Language of document : ECLI:EU:C:2016:842

Kohtuasi C-42/15

Home Credit Slovakia a.s.

versus

Klára Bíróová

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresný súd Dunajská Streda)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2008/48/EÜ – Tarbijakaitse – Tarbijakrediit – Artikkel 1, artikli 3 punkt m, artikli 10 lõiked 1 ja 2, artikli 22 lõige 1 ja artikkel 23 – Väljendite „paberil“ ja „mõnel muul püsival andmekandjal“ tõlgendamine – Muule dokumendile viitav leping – „Kirjaliku vormi“ nõue siseriiklikus õiguses – Nõutava teabe märkimine viitega objektiivsetele parameetritele – Tähtajalises krediidilepingus märgitav teave – Kohustusliku teabe puudumise tagajärjed – Proportsionaalsus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 9. novembri 2016. aasta otsus

1.        Tarbijakaitse – Tarbijakrediidilepingud – Direktiiv 2008/48 – Krediidilepingu vorminõuded – Nõue, et kogu krediidilepingu teave sisalduks ühes dokumendis – Puudumine – Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab selleks, et leping oleks kehtiv, pooled allkirjastama kogu krediidilepingu teabe – Lubatavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48, artikli 3 punkt m, artikli 10 lõiked 1 ja 2)

2.        Tarbijakaitse – Tarbijakrediidilepingud – Direktiiv 2008/48 – Nõuded lepingus sisalduvale kohustuslikule teabele – Kohustus märkida tarbija poolt tehtava iga makse täpne kuupäev – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48, artikli 10 lõike 2 punkt h)

3.        Tarbijakaitse – Tarbijakrediidilepingud – Direktiiv 2008/48 – Nõuded lepingus sisalduvale kohustuslikule teabele – Kohustus lisada tähtajalisse krediidilepingusse tagasimaksetabeli kujul esitatav loetelu – Puudumine – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette krediidiandja sellise kohustuse – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48, artikli 10 lõike 2 punktid h ja i ning artikkel 3)

4.        Tarbijakaitse – Tarbijakrediidilepingud – Direktiiv 2008/48 – Siseriiklik karistuste kord – Nõuded krediidilepingus sisalduvale kohustuslikule teabele – Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt loetakse neid nõudeid rikkuv krediidileping sõlmituks ilma intressi ja lisatasudeta – Lubatavus – Tingimus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48, artikli 10 lõige 2 ja artikkel 23)

1.      Direktiivi 2008/48 (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102) artikli 10 lõikeid 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi artikli 3 punktiga m tuleb tõlgendada nii, et:

–        krediidileping ei pea tingimata olema koostatud ühes dokumendis, kuid kogu direktiivi artikli 10 lõikes 2 viidatud teave peab olema koostatud paberil või mõnel muul püsival andmekandjal;

–        nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriik näeb oma siseriiklikes õigusnormides esiteks ette, et direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse kuuluv krediidileping, mis on koostatud paberil, peab olema poolte allkirjastatud ning teiseks, et allkirjastamise nõue on kohaldatav kogu direktiivi artikli 10 lõikes 2 viidatud teabe suhtes.

Kuigi kõik direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 loetletud andmed ei pea olema tingimata ühes dokumendis, tuleb siiski märkida, et selle artikli lõiget 1 silmas pidades peavad kõik lõikes 2 loetletud andmed olema koostatud paberil või mõnel muul püsival andmekandjal ja moodustama krediidilepingu lahutamatu osa. Kuna direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 viidatud teave peab olema täpsustatud selgelt ja kokkuvõtlikult, on vaja, et krediidileping sisaldaks lisaks selget ja täpset viidet seda teavet sisaldavatele muudele paberkandjatele ja muudele püsivatele andmekandjatele, mis tarbijale enne lepingu sõlmimist esitati, et tal oleks tegelikult võimalik teada kõiki oma õigusi ja kohustusi.

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei piira selle artikli kohaldamine krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas liidu õigusega. Nõue, et pooled allkirjastaksid lepingu, kuulub direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 teise lõigu tähenduses krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate siseriiklike õigusnormide alla.

Kui liikmesriik näeb oma siseriiklikes õigusaktides ette, et nõue, et krediidilepingu pooled peavad lepingu allkirjastama, on kohaldatav lepingu kogu teabe suhtes – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei ole see vastuolus direktiiviga 2008/48 ega liidu õigusega üldiselt.

(vt punktid 33, 34, 39–40, 44, 45 ja resolutsiooni punkt 1)

2.      Direktiivi 2008/48 (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102) artikli 10 lõike 2 punkti h tuleb tõlgendada nii, et ei ole vaja, et krediidilepingus oleks märgitud tarbija poolt tehtava iga makse täpne kuupäev, kui lepingu tingimused võimaldavad tarbijal raskusteta ja kindlalt maksete kuupäevad kindlaks teha.

(vt punkt 50 ja resolutsiooni punkt 2)

3.      Direktiivi 2008/48 (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102) artikli 10 lõike 2 punkte h ja i tuleb tõlgendada nii, et tähtajalises krediidilepingus, mis näeb ette põhiosa tagasimaksmise järjestikuste maksetega, ei tule tagasimaksetabeli kujul täpsustada, milline osa igast maksest on põhiosa katteks. Nende sätetega koosmõjus direktiivi artikli 22 lõikega 1 on vastuolus, kui liikmesriik sellise kohustuse oma õigusnormides ette näeb.

Arvestades artikli 10 lõike 2 punkti h selget sõnastust, mis näeb ette, et krediidilepingus täpsustatakse ainult tarbija tehtavate maksete summa, arv ja sagedus ning vajaduse korral tagasimaksete sooritamise järjekord, ning artikli 10 lõike 2 punkti i ja lõike 3 selget sõnastust, mis näeb ette, et krediidiandja on kohustatud esitama tagasimaksetabeli kujul esitatava loetelu ainult tarbija taotluse korral, tuleb järeldada, et direktiiv 2008/48 ei näe ette kohustust lisada krediidilepingusse tagasimaksetabeli kujul esitatav loetelu.

Lisaks ei tohi liikmesriigid direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse kuuluvate lepingute puhul kehtestada lepingupooltele kohustusi, mida selles direktiivis ei ole ette nähtud, kui direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid nende kohustustega seotud valdkonnas. Nii on see direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 puhul, mis ühtlustab teabe, mille märkimine krediidilepingus on kohustuslik.

(vt punktid 52–56, 59 ja resolutsiooni punkt 3)

4.      Direktiivi 2008/48 (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102) artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik näeb oma siseriiklikes õigusnormides ette, et juhul, kui krediidilepingus ei ole täpsustatud kogu direktiivi artikli 10 lõikes 2 nõutud teavet, loetakse, et leping on sõlmitud ilma intressi ja lisatasudeta, tingimusel et tegemist on teabega, mille puudumine võib kahtluse alla seada tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust.

Olulise tähtsusega on kohustus täpsustada krediidilepingus muu hulgas selline teave nagu krediidi kulukuse aastamäär, millele on viidatud direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis g, maksete arv ja sagedus direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti h kohaselt ning kohaldataval juhul avaldus, et tasumisele kuuluvad notaritasud, nõutavad tagatised ja kindlustus, nagu on ette nähtud direktiivi artikli 10 lõike 2 punkides n ja o. Kuna nende andmete krediidilepingus märkimata jätmine võib kahtluse alla seada tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb karistust, mille kohaselt kaotab krediidiandja oma õiguse saada intresse ja lisatasusid, pidada direktiivi 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks.

(vt punktid 70, 71, 73 ja resolutsiooni punkt 4)