Language of document :

Enercon GmbH 17. juulil 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 3. mai 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-36/16: Enercon versus EUIPO

(kohtuasi C-433/17 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Enercon GmbH (esindajad: Rechtsanwalt R. Böhm, M. Silverleaf, QC)

Teised menetlusosalised: Euroopa Intellektuaalomandi Amet, Gamesa Eólica, SL

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu otsus asjas T-36/16;

tühistada Üldkohtu otsus asjas T-245/12;

saata asi EUIPO-le tagasi, nähes ette, et teha tuleb selline otsus, mille tegi esimene apellatsioonikoda asjas R 260/2011-1, ja lükata Gamesa taotlus tühistada vaidlusalune registreering tagasi;

mõista kohtukulud välja kostjalt esimeses kohtuastmes.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et edasikaevatud otsuses kohtuasjas T-36/16 on rikutud nõukogu määruse (EÜ) nr 207/20091 artikli 7 lõike 1 punkti b ja/või artikli 52 lõike 1 punkti a ning Üldkohtu menetluses rikuti menetlusnorme, kuna:

Üldkohus leidis ekslikult, et vaidlusalusel kaubamärgil puudub registreerimiseks nõutav eriomane eristusvõime, mis on vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktiga b. Seeläbi rikkus Üldkohus õigusnormi.

Esimene õigusnormi rikkumine seisnes selles, et Üldkohus käsitas kaubamärki taotluse vormil märgitu põhjal värvimärgina, mis määras kindlaks kaubamärgi olemuse õiguse mõttes ja see mõjutas kaubamärgi eriomasele eristusvõimele antud hinnangut. Kohus oleks pidanud sedastama, et taotluse vormil esitatud märge, mille kohaselt on tegemist värvimärgiga, tehti peamiselt EUIPO haldusmenetluse huvides, mitte õiguslikus tähenduses. Seetõttu oleks ta pidanud taotletava kaubamärgi kindlakstegemisel arvestama mitte üksnes registreerimistaotluse vormil märgitud kaubamärgiliiki, vaid kogu taotluse vormi, eelkõige taotlusel kujutatud taotletava kaubamärgi kujutist. Taotlusele lisatud kaubamärgikujutisel on näha kujutismärk, millel on sellele omased tunnused.

Üldkohus oleks pidanud arvestama ka seda, mis kujul vastav kaubamärk registreeriti ning eelkõige seda, kuidas seda klassifitseeriti EUIPO väljastatud registreerimistunnistusel. Registreerimistunnistus on registridokument, millel on märgitud registreeritud kaubamärgi liik ning Üldkohus oleks pidanud käsitlema seda registreeritud kaubamärgi klassifitseerimisel määravana. Registreerimistunnistuse sisust, kui seda õigesti tõlgendada, nähtub selgesti, et kaubamärk on registreeritud kujutismärgina, mis esineb registreerimistaotlusel esitatud vormis. Seda tegemata jättes rikkus Üldkohus õigusnormi.

Teine õigusrikkumine ja menetlusnormi rikkumine seisneb selles, et Üldkohus keeldus võtmast vastu teavet, mis on vajalik vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistunnistuse sisust arusaamiseks. Tegemist on Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni eeskirjaga ST.60, milles on märgitud intellektuaalomandi ametite, sh EUIPO väljastatud registreerimistunnistustel üldkasutatavate INID-koodide tähendused, mille abil määratakse kindlaks vastavatel taotlustel tehtud märgete olemus ja tähendus. INID-koodide tähendust saab kindlaks teha üksnes viitega eeskirjale ST.60 või samaväärsele allikale ja registreerimistunnistuste sisu saab kindlaks teha üksnes viitega vastavate INID-koodide tähendusele. Üldkohus käsitas sellist teabeallikat ekslikult kui tõendit ja keeldus seega ekslikult võtmast asjaomast dokumenti või selles olevat teavet arvesse, kui tegelikult on tegemist juriidilise tekstiga, mis on samaväärne sõnaraamatuga. Kui Üldkohus oleks arvestanud talle esitatud tõlgendusvahenditega, oleks ta leidnud, et registreerimistunnistus on väljastatud kujutismärgile, mis hõlmab registreerimistaotlusel esitatud kujutist. EUIPO esimene apellatsioonikoda oli varem õigesti leidnud, et sellisel kaubamärgil on registreerimiseks nõutav eristusvõime ning seda oleks pidanud leidma ka Üldkohus.

____________

1 Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1).