Language of document :

Euroopa Komisjoni 16. aprillil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 5. veebruari 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-216/15: Dôvera zdravotná poist’ovňa, a.s. versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-262/18 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: P. J. Loewenthal, F. Tomat)

Teised menetlusosalised: Dôvera zdravotná poist’ovňa, a.s., Slovaki Vabariik, Union zdravotná poist’ovňa a.s.

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada Üldkohtu (teine koda) 5. veebruari 2018. aasta otsus kohtuasjas T-216/15, Dôvera vs. komisjon;

saata asi tagasi Üldkohtule uuesti läbivaatamiseks;

teise võimalusena, kasutades oma pädevust Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause alusel teha asjas lõplik otsus; ja

jätta käesoleva menetluse kohtukulude osas otsuse tegemise edaspidiseks, kui asi saadetaks tagasi Üldkohtusse, või mõista kohtukulud välja Dôvera zdravotná poist’ovňa a.s.-ilt ja Union zdravotná poist’ovňa a.s.-ilt, kui asjas tehakse lõplik otsus.

Väited ja peamised argumendid

Vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Üldkohus komisjoni 15. oktoobri 2014. aasta otsuse (EL) 2015/248 meetme SA.23008 (2013/C) (ex2013/NN) kohta, mida Slovaki Vabariik rakendas ettevõtjate Spoločná zdravotná poist’ovňa a.s. (SZP) ja Všeobecná zdravotná poist’ovňa a.s. (VZP) suhtes (ELT 2015, L 41, lk 25).

Komisjon esitab selle kohtuotsuse peale esitatud kaebuse põhjenduseks kolm väidet.

Esiteks leiab komisjon, et Üldkohus jättis täitmata oma põhjendamiskohustuse vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 36 ja artikli 53 lõikele 1. Vaidlustatud kohtuotsuses kavatseb Üldkohus tühistada vaidlusaluse otsuse, tuginedes hageja teisele väitele esimeses kohtuastmes, nimelt et komisjon tegi vea, kui ta järeldas, et Slovakkia kohustusliku ravikindlustusskeem on valdavalt solidaarsusel põhinev. Õiguslik kriteerium, mida ta selle otsuse tühistamisel tegelikult kohaldas, vastab siiski sellele, mida hageja pakkus esimese väitega esimeses kohtuastmes, nimelt et majanduslike tegurite pelk olemasolu muudab ravikindlustuse pakkumise majanduslikuks tegevuseks. Kuna hageja esimeses ja teises väites toodud õiguslikud kriteeriumid olid vastastikku teineteist välistavad, ei saa komisjon mõista, mille alusel vaidlustatud otsus tühistati.

Teiseks leiab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas vääralt mõistet „ettevõtja“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Vaidlustatud kohtuotsuses kinnitas Üldkohus komisjoni järeldust, et Slovakkia kohustuslik ravikindlustusskeem on valdavalt solidaarsusel põhinev, ja ka komisjoni selgitust, et selle skeemi majanduslikud tegurid kehtestati selleks, et tagada skeemi sotsiaalsete ja solidaarsete eesmärkide elluviimine. Siiski otsustas ta, et komisjon tegi hindamisvea, järeldades, et tervisekindlustusettevõtjate tegevus Slovakkia kohustusliku ravikindlustusskeemi alusel ei ole majanduslikku laadi. Ta jõudis sellele järeldusele, rõhutades kindlustusandjate võimalust oma kasumiosa teenida, kasutada ja jagada, ning kindlustusandjate konkurentsi klientide saamisel ja teenuse kvaliteedi osas. Seejärel otsustas ta, et kasumit teenivate kindlustusandjate pelk olemasolu Slovakkias muudab SZP ja VZP mõju ülekandumisega ettevõtjateks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Sellist järeldust tehes jättis Üldkohus tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt valdavalt solidaarsusel põhinev ravikindlustusskeem, mil majanduslikud tegurid kehtestati selleks, et tagada skeemi jätkusuutlikkus ning selle aluseks olevate sotsiaalsete ja solidaarsete eesmärkide elluviimine, ei ole majanduslikku laadi, mistõttu selle skeemi alusel tegutsevad tervisekindlustuse pakkujad ei ole ettevõtjad.

Kolmandaks leiab komisjon, et Üldkohus on moonutanud talle esimeses kohtuastmes esitatud tõendeid, kui ta järeldas, et Slovakkias tervisekindlustuse pakkujate vahel on „tihe ja keeruline konkurents“, samas kui toimikus viidati vaid väga piiratud tasemel konkurentsile vabatahtlike tasuta teenuste osutamisel.

____________