Language of document :

Cellnex Telecom, S.A., varem Abertis Telecom S.A., 20. veebruaril 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 15. detsembri 2016. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-37/15 ja T-38/15: Abertis Telecom Terrestre S.A. ja Telecom Castilla-La Mancha, S.A. versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-91/17 P)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Cellnex Telecom, S.A., varem Abertis Telecom S.A. (esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra ja A. Lamadrid de Pablo)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja SES Astra

Apellandi nõuded

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

teha tühistamishagi suhtes lõplik otsus ja tühistada komisjoni otsus; ja

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt ja SES Astralt.

Väited ja peamised argumendid

Vaidlustatud kohtuotsuses kinnitati riigiabi valdkonnas tehtud komisjoni otsust mitme meetme kohta, mille Hispaania Castilla-La Mancha autonoomse piirkonna ametiasutused võtsid, et tagada maapealse digitaaltelevisiooni signaali jõudmine riigi äärealadele, kus elab ainult 2,5% elanikkonnast. Selles otsuses tunnistas komisjon sisuliselt, et kui ametiasutused ei sekkuks, siis turg sellist teenust ei pakuks. Vaatamata sellele eitas ta, et tegemist on üldist majandushuvi pakkuva teenusega Hispaania õiguse tähenduses ja väitis, et formaalselt ei ole ametiasutused seda „selgelt“ määratlenud ja ülesandeks teinud. Samuti kinnitas ta, et igal juhul puudub ametiasutustel üldist majandushuvi pakkuva teenuse korraldamisel pädevus valida üks kindel tehnoloogia.

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant kaks väidet, mis käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvaid õigusnormi rikkumisi, mis puudutavad ELTL artikli 14, artikli 106 lõike 2, artikli 107 lõike 1 ja protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta tõlgendamist.

Apellatsioonkaebuses tuuakse välja eelkõige järgmised kohtuotsuses tehtud vead:

Üldkohus rikkus selgelt „ilmse vea“ piire, kui ta analüüsis ametiasutuste üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise ja usaldamise eri akte;

Üldkohus piiras põhjendamatult liikmesriikide „laiaulatuslikku kaalutlusõigust“, mis on kohaldatav nii üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise kui ka selle „korraldamise“ suhtes ja mis hõlmab niisiis üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise korra ja konkreetse tehnoloogia valikut, olenemata sellest, kas need valikud on ära toodud määratlemise aktis või eraldiseisvas aktis;

Üldkohus analüüsis kohaldatavat Hispaania õigust vääralt, muutes analüüsitud sätete ja neid tõlgendava kohtupraktika sisu, tõlgendades seda õigust ilmselgelt vastuolus selle sisuga ja omistades teatud andmetele ulatuse, mis ei oloe vastav seoses teiste andmetega;

Üldkohus ei asunud seisukohale, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse „määratlemine“ ja üldist majandushuvi pakkuva teenuse „usaldamine“ ühele või mitmele ettevõtjale võib toimuda ühes või mitmes eri aktis;

Üldkohus ei asunud seisukohale, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse „määratlemine“ ja „usaldamine“ ei nõua mõne konkreetse vormeli või väljendi kasutamist, vaid sisulist ja funktsionaalset analüüsi; ja

Üldkohus võrdsustas väidetavalt saadud eelise ametiasutuste poolt sõlmitud kõikide lepingute kogusummaga, võtmata arvesse asjaolu, et see summa ei ole hüvitis kahjumi eest, vaid vastutasu asjade ja teenuste eest, mille asjaomane ettevõtja on riigile tarninud või osutanud.

____________