Language of document : ECLI:EU:C:2018:541

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NILS WAHL

esitatud 5. juulil 2018(1)

Kohtuasi C595/17

Apple Sales International,

Apple Inc.,

Apple retail France EURL

versus

MJA, eBizcuss.com’i pankrotihaldur (eBizcuss)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Määruse (EÜ) nr 44/2001 artikkel 23 – Kohtualluvusklausel edasimüügilepingus – Edasimüüja esitatud kahju hüvitamise hagi, mille kohaselt on tootja rikkunud ELTL artiklit 102






 Sissejuhatus

1.        Käesolev eelotsusetaotlus puudutab määruse (EÜ) nr 44/2001(2) artikli 23 tõlgendamist; see norm võimaldab teha erandi samas määruses kehtestatud rahvusvahelise kohtualluvuse üldsätetest juhul, kui lepingu pooled, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud.

2.        Taotlus on esitatud vaidluses, mille pooled on ühelt poolt äriühingud Apple Sales International, Apple Inc. ja Apple retail France EURL ja teiselt poolt äriühingu eBizcuss.com pankrotihaldur MJA (edaspidi „eBizcuss“) ning mille ese on viimati nimetatud äriühingu kahju hüvitamise hagi ELTL artikli 102 rikkumise tõttu.

3.        Euroopa Kohtul palutakse täpsustada, kas ja mis ulatuses võib kohtualluvusklauslit mitte järgida, et tagada turgu valitseva seisundi kuritarvitamises süüdistatava ettevõtja tegevuse tõttu esitatud kahju hüvitamise hagi tõhusus.

4.        Arvestades lahendust, mille Euroopa Kohus esitas 21. mai 2015. aasta kohtuotsuses kohtuasjas CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335), annab käesolev kohtuasi uue võimaluse täpsustada ettevõtjatele kui esiteks isikutele, kes kohtualluvusklauslites kokku lepivad, ja teiseks isikutele, kes soovivad esitada kahju hüvitamise hagisid konkurentsiõiguse, muu hulgas ELTL artikli 102 väidetava rikkumise alusel, mõistet, millele üldjuhul viidatakse väljendiga „private enforcement“.

 Õiguslik taust

 Liidu õigus

5.        Määruse nr 44/2001 põhjendustes 2, 11 ja 14 on märgitud:

„(2)      Teatavad erinevused kohtualluvust ja kohtuotsuse täitmist käsitlevates siseriiklikes eeskirjades takistavad siseturu häireteta toimimist. Olulised on sätted, millega ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsustataks vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.

[…]

(11)      Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida kohtualluvuse konflikte, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt määratletud.

[…]

(14)      Kui tegemist ei ole kindlustus-, tarbija- või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramisel lubatud vaid piiratud autonoomia, tuleb austada lepingupoolte autonoomiat, võttes arvesse käesoleva määrusega ette nähtud ainupädevuse aluseid.“

6.        Määruse nr 44/2001 artikkel 23, mis asetseb selle määruse II peatüki 7. jaos „Kokkulepe kohtualluvuse kohta“, näeb lõikes 1 ette:

„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:

a)      kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või

b)      vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või

c)      rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“

 Prantsuse õigus

7.        Põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise ajal sätestas tsiviilkoodeksi artikkel 1382, et „[t]egu, millega tekitatakse teisele isikule kahju, kohustab isikut, kelle süül kahju tekkis, selle hüvitama“.

8.        Kaubanduskoodeksi artikkel L 420-1 näeb ette:

„Keelatud on kooskõlastatud tegevus, leping, sõnaselge või vaikimisi sõlmitud kokkulepe või ühendus, isegi kui see toimub või on sõlmitud väljaspool Prantsusmaad asuva kontserni äriühingu otsesel või kaudsel vahendusel, kui selle eesmärk on või tagajärg võib olla turul konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine, eelkõige juhul, kui nendega soovitakse:

1)      piirata juurdepääsu turule või teiste ettevõtjate vaba konkurentsi;

2)      takistada hindade väljakujunemist turujõudude vaba toimimise käigus, soodustades kunstlikult hindade tõusu või langust;

3)      piirata või kontrollida tootmist, turge, investeeringuid või tehnilist arengut;

4)      jagada turge või tarneallikaid.“

9.        Kaubanduskoodeksi artikkel L 420-2 on sõnastatud järgmiselt:

„Siseturus või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine artiklis L 420-1 sätestatud viisil ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt on keelatud. Kuritarvitamine võib seisneda iseäranis keeldumises kauba müümisest, kaupade sidumises või ebasoodsamate müügitingimuste kehtestamises, ärisuhete lõpetamises ainult põhjusel, et teine pool keeldub nõustumast ebaõiglaste äritingimustega.

Samuti on keelatud ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt tema kliendi või tarnija majandusliku sõltuvusseisundi kuritarvitamine, kui sellega kahjustatakse konkurentsi struktuuri või toimimist. Kuritarvitamine võib seisneda iseäranis keeldumises kauba müümisest, kaupade sidumises, ebasoodsamates müügitingimustes, millele viidatakse artikli L 442-6 I alajaos, või hinnaalanduse eest lisakohustuste võtmise kokkuleppes.“

 Põhikohtuasja vaidlus, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

10.      10. oktoobril 2002 sõlmis eBizcuss.com, mida praegu esindab äriühing MJA, Iiri õiguse alusel asutatud äriühinguga Apple Sales International lepingu „Apple Authorized Reseller Agreement“, milles anti talle kaubamärgi Apple toodete volitatud edasimüüja staatus. See leping, millega eBizcuss võttis endale kohustuse turustada peaaegu ainuõiguslikult lepingu teise poole tooteid ja mida hiljem mitu korda muudeti, sisaldas kohtualluvusklauslit, mis määras vaidluste lahendamise kohtuks Iirimaa kohtud.

11.      Inglise keeles sõnastatud kohtualluvusklausel edasimüügilepingu viimases, 20. detsembri 2005. aasta versioonis nägi ette:

„This Agreement and the corresponding relationship between the parties shall be governed by and construed in accordance with the laws of the Republic of Ireland and the parties shall submit to the jurisdiction of the courts of the Republic of Ireland. Apple reserves the right to institute proceedings against Reseller in the courts having jurisdiction in the place where Reseller has its seat or in any jurisdiction where a harm to Apple is occurring.“(3)

12.      2012. aasta aprillis esitas eBizcuss tribunal de commerce de Paris’le (Pariisi kaubanduskohus, Prantsusmaa) hagi, milles ta palus kohtul Apple Sales International’ilt, Ameerika Ühendriikide äriühingult Apple ja Prantsuse äriühingult Apple Retail France välja mõista kahju hüvitise summas 62 500 000 eurot. Oma hagi põhjendas eBizcuss sisuliselt sellega, et kostjatest äriühingud on süüdi konkurentsivastases tegevuses ja ebaausas konkurentsis, kuna alates 2009. aastast seadsid nad oma turustusvõrgu soodsamasse olukorda võrreldes temaga.(4) eBizcuss viitas oma menetlusdokumentides tsiviilkoodeksi artikli 1382 (nüüd tsiviilkoodeksi artikkel 1240), kaubanduskoodeksi artikli L 420-2 ja ELTL artikli 102 rikkumisele.

13.      26. septembri 2013. aasta kohtuotsusega rahuldas tribunal de commerce de Paris (Pariisi kaubanduskohus) kostjatest äriühingute esitatud pädevuse puudumise vastuväite, põhjusel et Apple Sales Internationali ja eBizcussi vahel sõlmitud leping sisaldas kohtualluvusklauslit, mis määratles pädevate kohtutena Iirimaa kohtud.

14.      8. aprilli 2014. aasta otsusega jättis cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) eBizcussi apellatsioonkaebuse rahuldamata, kinnitades kahju hüvitamise hagi lahendamiseks Prantsuse kohtute pädevuse puudumist.

15.      7. oktoobri 2015. aasta otsusega tühistas Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) apellatsiooniastme otsuse, leides, et cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) on rikkunud määruse nr 44/2001 artiklit 23, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 21. mai 2015. aasta kohtuotsuses CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335), võttes arvesse kohtualluvusklauslit Apple Sales Internationali ja eBizcussi vahel sõlmitud lepingus, milles ei viidatud konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat vastutust käsitlevatele vaidlustele.

16.      25. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusega rahuldas cour d’appel de Versailles (Versailles apellatsioonikohus, Prantsusmaa) eBizcussi apellatsioonkaebuse ja saatis kohtuasja lahendamiseks tribunal de commerce de Paris’le (Pariisi kaubanduskohus).

17.      Apple Sales International, Apple ja Apple Retail France esitasid selle kohtuotsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, väites sisuliselt, et kui konkurentsiõiguse alusel esitatud sõltumatu hagi tuleneb lepingulisest suhtest, tuleb kohtualluvusklauslit arvesse võtta isegi siis, kui see sõnaselgelt niisugusele hagile ei viita ja kui eelnevalt ei ole liikmesriigi või Euroopa konkurentsiasutus tuvastanud ühtegi konkurentsiõiguse rikkumist.

18.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et talle sai vahepeal teatavaks, et Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) on 16. veebruaril 2016 teinud otsuse Interlog ja Taboada vs. Apple. See puudutas ka Apple Sales Internationali ja sarnast üldsõnalist kohtualluvusklauslit. Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) otsustas vaidluses, milles väideti samuti, et kuritarvitatud on turgu valitsevat seisundit liidu õiguse tähenduses, et see klausel on pooltele kohaldatav ning et Portugali kohtud ei ole pädevad vaidlust lahendama.

19.      Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, mille turustaja on ELTL artikli 102 alusel oma tarnija vastu esitanud, kohaldada poolte vahel sõlmitud lepingus sisalduvat kohtualluvusklauslit?

2.      Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, mille turustaja on ELTL artikli 102 alusel oma tarnija vastu esitanud, kohaldada poolte vahel sõlmitud lepingus sisalduvat kohtualluvusklauslit ka juhul, kui selles klauslis ei ole sõnaselgelt viidatud vaidlustele konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse üle?

3.      Kas määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, mille turustaja on ELTL artikli 102 alusel oma tarnija vastu esitanud, jätta kohaldamata poolte vahel sõlmitud lepingus sisalduv kohtualluvusklausel juhul, kui liikmesriigi või Euroopa konkurentsiasutus ei ole tuvastanud ühtegi konkurentsiõiguse rikkumist?“

20.      Kirjalikud seisukohad esitasid Apple Sales International, eBizcuss, Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon.

 Analüüs

21.      Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb peamiselt määruse nr 44/2001 artikli 23 tõlgendamist konkreetses kahju hüvitamise hagi kontekstis, mille turustaja on ELTL artikli 102 alusel oma tarnija vastu esitanud põhjusel, et viimane on kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit.

22.      Nagu näitavad erinevad seisukohad, mida on väljendanud põhikohtuasja lahendanud Prantsuse kohtud, käib vaidlus selle üle, milline on täpselt Euroopa Kohtu poolt 21. mai 2015. aasta kohtuotsuses CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335) antud tõlgenduse ulatus.

23.      Konkreetsemalt soovitakse teada, kas kohtualluvusklausel, mis hõlmab lepingut ja sellest tulenevaid õigussuhteid puudutavaid kõiki vaidlusi – nagu kohtualluvusklausel, mis põhikohtuasjas määrab pädevaks kohtuks Iirimaa kohtud –, tuleb kohaldamata jätta, kui esitatakse lepingust sõltumatu hagi kahju hüvitamise nõudes ELTL artikli 102 väidetava rikkumise alusel ja kohtualluvusklauslis niisugustele hagidele otseselt ei viidata. Euroopa Kohtul palutakse täpsustada, kas ja mis piires võib lepingu (käesoleval juhul edasimüügilepingu) poolte vahel kokku lepitud kohtualluvusklausel laieneda liidu konkurentsiõiguse rikkumist käsitlevatele vaidlustele.

24.      Vastavalt esimesele tõlgendusele, mille tundub olevat andnud Cour de cassation (kassatsioonikohus) oma 7. oktoobri 2015. aasta otsuses, saab seda kohtualluvusklauslit arvesse võtta ainult siis, kui selles viidatakse expressis verbis vaidlustele seoses konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutusega.

25.      Teise tõlgenduse kohaselt, mille andsid põhikohtuasja esimestena lahendanud kohtud, kuid mida jagab põhikohtuasja hageja arvates ka Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) oma 16. veebruari 2016. aasta otsuses Interlog ja Taboada vs. Apple(5), on üldsõnaline kohtualluvusklausel pooltele kohaldatav vaidluses, mis puudutab väidetavat turgu valitseva seisundi kuritarvitamist liidu õiguse alusel.

26.      Enne eelotsuse küsimuste analüüsi juurde asumist tundub mulle sobilik esitada sissejuhatuseks teatud üldised tähelepanekud määruse nr 44/2001 artikli 23 ulatuse kohta.

27.      Euroopa Kohtul on juba mitmel korral palutud tõlgendada määruse nr 44/2001 artiklit 23 ja varem kehtinud samasisulist sätet, nimelt Brüsseli konventsiooni artiklit 17.(6)

28.      Nagu Euroopa Kohus pidevalt on märkinud, tuleb neid sätteid tõlgendada Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 üldisemaid eesmärke arvestades, mis on liidus elavate isikute õiguskindluse tugevdamine, võimaldades nii hagejal kergelt kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib hagi esitada, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisele kohtule võidakse tema vastu hagi esitada.(7)

29.      Määruse nr 44/2001 üldises ülesehituses on artiklil 23 väga oluline roll: see väljendab samal ajal poolte vabalt väljendatud tahte autonoomsuse ülimuslikkuse põhimõtet (vt selle määruse põhjendus 14) kui ka hästi etteaimatavuse nõuet (millele viidatakse selle määruse põhjenduses 11). Selle määruse eesmärk on määratleda selgelt ja täpselt lepinguosalise riigi kohus, mis oleks ainsana pädev ja määratletud vastavalt lepingu poolte ühisele tahtele, mida on väljendatud vastavalt selles sätestatud rangetele vorminõuetele. Õiguskindlus, mida selle sättega on soovitud saavutada, seataks ruttu ohtu, kui tunnustataks lepingu ühe poole õigust sellest reeglist kõrvale kalduda puhtalt väite alusel, et kohaldatavast materiaalõigusest tulenevatel põhjustel on leping tervikuna tühine.(8)

30.      Euroopa Kohtul on olnud juba mitmel korral võimalus toonitada, et nii vormilisi kui ka sisulisi tingimusi, millest määruse nr 44/2001 artikkel 23 seab sõltuvusse kohtualluvusklauslite kehtivuse ja mis lubavad määruse nr 44/2001 kohtualluvusnormidest erandi teha, tuleb tõlgendada kitsalt.(9) Kui aga selles ette nähtud vormilised ja sisulised nõuded on täidetud, peab saama kohtualluvusklauslit kohaldada. Nimelt saab kindlaks määratud kohtu valikut hinnata ainult nende kaalutluste seisukohast, mis seonduvad määruse nr 44/2001 artiklis 23 kehtestatud nõuetega.(10)

31.      Mis puudutab sisulist nõuet, et kohtualluvusklausel peab olema seotud „konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidlustega“, siis on selle eesmärk vältida, et poolt üllataks teatud kohtualluvus kõigi vaidluste suhtes, mis tekivad suhetest teise lepingu poolega ja mis tulenevad muudest suhetest kui see, mille osas lepiti kokku teatud kohtualluvuses.(11)

32.      Juhul kui kohtualluvuse valiku klausli kohaldatavus seatakse kahtluse alla selle sisulise nõude seisukohast, saab ainult kohus, kelle menetluses tuginetakse kohtualluvusklauslile, otsustada, kas see hõlmab või mitte vaidluse eset puudutavat vaidlust.(12)

33.      Kuigi see analüüs – mis nõuab muu hulgas, et hagi menetlev kohus teeks kindlaks, kas asjasse puutuv vaidlus oli pooltele kohtualluvusklauslis kokkuleppimise ajal mõistlikult etteaimatav või mitte – saab toimuda ainult igal üksikjuhul eraldi, peab minu hinnangul meeles pidama mitut tõlgenduskriteeriumi.

34.      Kõigepealt tähendab lepingupoolte autonoomiale, nagu see on väljendatud kehtivas vormis sõlmitud kohtualluvusklauslis, omistatud ülimuslikkus, et oluline on see, kas on võimalik või mitte seostada asjasse puutuv vaidlus – käesolevas asjas niisuguse kahju hüvitamise nõue, mis väidetavalt tekkis sisuliselt konkurentsivastasest tegevusest – selles klauslis määratletud õigussuhtega, ja seda sõltumata kahju lepingulisest või lepinguvälisest tekkimisest määruse nr 44/2001 tähenduses ja veelgi enam kohaldatava riigisisese õiguse sätete tähenduses.

35.      Seega vaidlusele, mille ese on lepinguväline kahju, kuid mis on tekkinud lepingulise suhte tõttu, võib laieneda kohtualluvusklausel, kui see vaidlus tuleneb lepingulisest suhtest, millega seoses selles klauslis kokku lepiti.

36.      Edasi, kohtualluvusklausli siduvus tähendab, et pole nõutav, et kohus, kelle pädevuses kokku lepiti, oleks vaidlusega „lähedussuhtes“. Teisisõnu ei takista kohtualluvusklausli kohaldamist see, et see määrab kindlaks niisuguse kohtu pädevuse, millel puudub igasugune seos huvitatud isikute või vaidlusaluse õigussuhtega.(13)

37.      Lisaks ei saa asjaolu, et kohtualluvusklausel on asümmeetriline või ühepoolne, nagu käesolevas põhikohtuasjas, sest ainult üks pool on kohustatud esitama hagi konkreetsele kohtule ja teine pool võib pöörduda ka teiste kohtute poole, olla üksi määrav tegur, mille alusel hinnata selle kohtualluvusklausli kehtivust määruse nr 44/2001 artiklis 23 sätestatud nõuete seisukohast(14), kuna selle klausliga on siiski täidetud etteaimatavuse eesmärk.

38.      See tähendab viimaks ka seda, et sisulisele vaidlusele kohaldatav materiaalõigus põhimõtteliselt kohtualluvuse kindlaksmääramist ei mõjuta. Oluline on meenutada, et just materiaalõigusnormide muutumatus kohtualluvuskokkuleppe seisukohast tagabki kindlalt õiguskindluse ja etteaimatavuse.(15)

39.      Ma tulen selle teema juurde üksikasjalikumalt tagasi tagapool, käsitledes täpsemalt küsimust, kuidas mõista kohtualluvusklauslit hagi puhul, mille eesmärk on tagada eraisikutele konkurentsiõiguse rikkumiste eest antud kaitse tõhusus.

 Esimene küsimus: kohtualluvusklausli kohaldatavus kahju hüvitamise hagi puhul, mis on tarnija vastu esitatud ELTL artikli 102 alusel

40.      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas määruse nr 44/2001 artikkel 23 põhimõtteliselt lubab kohaldada kohtualluvusklauslit, kui kahju hüvitamise hagi on esitatud ELTL artikli 102 väidetava rikkumise tõttu. Teisisõnu, küsimuses soovitakse teada, kas määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et ELTL artikli 102 rikkumise vaidluses esineb põhimõtteline takistus kohtualluvusklausli kohaldamiseks.

41.      Käesolevas asjas tunduvad kõik menetlusse astunud isikud olevat ühel meelel selles, et määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et see lubab – või vähemalt ei keela – niisugusel juhul riigisisesel kohtul kohaldada kohtualluvusklauslit.

42.      Ma ei saa selle seisukohaga nõustuda.

43.      Eespool esitatud kaalutluste jätkuks ja jättes kõrvale määruses nr 44/2001 eraldi reguleeritud valdkonnad(16), ei saa kohtualluvusklausli tõhusus sõltuda muu sisulise tingimuse järgmisest kui klausli eseme nõudest, see tähendab see ese peab puudutama „konkreetset õigussuhet“.

44.      Materiaalõigusnormide muutumatus kohtualluvusklausli kehtivuse seisukohast, mis – nagu eespool viidatud – tagab kindlalt poolte autonoomia ja etteaimatavuse järgimise, on eriti oluline konkurentsiõiguse rikkumist käsitlevas vaidluses.

45.      Kuna määruses nr 44/2001 puudub konkreetne säte, mis lubaks teha sel juhul kohtualluvusklausli siduvusest erandi, ei saa konkurentsiõiguse tõhusa rakendamise põhjendusel sellest klauslist kõrvale kalduda.

46.      Tõsi, ELTL artiklite 101 ja 102 kasulik mõju eeldab, et iga isik saab nõuda kahju hüvitamist, mis talle tekkis lepingust või konkurentsi piirava või kahjustava tegevusega.(17)

47.      Kuid nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud kohtuasjas, mille tehti 21. mai 2015. aasta otsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/16, EU:C:2015:335), ei või asja menetlev kohus määruse nr 44/2001 artikli 23 nõuetele vastavat kohtualluvusklauslit arvestamata jätta pelgalt seetõttu, et ta on seisukohal, et kohtualluvusklauslis kindlaks määratud kohus ei taga konkurentsinormide tõhusa rakendamise põhimõtte täielikku õigusmõju, kui ta ei võimalda ettevõtja eeldatava või ilmse konkurentsivastase tegutsemise tõttu kahjustatud isikule kahju täielikku hüvitamist, kuna vastasel juhul seaks ta ohtu selle määruse eesmärgi. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et niisugustel juhtudel annab igas liikmesriigis loodud õiguskaitsevahendite süsteem, mida täiendab ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluse esitamise mehhanism, õigussubjektidele piisava tagatise.(18)

48.      Viimaks ei ole turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu tõhus rakendamine iseenesest vastuolus poolte õigusega teha kohtualluvusklausliga erand määruses nr 44/2001 ette nähtud kohtualluvusnormidest.

49.      Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et puudub põhimõtteline takistus kohtualluvusklausli kohaldamiseks niisuguse lepingust sõltumatu kahju hüvitamise hagi korral nagu see, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mis on esitatud edasimüüja poolt tema tarnija vastu ELTL artikli 102 väidetava rikkumise tõttu.

 Teine küsimus: nõue, et konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat vastutust puudutavale vaidlusele oleks tehtud otsene viide

50.      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu vastust sellele, kas määruse nr 44/2001 artikkel 23 ei võimalda kohaldada kohtualluvusklauslit, mis ei viita expressis verbis „vaidlustele konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse üle“.

51.      Antud küsimuse eesmärk on ka saada selgust selles, milline peaks olema kohtualluvusklausli sõnastus, et see oleks kohaldatav konkurentsiõiguse alusel esitatud hagile, antud juhul ELTL artikli 102 rikkumisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise hagile.

52.      Selle kohta meenutan, et kuna määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 1 lubab pooltel selles määruses ette nähtud kohtualluvusnormidest erandi teha ainult „konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste“ lahendamiseks, tuleb neil pooltel see klausel sõnastada nende tahet kõige selgemalt väljendaval viisil.

53.      Küsimus, kas see klausel laieneb teatud hagile, sõltub nimelt alati selle klausli sõnastusest ja võimalikult ka sellest, kuidas seda tõlgendab kohus, kellele hagi on esitatud.

54.      Samuti ei ole üldistavalt, see tähendab viitamata konkreetselt käsitatava kohtualluvusklausli sõnastusele, võimalik vastata, kas see laieneb ka vaidlustele konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse üle, kui see klausel expressis verbis niisugustele vaidlustele ei viita. Riigisisesel kohtul, kellele on hagi esitatud ja kes ainsana saab kindlaks teha selle klausli täpse ulatuse, tuleb hinnata, kas teise lepingupoole konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat vastutust puudutav vaidlus tuleneb õigussuhtest, mille jaoks kohtualluvusklauslis kokku lepiti.

55.      Mis puudutab kohtualluvusklausli kohaldatavust konkurentsivastasest tegevusest tuleneva kahju hüvitamise hagi kontekstis, siis ei saa tõesti välistada, et see hagi tuleneb lepingulisest suhtest ja seega on kohus kohustatud seda kohaldama sõltumata sellest, kas selles on selgelt viidatud „vaidlustele konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse üle“.

56.      Minu hinnangul oleks ebaproportsionaalne igal juhul nõuda vaidluse pooltelt, et nad oleksid konkreetselt määratlenud hagi liigid, mida kohtualluvusklausel hõlmab, kuna see klausel sõnastatakse suhteliselt üldsõnaliselt, et hõlmata kõiki hagisid, mis on otseselt või kaudselt seotud lepingulise suhtega, mille jaoks selles kohtualluvusklauslis kokku lepiti.

57.      Kohtualluvusklausli kokkuleppimisega soovivad pooled peamiselt anda teatud konkreetsele kohtule pädevuse lahendada kõik nendevahelisest suhtest tulenevad vaidlusküsimused, kuid nad ei suuda alati ette näha ja loetleda kõiki vaidlusi, mis nende vahel võivad tekkida. Vastasel juhul oleks selle klausli toime ja ulatus väga kaheldav.

58.      See järeldus on minu hinnangul jätkuks lahendusele, mis esitati kohtuotsuses CDC Hydrogen Peroxide(19), eelkõige selle punktis 69.

59.      Selles kohtuotsuses määratles Euroopa Kohus, olles viidanud asjaolule, et ainult riigisisene kohus, kelle menetluses kohtualluvusklauslile tuginetakse, saab kindlaks teha, kas see klausel asjasse puutuvale vaidlusele laieneb (kohtuotsuse punkt 67), üldsõnaliselt „kõiki lepingust tulenevaid või sellega seotud vaidlusi“ hõlmava kohtualluvusklausli suhtes teatud tõlgendamissuunised, millest riigisisene kohus saab juhinduda (punktid 68–71).

60.      Euroopa Kohus märkis muu hulgas, et klausel, mis viitab üldiselt lepingulistest suhetest tulenevatele vaidlustele, ei laiene vaidlusele, mis on seotud lepingu teise poole poolt keelatud kokkuleppes osalemisest tulenevast väidetavast õigusvastasest käitumisest tekkinud vastutusega. Kuid kohtualluvusklausel, milles viidatakse „konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat vastutust käsitlevatele vaidlustele“, kohustab kohut, kelle poole on pöördutud, tunnistama, et ta ei ole pädev asja lahendama.(20)

61.      Arvestades aga selle kohtuotsuse aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid, tundub mulle, et viimati mainitud kaalutlust tuleb vaadelda selle asja kontekstis.

62.      Esiteks nähtub, et selles kohtuasjas oli tegemist kollektiivhagi alusel äriühingu CDC eestvõtmisel algatatud vaidlusega, mille ese oli kahju hüvitamise nõuete rahuldamine kohtulikul ja kohtuvälisel teel. Vaidluse aluseks oli õigusvastane kokkulepe, mille olid sõlminud mitu eri liikmesriigis asuvat ettevõtjat, kes tuginesid kohtualluvusklauslitele teatud müügilepingutes, mis sidusid neid ettevõtjatega, kellele komisjoni otsuses tuvastatud keelatud kokkuleppega väidetavalt kahju tekitati.(21)

63.      Lahendus, milleni Euroopa Kohus selles jõudis, võimaldas vältida kahju hüvitamise vaidluste menetlemise killustumist erinevate kohtute vahel, mis oleks tekkinud juhul, kui liiga laialt oleks tõlgendatud kohtualluvusklausleid lepingutes, mis minu hinnangul ei puutunud keelatud kokkuleppesse, mis oli sõlmitud nende lepingute ühe poole ja kolmanda isiku vahel. Nimelt oli CDC kahju hüvitamise hagi põhikohtuasja kostjate vastu suunatud nendele ettevõtjatele, kes asusid viies muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariigis.

64.      Teiseks ja eelkõige oli asjasse puutuv keelatud kokkulepe olemuselt salajane, mistõttu puudus sel seos müügilepingutega, mille jaoks vaidlusalustes kohtualluvusklauslites oli kokku lepitud. Neil asjaoludel nõudis etteaimatavuse eesmärk, mis õigustab tuginemist kohtualluvusklauslitele – ja selle loogiline tulem, et pool ei tohi olla „üllatunud“ kohtualluvusest, mis tuleneb muudest suhetest kui need, mille jaoks kohtualluvusklausel sõlmiti (vt nimetatud kohtuotsuse punkt 68) –, et vaidlusalune kohtualluvusklausel kohaldamata jäetaks.

65.      Minu hinnangul on nõue, et esineks expressis verbis viide „vaidlustele konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse üle“, asjasse puutuv ainult vaidluste puhul, mis ilmselgelt ei tulene õigussuhtest, mille jaoks kohtualluvusklauslis kokku lepiti.

66.      Euroopa Kohtu selgitusi tuleb seega mõista nii, et nendes meenutatakse, et asjasse puutuvad vaidlused peavad tõesti olema tekkinud lepingu pooli siduvatest lepingulistest suhetest (vt eelkõige sama kohtuotsuse punkt 70). Samas ei tule minu hinnangul Euroopa Kohtu lahendust tõlgendada nii, et see nõuab, et kohtualluvusklauslis oleks loetletud täpselt kõik õigusvastase tegevusest tulenevad vaidlused, mis võivad poolte vahel tekkida.

67.      Ei saa välistada näiteks, et teatud tegevus, mis on väidetavalt vaadeldav keelatud kokkuleppe või turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena, nagu tegevus, mis võib esineda valikulises turustussüsteemis, võib olla seotud turustuslepinguga ja järelikult hõlmab seda tegevust nimetatud lepingus kokku lepitud üldsõnaline kohtualluvusklausel, mis ei loetle expressis verbis kõiki võimalikke hagisid, mida konkurentsiõiguse rikkumise korral võib esitada.

68.      Olukorras, mis tundub esinevat põhikohtuasjas, kus väidetavalt aset leidnud tegevus seisneb diskrimineerivalt kohaldatud hinna‑ või varustustingimustes, ei saa välistada, et vaidlus tuleneb tarnijat edasimüüjaga siduvast õigussuhtest. Riigisisene kohus, kellele hagi esitati, peab seega ise asjas, mille aluseks on konkurentsinormide rikkumine, hindama, kas asjaolud, millele tuginetakse, puudutavad lepingulist suhet, mille jaoks lepiti kokku kas või üldsõnalises kohtualluvusklauslis.

69.      Kuid tuleb teha üks oluline täpsustus. Nimelt ei tule määruse nr 44/2001 artiklit 23 kohaldada erinevalt – konkreetsemalt erinevalt mõista kohtualluvusklausli kohaldatavust vaidluse puhul, mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat vastutust – olenevalt sellest, kas vaidluse ese on õigusvastaste kokkulepete keelu rikkumine (ELTL artikkel 101) või turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (ELTL artikkel 102).

70.      Menetluslikust ja kohtualluvuse seisukohast ei ole ühtegi põhimõttelist põhjust, miks neid rikkumisi tuleks käsitada erinevalt. Ma ei jaga arvamust, et ELTL artikliga 101 keelatud kokkulepete kahjulik mõju tekib alati väljaspool lepingulist suhet, samas kui käitumine, mis on käsitatav ELTL artikliga 102 keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena, tuleneb kindlasti lepingust, mis on sõlmitud selle tegevusega väidetavalt kahjustatud isiku ja kuritarvitaja vahel.

71.      Iga juhtumi puhul eraldi ja seega sõltumata hagi õiguslikust alusest tuleb kindlaks teha, kas tegevus, millest vaidlus tuleneb, on seotud lepingulise suhtega, mille jaoks kohtualluvusklauslis kokku lepiti.

72.      Kui vaidlus tuleneb niisugusest suhtest, võib see jääda üldsõnalise kohtualluvusklausli kohaldamisalasse, isegi kui selles ei mainita expressis verbis hagide võimalikke aluseid.

73.      Nii võib kohtualluvuskokkulepe laieneda ELTL artikli 102 väidetava rikkumise alusel esitatud kahju hüvitamise hagile, kui see tuleneb lepingust, ja ilma et see hagi oleks expressis verbis kohtualluvusklauslis ära märgitud.

74.      Just sellel seisukohal tundub olevat Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) oma 16. veebruari 2016. aasta otsuses Interlog ja Taboada vs. Apple. See kohus leidis nimelt, et kuigi talle esitatud nõue oli seotud konkurentsivastase tegevusega, puudutas see „väärkäitumist [vaidlusaluse] lepingu tasakaalu (või programmi) seisukohast“. Nimetatud kohus järeldas sellest, et tema menetluses olev vaidlus tulenes õigussuhtest, mille raames kohtualluvusklauslis kokku lepiti. Järelikult oli see klausel vaidluse asjaoludele täielikult kohaldatav.

75.      Samuti võib asuda seisukohale, et kahju hüvitamise hagi, mis esitatakse ELTL artikli 101 alusel, võib teatud asjaoludel tuleneda õigussuhtest, mille jaoks lepiti kokku kohtualluvusklauslis. See võib nii olla hagi korral, milles viidatud sätte alusel ei nõustuta valikulise või ainuturustusvõrgu juhtiva tarnija tegevusega suhetes tema edasimüüjatega.

76.      Kokkuvõttes sõltub vastus küsimusele, kas kohtualluvusklausel, milles ei viidata expressis verbis vaidlustele konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse üle, on kohaldatav või mitte, hinnangust, mille annab sellele klauslile selle sõnastust ja poolte tahet arvestades riigisisene kohus, kelle menetluses nimetatud klauslile tuginetakse.

77.      Kui ilmneb, et pooled, kes ei ole suutnud teatud vaidluse tekkimist ette näha, ei ole tahtnud, et see vaidlus jääks üldsõnalise kohtualluvusklausli kohaldamisalasse, ei saa sellele klauslile nendevahelises vaidluses tugineda. See on nii muu hulgas juhul, kui vaidlus puudutab lepingu ühe poole vastutust tema osaluse tõttu keelatud kokkuleppes kolmandate isikutega, kes ei ole asjasse puutuva lepingu pool.

78.      Samas kui vaidlus, mis küll puudutab konkurentsiõiguse rikkumist, on seotud lepinguga, sest selles käsitletakse tingimusi, millel pooled lepingu sõlmimises kokku leppisid, siis jääb see kohtualluvusklausli kohaldamisalasse. See võib olla nii ELTL artikli 102 alusel esitatud hagide korral, millega vaidlustatakse hinna- ja tarnetingimused, milles on kokku lepitud kohtualluvusklauslit sisaldavas edasimüügilepingus.

79.      Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, olen seisukohal, et teisele küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab riigisisest kohut, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi ELTL artikli 102 alusel, kohaldama kohtualluvusklauslit, kui asjasse puutuv vaidlus tuleneb õigussuhtest, mille jaoks selles kohtualluvusklauslis kokku lepiti. Niisugust hagi lahendaval riigisisesel kohtul tuleb seega igal üksikjuhul kindlaks teha, kas see vaidlus on laadilt selline, et see kuulub kohtualluvusklausli – isegi kui see on üldsõnaline – kohaldamisalasse kui konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat vastutust puudutav vaidlus.

 Kolmas küsimus: nõue, et kohtualluvusklausli kohaldamiseks peab konkurentsiasutus olema eelnevalt tuvastanud konkurentsiõiguse rikkumise

80.      Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seetõttu, et riigisisene või Euroopa konkurentsiasutus ei ole eelnevalt konkurentsiõiguse rikkumist tuvastanud, saab kohtualluvusklausli kohaldamata jätta.

81.      Teisisõnu tuleb vastata küsimusele, kas olenemata sellest, et 21. mai 2015. aasta kohtuotsuses CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335) ei ole selle kohta midagi märgitud, põhjendab või mitte kohtualluvusklausli kohaldamata jätmist asjaolu, et konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse tuvastamise hagi on lepingust sõltumatu (n-ö stand-alone-hagi, mis erineb viidatud kohtuotsuse kohtuasjas käsitletud follow-on-hagist).

82.      Minu hinnangul tuleb eelnevaid kaalutlusi arvestades sellele küsimusele vastata eitavalt.

83.      Ma leian, et kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi laad (follow-on- või stand-alone-hagi) ei ole kohtualluvusklausli kohaldatavuse hindamisel asjakohane kriteerium. Nimelt see, kas konkurentsiasutus on eelnevalt tuvastanud konkurentsiõiguse rikkumise või mitte, on täiesti asjakohatu kaalutlus võrreldes nendega, mida tuleb arvesse võtta, et välja selgitada, kas kohtualluvusklauslit teatud vaidlusele, täpsemalt konkurentsiõiguse rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise hagile kohaldada või vastupidi, mitte kohaldada.

84.      Oluline on meenutada, nagu tehakse ka direktiivi 2014/104/EL(22) põhjendustes 3, 12 ja 13, et ELTL artiklitel 101 ja 102 mõjutavad otseselt isikutevahelisi suhteid ning loovad asjaomastele isikutele õigusi ja kohustusi, mille järgimise liikmesriikide kohtud peavad tagama. Seega võib iga isik, kes leiab, et konkurentsiõiguse rikkumisega on talle kahju tekitatud, nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, kas konkurentsiasutus on eelnevalt selle rikkumise tuvastanud.(23)

85.      Lisaks on selge, et erinevalt vaidlusest, mis puudutab haldusasutuse poolt tema seadusjärgse „haldusalase“ pädevuse teostamisel määratud karistust, on konkurentsiõiguse väidetava rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise hagi määruse nr 44/2001 tähenduses tsiviil- ja kaubandusõiguslikku laadi, jäädes seega selle määruse kohaldamisalasse.(24)

86.      Ent selle määruse artikli 23 lõige 1 võimaldab pooltel teha erandi mitte ainult üldisest kohtualluvusest, vaid ka valikulisest kohtualluvusest, mis on määruses ette nähtud juhuks, kui sõlmitud on kohtualluvuskokkulepe. Kohus, kellele hagi esitatakse, võib seega põhimõtteliselt olla seotud kohtualluvusklausliga, mis teeb erandi selles määruses ette nähtud üdisest ja valikulisest kohtualluvusest.(25)

87.      Nagu see, et viidatud valikuvõimalust ei saa seada kahtluse alla vaidluse sisule kohaldatava materiaalõigusnormi alusel(26), ei saa see sõltuda ka asjaolust, et vaidlusaluses hagis nõutakse karistamist liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest, mis on eelnevalt tuvastatud pädevate konkurentsiasutuste poolt. Nimelt on oluline meenutada, et poolte tahte autonoomia õigustab määrusega nr 44/2001 ette nähtud kohtualluvusest muu kohtualluvuse valiku ülimuslikkust.(27)

88.      Viimaks tundub mulle, et follow-on- või stand-alone-hagide eristamine vaidluses kohtualluvusklausli kohaldatavuse kindlakstegemisel kahjustaks otseselt etteaimatavuse eesmärki, mida määruse nr 44/2001 artikliga 23 soovitakse saavutada, kuna see kohaldatavus võiks sõltuda konkurentsiasutuse hilisemast rikkumise tuvastamisest. Sama moodi nagu selle rikkumise tuvastamine ei peaks olema kohtualluvusklausli kohaldamata jätmise tingimus, ei tohiks selle klausli kohaldamata jätmist saada vältida järelduse põhjal, et asjasse puutuv vaidlus puudutab sõltumatut hagi (stand-alone-hagi), olenemata selle klausli konkreetsest uurimisest ja selle suhtest õigussuhtesse, mille jaoks selles klauslis kokku lepiti.

89.      Seetõttu teen ma ettepaneku vastata kolmandale küsimusele, et määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et konkurentsinormide alusel esitatud kahju hüvitamise hagi korral ei saa kohtualluvusklauslit kohaldada või vastupidi see kohaldamata jätta ainuüksi asjaolu alusel, et eelnevalt ei ole tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumist ELTL artikli 102 alusel.

 Ettepanek

90.      Arvestades eespool esitatud kaalutlusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitatud küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et puudub põhimõtteline takistus kohtualluvusklausli kohaldamiseks niisuguse lepingust sõltumatu kahju hüvitamise hagi korral nagu see, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mis on esitatud edasimüüja poolt tema tarnija vastu ELTL artikli 102 väidetava rikkumise tõttu.

2.      Määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab riigisisest kohut, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi ELTL artikli 102 alusel, kohaldama lepingulist kohtualluvusklauslit, kui asjasse puutuv vaidlus tuleneb õigussuhtest, mille jaoks selles kohtualluvusklauslis kokku lepiti. Niisugust hagi lahendaval riigisisesel kohtul tuleb seega igal üksikjuhul kindlaks teha, kas see vaidlus on laadilt selline, et see kuulub kohtualluvusklausli – isegi kui see on üldsõnaline – kohaldamisalasse kui konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat vastutust puudutav vaidlus.

3.      Määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et konkurentsinormide alusel esitatud kahju hüvitamise hagi korral ei saa kohtualluvusklauslit kohaldada või vastupidi see kohaldamata jätta ainuüksi asjaolu alusel, et eelnevalt ei ole tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumist ELTL artikli 102 alusel.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).


3      Põhikohtuasja pooled ei ole üksmeelel kaldkirjas esitatud lause prantsuskeelse tõlke suhtes, tõlkides seda kui „et la relation correspondante“ [„ja sellele vastavale õigussuhtele“] (hageja tõlge), või „et les relations en découlant“ [„ja sellest tulenevatele õigussuhetele“] (kostja tõlge). Olenemata sellest tõlkeerinevusest, võib kokkuleppe tõlkida prantsuse keelde järgnevalt: „Le présent contrat et la relation correspondante (traduction de la requérante)/et les relations en découlant (traduction de la défenderesse) entre les parties seront régis par et interprétés conformément au droit de l’Irlande et les parties se soumettent à la compétence des tribunaux de l’Irlande. Apple se réserve le droit d’engager des poursuites à l’encontre du Revendeur devant les tribunaux dans le ressort duquel est situé le siège du Revendeur ou dans tout pays dans lequel Apple subit un préjudice.“ [„Käesolevale lepingule ja sellele vastavale õigussuhtele (hageja tõlge)/sellest tulenevatele õigussuhetele (kostja tõlge) kohaldatakse Iiri Vabariigi õigust ja neid tõlgendatakse selle õiguse alusel ning pooled nõustuvad Iiri kohtute kohtualluvusega. Apple’ile jääb õigus esitada hagi Edasimüüja vastu Edasimüüja asukoha kohtus või Apple’ile kahju tekkimise koha kohtus.]


4      Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et hageja – kellest programmiga „Apple premium Reseller“ liitudes sai peaaegu ainuõiguslik Apple’i toodete edasimüüja – tugines eelkõige diskrimineerivale praktikale võrreldes Apple Stores’ide suhtes kohaldatavaga nii Apple’i toodetega varustamise kui ka kohaldatava hinna osas.


5      Nimelt näib, et põhikohtuasja pooled ei ole ühel meelel selle kohtuotsuse tõlgendamise ja selle täpse ulatuse küsimuses. Oma kirjalikes seisukohtades märkis eBizcuss, et kuigi lahendused, milleni on jõutud vastavalt Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) ja Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) otsustes, on erinevad, ei ole neis erinevalt tõlgendatud määruse nr 44/2001 artiklit 23. See äriühing rõhutab eelkõige, et Portugali kohus tunnistas vaidlusaluse kohtualluvusklausli kohaldatavaks pärast seda, kui ta oli iseseisvalt järeldanud, et vaidluse faktilised asjaolud puudutasid „lepingulise programmi rikkumist ja/või hüvitist, mida võis nõuda lepingu lõpetamise eest, mitte „vastutust, mis tekkis konkurentsiõiguse rikkumisest““.


6      Olgu meenutatud, et kuna määrus nr 44/2001 asendab liikmesriikidevahelistes suhetes 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud uute liikmesriikide ühinemist puudutavate hilisemate konventsioonidega (EÜT 1972, L 299, lk 32, edaspidi „Brüsseli konventsioon“), kehtib Euroopa Kohtu poolt selle konventsiooni sätetele antud tõlgendus ka nimetatud määruse suhtes, kui nende kahe akti sätteid saab pidada võrdväärseks, mis on nii määruse nr 44/2001 artikli 23 ja sellele eelnenud Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu puhul (vt eelkõige 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Leventis ja Vafeias, C‑436/16, EU:C:2017:497, punkt 31).


7      Vt 3. juuli 1997. aasta kohtuotsus Benincasa (C‑269/95, EU:C:1997:337, punkt 26 ja viidatud kohtupraktika).


8      Vt 3. juuli 1997. aasta kohtuotsus Benincasa (C‑269/95, EU:C:1997:337, punkt 29).


9      Vt eelkõige analoogia alusel 14. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Estasis Saloti di Colzani (24/76, EU:C:1976:177, punktid 6 ja 7) ning 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Leventis ja Vafeias (C‑436/16, EU:C:2017:497, punkt 39).


10      Vt analoogia alusel Brüsseli konventsiooni artikli 17 tõlgendamise kohta 16. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Castelletti (C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 49).


11      Vt eelkõige 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Powell Duffryn (C‑214/89, EU:C:1992:115, punkt 31) ja 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 68).


12      Vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).


13      Vt 16. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Castelletti (C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 46 ja järgmised ning seal viidatud kohtupraktika), milles meenutati, et Brüsseli konventsiooni artikkel 17, mis on võrdväärne määruse nr 44/2001 artikliga 23, ei käsitle ühtegi objektiivset seost vaidlusaluse õigussuhte ja määratud kohtu vahel. Vt analoogia alusel jällegi Brüsseli konventsiooni artikli 17 tõlgendamise kohta 24. juuni 1981. aasta kohtuotsus Elefanten Schuh (150/80, EU:C:1981:148, punkt 27), mille kohaselt lepinguosalise liikmesriigi õigus ei saa takistada kohtualluvusklausli kehtimist ainult põhjusel, et poolte kasutatud keel ei ole see, mis on ette nähtud selles õiguses.


14      Määruse nr 44/2001 artikli 23 sõnastus ei ühti selles suhtes Brüsseli konventsiooni artikli 17 sõnastusega, mis nägi sõnaselgelt ette, et „[k]ui kohtualluvusklausel on kokku lepitud vaid ühe poole kasuks, on tal õigus esitada hagi muule pädevale kohtule“. [Euroopa Kohtu mitteametlik tõlge] See erineb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artiklist 25, mis on kohaldatav alates 10. jaanuarist 2015 esitatud hagidele. Viimati nimetatud sätte kohaselt on kohtualluvusklauslis kokku lepitud kohtul ainupädevus, „välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“.


15      Vt 3. juuli 1997. aasta kohtuotsus Benincasa (C‑269/95, EU:C:1997:337, punktid 27 ja 29).


16      Need on määruses nr 44/2001 ette nähtud ainupädevused, mis kohalduvad esiteks kindlustuslepingutest (3. jagu), tarbijalepingutest (4. jagu) ja töölepingutest tulenevate vaidluste puhul ja teiseks nimetatud määruse artiklis 22 sätestatud juhtudel.


17      Vt 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).


18      Vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 63).


19      Vt 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335).


20      Vt 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335, punktid 69 ja 71).


21      Antud asjas oli tegemist komisjoni 3. mai 2006. aasta otsusega 2006/903/EÜ EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB, EKA Chemicals AB, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation, FMC Foret S.A., Kemira OYJ, L'Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/F/C.38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (ELT 2006, L 353, lk 54).


22      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiiv teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT 2014, L 349, lk 1).


23      Vt selle kohta 14. juuni 2011. aasta kohtuotsus Pfleiderer (C‑360/09, EU:C:2011:389, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).


24      Vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Siemens Aktiengesellschaft Österreich (C‑102/15, EU:C:2016:607, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).


25      Vt 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335, punktid 59 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika).


26      Vt 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335, punktid 62 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).


27      Vt 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig (C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Leventis ja Vafeias (C‑436/16, EU:C:2017:497, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).