Language of document : ECLI:EU:C:2016:760

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MICHAL BOBEK

esitatud 11. oktoobril 2016(1)

Kohtuasi C‑439/16 PPU

Emil Milev

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria))

Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv (EL) 2016/343 – Süütuse presumptsiooni teatavate aspektide tugevdamine – Artiklid 3 ja 6 – Ajaline kohaldamine – Siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad menetluse kohtumenetluse etapis uurida, kas on piisav alus kahtlustada, et isik on süüteo toime pannud – Kõrgema kohtu „arvamus“, milles on tuvastatud siseriikliku õiguse vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga c ja lõikega 4 – Liikmesriikide kohtutele nimetatud konventsiooni kohaldamise otsustamisel jäetud kaalutlusõigus





I.      Sissejuhatus

1.        Bulgaaria kriminaalkohtumenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks, edaspidi „NPK“) kohaselt ei ole eelvangistuse vajadust hindaval kohtunikul õigust kriminaalasjas kohtumenetluse etapis uurida, kas on piisav alus kahtlustada, et isik on talle etteheidetava süüteo toime pannud. Euroopa Inimõiguste Kohus on selliseid õigusnorme korduvalt kritiseerinud. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt „nõuab“ 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 5 lõige 4 „kohtutelt, kelle poole on vabakslaskmise taotlusega pöördutud, muu hulgas uurimist, kas on piisav alus kahtlustada, et kinnipeetav on kuriteo toime pannud(2)“.

2.        Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus, Bulgaaria) tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohtu Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) pöördumise peale, et see siseriiklik õigusakt on vastuolus EIÕK artikli 5 lõikega 4, koosmõjus artikli 5 lõike 1 punktiga c (edaspidi „kõrgeima kohtu arvamus“). Ta jättis siiski liikmesriigi kohtutele kuni seadusandja sekkumiseni võimaluse valida, kas kohaldada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat või siseriiklikke õigusnorme.

3.        Käesolev eelotsusetaotlus puudutab Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus, Bulgaaria) arvamuse kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiiviga (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul(3). Selle kohtuasja eripära seisneb selles, et Emil Milevi suhtes algatatud kriminaalmenetluses, milles käsitletakse tema eelvangistuse küsimust, esitatud eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse mõni kuu pärast direktiivi 2016/343 jõustumist ja tükk aega enne selle ülevõtmistähtaja lõppu.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Harta

4.        Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklile 6 „Õigus vabadusele ja turvalisusele“ on „[i]gaühel [...] õigus isikuvabadusele ja turvalisusele“.

5.        Harta artikkel 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ sätestab:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.

[...]“.

6.        Harta artikkel 48 „Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      „Iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.

2.      Iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud.“

2.      Direktiiv 2016/343

7.        Direktiivi 2016/343 põhjendused 16 ja 22 näevad ette:

„(16) Süütuse presumptsiooni põhimõtet rikutaks, kui ametiasutuse avalikus avalduses või kriminaalmenetluses tehtud otsuses (välja arvatud see, milles otsustatakse süü küsimus) osutatakse kahtlustatavale või süüdistatavale kui süüdlasele, ilma et kõnealuse isiku süüd oleks seaduse kohaselt tõendatud. Nimetatud avaldused ja kriminaalmenetluses tehtud otsused ei tohiks viidata sellele, et kõnealune isik on süüdi. See ei piira süüdistaja toiminguid, mille eesmärk on tõendada kahtlustatava või süüdistatava süü, ega menetluslikku laadi eelotsuseid, mille teevad õigus- või muud pädevad asutused ning mille aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid. See ei tohiks piirata ka menetluslikku laadi eelotsuseid, mida teevad kohtud või muud pädevad asutused ning mille aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid, näiteks otsused eelvangistuse kohta, tingimusel et sellistes otsustes ei osutata kahtlustatavale või süüdistatavale kui süüdlasele. Enne menetluslikku laadi eelotsuse tegemist võib pädeval asutusel osutuda vajalikuks kõigepealt kontrollida, kas kahtlustatava või süüdistatava vastu on piisavalt süüstavaid tõendeid asjaomase otsuse põhjendamiseks, ning otsuses võib nendele tõenditele viidata.

[...]

(22)      Kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal ja iga kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Kui tõendamiskoormis ümber pöörataks (süüdistuselt kaitsele), rikutaks süütuse presumptsiooni, ilma et see piiraks kohtu volitusi tuvastada asjaolusid, kohtusüsteemi sõltumatust kahtlustatava või süüdistatava süü hindamisel ning kahtlustatava või süüdistatava kriminaalvastutust puudutavate faktiliste või õiguslike eelduste kasutamist. Sellised eeldused peaksid jääma mõistlikkuse piiridesse, võttes arvesse asjaolude kaalukust ja säilitades kaitseõiguse, ning kasutatavad vahendid peaksid olema mõistlikult proportsionaalsed soovitava õiguspärase eesmärgi suhtes. Selliseid eeldusi peaks olema võimalik ümber lükata, igal juhul tuleks neid kasutada üksnes juhul, kui järgitakse kaitseõigust.“

8.        Direktiivi 2016/343 artikli 3 „Süütuse presumptsioon“ kohaselt „tagavad [liikmesriigid], et kahtlustatavat ja süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süüd ei ole seaduse kohaselt tõendatud.“

9.        Direktiivi 2016/343 artikli 4 „Avalikud seisukohavõtud süü kohta“ lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.      Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kuni kahtlustatava või süüdistatava süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud, ei osutata ametiasutuste avalikes avaldustes ega kriminaalmenetluses tehtud otsustes, välja arvatud nendes, milles otsustatakse süü küsimus, kõnealusele isikule kui süüdlastele. See ei piira süüdistaja toiminguid, mille eesmärk on tõendada kahtlustatava või süüdistatava süü, ega menetluslikku laadi eelotsuseid, mille teevad õigus- või muud pädevad asutused ning mille aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid.

2.      Liikmesriigid tagavad, et kui on rikutud käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust mitte osutada kahtlustatavale või süüdistatavale kui süüdlasele, on vastavalt käesolevale direktiivile ja eelkõige artiklile 10 kättesaadavad asjakohased meetmed.“

10.      Direktiivi 2016/343 artikkel 6 „Tõendamiskohustus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal. See ei mõjuta kohtuniku või pädeva kohtu võimalikku kohustust otsida nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid ega kaitse õigust esitada tõendeid kooskõlas liikmesriigi õigusega.

2.      Liikmesriigid tagavad, et mis tahes kahtlust süü küsimuses tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks, sealhulgas juhul, kui kohus hindab, kas asjaomane isik tuleks õigeks mõista.“

11.      Direktiivi 2016/343 artikkel 10 „Õiguskaitsevahendid“ sätestab:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on tõhusad õiguskaitsevahendid, juhul kui nende käesoleva direktiivi kohaseid õigusi rikutakse.

2.      Ilma et see piiraks tõendite lubatavust käsitlevate riigisiseste õigusnormide ja süsteemide kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kahtlustatava või süüdistatava antud selliste ütluste või tõendite hindamisel, mille saamisel rikuti tema õigust vaikida või õigust ennast mitte süüstada, austatakse kaitseõigust ja menetluse õiglust.“

12.      Vastavalt 11. märtsil 2016 avaldatud direktiivi 2016/343 artiklile 15 jõustub direktiiv kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Direktiivi artikli 14 lõige 1 näeb ette, et liikmesriigid jõustavad nimetatud direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 1. aprilliks 2018.

B.      Bulgaaria õigus

13.      NPK § 56 lõike 1 kohaselt võib kahtlustatava suhtes kohaldada tõkendit, kui „toimikus on selliseid tõendeid, mille põhjal on piisav alus kahtlustada, et ta on süüteo toime pannud, ja kui esineb üks §‑s 57 loetletud põhjendustest“. Vastavalt NPK § 57 kohaldatakse tõkendeid vältimaks, et kahtlustatav põgeneb, paneb toime süüteo või takistab lõpliku kriminaalkaristuse täitmist. NPK § 58 lõikes 4 on tõkendite hulgas loetletud ka eelvangistus.

14.      NPK § 63 lõike 1 kohaselt otsustatakse eelvangistuse kasuks siis, kui „on piisav alus kahtlustada, et kahtlustatav on pannud toime süüteo, mille eest on ette nähtud vabadusekaotuslik karistus või mõni muu rangem karistus ning kui tõenditest ilmneb, et esineb tegelik oht, et kahtlustatav põgeneb või paneb toime uue süüteo“. NPK § 64 lõike 4 kohaselt, mis käsitleb kohtueelset menetlust, „määrab kohus tõkendina eelvangistuse, kui § 63 lõikes 1 ette nähtud tingimused on täidetud, ning juhul, kui see nii ei ole, võib kohus otsustada tõkendit mitte määrata või määrata vähem piirava tõkendi.“

15.      Vastavalt NPK § 256 lõike 1 punktile 2 teeb ettekandja-kohtunik kohtuistungit ette valmistades tõkendi suhtes otsuse seda hindamata, kas on piisav alus kahtlustada, et on toime pandud süütegu. Sama sätte lõike 3 kohaselt kehtib selline piirang ka taotluse puhul, mis käsitleb tõkendina määratud eelvangistust, kui kohus uurib, kas tõkendi muutmise või tühistamise tingimused on täidetud.

16.      NPK § 270 lõike 1 kohaselt võib tõkendi muutmise küsimuse tõstatada kohtumenetluse igas etapis. Vastavalt NPK § 270 lõikele 2 lahendab kohus selle küsimuse avalikul kohtuistungil määrusega, hindamata seda, kas on piisav alus kahtlustada, et on toime pandud süütegu.

III. Faktiline raamistik ja eelotsuse küsimus

17.      Eelotsusetaotlusest selgub, et E. Milevi suhtes on käimas kriminaalmenetlus seoses kaheksa süüteoga, mille hulgas on organiseeritud ja relvastatud kuritegeliku ühenduse juhtimine, inimrööv, vargus ja auto süütamine, politseiametniku mõrvakatse, ühe panga ja kahe bensiinijaama röövimine. Nende süütegude eest karistatakse vangistusega, kusjuures leebeim karistus on kolm aastat vangistust ja kõige karmim karistus eluaegne vangistus ilma äramuutmise võimaluseta.

18.      E. Milev viibib alates 24. novembrist 2013 kinnipidamiskohas. Eeluurimise etapis leidis eeluurimiskohtunik, et jätkuvalt on piisav alus kahtlustada, et E. Milev on kõnealused süüteod toime pannud.

19.      Kohtulikus eelmenetluses 8. juunil 2015 toimunud eelistungil käsitles eelotsusetaotluse esitanud kohus (Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) kahtlustatava taotlusel mitmel korral eelvangistuse äramuutmise küsimust, kuid ei uurinud seda, kas on piisav alus kahtlustada, et E. Milev on kõnealused süüteod toime pannud. NPK § 270 lõige 2 koosmõjus NPK § 256 lõike 3 teise lausega keelab kohtunikul selles menetlusetapis neid tõendeid hinnata, mis annavad alust kahtlustada, et isik on süüteo toime pannud.

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastas ühe vastuolu eespool viidatud siseriikliku õiguse ja EIÕK artikli 5 lõike 4 vahel, koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga c, mis lubavad isikut kinni pidada ainult siis, teda on „põhjendatult [alust] kahtlusta[da] õigusrikkumises“. Kuna oli võimatu järgida kinnipidamise seaduslikkuse standardeid kooskõlas EIÕKga, tühistas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) eelvangistuse tõkendi mitmel korral. Need tühistamisotsused apellatsiooniastmes siiski tühistati.

21.      Neil asjaoludel palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Varhoven kasatsionen sadilt (kõrgeim kassatsioonikohus) selles küsimuses arvamust. Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) kriminaalkolleegiumi täiskogu kinnitas oma 7. aprilli 2016. aasta istungil, et on tõesti vastuolu EIÕK artikli 5 lõike 4, koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga c, ja siseriiklike õigusnormide vahel, mis keelavad kohtul hinnata, kas on piisav alus kahtlustada, et isik on süüteo toime pannud. Nagu istungi protokollist selgub, väljendasid kohtunikud nende võimaluste osas kahtlust, kuidas praktikas üheajal tagada nii EIÕK artikli 5 lõike 4, koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga c, kui ka EIÕK artikli 6 lõike 1, mis käsitleb kohtute erapooletust, järgimine. Eraldiseisva kohtukoosseisu määramist, kelle ülesandeks oleks vaid eelvangistuse jätkamise põhjuste läbivaatamine, peeti problemaatiliseks. Kohtunike hinnangul takistaks selline meede kohtute nõuetekohast toimimist, kuna neil on ametis vaid piiratud arv kohtunikke.

22.      Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) jõudis järgmisele järeldusele: „On selge, et meil pole võimalik pakkuda sellele probleemile lahendust. Oleme kindlal seisukohal, et iga kohtukoosseis peab hindama, kas ta peab ülimuslikuks EIÕKd või siseriiklikku õigust, ning kas tal on võimalik selles kontekstis otsus langetada“. Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) kriminaalkolleegiumi täiskogu president andis korralduse, et protokolli koopia saadetaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule ja ka justiitsministeeriumile, et algatada seaduse muutmine.

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on sellel kõrgeima kohtu arvamusel tõlgendava kohtuotsuse jõud. Seega on see siduv kõigile kohtuastmetele, sealhulgas Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) erinevatele koosseisudele.

24.      Kui E. Milev esitas taas taotluse, et tema eelvangistus muudetaks leebemaks tõkendiks, otsustas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas siseriiklik kohtupraktika – eelkõige Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) siduv arvamus (mis anti pärast [...] direktiivi 2016/343 vastuvõtmist, kuid enne selle ülevõtmise tähtaja möödumist), mille kohaselt tuvastas Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) kõigepealt, et EIÕK artikli 5 lõikega 4, tõlgendatuna koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga c, on vastuolus siseriiklik õigusnorm (NPK § 270 lõige 2), mis käsitleb küsimust, kas on piisav alus kahtlustada, et süütegu on toime pandud, tuleks (menetluses, milles kontrollitakse, kas „eelvangistust“ kui tõkendit tuleks kriminaalkohtumenetluse etapis pikendada või mitte) arvesse võtta või mitte, ning andis siis asja sisuliselt lahendavatele kohtutele õiguse otsustada, kas nad järgivad EIÕKd või mitte – on kooskõlas direktiivi 2016/343 artiklitega 3 ja 6 (mis käsitlevad süütuse presumptsiooni ja tõendamiskoormist kriminaalmenetlustes)?“

25.      Kuna E. Milev viibib tänaseni kinnipidamiskohas, palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 107.

26.      Euroopa Kohtu neljanda koja 17. augusti 2016. aasta otsusega anti selleks menetluseks luba.

27.      E. Milev ja Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad. 22. septembril 2016 toimunud kohtuistungil osales ainult komisjon.

IV.    Analüüs

A.      Sissejuhatavad kaalutlused

28.      Käesolev eelotsusetaotlus puudutab 7. aprilli 2016. aasta protokollis esitatud kõrgeima kohtu arvamuse kooskõla direktiiviga 2016/343. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on selles osas kahtlusi, kuna pärast seda, kui selles arvamuses oli tõdetud, et siseriiklik õigus on vastuolus EIÕK artikli 5 lõikega 4, tõlgendatuna koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga c, anti kõrgeima kohtu arvamusega madalama astme kohtutele õigus otsustada, kas järgida EIÕKd või kohaldada sellega vastuolus olevaid siseriikliku õiguse sätteid.

29.      See küsimus sisaldab kahesugust problemaatikat. Esiteks ei olnud direktiivi 2016/343 ülevõtmistähtaeg eelotsusetaotluse esitamise kuupäevaks veel möödunud. Teiseks ei ole päris selge, et kõrgeima kohtu arvamuse sisu jääb nimetatud direktiivi materiaalsesse kohaldamisalasse.

30.      Mis puutub esimesse punkti, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendab oma eelotsusetaotluse vastuvõetavust sellega, et liikmesriigi ametiasutustel on Euroopa Kohtu praktika kohaselt kohustus jätta võtmata meetmed, mis võivad direktiivides seatud eesmärke nende ülevõtmistähtaja jooksul oluliselt kahjustada. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleks see kõrgeima kohtu arvamuse puhul nii, kuna see anti pärast direktiivi 2016/343 jõustumist.

31.      Neid kaalutlusi arvestades ei saa käesolevat eelotsusetaotlust minu hinnangul pidada vastuvõetamatuks. Selline on ka komisjoni seisukoht.

32.      Esiteks tuleb liikmesriikide kohtute poolt tegeliku kohtuvaidluse raames esitatud küsimuste asjakohasust eeldada, kui need puudutavad liidu õiguse tõlgendamist.(4)

33.      Teiseks on kõrgeima kohtu arvamus antud 7. aprillil 2016 ehk pärast direktiivi jõustumist, mis direktiivi 2016/343 artikli 15 kohaselt toimus 31. märtsil 2016. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb juhul, kui direktiiv oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal juba jõustunud, eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt taotletud direktiivi tõlgendust tarvilikuks pidada, et võimaldada tal lahendada vaidlus, arvestades kohustust mitte võtta meetmeid, mis võivad direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada.(5)

34.      Neil asjaoludel leian ma, et eelotsuse küsimusele tuleb vastata, keskendudes kõrgeima kohtu arvamusele ja eespool viidatud hoidumise kohustusele. Käesolevas ettepanekus teen selle analüüsi alajaotises B.

35.      Samas on küsimus kohustusest mitte seada direktiivi ülevõtmistähtajal direktiivi 2016/343 eesmärgi saavutamist tõsisesse ohtu eraldiseisev küsimusest, mis puudutab kõrgeima kohtu arvamuse kooskõla (ja antud juhul siseriikliku õiguse kooskõla) nimetatud direktiiviga.

36.      Eespool toodud põhjustel ei tuleks käesolevas asjas seda küsimust analüüsida. Andmaks aga Euroopa Kohtule igakülgset nõu, analüüsin seda küsimust alajaotises C.

B.      Kas kõrgeima kohtu arvamus seab direktiivi 2016/343 eesmärkide saavutamise tõsisesse ohtu?

1.      Direktiivide õiguslikud tagajärjed enne ülevõtmistähtaja lõppu

37.      Tükk aega enne direktiivi ülevõtmistähtaja möödumist esitatud eelotsuse küsimuse puhul ei saa liikmesriikidele ette heita seda, et nad ei ole direktiivi rakendusmeetmeid oma õiguskorda veel vastu võtnud.(6) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tulenevad direktiivist siiski õiguslikud tagajärjed liikmesriikidele, kellele need on adresseeritud, kas avaldamisest tulenevalt või alates teatavakstegemise kuupäevast.(7) Juurdunud kohtupraktika kohaselt on liikmesriikidel tulenevalt ELL artikli 4 lõikest 3, koosmõjus ELTL artikliga 288, kohustus hoiduda kehtestamast õigusnorme, mis võivad direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada.(8) See hoidumiskohustus kehtib kõigi üld- ja erimeetmete suhtes.(9) Selline kohustus laieneb kõikidele liikmesriikide ametiasutustele, sealhulgas liikmesriikide kohtutele.(10)

2.      Kõrgeima kohtu arvamus

38.      Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) on oma küsimuse esitanud selleks, et uurida, kas kõrgeima kohtu arvamuses on eiratud eespool viidatud hoidumise kohustust. Selles kontekstis on oluline kontrollida, kas kõrgeima kohtu arvamus võib tõsiselt kahjustada direktiivi 2016/343 eesmärgi saavutamist.

39.      Eelotsusetaotluses on tähelepanu pööratud sellele, et Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) oleks jõudnud hoopis teistsugusele lahendusele, kui ta oleks rakendanud direktiiviga 2016/343 kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet, arvestades, et direktiiv oli arvamuse andmise ajal juba jõus.

40.      Samas tuleb rõhutada, et kohustus tõlgendada siseriiklikku õigust vastavalt direktiivile tekib liikmesriikide kohtutel alles selle ülevõtmiseks ette nähtud tähtaja möödumisel.(11) Kohtuasjade Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443) ja Inter-Environnement Wallonie (C‑129/96, EU:C:1997:628) pinnalt tehtud otsustes käsitletud kohustused, mis liikmesriikidel üleminekuperioodi jooksul on, on nüansirikkamad. Nii peavad liikmesriikide kohtud „niipalju kui võimalik hoiduma tõlgendamast riigi õigust viisil, mis võib pärast ülevõtmistähtaja möödumist tõsiselt kahjustada selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist“.(12)

41.      Sellest tulenevalt on oluline eelkõige silmas pidada, et eespool viidatud hoidumiskohustus ei tähenda, et direktiiv 2016/343 peaks olema rakendatud, ega ka seda, et siseriiklikku õigust tõlgendataks kooskõlas nimetatud direktiiviga. Vastupidi, hoidumiskohustus viitab üksnes meetmetele, mis võivad direktiivi eesmärkide saavutamist tõsiselt kahjustada. Niisiis keelab see kohustus liikmesriikidel võtta meetmeid, mis kahjustavad tõsiselt neid eesmärke ning mis avaldavad mõju ka pärast ülevõtmistähtaja möödumist.(13)

42.      Direktiivi 2016/343 eesmärgi kohta selgub direktiivi artikli 1 punktist a, et selles direktiivis sätestatakse ühised miinimumnormid, mis käsitlevad süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte kriminaalmenetluses. Selle kaudu on direktiivi 2016/343 eesmärk suurendada liikmesriikide usaldust teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu ja hõlbustada kriminaalasjades tehtavate otsuste vastastikust tunnustamist.(14)

43.      Sisulisest küljest ei saa välistada, et see, kui kohus eelvangistuse küsimuse lahendamisel ei kontrolli „piisavat alust“, võib kahjustada süütuse presumptsiooni tõhusat kaitset, mis on direktiivi 2016/343 kaitseala.(15) Minu hinnangul ei saa nimetatud direktiivi eesmärkide saavutamist siiski kahjustada sellise siseriikliku meetmega, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas.

44.      Üldiselt ei saa välistada, et kohtuotsus võib pärast ülevõtmistähtaja möödumist tõsiselt kahjustada ette nähtud eesmärgi saavutamist.(16)

45.      Siiski tõendavad kolm asjaolu, et käesoleval juhul see nii ei ole. Esiteks ei saa kõrgeima kohtu arvamust, mis anti veidi aega pärast direktiivi 2016/343 jõustumist, pidada direktiivi ülevõtmismeetmeks. Seda ei saa pidada ka nimetatud direktiivi ülevõtmismeetmete tõlgendamiseks. NPK § 270 ei kujuta endast direktiivi ülevõtmismeedet ega meedet, mis peaks tagama siseriikliku õiguse kooskõla direktiiviga 2016/343.

46.      Teiseks jätab kõrgeima kohtu arvamus liikmesriigi kohtutele kaalutlusruumi, tunnustades nende võimalust jätta siseriiklik õigus kohaldamata. Asjaolu, et seda arvamust võib pidada selliseks, mis sisaldab kohustuslikke juhiseid(17), ei oma tähtsust. Kõrgeima kohtu arvamus ei too kaasa ühtegi sellist muutust varasemas olukorras, mille tagajärjeks võiks olla direktiiviga 2016/343 taotletavate eesmärkide saavutamise takistamine.

47.      Lõpuks ei piira kõrgeima kohtu arvamus kuidagi neid valikuid, mille seadusandja peab direktiivi 2016/343 ülevõtmisel tegema.

48.      Sisulisest vaatepunktist võetakse selles arvamuses seisukoht siseriikliku õiguse ja EIÕK vahelise konflikti osas. Arvamuses rõhutatakse vastuolu olemasolu siseriikliku õiguse ja EIÕK artikli 5 vahel ning peetakse vajalikuks liikmesriigi seadusandja sekkumist, et tagada EIÕK artiklite 5 ja 6 järgimine. Asjaolu, et kõrgeima kohtu arvamus saadeti seaduse muutmise algatamiseks justiitsministrile, kinnitab, et see arvamus ei kahjusta kaugeltki direktiivi 2016/343 eesmärke, vaid vastupidi, aitab nende täitmisele kaasa.

49.      Järelikult ei saa kinnitada, et kõrgeima kohtu arvamus kahjustab direktiivi 2016/343 eesmärke, kuna selles arvamuses on välja pakutud direktiivi eesmärkide saavutamiseks sobivad lahendused. Sellest järeldub a fortiori, et kõrgeima kohtu arvamus ei saa tõsiselt kahjustada nimetatud direktiivi eesmärke.

3.      Liidu õiguse üldpõhimõtted ja põhiõigused

50.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viide kohtuotsusele Mangold(18) ei vii teistsugusele järeldusele.

51.      Kohtupraktikast tuleneb tõesti, et õiguse üldpõhimõtted – nagu ka harta – on kohaldatavad liidu õiguse kohaldamisalas.(19) Selles osas võib direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaks selle jõustumisest alates pidada nii selliseid siseriiklikke õigusnorme, mille otsene eesmärk on nimetatud direktiivi ülevõtmine, kui ka neid olemasolevaid siseriiklikke õigusnorme, mis tagavad siseriikliku õiguse kooskõla selle direktiiviga.(20)

52.      Käesolevas asjas ei kujuta kõrgeima kohtu arvamus endast aga direktiivi ülevõtmismeedet ega meedet, mis peaks tagama siseriikliku õiguse kooskõla selle direktiiviga. Neil asjaoludel ei too põhikohtuasjas käsitletavat olukorda liidu õiguse kohaldamisalasse eelotsusetaotluse esitanud kohtu pelk viide direktiivile, mille ülevõtmistähtaeg ei ole veel lõppenud ning mille eesmärke ei ole tõsiselt kahjustatud.(21)

4.      Järeldus

53.      Neil asjaoludel soovitan ma Euroopa Kohtul vastata Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) küsimusele nii, et kõrgeima kohtu arvamus, mis on antud direktiivi 2016/343 ülevõtmistähtaja jooksul, ei saa selles direktiivis ette nähtud eesmärke tõsiselt kahjustada, kui see jätab kohtutele võimaluse valida, kas kohaldada EIÕK artikli 5 lõiget 4, tõlgendatuna koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga c, või nende sätetega vastuolus olevat siseriiklikku õigust.

C.      Direktiivi 2016/343 tõlgendamine

1.      Sissejuhatavad kaalutlused

54.      Kui Euroopa Kohus otsustab järgida eelmises punktis esitatud ettepanekut, siis ei ole tal vaja analüüsida allpool toodud kaalutlusi seoses direktiivi 2016/343 sätete tõlgendamisega.

55.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et siseriiklikku õigust on võimalik tõlgendada direktiiviga 2016/343 kooskõlas. Selles kontekstis soovitas komisjon pärast seda, kui ta oli järeldanud, et kõrgeima kohtu arvamus ei kahjusta tõsiselt selles direktiivis seatud eesmärke, eelotsuse küsimus ümber sõnastada. Konkreetsemalt soovitas ta tõlgendada nimetatud direktiivi ja uurida, kas selline siseriiklik regulatsioon nagu kõrgeima kohtu arvamus on selle direktiiviga kooskõlas.

56.      Kohtuistungil täpsustas komisjon, et selline küsimus on vastuvõetav juhul, kui ei saa välistada, et mõnedes siseriiklikes õigussüsteemides kehtib siseriiklik kohustus kooskõlaliseks tõlgendamiseks juba enne ülevõtmistähtaja lõppemist.

57.      Käesolevas kohtuasjas ei viita ükski asjaolu Euroopa Kohtu toimikus sellele, et Bulgaarias võiks see olla nii. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selgelt sellele osutanud, läheks selline lähenemine minu meelest vastuollu kohtupraktikaga, mis on seadnud puhtalt hüpoteetiliste eelotsuse küsimuste vastuvõetavusele piirid.(22)

58.      Neile takistustele vaatamata tõlgendatakse järgnevates kaalutlustes siiski direktiivi 2016/343 sätteid, abistamaks Euroopa Kohut juhul, kui ta otsustab valida komisjoni pakutud lahenduse, mida ma ei soovita. Igal juhul on need kaalutlused olulised juhul, kui siseriiklik õigussüsteem näeb kooskõlalise tõlgendamise kohustuse ette enne ülevõtmistähtaja lõppu. Neid ei tohiks mitte mingil juhul pidada sellisteks, mis laiendavad liikmesriikide kohustusi direktiivi 2016/343 ülevõtmistähtaja jooksul.

2.      Direktiiv 2016/343

59.      Komisjon väitis, et E. Milevi olukord jääb direktiivi 2016/343 kohaldamisalasse, kuna tema suhtes on käimas kriminaalkohtumenetlus.

60.      Olen selles suhtes komisjoniga samal seisukohal.

61.      Kuigi eelvangistus ei kuulu Euroopa Liidu õiguse mõnesse konkreetsesse reguleerimisvaldkonda, kuuluvad eelvangistust puudutavad kohtuotsused süütuse presumptsiooni kaitsealasse, mis on tagatud direktiiviga 2016/343.

62.      Nagu komisjon rõhutas, tuleneb see direktiivi 2016/343 artiklist 2 ja põhjendusest 12, mille kohaselt kohaldatakse seda direktiivi füüsiliste isikute suhtes, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatavad või süüdistatavad, kõigis kriminaalmenetluse staadiumides, alates hetkest, kui isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Lisaks on eelvangistust puudutavaid otsuseid näitena nimetatud selle direktiivi põhjenduses 16 kui selle direktiivi artikliga 4 hõlmatud meetmeid, mis on „menetluslikku laadi eelotsused“.

63.      Järelikult võib eelvangistust puudutavaid kohtuotsuseid vaidlustades tugineda süütuse presumptsioonile.

64.      Eelvangistust puudutavad kohtuotsused võivad teatavatel konkreetsetel juhtudel rikkuda põhiõigust süütuse presumptsioonile, mis on ette nähtud harta artikli 48 lõikes 1. Selle sätte mõte ja kohaldamisala on harta artikli 52 lõike 3 ja seletuskirja kohaselt sama, mis EIÕK artikli 6 lõikel 2.

65.      Euroopa Inimõiguste Kohus on seoses eelvangistuse kohaldamisega leidnud, et kahtlusi ei saa samastada süü formaalse tuvastamisega.(23) Euroopa Inimõiguste Kohus eristab nimelt avaldusi, „mis väljendavad tunnet, et asjaomane isik on süüdi, nendest, mis piirduvad kahtluse kirjeldamisega“, järeldades, et „esimesed rikuvad süütuse presumptsiooni, kuid teisi võib pidada [EIÕK] artikli 6 mõttega kooskõlas olevaks“.(24)

66.      Nii võimaldab direktiivi 2016/343 artikli 3 tõlgendamine koosmõjus harta artikliga 48 tõdeda sarnaselt komisjoniga, et Bulgaaria õigusnorme, mille kohaselt on kohtul kriminaalkohtumenetluse etapis võimatu lahendada „piisava aluse“ küsimust, ei saa põhjendada kohtu erapooletusega ega süütuse presumptsiooniga.(25)

67.      Siiski võivad eelvangistust puudutavad kohtuotsused erakorralistel asjaoludel kujutada endast kohtupoolset erapooletuse põhimõtte rikkumist ja süütuse presumptsiooni rikkumist, mis on selle põhimõttega otseselt seotud. See on nii näiteks juhul, kui kohus põhjendab eelvangistust „eriti suure kahtlusega, et isik on süüteo toime pannud“(26) või kui kinnipidamise otsuses on avaldusi, mis lähevad kaugemale, kui kahtluse kirjeldamine(27).

68.      Käesolevas asjas tõusetuv küsimus puudutab aga hoopis vastupidist olukorda, nimelt sellist, kus puudub kohtu kontroll selle üle, kas on piisav alus kahtlustada, et isik on süüteo toime pannud.

69.      Komisjon leiab sellega seoses, et kohtu kohustus uurida, kas on piisav alus kahtlustada, et isik on süüteo toime pannud, ei tulene mitte üldisest süütuse presumptsiooni järgimise põhimõttest ega direktiivi sätetest. Selline nõue tuleneb EIÕK artikliga 5 seonduvast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast vaid menetlusliku tagatisena vabadus põhiõigusele. Komisjoni arvates ei sisalda direktiiv 2016/343 sätteid, mis eelvangistuse kohaldamise või selle meetme säilitamise nõudeid täpsustaksid. Kuna seda küsimust ei reguleeri nimetatud direktiiv ega ükski muu liidu õigusakt, siis ei kuulu see küsimus komisjoni hinnangul liidu õiguse kohaldamisalasse.

70.      Ma ei nõustu selle väitega.

71.      EIÕKs, mis kujutab endast täielikku inimõiguste kaitse süsteemi, on EIÕK artikkel 5 vabadust piiravaid meetmeid käsitlev erisäte. Seetõttu hindab Euroopa Inimõiguste Kohus „piisava aluse“ olemasolu eelvangistuse küsimuses EIÕK artiklit 5 arvestades. Viimati nimetatud säte sisaldab erinormi lõikes 4, tõlgendatuna selle koosmõjus artikli lõike 1 punktiga c, mille kohaselt peavad kohtud, kelle poole on vabakslaskmise taotlusega pöördutud, uurima, kas on piisav alus kahtlustada, et kinnipeetav on kuriteo toime pannud. Seetõttu ei ole üllatav, et Bulgaaria Vabariigi vastu sellega seoses esitatud kaebused põhinevad EIÕK artiklil 5(28), kuna seda normi võib pidada süütuse presumptsiooni suhtes erinormiks(29).

72.      Sellegipoolest ei muuda asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on „piisava aluse“ olemasolu uurimise kohustust süstemaatiliselt põhjendatud EIÕK artikliga 5, olematuks fakti, et see kohustus tuleneb ka süütuse presumptsiooniga seonduvatest nõuetest.

73.      Liidu õiguse kontekstis on harta artikli 52 lõike 3 toimeks see, et sellega tagatud õiguste mõte ja ulatus on samad, mis nimetatud konventsiooniga antud õiguste puhul. Siiski ei tähenda see seda, et konkreetsed Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt kindlaksmääratud põhiõiguse raames välja töötatud standardid ei võiks liidu õiguse raames kujutada endast asjaolusid, mis kuuluvad teiste põhiõiguste kaitsealasse.

74.      Eeskätt ei saa sellist piirangut seada siis, kui põhiõigusi arvestades tõlgendatakse teisese õiguse akti, mille sisemine loogika on erinev. Euroopa Inimõiguste Kohtu süsteem võimaldab esitatud väiteid analüüsida konkreetsemate sätete kontekstis, samas kui harta põhiõiguste kaitse süsteem erineb selles osas, puudutades vaid liidu õiguse kohaldamisala.

75.      Järelikult ei saa süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte puudutava direktiivi 2016/343 tõlgendamisel selle artiklis 3 ja harta artikli 48 lõikes 1 ette nähtud tagatiste sisu ja tähendust komisjoni poolt välja toodud põhjendustel kitsendada. Seoses sellega tuleb meenutada, et harta artikli 52 lõige 3 ei takista andmast liidu õigusega laiemat kaitset kui see, mis tuleneb EIÕKst.

76.      Selles kontekstis on eelvangistuse etapis loogiline seos „piisava aluse“ kriteeriumi ja süütuse presumptsiooni vahel, mille tagavad direktiivi 2016/343 artikkel 3 ja harta artikli 48 lõige 1, täiesti vaieldamatu. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, keelab süütuse presumptsioon praktikas võtta kuriteos süüdistatava isiku suhtes piiravaid meetmeid enne, kui on vähemalt tõendatud, et teda on piisav alus selle teo toimepanemises kahtlustada. Igasugune ilma süüdimõistva otsuseta kinnipidamine kujutab endast kahtlemata „isikuvabaduse ja süütuse presumptsiooni põhimõtete olulist riivamist“.(30) Seetõttu kujutab „piisava aluse“ olemasolu EIÕK raames endast ühte nendest kriteeriumidest, mis vaatamata süütuse presumptsioonile võimaldab isiku vabadust enne süüdimõistava otsuse tegemist piirata.(31) Eelvangistusele eriomases kontekstis seondub „piisava aluse“ nõue süütuse presumptsiooni tagamisega.

77.      Minu hinnangul võib see, kui puudub igasugune kohtu kontroll selle üle, kas on piisav alus kahtlustada, et isik on süüteo toime pannud, riivata süütuse presumptsiooni.

78.      Sellist süütuse presumptsiooni kontseptsiooni toetab ka süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte puudutava direktiivi 2016/343 sätete süstemaatiline analüüs.

79.      Niisiis tuleneb seos kahtlustuseks piisava aluse olemasolu tõendamise vajaduse ja süütuse presumptsiooni vahel direktiivi 2016/343 artiklist 4 koosmõjus selle direktiivi põhjendusega 16.

80.      Nimetatud direktiivi artikli 4 kohaselt „ei piira“ kohustus kontrollida, et kriminaalmenetluses tehtud otsustes, milles ei lahendata süü küsimust, ei käsitletaks kahtlustavat süüdlasena enne, kui tema süü on tõendatud, „menetluslikku laadi eelotsuseid, mille [...] aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid“. Nende otsuste hulgas on põhjenduses 16 loetletud muu hulgas eelvangistust puudutavad otsused. Selles põhjenduses on sõnaselgelt märgitud, et enne sellise otsuse tegemist võib pädeval asutusel „osutuda vajalikuks kõigepealt kontrollida, kas kahtlustatava või süüdistatava vastu on piisavalt süüstavaid tõendeid asjaomase otsuse põhjendamiseks“. Nimetatud otsuses „võib nendele tõenditele viidata“.

81.      Direktiivi 2016/343 artikkel 4 jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi, käsitledes samas kohustust põhjendada selliseid menetluslikku laadi eelotsuseid nagu need, mis puudutavad eelvangistust, piisavate tõenditega. Ühelt poolt tahtis liidu seadusandja tagada, et selliste otsustega iseenesest ei rikutaks süütuse presumptsiooni vaatamata sellele, et need viitavad kahtluse olemasolule. Teiselt poolt nägi seadusandja sõnaselgelt ette, et kohtutele võib panna kohustuse põhjendada neid otsuseid piisavalt. Nii peegeldab see direktiiv nõuet uurida, kas kahtlustel põhinevate menetluslikku laadi eelotsuste – nagu need, mis puudutavad eelvangistust – alused on piisavad. Järelikult peavad liikmesriigid järgima hartaga antud tagatisi, kui nad kasutavad eespool viidatud võimalust, mis puudutab „menetluslikku laadi eelotsuseid“.

82.      Direktiivi 2016/343 artiklis 4 toodud süütuse presumptsiooni tagatistele võib minu hinnangul niisiis tugineda nii kohtu „positiivse“ otsuse puhul (näiteks süüstavaid tõendeid puudutav otsus) kui ka tegevusetuse puhul, mis on „negatiivset“ laadi, näiteks kui puudub täielikult kohtu kontroll nende kahtluste üle, mille alusel on kriminaalkohtumenetluse käigus määratud eelvangistus.

83.      Veel tuleb rõhutada, et direktiivi 2016/343 artikli 4 lõige 2 paneb liikmesriikidele kohustuse võtta vastavalt direktiivi artiklile 10 sobivad meetmed juhuks, kui rikutakse kohustust mitte osutada kahtlustatavale või süüdistatavale kui süüdlasele. Vastavalt nimetatud artiklile 10 tuleb kahtlustavale ja süüdistatavale tagada tõhusad õiguskaitsevahendid. Kui aga puudub igasugune kohtulik kontroll „piisava aluse“ üle, siis ei saa õiguskaitse olla tõhus.

84.      Neil kaalutlustel võib isiku kinnipidamine ilma igasuguse kohtuliku kontrollita „piisava aluse“ üle seda isikut kahtlustada minu hinnangul rikkuda süütuse presumptsiooni direktiivi 2016/343 artikli 3 tähenduses ja nimetatud direktiivi artiklitega 4 ja 10 antud tagatisi.

V.      Järeldus

85.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Spetsializiran nakazatelen sadile ((kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) järgmiselt:

Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus, Bulgaaria) arvamus, mis on antud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, ülevõtmistähtaja jooksul, ei saa selles direktiivis ette nähtud eesmärke tõsiselt kahjustada, kui see jätab kohtutele võimaluse valida, kas kohaldada 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõiget 4, tõlgendatuna koostoimes artikli 5 lõike 1 punktiga c, või nende sätetega vastuolus olevat siseriiklikku õigust.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 –      Vt näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus, 27.3.2012, Nikolay Gerdjikov vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2012:0327JUD002706104, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika.


3 – ELT 2016, L 65, lk 1.


4 –      Kohtuotsus, 5.4.2011, Société fiduciaire nationale d'expertise comptable (C‑119/09, EU:C:2011:208, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).


5 –      Vt selle kohta kohtuotsused, 23.4.2009, VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2009:244, punktid 35–41) ja 21.7.2011, Azienda Agro-Zootecnica Franchini ja Eolica di Altamura (C‑2/10, EU:C:2011:502, punkt 69).


6 –      Vt näiteks kohtuotsused, 18.12.1997, Inter-Environnement Wallonie (C‑129/96, EU:C:1997:628, punkt 43); 4.7.2006, Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 114) ja 15.10.2009, Hochtief ja Linde-Kca-Dresden (C‑138/08, EU:C:2009:627, punkt 25).


7 –      Vt muu hulgas kohtuotsus, 4.7.2006, Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 119).


8 –      Vt näiteks kohtuotsused, 18.12.1997, Inter-Environnement Wallonie (C‑129/96, EU:C:1997:628, punkt 45); 4.7.2006, Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 121) ja 13.3.2014, Jetair ja BTWE Travel4you (C‑599/12, EU:C:2014:144, punkt 35).


9 –      Vt näiteks kohtuotsus, 4.5.2016, komisjon vs. Austria (C‑346/14, EU:C:2016:322, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).


10 –      Vt näiteks kohtuotsus, 4.7.2006, Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 122).


11 – Kohtuotsus, 4.7.2006, Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 115).


12 – Kohtuotsus, 4.7.2006, Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 123).


13 –      Vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Kokott kohtuasi Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias jt (C‑43/10, EU:C:2011:651, punkt 108).


14 –      Vt direktiivi põhjendused 9 ja 10.


15 –      Vt käesolev ettepanek, punkt 59 jj.


16 –      See võib nii olla eriti otsuse puhul, mis puudutab direktiivi ülevõtmistähtaja jooksul võetud üleminekumeetmeid. Vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Mazák, kohtuasi Kadzoev (C‑357/09 PPU, EU:C:2009:691, punkt 35).


17 –      Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et see arvamus anti täiesti erilise menetluse tulemusena. Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus), kes vaidlusaluse kõrgeima kohtu arvamuse taotles, möönab oma 9. märtsi 2016. aasta määruses nimelt, et tema tõlgendamistaotlusel puudub õiguslik alus. Samas on eelotsusetaotluses kinnitatud, et kõnealune arvamus on siduv. Selles kontekstis piirdun ma tõdemusega, et liikmesriigi kohus peab õigusliku ja faktilise raamistiku kindlaks määrama omal vastutusel. Euroopa Kohtu pädevuses ei ole selle õigsust kontrollida.


18 –      Kohtuotsus, 22.11.2005, Mangold (C‑144/04, EU:C:2005:709).


19 –      Vt selle kohta kohtuotsus, 26.2.2013, Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 21).


20 –      Vt selle kohta kohtuotsused, 7.9.2006, Cordero Alonso (C‑81/05, EU:C:2006:529, punkt 29) ja 21.7.2011, Azienda Agro-Zootecnica Franchini ja Eolica di Altamura (C‑2/10, EU:C:2011:502, punkt 70).


21 –      Vt selle kohta kohtuotsus, 23.9.2008, Bartsch (C‑427/06, EU:C:2008:517, punkt 15 jj).


22 –      Sellega seoses on võimalik tõmmata paralleel kohtupraktika suunaga, millele pandi alus kohtuotsusega, 18.10.1990, Dzodzi (C‑297/88 ja C‑197/89, EU:C:1990:360). Euroopa Kohus on tunnistanud ennast pädevaks vastama liidu õigust puudutavatele eelotsuse küsimustele olukordades, kus põhikohtuasja asjaolud on küll väljaspool liidu õiguse kohaldamisala, kuid kus liidu õigusnormid on siseriikliku õigusega muudetud kohaldatavaks seeläbi, et siseriiklik õigus on neile viidanud. Samas „kui[...] Euroopa Kohus võib sellistel asjaoludel asuda taotletavat tõlgendust andma, ei saa ta sellist initsiatiivi siiski võtta, kui eelotsusetaotlusest ei selgu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on selline kohustus“. Vt kohtumäärus, 12.5.2016, Sahyouni (C‑281/15, EU:C:2016:343, punkt 28). Vt ka kohtumäärus, 30.1.2014, C. (C‑122/13, EU:C:2014:59, punkt 15).


23 –      Vt näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus, 20.12.2005, Jasiński vs. Poola, CE:ECHR:2005:1220JUD003086596, punkt 55; 22.4.2010, Chesne vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2010:0422JUD002980806 punkt 36, ja 13.6.2013, Romenskiy vs. Venemaa, CE:ECHR:2013:0613JUD002287502, punkt 27.


24 –      Vt näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus, 31.3.2016, Petrov ja Ivanova vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2016:0331JUD004577310, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika.


25 –      Euroopa Inimõiguste Kohus on selliste Bulgaaria õigusnormide kohta, mis keelavad kohtutel analüüsida, kas on piisav alus kahtlustada, et isik on kuriteo toime pannud, leidnud, et „soov tagada kohtu erapooletus kriminaalkohtumenetluses ei saa põhjendada selle kontrolli piiramist, mida kohtud teostavad eelvangistuse üle“. Vt näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus, 26.7.2001, Ilijkov vs. Bulgaaria CE:ECHR:2001:0726JUD003397796, punkt 97, ja 27.3.2012, Gerdjikov vs. Bulgaaria CE:ECHR:2012:0327JUD002706104, punkt 28.


26 –      Vt seoses EIÕK artikli 6 lõikega 1 (kohtute erapooletus), Euroopa Inimõiguste Kohus, 24.5.1989, Hauschildt vs. Taani, CE:ECHR:1989:0524JUD001048683, punkt 52. Mõnedes kohtuasjades uuris Euroopa Inimõiguste Kohus väiteid kõigepealt EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel. Edasi pidas ta vajalikuks uurida neid EIÕK artikli 6 lõike 2 seisukohalt. Vt Euroopa Inimõiguste Kohus, 13.6.2013, Romenskiy vs. Venemaa, CE:ECHR:2013:0613JUD002287502, punkt 31.


27 –      Vt EIÕK artikli 6 lõike 2 kohta Euroopa Inimõiguste Kohus, 27.2.2007, Nešťák vs. Slovakkia, CE:ECHR:2007:0227JUD006555901, punktid 88–91; 20.11.2011, Fedorenko vs. Venemaa, CE:ECHR:2011:0920JUD003960205, punktid 88–93, ja 10.11.2015, Slavov jt vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2015:1110JUD005850010, punkt 130.


28 –      Vt näiteks eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused, 25.3.1999, Nikolova vs. Bulgaaria [GC], CE:ECHR:1999:0325JUD003119596, punktid 61–66; 26.7.2001, Ilijkov vs. Bulgaaria CE:ECHR:2001:0726JUD003397796, punktid 95–97; 21.7.2003, Hristov vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2003:0731JUD003543697, punktid 116–120; 9.6.2005, I.I. vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2005:0609JUD004408298, punktid 103–106; 21.12.2006, Vassilev vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2006:1221JUD006254400, punktid 33–39; 13.11.2008, Bochev vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2008:1113JUD007348101, punktid 64–66 ja 71; 21.4.2009, Rangelov vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2009:0423JUD001438703, punktid 44–47; 22.10.2009, Dimitrov vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2009:1022JUD003627502, punktid 86–90; 26.11.2009, Koriyski vs. Bulgaaria (ECHR:2009:1126JUD001925703, punktid 44–46, ja 27.3.2012, Gerdjikov vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2012:0327JUD002706104.


29 –      Vt selle kohta Trechsel, S., Human Rights in Criminal Proceedings, OUP 2005, lk 180. Näiteks kohtuasjas Erdem vs. Saksamaa, kus kaebaja oli väitnud, et tema eelvangistuse kestus oli vastuolus EIÕK artikli 5 lõikega 3 ja artikli 6 lõikega 2, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et kuna sellise kinnipidamisega rikuti EIÕK artikli 5 lõiget 3, siis ei ole kaebaja väidet EIÕK artikli 6 lõike 2 seisukohalt vaja eraldi analüüsida (Euroopa Inimõiguste Kohus, 5.7.2001, Erdem vs. Saksamaa, CE:ECHR:2001:0705JUD003832197, punkt 49).


30 –      Euroopa Inimõiguste Kohus, 10.11.1969, Stögmüller vs. Austria, CE:ECHR:1969:1110JUD000160262, punkt 4.


31 –      Võttes seisukohta EIÕK artikli 5 lõike 3 kohta (mis puudutab kinnipidamise kestust EIÕK artikli 5 lõike 1 punktis c toodud tingimustel), leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et „kinnipidamise jätkamine on põhjendatud vaid siis, kui konkreetsete tõendite põhjal selgub, et süütuse presumptsioonile vaatamata kaalub avalikust huvist tulenev vajadus tegelikult üles [EIÕK] artiklis 5 ette nähtud isikuvabaduse kaitse vajaduse“. Vt näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus, 26.10.2000, Kudla vs. Poola, CE:ECHR:2000:1026JUD003021096, punkt 110.