaks viivitamata seadusandliku ettepaneku liidu õigusraamistiku muutmiseks, et Marrakechi leping jõustada.

19.      Nendel asjaoludel otsustas komisjon 17. juulil 2015 taotleda Euroopa Kohtult ELTL artikli 218 lõike 11 alusel arvamust liidu pädevuse laadi kohta seoses Marrakechi lepinguga.

20.      Komisjon rahuldas 6. oktoobril 2015 nõukogu poolt ELTL artikli 241 alusel esitatud taotluse, teatades, et ta „esitab õigusakti eelnõu liidu õiguse kooskõlastamiseks Marrakechi lepinguga“.

B.      Arvamuse taotlus

21.      Arvamuse taotlus, mille komisjoni Euroopa Kohtule esitas, on sõnastatud nii:

„Kas Euroopa Liit on ainupädev sõlmima [Marrakechi lepingut]?“

22.      Komisjoni arvamuse taotlusele on lisatud Marrakechi lepingu tekst kolmes autentses versioonis (inglise, prantsuse ja hispaania keeles).

C.      Menetlus Euroopa Kohtus

23.      Käesolevas menetluses on oma kirjalikud seisukohad esitanud Tšehhi, Prantsuse, Leedu, Ungari, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Parlament. Kohtuistungil, mis peeti 7. juunil 2016, kuulati ära Tšehhi, Prantsuse, Ungari, Itaalia, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsuse, Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni suulised seisukohad.

D.      Euroopa Kohtule esitatud seisukohtade kokkuvõte

24.      Komisjon soovitab Euroopa Kohtul vastata arvamuse taotlusele nii, et Marrakechi leping kuulub liidu ainupädevusse. Komisjon peab materiaalõiguslikeks alusteks ühest küljest ELTL artiklit 114 ja teisest küljest ELTL artiklit 207. Esimesena nimetatud sättele tuginetakse sellepärast, et komisjoni väitel ühtlustab Marrakechi leping teatavaid autoriõiguste ja nendega seotud õiguste aspekte. Teisena nimetatud sätet peetakse asjakohaseks põhjusel, et Marrakechi lepingu eesmärk on muu hulgas tagada kättesaadaval kujul teavikute piiriülene vahetus lepinguosaliste, sealhulgas Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel. Komisjoni arvates on liidul olenemata konkreetsetest materiaalõiguslikest alustest ainupädevus ELTL artikli 3 lõikest 2 tulenevalt, sest Marrakechi lepingu sõlmimine võib mõjutada või muuta direktiivi 2001/29 sätete kohaldamisala.

25.      Euroopa Parlament toetab komisjoni seisukohta. Tema arvates on ELTL artiklid 114 ja 207 vaidlusaluse otsuse jaoks õiged materiaalõiguslikud alused. Liidu ainupädevus sõlmida Marrakechi leping tuleneb ELTL artikli 3 lõikest 2: kohustus sätestada siseriiklikus autoriõiguses piiranguid või erandeid kuulub üldiselt direktiivi 2001/29, konkreetselt aga selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b kohaldamisalasse. Nõukogu ise ei ole võtnud seisukohta liidu pädevuse laadi ega vaidlusaluse otsuse materiaalõigusliku aluse suhtes. Ta pelgalt ei nõustu, et hinnang liidu pädevuse kohta võiks oleneda sellest, et ta on ametlikult palunud komisjonil esitada eelnõu ELTL artikli 241 alusel.

26.      Tšehhi, Prantsuse, Leedu, Ungari, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus seevastu on asunud seisukohale, et liidul ei ole ainupädevust Marrakechi lepingu sõlmimiseks. Muu hulgas väidavad kõik need valitsused, et ELTL artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimused liidu ainupädevuse tekkimiseks ei ole täidetud. Nimetatud valitsuste arvamused aga lahknevad vaidlusaluse otsuse materiaalõiguslike aluste küsimuses.

27.      Leedu valitsus nõustub komisjoni ja Euroopa Parlamendiga, et ELTL artiklid 114 ja 207 on õiged õiguslikud alused. Prantsuse valitsus märkis esialgu oma kirjalikes seisukohtades, et õige õiguslik alus on ainult ELTL artikkel 114, kohtuistungil aga teatas, et on oma seisukohta muutnud, ja pidas vajalikuks viidata ka ELTL artiklile 209.

28.      Ka Tšehhi ja Soome valitsus peavad ELTL artiklit 114 asjakohaseks, kuid soovitavad võtta teiseks õiguslikuks aluseks ELTL artikli 19. Ungari valitsus väidab, et viitamine ELTL artiklile 114 on õige, kuid teeb omalt poolt ettepaneku lisada viite ELTL artikli 4 lõike 2 punktile b, sest Marrakechi lepingul on peamiselt sotsiaalpoliitiline eesmärk.

29.      Ühendkuningriigi valitsus aga on asunud seisukohale, et ELTL artikkel 114 ei saa olla vaidlusaluse otsuse alus: tema arvates peaks selle otsuse aluseks olema ELTL artikkel 19 üksi või teise võimalusena koostoimes ELTL artikliga 207. Rumeenia valitsus ei ole võtnud seisukohta vaidlusaluse otsuse õigusliku aluse suhtes, kuid vaidleb vastu ELTL artikli 207 kohaldamisele.

III. Hinnang

A.      Sissejuhatus

30.      Arvamuse taotluses palub komisjon Euroopa Kohtult otsust ainult selle kohta, kas Euroopa Liidul on ainupädevus Marrakechi lepingu sõlmimiseks.

31.      Sellele küsimusele vastamiseks on siiski vaja kindlaks teha vaidlusaluse otsuse õige materiaalõiguslik alus (või õiged materiaalõiguslikud alused). Liidu aluslepingutega loodud süsteemis, mis põhineb pädevuse andmise põhimõttel, on institutsioonide välja pakutud õigusakti jaoks õige õigusliku aluse valikul põhjapanev tähtsus.(12) See määrab, kas liit on volitatud tegutsema, millisel eesmärgil ja millise korra kohaselt ta võib tegutseda.

32.      Sellel on eriline tähtsus, kui liit sõlmib rahvusvahelisi lepinguid. Nagu Euroopa Kohus on märkinud, oleneb see, kas liidul on lepingu sõlmimiseks ainupädevus või liikmesriikidega jagatud pädevus, muu hulgas liidu institutsioone selles lepingus osalema volitavate liidu õigusnormide ulatusest.(13) Mõnes valdkonnas ei saa liit ELTL artikli 3 lõike 2 kohaselt välistegevuses ainupädevust ka siis, kui ta on juba liidu sees oma pädevust teostanud. Seega määrab viide õiguslikule alusele kindlaks pädevuse jaotumise liidu ja liikmesriikide vahel.(14)

33.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab õigusakt, sealhulgas rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks vastu võetud õigusakt tuginema objektiivsetele teguritele, mida saab kohtulikult kontrollida. Nende tegurite hulka kuuluvad õigusakti eesmärk ja sisu. Kui õigusakti kontrollimise käigus ilmneb, et õigusaktil on kahetine eesmärk või et sellega reguleeritakse kahte valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine on kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus, st peamise või ülekaaluka eesmärgi või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus. Erandjuhul, kui on tõendatud, et õigusaktil on ühtaegu mitu eesmärki või see reguleerib mitut lahutamatult seotud valdkonda, ilma et üks oleks teise suhtes teisejärguline või kaudne, peab selline õigusakt põhinema vastavatel eri õiguslikel alustel.(15)

34.      Nii viitab pikaaegne kohtupraktika sellele, et rahvusvaheliste lepingute sõlmimise puhul – nagu ka iga muu Euroopa Liidu akti puhul – peab tõlgendaja püüdma võimaluse korral tuvastada üksnes ühe või kui see pole võimalik, minimaalse arvu õiguslikke aluseid. On selge, et pärast Lissaboni lepingu – millega ratsionaliseeriti otsuste tegemise menetlusi ja muudeti enamikus liidu tegevusvaldkondades üldiseks seadusandliku tavamenetluse kasutamine – jõustumist võivad probleemid, mis tulenevad eri õiguslike aluste kooseksisteerimisest liidu aktides, olla muutunud vähem teravaks. Ent kahtlemata kehtib ka praegu aluspõhimõte, et õiguslike aluste tarbetut paljusust tuleb vältida.

35.      See peab minu arvates eriti paika rahvusvaheliste lepingute puhul, millel on konkreetne ese ja üks, selgelt piiritletud eesmärk. Mitmele õiguslikule alusele tuginemist võib olla lihtsam põhjendada selliste rahvusvaheliste lepingute puhul, mille eesmärk on reguleerida lepinguosaliste vahelisi suhteid väga mitmesugustes valdkondades (mida sageli nimetatakse „raamlepinguteks“, „partnerluslepinguteks“ või „koostöölepinguteks“), ent piiratuma ja konkreetsema reguleerimisalaga lepingu puhul keerukam.

36.      Õigusakti eelnõu nii-öelda raskuskeskme (või ‑keskmete) kindlakstegemine võib siiski osutuda keeruliseks ülesandeks. Liidu pädevusvaldkonnad on aluslepingutes erinevalt määratletud. Kõikides kategooriates on pädevus enamasti väljendatud eesmärkide kaudu, mis tuleb saavutada (nt siseturg või keskkonnahoid ja ‑kaitse). Need võivad omakorda piirduda teatavate „teemadega“, nagu konkreetsed majandussektorid (nt transport) või konkreetsed poliitikavaldkonnad (nt tarbijakaitse), või hoopis olla üldsõnalised (nt siseturg) või hõlmata mitmesuguseid eri poliitikavaldkondi (nt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala). Teistel juhtudel aga on pädevus peamiselt väljendatud õigusaktide liikidena, mida Euroopa Liit võib teatavas valdkonnas (nt tolliliit, konkurents või ühine kaubanduspoliitika) vastu võtta. Lõpuks peab liit oma välistegevuses alati juhinduma samadest põhimõtetest ja püüdlustest, olenemata sellest, millist pädevust teostatakse.

37.      Äsja kirjeldatud raskused liidu õigusakti õige õigusliku aluse kindlakstegemisel on tekkinud ka käesoleval juhul. Nagu eespool punktides 24–29 märgitud, on käesolevas menetluses oma seisukohad esitanud liikmesriigid ja liidu institutsioonid viidanud koguni viiele Euroopa Liidu toimimise lepingu sättele, mis nende arvates võiksid üksikult või eri kombinatsioonides anda vaidlusalusele lepingule õigusliku aluse: ELTL artikli 4 lõike 2 punkt b, artikli 19 lõige 1 ning artiklid 114, 207 ja 209.

38.      Tõtt-öelda on iga nimetatud sätte toetuseks esitatud argumentidel teatav jõud. Kõiki asjaolusid arvestades aga usun, et vaidlusalusel otsusel peaks olema kaks õiguslikku alust, nagu soovitab enamik seisukohti esitanud liikmesriike. Need kaks kohaldatavat sätet on minu arvates ELTL artikli 19 lõige 1 ja artikkel 207. Järgmises alajaotuses põhjendan, miks sellele seisukohale asun. Sellega seoses põhjendan samuti, miks ülejäänud kolme sätte toetuseks esitatud põhjendused mind lõplikus analüüsis ei veena. Lõpuks käsitlen käesoleva arvamuse taotluse sõlmkohta: liidu ainupädevust või jagatud pädevust Marrakechi lepingu sõlmimiseks.

B.      Materiaalõiguslikud alused

1.      ELTL artikkel 207

a)      Üldised tähelepanekud

39.      Komisjon, keda toetavad Euroopa Parlament ning Leedu ja Ühendkuningriigi valitsus,(16) on seisukohal, et Marrakechi leping on ühise kaubanduspoliitika akt ja seega peaks vaidlusaluse otsuse üks materiaalõiguslik alus olema ELTL artikkel 207.

40.      Nõustun.

41.      Ühine kaubanduspoliitika on üks põhisambaid liidu suhetes ülejäänud maailmaga. ELTL artikli 207 lõike 1 kohaselt peab see poliitika „rajane[ma] ühtsetel põhimõtetel, eriti mis puutub tariifide muutmisse, kauba- ja teenustevahetusega ning intellektuaalomandi kaubandusaspektidega seotud tolli- ja kaubanduskokkulepete sõlmimisse, välismaistesse otseinvesteeringutesse, liberaliseerimismeetmete ühtlustamisse, ekspordipoliitikasse ning kaubanduse kaitsemeetmetesse, näiteks meetmetesse, mida võetakse dumpingu või subsiidiumide puhul“.

42.      On välja kujunenud, et ühise kaubanduspoliitika valdkonda liigitumiseks ei piisa pelgalt sellest, kui liidu õigusakt võib mõjutada rahvusvahelist kaubandust. Nimelt kuulub liidu õigusakt sellesse poliitikavaldkonda ainult siis, kui see käsitleb konkreetselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on peamises osas mõeldud edendama, lihtsustama või reguleerima sellist kaubavahetust ning sellel on rahvusvahelisele kaubavahetusele vahetu ja kohene mõju.(17)

43.      Seda, mis on rahvusvahelise kaubanduse objekt, ei saa abstraktselt kindlaks määrata ega staatiliselt ja jäigalt kindlaks teha. Ülemaailmne kaubandus on pidevas muutumises: kaubandustavad, ‑mustrid ja ‑trendid arenevad aja jooksul. Liit peab alati suutma täita oma ülesannet ülemaailmse kaubanduse osalisena suhetes oma kaubanduspartneritena nii kahepoolselt kui ka mitmepoolsetes keskkondades. Sel põhjusel on Euroopa Kohus asunud juba varajastest aegadest alates järjepidevalt seisukohale, et ühist kaubanduspoliitikat tuleb määratleda laialt, jättes kõrvale kitsad aluslepingu normide tõlgendused, mille kohaselt see poliitika „minetaks järk-järgult oma tähenduse“.(18) Ühine kaubanduspoliitika loodi, nagu Euroopa Kohus on väljendunud, „avatud iseloomuga“.(19) Selle poliitika tunnuseid ja vahendeid määratledes võeti aluslepingutes arvesse võimalikke muutusi: nii eeldab ELTL artikkel 207, et „kaubanduspoliitikat kohandatakse, et võtta arvesse võimalikke muutusi rahvusvaheliste suhete perspektiivis“.(20)

44.      Neid põhimõtteid arvestades näib mulle selge, et vaidlusalune otsus kuulub vähemalt osaliselt ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

45.      ELTL artikli 207 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvad „intellektuaalomandi kaubandusaspektid“ sektorites, mida hõlmab ühine kaubanduspoliitika. Kohtuasjas Daiichi Sankyo seda mõistet tõlgendades märkis Euroopa Kohus, et ühise kaubanduspoliitika valdkonda saavad kuuluda ainult need intellektuaalomandit käsitlevad liidu õigusnormid, mis on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubandusega.(21)

46.      On ilmne, et mitmel Marrakechi lepingu kesksel sättel on selline konkreetne seos rahvusvahelise kaubandusega: eeskätt artiklil 5 („Kättesaadaval kujul teavikute piiriülene vahetus“), artiklil 6 („Kättesaadaval kujul teavikute importimine“) ja artiklil 9 („Koostöö piiriülese vahetuse lihtsustamiseks“). Nendes sätetes on ette nähtud mõningad lepinguosaliste põhikohustused ja need näivad olevat olulised selleks, et saavutada Marrakechi lepingu preambulis püstitatud eesmärgid „suurendada kättesaadaval kujul teoste arvu ja parandada nimetatud teoste levivõimalusi“.(22) Selle preambuli sõnul „napib endiselt […] kättesaadaval kujul teoseid“ just seetõttu, et kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetamise võimalused on piiratud.

47.      Peale selle on Marrakechi lepingus muidki sätteid (nagu artikkel 4), mille eesmärk on hõlbustada rahvusvahelist kaubandust, standardides teatavaid norme seoses intellektuaalomandiõiguste kättesaadavuse, ulatuse ja kasutamisega lepinguosaliste vahel. Sellepärast taotleb ka Marrakechi leping – ehkki teistsuguses kontekstis ja piiratumas ulatuses – ühte TRIPS‑lepingu eesmärkidest, mida Euroopa Kohus pidas kohtuasjas Daiichi Sankyo(23) oluliseks ELTL artikli 207 kohaldamisalasse kuulumise kriteeriumiks.

48.      Seega, selmet evida pelgalt piiratud mõju rahvusvahelisele kaubandusele, on suur ja oluline osa Marrakechi lepingust sellega konkreetselt seotud. Selle lepingu tingimuste eesmärk on edendada, hõlbustada ja reguleerida kauplemist konkreetset liiki kaubaga: kättesaadaval kujul teavikutega. Marrakechi lepingu üldises skeemis on siseriiklike turgude avamine teistest riikidest pärit kättesaadaval kujul teavikutele üks peamisi vahendeid lepinguosaliste taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

49.      Seda järeldust ei sea küsimärgi alla mitme liikmesriigi esitatud teatavad argumendid, milles vaieldakse vastu ELTL artikli 207 asjakohasusele õigusliku alusena ja mida asungi nüüd käsitlema.

b)      Intellektuaalomandi mittekaubanduslikud aspektid

50.      Esiteks ei nõustu Tšehhi, Prantsuse, Ungari ja Soome valitsus sellega, et kättesaadaval kujul teavikute piiriülene vahetus toimub kaubanduslikus raamistikus. Nad osutavad iseäranis Marrakechi lepingu artikli 4 lõikele 2, mille kohaselt lepinguosalistel tuleb kehtestada oma siseriikliku autoriõiguse piiranguid või erandeid, muu hulgas kui „tegevus toimub mittetulunduslikel alustel“. Samuti viitavad nad selle lepingu artikli 4 lõikele 4, mille kohaselt „[l]epinguosaline võib piirata selle artikli alusel kehtestatavad piirangud ja erandid teostega, mida sellel turul ei ole võimalik asjaomasel kättesaadaval kujul mõistlikel tingimustel kasusaajatele pakkuda“.

51.      Kohtupraktika kohaselt aga kuulub üks või teine tegevus liidu õiguse kohaldamisalasse niivõrd, kui see kujutab endast majandustegevust.(24) Vaid väga erandlikel asjaoludel jääb tegevus, mis on prima facie majandustegevus, liidu õiguse kohaldamisalast solidaarsuse põhimõtte alusel välja.(25) Samuti, ehkki Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriikidel on rahvatervise ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas avar kaalutlusruum ning muu hulgas võivad nad tugineda sellega seoses mittetulundusühingutele, ei ole ta selliseid tegevusi liidu õiguse kohaldamisalast lausa välistanud.(26) Muu hulgas on Euroopa Kohus järjepidevalt väljendanud seisukohta, et iga majandustegevusega tegelev isik, olenemata oma õiguslikust staatusest ja rahastamise viisist, kuulub põhimõtteliselt liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisalasse.(27) Niisiis näib, et Euroopa Kohtu praktikaga ei ole vastuolus liidu õiguse kohaldamine mittetulunduslikule tegevusele või kahjumiga tegutsemisele või tegevusele mittemajanduslike eesmärkide nimel. Lisaksin, et need liikmesriigid, kes vaidlevad vastu ELTL artikli 207 kohaldatavusele, ei ole selgitanud, miks see lähenemisviis on seoses rahvusvahelise kaubandusega sobimatu.

52.      Need menetlusosalised näivad olevat seisukohal, et kasumitaotluseta vahetatavad kaubad kuuluvad „intellektuaalomandi mittekaubanduslike aspektide“ alla ning jäävad seetõttu ühisest kaubanduspoliitikast välja.

53.      See on minu arvates ELTL artikli 207 väärtõlgendus. Nimetatud säte ei välista enda kohaldamisalast mittekaubanduslikku laadi tehinguid ega tegevusi. See, et mõningaid kaupu või teenuseid võidakse teatavatel asjaoludel vahetada muudel eesmärkidel kui kasumi teenimine (sealhulgas näiteks siis, kui neid tarnitakse või osutatakse tasuta), ei tähenda ju seda, nagu ei oleks tegu nende kaupade või teenustega kauplemisega. Marrakechi lepingu artikli 4 lõige 4, kus on viidatud kättesaadaval kujul teavikutele, mida „turul ei ole võimalik asjaomasel kättesaadaval kujul mõistlikel tingimustel kasusaajatele pakkuda“, tähendab, et on olemas turg, kus sedalaadi kaupadega äriliselt kaubeldakse. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, mõjutavad Marrakechi lepingu normid sellel turul tegutsevaid ettevõtjaid igal juhul.

54.      On oluline, et kohtuasjas Daiichi Sankyo(28) kinnitas Euroopa Kohus, et kogu TRIPS-leping kuulub ELTL artikli 207 kohaldamisalasse. Ometi sisaldab TRIPS-leping ka norme mittekaubanduslikul eesmärgil kasutamiseks osutatavate teenuste või tarnitavate kaupade kohta.(29) Samamoodi sisaldab Berni konventsioon, mida võib pidada TRIPS-lepingu artikli 2 lõikes 2 sisalduva viite kaudu osaliselt sellesse lepingusse inkorporeerituks, norme, mis reguleerivad kaitstavate teoste kasutamist teatavatel mittetulunduslikel eesmärkidel.(30) Väärib märkimist, et mittetulunduslikud tehingud ega kaitstavate teoste mittetulunduslikud kasutamisviisid ei ole ühegi nimetatud lepingu kohaldamisalast täielikult välistatud.

55.      Sellega seoses on huvitav tähele panna, et WTO vaidlusi lahendavate organite otsustes koheldakse kunstiteoseid ja muid intellektuaalseid teoseid üldiselt samamoodi nagu teisi kommertskaupu, isegi kui nendega kaubeldakse või neid kasutatakse mittetulunduslikult.(31) Ka siis, kui WTO lepingutes esineb sõna „kaubandus“, tõlgendatakse seda terminit väga laialt, hõlmavana „kogu kaubavahetust“ olenemata „„kaubanduse“ laadist või tüübist või tehingu põhjusest või funktsioonist“.(32) WTO eeskirjade kohaldatavus ei saa oleneda ettevõtja eraviisilisest otsusest oma majandustegevuse kohta. Õieti näivad teatavad WTO eeskirjad eeldavat, et mõningad tehingud sooritatakse mittekaubanduslikel tingimustel. Näiteks käsitleb WTO dumpinguvastane leping(33) muu hulgas niisuguste toodete eksporti, mis ei teeni enda täit omahinda tagasi.(34) Niisiis ei nõua WTO eeskirjad kasumit, vaid on kohaldatavad ka kahjumiga tehingute suhtes, kui ei ole ette nähtud teisiti.

56.      ELTL artikkel 207 välistab ühisest kaubanduspoliitikast üksnes intellektuaalomandiõiguste mittekaubanduslikud aspektid. See tähendab intellektuaalomandiõiguse neid sektoreid, mis rahvusvahelist kaubandust rangelt või otseselt ei puuduta. On selge, et tegu on nii-öelda jääkkategooriaga. Laias laastus on intellektuaalomandi eeskirjade eesmärk ju anda teatavaid ainuõigusi seoses intellekti abil loodu kasutamisega, et edendada loovust ja innovatiivsust. Need ainuõigused ei ole midagi muud kui sui generis monopolid, mis võivad piirata kaupade või teenuste vaba ringlust. Nii on intellektuaalomandi eeskirjad oma olemuse poolest peamiselt kaubandusalased. Intellektuaalomandi mittekaubanduslikud aspektid võivad olla seotud näiteks autori isiklike õigustega, mis õigupoolest ei kuulugi TRIPS-lepingu kohaldamisalasse.(35) Igal juhul ei ole käesolevas asjas vaja sellesse mõistesse rohkem süüvida: piisab märkimisest, et Marrakechi leping ei reguleeri isiklikke õigusi ega muid intellektuaalomandi aspekte, mis ei ole seotud kaubandusega.

57.      Olgu sellega, kuidas on, kuid mulle näib, et kõnealused argumendid rajanevad vääral eeldusel. Nagu komisjon märgib, ei nõua Marrakechi leping sugugi, et kättesaadaval kujul teavikute reprodutseerimine, levitamine ja kättesaadavaks tegemine peab olema tasuta. Nagu on märgitud selle lepingu artikli 4 lõikes 5: „See, kas käesoleva artikli alusel kehtestatavad piirangud või erandid kuuluvad hüvitamisele, sätestatakse siseriiklikes õigusaktides.“

58.      Kohtuistungil aga märkis Itaalia valitsus, et Marrakechi lepingu artikli 4 lõikes 5 viidatud „hüvitamist“ ei tule käsitada kui tegelikku tasu, vaid pigem kui pelgalt hüvitist autoriõiguse valdajatele.

59.      See vastuväide on minu arvates põhjendamata. Esiteks märgiksin, et Itaalia valitsus ei ole omapoolset artikli 4 lõike 5 tõlgendust, mis näib olevat vastuolus selle sätte sõnastusega, põhjendanud ega tõendanud. Teiseks, mis veelgi olulisem, ei välista see, kui autoriõiguse omajatele võib-olla maksta tulev rahasumma ei pruugi vastata turuhinnale, sugugi kõnealuste tehingute ärilist olemust.(36)

60.      Sisuliselt kohustab Marrakechi leping lepinguosalisi vastu võtma rea standardseid autoriõiguse normide piiranguid ja erandeid, et võimaldada kättesaadaval kujul teavikute reprodutseerimist, levitamist ja kättesaadavaks tegemist ning nende teoste piiriülest vahetust. See leping ei reguleeri nende toimingute aluseks olevate tehingute tulunduslikkust või mittetulunduslikkust. Ja mõni Marrakechi lepingu kohaldamisalasse kuuluv tehing on kindlasti ka tulunduslik.

61.      Täielikkuse huvides märgiksin ka, et Marrakechi lepingu artikli 4 lõikest 4 ja artikli 5 lõikest 3 tulenevalt võivad lepinguosalised täita sama lepingu artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 1 ette nähtud kohustusi ka nii, et nad kehtestavad piiranguid või erandeid autoriõiguse normides, mis ei piirdu mittetulunduslike isikute tegevusega.

c)      Seosed TRIPS-lepinguga

62.      Teiseks rõhutavad Prantsuse, Ungari, Rumeenia ja Soome valitsus, et Marrakechi leping räägiti läbi WIPOga, s.o ÜRO allorganisatsiooniga, mille ülesanne ei ole kaubandust liberaliseerida ega edendada. Ungari ja Ühendkuningriigi valitsuse sõnul võib ka väita, et Marrakechi lepingul on TRIPS-lepinguga ainult nõrgad seosed.

63.      Ka need argumendid ei veena mind.

64.      Kõigepealt on sellel, kus ja millises kontekstis rahvusvaheline leping läbi räägitakse, üksnes piiratud tähtsus. Kuigi need asjaolud võivad mõnikord anda kasulikke vihjeid lepingu koostajate tahte kohta, loeb tegelikult ikkagi lepingu eesmärk ja sisu nii, nagu need lepingu sõnastusest nähtuvad.

65.      Näiteks on Euroopa Kohus otsustanud, et nõukogu otsus tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse Euroopa konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta(37) pidi põhinema ELTL artiklil 207, ehkki selle konventsiooni võttis vastu Euroopa Nõukogu, peamiselt inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi kaitsega tegelev organisatsioon.(38) Teisest küljest haldab WIPO muidki rahvusvahelisi lepinguid, mis näivad olevat selgelt seotud rahvusvahelise kaubandusega: näiteks Madridi kokkulepe kaupade väärate või eksitavate päritolutähiste registreerimise tõkestamise kohta(39).

66.      Lisaksin sellele vaid, et Euroopa Kohus on juba kinnitanud, et intellektuaalomandi kaubandusaspektid kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse, olenemata sellest, kas need on hõlmatud rahvusvahelistesse lepingutesse, mis kuuluvad WTO lepingute hulka (või WTO kontekstis läbi räägitud) lepingute hulka.(40)

d)      Marrakechi lepingu eesmärk

67.      Kolmandaks rõhutavad Soome ja Ühendkuningriigi valitsus, et Marrakechi lepingu eesmärk ei ole liberaliseerida kaubandust, vaid aidata kaasa nägemispuudega inimeste terviklikule arengule. Need valitsused on seisukohal, et käesolevas asjas tekkinud õigusküsimus sarnaneb mutatis mutandis sellega, mida Euroopa Kohus lahendas kohtuasjades, mis käsitlesid Cartagena bioohutuse protokolli(41) ja Baseli konventsiooni ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli kohta(42). Nimetatud kohtuasjades pidas Euroopa Kohus lepingu keskkonnaalast osa olulisemaks kui kaubandusalast.

68.      Kõigepealt meenutaksin, et ELTL artiklist 207 ilmneb, et „[ü]hist kaubanduspoliitikat teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega“. Neid põhimõtteid ja eesmärke sätestavas ELL artiklis 21 aga on ette nähtud, et liidu tegevus rahvusvahelisel areenil peab juhinduma muu hulgas võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtetest ning selle eesmärgiks peaks olema muu hulgas „toetada arengumaade säästvat majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna-alast arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist“.

69.      Nagu eespool märgitud, on nüüdisaegsetel kaubanduslepingutel sageli ühtaegu mitmesuguseid eesmärke. Vaid mõned neist on puhtmajanduslikud. Tihti on rahvusvaheliste lepingute läbirääkimisel keskne tähtsus näiteks humanitaarsetel, arengu‑ ja keskkonnaalastel eesmärkidel, kuigi nende lepingute põhisisu jääb selgelt kaubandusega seotuks.(43) Näiteks viimase mõne aasta jooksul on WTO liikmed TRIPS-lepingut ja tervisekaitset käsitleva Doha deklaratsiooniga(44) alustatud arengut jätkates vastu võtnud palju otsuseid TRIPS-lepingu muutmiseks või rakendamiseks seoses farmaatsiatoodete patentsuse(45) ja litsentsimisega(46) vähim arenenud riikide kasuks. Kahtlemata on nende meetmete eesmärgid seotud arengu ja tervishoiuga: tagada vaeseimates riikides kõikidele võimalused kasutada ravimeid (eriti HIV ravimeid). Ent nende meetmete sisu ja konteksti arvestades usun, et vaevalt saab eitada nende konkreetset seost rahvusvahelise kaubandusega.(47)

70.      Sellepärast on liidu aluslepingutes – eriti pärast Lissaboni lepingu jõustumist – seatud liidu välistegevusele (sealhulgas ühise kaubanduspoliitika valdkonnas) (48) palju nii majanduslikke kui ka mittemajanduslikke eesmärke. See selgitab, miks Euroopa Kohus on asunud ka enne Lissaboni lepingu jõustumist järjepidevalt seisukohale, et näiteks majandusarengu,(49) keskkonnakaitse(50) või välispoliitikaga(51) seotud eesmärke saab taotleda ühise kaubanduspoliitika kontekstis.

71.      Lõpuks ei ole ühine kaubanduspoliitika muud kui siseturu ja tolliliidu välismõõde. Selles suhtes meenutaksin, et ELTL artikkel 114 on peamine säte, mida liidu seadusandja kasutas siseturu rajamiseks ja toimimiseks vajalike meetmete võtmiseks. On välja kujunenud, et kui tingimused ELTL artikli 114 õigusliku alusena kasutamiseks on täidetud, ei ole liidu seadusandjal keelatud sellele õiguslikule alusele tugineda põhjendusel, et muude üldist huvi pakkuvate eesmärkide(52) (nagu näiteks rahvatervis(53) või tarbijakaitse(54)) taotlemine on tehtavates valikutes määrav tegur. Järjepidevuse huvides tuleb sama põhimõtet minu arvates kohaldada ka ühisele kaubanduspoliitikale.

72.      Olen seisukohal, et Soome ja Ühendkuningriigi valitsus eksivad, kui nad tõmbavad paralleeli Marrakechi lepingu ning eespool mainitud Cartagena protokolli ja Baseli konventsiooni vahel. Nimetatud asjades märkis Euroopa Kohus, et nende lepingute kaubanduslik osa on kõigest teisejärguline võrreldes nende keskkonnaalase osaga. Pilguheit nende lepingute tekstile kinnitab igal juhul, et kaubandusalaste tingimuste arv, ulatus ja tähtsus ei ole nende lepingute süsteemis ülekaalukas ega sama tähtis nagu keskkonnaalastel tingimustel. Enamik nende lepingute tingimusi puudutas ju keskkonnaalast regulatsiooni, samal ajal kui kaubandusalane regulatsioon oli kõigest üks vahend keskkonnaga seotud eesmärkide saavutamiseks.

73.      Vastupidi, nagu eespool selgitatud, on Marrakechi lepinguga rajatud süsteemi keskmes paljuski rahvusvahelise kaubanduse kasvatamine kättesaadaval kujul teavikute osas. Kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetuse lihtsustamine ja suurendamine on üks selle lepingu koostajate peamisi vahendeid nende eesmärkide saavutamiseks.

74.      Võib isegi väita, et lihtsalt väljendudes asendub Marrakechi lepingu tulemusel kättesaadaval kujul teavikutega kauplemises üks kaubandusliik teisega. Praegu on nende kaupade piiriülene vahetamine väga piiratud, sest seda tehakse tavapäraste turureeglite järgi. Tulevikus on nende kaupade vahetamine hõlpsam, sest autoriõiguse valdajatele jäävad Marrakechi lepingus nimetatud olukordades vaid piiratud õigused vastustada oma teoste reprodutseerimist, levitamist ja ringlust.

75.      Nii ei ole Prantsuse valitsusel õigus, kui ta väidab, et Marrakechi lepingu eesmärk ei ole liberaliseerida ega edendada kaubandust. Igal juhul piisab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühisesse kaubanduspoliitikasse kuulumiseks sellest, kui leping reguleerib kaubandust, näiteks piirates või isegi keelates kauplemist.(55)

76.      Samas on tõsi, et nagu mitu valitsust osutavad, teenivad kaubandusega seotud eesmärgid Marrakechi lepingus teistsugust otstarvet. See on põhjus, miks ma asun seisukohale, et vaidlusaluse otsuse aluseks ei saa olla ainult ELTL artikkel 207.

2.      ELTL artikli 19 lõige 1

77.      Marrakechi lepingu preambulist selgub, nagu väidavad ka Tšehhi, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus, et selle lepingu lõppeesmärk on aidata kaasa nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste terviklikule arengule. Rõhk on asetatud eeskätt diskrimineerimiskeelu, võrdsete võimaluste, juurdepääsu ning täieliku ja tõhusa ühiskonnas osalemise ja ühiskonda kaasatuse põhimõtetele. Sellega seoses viitab põhjendus 2 kavatsusele, et nägemispuudega inimesed peavad saama teavet teistega võrdsetel alustel. Põhjenduses 4 aga on mainitud nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste raskusi avaldatud teostele ligipääsemisel ja ühiskonnas võrdsete võimaluste saavutamisel.

78.      Samuti on preambulis viidatud inimõiguste ülddeklaratsioonile ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile (edaspidi „ÜRO konventsioon“). Õieti on seos ÜRO konventsiooni ja Marrakechi lepingu vahel ilmne. ÜRO konventsiooni artikli 30 lõikes 3 on ette nähtud: „Osalisriigid võtavad kooskõlas rahvusvahelise õigusega kõiki asjakohaseid meetmeid, tagamaks, et intellektuaalomandi õigusi kaitsvad seadused ei takista ebamõistlikult või diskrimineerivalt puuetega inimeste juurdepääsu kultuurimaterjalidele.“ Niisiis saab Marrakechi lepingut pidada selle konventsioonitingimusega võetud kohustuse rakendamiseks.

79.      Sellega seoses väärib märkimist, et ÜRO konventsiooni raames asutatud ÜRO puuetega inimeste õiguse komitee (edaspidi „ÜRO komitee“) on sõnaselgelt osutanud nende kahe lepingu vahelisele seosele. ÜRO konventsiooni artiklit 9 („Juurdepääsetavus“) kommenteerides märkis ÜRO komitee, et Marrakechi leping „peaks tagama puudega inimestele juurdepääsu kultuurilisele materjalile ilma ebamõistlike ja diskrimineerivate takistusteta“.(56)

80.      Nendel asjaoludel asun seisukohale, et Marrakechi lepingul on üks ELTL artikli 19 lõikes 1 viidatud eesmärkidest. Nimetatud sätte alusel „võib nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt ühehäälselt ja pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel“. Niisiis on puue selles sättes loetletud ühe võimaliku diskrimineerimispõhjusena, mille vastu liit võib võtta asjakohaseid meetmeid.

81.      Sellega seoses märgin, et just ELTL artikli 19 alusel võttis liit vastu mitmesuguseid diskrimineerimisvastaseid õigusakte, millega on tagatud kõikide kodanike võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused. Viitan teiste seas direktiivile 2000/43/EÜ rassilise võrdsuse kohta(57) ja direktiivile 2004/113/EÜ soolise võrdsuse kohta.(58)

82.      Olulisemgi aga on viidata direktiivile 2000/78/EÜ, mis käsitleb võrdset kohtlemist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.(59) Selle direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine“.(60)

83.      Mulle näib, et äsja nimetatud liidu meetmetel – nagu ka eespool punktis 78 mainitud rahvusvahelistel aktidel – on Marrakechi lepinguga ühine oluline diskrimineerimisvastane osa.

84.      Komisjon aga vaidleb sellele järeldusele vastu, osutades, et Marrakechi leping ei ole üldine meede, mille eesmärk on võidelda kõikvõimalike diskrimineerimise vormidega, mille all puudega inimesed võivad kannatada: selle lepingu ese piirdub ainult autoriõigusega. Komisjon lisab, et ELTL artiklite 9 ja 10 kohaselt on liit kogu oma poliitikat ja meetmeid määratledes ja rakendades kohustatud muu hulgas võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimisega.

85.      Need argumendid mind ei veena. Esiteks ei nähtu ELTL artikli 19 lõike 1 sõnastusest, et selle kohaldamisala piirdub üldiste või laialdaste meetmetega. Teiseks kohustab Marrakechi leping lepinguosalisi mitte üksnes muutma oma autoriõiguse seadusi nägemispuudega inimeste huvides. Sellega on kehtestatud muidki kohustusi: näiteks võtta nägemispuudega inimeste huvides konkreetseid meetmeid seoses eraelu puutumatusega (artikkel 8) või teha WIPO asjaomaste organitega koostööd kättesaadaval kujul teavikute piiriülese vahetamise lihtsustamiseks (artikkel 9). Samuti on artikliga 13 ette nähtud assamblee, mille ülesanne on muu hulgas arendada Marrakechi lepingu norme. Kolmandaks on vajadust võidelda diskrimineerimise vastu, tagades nägemispuudega inimestele võrdsed võimalused, Marrakechi lepingu läbirääkimisel mitte pelgalt arvesse võetud, vaid see on nimetatud lepingu aluspõhjus.

86.      Seda arvesse võttes asun seisukohale, et ELTL artikli 19 lõige 1 peab olema üks vaidlusaluse otsuse õiguslikest alustest.

3.      ELTL artikkel 114

87.      Komisjon, keda selles küsimuses toetavad Tšehhi, Soome, Prantsuse ja Leedu valitsus ja Euroopa Parlament, on seisukohal, et üheks vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks peab olema ELTL artikkel 114.

88.      Ma ei jaga seda seisukohta.

89.      Kahtlemata võib Marrakechi lepingu sõlmimisele järgneda liidu autoriõiguse normide edasine ühtlustamine. Samuti on väljaspool kahtlust, et üldiselt võib ELTL artikkel 114 olla neid küsimusi puudutavate meetmete sisemiseks õiguslikuks aluseks. Lõpuks on ilmne, et kui liit Marrakechi lepingu tingimused rakendab, mõjutab see soodsalt piiriülest kaubandust liidu sees.

90.      Arvan siiski, et nendest asjaoludest ei piisa järelduseks, et siseturuga seotud osa on Marrakechi lepingus peamine või et sellel on vähemalt samaväärne kaal kui kaubandusalasel ja diskrimineerimisvastasel osal.

91.      Kohtupraktikas on välja kujunenud, et ELTL artikli 114 alusel võetud meetme tegelik eesmärk peab olema täiustada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi.(61) Pelgalt sellest, et siseriiklike õigusnormide vahel esineb erinevusi, ei piisa, et põhjendada tuginemist ELTL artiklile 114. See säte eeldab olukorda, kus erinevused liikmesriikide õigus- ja haldusnormide vahel võivad kahjustada põhivabadusi ja mõjutada seeläbi otseselt siseturu toimimist.(62)

92.      Käesolevas asjas ei ole ükski menetlusosaline tõendanud, et eri liikmesriikide siseriiklike õigusnormide vahel esineb seoses Marrakechi lepinguga reguleeritavate autoriõiguse aspektidega olulisi erinevusi. On selge, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikeid 2 ja 3 arvestades on võimalik (või koguni tõenäoline), et eri liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormide vahel esineb erinevusi seoses autorite õiguste erandite ja piirangutega, mis on kehtestatud nägemispuudega inimeste kasuks. Pelgast võimalusest siiski ei piisa, et tuginemine ELTL artiklile 114 oleks põhjendatud.

93.      Olukord on niisugune seda enam, et – nagu Ühendkuningriik märgib – ei ole analüüsitudki, kuidas need eeldatavad erinevused siseturu toimimist mõjutavad. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 aga on märgitud, et seoses nende erandite ja piirangutega saavutatav ühtlustamistase „peaks põhinema erandite ja piirangute mõjul siseturu tõrgeteta toimimisel“. Järeldaksin sellest, et kui direktiiv 2001/29 vastu võeti, oli liidu seadusandja seisukohal, et puudega inimeste kasuks kehtestatavad erandid ja piirangud ei avalda siseturu tõrgeteta toimimisele olulist mõju. Võib väita, et vastasel juhul oleks liidu seadusandja nõudnud selles küsimuses suuremat liikmesriikide seaduste ühtlustamist. Mõistlik on arvata, et tänane olukord ei ole selles suhtes kuidagi teistsuguseks kujunenud.

94.      See, et komisjon ega liidu seadusandja ei ole neid aspekte üksikasjalikult käsitlenudki, toetab seisukohta, et siseturu ühtlustamine ei olnud üks nendest põhieesmärkidest, mis ajendasid liitu Marrakechi lepingut läbi rääkima (ja eeldatavasti sõlmima). Selle lepingu soodne panus siseturu tugevdamisse näib niisiis olevat pigem teisejärguline eesmärk või kaudne tagajärg.

95.      See, et sama sisuga liidusisese meetme aluseks oleks tõenäoliselt ELTL artikkel 114 (üksi või koostoimes muude õiguslike alustega), on selles kontekstis väheoluline. Nagu eespool mainitud, kuna ühine kaubanduspoliitika on siseturu laiendus, on üpris tavaline, et samaväärsed meetmed võivad põhineda ELTL artiklil 114, kui nende mõju on üksnes liidusisene, ja ELTL artiklil 207, kui need võetakse eesmärgiga reguleerida suhteid Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel.

96.      Õieti võiks liidu sees jõuda samaväärsete tulemusteni ka lihtsalt direktiivi 2001/29 muutes (nagu nõukogu on 19. mail 2015 palunud komisjonil teha). Ent Marrakechi lepinguga taotletavaid eesmärke on võimalik tõhusalt saavutada vaid siis, kui selles lepingus ette nähtud normid rakendatakse paljudes teistes riikides, mis jäävad liidu piiridest välja. On ju selle lepingu põhjenduses 7 märgitud, et endiselt napib kättesaadaval kujul teavikuid, kuigi „paljud liikmesriigid on kehtestanud oma autoriõigust käsitlevates õigusaktides piiranguid ja erandeid nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste jaoks“.

97.      Kõiki neid kaalutlusi arvestades asun seisukohale, et ELTL artikkel 114 ei peaks kuuluma vaidlusaluse lepingu õiguslike aluste hulka.

4.      Sotsiaalpoliitika

98.      Lõpuks väljendab Ungari valitsus seisukohta, et vaidlusalune otsus peaks sisaldama ka viidet ELTL artikli 4 lõike 2 punktile b, sest Marrakechi lepingu eesmärk on sotsiaalpoliitiline.

99.      Tahaksin kõigepealt märkida, et ELTL artiklis 4, nagu ka artiklites 3, 5 ja 6 on kõigest loetletud liidu pädevusvaldkonnad vastavalt selle pädevuse laadile. Nende pädevusvaldkonnad on määratletud ja piiritletud ning normid selle kohta, kuidas liit neid pädevusi kasutab, on ette nähtud teistes liidu aluslepingute sätetes. Seetõttu ei saa ELTL artiklid 3–6 anda materiaalõiguslikku alust ühelegi liidu meetmele.

100. Sellepärast tuleb Ungari valitsuse argumente minu arvates käsitleda nii, nagu viitaksid need sotsiaalpoliitilistele sätetele: ELTL artiklitele 151–161. Mulle näib, et nende sätete hulgast võiks ehk vaidlusaluse otsuse aluseks olla ELTL artikkel 153.

101. ELTL artiklis 153 on ette nähtud meetmed ja menetlused, mida liit peab kasutama ELTL artikli 151 eesmärkide saavutamiseks. Viimati nimetatud sättes omakorda on nimetatud liidu sotsiaalpoliitilised eesmärgid järgmiselt: „tööhõive edendamine ning parandatud elamis‑ ja töötingimused, et võimaldada nende ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega, piisava sotsiaalkaitse, tööturu osapoolte dialoogi, inimressursside arendamise, pidades silmas kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist“.(63)

102. Seda sätet arvestades võib Marrakechi lepingust kindlasti leida sotsiaalpoliitilise aspekti. Nimelt on selle lepingu põhjenduses 9 tunnistatud vajadust „säilitada tasakaal autorite õiguste tulemusliku kaitse ja laiema üldsuse huvide, eeskätt hariduse, teadusuuringute ja teabe kättesaadavuse vahel, ning et selline tasakaal peab lihtsustama nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste tulemuslikku ja õigeaegset juurdepääsu teostele“.(64)

103. Siiski ei näi mulle, et niisugusel eesmärgil on Marrakechi lepingu süsteemis keskne tähtsus. Selle leping tegelik „sotsiaalne“ eesmärk on hoopis üldiselt parendada nägemispuudega inimeste elu. Nende inimeste tõhusam juurdepääs tööhõivele pelgalt tuleneks sellest, et kõrvaldatakse teatavad takistused, mis piiravad nende väljendusvabadust, sealhulgas vabadust taotleda, vastu võtta ja edasi anda informatsiooni ja igasuguseid ideid, võimalusi kasutada õigust haridusele ja teha teadusuuringuid.

104. Liidu sotsiaalpoliitika on väga paljuski keskendatud laialt väljendudes liidu kodanike töö‑ või majanduselu parendamisele,(65) kusjuures eesmärk tagada võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused teiste seas puudega inimestele on, nagu eespool märgitud, hoopis ELTL artiklis 19 ette nähtud diskrimineerimisvastaste meetmete ese.

105. Kuna need kaks sätet omavahel kattuvad,(66) asun niisiis seisukohale, et Marrakechi lepingu sotsiaalses aspektis on raskuskese rohkem ELTL artiklil 19 kui artiklil 153.

5.      ELTL artikkel 209

106. Kohtuistungil muutis Prantsuse valitsus oma seisukohta, väites, et vaidlusaluse otsuse õiguslike aluste hulgas peab olema ELTL artikli 114 kõrval ka artikkel 209. Nimelt taotleb Marrakechi leping tema arvates arengualast eesmärki.

107. Marrakechi lepingus on tõepoolest tunnistatud, et „suurem osa nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimestest elavad arenguriikides ja vähim arenenud riikides“ ja otseselt viidatud WIPO arengukavale.

108. Mulle näib siiski selge, et Marrakechi lepingu üldises süsteemis on arengualane eesmärk muude eesmärkidega võrreldes täiesti kõrvaline või vähemalt teisejärguline. Selles suhtes tuleb meenutada, et arengukoostöö peaeesmärk on vaesuse vähendamine jätkusuutliku arengu kontekstis.(67) On ilmne, et see eesmärk ei ole Marrakechi lepingus keskne.

109. Esiteks viidatakse arengualasele eesmärgile preambulis kõigest möödaminnes, samas kui Marrakechi lepingu kaubandusalaseid ja diskrimineerimisvastaseid eesmärke on põhjalikumalt selgitatud.

110. Teiseks ei käsitle ükski selle lepingu säte konkreetselt arengupoliitikat. Ainult Marrakechi lepingu artiklites 12 ja 13 on põgusalt mainitud vähim arenenud riikide vajadusi. Kumbki nimetatud säte ei ole aga keskse tähtsusega. Artikkel 12 on pelgalt tõlgendav: selles on tunnistatud lepinguosaliste õigust rakendada kasusaajate huvides oma siseriiklike õigusaktidega muid piiranguid ja erandeid peale selles lepingus ettenähtute. Vähim arenenud riikide suhtes on mainitud nende riikide „erivajadusi, konkreetseid rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi ning nendest tulenevaid soodustusi“. Artiklis 13 aga on ette nähtud, et lepinguosalistel peab olema assamblee. Samuti on seal antud võimalus, et kuigi iga delegatsiooni kulutused tuleb kanda selle delegatsiooni määranud lepinguosalisel, võib assamblee taotleda WIPOlt finantsabi, et hõlbustada lepinguosaliste arengumaade delegatsioonide osalemist.

111. Kolmandaks, nagu eespool punktis 69 märgitud, on Euroopa Kohus selgitanud, et arengualaseid eesmärke saab taotleda ka liidu ühise kaubanduspoliitika kontekstis.

112. Neljandaks on veelgi olulisem märkida, et Marrakechi lepingu normid on selgelt ette nähtud parendama kõikides lepinguosalistes maades – ja mitte üksnes (või peamiselt) arengumaades või vähim arenenud maades – elavate kasusaajate olukorda.

6.      Vahejäreldus

113. Seda arvestades arvan, et vaidlusaluse otsuse aluseks peavad olema ELTL artiklid 19 ja 207. Samuti ei ole minu arvates põhjust asuda seisukohale, et nendes kahes artiklis ette nähtud menetlused on teineteisega sobimatud: erineda võib ainult nõukogus hääletamisega seotud nõue.

114. ELTL artikli 19 kohaldamisalasse kuuluvad rahvusvahelised lepingud tuleb ELTL artikli 218 lõike 6 punktist v ja lõikest 8 tulenevalt sõlmida nii, et nõukogu teeb komisjoni ettepanekul pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist ühehäälselt otsuse.

115. ELTL artikli 207 kohaldamisalasse kuuluvad rahvusvahelised lepingud tuleb ELTL artikli 207 lõikest 4 ja artikli 218 lõike 6 alapunktist v tulenevalt sõlmida nii, et nõukogu teeb komisjoni ettepanekul pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist otsuse. Nõukogus hääletamisel on vaja kvalifitseeritud häälteenamust, ühehäälsust nõutakse aga erandlikult kolmes olukorras, mis on nimetatud ELTL artikli 207 lõikes 4.

116. Käesolevas menetluses ei ole siiski vaja kindlaks teha, kas ELTL artikli 207 kaubandusalane osa oleks põhimõtteliselt eeldanud nõukogus otsuse tegemist ühehäälselt või kvalifitseeritud häälteenamusega. ELTL artiklis 19 ette nähtud rangem nõue aga püsib.(68)

117. Seega peab vaidlusaluse otsuse, kui see põhineb ELTL artiklitel 19 ja 207, olema vastu võtnud nõukogu ühehäälselt komisjoni ettepanekul pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist.

C.      ELi pädevuse laad

118. Vastavalt ELTL artikli 3 lõike 1 punktile e, milles on kodifitseeritud väljakujunenud kohtupraktika,(69) kuulub ühise kaubanduspoliitika valdkond liidu ainupädevusse. Seevastu ei ole üheski ELTL esimese osa I jaotise „Liidu pädevuse liigid ja valdkonnad“ sättes (s.o artiklites 2–6) viiteid pädevusvaldkonnale, mis hõlmaks või sisaldaks diskrimineerimisvastaseid meetmeid. Seega tuleb asuda seisukohale, et selles valdkonnas on pädevus ELTL artikli 4 lõikest 1 tulenevalt(70) liidu ja liikmesriikide vahel jagatud.

119. Erinevalt Ungari valitsuse väidetest ei tähenda see siiski, et Marrakechi leping tuleb igal juhul sõlmida segalepinguna, nagu väidab Ungari valitsus. Kõigepealt osutaksin, et isegi kui ELTL artikli 3 lõige 2 ei oleks Marrakechi lepingu suhtes kohaldatav,(71) eeldaks selle sõlmimine igal juhul segalepingut. Valiku tegemine segalepingu või üksnes liidu osalusega lepingu vahel, kui lepingu ese kuulub jagatud pädevuse (või rööppädevuse) valdkonda,(72) jääb üldiselt liidu seadusandja kaalutlusõiguse piiresse.

120. Seda valdavalt poliitilist laadi otsust võib kõigest piiratud määral kohtulikult kontrollida. Euroopa Kohus on järjepidevalt otsustanud, et liidu seadusandjal peab olema ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, kus tal tuleb teha poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ja anda keerulisi hinnanguid. Kohus järeldas sellest, et nendes valdkondades võetud meedet võib pidada ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu.(73)

121. See võib olla nii näiteks juhul, kui otsus sõlmida segaleping võib olukorra kiireloomulisuse ja 28 siseriiklikuks ratifitseerimismenetluseks kuluva aja tõttu tõsiselt ohustada taotletava eesmärgi saavutamist või panna liidu rikkuma pacta sunt servanda põhimõtet.

122. Seevastu on segaleping üldjuhul nõutav, kui rahvusvaheline leping puudutab rööppädevusi: st osa sellest kuulub liidu ainupädevusse, teine osa aga liikmesriikide ainupädevusse, ilma et kumbki pädevus oleks teisega võrreldes kõrvaline.(74) On aga selge, et Marrakechi lepingu puhul ei ole tegu sellise olukorraga.

123. Olulisemgi aga on märkida, et oma eesmärgi ja sisu tõttu põhimõtteliselt jagatud pädevuse valdkonda kuuluv leping tuleb igal juhul sõlmida üksnes liidu osalusega lepinguna, kui see pädevus on seetõttu, et liit seda teostab, muutunud välistegevuses ainupädevuseks. Nagu järgnevalt selgitan, on Marrakechi lepingu puhul olukord just niisugune.

1.      ELTL artikli 3 lõikest 2

124. ELTL artikli 3 lõikes 2 on sätestatud: „Liidu ainupädevusse kuulub ka rahvusvahelise lepingu sõlmimine, kui selle sõlmimise näeb ette liidu seadusandlik akt või kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada liidul teostada oma sisemist pädevust, või kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.“

125. See säte on rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele eriomase liidu ainupädevuse lisaallikas. Nii võib pädevus, mis liidu sees on jagatud, muutuda rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel ainupädevuseks. Põhjus on enesestmõistetav: liidu sees tagab esimuse põhimõte, et liidu õigusnormide ja siseriiklike õigusnormide lahknevuse korral kohaldatakse liidu norme.(75) Kohtuvaidluse korral võib paluda Euroopa Kohtul küsimust selgitada, näiteks ELTL artiklite 258–260 alusel. Olukord on täiesti teistsugune, kui liikmesriigid sõlmivad rahvusvahelisi lepinguid kolmandate riikidega. Nendest lepingutest võib nii poliitilisel kui ka õiguslikul tasandil kergesti tekkida takistusi liidu õiguse toimimisele ja võimalik, et ka tulevasele arengule.(76)

126. Käesolevas menetluses on oluline üksnes ELTL artikli 3 lõike 2 viimane osa. Komisjoni ja Euroopa Parlamendi väitel on liidul ainupädevus sõlmida Marrakechi leping, sest selle sõlmimine või mõjutada või muuta direktiivi 2001/29 sätete ulatust.

127. ELTL artikli 3 lõike 2 viimases osas on kodifitseeritud nn AETRi kohtupraktika.(77) Kohtuasjas AETR kehtestas Euroopa Kohus põhimõtte, mille kohaselt juhul, kui ühised eeskirjad on vastu võetud, ei ole liikmesriikidel enam õigust üksikult ega isegi ühiselt võtta kolmandate riikide ees niisuguseid kohustusi, mis neid eeskirju mõjutavad. Sellisel juhul on liidul ainupädevus rahvusvahelisi lepinguid sõlmida.(78)

128. Loomulikult tekib mõju ühistele eeskirjadele, kui liit on rahvusvahelises lepingus käsitletava valdkonna täielikult ühtlustanud.(79) Peale selle on oht, et liikmesriikide võetud rahvusvahelised kohustused võivad liidu eeskirju ebasoodsalt mõjutada või nende kohaldamisalasse kuulumise korral muuta nende reguleerimisala.(80)

129. Seetõttu ei ole selles suhtes liidu ainupädevuse tekkimise vajalikuks tingimuseks rahvusvahelise lepinguga hõlmatud valdkonna täielik ühtlustatus. Piisab, kui valdkond on juba suures osas liidu eeskirjadega hõlmatud.(81) Teisisõnu ei pea asjakohased rahvusvahelised ja liidu eeskirjad selleks täielikult kattuma.(82) Euroopa Kohus on juba lükanud tagasi lähenemisviisi, mille kohaselt rahvusvaheline leping tuleks säte-sättelt läbi vaadata, et tuvastada, kas iga säte vastab analoogsele liidu õigusnormile. Euroopa Kohus märkis, et pädevuse laadi kindlaks määrates tuleb lähtuda kavandatava rahvusvahelise lepingu ja kehtiva liidu õiguse vahelise suhte igakülgsest ja üksikasjalikust analüüsist.(83)

130. Sellest kohtupraktikast tõuseb aga küsimus: millal on valdkond liidu eeskirjadega piisavalt hõlmatud, et välistada liikmesriikide pädevus välissuhetes (muidugi mõista mitte siis, kui liit on seda lubanud või delegeerinud)?

131. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb minna tagasi AETRi kohtupraktika enda ja üldisemalt ELTL artikli 3 lõike 2 olemusliku mõtte juurde. Nagu Euroopa Kohus on selgitanud, on selle kohtupraktika (ja niisiis ka selle kohtupraktika kodifitseerinud uue aluslepingusätte) eesmärk tagada liidu eeskirjade ühetaoline ja järjepidev kohaldamine ning eeskirjadega loodud süsteemi häireteta toimimine, selleks et kindlustada ELi õiguse täielik tõhusus.(84)

132. Seda põhimõtet arvesse võttes tuleb kindlaks teha, kas normid, mida rahvusvaheline leping sisaldab, võivad mõjutada asjassepuutuvate liidu eeskirjade ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist või tõhusust või ka lihtsalt põhjustada seesuguse mõjutamise ohtu. On ilmne, et seda saab analüüsida ainult juhtumhaaval, vaadeldes kaht reeglistikku (liidu oma ja rahvusvahelist), keskendudes nende ulatusele, olemusele ja sisule.(85)

133. Selleks tuleb arvesse võtta mitte üksnes kavandatava lepingu sõlmimise hetkel kehtivaid liidu õigusnorme, vaid ka nende arengusuundi, niivõrd kui neid on võimalik selle analüüsimise ajal prognoosida.(86) Muidu tekiks oht takistada või vähemalt oluliselt raskendada liidu õiguse võimalikku tulevast arengut.(87)

134. See on põhjus, miks Euroopa Kohus on tuvastanud, et liidul on ainupädevus näiteks juhtudel, kui lepingu sõlmimine liikmesriigi poolt riivaks siseturu ühtsust ja liidu õiguse ühetaolist kohaldamist;(88) või kui selles valdkonnas sõlmitav mis tahes leping igal juhul mõjutaks liidu eeskirjadega loodud süsteemi, arvestades kehtivate liidu õigusnormide olemust ja sisu.(89)

135. Seevastu ei tuvastanud Euroopa Kohus liidu ainupädevust näiteks juhtudel, kui seetõttu, et nii liidu õigusnormidega kui ka rahvusvahelise konventsiooniga olid ette nähtud miinimumstandardid, ei takistanud miski liidu õiguse täielikku kohaldamist liikmesriikides;(90) või kui olenemata sellest, et oli tekkinud võimalus, et kahepoolsed lepingud võivad viia siseturul teenuste voo moonutamiseni, ei takistanud alusleping Euroopa Kohtu hinnangul institutsioone korraldamast enda kehtestatavates ühistes eeskirjades kooskõlastatud meetmeid seoses kolmandate riikidega ega nägemast liikmesriikidele ette lähenemisviise, mida neil tuleb välistegevuses kasutada.(91)

136. Neid põhimõtteid arvesse võttes asun nüüd uurima, kas Marrakechi leping kuulub liidu ainupädevusse.

2.      Marrakechi lepingust ja direktiivist 2001/29

137. Nagu märgitud, reguleerib Marrakechi leping teatavaid autoriõiguse aspekte. See kohustab lepinguosalisi kehtestama rea standardseid autoriõiguse normide piiranguid ja erandeid, et võimaldada avaldatud teoste reprodutseerimist, levitamist ja kättesaadavaks tegemist nägemispuudega inimestele kättesaadaval kujul ning nende teoste piiriülest vahetust.

138. Liidu tasandil reguleerib autoriõigust direktiiv 2001/29, millega on kehtestatud õiguslik raamistik autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitseks. Direktiiviga on ühtlustatud teatavad liikmesriikide autoriõiguste seaduste aspektid, et rakendada selles suhtes neli vabadust, mõjutamata aga nende seaduste vahelisi erinevusi, mis ei kahjusta siseturu toimimist.(92)

139. Mitu käesolevas menetluses oma seisukohad esitanud liikmesriiki arutlevad, kas direktiiviga 2001/29 on artiklis 5 jõutud nende erandite ja piirangute täieliku ühtlustatuseni. Samuti arutlevad nad selle üle, kas nimetatud sättega liikmesriikidele antud kaalutlusruum tähendab, et liikmesriikidele on nendes aspektides pädevus alles jäänud (nagu väidavad mitu valitsust) või on liit andnud neile loa või volitused võtta meetmeid (nagu väidavad komisjon ja Euroopa Parlament).

140. Minu arvates ei puutu need küsimused käesolevas menetluses asjasse. Osutaksin kõigepealt, et kohtuasjades Padawan(93) ega Copydan Båndkopi(94) ei märkinud Euroopa Kohus, nagu oleks direktiivi 2001/29 artiklis 5 jõutud üksnes minimaalse ühtlustatuseni. Veelgi olulisem aga, nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 129, on see, et liidu ainupädevuse tekkeks ei ole vaja täielikku ühtlustatust. Selles suhtes on tähtis hoopis see, kas rahvusvahelise lepingu kohaldamisalasse kuuluv valdkond on juba suures osas liidu eeskirjadega hõlmatud, nii et liikmesriikide välistegevuspädevus samas valdkonnas võiks hakata neid eeskirju mõjutama.

141. Vaieldamatult on erandid ja piirangud osa autoriõigusest, mida suuresti reguleerib direktiiv 2001/29. Nagu on märgitud selle direktiivi põhjenduses 32, on need erandid ja piirangud ammendavad. Samuti tuleb kõiki neid erandeid ja piiranguid vastavalt artikli 5 lõikele 5 ja põhjendusele 44 kohaldada nn kolmeastmelise kriteeriumi alusel.(95) Peale selle on Euroopa Kohus selgitanud, et liikmesriigid peavad direktiivi 2001/29 artikli 5 alusel erandeid kasutades oma kaalutlusõiguse teostamisel „lähtuma liidu õiguses seatud piiridest“.(96) Lõpuks on Euroopa Kohus samuti märkinud, et paljud artiklis 5 leiduvad mõisted on liidu õiguse autonoomsed mõisted, mida tuleb kõikides liikmesriikides tõlgendada ühetaoliselt, olenemata nende riikide endi seadustest.(97)

142. Õieti märkis Euroopa Kohus oma otsuses Broadcasting, et selles kohtuasjas kõne all oleva rahvusvahelise lepingu puhul kuuluvad muu hulgas autoriõigusega kaasnevate õiguste piiranguid ja erandeid puudutavad aspektid liidu ühiseeskirjade kohaldamisalasse ja läbirääkimised nende aspektide üle võivad nende ühiseeskirjade reguleerimisala mõjutada või muuta.(98) Ma ei näe ühtki põhjust, miks see järeldus ei võiks olla kohane ka käesolevas kohtuasjas.

143. On selge, et Marrakechi lepingu sõlmimine eeldaks liidu seadusandjalt direktiivi 2001/29 artikli 5 muutmist. Praegu jätab selle artikli lõike 3 punkt b liikmesriikide otsustada, kas näha ette erandeid või piiranguid, kui kõne all on „puudega inimeste huvides kasutamine viisil, mis on otseselt seotud nende puudega ning on mitteärilise eesmärgiga, ulatuses, mis on vajalik konkreetse puude puhul“. Niisiis ei saa teatavate puudega inimeste rühma (pimedad, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikud) huvides ette nähtavad erandid ja piirangud enam olla valikulised ja need tuleb muuta kohustuslikuks, et täita Marrakechi lepingus ette nähtud normid.

144. Tõsi küll, Marrakechi lepingu rakendamiseks võib olla eri viise ja liidu seadusandja võib otsustada, et selle lepingu eset ei ole vaja täielikult ühtlustada. Siiski on see otsus liidu seadusandja teha, kuna direktiivi 2001/29 teksti tuleb igal juhul muuta. Muu hulgas ei kajasta selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b praegune sõnastus Marrakechi lepingu sõnastust ega mõtet ning liikmesriigid ei või iseseisvalt rahvusvahelisi kohustusi võttes seda liidu eeskirja de facto muuta ega kahjustada.(99)

145. Sellega seoses ei ole ebaoluline märkida, et direktiivi 2001/29 põhjenduses 44 on märgitud, et selle direktiiviga ette nähtud erandeid ja piiranguid tuleb „kohaldada kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega“.

146. Peale selle näib samuti, et Marrakechi lepingu artikkel 7 mõjutab direktiivi artikli 6, mis käsitleb tehniliste meetmetega seotud kohustusi, ja eeskätt selle lõike 4 reguleerimisala. Nimetatud lepinguartikkel kohustab lepinguosalisi võtma asjakohased meetmed, millega tagatakse, et kui nad pakuvad nõuetekohast õiguslikku kaitset ja tulemuslikke õiguskaitsevahendeid asjakohastest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise vastu, võimaldab see õiguskaitse samal ajal kasusaajatel kasutada selles lepingus sätestatud piiranguid ja erandeid.

147. Sellepärast näib mulle, et Marrakechi lepingu sõlmimine hakkab – kui kasutada ELTL artikli 3 lõike 2 sõnastust – paratamatult „mõjuta[m]a ühiseeskirju või muut[m]a nende reguleerimisala“.

148. See on ELTL artikli 3 lõike 2 keskne küsimus. Lõpuks on Euroopa Kohus ju hiljuti kinnitanud, et asjaolu, et kõnealused liidu eeskirjad annavad liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi nende eeskirjade ülevõtmisel ja rakendamisel, ei välista ainupädevust.(100) Samuti ei ole selles suhtes oluline, et mitte üksnes liidul, vaid ka liikmesriikidel võib olla rahvusvahelise lepingu rakendamiseks vaja muuta oma siseriiklikke õigusnorme. Nagu eespool märgitud, võib teatav pädevus olla välissuhetes ainupädevus, liidu sees aga jagatud. Sellistel juhtudel reguleerib liidusisese pädevuse teostamist ELTL artikli 2 lõige 2, mitte artikli 3 lõige 2.

149. Seda järeldust ei sea kahtluse alla see, et – nagu Ühendkuningriik osutab – liikmesriigid võivad rakendada Marrakechi lepingu, muutes oma autoriõiguse seadusi, seejuures formaalselt rikkumata direktiivi 2001/29. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, võivad rahvusvahelised kohustused liidu õigusnorme mõjutada ka siis, kui nende kohustuste ja liidu eeskirjade vahel ei ole võimalikku vastuolu.(101) Igal juhul, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 143, on selge, et artikli 5 lõike 3 punktis b ette nähtud erandite ja piirangute valikulisus ei ole kooskõlas Marrakechi lepingu mõtte ega sõnastusega: selle lepingu rakendamine liidu tasandil eeldab paratamatult kõnealuse sätte muutmist.

150. Seda, et Marrakechi leping tuleb sõlmida ainupädevuse alusel, kinnitab seegi, et Euroopa Kohus on vastuseks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti d tõlgendamist puudutavale eelotsusetaotlusele märkinud, et direktiivi 2001/29 vastu võttes kasutas liidu seadusandja „seda pädevust, mis varem kuulus intellektuaalomandi valdkonnas liikmesriikidele“. Sellele vastavalt otsustas ta, et direktiivi 2001/29 kohaldamisalas tuleb lugeda, et liit astus asjaomaste liikmesriikide asemele ning sellest tulenevalt ei ole viimati nimetatutel enam pädevust selle direktiivi sätete inspiratsiooniks olnud Berni konventsiooni sätteid rakendada.(102) Need järeldused näivad olevat käesolevas kohtuasjas mutatis mutandis väga asjakohased.

151. Lõpuks, niivõrd kui ainu‑ või jagatud pädevuse tuvastamisel tuleb arvesse võtta prognoositavaid liidu õiguse arengusuundi, ei saa mööda vaadata sellest, et 19. mail 2015 otsustas nõukogu ELTL artikli 241 alusel paluda komisjonil viivitamata esitada seadusandlik ettepanek liidu õigusliku raamistiku muutmiseks, et Marrakechi lepingus ette nähtavad normid jõustada.

152. Kui see muudatus vastu võetakse, ei saa minu arvates enam olla kahtlust, et liit on teostanud oma pädevust viisil, mis ei sobi kokku liikmesriikide jääkpädevusega välissuhetes. Liikmesriikide mis tahes individuaalne või kollektiivne tegutsemine kohustuste võtmisel kolmandate riikide ees Marrakechi lepingu kohaldamisalas mõjutab tegelikult liidu eeskirju, mis on võetud vastu selle lepingu rakendamiseks.

153. Igal juhul, olenemata sellest võimalikust muudatusest, näib, et direktiivi 2001/29 enda põhjendustes on ette nähtud võimalikke tulevasi meetmeid, edendamaks erandeid ja piiranguid puudutavat järjepidevust. Nimelt on põhjenduses 32 väljendatud vajadust, et liikmesriigid „peaksid [selle valdkonna] erandeid ja piiranguid kohaldama ühtsel viisil, hinnates neid uuesti tulevikus, kui vaadatakse läbi rakendusakte“.(103)

154. Seega näib, et ELTL artikli 3 lõike 2 lõpuosas sätestatud tingimused on täidetud.

IV.    Ettepanek

155. Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata komisjoni poolt ELTL artikli 218 lõike 11 alusel esitatud arvamuse taotluses tõstatatud küsimusele järgmiselt:

Euroopa Liidul on ainupädevus sõlmida Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) poolt 27. juunil 2013 vastuvõetud Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele.


1 – Algkeel: inglise.


2 – Marrakechi leping avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või trükikirja lugemise puudega isikutele, Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioon, 27.6.2013, TRT/MARRAKESH/001.


3 – „Teos“ tähendab Berni kirjandus- ja kunstiteoseid kirjandus‑ ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (edaspidi „Berni konventsioon“) artikli 2 lõike 1 tähenduses ning teksti, märkuste ja/või nendega kaasnevate illustratsioonide kujul, mis on avaldatud või tehtud muul viisil üldsusele kättesaadavaks mis tahes andmekandjal. Mõiste hõlmab audiovormis teoseid, nagu näiteks kuulderaamatud.


4 – „Kättesaadaval kujul teavik“ tähendab teosest muul viisil või kujul tehtud koopiat, mis muudab teose kasusaajale kättesaadavaks. Seda tohivad kasutada üksnes kasusaajad ning see peab austama originaalteose terviklikkust.


5 – „Volitatud asutus“ on valitsus‑ vm asutus, mida valitsus on volitanud või tunnustanud ja mis kasumitaotluseta pakub pimedatele, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele haridust, väljaõpet, kohandatud lugemist või juurdepääsu teabele.


6 – Artikli 11 tõlgendamisel tuleb arvestada põhjendust 10, milles lepinguosalised kinnitavad veel kord oma kohustusi, mis tulenevad kehtivatest rahvusvahelistest autoriõiguste kaitse lepingutest, ning Berni konventsiooni artikli 9 lõikes 2 ette nähtud piirangute ja erandite kolmeastmelise kontrolli tähtsust.


7 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230).


8 – Ka direktiivi 2001/29 põhjenduses 34 on märgitud: „Liikmesriikidele tuleb anda võimalus näha ette teatavad erandid või piirangud, näiteks hariduse või teadusega seotud eesmärkide puhul, avalike asutuste, näiteks raamatukogude ja arhiivide huvides, uudiste edastamiseks, tsiteerimiseks, puuetega inimestele kasutamiseks ning kasutamiseks avaliku julgeoleku kaitsmisel või haldus‑ ja kohtumenetlustes“ (kohtujuristi kursiiv).


9 – Nõukogu otsus, mis käsitleb Euroopa Liidu osalemist Ülemaailmses Intellektuaalomandi Organisatsioonis peetavatel läbirääkimistel rahvusvahelise kokkuleppe üle, milles käsitletakse trükikirja lugemise raskusega inimeste paremat juurdepääsu raamatutele; 16259/12.


10 – Nõukogu 14. aprilli 2014. aasta otsus 2014/221/EL, mis käsitleb Marrakechi lepingu (avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele) Euroopa Liidu nimel allkirjastamist (ELT 2014, L 115, lk 1).


11 – COM(2014) 638 final.


12 – Vt selle kohta arvamus 2/00, 6.12.2001 (EU:C:2001:664, punkt 5).


13 – Vt arvamus 2/92, 24.3.1995 (EU:C:1995:83, punkt 12) ja arvamus 1/08, 30.11.2009 (EU:C:2009:739, punkt 112).


14 – Vt kohtuotsus, 1.10.2009, komisjon vs. nõukogu (C‑370/07, EU:C:2009:590, punkt 49).


15 – Vt selle kohta kohtuotsus, 14.6.2016, parlament vs. nõukogu (C‑263/14, EU:C:2016:435, punkt 43 ja 44) ja arvamus 2/00, 6.12.2001 (EU:C:2001:664, punktid 22 ja 23 ning seal viidatud kohtupraktika).


16 – Viimati nimetatud valitsus on sellel seisukohal ainult teise võimalusena, kui ELTL artiklit 19 üksi ei peeta piisavaks aluseks, et sõlmida Marrakechi leping.


17 – Vt muu hulgas kohtuotsused, 22.10.2013, komisjon vs. nõukogu (C‑137/12, EU:C:2013:675, punkt 57); 18.7.2013, Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland (C‑414/11, EU:C:2013:520, punkt 51) ja 12.5.2005, Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA (C‑347/03, EU:C:2005:285, punkt 75).


18 – Arvamus 1/78, 4.10.1979 (EU:C:1979:224, punktid 44 ja 45). Selles küsimuses vt samuti kohtuotsus, 17.10.1995, Werner (C‑70/94, EU:C:1995:328, punkt 9 jj) ning kohtujuristi ettepanek, Kokott, kohtuasi komisjon vs. parlament ja nõukogu (C‑178/03, EU:C:2005:312, punkt 32).


19 – Vt arvamus 1/94, 15.11.1994 (EU:C:1994:384, punkt 41).


20 – Vt kohtuotsus, 26.3.1987, komisjon vs. nõukogu (45/86, EU:C:1987:163, punkt 19).


21 – Vt kohtuotsus, 18.7.2013, Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland (C‑414/11, EU:C:2013:520, punkt 52).


22 – Vt põhjendus 4.


23 – Vt kohtuotsus, 18.7.2013, Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland (C‑414/11, EU:C:2013:520, punktid 58 ja 59). Vt samuti kohtuotsus, 22.10.2013, komisjon vs. nõukogu (C‑137/12, EU:C:2013:675, punktid 60–67).


24 – Vt nt kohtuotsus, 18.7.2006, Meca-Medina ja Majcen vs. komisjon (C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 22).


25 – Vt kohtuotsus, 17.2.1993, Poucet ja Pistre (C‑159/91 ja C‑160/91, EU:C:1993:63).


26 – Vt kohtuotsused, 17.6.1997, Sodemare jt (C‑70/95, EU:C:1997:301) ja 11.12.2014, Azienda sanitaria locale n. 5 „Spezzino“ jt (C‑113/13, EU:C:2014:2440).


27 – Vt kohtuotsus, 23.4.1991, Höfner ja Elser (C‑41/90, EU:C:1991:161, punkt 21).


28 – Kohtuotsus, 18.7.2013, Daiichi Sankyo ja Sanofi-Aventis Deutschland, C‑414/11, EU:C:2013:520.


29 – Vt nt TRIPS-lepingu artikli 31 punktid b ja c ning artikkel 60.


30 – Vt nt lisa II artikli lõige 9 ja IV artikli lõige 4.


31 – Näiteks juhtumi DS160, US – Section 110(5) Copyright Act lahendamisel pööras kolleegium väga vähe tähelepanu poolte argumentidele selle kohta, kas autorite poolt USA seaduste alusel esitatud autoriõiguse nõuete suhtes kohaldatavad erandid peavad TRIPS-lepingule vastamiseks piirduma teoste mittetulundusliku kasutamisega või mitte. Vt kolleegiumi aruanne (Panel Report), 15.6.2000 (WT/DS160/R), punkt 6.58.


32 – Vt Apellate Body Report, 7.6.2016, juhtum DS461, Colombia Measures Relating to the Importation of Textiles, Apparel and Footwear (WT/DS461/AB/R), punktid 5.34–5.36.


33 – 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamist käsitlev leping.


34 – Vt WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2 lõige 2 ning liidu õiguskorras dumpinguvastase alusmääruse (nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) artikli 2 lõiked 3–6 (ELT 2009, L 343, lk 51).


35 – Vt konkreetselt TRIPS-lepingu artikli 9 lõige 1. Selles küsimuses vt Dimopoulos, A., „An Institutional Perspective II: The Role of the CJEU in the Unitary (EU) Patent System“, The Unitary EU Patent System, Hart Publishing, Oxford, 2015, lk 75.


36 – Vt analoogia alusel kohtuotsused, 19.12.2012, Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt (C‑159/11, EU:C:2012:817, punkt 29) ja 4.6.2009, Vatsouras ja Koupatantze (C‑22/08 ja C‑23/08, EU:C:2009:344, punkt 27).


37 – Nõukogu 14. aprilli 2014. aasta otsus 2014/243/EL (ELT 2014, L 128, lk 61).


38 – Vt kohtuotsus, 22.10.2013, komisjon vs. nõukogu (C‑137/12, EU:C:2013:675).


39 – Vastavalt sellele lepingule (millele kirjutati alla 14. juulil 1967 ja mis jõustus 26. aprillil 1970) tuleb kõik kaubad, millel on väär või eksitav päritolutähis, mis kaudselt või otseselt viitab ühele lepinguosalisele riigile või selles asuvale kohale kui päritoluriigile või ‑kohale, importimisel konfiskeerida või selline importimine keelata või rakendada seoses selle impordiga muid meetmeid ja sanktsioone.


40 – Vt kohtuotsused, 12.5.2005, Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia and ERSA (C‑347/03, EU:C:2005:285, punktid 71–83) ja 22.10.2013, komisjon vs. nõukogu (C‑137/12, EU:C:2013:675, punktid 60–67).


41 – Vt arvamus 2/00, 6.12.2001 (EU:C:2001:664).


42 – Vt kohtuotsus, 8.9.2009, komisjon vs. parlament ja nõukogu (C‑411/06, EU:C:2009:518).


43 – Selle kohta märgin, et mitu käesolevas menetluses oma seisukohad esitanud valitsust näivad seadvat Marrakechi lepingu eesmärgi selle sisust ettepoole. Minu arvates on selle tegemine viga. Nagu eespool punktis 33 mainitud, eeldab Euroopa Kohtu praktika tõlgendajalt nii meetme eesmärgi kui ka sisu kontrollimist. Lõpuks võivad rahvusvahelise lepingu eri pooled (sealhulgas segalepingu puhul liit ja selle liikmesriigid) käsitada selle lepingu eesmärke erinevalt või omistada selle lepingu eri osadele erinevat tähtsust (vt De Baere, G. ja Van den Sanden, T., „Interinstitutional Gravity and Pirates of the Parliament on Stranger Tides: the Continued Constitutional Significance of the Choice of Legal Basis in Post-Lisbon External Action“, European Constitutional Law Review, vol. 12 (1), Cambridge University Press, 2016, lk 85–113).


44 – WTO ministrite Doha deklaratsioon, 20.11.2001, WT/MIN(01)/DEC/2.


45 – TRIPS-nõukogu 25.–27. juuni 2002. aasta (IP/C/25) ja 6. novembri 2015. aasta (IP/C/73) otsused, mis käsitlevad TRIPS-lepingu artikli 66 lõikes 1 vähim arenenud liikmesmaadele ette nähtud üleminekuperioodi pikendamist seoses teatavate kohustustega, mis puudutavad farmaatsiatooteid.


46 – Vt eeskätt peanõukogu 6. detsembri 2005. aasta otsus TRIPS-lepingu muutmise kohta (WT/L/641).


47 – Selle kohta märgin, et nende WTO otsustega seotud liidu meetmed on vastu võetud kas ainult ELTL artikli 207 alusel või põhinevad nimetatud artiklil koostoimes teiste aluslepingu artiklitega. Vt nt nõukogu 19. novembri 2007. aasta otsus, millega kiidetakse Euroopa Ühenduse nimel heaks 6. detsembril 2005. aastal Genfis allakirjutatud protokoll, millega muudetakse TRIPS-lepingut (2007/768/EÜ) (ELT 2007, L 311, lk 35) ja nõukogu 13. oktoobri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1855, millega määratakse kindlaks [WTO] intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide nõukogus ja peanõukogus Euroopa Liidu nimel võetav seisukoht seoses vähim arenenud liikmesmaade taotlusega pikendada [TRIPS-]lepingu artikli 66 lõike 1 kohast üleminekuperioodi seoses teatavate ravimeid puudutavate kohustustega ja anda vabastus kõnealuse lepingu artikli 70 lõigetest 8 ja 9 tulenevatest kohustustest (ELT 2015, L 271, lk 33).


48 – Seoses ühise kaubanduspoliitikaga vt eelkõige ELTL artiklit 206.


49 – Arvamus 1/78, 4.10.1979 (EU:C:1979:224, punktid 41 ja 46).


50 – Vt nt kohtuotsus, 29.3.1990, Kreeka vs. nõukogu (C‑62/88, EU:C:1990:153, punktid 15–19).


51 – Vt kohtuotsus 17.10.1995, Werner (C‑70/94, EU:C:1995:328, punktid 9–12).


52 – Selles küsimuses üldiselt vt kohtujuristi ettepanek, Bot, kohtuasi Iirimaa vs. parlament ja nõukogu (C‑301/06, EU:C:2008:558, punkt 97).


53 – Vt kohtuotsus, 4.5.2016, Philip Morris Brands jt (C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).


54 – Vt kohtuotsus, 8.6.2010, Vodafone jt (C‑58/08, EU:C:2010:321, punkt 36).


55 – Vt selle kohta kohtuotsus, 9.3.2006, Aulinger (C‑371/03, EU:C:2006:160) ja arvamus 1/94, 15.11.1994 (EU:C:1994:384, punkt 51).


56 – Vt puuetega inimeste õiguste komitee, 11. istungjärk, 31. märts–11. aprill 2014, üldkommentaar nr 2 (2014) (CRPD/c/GC/2), lk 13.


57 – Nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (EÜT 2000, L 180, lk 22; ELT eriväljaanne 20/01, lk 23).


58 – Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (ELT 2004, L 373, lk 37).


59 – Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79).


60 – Kohtujuristi kursiiv.


61 – Vt eelkõige kohtuotsus, 5.10.2000, Saksamaa vs. parlament ja nõukogu (C‑376/98, EU:C:2000:544, punkt 84).


62 – Kohtuotsus, 4.5.2016, Philip Morris Brands jt (C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).


63 – Kohtujuristi kursiiv.


64 – Kohtujuristi kursiiv.


65 – Suur enamik ELTL artikli 151 lõikes 1 sõnastatud eesmärkidest on selles suhtes selged, nagu ka viide 1961. aasta Euroopa sotsiaalhartale ja 1989. aasta hartale töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta.


66 – Vt selle kohta nt kohtuotsused, 11.7.2006, Chacón Navas (C‑13/05, EU:C:2006:456); 19.4.2016, DI (C‑441/14, EU:C:2016:278) ja 13.9.2007, Del Cerro Alonso (C‑307/05, EU:C:2007:509).


67 – Vt kohtuotsus, 11.6.2014, komisjon vs. nõukogu (C‑377/12, EU:C:2014:1903, punktid 36 ja 42).


68 – Vt selle kohta kohtuotsus, 3.9.2009, parlament vs. nõukogu (C‑166/07, EU:C:2009:499). On tõsi, et nagu komisjon märgib, näib Euroopa Kohus olevat oma otsuses, 29.4.2004, komisjon vs. nõukogu (C‑338/01, EU:C:2004:253) pidanud ühehäälset ja kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist teineteisega sobimatuks kombinatsiooniks. Ent viimati nimetatud kohtuasjas ei piirdunud nende kahe menetluse vahelised erinevused nõukogus hääletamise nõuetega, vaid olid seotud ka Euroopa Parlamendi kaasatusega. Selle kohta vt kohtujuristi ettepanek, Alber, kohtuasi komisjon vs. nõukogu (C‑338/01, EU:C:2003:433, punkt 55).


69 – Arvamus 1/75, 11.11.1975 (EU:C:1975:145).


70 – ELTL artikli 4 lõige 1 on sõnastatud nii: „Liidul on liikmesriikidega jagatud pädevus, kui aluslepingud annavad liidule pädevuse, mis ei ole seotud artiklites 3 ja 6 osutatud valdkondadega.“


71 – Seda küsimust käsitlen käesoleva ettepaneku järgmises jaos.


72 – Nagu näiteks need, mida on mainitud ELTL artikli 4 lõigetes 3 ja 4: vastavalt tehnoloogia arendamine ja kosmos, ning arengukoostöö ja humanitaarabi. Vt selle kohta kohtuotsus, 3.12.1996, Portugal vs. nõukogu (C‑268/94, EU:C:1996:461).


73 – Vt kohtuotsus, 1.3.2016, National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).


74 – Kõrvaliste aspektide „imbumise“ kohta põhiosasse vt arvamus 1/94, 15.11.1994 (EU:C:1994:384, punktid 66–68) ning kohtuotsus, 3.12.1996, Portugal vs. nõukogu (C‑268/94, EU:C:1996:461, punktid 75–77).


75 – Vt kohtujuristi ettepanek, Poiares Maduro, kohtuasi komisjon vs. Austria (C‑205/06, EU:C:2008:391, punkt 41).


76 – Vrd Louis, J. V., „La compétence de la CE de conclure des accords internationaux“, Commentaire Mégret, kd 12: Relations extérieures, Brüssel, Éditions de Université Libre de Bruxelles, 2005, lk 57–75. Vt samuti Azoulai, L., „The Many Visions of Europe: Insights from the Reasoning of the European Court of Justice in external relations Law“, Cremona, M. ja Thies, A. (toim.), The European Court of Justice and External Relations Law, Oxford, Hart Publishing, 2014, lk 172–182.


77 – Vt selle kohta kohtuotsus, 4.9.2014, komisjon vs. nõukogu (C‑114/12, EU:C:2014:2151, punktid 66 ja 67) ning arvamus 1/13, 14.10.2014 (EU:C:2014:2303, punkt 71).


78 – Kohtuotsus, 31.3.1971, komisjon vs. nõukogu (edaspidi „kohtuotsus AETR“), 22/70, EU:C:1971:32.


79 – Arvamus 1/94, 15.11.1994 (EU:C:1994:384, punkt 96).


80 – Kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network (C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).


81 – Vt arvamus 2/91, 19.3.1993 (EU:C:1993:106, punkt 25); arvamus 1/13, 14.10.2014 (EU:C:2014:2303, punkt 73) ja kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network (C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 31).


82 – Kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network (C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).


83 – Kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network (C‑66/13, EU:C:2014:2399, punkt 33).


84 – Vt arvamus 1/03, 7.2.2006 (EU:C:2006:81, punkt 128) ja kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network (C‑66/13, EU:C:2014:2399).


85 – Vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Bot, kohtuasi Green Network (C‑66/13, EU:C:2014:156, punkt 49).


86 – Vt arvamus 1/13, 14.10.2014 (EU:C:2014:2303, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).


87 – Vt sellega seoses käesoleva ettepaneku punktis 125 märgitut.


88 – Kohtuotsus, 31.3.1971, komisjon vs. nõukogu (22/70, EU:C:1971:32, punkt 31).


89 – Arvamus 1/94, 15.11.1994 (EU:C:1994:384, punktid 95 ja 96) ning kohtuotsus, 5.11.2002, komisjon vs. Taani (C‑467/98, EU:C:2002:625, punktid 83 ja 84).


90 – Arvamus 2/91, 19.3.1993 (EU:C:1993:106, punkt 18).


91 – Arvamus 1/94, 15.11.1994 (EU:C:1994:384, punktid 78 ja 79) ning kohtuotsus, 5.11.2002, komisjon vs. Taani (C‑467/98, EU:C:2002:625, punktid 85 ja 86).


92 – Vt põhjendused 1–7.


93 – Oma otsuses, 21.10.2010, Padawan (C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 27) Euroopa Kohus pelgalt kordas ühe poole esitatud argumenti.


94 – Oma otsuses, 5.3.2015, Copydan Båndkopi (C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 88) viitab Euroopa Kohus „osalisele ühtlustamisele“.


95 – Vt eespool 6. joonealune märkus.


96 – Kohtuotsus, 1.12.2011, Painer (C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 104).


97 – Vt muu hulgas kohtuotsused 21.10.2010, Padawan (C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 37) ja 3.9.2014, Deckmyn ja Vrijheidsfonds (C‑201/13, EU:C:2014:2132, punkt 15).


98 – Vt kohtuotsus, 4.9.2014, komisjon vs. nõukogu (C‑114/12, EU:C:2014:2151, punkt 88).


99 – Vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Sharpston, kohtuasi komisjon vs. nõukogu (C‑114/12, EU:C:2014:224, punkt 157).


100 – Kohtuotsus, 26.11.2014, Green Network (C‑66/13, EU:C:2014:2399, punktid 50–60 (eelkõige punkt 54)).


101 – Arvamus 1/13, 14.10.2014 (EU:C:2014:2303, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).


102 – Kohtuotsus, 26.4.2012, DR ja TV2 Danmark (C‑510/10, EU:C:2012:244, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).


103 – Seoses põhjendusega 32 vt samuti kohtuotsus, 21.10.2010, Padawan (C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 35).