Language of document : ECLI:EU:T:2017:694

Kohtuasi T175/15

Mohamed Marouen Ben Ali Ben Mohamed Mabrouk

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Meetmete võtmine riigivara omastamise eest vastutavate isikute ning nendega seotud isikute ja üksuste suhtes – Rahaliste vahendite külmutamine – Nende isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime säilitamine loetelus – Puudulik faktiline alus – Ilmne hindamisviga – Õigusnormi rikkumine – Omandiõigus – Hea halduse põhimõte – Kohtulahendi tegemise mõistlik aeg – Süütuse presumptsioon – Muutmisavaldus – Kinnitav akt – Vastuvõetamatus

Kokkuvõte – Üldkohtu (viies koda) 5. oktoobri 2017. aasta otsus

1.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Riigi vahendite õigusvastase kasutamisega seotud isikute ning nendega seotud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamine – Riigivara omastamise eest vastutav isik – Mõiste – Lai tõlgendus

(Nõukogu otsused 2011/72/ÜVJP, artikli 1 lõige 1, ja 2011/172/ÜVJP, artikli 1 lõige 1)

2.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Riigi vahendite õigusvastase kasutamisega seotud isikute ning nendega seotud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamine – Nende meetmete laad – Puhtalt kaitsemeetmed – Kriminaalõiguse valdkonda mittekuulumine

(Nõukogu otsus 2011/72/ÜVJP, põhjendused 1 ja 2, artikkel 1)

3.      Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Riigi vahendite õigusvastase kasutamisega seotud isikute ning nendega seotud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamine – Kontrolli ulatus – Tõend meetme põhjendatuse kohta – Nõukogu kohustus kontrollida süstemaatiliselt kolmandate riikide ametiasutuste poolt esitatud tõendeid – Puudumine

(Nõukogu otsused 2011/72/ÜVJP, artikli 1 lõige 1, ja (ÜVJP) 2015/157)

4.      Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Riigi vahendite õigusvastase kasutamisega seotud isikute ning nendega seotud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamine – Kontrolli ulatus – Tõend meetme põhjendatuse kohta – Nõukogu kohustus hinnata, kas pädevatelt asutustelt on vaja saada lisateavet või -tõendeid – Ulatus – Õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste austamine

(ELL artikli 21 lõige 1, lõike 2 punkt b ja lõige 3 ning artikkel 23; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41; nõukogu otsused 2011/72/ÜVJP, artikli 1 lõige 1, ja (ÜVJP) 2015/157)

5.      Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Riigi vahendite õigusvastase kasutamisega seotud isikute ning nendega seotud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamine – Kontrolli ulatus – Seaduslikkuse hindamine otsuse tegemise ajal kättesaadava teabe alusel

(Nõukogu otsused 2011/72/ÜVJP ja (ÜVJP) 2015/157)

6.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Mõistliku aja nõude järgimine – Kohaldamisala – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Kolmandas riigis toimuv kohtumenetlus, mis on aluseks piiravate meetmete võtmise otsusele – Välistamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47 ja artikli 51 lõiked 1 ning 2; nõukogu otsus (ÜVJP) 2015/157)

7.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Tuneesias – Riigi vahendite õigusvastase kasutamisega seotud isikute ning nendega seotud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamine – Omandiõiguse piiramine – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 17; nõukogu otsused 2011/72/ÜVJP ja (ÜVJP) 2015/157)

8.      Tühistamishagi – Varasemat otsust üksnes kinnitava otsuse peale esitatud hagi – Vastuvõetamatus – Mõiste „kinnitav otsus“ – Nõukogu otsus mitte kustutada piiravate meetmete võtmise otsuse lisast isiku nime, mis on vastu võetud pärast tema olukorra uuesti läbivaatamist uute ja oluliste asjaolude põhjal – Välistamine

(Nõukogu otsus 2011/72/ÜVJP, artikli 2 lõige 3 ja artikli 5 lõige 6)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 30–32, 34 ja 83)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 33 ja 140)

3.      Otsuse 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias raames ei ole nõukogu ülesanne ise kontrollida ja hinnata nende tõendite täpsust ja asjakohasust, millel põhinevad kohtumenetlused otsuse lisasse kantud isikute suhtes. Nõukogu eesmärk ei ole kõnealust otsust ja sellele järgnevaid otsuseid vastu võttes määrata ise karistusi riigivara omastamise eest, mida Tuneesia ametiasutused uurivad, vaid jätta mainitud ametiasutustele võimalus riigivara omastamine tuvastada ja sellest saadud tulu tagasi nõuda. Järelikult on tõendite kontrollimine ja nende põhjal sobivate järelduste tegemine pädevate Tuneesia ametiasutuste ülesanne. Seega ei ole põhimõtteliselt nõukogu ega Üldkohtu ülesanne kontrollida selliste menetluste põhjendatust, vaid üksnes kontrollida rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjendatust Tuneesia ametiasutuste esitatud tõenditega seoses. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus nõukogul tuleb teha uurimise põhjendatuse kohta enneaegseid järeldusi, mis võivad lahkneda Tuneesia ametiasutuste järeldustest. Selline olukord võiks viia paradoksaalse tagajärjeni, et ajal, mil asjaomane isik antakse kohtu alla ja mainitud asutused võivad võtta ta riigivara omastamise eest vastutusele, ei ole tema vara enam Euroopa Liidus külmutatud, välistades niiviisi võimaluse talle süüks pandud omastamisest saadud tulu tagasi nõuda. Ilmselgelt ei oleks sellisel juhul otsuse 2011/72 kasulik mõju tagatud.

(vt punktid 40 ja 46)

4.      Otsuse 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias raames ei saa nõukogu alati nõustuda Tuneesia õiguskaitseasutuste esitatud dokumentides toodud järeldustega. Nõukogu ülesanne on hoolikalt ja erapooletult uurida tõendeid, mida talle on esitanud pädevad asutused, võttes eelkõige arvesse hageja esitatud märkusi ja võimalikke õigustavaid asjaolusid. See kohustus tuleneb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõttest. Nõukogul tuleb oma uurimiskohustuse hoolikaks ja erapooletuks täitmiseks hinnata, kas hageja esitatud märkusi ja faktilisi asjaolusid arvestades on vaja saada pädevatelt asutustelt lisateavet või -tõendeid. Ehkki nõukogu ei saa asendada Tuneesia õiguskaitseasutuste hinnangut hageja suhtes toimuva kohtuliku uurimise põhjendatuse kohta enda omaga, ei saa siiski välistada, et sellel institutsioonil võib olla kohustus küsida selgitusi uurimise aluseks olevate asjaolude kohta. Kuna nõukogu on esitanud tõendeid hageja suhtes kohtuliku uurimise toimumise kohta ja nende usaldusväärsust ei ole eitatud, on hageja ülesanne näidata ära konkreetsed tõendid, millele ta tugineb, et seada selle uurimise põhjendatus kahtluse alla.

Õigusriigi põhimõtteid ja inimõigusi ning inimväärikust tuleb austada kõikides liidu tegevuse valdkondades, sealhulgas ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas, nagu nähtub ELL artikli 21 lõike 1 esimesest lõigust, lõike 2 punktist b ja lõikest 3 ning ELL artiklist 23 nende koostoimes. Olgu märgitud, et ELL artikli 21 lõige 1 sätestab, et liidu tegevuse eesmärk rahvusvahelisel areenil on edendada ka ülejäänud maailmas põhimõtteid nagu õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus ja rahvusvahelise õiguse austamine. Lahendi tegemise mõistliku aja põhimõte on osa õigusest õiglasele kohtumenetlusele, mida kaitsevad paljud rahvusvahelise õiguse aktide sätted. Järelikult ei saa välistada, et kui on olemas objektiivsed, usaldusväärsed, täpsed ja ühtelangevad tõendid, mis annavad alust kahelda, kas isiku õigust lahendi tegemisele mõistliku aja jooksul on austatud kohtulikus uurimises, mis on tema suhtes pooleli ja mille alusel on tema varad liidus külmutatud, peab nõukogu läbi viima vajalikud kontrollimised.

(vt punktid 41, 42, 48, 64 ja 65)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 61)

6.      Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu esimese lause sõnastuse kohaselt on igaühel õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus.

Harta artikli 51 lõikeid 1 ja 2 arvesse võttes tuleb harta artikli 47 sätteid tõlgendada nii, et need näevad ette õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele üksnes menetlustes, kus on kaalul liidu õigusega tagatud õigused ja vabadused. Niisiis tagab harta artikkel 47, et vaidlusalust varade külmutamist kontrollib tõhusalt Üldkohus, mis tähendab eelkõige kontrollimist, et selliste meetmete võtmise otsus põhineks piisavat kindlal faktilisel alusel. Selline harta artikli 47 kohane kontrollimise kohustus on seega Üldkohtul, mitte nõukogul. Seevastu ei ole harta artikli 47 sätted kohaldatavad hageja õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele kohtumenetluses, mis toimub tema suhtes kolmandas riigis. Asjaolu, et hageja suhtes piiravate meetmete võtmise otsus põhineb sellel kohtumenetlusel, ei õigusta selle menetluse seaduslikkuse kontrollimist nende sätete alusel. Esiteks on selle otsuse teinud liidu institutsioon, kellele aluslepingud ei ole andnud õigust täita õigusemõistmise ülesandeid. Teiseks ei ole kõnealune otsus, mis on pealegi vastu võetud ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames, kohtuotsuse jõudu omav lahend, sest selle eesmärk ei ole lahendada hagi ega vaidlust.

(vt punktid 89–92)

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 150 ja 151)

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 155–157)