Language of document : ECLI:EU:C:2017:806

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 25. oktoobril 2017(1)

Kohtuasi C645/16

Conseils et mise en relations (CMR) SARL

versus

Demeures terre et tradition SARL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 86/653/EMÜ – Artikkel 17 – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Kaubandusagendi õigus hüvitisele või kahju hüvitamisele pärast agendilepingu lõppemist – Liikmesriigi tava, mis välistab õiguse hüvitisele esindatava poolt lepingu ülesütlemise korral lepingus sätestatud katseajal






 Sissejuhatus

1.        Käesolev eelotsusetaotlus, mille esitas Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus), puudutab nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(2) artikli 17 tõlgendamist.

2.        See taotlus esitati Conseils et mise en relations (CMR) SARLi ja Demeures terre et tradition SARLi (edaspidi „DTT“) vahelises kohtuvaidluses, milles CMR esitas nõude tema ja äriühingu DTT vahel sõlmitud kaubandusagendi lepingu lõppemisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

3.        Käesolev kohtuasi puudutab direktiivi 86/653, eriti selle artikli 17 kohaldatavust olukordades, kus kaubandusagendi lepingu pooled on lepingus kehtestanud katseaja, mille vältel esindatav lõpetas lepingu. Lisaks küsimusele, kas niisuguse katseaja kehtestamine, mille tagajärjel välistatakse direktiivi 86/653 sätete, eriti selle artikli 17 kohaldamine tavaliselt selle direktiiviga reguleeritud lepingutele, on õiguspärane, annab see kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse tähelepanu pöörata ka laiemale küsimusele, millised kaubandusagendi lepingu aspektid on selle direktiivi alusel ühtlustatud.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

4.        Direktiivi 86/653 põhjendustes 2 ja 3 on sätestatud:

„[arvestades, et] kaubandusliku esindamisega seotud siseriiklike õigusaktide erinevused mõjutavad märkimisväärselt konkurentsitingimusi ja kõnealuse tegevuse jätkamist [Euroopa Liidus] ning neil on kahjustav mõju kaubandusagentide kaitsele nende esindatavate suhtes ja äritehingute turvalisusele; lisaks sellele takistavad need erinevused oluliselt kaubandusliku esindamise lepingute sõlmimist ja toimimist, kui esindatav ja kaubandusagent on registreeritud eri liikmesriikides;

liikmesriikide kaubavahetus peaks toimuma ühtse turu tingimustega sarnastel tingimustel ja seetõttu on vaja liikmesriikide õigussüsteeme ühtlustada ühisturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikus ulatuses; selles osas seaduste konfliktiga seotud reeglid ei kõrvalda kaubandusliku esindamise osas eespool nimetatud vastuolusid ega kõrvalda neid isegi siis, kui need ühtlustataks, ning seetõttu on kavandatav ühtlustamine nendest reeglitest hoolimata vajalik“.

5.        Selle direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Käesolevas direktiivis ettenähtud kooskõlastusmeetmeid kohaldatakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide suhtes, mis reguleerivad kaubandusagentide ja nende esindatavate suhteid.

2.      Käesolevas direktiivis on „kaubandusagent“ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel, edaspidi [„esindatav“], või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida selle tööandja nimel.“ [täpsustatud tõlge]

6.        Direktiivi 86/653 artiklid 13–20 on esitatud selle direktiivi IV peatükis „Agendilepingu sõlmimine ja lõpetamine“. Selle direktiivi artikkel 14 on sõnastatud järgmiselt:

„Tähtajaline agendileping, mille täitmist mõlemad lepingupooled jätkavad pärast tähtaja möödumist, loetakse tähtajatuks agendilepinguks muutunud lepinguks.“

7.        Direktiivi 86/653 artikli 15 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Kui agendileping on sõlmitud määramata ajaks, võib kumbki lepingupool selle etteteatamisega lõpetada.

2.      Etteteatamistähtaeg on lepingu kehtivuse esimesel aastal üks kuu, teisel aastal kaks kuud ja kolmandal ja sellele järgnevatel aastatel kolm kuud. Lepingupooled ei või kokku leppida lühemate tähtaegade osas.“

8.        Selle direktiivi artikli 17 lõigetes 1–3 on ette nähtud:

„1.      Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele pärast agendilepingu lõppemist lõike 2 kohase hüvitise või lõike 3 kohase kahjutasu maksmine.

2.      a)      Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist ainult siis ja ulatuses, kui:

–        ta on hankinud esindatavale uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja esindatav saab äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu ja

ja

–        selle hüvitise maksmine on õiglane, arvesse võttes kõiki asjaolusid ja eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud nende klientidega tehtavate äritehingute pealt. […]

b)      Hüvitise summa ei või ületada määra, mis on võrdne kaubaagendi ühe aasta hüvitisega, mis on arvutatud tema viie viimase aasta keskmise töötasu alusel ja kui leping on olnud kehtiv vähem kui viis aastat, arvutatakse hüvitis kogu kõnealuse aja jooksul makstud keskmise töötasu alusel.

c)      Niisuguse hüvitise saamine ei takista kaubandusagendil kahjutasu taotlemist.

3.      Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist kahju eest, mida talle põhjustab tema ja esindatava vahelise suhte lõppemine.

Niisuguseks kahjuks loetakse eelkõige kahju, mis tekib, kui lõppemine toimub järgmistel asjaoludel:

–        kaubandusagent kaotab vahendustasu, mida ta oleks saanud agendilepingu nõuetekohase täitmise korral ja kui esindatav saab märkimisväärset kasu kaubandusagendi tegevuse tõttu,

–        ja/või kaubandusagendil ei ole olnud võimalik katta kulusid, mis on talle tekkinud agendilepingu täitmise tõttu esindatava nõuannete kohaselt.“

9.        Sama direktiivi artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„Artiklis 17 nimetatud hüvitist või kahjuhüvitist ei maksta:

a)      kui esindatav on lõpetanud agendilepingu kaubandusagendi lepinguliste kohustuste täitmatajätmise tõttu, mis siseriikliku õiguse kohaselt annab õiguse agendileping viivitamatult lõpetada;

b)      kui kaubandusagent on lõpetanud agendilepingu, kui see ei ole seotud esindatavast sõltuvate asjaolude või kaubandusagendi vanuse, kehalise puude või haigusega, mille tagajärjel ei saa temalt põhjendatult nõuda tegevuse jätkamist;

c)      kui kokkuleppel esindatavaga annab kaubandusagent oma agendilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle teisele isikule.“

10.      Lõpuks on selle direktiivi artiklis 19 ette nähtud, et „[l]epingupooled ei või kõrvale kalduda artiklite 17 ja 18 sätetest kaubandusagendi kahjuks enne agendilepingu lõppemist“.

 Prantsuse õigus

11.      Prantsuse Vabariik võttis direktiivi 86/653 artikli 17 oma õigusesse üle, valides nimetatud sätte lõike 3 eeskirjad.

12.      Selle kohta on äriseadustiku (code de commerce) artiklis L. 134‑12 ette nähtud:

„Esindatavaga suhete lõpetamise korral on kaubandusagendil õigus saada hüvitist talle tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kaubandusagent kaotab õiguse kahjutasule, kui ta ei ole esindatavale ühe aasta jooksul alates lepingu lõpetamisest teatanud, et ta soovib oma õigusi kasutada.

Kui leping lõpeb agendi surma tõttu, on õigus kahju hüvitamisele ka kaubandusagendi õigusjärglastel.“

 Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus

13.      DTT sõlmis esindatavana 2. detsembril 2011 äriühinguga CMR kaubandusagendi lepingu eramajade müügi alal. See leping nägi ette aastase katseaja, mille lõpus loetaks leping tähtajatuks, kummagi poole õigusega leping katseaja jooksul lõpetada esimesel kuul kahe nädala, seejärel ühe kuu pikkuse etteteatamistähtajaga. Kaubandusagendi lepingus oli eesmärgiks seatud 25 müüki aastas.

14.      DTT teatas 12. juuni 2012. aasta kirjaga CMRile oma otsusest kõnealune leping pärast lepingulise ühe kuu pikkuse etteteatamistähtaja lõppu üles öelda. Selle otsuse põhjuseks oli nimetatud lepingus seatud eesmärgi täitmata jätmine, kuna CMR oli viie kuuga teinud ainult ühe müügi.

15.      CMR esitas 20. märtsil 2013 DTT vastu Tribunal de commerce d’Orléans’ile (Orléans’i kaubanduskohus, Prantsusmaa) hagi, milles nõudis muu hulgas kaubandusagendi lepingu lõppemisega tekitatud kahju hüvitamist. See kohus rahuldas 30. jaanuari 2014. aasta kohtuotsusega CMRi nõuded osaliselt.

16.      DTT esitas 14. veebruaril 2014 selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Prantsusmaa Cour d’appel d’Orléans (Orléans’i apellatsioonikohus) tühistas 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsusega Tribunal de commerce d’Orléans’i (Orléans’i kaubanduskohus) kohtuotsuse osaliselt. See kohus oli eelkõige seisukohal, et kaubandusagendi lepingu lõpetamise korral katseajal ei tule äriseadustiku artikliga L. 134-12 ette nähtud kahjuhüvitist maksta.

17.      CMR esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (kassatsioonikohus). Nagu Cour de cassation (kassatsioonikohus) oma eelotsusetaotluses esiteks märkis, oli Cour d’appel d’Orléansi (Orléans’i apellatsioonikohus) kohtuotsuses esiteks kohaldatud Cour de cassationi (kassatsioonikohus) kaubandus‑, rahandus‑ ja majandusasjade koja väljakujunenud kohtupraktikat, mille alusel tehakse kaubandusagendi lepingu lõpetamise korral katseajal hüvitamisõigusest erand. Teiseks märkis Cour de cassation (kassatsioonikohus), et direktiivis 86/653 ei ole võimalikku katseaega nimetatud, nii et kaubandusagendi lepingu pooled võivad katseaja kehtestada, ilma et see kujutaks endast liidu õiguse rikkumist. Lõpuks, kolmandaks tuletab ta Euroopa Kohtu praktikale viidates meelde, et direktiivi 86/653 eesmärk on kaubandusagenti kaitsta tema suhetes esindatavaga ja et selle artikli 17 lõikeid 2 ja 3 tuleks tõlgendada viisil, mis aitaks seda kaitset tagada.

18.      Nendel asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 86/653 […] artikkel 17 on kohaldatav juhul, kui kaubandusagendi leping lõpetatakse katseajal, mis on lepingus kehtestatud?“

19.      Kirjalikud seisukohad esitasid DTT, Prantsuse ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon.

 Õiguslik analüüs

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimusega selgitada direktiivi 86/653 artikli 17 lõigete 2 ja 3 kohaldatavuse küsimust. Üldisemalt tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega kontrollida, kas tema kaubandusagendi lepinguid käsitlev kohtupraktika, mille kohaselt jõustub kaubandusagendi staatus, nagu see on direktiivis 86/653 ette nähtud, alles katseaja lõpus, on direktiiviga 86/653 kooskõlas.

 Sissejuhatavad märkused

21.      Kõigepealt tuleks meelde tuletada, et direktiiv 86/653 on kohaldatav kahe kaubanduslepingu poole vahelises kohtuvaidluses, kus kumbki pool elab Prantsusmaal ja kus ei ole muid välismaiseid elemente(3).

22.      Siinjuures on selge, et direktiivi 86/653 eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusnormid, mis puudutavad kaubandusagendi lepingu poolte vahelisi õigussuhteid(4), nagu nähtub selle artikli 1 lõikest 1. Direktiivi 86/653 algne loogika oli nimelt luua esindatavatele võrdsed võimalused siseturul kaubandusagentide kaudu tegutsemiseks, sest investeerimise ja äritegevuse jaoks on esindatavatel vaja teada, milliste normide kohaselt peavad nad oma kaubandusagentidele hüvitist ja tasu andma(5).

23.      Samamoodi on Euroopa Kohus otsustanud ühelt poolt, et direktiivi 86/653 artiklid 17 ja 18 on otsustava tähtsusega, kuna need määratlevad kaitstuse taseme, mida liidu seadusandja on pidanud mõistlikuks ühisturu loomise raames kaubandusagentidele pakkuda, ja teiselt poolt, et selle direktiiviga sel eesmärgil kehtestatud süsteem on imperatiivset laadi(6).

 Direktiivi 86/653 artiklis 17 ette nähtud hüvitamissüsteemi eesmärk

24.      Kõigepealt tuleks esimese asjana mõelda, mis on direktiivi 86/653 artiklis 17 ette nähtud hüvitamissüsteemi eesmärk. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus nimelt kohtuotsustes Honyvem Informazioni Commerciali(7) ja Marchon Germany(8) teha mõned sellekohased täpsustused(9).

25.      Esmalt tuleb silmas pidada teatavaid kaubandusagendi lepingu toimimise tunnuseid. Kuigi kaubandusagendi töö on peamiselt pidada äritehingute sõlmimiseks läbirääkimisi ja luua esindatava jaoks uusi ärisuhteid, on kaubandusagendil – põhimõtteliselt – õigus saada vahendustasu ainult siis, kui tänu tema sekkumisele on sõlmitud konkreetne tehing, nagu nähtub nimelt direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktist a. Seevastu, kui kliendiga on selliselt suhe juba loodud, võidakse sõlmida terve rida tehinguid, ilma et agent sekkuks uuesti. Seega tasustatakse eelnevat tööd aegamööda. Just selles kontekstis tulekski direktiivi 86/653 artiklis 17 ette nähtud hüvitamissüsteemi olemust hinnata.

26.      Eespool öeldust nähtub, et lepingu lõpetamisest hetkel, kus kaubandusagent on saanud uue kliendi, võib tekkida majanduslik kahju direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 3 tähenduses. Sellisel juhul nimelt ei kajastaks lepingu lõpetamise hetkeni makstud vahendustasud esindatava jaoks loodud firmaväärtust(10). Sellest johtuvalt ei ole hüvitamismehhanismi eesmärk mitte karistada lepingu lõpetamist või anda agendile lepingu lõppemise tõttu ülalpidamistoetust, vaid tasustada kaubandusagendi eelnevat tööd. Kaubandusagendi õigus direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 3 ette nähtud kahjuhüvitisele sõltub seega selle agendi töö tulemuslikkusest lepingu kestel ja eelistest, mida esindatav sellest tööst ka edaspidi saab(11). Seepärast on kaubandusagendile pärast lepingu lõppemist kahju hüvitamine ka osa esindatava vastusoorituskohustusest. Seevastu on iseenesest mõistetav, et kui agent ei ole osutanud teenuseid, mis looksid esindatava jaoks majanduslikku eelist, siis ei maksta talle mingit tasu.

 Katseaja kehtestamise laad ja õiguslikud tagajärjed

27.      Teiseks tuleks hinnata, milline on katseaja kehtestamise laad ja õiguslikud tagajärjed üldiselt.

28.      Kuigi Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust katseaja laadi kohta kaubandusagendi lepingute raames otsustada, nähtub tema kohtupraktikast tööõiguse asjades ja eelkõige kohtuotsusest Nisttahuz Poclava(12) siiski, et katseaja eesmärk on võimaldada tööandjal kontrollida töötaja võimekust ja oskusi talle määratud tööülesannete täitmiseks. Erinevalt kaubandusagendi lepingust on töölepingule iseloomulik töötaja kohustus mitte saavutada tulemus, vaid osutada teenust. Kaubandusagent töötab oma kutsealal iseseisvalt, samas kui tööleping eeldab alluvussuhet tööandja ja töötaja vahel. Seepärast võimaldabki töölepingu raames katseaeg ühtlasi uut töötajat välja õpetada ja juhendada. Esindatava ja kaubandusagendi suhtes seda vajadust ei ole.

29.      Need kahte tüüpi lepingud on täiesti oma intuitu personae olemuse poolest täiesti võrreldavad. Kaubandusagendileping loob samuti püsiva lepingulise suhte,(13) mida iseloomustab lepingupartnerite vaheline usaldussuhe. Eespool öeldust tuleneb, et kaubandusagendi lepingu raames ongi see, et lepingut oleks võimalik vajaduse korral üles öelda, et lepingupool ei oleks seotud lepingupartneriga, kes ei vasta tema ootustele, iseenesest katseaja kehtestamise ainus eesmärk. Lõpuks on minu arvates oluline rõhutada, et niisugune kehtestamine ei mõjuta lepingulist kohustust ennast, st kohustust osutada teenust ja vastusooritust. Teisisõnu ei saa asuda seisukohale, et kaubandusagendi leping ei ole „lõplikult sõlmitud“ seni, kuni katseaeg ei ole lõppenud. Leping on lõplikult sõlmitud alates selle allkirjastamisest.

 Kaubandusagendi lepingutes katseaja kehtestamise õiguspärasus

30.      Kõigepealt tuleks lühidalt käsitleda küsimust, kas direktiiviga 86/653 reguleeritud kaubandusagendi lepingu pooled võivad – üleüldiselt – kehtestada katseaja. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole eelotsuse küsimust nii sõnastanud, keskendub ta oma eelotsusetaotluse põhjendustes, samamoodi nagu ka DTT oma kirjalikes seisukohtades, peamiselt sellele aspektile.

31.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus, nagu ka DTT näivad eeldavat, et direktiivi 86/653 artikli 17 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud hüvitamissüsteem ei ole lepingu katseajal lõppemise korral kohaldatav. Täpsemalt leiavad nad, et leping, milles on ette nähtud katseaeg, ei ole lõplikult sõlmitud, mistõttu ei ole kaubandusagendi staatus nende arvates veel kohaldatav. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saaks kaubandusagent kogu võimaliku katseaja vältel tugineda talle direktiiviga 86/653 antud õigustele.

32.      Nii kinnitab DTT, et kuna katseaja kehtestamine ei ole direktiivis 86/653 keelatud, ei ole kaubandusagendi staatus riigisiseses õiguses sätestatud katseaja õiguslike tagajärgede tõttu kohaldatav. Selles kontekstis väidab DTT, et direktiivis 86/653 ega seda käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas ei ole viiteid võimalikule katseajale ja et kaubandusagendi lepingu pooled võivad seega katseaja kehtestada liidu õigusega kooskõlas.

33.      Tuleb aga meelde tuletada, et mis liidu õigusesse puutub, siis vastavalt ELTL artikli 288 lõikele 3 nähakse direktiivis 86/653 ette ainult eesmärk, mis tuleb saavutada, samas kui vorm ja meetodite valik jäetakse liikmesriikide ametiasutustele. Nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 2 ja 3 ning Euroopa Kohtu praktikast, on selle direktiivi eesmärk eelkõige kaitsta kaubandusagente suhetes esindatavatega(14). Siinkohal tuleks tähelepanu juhtida sellele, et Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et direktiivi 86/653 artiklites 17–19 ette nähtud hüvitamissüsteem on imperatiivne(15), selle eesmärk on – koostoimes selle direktiivi artiklites 14 ja 15 sätestatud eeskirjadega(16) – direktiiviga kehtestatud kaubandusagentide kaitse süsteemi täiendada(17). Peale selle on Euroopa Kohus täpsustanud, et nimetatud direktiivi artiklites 17 ja 18 sätestatud hüvitamiseeskirjad on määrava tähtsusega, sest nendega määratletakse kaitsetase, mida liidu seadusandja on pidanud mõistlikuks ühisturu loomise raames kaubandusagentidele pakkuda(18). Sellest tulenevalt peavad liikmesriigi õigusnormid aitama kaasa sellele, et saavutataks direktiivi 86/653 imperatiivne eesmärk, milleks on kõrge kaitsetase.

34.      Direktiivis 86/653 ei ole siiski võimaliku katseaja kohta midagi märgitud. Kuna liidu õiguses ei ole selle lubatavuse üle otsustatud, kaldun arvama – nagu DTT, Prantsuse ja Saksamaa valitsus ning komisjon –, et selle kehtestamine on põhimõtteliselt poolte lepinguvabaduse küsimus. Arvestades aga direktiiviga 86/653 taotletud ühtlustamiseesmärki, ei tohiks selle direktiivi kohaldamist ja selles sätestatud õiguste kasulikku mõju olla võimalik välistada õiguslike tagajärgedega, mis on liikmesriigi õiguses ette nähtud katseajale. Vastasel korral sõltuks direktiivi 86/653 imperatiivsete eeskirjade kohaldatavus liikmesriigi õigusest(19).

 Katseaja tagajärjed direktiivi 86/653 artiklile 17

35.      Tuleks seega arutada katseaja võimalikke tagajärgi kaubandusagendi õigusele saada vastavalt direktiivi 86/653 artiklile 17 hüvitist ja määrata kindlaks neile asjaomase direktiivi imperatiivsete eeskirjade seisukohast võimalikult kohaldatavad piirid.

36.      Direktiivi 86/653 artikli 17 kohaldamisala ja ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta selle sõnastust, konteksti ja eesmärke(20). Seoses sellega tuleb rõhutada, et direktiivi 86/653 artikli 17 tõlgendamisel tuleb arvestada direktiiviga taotletud eesmärki ja sellega kehtestatud süsteemi(21).

 Direktiivi 86/653 sõnastus

37.      Selle õigusnormi tõlgendamiseks tuleb kõigepealt lähtuda selle sõnastusest. Vastavalt direktiivi 86/653 artikli 17 lõikele 1 võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele „pärast agendilepingu lõppemist“ hüvitis või kahjutasu maksmine. Lepingu lõppemine on seega tingimus, mille esinemisel tekib kaubandusagendil see õigus. See toimub siis, kui pooled lõpetavad lepingu, see tähendab oma vastastikuste kohustuste täitmise.

38.      Niisugune mõju avaldub siis, kui üks lepingupool otsustab kaubandusagendi lepingu – sel juhul paindlikumatel tingimustel(22) – üles öelda katseajal. Nagu ma juba rõhutasin, on katseaja kehtestamise eesmärk lepingu ülesütlemist hõlbustada, et üks lepingupool ei oleks enam seotud lepingupartneriga, kes ei vasta tema ootustele. Samamoodi ei ole alust arvata, et kaubandusagendi lepingu täitmine algab alles pärast katseaja lõppu.

39.      Selles suhtes on direktiivi 86/653 mitme sätte, sealhulgas artikli 17 sõnastusega vastuolus tõlgendada katseaega liikmesriigi õiguses kui aega, mille ajal lepingu täitmine ei ole veel alanud ja kaubandusagendi staatus ei ole seega veel kohaldatav. Vastavalt direktiiv 86/653 artikli 1 lõikele 1 on see direktiiv kohaldatav õigusnormide suhtes, mis reguleerivad kaubandusagentide ja nende esindatavate suhteid, kusjuures kaubandusagent on isik, kellel on vahendajana püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel. Kaubandusagendi ja esindatava vaheline suhe direktiivi 86/653 tähenduses on seega olemas alates hetkest, kui on sõlmitud leping, mille ese on kauba müük või ost ühe lepingupoole poolt teise lepingupoole jaoks, olenemata sellest, kas see tegevus toimub katseajal või mitte.

40.      Direktiivi 86/653 artikli 1 alusel on direktiiviga antav kaitse imperatiivne alates lepingu sõlmimisest ja seda ei või välistada mingisuguste pooltevaheliste lepinguliste kokkulepetega, nagu on märgitud selle direktiivi artiklis 19, milles on täpsustatud, et kaubandusagendi lepingu pooled ei või kõnealuse direktiivi artiklitest 17 ja 18 kõrvale kalduda kaubandusagendi kahjuks. Liikmesriigi õiguses ei tohiks seega seda lepingut kvalifitseerida muuks kui kaubandusagendi lepinguks. Seda ei või liidu õiguse kohaldamisalast välja jätta.

41.      Peale selle tuleb märkida, et katseaja kehtestamine ei sea kahtluse alla direktiivi 86/653 artikli 1 lõikes 2 nõutavat kaubandusagendi kohustuse „püsivust“. Selle tingimuse eesmärk on jätta direktiivi 86/653 kohaldamisalast välja ainutellimus, mille kohta tulevikus rohkem ühtegi tehingut ei tehta(23). Peale selle ei sea võimalus lepingut lõpetada kohustuse püsivust kahtluse alla, sest piisab sellest, et kaubandusagendi eesmärk on tegutseda püsiva volituse alusel, isegi olukorras, kus niisuguse volituse alusel tegutsemine ei saa teoks seetõttu, et esindatav lõpetab lepingu. Sellest johtub, et katseaeg ei ole tavaliselt mõeldud üksnes ajutise olukorra tekitamiseks. Seepärast ei saa asuda seisukohale, et lühike katseaeg jääb direktiivi 86/653 artiklis 17 ette nähtud hüvitamismehhanismi kohaldamisalast välja põhjusel, et suhe ei ole „püsiv“. Selle mehhanismi funktsioonist ja direktiivi 86/653 eesmärgist lähtuvalt on süsteem kohaldatav, kui lepingu lõppemine võib tekitada kaubandusagendile majanduslikku kahju.

42.      Seepärast tuleks asuda seisukohale, et lepingu ülesütlemine katseajal on – samamoodi nagu tähtajatu lepingu puhul – käsitatav „lõppemisena“ direktiivi 86/653 artikli 17 tähenduses, millele on iseloomulik lepinguliste põhikohustuste lõppemine.

 Direktiivi 86/653 üldine ülesehitus

43.      Seda järeldust kinnitab direktiivi 86/653 artikli 17 süstemaatiline tõlgendamine. Katseaeg ei puuduta mitte lepingust tulenevaid kohustusi, vaid lepingu lõpetamise korda. See kuulub seega samasse eeskirjade kategooriasse, mis on esitatud direktiivi 86/653 artiklites 14 ja 15, mis reguleerivad kaubandusagendi lepingu sõlmimist ja lõpetamist. Kui tähtajaline leping lõpeb selle tähtpäeval, siis tähtajatut lepingut saab üles öelda etteteatamise teel. Sama kehtib katseajaga sõlmitud lepingu kohta, ainult selle erinevusega, et ülesütlemise tingimusi võidakse vajaduse korral(24) paindlikumaks muuta. Lepingu lõpetamise mehhanism ja tagajärjed jäävad siiski samaks.

44.      Direktiivi 86/653 artiklis 17 on kehtestatud ühtne lepingu lõpetamise järgne hüvitamismehhanism, mida kohaldatakse vahet tegemata kõikidele lepingu lõppemise võimalustele, mis on sätestatud asjaomase direktiivi artiklites 14 ja 15. Nii tuleneb direktiivi 86/653 üldisest ülesehitusest, et see süsteem on kohaldatav, olenemata sellest, mil viisil lepingu lõpetamiseni jõuti.

45.      Peale selle ei ole katseaega nimetatud hüvitamismehhanismist tehtavate erandite hulgas, mis on ammendavalt loetletud direktiivi 86/653 artiklis 18. Selle õigusnormi kohaselt ei tule selle direktiivi artiklis 17 ette nähtud hüvitist maksta kolmel juhul, nimelt esiteks kaubandusagendi lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu, mis liikmesriigi õiguse kohaselt annab õiguse agendileping viivitamatult lõpetada, teiseks, kui kaubandusagent on lepingu lõpetanud, ning kolmandaks, kui kokkuleppel esindatavaga annab kaubandusagent oma agendilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle teisele isikule. Lepingu lõpetamine katseajal ei kuulu ühtegi nendest kategooriatest. Peale selle on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus meelde tuletada, et direktiivi 86/653 artikli 17 reeglist tehtavaid erandeid, mis on loetletud selle direktiivi artiklis 18, tuleb tõlgendada kitsalt(25) ja neid ei saa seega laiendada uuele kategooriale, nagu seda on lepingu lõpetamine katseajal.

 Direktiivi 86/653 eesmärk

46.      Võttes arvesse direktiivi 86/653 eesmärki, mida on käesoleva ettepaneku punktis 33 meelde tuletatud, tuleneb kõnealusest hüvitamissüsteemist, et see välistab nimetatud direktiivi artikli 17 igasuguse niisuguse tõlgendamise, mis võiks olla kaubandusagendi kahjuks(26). Mis puutub direktiivi 86/653 artikli 17 kohaldamisse eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kaubandusagendi lepingu lõppemise korral lepingus kokkulepitud katseajal, siis asjaolu, et niisuguse aja sätestamine on lubatud, ei või viia selleni, et kaubandusagent jääb ilma talle direktiivi 86/653 artikli 17 kohaldamisest tulenevatest õigustest. Sellest tuleneb, et ei tohiks põhimõtteliselt välistada kaubandusagendi igasugust õigust saada hüvitist direktiivi 86/653 artikliga 17 kehtestatud süsteemi alusel, kui kaubandusagendi leping lõpetatakse selles kehtestatud katseajal.

47.      Kaubandusagendi õigusi kaitsva mehhanismi imperatiivsust kinnitab direktiivi 86/653 artikkel 19, mis keelab lepingupooltel teha selle direktiivi artiklitest 17 ja 18 erandeid kaubandusagendi kahjuks(27). Asjaolu, et lepingus nähakse ette katseaeg, mille vältel direktiivi 86/653 artiklitega 17 ja 18 kehtestatud süsteem ei ole kohaldatav, on aga niisuguse erandiga selgelt samaväärne.

48.      Peale selle, nagu õigesti märkisid Saksamaa valitsus ja komisjon, annab asjaolu, et lihtsalt katseaja kehtestamisega saab direktiivi 86/653 artiklites 17 ja 18 ette nähtud hüvitamismehhanismi kohaldamata jätta, võimaluse kuritarvitusteks. See võib julgustada esindatavaid kaubandusagendi kaitse eeskirjadest kõrvale hoidma, nähes ette pikad katseajad, mille lõpus ei pea esindatav oma kaubandusagendile tema äriklientide juurde toomise eest mingit hüvitist maksma.

49.      See tulemus oleks direktiivi 86/653 imperatiivsete sätetega vastuolus kahel põhjusel, nimelt viiks igasugune hüvitise maksmisest keeldumine kaubandusagendi lepingu lõppemise korral katseajal selleni, et antud õiguste kasutamisest tehtavaid erandeid – mis on loetletud ammendavalt direktiivi 86/653 artiklis 18 – laiendataks ning samal ajal vähendataks selle direktiiviga taotletud kaitsetaset.

50.      Lõpuks ei vii see, et direktiivi 86/653 artiklis 17 ette nähtud hüvitamismehhanismi kohaldatakse katseaja algusest alates, selleni, et kaubandusagendi suhet ei saa kunagi lõpetada ilma hüvitist maksmata ja et seega ei võeta esindatava huve piisavalt arvesse. Nimelt on direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a imperatiivselt ja ilma eelnevate eranditeta ette nähtud rahaline hüvitis, aga „ainult siis ja ulatuses“, kui kaubandusagendi tegevus on märkimisväärselt suurendanud esindatava äritegevuse mahtu, mille mõju ulatub agendilepingu kestusest kaugemale. Peale selle peab selle hüvitise maksmine olema kõiki asjaolusid arvestades õiglane(28). Siinkohal tuleks meelde tuletada, nagu on täheldatud käesoleva ettepaneku punktis 26, et hüvitamissüsteemis toimub tasustamine kaubandusagendi tegevuse tulemuslikkuse alusel. Seega, kui nende kriteeriumide järgi tuleb hüvitist maksta, siis ei piisa hüvitise maksmise välistamiseks sellest, et leping lõpetati katseajal. Lõpuks võib lepingu lõppemisel katseajal olla sama tagajärg mis tähtajatult sõlmitud lepingu lõppemisel, see tähendab majanduslik kahju. Seevastu, kui direktiivi 86/653 artikli 17 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimused ei ole täidetud, ei tule kaubandusagendile mingit hüvitist maksta, olenemata sellest, kas leping lõpetati katseajal või mitte. See nähtub ka asjaolust, et hüvitamissüsteemi eesmärk ei ole karistada lepingu lõpetamist, vaid maksta agendile hüvitist tema varasemate teenuste eest, mis mõjutavad jätkuvalt esindatava tulevasi tehinguid.

 Ettepanek

51.      Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassation’i (Prantsusmaa kassatsioonikohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tuleb tõlgendada nii, et selle artikkel 17 on kohaldatav, kui kaubandusagendi leping lõpetatakse selles lepingus kehtestatud katseajal.


1      Algkeel: prantsuse.


2      EÜT 1986, L 382, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 177.


3      Vt selle kohta kohtuotsus, 13.7.2000, Centrosteel (C‑456/98, EU:C:2000:402, punkt 13), milles Euroopa Kohus otsustas, et direktiivi 86/653 „eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusnorme, mis reguleerivad kaubandusagendilepingu poolte vahelisi õigussuhteid, olenemata võimalikest piiriülestest asjaoludest. Selle kohaldamisala on seega laiem kui asutamislepingus sätestatud põhivabadustel“.


4      Vt eelkõige kohtuotsus, 23.3.2006, Honyvem Informazioni Commerciali (C‑465/04, EU:C:2006:199, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).


5      Vt ka minu ettepanek, kohtuasi Agro Foreign Trade & Agency (C‑507/15, EU:C:2016:809, punkt 56).


6      Vt kohtuotsus, 17.10.2013, Unamar (C‑184/12, EU:C:2013:663, punktid 39 ja 40).


7      Kohtuotsus, 23.3.2006 (C‑465/04, EU:C:2006:199).


8      Kohtuotsus, 7.4.2016 (C‑315/14, EU:C:2016:211).


9      Lisaks direktiivi 86/653 artiklis 17 ette nähtud eesmärgi küsimusele on Euroopa Kohtule juba esitatud arvukalt muid küsimusi selle artikli tõlgendamise kohta: selle direktiivi kohaldatavuse kohta olukorras, kus üks lepingupooltest on asutatud kolmandas riigis (vt kohtuotsused, 9.11.2000, Ingmar, C‑381/98, EU:C:2000:605, ja 16.2.2017, Agro Foreign Trade & Agency, C‑507/15, EU:C:2017:129); hüvitise arvutamise viiside ja täiendava kahjuhüvitise andmise lubatavuse kohta (vt kohtuotsused, 26.3.2009, Semen, C‑348/07, EU:C:2009:195, ja 3.12.2015, Quenon K., C‑338/14, EU:C:2010:647) või veel kaubandusagendi vahendustasu saamise õiguse lõppemise kohta talle omistatava kohustuste rikkumise või kolmandast isikust kliendiga lepingu täitmata jätmise korral (vt kohtuotsused, 28.10.2010, Volvo Car Germany, C‑203/09, EU:C:2010:647, ja 17.5.2017, ERGO Poist’ov ňa, C‑48/16, EU:C:2017:377).


10      Vt minu ettepanek, kohtuasi Marchon Germany (C‑315/14, EU:C:2015:585, punkt 27) ja Euroopa Komisjoni 23. juuli 1996. aasta aruanne – mis mõistagi ei ole siduv, aga on sellegipoolest informatiivne – nõukogu direktiivi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (86/653/EMÜ) artikli 17 rakendamise kohta [KOM(96) 364 (lõplik)].


11      Vt selle kohta kohtuotsus, 7.4.2016, Marchon Germany (C‑315/14, EU:C:2016:211, punkt 33) ja kohtujuristi ettepanek, Poiares Maduro, kohtuasi Honyvem Informazioni Commerciali (C‑465/04, EU:C:2005:641, punkt 26).


12      Kohtuotsus, 5.2.2015, (C‑117/14, EU:C:2015:60, punkt 36).


13      Vt ka direktiivi 86/653 artikli 1 lõige 2.


14      Kohtuotsus, 23.3.2006, Honyvem Informazioni Commerciali (C‑465/04, EU:C:2006:199, punkt 19).


15      Kohtuotsus, 9.11.2000, Ingmar (C‑381/98, EU:C:2000:605, punkt 21).


16      Tegelikult on kõik eespool viidatud sätted esitatud direktiivi 86/653 IV peatükis „Agendilepingu sõlmimine ja lõpetamine“.


17      Vt minu ettepanek, kohtuasi Marchon Germany (C‑315/14, EU:C:2015:585, punkt 24).


18      Kohtuotsus, 17.10.2013, Unamar (C‑184/12, EU:C:2013:663, punkt 39).


19      Pealegi võib olla õigustatud küsimus, kas katseaja kehtestamine on vajalik juhul, kui sellega ei muudeta tegelikult lepingu ülesütlemise tingimusi vabamaks – lühendades etteteatamistähtaega –, kui on teada, et lepingu lõpetamist ei ole nagunii vaja põhjendada.


20      Kohtuotsus, 16.4.2015, Angerer (C‑477/13, EU:C:2015:239, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).


21      Vt eelkõige kohtuotsus, 3.12.2015, Quenon K. (C‑338/14, EU:C:2015:795, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).


22      Siiski mitte paindlikumad direktiivi 86/653 imperatiivsete sätete suhtes.


23      Vt selle kohta kohtuotsus, 16.3.2006, Poseidon Chartering (C‑3/04, EU:C:2006:176, punktid 25 ja 26), kus Euroopa Kohus võttis selleks, et kindlaks määrata, kas volitus on püsiv, asjakohase kriteeriumina ennekõike arvesse agendi sõlmitud tehingute arvu. Vt samas mõttes Rott-Pietrzyk, E., „Komentarz do Dyrektywy Rady nr 86/653 z 18 grudnia 1986 roku w sprawie harmonizacji praw państw członkowskich dotyczących niezależnych agentów handlowych“, Problemy Prawne Handlu Zagranicznego, Uniwersytet Śląski, t. 19/20, 2000, lk 245.


24      Siiski mitte paindlikumad direktiivi 86/653 imperatiivsete sätete suhtes.


25      Kohtuotsus, 28.10.2010, Volvo Car Germany (C‑203/09, EU:C:2010:647, punkt 42).


26      Kohtuotsus, 26.3.2009, Semen (C‑348/07, EU:C:2009:195, punkt 21).


27      Vt ka kohtuotsus, 9.11.2000, Ingmar (C‑381/98, EU:C:2000:605, punkt 22).


28      Vt kohtuotsus, 28.10.2010, Volvo Car Germany (C‑203/09, EU:C:2010:647, punkt 44).