Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 1. veebruaril 2017 – Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato versus Wind Telecomunicazioni SpA

(kohtuasi C-54/17)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato

Vastustaja: Wind Telecomunicazioni SpA

Eelotsuse küsimused1

„Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ2 artiklitega 8 ja 9 on vastuolus neile vastavate liikmesriigi ülevõtmisnormide (st Itaalia tarbijakaitseseadustiku (Codice del consumo) artiklite 24 ja 25) tõlgendus, mille kohaselt käsitatakse telefoniteenuse operaatori käitumist, mis seisneb teatud telefoniteenuste (näiteks kõneposti- või internetiteenuse) SIM-kaardile eelseadistatuse kohta teabe andmatajätmises, kui „liigset mõjutamist“ ja seega „agressiivset kauplemisvõtet“, mis tõenäoliselt kahjustab „märkimisväärselt“ keskmise tarbija valikuvabadust või mõjutab tema käitumist, ja konkreetsemalt käsitatakse seda nii olukorras, kus telefoniteenuse operaatorile ei panda süüks mingit edasist eraldiseisvat tegevust?

Kas […] direktiivi 2005/29/EÜ I lisa punkti 29 võib tõlgendada nii, et kui mobiilioperaator nõuab oma kliendilt tasu kõneposti- või internetiteenuse eest, on tegemist „inertsmüügiga“, ning seda olukorras, mida iseloomustavad järgmised asjaolud:

- telefoniteenuse operaator ei ole mobiilsidelepingut sõlmides tarbijale nõuetekohaselt teatanud, et kõneposti- ja internetiteenused on tema SIM-kaardile juba eelseadistatud, millest tulenevalt see tarbija saab potentsiaalselt neid teenuseid ilma ad hoc seadistamiseta (setting) kasutada;

- nende teenuste tegelikuks kasutamiseks peab tarbija siiski tegema vajalikud toimingud (näiteks sisestama kõnepostinumbri või andma käsud, mis käivitavad internetis surfamise);

- ei seoses tehniliste ja kasutamistingimustega, mille juures tarbija neid teenuseid konkreetselt kasutab, ega seoses nende teenuste endi tingimusi ja hinda puudutava teabega ei ole midagi ette heita, vaid ettevõtjale heidetakse ette ainult teatamata jätmist, et need teenused on SIM-kaardile eelseadistatud?

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et valdkondlikus direktiivis 2002/22/EÜ3 tarbijate kaitseks ette nähtud spetsiifiliste kohustuste täitmise hindamine kuulub ebaausate kaubandustavade „ülddirektiivi“ 2005/29/EÜ kohaldamisalasse, mille tagajärjel on pädeva ametiasutuse sekkumine valdkondliku direktiivi rikkumise tõkestamiseks välistatud iga kord, kui asjaolud võivad kujutada endast ka ebaausat kauplemisvõtet, on vastuolus ülddirektiivi 2005/29/EÜ kui tarbijate kaitsmiseks mõeldud „turvavõrgu“ eesmärgiga ning sellesama direktiivi põhjendusega 10 ja artikli 3 lõikega 4?

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eriregulatsiooni põhimõtet tuleb mõista kui põhimõtet, mis korraldab regulatsioonide (üldregulatsiooni ja valdkondlike regulatsioonide) vahelisi suhteid või hoopis normide (üldnormide ja erinormide) või isegi hoopis vastavate valdkondade reguleerimise ja järelevalve eest vastutavate ametkondade vahelisi suhteid?

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõistet „vastuolu“ võib mõista nii, et sellega on tegemist ainult siis, kui ebaausaid kauplemisvõtteid käsitlevad sätted on radikaalses vastuolus teiste Euroopa õigusest tuletatud normidega, mis reguleerivad valdkondlikke aspekte, või piisab sellest, kui kõnealused normid näevad seoses valdkonna spetsiifikaga ette korra, mis lahkneb ebaausaid kauplemisvõtteid käsitlevatest õigusnormidest, nii et samade konkreetsete asjaolude korral tekib normide kollisioon (Normenkollision)?

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõiste „ühenduse eeskirjad“ hõlmab ainult Euroopa määruste ja direktiivide sätteid ning nende otseseid ülevõtmisnorme või hõlmab see ka seaduste ja määruste sätteid, mis rakendavad Euroopa õiguspõhimõtteid?

Kas eriregulatsiooni põhimõte, mida on käsitletud direktiivi 2005/29/EÜ põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, direktiivi 2002/22/EÜ artiklites 20 ja 21 ning direktiivi 2002/21/EÜ4 artiklites 3 ja 4, keelab tõlgendada liikmesriikide vastavaid ülevõtmisnorme nii, et kui reguleeritud valdkonnas, kus on olemas valdkondlikud tarbijakaitsenormid, mis annavad reguleerimis- ja karistamispädevuse selle valdkonna ametiasutusele, leiab aset tegevus, mida võib käsitada direktiivi 2005/29/EÜ artiklite 8 ja 9 tähenduses mõiste „agressiivne kaubandustava“ alla kuuluvana või mis on direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tähenduses „kõigil tingimustel“ agressiivne, siis tuleb alati kohaldada ebaausate kauplemisvõtete üldnorme, isegi kui on olemas tarbijate kaitseks kehtestatud ja liidu õigusel põhinevad valdkondlikud õigusnormid, mis reguleerivad täiendavalt samu „agressiivseid kauplemisvõtteid“ ja „alati agressiivseid kauplemisvõtteid“ või vähemalt samu „ebaausaid kauplemisvõtteid“?“

____________

1     N.B. Eelotsuse küsimuste numeratsiooni on võrreldes eelotsusetaotlusega veidi muudetud; eelotsusetaotluses on küsimused esitatud kahe eraldiseisva ja eraldi nummerdatud grupina.

2     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, lk 22).

3     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ, universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51—77 ELT eriväljaanne 13/29, lk 367).

4     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ, elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33, ELT eriväljaanne 13/29, lk 349).