EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
15. märts 2018(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 94/62/EÜ – Pakendid ja pakendijäätmed – Jäätmete taaskasutus ja ringlussevõtt – Maks siseriiklikku keskkonnafondi – Pakendatud toodete ja pakendite vabalt turuleviimine – „Saastaja maksab“ põhimõte – Saastaja
Kohtuasjas C‑104/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Curtea de Apel Piteşti (Piteşti apellatsioonikohus, Rumeenia) 2. veebruari 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. veebruaril 2017, menetluses
SC Cali Esprou SRL
versus
Administraţia Fondului pentru Mediu,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president C. Vajda (ettekandja), kohtunikud E. Juhász ja K. Jürimäe,
kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Rumeenia valitsus, esindajad: R.‑H. Radu ning O.‑C. Ichim ja M. Chicu,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae ja E. Sanfrutos Cano,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT 1994, L 365, lk 10; ELT eriväljaanne 13/13, lk 349) artikli 15 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud seoses kohtuvaidlusega SC Cali Esprou SRL ja Administraţia Fondului pentru Mediu (Rumeenia keskkonnafondi amet) (edaspidi „AFE“) vahel sellise maksu, mille tasumist AFE Cali Esproult nõudis ja mis arvutatakse SC Cali Esprou SRLi poolt aastatel 2013 ja 2014 Rumeenia turule viidud pakenditelt, seaduslikkuse küsimuses.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 94/62 põhjendused 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„[…] pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevad erinevad siseriiklikud meetmed tuleks ühtlustada, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses;
[…] parim vahend pakendijäätmete tekkimise vältimiseks on pakendite kogumahu vähendamine“.
4 Selle direktiivi 29. põhjenduses sedastatakse:
„[…] on oluline, et kõik pakendite ja pakendatud toodete tootmise, kasutamise, impordi ja turustamisega seotud isikud saavad teadlikumaks pakendite osast jäätmete tekkimisel ja nõustuvad selle eest vastutama põhimõtte „saastaja maksab“ kohaselt; käesolevas direktiivis ettenähtud meetmete väljatöötamine ja rakendamine peaks sisaldama ja eeldama vajaduse korral kõigi partnerite tihedat koostööd jagatud vastutuse alusel“.
5 Nimetatud direktiivi artikkel 1 „Eesmärgid“ näeb ette järgmist:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevate siseriiklike meetmete ühtlustamine, et ühelt poolt vältida või vähendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale kõikides liikmesriikides ja kolmandates riikides ning tagada keskkonnakaitse kõrge tase, ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiranguid ühenduses.
2. Selleks sätestatakse selle direktiiviga meetmed, mille eesmärk on kõigepealt pakendijäätmete vältimine ning lisaks pakendite korduvkasutamine, ringlussevõtt ning muud pakendijäätmete taaskasutamise viisid ning selliste jäätmete lõplik kõrvaldamine.“
6 Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
„Käesolev direktiiv hõlmab kõiki ühenduse turule viidavaid pakendeid ja kõiki pakendijäätmeid, mida kasutatakse või visatakse ära tööstuses, kaubanduses, asutustes, kauplustes, teeninduses, majapidamistes või mujal neis kasutatud materjalidest olenemata.“
7 Direktiivi 94/62 artikli 3 punktis 11 on sätestatud järgmist:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
11. ettevõtjad – pakendimaterjalide tarnijad, pakendite tootjad ja edasiarendajad, täitjad ja kasutajad, importijad, hulgimüüjad ja turustajad, asutused ja organisatsioonid“.
8 Selle direktiivi artiklis 15 on sätestatud järgmist:
„Nõukogu võtab käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise edendamise majandushoovad vastu asutamislepingu vastavate sätete alusel. Selliste meetmete puudumisel võivad liikmesriigid ühenduse keskkonnapoliitikat reguleerivate põhimõtete (muu hulgas põhimõte „saastaja maksab“) ja asutamislepingust tulenevate kohustuste kohaselt võtta vastu meetmed nimetatud eesmärkide saavutamiseks.“
Rumeenia õigus
9 Valitsuse otsuse nr 621/2005 pakendite ja pakendijäätmete käitlemise kohta (Hotărârea Guvernului nr 621/2005 privind gestionarea ambalajelor și a deșeurilor de ambalaje (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 639, 20.7.2005); edaspidi „valitsuse otsus nr 621/2005“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli 16 lõiked 1 ja 4 näevad ette järgmist:
„(1) Rumeenia juriidilisest isikust ettevõtjad vastutavad kõikide nende pakendite jäätmete eest, mille nad Rumeenia turule toovad, allpool näidatud tingimustel:
a) ettevõtjad, kes toovad turule pakendatud tooteid, vastutavad oma toodete pakendamiseks kasutatud esmaste, teiseste ja kolmandaste pakendite jäätmete eest, v.a müügipakendid, mida kasutatakse müügikohas niisuguste toodete pakendamiseks, mille nemad Rumeenia turule toovad;
b) ettevõtjad, kes pakendavad pakendatud tooteid individuaalselt edasimüügiks või ‑turustamiseks, vastutavad teiseste ja kolmandaste pakendite jäätmete eest, mille nemad turule toovad;
c) ettevõtjad, kes viivad turule müügipakendeid, vastutavad neist pakenditest pärit jäätmete eest.
[…]
(4) Lõikes 2 nimetatud ettevõtjatel on kohustus saavutada vähemalt [valitsuse kiireloomulise määruse nr 196/2005 keskkonnafondide kohta (Ordonanța de urgență a guvernului nr 196/2005 privind Fondul pentru mediu) (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 1193, 30.12.2005)], mis on muudatustega heaks kiidetud ja lisadega täiendatud [seadusega nr 105/2006 (Legea nr 105/2006)], koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, lisas 3 ette nähtud eesmärgid, mida kohaldatakse pakendijäätmetele, mis on pärit Rumeenia turule viidud ja lepingulistel alustel tagasivõetavatest pakenditest ja mille jälgitavus on tagatud.“
10 Valitsuse kiireloomulise määruse nr 196/2005 keskkonnafondide kohta (edaspidi „OUG nr 196/2005“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli 9 lõike 1 punkt d sätestab järgmist:
„Keskkonnafondide tulud on järgmised:
[…]
d) maks summas 2 [Rumeenia leud (RON)]/kg, mille tasuvad ettevõtjad, kes turustavad Rumeenia turul pakendatud tooteid, kes viivad Rumeenia turule esimest korda müügipakendeid, ja ettevõtjad, kes laenutavad ükskõik millisel kujul pakendeid oma majandustegevuse raames; see summa sõltub järgmiste suuruste vahest: pakendijäätmete kogused, mis vastavad lisas 3 ette nähtud taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalsetele eesmärkidele, ning pakendijäätmete kogused, mis tegelikult taaskasutati või põletati taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena ja võeti ringlussevõtu kaudu taaskasutusele“.
11 Määruse nr 578/2006, millega kiidetakse heaks keskkonnafondile tasumisele kuuluvate maksu summa arvutamise meetod (Ordinul nr 578/2006 pentru aprobarea metodologiei de calcul al contribuțiilor și taxelor datorate la Fondul pentru mediu (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 516, 14.6.2006)), mida on muudetud eelkõige 10. märtsi 2011. aasta määrusega nr 1032 (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 196, 22.3.2011), lisa punktis 11 on ette nähtud järgmist:
„Toote Rumeenia turule toomine on tegevus, mille käigus tehakse toode esimest korda tasu eest või tasuta Rumeenia turul kättesaadavaks, et seda saaks turustada ja/või kasutada, sh isiklik kasutamine/tarbimine. […]“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
12 Cali Esprou ostab erinevaid välismaal pakendatud tooteid, mille ta müüb ja toimetab kohale ilma igasuguse töötlemiseta jaemüügiettevõtjatele Rumeenia turul.
13 Ta viis Rumeenia turule kaupu, mis turustati ajavahemikul 19. augustist 2011 kuni 31. detsembrini 2014. Ajavahemikul 30. märtsist kuni 2. aprillini 2015 viidi Cali Esprou asukohas läbi maksukontroll, mis käsitles aastatel 2011–2014 Rumeenias turustatud pakendite ja pakendatud kaupade pealt OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punkti d alusel AFE‑le tasumisele kuuluva maksu tasumise kohustusest kinnipidamist.
14 Selle kontrolli tagajärjel ei kehtestatud Cali Esprou jaoks OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punkti d alusel aastate 2011–2014 kohta ühtegi täiendavat tasumise kohustust. Maksuhaldur kehtestas tema suhtes seevastu selle sätte alusel kohustuse tasuda aastate 2013 ja 2014 eest täiendavalt summa 4242 leud (ligikaudu 909 eurot).
15 Cali Esprou esitas AFE-le selle täiendava tasumise kohustuse korralduse peale vaide, väites, et tema suhtes ei kehti OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punktis d ette nähtud maksu tasumise kohustus, kuna teda ei saa kvalifitseerida saastajaks. 3. juulil 2015 jättis AFE selle vaide rahuldamata. Cali Esprou esitas 21. detsembril 2015 Tribunalul Vâlceale (Vâlcea esimese astme kohus, Rumeenia) hagi nõudega tühistada AFE otsus. See kaebus jäeti 6. mai 2016. aasta kohtuotsusega rahuldamata
16 Cali Esprou vaidlustas selle kohtuotsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtus, Curtea de Apel Piteştis (Piteşti apellatsioonikohus, Rumeenia), väites, et juhul kui ta tegeleb pakendite ja mitte pakendijäätmetega, ei saa teda lugeda saastajaks. Lisaks väidab Cali Esprou, et OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punkt d on vastuolus saastaja maksab põhimõttega, mis on sätestatud direktiivi 94/62 artiklis 15, mis näeb ette siseriiklike meetmete võtmise selleks, et saavutada direktiivis sätestatud eesmärgid, järgides Euroopa Liidu keskkonnapoliitika suhtes kehtestatud põhimõtteid, eelkõige saastaja maksab põhimõtet.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punktis d ette nähtud maks on „meede“, mis kuulub direktiivi 94/62 artikli 15 reguleerimisalasse. Sellegipoolest tekkis tal küsimus, kas see maks on kooskõlas selles artiklis nimetatud saastaja maksab põhimõttega. Võttes eelkõige arvesse selle direktiivi artikli 3 punktis 11 esitatud ettevõtja määratlust, leiab ta, et „saastaja“ nimetatud direktiivi artikli 15 tähenduses peab olema seotud pakendi jäätmeteks muundamisega. Cali Esprou on aga vahendaja, kes pakenditega ei tegele, mistõttu eelotsusetaotluse esitanud kohus arutleb, kas maksu tasumise kohustus, mille AFE OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punkti d alusel Cali Esproule kehtestas, on nimetatud direktiivi artikliga 15 kooskõlas.
18 Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Piteşti (Piteşti apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 94/62 artiklit 15 saab tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse maks ettevõtjale, kes toob siseriiklikule turule pakitud kaupa ja pakendeid, kuid ei töötle kaupa või pakendit kuidagi, vaid müüb need samal kujul ettevõtjale, kes müüb need omakorda lõpptarbijale – maks, mille summa on kindlaks määratud kilogrammi (kg) kohta ning sõltub järgmiste suuruste vahest: pakendijäätmete kogused, mis vastavad taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalsetele eesmärkidele, ning pakendijäätmete kogused, mis tegelikult taaskasutati või põletati taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena ja võeti ringlussevõtu kaudu taaskasutusele?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas direktiivi 94/62 artikliga 15 ja saastaja maksab põhimõttega, mida sellega rakendatakse, on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega kehtestatakse sellisele ettevõtjale, kes ei töötle kuidagi tema poolt turuleviidavat pakendit, maks, mille summa arvutatakse vastavalt järgmiste suuruste vahele: pakendijäätmete kogused, mis vastavad põletamise ja ringlussevõtu kaudu energia taaskasutamise minimaalsetele eesmärkidele, ning pakendijäätmete kogused, mis tegelikult taaskasutati või võeti ringlussevõtu kaudu taaskasutusele.
20 Direktiivi 94/62 artiklis 15 on ette nähtud, et nõukogu võtab nimetatud direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise edendamise majandushoovad vastu asutamislepingu vastavate sätete alusel ning et selliste meetmete puudumisel võivad liikmesriigid Euroopa Liidu keskkonnapoliitikat reguleerivate põhimõtete (muu hulgas põhimõte „saastaja maksab“) ja ELi toimimise lepingust tulenevate kohustuste kohaselt võtta vastu meetmed nimetatud eesmärkide saavutamiseks.
21 Kuna nõukogu ei ole võtnud selliseid majandushoobade meetmeid, milles on ette nähtud, et liikmesriikides turuleviidavate pakendijäätmete puhul kehtestatakse maks, võivad liikmesriigid võtta seega meetmeid, kui peetakse kinni artikli 15 teises lauses ette nähtud tingimustest.
22 Seoses sellega tuleb märkida esiteks, et direktiivi 94/62 artiklis 15 ja põhjenduses 29 mainitud saastaja maksab põhimõte nõuab nimetatud põhimõtte sõnastuse kohaselt, et „kõik pakendite ja pakendatud toodete tootmise, kasutamise, impordi ja turustamisega seotud isikud saavad teadlikumaks pakendite osast jäätmete tekkimisel ja nõustuvad selle eest vastutama“. Selle põhimõttega ei ole seega silmas peetud ainult neid, kes otseselt vastutavad jäätmete tekitamise eest, vaid sellel on laiem ulatus. Sellega peetakse silmas ka neid, kes on kaasa aidanud sellele jäätmete tekkimisele, ning nende hulka kuuluvad ka pakendatud toodete importijad ja turustajad (vt analoogia alusel 30. märtsi 2017. aasta kohtuotsus VG Čistoća, C‑335/16, EU:C:2017:242, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Teiseks, mis puutub direktiivi 94/62 sätestatud eesmärkidesse, siis artikkel 1 „Eesmärgid“ täpsustab lõikes 1, et selle direktiivi eesmärk on „tagada keskkonnakaitse kõrge tase“. Lisaks, vastavalt nimetatud artikli 1 lõikele 2 „sätestatakse selle direktiiviga meetmed, mille eesmärk on kõigepealt pakendijäätmete vältimine ning lisaks pakendite korduvkasutamine, ringlussevõtt ning muud pakendijäätmete taaskasutamise viisid ning selliste jäätmete lõplik kõrvaldamine“. Seoses sellega on direktiiv 94/62 artiklis 2 kinnitatud, et sellel direktiivil on lai reguleerimisala, nähes ette, et see hõlmab kõiki Euroopa Liidus turule toodud pakendeid ja pakendijäätmeid.
24 Niisuguseid eesmärke kinnitab direktiivi 94/62 esimese ja teise põhjenduse sõnastus, mille kohaselt on direktiivi eesmärk vastavalt esiteks „vältida või leevendada“ pakendijäätmete „mõju keskkonnale ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase“ ning teiseks „pakendite kogumahu vähendamine“.
25 Tuleb hinnata, kas põhikohtuasjas käsitletav maks on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, arvestades eelkõige direktiivi 94/62 ja saastaja maksab põhimõtet.
26 OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punktist d nähtub aga, et põhikohtuasjas vaadeldava maksu, mida tasuvad sellised ettevõtjad, kes viivad siseriiklikule turule esimest korda müügipakendeid, summa sõltub järgmiste suuruste vahest: pakendijäätmete kogused, mis vastavad põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalsetele eesmärkidele, ning pakendijäätmete kogused, mis tegelikult taaskasutati või põletati taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena ja võeti ringlussevõtu kaudu taaskasutusele.
27 Rumeenia valitsuse väitel on see maks üldiselt kohaldatav selleks, et muuta vastutustundlikumaks need, kes viivad Rumeenia turule pakendeid. Tingimusel et eelotsusetaotluse esitanud kohus järgnevat kontrollib, võib asuda seisukohale, et kehtestatud maks, mille summa arvutatakse pakendijäätmete koguse alusel, mis ületab taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalseid eesmärke, aitab esiteks kaasa siseriiklikule turule toodud pakendite vähendamisele ja edendab teiseks nimetatud jäätmete taaskasutamise või ringlussevõtu kaudu taaskasutust.
28 Seega vastab põhikohtuasjas vaatluse all olev maks direktiivi 94/62 eesmärkidele, eelkõige selles osas, milles see näeb ette selle direktiivi artikli 1 lõikes 2 ja selle teises põhjenduses ette nähtud jäätmete lõpliku kõrvaldamise, esiteks soodustades taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamist ja teiseks selleks, et rahalise kohustuse kehtestamise kaudu vältida seda, et taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu ei järgita taaskasutamise minimaalseid eesmärke.
29 Sama moodi kuulub selline maks nagu põhikohtuasjas selgelt direktiivi 94/62 artiklis 15 silmas peetud saastaja maksab põhimõtte alla. Nimelt kehtestatakse sellise maksu tasumise kohustusega nagu põhikohtuasjas kõnealune maks, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, rahaline kohustus nendele isikutele, kes viivad siseriiklikule turule pakendeid, ja kui see ületab energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalseid eesmärke. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tuleneb OUG nr 196/2005 artikli 9 lõike 1 punktist d ja muudetud määruse nr 578/2006, millega kiidetakse heaks keskkonnafondile tasumisele kuuluvate maksude summa arvutamise meetod, lisa punktist 11, et see maks on kohaldatav ainult neile, kes toovad nimetatud pakendeid turule esimest korda, mitte aga tootmis- või turustusahelas eespool olevatele ettevõtjatele. Lisaks sellele on see maks kohaldatav ainult juhul, kui ei ole järgitud energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalseid eesmärke.
30 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et selline maks, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, vastab nii direktiivi 94/62 eesmärkidele kui ka saastaja maksab põhimõttele nimetatud direktiivi artikli 15 tähenduses.
31 Seda järeldust ei lükka ümber Cali Esprou argument eelotsusetaotluse esitanud kohtus, mille kohaselt ettevõtja, kes ei töötle Rumeeniasse imporditud ja turule viidud kaupade pakendeid, ei ole saastaja maksab põhimõtte tähenduses „saastaja“.
32 Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 22, on saastaja maksab põhimõttel ulatus, mis laieneb pakendatud toodete importijatele ja turustajatele, ning see ei piirdu ainult nendega, kes töötlevad asjaomaste kaupade pakendeid. Importijad ja turustajad, sõltumata sellest, kas nad pakendeid töötlevad või mitte, on kaasa aidanud pakendite kujul jäätmete siseriiklikule turule toomisele.
33 Seda järeldust kinnitab direktiivi 94/62 süstemaatiline tõlgendamine. Selline ettevõtja, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kes ei töötle kuidagi Rumeeniasse imporditud ja turule viidud toodete pakendeid, kuulub nimetatud direktiivi kohaldamisalasse, mille artikli 3 lõikes 11 on „ettevõtja“ määratletud laias tähenduses – nende hulka kuuluvad eelkõige „importijad, hulgimüüjad ja turustajad“.
34 Seega on liikmesriigil lubatud, ilma et ta rikuks direktiivi 94/62 artiklis 15 kehtestatud saastaja maksab põhimõtet, kehtestada selline maks, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, ettevõtjatele, kes ei töötle kuidagi pakendeid, mida nad riigi turule toovad.
35 Olgu lisatud, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et direktiivi 94/62 artikkel 15 ei näe ette selles direktiivis reguleeritud valdkondade ammendavat ühtlustamist, vaid – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 20 – volitab nõukogu võtma vastu majandushoobasid direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise edendamiseks, ja kui nõukogu seda ei tee, siis võivad „aluslepingust tulenevate kohustuste kohaselt“ teha seda liikmesriigid. Niisiis nõuab ka see säte aluslepingu asjakohaste sätete kohaldamist (12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Visnapuu, C‑198/14, EU:C:2015:751, punkt 47).
36 Seoses sellega nähtub ELTL artiklist 110 esiteks, et ükski liikmesriik ei tohi kehtestada teise liikmesriigi kaupadele kõrgemaid siseriiklikke makse, kui on kehtestatud sarnastele omamaistele kaupadele, ning teiseks, et ükski liikmesriik ei tohi kehtestada teise liikmesriigi kaupadele siseriiklikke makse, mis kaudselt on kehtestatud muudele toodetele.
37 Euroopa Kohus on korduvalt asunud seisukohale, et rahaline kohustus on ELTL artikli 110 tähenduses riigimaks siis, kui see on osa siseriiklikust üldisest maksusüsteemist, mida süsteemselt kohaldatakse teatavatele tootekategooriatele objektiivsete kriteeriumide alusel ning sõltumata toodete päritolust või sihtkohast (vt eelkõige 8. juuni 2006. aasta kohtuotsus Koornstra, C‑517/04, EU:C:2006:375, punkt 16, ja 8. novembri 2007. aasta kohtuotsus Stadtgemeinde Frohnleiten ja Gemeindebetriebe Frohnleiten, C‑221/06, EU:C:2007:657, punkt 31).
38 Lisaks sellele tuleb jäätmeid käsitleda toodetena ELTL artikli 110 tähenduses (vt selle kohta 9. juuli 1992. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑2/90, EU:C:1992:310, punktid 25–28).
39 Kõiki eespool esitatud kaalutlusi ja põhikohtuasjas käsitletava maksu kirjeldust käesoleva kohtuotsuse punktis 26 arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et see maks on rahaline kohustus, mis kuulub selliste riigimaksude süsteemi, mida süsteemselt kohaldatakse teatavatele tootekategooriatele, s.o pakendijäätmete kogustele, mis ületavad energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalseid eesmärke, ning mida ei ole tegelikult taaskasutatud või põletatud taaskasutamis- või jäätmepõletusettevõtetes energia taaskasutamisena ja ringlussevõtu kaudu taaskasutusele võetud.
40 Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas käsitletav maks kujutab endast riigimaksu ELTL artikli 110 tähenduses.
41 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 110 rikkumisega tegemist siis, kui imporditud tootelt ja samasuguselt kodumaiselt tootelt võetavad maksud arvutatakse erineval viisil ja vastavalt sellistele eeskirjadele, mis viivad kas või teatud juhtudel imporditud toote kõrgema määraga maksustamiseni (12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Visnapuu, C‑198/14, EU:C:2015:751, punkt 59, ja 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑200/15, ei avaldata, EU:C:2016:453, punkt 24).
42 Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas käsitletav maks on kehtestatud pakendijäätmetele vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele, mida kohaldatakse sõltumata nende päritolust või nende sihtkohast. Selle maksu tasumise kohustus on nimelt neil ettevõtjatel, kes toovad turule pakendatud kaupu, sõltumata nende päritolust. Lisaks ei märgita eelotsusetaotluses ühtegi asjaolu, millega oleks tõendatud, et nimetatud aktsiisiga maksustatakse imporditud kaupade pakendijäätmeid kõrgema aktsiisiga kui samasuguseid kodumaiseid kaupu.
43 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et direktiivi 94/62 artikliga 15 ja saastaja maksab põhimõttega, mida sellega rakendatakse, ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega kehtestatakse maks sellisele ettevõtjale, kes toob turule pakendeid, mida ta ei töötle kuidagi, ja mille summa sõltub järgmiste suuruste vahest: esiteks pakendijäätmete kogused, mis vastavad energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu energia taaskasutamise minimaalsetele eesmärkidele, ning teiseks pakendijäätmete kogused, mis tegelikult taaskasutati või võeti ringlussevõtu kaudu taaskasutusele.
Kohtukulud
44 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta artikliga 15 ja saastaja maksab põhimõttega, mida sellega rakendatakse, ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega kehtestatakse maks sellisele ettevõtjale, kes toob turule pakendeid, mida ta ei töötle kuidagi, ja mille summa sõltub järgmiste suuruste vahest: esiteks pakendijäätmete kogused, mis vastavad energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu energia taaskasutamise minimaalsetele eesmärkidele, ning teiseks pakendijäätmete kogused, mis tegelikult taaskasutati või võeti ringlussevõtu kaudu taaskasutusele.
Allkirjad