Language of document : ECLI:EU:C:2018:955

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 27. novembril 2018(1)

Kohtuasi C545/17

Mariusz Pawlak

versus

Prezes Kasy Rolniczego Ubezpieczenia Społecznego

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus))

Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus – Liidu postiteenuste siseturu arendamine ja teenuse kvaliteedi parandamine – Menetlusdokumentide saatmine tsiviilmenetluse raames – Liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette menetluslikud tagajärjed ainult määratud ettevõtja postiasutuse kaudu saadetud saadetiste puhul






1.        Kohtuasja poolte menetlusdokumentide kohtutele esitamisele kehtivad harilikult tähtajad, millest mitte kinnipidamise tõttu on need dokumendid esitatud hilinenult. Menetlusdokument peab olema esitatud täpsemalt kohtu asukohta hiljemalt tähtaja viimasel päeval, kuigi mõned liikmesriigid lubavad, et üleandmisel postkontoris on kuupäeva suhtes sama jõud mis üleandmisel kohtus.

2.        Selliselt saadetud menetlusdokumentide vastuvõetavuse tingimuseks on tavaliselt, et nendes on kindlalt märgitud postiasutuses postitempliga frankeerimise kuupäev. Mõne riigi õiguskorras on selleks nõutav, et need dokumendid tuleb saata tähitud postiga, mis on universaalteenuse alla kuuluv teenus.

3.        Kohtuvaidluses, milles esitati käesolev eelotsusetaotlus, jättis üks Poola kohus posti teel esitatud apellatsioonkaebuse hilinenult esitamise tõttu menetlusse võtmata. Selle faktilise asjaolu tagajärjel vaieldakse kokkuvõttes, kas riigi menetlusnorm, millele kohus tugines, on kooskõlas direktiiviga 97/67/EÜ(2), ja kuidas tuleb seda direktiivi tõlgendada.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Direktiiv 97/67

4.        Direktiivi põhjenduses 20 on märgitud:

„[…] lähtudes avalikust korrast ja julgeolekust, võib liikmesriikidel olla õigustatud huvi anda ühele või mitmele enda määratud üksusele õigus paigaldada avalikult kasutatavatele teedele postisaadetiste vastuvõtmiseks ettenähtud postkastid; samadel põhjustel peaks neil olema õigus määrata üksus või üksused, kes vastutavad päritoluriiki identifitseerivate postmarkide väljaandmise eest, ning üksused, kes vastutavad siseriiklike õigusaktide kohaselt kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatava tähtsaadetiste teenuse osutamise eest […]“.

5.        Artiklis 7 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid ei anna ega säilita ainu- või eriõigusi postiteenuste osutamise alustamiseks ega postiteenuste osutamiseks. Liikmesriigid võivad rahastada universaalteenuste osutamist, kasutades ühte või mitut lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud vahenditest või muid asutamislepinguga kooskõlas olevaid vahendeid.

2.      Liikmesriigid võivad tagada universaalteenuste osutamise, hankides sellised teenused riigihankemenetluste suhtes kohaldatavate eeskirjade ja normide kohaselt, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta)(3) sätestatud võistlevate läbirääkimiste või läbirääkimisega menetluse kohaselt, kas lepinguteate avaldamisega või mitte.“

6.        Artiklis 8 on ette nähtud:

„Artikli 7 sätete kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust korraldada postkastide paigutamist avalikult kasutatavatele teedele, anda välja postmarke ja osutada oma siseriiklike õigusaktide kohase kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatavat tähtsaadetiste teenust.“

2.      Direktiiv 2006/111/EÜ(4)

7.        Artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid

[…]

f)      ainuõigused – õigused, mis liikmesriik mis tahes õigus- või haldusaktiga annab ühele ettevõtjale, reserveerides talle õiguse osutada teenust või tegutseda teatavas geograafilises piirkonnas;

g)      eriõigused – õigused, mis liikmesriik annab piiratud arvule ettevõtjatele mis tahes õigus- või haldusaktiga, millega teatavas geograafilises piirkonnas:

i)      piiratakse kahe või rohkema ettevõtjani selliste ettevõtjate arvu, kellele on antud luba osutada teenust või tegutseda muul viisil kui objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt, või

[…]

iii)      antakse mis tahes ettevõtjale või ettevõtjatele muul viisil kui kõnealuste kriteeriumide kohaselt õigus- või haldusaktiga eeliseid, mis oluliselt mõjutavad teiste ettevõtjate võimalusi tegelda sama teenuse osutamise või tegevusalaga samas geograafilises piirkonnas ja sisuliselt samaväärsetel tingimustel.“

B.      Poola õigus

8.        17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ustawa z dnia 17 listopada 1964 r. – Kodeks postępowania cywilnego)(5) artikli 165 lõikes 2 on sätestatud:

„Menetlusdokumendi postitamine Poola postiasutuses, mis kuulub [postiseaduse] tähenduses määratud postiteenuse osutajale, või postiasutuses, mis kuulub teises liidu liikmesriigis universaalset postiteenust tagavale teenuseosutajale, on samaväärne dokumendi esitamisega kohtule“.

9.        Postiseaduse artikli 3 punktis 13 on sätestatud, et „määratud ettevõtja“ on postiettevõtja, „kelle ülesanne on“ universaalse postiteenuse tagamine. Seevastu teistel ettevõtjatel on „õigus“ (aga mitte „kohustus“) tegeleda postitegevusega sektoris, mille nad valivad.

10.      Prezesa Urzędu Komunikacji Elektronicznej’ (elektroonilise side ameti president) 30. juuni 2015. aasta otsusega on Poczta Polska S.A. kümneks aastaks universaalpostiteenust osutama määratud ettevõtja staatuses.

II.    Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja eelotsuse küsimused

11.      Põllumajandusega tegeleval ettevõtjal Mariusz Pawlakil juhtus tööõnnetus, mille eest ta nõudis põllumajanduse sotsiaalkindlustusfondilt (Kasa Rolniczego Ubezpieczenia Społecznego; edaspidi „KRUS“) hüvitist. Kuna M. Pawlak ei olnud saadud vastusega rahul, vaidlustas ta KRUS-i presidendi otsuse Sad Rejonowy w Poznan-Grundwaldis (Poznań-Grundwaldi esimese astme kohus, Poola), kes andis õiguse kaebajale.

12.      KRUS-i president kaebas esimese astme kohtuotsuse peale edasi Sad Okregowy w Pozaniule (Poznańi teise astme kohus, Poola), kuid see kohus tunnistas apellatsioonkaebuse hilinenult esitamise tõttu vastuvõetamatuks, kuna see kohus sai selle kätte 22. juunil 2016, kuigi tähtaeg oli lõppenud 20. kuupäeval.

13.      Apellatsioonikohus oli seisukohal, et kuigi muu kui määratud ettevõtja (In Post S.A.) kaudu saadetud postisaadetise postitemplil märgitud kuupäev on edasikaebamistähtaja viimane päev 20. juuni 2016, see ei loe. Kpc artikli 165 lõikes 2 loetakse kohtule menetlusdokumendi esitamisega samaväärseks dokumentide saatmist ainult määratud ettevõtja kaudu, ka juhul, kui dokumendid saadetakse lihtpostiga.

14.      KRUS-i president esitas apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus). Ta väitis eelkõige, et on rikutud kpc artikli 165 lõiget 2, kuna ta leidis, et tema menetlusdokument oli postiasutuses postitatud tähtaja sees, sest muu kui määratud postiettevõtja postiasutusele üleandmine on kehtiv.

15.      Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) tuvastas oma tavakoosseisus, et tema kohtupraktika kpc artikli 165 lõike 2 kohta ei ole üheselt mõistetav ja tekitab kahtlusi, eelkõige seoses selle vastavusega liidu õigusele. Seepärast esitas ta selle õigusküsimuse hindamiseks oma laiendatud koosseisule, kes otsustas esitada Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust, mis on järgnevalt ära toodud.

16.      Eelotsusetaotlusest nähtub lahknevus kahe vastupidise seisukoha vahel menetlusdokumendi muu kui määratud postiettevõtja Poolas asuvas postiasutuses postitamise õiguslike tagajärgede suhtes: a) valdav seisukoht on, et kui sellistel tingimustel postitatud menetlusdokument saabub kohtusse pärast menetlusaktiks ette nähtud tähtaja möödumist, siis on see hilinenud; ja b) vähemuse seisukoht, et menetlusdokumendi esitamisel tähtaja sees Poola postiasutuses on samad õiguslikud tagajärjed (see tähendab, et see on samaväärne esitamisega kohtule) nii juhul, kui postiasutus kuulub määratud ettevõtjale, kui ka juhul, kui see kuulub mõnele teisele postiettevõtjale.

17.      Asja arutav kohus märgib:

–      Esimeses kohtpraktikasuunas ei hinnata tõlgendamisel, et kpc artikli 165 lõikes 2 ette nähtud regulatsioon ei kuulu direktiivi 97/67 kohaldamisalasse, liidu õiguse konteksti.(6)

–      Seevastu teine (vähemuslik) kohtupraktikasuund edendab tõlgendust kooskõlas liidu õigusega, ehkki kohtuasjadest,(7) milles see on sedastatud, ei nähtu selge argumentatsioon direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 esimese lause ulatuse ega selle kohta, kuidas kohaldada kpc artikli 165 lõiget 2 kooskõlas liidu õigusega.

18.      Seoses selle kahtlusega otsustas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] direktiivi 97/67/EÜ […] artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et eriõigust andvaks tuleb pidada liikmesriigi sellist menetlusõigusnormi nagu 17. novembri 1964. aasta seaduse, millega kiidetakse heaks [kpc], artikli 165 lõige 2 […], mille kohaselt on menetlusdokumendi esitamisega kohtule samaväärne üksnes menetlusdokumendi postitamine liikmesriigi postiasutuses, mis kuulub universaalteenuseid osutama määratud postiteenuse osutajale, see tähendab universaalteenuste osutamiseks kohustatud teenuseosutajale, ning dokumendi esitamisega kohtule ei ole samaväärne menetlusdokumendi postitamine liikmesriigi postiasutuses, mis kuulub mõnele muule universaalpostiteenuste osutajale kui määratud teenuseosutaja?

2.      Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas direktiivi 97/67/EÜ artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et eeliseid, mis tulenevad määratud teenuseosutajale sellest, et direktiivi 97/67/EÜ artikli 7 lõike 1 esimest lauset rikkudes on talle antud eriõigus, tuleb laiendada teistele postiteenuste osutajatele, mille tagajärjel on menetlusdokumendi postitamine liikmesriigi postiasutuses, mis kuulub mõnele muule universaalpostiteenuste osutajale kui määratud teenuseosutaja, samaväärne selle dokumendi esitamisega kohtule, ja nimelt kohaldades põhimõtteid, mis vastavad Euroopa Liidu Kohtu 21. juuni 2007. aasta otsuses Jonkman jt (C‑231/06–C‑233/06, EU:C:2007:373) välja töötatud põhimõtetele?

3.      Juhul kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas direktiivi 97/67/EÜ artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et menetlusosaline, kes esindab liikmesriiki, saab tugineda liikmesriigi sellise õigusnormi nagu kpc artikli 165 lõike 2 vastuolule direktiivi 97/67/EÜ artikli 7 lõike 1 esimese lausega?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus

19.      Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 18. septembril 2017.

20.      Kirjalikke seisukohti esitasid Poola valitsus ja komisjon, kes olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 18. septembril 2018.

IV.    Õiguslik hinnang

A.      Esimene eelotsuse küsimus: direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 tõlgendamine

1.      Poolte seisukohad

21.      Poola valitsus on seisukohal, et niisugune õigusnorm nagu kpc artikli 165 lõige 2 ei kuulu direktiivi 97/67 kohaldamisalasse, vaid vastab menetlusõiguse normidele, mida ei ole selle direktiiviga ühtlustatud.

22.      Ta on sellega seoses arvamusel, et direktiiv 97/67 võeti vastu EÜ artikli 95 alusel, mille ese on ühtne turg. Seevastu menetlusnormide ühtlustamise õiguslikuks aluseks oleks vaja ELTL artiklit 81. Lisaks on direktiivi 97/67 artiklis 1, mis käsitleb reguleerimisala, loetletud kõik selle direktiiviga ühtlustatud valdkonnad, mille hulgas ei ole tsiviilkohtumenetluse valdkondi.(8)

23.      Kuigi Poola valitsus tunnistab, et riigisisene õigusnorm võib mõjutada majanduslikku raamistikku, milles tegutsevad postiettevõtjad, ei kuulu ka sedalaadi mõju direktiivi 97/67 kohaldamisalasse. Seda kinnitab tema sõnul selle direktiivi artikli 7 lõige 1, sest sellega ei ole lubatud anda või säilitada eriõigusi „postiteenuste osutamise alustamiseks ega postiteenuste osutamiseks“. Vastupidine lahendus oleks üllatav, sest isegi määrusega (EÜ) nr 1393/2007(9) ei ole tema sõnul reguleeritud menetlusaktide esitamise tagajärgi.(10)

24.      Poola valitsus märgib teise võimalusena, et igal juhul ei anna kpc artikli 165 lõige 2 ühtegi direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 tähenduses „eriõigust“, mis on mõiste, mida tuleb tõlgendada artikli 4 lõike 2 alusel. Ta rõhutab, et ühelt poolt universaalteenuse ettevõtja ja teiselt poolt ülejäänud ettevõtjad on erinevas olukorras, mis avaldub tema sõnul nii nende kohustuste tüübis, mida nad peavad täitma, kui ka rahastamisviisis. Asjaolu, et määratud ettevõtjale antakse avaliku teenuse mandaadi alusel teatavad õigused, ei tähenda, et tegu oleks alati eriõigustega.

25.      Poola valitsus on seisukohal, et selles kohtuasjas ei ole Euroopa Kohtu praktika, kaasa arvatud kohtuotsus SOA Nazionale Costruttori,(11) asjasse puutuv, sest direktiivi 97/67 artikkel 8 välistab, et tähitud posti teenused oleksid eriõigus. Seega on see tema sõnul universaalteenuse osutamisega seotud õigus.

26.      Ta väidab ühtlasi, et võimaliku riigiabi uurimise raames seoses Poczta Polskale aastatel 2013–2015 universaalteenuse osutamise eest antud hüvitisega komisjon väidetavalt juba kinnitas vaidlusalust Poola õigusnormi.(12)

27.      Komisjon märgib „eriõiguste“ kohta, et selliste õiguste olemasoluks on kohtupraktika kohaselt vaja: a) riigi akti; b) eesõiguse andmist ühele või mitmele ettevõtjale ja c) ja seda, et ülejäänud ettevõtjate võime teostada oma majandustegevust võrdsetel tingimustel on oluliselt kahjustatud.(13) Ta pooldab nende tegurite arvesse võtmist ja arvab, et direktiivi 97/67 artikli 7 lõige 1 hõlmab kõiki õiguslikke akte, millega antakse niisugused õigused. Ta tuletab ühtlasi meelde, et see õigusnorm tähendab lähenemisviisi muutust postisektoris, sest see on viimane samm postiteenuste turu avamise suunas, kaotades kõik kehtivad eriõigused ja muud niisuguste teenuste vabalt osutamise takistused.(14)

28.      Järelikult mõjutavad komisjoni arvates kpc artikli 165 lõike 2 tunnused märkimisväärselt menetlusdokumentide kohtutele edastamise teenuste tegevust, kajastudes tingimustes, milles neid osutavad ülejäänud postiettevõtjad.

29.      Komisjon nõustub eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, et direktiivi 97/67 artikliga 8 ei ole lubatud jätta menetlusdokumentide saatmise õigust ainult ühele ettevõtjale, vaid on lubatud liikmesriikidel nõuda, et need dokumendid tuleb saata tähitud postiga. Sellega seoses juhib ta tähelepanu, et kpc artikli 165 lõige 2 ei piirdu ainult tähitud postiga ja et eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud, et see lähtuks avalikust korrast ja julgeolekust, nagu nõuab direktiivi 97/67 põhjendus 20.

2.      Õiguslik hinnang

a)      „Eriõigus“ artikli 7 lõike 1 esimese lause tähenduses

30.      Esimese eelotsuse küsimusega soovib asja arutav kohus teada, kas niisugune kord, kus menetlusdokumente esitada on kpc artikli 165 lõikega 2 õigus ainult määratud ettevõtjal, on direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 tähenduses eriõigus.(15)

31.      Direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 esimene lause sisaldab selget ja otsest postiteenuste osutamise alustamiseks ja postiteenuste osutamiseks eri- või ainuõiguste säilitamise või andmise keeldu. Selles õigusnormis ega ka üheski teises sama direktiivi sättes ei ole siiski väljendid „eriõigused“ ega „ainuõigused“ määratletud, mis raskendab selliselt nende tõlgendamist.

32.      Süstemaatilisest vaatepunktist tuleb siiski välja tuua, et niisugune keeld kordab peaaegu sõna-sõnalt ELTL artikli 106 lõiget 1, mis käsitleb avalik-õiguslikke ettevõtjaid ja neid, kellel on seda tüüpi õigused, ehkki kohandatult postisektori kontekstiga, mida tahetakse direktiiviga 97/67 reguleerida. Tegelikult sarnaneb see ka määratlusega, mis on antud teatises postiteenuste kohta.(16)

33.      Sarnasuste tõttu ja kuna direktiivi alus on ELTL artikli 106 lõige 3, mis volitab komisjoni adresseerima ELTL artikli 106 tervikuna kohaldamise tagamise huvides liikmesriikidele direktiive, võib kasutada mõistete „eriõigused“ ja „ainuõigused“ määratlust, mis on antud direktiivi 2006/111 artikli 2 punktis f ja punkti g kolmandas taandes. Lisaks on Poczta Polska täielikult riikliku kapitaliga ettevõtja.(17)

34.      Tegelikult on muid valikuvõimalusi nende väljendite tähenduse teada saamiseks direktiiviga 97/67 suhteliselt lähedastes õigusnormides, kuna need käsitlevad teatud sektorite liberaliseerimist.(18) Arvestades aga direktiivi 2006/111 läbivat olemust, pean seda kõige sobivamaks eesmärkidele, mida siin taotletakse. Pealegi ei erine need teised õigusnormid sisuliselt direktiivist 2006/111.

35.      Nendel eeldustel leian, et käesolevale kohtuasjale on kohaldatav direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 „eri- või ainuõiguste“ kategooria koostoimes direktiivi 2006/111 artikli 2 punktidega f ja g. Selle kinnituseni jõuan ma mitmel põhjusel.

36.      Esiteks on tegu seadusega antud eelisega, sest:

–      see on sätestatud seaduse tasemel seadustiku kpc sättes;

–      see avaldub konkreetselt eesõigustes, mis on antud määratud ettevõtjale (Poczta Polska), kelle teenuseid eelistavad sel juhul menetlusdokumentide edastajad, nimelt eelduse alusel, et nende saadetis jõuab kohale tähtaegselt ja et dokumendi üleandmist tõendav kviitung on ametliku dokumendi väärtusega(19). Ülejäänud ettevõtjatel seda eelist ei ole.(20)

37.      Teiseks on õigus menetlusdokumente vastu võtta ja edastada eesõigusega, et nende üle andmine määratud ettevõtjale on samaväärne üleandmisega kohtus (s.t lõppkokkuvõttes see, milles eelis seisneb), jäetud ainult ühele avalik-õiguslikule ettevõtjale ainuõiguse korras.

38.      Kolmandaks väljendub eelis määratud ettevõtja jaoks suuremates tuludes, mis muidu jaguneksid ka ülejäänud postiettevõtjatele.(21) Järelikult mõjutab see iga muu ettevõtja võimet osutada sama teenust või teostada sama tegevust(22) võrdsetel tingimustel. Võrdsus kaob hetkest, kui ükski konkurent ei saa tagada, et menetlusdokument, mis usaldatakse talle seaduses määratud tähtaja viimastel päevadel (nagu see tavaliselt on), jõuab adressaadiks olevasse kohtusse enne selle tähtaja viimast päeva.

39.      Neljandaks ei ole eelis kui selline antud hanke korras või muul sarnasel viisil kooskõlas liidu riigihanke-eeskirjadega.(23) On kindel, nagu märkis Poola valitsus, et universaalteenuse osutamiseks määratud postiettevõtja valimine toimub hanke korras selle tööstusharu ettevõtjate vahel(24) vastavalt riigisisestele õigusnormidele, mis vastavad objektiivsuse, proportsionaalsuse, diskrimineerimiskeelu ja läbipaistvuse põhimõtetele. Tema kirjalikust vastusest Euroopa Kohtu küsimusele nähtub siiski, et valikukriteeriumid ega [õiguste] andmise kriteeriumid ei lähtu tähtsaadetiste usaldusväärsusest, kaugemaleulatuvalt kohustusest anda saatjale postisaadetist kinnitav kviitung,(25) mis on kriteerium, millele menetlusdokumentides ei viidata.

40.      Seega ei ole vaidlusalune eelis omane universaalteenuse määramisele, vaid toimib kpc artikli 165 lõike 2 mõjul pärast seda, kui määratud ettevõtja on nimetatud.

41.      Arvestades seda, mida ma allpool ütlen direktiivi 97/67 artikli 8 kohaldamise kohta, ei oma Euroopa Kohtu vastuse seisukohast eelotsuse küsimusele tähtsust, kas sellistel tingimustel antud eelist nimetatakse ainuõiguseks (ainult ühel ettevõtjal) või eriõiguseks. Mõlemal juhul on oluline selle seos nimetatud artiklis 8 ette nähtud erandiga.

b)      Erand eriõiguste andmise keelust: direktiivi 97/67 artikkel 8

1)      Seos direktiivi 97/67 artiklite 7 ja 8 vahel

42.      Direktiivi 97/67 artikli 8 esimeste sõnade kohaselt on need kaks artiklit omavahel põhimõtte/erandi suhtes. Lause „Artikli 7 sätete kohaldamine ei piira(26) liikmesriikide õigust […]“(27) on selle kohta piisavalt kõnekas.

43.      Kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus nõuab tavaliselt, et erandit sisaldavaid õigusnorme tuleb tõlgendada kitsalt,(28) on artiklite 7 ja 8 kujunemisloo hoolikal vaatlemisel võimalik mitte teha ennatlikke järeldusi liikmesriikidele teisega nendest artiklitest jäetud reguleerimisruumi ulatuse kohta.

2)      Nende kahe artikli saamislugu ja kujunemine

44.      Ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et mõlemad artiklid sündisid juba nimetatud põhimõtte/erandi suhtest.(29) Nii oli direktiivi ettepanekus praeguses artiklis 7 ette nähtud hulk postiturusegmente, mille võisid liikmesriigid arvata universaalteenuse hulka ja reserveerida selle teenuse osutajale (üldiselt kuni 350 g kaaluvate postisaadetiste kogumine, transportimine, sorteerimine ja laialikandmine). Reserveeritud õigust põhjendas vajadus võimaldada universaalteenuse toimimine finantstasakaalu tingimustes.(30)

45.      Need mõtted läksid ilma märkimisväärsete muutusteta edasi direktiivi 97/67 artikli 7 ja põhjenduse 16 lõplikkusse teksti selle algses redaktsioonis. Selle direktiivi põhjenduses 19 sedastati lisaks selgelt, et postiteenuste turu järkjärgulise liberaliseerimise protsessis vaadatakse muu hulgas läbi sätted, mis käsitlevad kuni 2000. aasta jaanuarini reserveeritud sektoreid, andes sel viisil aega universaalteenuse osutajatega kohaneda (kes olid tol ajal liikmesriikide ajaloolised ettevõtjad).

46.      Mis puutub artiklisse 8, siis selle seadusandlik kujunemine näitab, et direktiivi ettepanekus oli ette nähtud ainult liikmesriikide õigus määrata üks või mitu üksust, kellel on õigus paigaldada postkaste avalikult kasutatavatele teedele ja anda välja postmarke.(31)

47.      Määratud üksuste õigus „tagada tähitud posti teenuseid“ koos nende postkastide ja postmarkidega tuleneb Euroopa Parlamendi muudatusettepanekust nr 41.(32) Kuigi komisjon lükkas selle paranduse tagasi, väites, et „miski ei õigusta konkurentsi piiramist tähitud posti teenuste [sektoris] reserveeritud sektori tariifi- ja kaalupiirmääradest kaugemale ulatuvalt“,(33) võttis nõukogu muudatusettepaneku väljenduse üle, lisades taande „kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatav“,(34) mis jäi lõpuks artiklisse 8. Nii laiendati õigust nende teenuste ettevõtjaid nimetada, andes liikmesriikidele ka õiguse neid korraldada.

48.      Direktiiviga 2008/6 lõpetati direktiivi 97/67 artikli 7 reserveeritud sektorid: postituru arengut silmas pidades ei tohtinud reserveerimist pidada universaalteenuse rahastamise eelistatud lahenduseks.(35) Direktiivi 2008/6 artikli 1 punktiga 8 lisati artikli 7 praegune redaktsioon, mis sisaldab keeldu säilitada või anda ainu- või eriõigusi ja eri kujul toetusi universaalteenuse rahastamiseks, algatades sel viisil lähenemisviisi muutuse liidu postisektoris.(36)

49.      Kuid need muutused ei mõjutanud artikli 8 redaktsiooni, mis jäi muutumatuks. See artikkel on seega artiklis 7 ette nähtud ainu- ja eriõiguste andmise keelu piirjooneks. Nüüd tuleb välja selgitada selle ulatus.

3)      Artikli 8 erandi ulatus

50.      Konkreetselt tuleb välja selgitada, mida tähendab liikmesriikidele antud õigus korraldada tähitud posti teenust kohtumenetluste raames. Komisjoni ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole direktiivi 97/67 artikliga 8 lubatud liikmesriikidel reserveerida menetlusdokumentide saatmise õigust ainult ühele ettevõtjale, vaid see üksnes nõuab, et need dokumendid tuleb kätte toimetada tähitud postiga.

51.      Mina selle mõttekäiguga ei nõustu. Nõustun pigem Poola valitsusega, et tähtsaadetised on osa miinimumteenustest, mida universaalteenus direktiivi 97/67 artikli 3 lõike 4 kolmanda taande alusel hõlmab. Sama õigusnormi artikli 4 lõikega 2 on lubatud määrata ainult universaalteenuse osutajaks üks ainus ettevõtja. Ja eelkõige ei takista miski direktiivi 97/67 artikli 8 kohaselt riigisiseses õiguses korraldada eriline kohtutele tähtsaadetiste saatmise kord nii, et seda teenust tellitakse universaalteenuse osutajalt.

52.      Mis puutub väljendi „kohtumenetluse käigus kasutatav tähtsaadetiste teenus“ tähendusse, siis järeldan komisjoni seisukohtadest, et ta ei poolda enam seisukohta, mille ta sätestas teatises postiteenuste kohta.(37) Näis, et selles teatises ta piiras ELTL artikli 56 teenuste osutamise vabaduse erandi kohaldamisala koostoimes ELTL artiklitega 51 ja 62 nii, et see hõlmas ainult kohtu teatamistoiminguid avaliku võimu väljendusena. Niisuguse tõlgenduse ülekandmine direktiivi 97/67 valdkonda oleks olnud liiga kitsendav, sest artiklis 8 ei eristata menetlusdokumente, mille annab üle üksikisik, ja kohtute teatamistoiminguid.

53.      Käesoleva kohtuvaidluse probleem on – nagu märgib komisjon –, et kpc artikli 165 lõikes 2 ei ole nimetatud ainult tähitud posti, mis annab mõista, et eelis laieneb kõikidele saadetistele (s.t ka mitte tähitud), mida saadetakse määratud ettevõtja kaudu, mis on vastuolus direktiivi 97/67 artikli 8 sisuga.

54.      Asjaolu, et kpc artikli 165 lõige 2 ei piirdu tähtsaadetistega (neid ei ole seal selgeseõnaliselt nimetatud), ei tähenda, et see neid ei hõlmaks. Pigem vastupidi, selle artikli üldine sõnastus, kus ei eristata ühte ja teist saatmisviisi, tähendab, et seda kohaldatakse neile kõikidele, ka tähitud postile.

55.      Seepärast pean vajalikuks eristada direktiivi 97/67 artikli 8 erandi kohaldatavuse analüüsimisel kolme varianti, olenevalt sellest, kas seda kohaldatakse: a) lihtposti; b) tähitud posti või c) tähitud posti suhtes, mille jaoks on kpc artikli 165 lõikes 2 ette nähtud täiendav eelis.

56.      Seega esimese variandi puhul on ainuõigusliku eelise kohaldamisala laiendamine tavalistele (s.t mitte tähitud) menetlusdokumentidele, mis saadetakse kohtutele määratud ettevõtja postiasutustes, vastuolus direktiivi 97/67 eesmärgiga. Nagu juba öeldud, püüti selle direktiiviga algul siseturgu järk-järgult liberaliseerida (põhjendus 8) ja seejärel asuti siseturu rajamist lõpule viima.(38)

57.      Just selle eesmärgi huvides piiratigi direktiiviga 97/67 võimalikke teenuseid, mille reguleerimine jäeti riikidele vabalt otsustada, ilma artikli 7 piiranguteta, mis on ammendavalt nimetatud artiklis 8, ilma võimaluseta lisada muid piiranguid. Nende hulgas on tähitud posti teenus kohtumenetluste jaoks, aga mitte lihtpostiteenus.

58.      Kui selle viimase (lihtpost) suhtes oleks Poolas antud määratud ettevõtjale sama eelis, mis tal juba on tähitud posti suhtes, antaks talle ainuõigus, mis on vastuolus direktiivi 97/67 eesmärgiga.

59.      Mis puutub teise varianti kohtutele adresseeritud menetlusdokumentide tähitud posti teenuste kohta, siis riikidele nende korra korraldamiseks (kõrvaldades need lõppkokkuvõttes konkurentsist ja andes nende osutamise õiguse ainult ühele ettevõtjale) antud kaalutlusõigus on õigustatud „lähtudes avalikust korrast ja julgeolekust“, nagu on selgesõnaliselt kinnitatud direktiivi 97/67 põhjenduses 20. Euroopa Kohus on korduvalt tuvastanud, et menetlustähtajad põhinevad avalikul huvil ning need ei ole seega ei menetlusosaliste ega kohtu määrata, sest need on kehtestatud selleks, et tagada hea õigusemõistmine ning õiguslike olukordade selgus ja kindlus.(39)

60.      Tuleks meelde tuletada, et vastavalt direktiivi 97/67 artikli 2 punktile 9 on tähtsaadetis „teenus, millega kaasneb kindlasummaline tagatis saadetise kaotsimineku-, vargus- või rikkumisohu vastu ning mille puhul väljastatakse saatjale soovi korral tõend edastamiseks üleantud postisaadetise ja/või selle kättetoimetamise kohta adressaadile“. On igati arusaadav, et tähitud post vastab oma tunnuste poolest kohtumenetlustes nendele vajadustele ja aitab samal määral kaasa heale õigusemõistmisele. Tähtsaadetiste kvaliteedi- ja turvanõuded vastavalt direktiivile 97/67 ning nende vaieldamatu tõenduslik väärtus õigustavad nende kuulumist universaalteenuse alla ja neile teatavate menetluslike tagajärgede andmist, mis eristavad neid tavalisest postist.(40)

61.      Järelikult, kui liikmesriigi õigusnormiga loetakse tähtaja sees esitatuks ainult universaalteenust osutama määratud ettevõtja kaudu tähitud postiga saadetud menetlusdokumendid, siis on see direktiivi 97/67 artikli 8 erandiga lubatud. Liikmesriigi normatiivne vabadus seda teenust korraldada hõlmab vabadust määrata see ainuõiguslikult universaalteenuse osutajale.

62.      Jääb veel analüüsida kolmandat varianti, see tähendab, kui on lubatud kohtutele menetlusdokumente saata tähtsaadetisega muude kui määratud ettevõtjate kaudu, aga neile ei ole antud kpc artikli 165 lõikes 2 ette nähtud menetluslikku eelist.(41) Sellega seoses tekib kahtlus, kas selline erinev kohtlemine on direktiivi 97/67 artikliga 8 lubatud.

63.      Esmapilgul võiks arvata, et ei ole põhjust niisugust diskrimineerimist õigustada, sest majanduslikust seisukohast ei pruugi ettevõtjate teenused kvaliteedilt ja usaldusväärsuselt oluliselt erineda.

64.      Leian siiski, et liikmesriik võib korraldada kohtutele saadetavate tähtpostisaadetiste vastuvõtmise korda nii, et ta annab ainult ühe ettevõtja (näiteks, kellel on suurem territoriaalne katvus või kes annab kõige suuremad tagatised) [teenustele] asjaomase menetlusliku mõju, et tema kaudu saadetud menetlusdokumente loetakse samal päeval kohtutele esitatuks.

65.      See piirang on õigustatud õiguskindluse kaalutlustel, millel on kindel koht kaalutlusõiguses ja postiteenuste korraldamise õiguses, mis on direktiivi 97/67 artikliga 8 liikmesriikidele antud seoses just nimelt tähitud postiga kohtumenetluste raames. Sellega seoses võib universaalteenust osutama kohustatud ettevõtja määramine, „võttes arvesse selle [ülesande tähtsust] ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohast“,(42) kui liikmesriik oma nimetatud kaalutlusõiguse piires nii otsustab, olla seotud menetlusdokumentide liikluse suurema turvalisusega.

66.      Kokkuvõttes soovitan vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 97/67 artikli 7 lõikega 1 ja artikliga 8 on liikmesriigil lubatud korraldada kohtumenetluste raames kasutatavat postiteenust nii, et ta tunnistab kohtule esitamisega samaväärseks ainult tähtsaadetised, mis on postitatud universaalteenust osutama määratud ettevõtja postiasutustes.

B.      Teine eelotsuse küsimus: liikmesriigi õigusnormi võimaliku vastuolu direktiiviga 97/67 tagajärjed

1.      Poolte seisukohad

67.      Poola valitsus selle küsimuse kohta seisukohti ei esitanud.

68.      Komisjon teeb ettepaneku eristada liikmesriigi seadusandja eriomaseid kohustusi lahendada liidu õiguse rikkumise probleem ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohustusi tagada direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 tõhusus.

69.      Liikmesriigi seadusandjal on tema sõnul ulatuslik kaalutlusõigus kõrvaldada õigusrikkumise tagajärgi, milleks ta võib: a) laiendada määratud ettevõtja eelist ülejäänud teenuseosutajatele; b) tunnistada vaidlusalune õigusnorm kehtetuks; ja c) võtta vastu muu lahendus, mis võtaks arvesse ettevõtjate võrdset kohtlemist.

70.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohta järeldab komisjon kohtupraktikast, mis käsitleb kohustust tagada liidu õiguse tõhusus,(43) et selle kohtu ülesanne on tagada liidu õiguse rikkumise õiguslikud tagajärjed.(44)

71.      Komisjoni hinnangul tuleks vaidlusaluse teenuse osutamise õigust laiendada samadel tingimustel kõikidele ettevõtjatele, kellel on raskusi turule pääsemiseks.(45) Kuna käesolevas kohtuasjas ei ole tegu ettevõtjaga, kellel oleks seda tüüpi raskusi, tuleks järgida ka õiguse üldpõhimõtteid, nimelt õiguskindluse põhimõtet tähtaegade osas.

2.      Õiguslik hinnang

72.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kokkuvõttes teada, kas määratud ettevõtja eelist, mis on antud direktiivi 97/67 artikli 7 lõiget 1 rikkudes, tuleks laiendada ülejäänud postiettevõtjatele, et vältida nende diskrimineerimist.(46) Leian aga, et küsimusele tuleb läheneda nii, et kas praegune kpc artikli 165 lõike 2 kohaldamine, mis hõlmab määratud ettevõtja kaudu saadetud lihtpostisaadetisi, on direktiiviga 97/67 vastuolus.

73.      Eelmises analüüsis ma nimelt väitsin, et liikmesriigi õigusnorm on lubatud direktiivi 97/67 artikli 8 erandiga Poczta Polska kaudu kohtutele saadetavate tähtsaadetiste osas, aga mitte lihtsaadetiste osas.

74.      Sellest eeldusest tuleneb kaks punkti: a) et kpc artikli 165 lõige 2 ei vaja kooskõlalist tõlgendamist seoses nende kohtumenetluste menetlusdokumentidega, mis saadetakse tähitud postiga, sest see liikmesriigi õigusnorm vastab direktiivi 97/67 põhieeldustele; ja b) et vaidlusalune õigusnorm annab määratud ettevõtjale eelise, mis on direktiiviga 97/67 vastuolus, kui seda tõlgendada nii, et see annab sellele ettevõtjale ainuõiguse võtta vastu lihtpostisaadetisi, mis on adresseeritud kohtutele, kellele esitamisega need saadetised oleksid samaväärsed, kui need saadetakse selle ettevõtja kaudu. Sellest tulenevalt ongi teisele eelotsuse küsimusele vastamiseks vaja analüüsida ainult seda teist aspekti.

75.      Ilma et mul oleks kavatsust asuda Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) asemele riigisisese õiguse tõlgendamisel, milleks on pädev ainult tema, usun, et miski ei takistaks tõlgendada kpc artikli 165 lõiget 2 kooskõlas direktiivi 97/67 artikliga 8.(47) Selleks piisaks arvestada, et sõnad „menetlusdokumendi postitamine [määratud ettevõtja] postiasutuses“ piirduvad ainult juhtudega, kus kasutatakse tähitud posti, mitte tavalist posti, sest see on ainus süsteem, mis annab just nimelt seetõttu, et see tagab frankeerimiskuupäeva ametlikkuse, õiguskindluse, mida tsiviilkohtumenetluse õigusnormid nõuavad.(48)

76.      Kui see tõlgendus oleks õige, oleks määratud ettevõtja kohtutele adresseeritud lihtsaadetiste osas ülejäänud postiettevõtjatega võrdsetes tingimustes. Kuid ei võiks minna kaugemale, sest direktiiv 97/67 ei sisene menetlusvaldkonda, vaid jätab menetlusautonoomia põhimõtte alusel liikmesriikide otsustada, kuidas korraldatakse nende kohtutele adresseeritud menetlusdokumentide vastuvõtmine. Muude liidu erinormide puudumisel selles valdkonnas liikmesriigi seadusandja või kohtute ülesanne need kehtestada või olemasolevaid tõlgendada, võttes vastavalt arvesse liidu õiguse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.(49)

77.      Kui, vastupidi, tõlgendus, mida ma pooldan, on riigisisese õiguse kohaselt võimatu, nagu ennustab ette eelotsusetaotluse esitanud kohus, ja Poola seadusandja kpc artikli 165 lõike 2 sisu ei korrigeeri, siis võivad kohtud olla väljakujunenud kohtupraktika alusel(50) kohustatud liikmesriigi õigusnormi osas, milles see on liidu õigusega vastuolus, mitte kohaldama. Kaalul oleva õigusnormi kohaldamata jätmine mõjutaks – kordan – ainult määratud ettevõtjale antud ainuõigust selles, et kohtutele adresseeritud lihtsaadetiste postitamine (postkontoris) on samaväärne [kätte toimetamisega] (kohtule).

78.      Selleks aga, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks niisuguses kohtuvaidluses nagu käesolev direktiivi 97/67 ühe artikliga vastuolus oleva riigisisese õigusnormi pärast seda, kui ta on tuvastanud, et seda ei saa tõlgendada liidu õigusega kooskõlas, kohaldamata jätta, peavad olema täidetud kaks tingimust: a) et see artikkel avaldab vahetut õigusmõju (millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises eelotsuse küsimuses); ja b) et nii väidab seda üksikisik riigi vastu, kes on nimetatud riigisisese õigusnormi sätestanud (mis on kolmanda eelotsuse küsimuse ese).

79.      Kohtupraktikas omistatakse direktiivi sätetele vahetu õigusmõju siis, kui direktiivi sätted on nende sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed. Sel juhul on üksikisikutel õigus neile tugineda liikmesriikide kohtutes riigi vastu, kui riik ei ole riigisisest õigust määratud tähtaja jooksul direktiivile kohandanud või kui on teinud seda ebaõigesti.(51)

80.      Selles kontekstis võiks vähemalt hüpoteetiliselt tunnistada, et kuna direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 esimene lause sisaldab eri- ja ainuõiguste säilitamise või andmise keeldu, näib, et see vastab tingimustele, et see on täpne ja tingimusteta. Sellele keelule iseenesest ei ole seatud mingit tingimust, näiteks, et liikmesriigi seadusandja peab seda hiljem rakendama.

81.      Sellest eeldusest lähtudes ja vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale(52) oleks eelotsusetaotluse esitanud kohus liikmesriigi asutusena kohustatud kaitsma liidu õigusega üksikisikutele antud õigusi, jättes direktiiviga 97/67 vastuolus oleva liikmesriigi õigusnormi kohaldamata.

82.      Kpc artikli 165 lõike 2 osaline kohaldamata jätmine väljenduks selles, et Poczta Polska kaudu postitatud menetlusdokumentide lihtsaadetisi koheldaks tähtaegade arvestuses samamoodi nagu ülejäänud postiettevõtjate saadetisi. Kui vaidlusalune riigisisene õigusnorm sellistel tingimustel kohaldamata jätta, on postiettevõtjad võrdsetes tingimustes, millele viitab asja arutav kohus.

C.      Kolmas eelotsuse küsimus: riigi ametiasutuse tuginemine üksikisiku ees sellele, et riigisisene õigusnorm ei ole direktiiviga 97/67 kooskõlas

1.      Poolte seisukohad

83.      Poola valitsus ei esitanud seisukohti ka selle küsimuse kohta.

84.      Komisjon tuletab meelde, et kooskõlalise tõlgendamise kohustus on kohtutele siduv. Kohtud peavad arvesse võtma kõiki oma riigisiseseid õigusnorme ja neid tõlgendama nii palju kui võimalik kooskõlas direktiivi sisu ja eesmärgiga, et saavutada tulemus, mis vastab taotletud eesmärgile, mis hõlmab oma kohtupraktika võimalikku muutmist.(53)

85.      Niisugust kohustust piiravad õiguse üldpõhimõtted ja asjaolu, et ei ole võimalik nõuda nii tõlgendamist contra legem(54) kui ka kehtestada üksikisikule kohustusi(55) või jätta teda ilma õigustest.(56) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas kpc artikli 165 lõiget 2 tuleb mõista nii, et sellega tagatakse postiettevõtjatele võrdsed võimalused.

86.      Arvestades siiski tõsiseid kahtlusi, mida see kohus avaldas, leiab komisjon, et viidatud kohtupraktika alusel ei või avalik-õiguslik asutus tugineda direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 esimesele lausele, et pääseda menetluseeskirja kohaldamise ebasoodsatest tagajärgedest, kui teine menetlusosaline on üksikisik. See võrduks põhimõtte nemo auditur propriam turpitudinem allegans rikkumisega, sest see asutus saaks liikmesriiki esindava poolena eelise ebaõigest ülevõtmisest.

87.      Viimaseks juhib komisjon tähelepanu võimalusele nii kohaldada vahetult ELTL artiklit 49 ja ELTL artikli 106 lõiget 1, kui direktiivi 97/67 kohaldamisala oleks väiksem kui nende esmase õiguse normide oma, mida direktiiviga rakendatakse,(57) kui ka nõustuda kaudse mõjuga üksikisiku jaoks, mis aga viiks selleni, et vastupidise vahetu vertikaalse õigusmõju puudumist käsitlev kohtupraktika tuleb läbi vaada.(58)

2.      Õiguslik hinnang

88.      Käesolevas kohtuasjas ei ole direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 esimese lause (võimalikule) vahetule õigusmõjule tuginenud üksikisik, kes soovib kasutada talle selle direktiiviga antud õigusi riigi ees. Asi on pigem vastupidi, nagu on märgitud kolmandas eelotsuse küsimuses.

89.      Selle artikli kohaselt võiksid selles sätestatud keelule äärmisel juhul tugineda teised postiteenuste ettevõtjad, kes on Poczta Polska konkurendid. Seevastu ei sisalda see minu arvates mingit sõnastust, millest nähtuks, et see annab õiguse, millele saavad postiteenuste kasutajad kohtus vahetult tugineda.

90.      Aga isegi kui see nii ei oleks, käesolevas kohtuasjas ei ole isik, kes soovib tugineda sellele, et riigisisene menetlusnorm on direktiiviga 97/67 vastuolus, üksikisik, kes esitab nõude riigi vastu, vaid avalik-õiguslik asutus (KRUS), keda eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab „liikmesriiki esindavaks pooleks“. Viimane esitaski kassatsioonikaebuse, kes saaks lõppkokkuvõttes riigile endale omistatavast normatiivsest puudulikkusest kasu.

91.      Selles kontekstis ei või vaieldamatult riiklik üksus nõuda, et liikmesriigi kohus tunnistaks tema õiguslikult soodsat positsiooni (ja samavõrra ebasoodsat üksikisiku jaoks), kuna see tuleb sellest, et liikmesriigi seadus, mille kohus peaks kohaldamata jätma, on direktiivi sätetega vastuolus.

V.      Ettepanek

92.      Esitatud argumentide põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) küsimustele järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et:

–      liikmesriik võib korraldada kohtumenetluste raames kasutatavaid postiteenuseid nii, et ta tunnistab kohtule esitamisega samaväärseks ainult tähtsaadetised, mis on postitatud universaalteenust osutama määratud ettevõtja postiasutustes;

–      sellega on vastuolus see, et liikmesriigi õigusnormiga tunnistatakse lihtpostina frankeeritud menetlusdokumentide esitamise kehtivaks kuupäevaks päeva, millal dokumendid on postitatud universaalteenuse osutaja postiasutuses, välja arvatud kõik ülejäänud postiteenuste osutajad.

2.      Avalik-õiguslik asutus, keda nimetatakse „riiki esindavaks pooleks“, ei või nõuda, et liikmesriigi kohus tunnistaks talle üksikisiku kahjuks õiguslikult soodsat positsiooni, mis tuleneb sellest, et liikmesriigi õigusnorm, mille kohus peaks kohaldamata jätma, on direktiivi sätetega vastuolus.


1      Algkeel: hispaania.


2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71). Seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ (ELT 2008, L 52, lk 3).


3      EÜT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208.


4      Komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiiv liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta (ELT 2006, L 318, lk 17).


5      Dz.U. nr 43, jrk nr 296, muudetud redaktsioonis (Dz.U 2016, nr 1822) (edaspidi „kpc“). Eelotsusetaotlusest nähtub, et kpc artikli 165 lõike 2 praegune redaktsioon jõustus 17. augustil 2013, vastavalt 13. juuni 2013. aasta seadusele, millega muudetakse kpc-d (Ustawa z dnia 13 czerwca 2013 r. o zmianie ustawy – Kodeks postępowania cywilnego) (DZ. U. 2013 r., nr 880). Selles õigusnormis nimetatud mõiste „määratud ettevõtja“ lisati alates 1. jaanuarist 2013 vastavalt 23. novembri 2012. aasta postiseadusele (Ustawa z dnia 23 listopada 2012 r. – Prawo pocztowe; Dz.U. 2012, nr 1529; edaspidi „postiseadus“).


6      Eelotsusetaotlusest nähtub, et Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) kohtupraktika 30. augusti 2002. aasta seaduse, millega kiidetakse heaks 30. augusti 2002. aasta haldusmenetluse seadustik (Ustawa z dnia 30 sierpnia 2002 r. – Prawo o postępowaniu przed sądami administracyjnymi; konsolideeritud redaktsioon; Dz.U. z 2016 r., jrk nr 718 ze zm.), artikli 83 lõike 3 kohta, mille sisu vastab kpc artikli 165 lõike 2 omale, langeb kokku valdava tsiviilkohtupraktikasuunaga. Selleks on seal nimetatud 19. oktoobri 2015. aasta kohtuasja (I OPS 1/15), milles oli siiski ka üks eriarvamus, mis pooldas liidu õiguse arvesse võtmist.


7      23. oktoobri 2015. aasta kohtuasjas (V CZ 40/15), 17. märtsi 2016. aasta kohtuasjas (V CZ 7/16) ja 6. juuli 2016. aasta kohtuasjas (II PZ 14/16) leiti, et Poola õigusnorm on direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 esimese lausega vastuolus, kuna sellega säilitatakse eelised, mis tagasid määratud ettevõtjale lisatulud. Teises 16. novembri 2016. aasta kohtuasjas (III PZP 5/16) märgiti, et on tõsiseid kahtlusi nimetatud õigusnormi kooskõlas liidu õigusega, ja tehti ettepanek seadusandja vajalikuks sekkumiseks.


8      Kirjalike seisukohtade punktid 10 ja 11.


9      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrus kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine“), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT 2007, L 324, lk 79).


10      Kirjalike seisukohtade punktid 16–18.


11      12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus (C‑327/12, EU:C:2013:827).


12      Komisjoni 26. novembri 2015. aasta otsus C(2015) 8236: riigiabi SA.38869 (2014/N) – Poola „Poczta Polskale aastatel 2013–2015 universaalteenuse osutamise kohustuse netokulude eest makstud hüvitis“ (edaspidi „2015. aasta otsus“), eriti punktid 53 ja 72. 2015. aasta otsuse peale on praegu esitatud kaebus Euroopa Liidu Üldkohtule (kohtuasjad T‑282/16 ja T‑283/16).


13      Ta nimetab 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsust SOA Nazionale Costruttori (C‑327/12, EU:C:2013:827, punkt 42), kohtujurist Cruz Villalóni ettepanekut samas kohtuasjas (EU:C:2013:530, punktid 32 ja 33) ja kohtujurist Jacobsi ettepanekut kohtuasjas Ambulanz Glöckner (C‑475/99 P, EU/C/2001:284, punkt 86).


14      Ta osundab 16. novembri 2016. aasta kohtuotsust DHL Express (Austria) (C‑2/15, EU:C:2016:880, punkt 20) ja kohtujurist Mengozzi ettepanekut selles kohtuasjas (EU:C:2016:168, punkt 42).


15      Asja arutav kohus ei küsi selle kohta, kas riigisisest õigusnormi võiks arvata ainuõiguste kategooriasse.


16      Komisjoni teatis konkurentsieeskirjade kohaldamise kohta postisektoris ja teatavate, postiteenustega seotud riiklike meetmete hindamise kohta (98/C 39/02) (EÜT 1998, C 39, lk 2; edaspidi „teatis postiteenuste kohta“).


17      2015. aasta otsuse punkt 3.


18      Nimelt: komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EÜT 2002, L 249, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 178) artikli 1 punkti 6 alapunktis b; komisjoni 20. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/63/EÜ konkurentsi kohta telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turgudel (ELT 2008, L 162, lk 20) artikli 1 punktis 4 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243), artikli 4 punktis 3.


19      Nii kinnitab seda Poola valitsus vastuses teabetaotlusele, mille esitas talle Euroopa Kohus: „vastavalt [postiseaduse] artiklile 17 on kviitungil, mille väljastab määratud ettevõtja postiasutus tähtsaadetise üleandmise kohta […] ametliku dokumendi väärtus“.


20      Vt 2015. aasta otsuse punkt 53: „Granting official power only to confirmations issued by the USP is not only intended to guarantee certainty of postal operations in terms of registered letters, but also means that a delivery made within a legally prescribed time limit may affect the recipient’s legal situation. The indirect benefits on account of the official power of postal stamp become apparent when the sender of a registered item chooses the services of PP because of this aspect, while (s)he would choose another operator if all operators had this right. The benefit is estimated on the basis of market research for individual and institutional clients […]“.


21      2015. aasta otsuses (punkt 72) olid need tulud koguseliselt hinnatud x miljoniks euroks, mille arv on avaldatud redaktsioonis konfidentsiaalsuse põhjustel kustutatud.


22      Jätan kõrvale elemendi „samas geograafilises piirkonnas“, mis ei ole siinkohal oluline, sest see puudutab kogu riigi territooriumi.


23      Direktiiv 2014/25.


24      Tingimusel, et need vastavad postiseaduse artikli 71 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele.


25      Poola valitsuse kirjaliku vastuse järgi on nii sätestatud haldus- ja digiteerimisministri 25. novembri 2013. aasta määruse hankemenetluse kohta universaalteenuse osutamiseks määratud postiettevõtja valimiseks (rozporządzenie Ministra Administracji i Cyfryzacji z dnia 25 listopada 2013 r. w sprawie konkursu na operatora pocztowego wyznaczonego do świadczenia usług powszechnych) (Dz.U. 2013, jrk nr 1466; MAiC määrus) artikli 3 lõike 1 punktis f.


26      Algkeeles kursiivita.


27      Selle redaktsioon on teistes ametlikes keeltes peaaegu identne: „ne portent pas atteinte au droit des États membres“ prantsuse keeles; „shall be without prejudice to Member States’ right to“ inglise keeles; „lasciano impregiudicato il diritto degli Stati membri“ itaalia keeles; „Artikel 7 berührt nicht das Recht der Mitgliedstaaten“ saksa keeles ja „O artigo 7.° não prejudica o direito de os Estados-membros“ portugali keeles.


28      Näiteks 3. septembri 2014. aasta kohtuotsus Deckmyn ja Vrijheidsfonds (C‑201/13, EU:C:2014:2132, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).


29      Vt praeguste artiklite 7 ja 8 eelkäijad ettepaneku: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse postiteenuste arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (KOM(95) 227 (lõplik); EÜT 1995, C 322, lk 22) lk 27 ja 28, artiklid 8 ja 9.


30      Direktiivi ettepaneku põhjendus 15.


31      Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse postiteenuste arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (KOM(95) 227 (lõplik), lk 28 (tol ajal artikkel 9)).


32      Seadusandlik resolutsioon, mis sisaldab arvamust ettepaneku kohta: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse postiteenuste arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (KOM(95) 227) (EÜT 1996, C 152, lk 20).


33      Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (KOM(96) 412 (lõplik)) (EÜT 1996, C 300, lk 4).


34      Nõukogus 29. aprillil 1997 vastu võetud ühine seisukoht (EÜ) nr 25/97, mille eesmärk on vastu võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu … direktiiv 97/…/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1997, C 188, lk 9), lk 23.


35      Vt direktiivi 2008/6 põhjendus 11.


36      Nagu õigesti märgib kohtujurist Mengozzi ettepanekus kohtuasjas DHL Express (Austria) (C‑2/15, EU:C:2016:168), punkt 42.


37      Teatis postiteenuste kohta, punkt 5.2.


38      Vastavalt direktiivi 2008/6 põhjendustele 11–13.


39      8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon (C‑469/11 P; EU:C:2012:705, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi see kohtuotsus puudutab tähtaegu liidu õiguse õiguskaitsevahendite süsteemis, ei näe ma põhjust, miks ei võiks seda mõttekäiku üle kanda riikide kohtusüsteemidele, mille traditsioonidest on liidu õiguse süsteem kahtlemata inspireeritud.


40      Lihtpostisaadetised ei anna samasuguseid garantiisid (sh kuupäeva kohta, millal need ettevõtjale üle anti) nagu tähtsaadetised, mille kviitungeid loetakse ametlikuks dokumendiks. Seega ei vasta need kohtumenetlustega seotud avaliku korra nõuetele.


41      Kohtuistungil kinnitas Poola valitsus, et need ettevõtjad võivad osutada ka tähitud posti teenust, aga ilma kpc artikli 165 lõike 2 eeliseta.


42      Direktiivi 97/67 artikli 4 lõige 2, direktiiviga 2008/6 muudetud redaktsioonis.


43      9. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Simmenthal (106/77, EU:C:1978:49, punkt 16).


44      Vastavalt 10. aprilli 2008. aasta kohtuotsusele Marks & Spencer (C‑309/06, EU:C:2008:211, punkt 61).


45      Ta viitab 10. detsembri 1991. aasta kohtuotsusele Merci convenzionali Porto di Genova (C‑179/90, EU:C:1991:464, punkt 23) ja 19. mai 1993. aasta kohtuotsusele Corbeau (C‑320/91, EU:C:1993:198, punktid 16–19).


46      Selle laiendamise aluseks oleks asja arutava kohtu sõnul põhimõtted, „mis on sarnased nendega, mis nähtuvad Euroopa Kohtu 21. juuni 2007. aasta kohtuotsusest Jonkman jt (C‑231/06–C‑233/06, EU:C:2007:373)“, s.o diskrimineerimiskeelu põhimõtted.


47      Asja arutav kohus selgitab eelotsusetaotluse punktides 31–33, kuidas valdava kohtupraktika järgi „ei ole võimalik tõlgendada [seda artiklit] kooskõlas liidu õigusega“.


48      Vastuses Euroopa Kohtu küsimustele kinnitas Poola valitsus, et postiseadus (artikkel 17) annab „ametliku dokumendi väärtuse“ ainult tähitud posti kviitungile, mille on väljastanud määratud ettevõtja, ja et „tähitud posti kasutamine on väljakujunenud ja harilik määratud ettevõtja kaudu menetlusdokumentide saatmise viis. See viis (vastupidi lihtsaadetisele) tagab võimaluse tõendada, et saatja on menetlustähtaegadest kinni pidanud“.


49      Vt 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Diallo (C‑246/17, EU:C:2018:499, punktid 58 ja 59 ja seal viidatud kohtupraktika).


50      6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Philips Electronics UK (C‑18/11, EU:C:2012:532, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).


51      15. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Association de médiation sociale (C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 31).


52      6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Philips Electronics UK (C‑18/11, EU:C:2012:532, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).


53      Ta viitab 13. novembri 1990. aasta kohtuotsusele Marleasing (C‑106/89, EU:C:1990:395, punkt 8); 15. jaanuari 2014. aasta kohtuotsusele Association de médiation sociale (C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 38) ja 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsusele DI (C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 33).


54      Viitega 15. jaanuari 2014. aasta kohtuotsusele Association de médiation sociale (C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 39) ja 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsusele DI (C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 32).


55      26. septembri 1996. aasta kohtuotsus Arcaro (C‑168/95, EU:C:1996:363, punkt 42).


56      15. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Association de médiation sociale (C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 36).


57      Kooskõlas direktiivi 97/67 põhjendusega 41, mida kohaldatakse, ilma et see piiraks aluslepingu normide kohaldamist.


58      Ta viitab muu hulgas 26. septembri 2000. aasta kohtuotsusele Unilever (C‑443/98; EU:C:2000:496, punkt 51).