Language of document : ECLI:EU:C:2018:974

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MICHAL BOBEK

esitatud 29. novembril 2018(1)

Kohtuasi C347/17

A

B

C

D

E

F

G

versus

Staatssecretaris van Economische Zaken

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Rotterdam (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad))

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 853/2004 – Määrus (EÜ) nr 854/2004 – Loomset päritolu toidu hügieen – Kodulinnud – Tapamajade kohustused pärast siseelundite eemaldamist – Laad ja sisu – Rümpade puhastamine – Mõiste „saastumine“ – Nähtav või nähtamatu saaste rümbal – Saastumine fekaalide, sapi ja pugusisaldisega – Kontrollid – Ametnike volitused






I.      Sissejuhatus

1.        Mitme kontrolli põhjal trahvisid Madalmaade ametiasutused seitset tapamajapidajat selle eest, et nad ei järginud liikmesriigi ja liidu õigusakte loomset päritolu toidu kohta. Kontrollid viidi läbi sellel tapamenetluse etapil, mis järgneb kodulindude siseelundite eemaldamisele ja nende puhastamisele ning eelneb jahutamisele. Paljudelt rümpadelt leiti nähtavat saastet: fekaale, sappi või pugusisaldist.

2.        Asjaomased linnutapamajad vaidlevad vastu sellele, kuidas kontrollid läbi viidi, ning järeldustele, millele liikmesriigi ametiasutused oma menetlustes on jõudnud. Seoses sellega palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada kodulinnusektori tapamajadele liidu õigusnormidest tekkivate kohustuste laadi ja sisu, sealhulgas küsimustes, mis laadi saastet tuleb tapamenetluse käigus vältida ja millised volitused annab liidu õigus veterinaarametnikele kontrolli läbiviimiseks tapamenetluse käigus.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Määrus (EÜ) nr 853/2004

3.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (edaspidi „määrus nr 853/2004“),(2) artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[t]oidukäitlejad peavad järgima II ja III lisa asjakohaseid sätteid“.

4.        III lisa II osas on sätestatud konkreetsed nõuded lindude ja jäneseliste liha suhtes. II peatükis on selle sektori tapamajade kohta ette nähtud:

„Toidukäitlejad peavad tagama, et nende tapamajade konstruktsioon, põrandaplaan ja sisseseade, kus tapetakse linde või jäneselisi, vastavad järgmistele tingimustele.

[…]

2.      Liha saastamise vältimiseks peavad nad:

a)      omama piisaval arvul ruume vastavalt teostatavate operatsioonide arvule;

b)      omama eraldi ruumi siseelundite eemaldamiseks ja täiendavaks korrastamiseks, […]

c)      tagama järgmiste toimingute eraldatuse ruumis või ajas:

i)      uimastamine ja tapmine;

ii)      kitkumine või nülgimine ja mis tahes kuumtöötlemine ja

iii)      liha lähetamine;

[…]

e)      omama tapaliine (kui käitatakse), mis on kavandatud pidevtapaprotsessiks ja vältimaks tapaliini erinevate osade ristsaastumist. Kui samades ruumides käitatakse enam kui üht tapaliini, peavad liinid olema piisavalt eraldatud ristsaastamise vältimiseks.

[…]“.

5.        III lisa II jao IV peatükis on sätestatud rida tapahügieeniga seotud nõudeid, mida kodulinnusektori tapamajade käitajad peavad täitma:

„[…]

5.      Uimastamine, veretustamine, nülgimine või kitkumine, siseelundite eemaldamine ja muu korrastamine tuleb läbi viia asjatu viivituseta ning liha saastumist vältivalt. Eelkõige tuleb võtta meetmeid, et vältida seedetrakti sisu pudenemist siseelundite eemaldamise ajal.

[…]

7.      Pärast tapajärgset kontrolli:

a)      inimtoiduks kõlbmatud osad tuleb esimesel võimalusel eemaldada ettevõtte puhtalt poolelt;

[…]

c)      rümba külge jäävad siseelundid või siseelundite osad, välja arvatud neerud, tuleb esimesel võimalusel ja kui võimalik täielikult eemaldada, välja arvatud kui pädev asutus annab teistsuguse loa.

8.      Pärast kontrollimist ja siseelundite eemaldamist tuleb tapetud loomad puhastada ning esimesel võimalusel jahutada kuni 4 °C, välja arvatud kui liha lõigatakse veel soojana.

9.      Rümpade sukeljahutamisel võetakse arvesse järgmist:

a)      Tuleb võtta kõik ettevaatusabinõud rümpade saastamise vältimiseks, võttes arvesse selliseid parameetreid nagu rümba kaal, vee temperatuur, vee vooluhulk ja ‑suund ning jahutamisaeg.

[…]“

2.      Määrus (EÜ) nr 854/2004

6.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks (edaspidi „määrus nr 854/2004“),(3) põhjenduses 8 on märgitud: „Liha tootmise ametlikud kontrollid on vajalikud, tõendamaks, et toidukäitlejad täidavad hügieenieeskirju ning järgivad ühenduse õigusaktides sätestatud kriteeriume ja eesmärke. Nimetatud ametlikud kontrollid peaksid hõlmama toidukäitlejate tegevuste kontrollimist ja erilisi kontrolle, kaasa arvatud toidukäitlejate enda kontrollide auditeerimisi.“

7.        Artikli 4 lõikest 3 tulenevalt kuuluvad ametliku kontrolli hulka:

„a)      heade hügieenitavade ning ohuanalüüsil ja kriitilistel kontrollpunktidel (HACCP) põhinevate menetluste auditeerimised;

b)      artiklites 5–8 nimetatud ametlikud kontrollid ja

c)      lisades täpsustatud konkreetsed auditeerimisülesanded.“

8.        Artiklis 5 on sätestatud: „Liikmesriigid tagavad, et värske liha ametlikud kontrollid viiakse läbi I lisa kohaselt.

1. Riiklik veterinaararst teostab I lisa II peatüki I jao üldiste nõuete ja IV jao erinõuete kohaselt värsket liha turule viivates tapamajades, ulukiliha töötlemisettevõtetes ja lihalõikusettevõtetes inspekteerimisülesandeid, mis käsitlevad eelkõige järgmist:

a)      toiduahelat käsitlev teave;

b)      tapaeelne kontroll;

c)      loomade heaolu;

d)      tapajärgne kontroll;

e)      määratletud riskiteguriga materjal ja muud loomsed kõrvalsaadused, ja

f)      laboratoorne kontroll.“

9.        I lisa I jaos on ette nähtud riikliku veterinaararsti ülesanded värske liha sektoris. Muu hulgas on selle jao I peatükis ette nähtud auditeerimisülesanded ja II peatükis kontrolliülesanded.

10.      I peatüki punkti 2 alapunktis b on sätestatud: „Lisaks artikli 4 lõike 5 HACCP-süsteemil põhinevate menetluste auditeerimise üldnõuetele kontrollib riiklik veterinaararst, et käitlejate menetlused tagavad võimaluste piires, et […] liha ei ole fekaalselt või muul viisil saastunud […]“.

11.      II peatüki D osas on ette nähtud, kuidas tuleb läbi viia tapajärgne kontroll:

„1.      Rümpade ja nendega kaasasoleva rupsi suhtes viiakse pärast tapmist viivitamata läbi tapajärgne kontroll. Uuritakse kõiki välispindasid. Rümpade ja rupsi minimaalne käitlemine või tehnilised erivahendid võivad osutuda vajalikuks selleks otstarbeks. Erilist tähelepanu pööratakse zoonootiliste haiguste ja OIE A‑nimekirjas ning vajaduse korral OIE B‑nimekirjas olevate haiguste avastamisele. Tapmisliini kiirus ja kohapeal oleva kontrolli läbiviiva personali hulk on sellised, et kontrolli võib nõuetekohaselt läbi viia.

2.      Lisauuringuid, nt rümba osade ja rupsi palpeerimine ja sisselõiked ning laborikatsed, viiakse läbi siis, kui neid peetakse vajalikuks […]

[…]

4.      Kontrolli käigus peab võtma kasutusele ettevaatusabinõud selle tagamiseks, et nt palpeerimisel, lõikamisel või sisselõikel põhjustatud liha saastumine oleks võimalikult väike.

[…]“.

12.      I lisa II jao V peatükis on sätestatud eeskirjad liha käsitlevate otsuste kohta, mis tuleb pärast kontrolli teha. Muu hulgas on punkti 1 alapunktis s sätestatud, et „[l]iha tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks, kui […] selles on näha mustus, fekaalne või muu saastumine“.

13.      I lisa IV jao V peatüki B osas on konkreetselt kodulindude tapajärgse kontrolli kohta sätestatud:

„1.      Kõik linnud läbivad tapajärgse kontrolli I ja III jao kohaselt. Lisaks sellele viib riiklik veterinaararst isiklikult läbi järgmised kontrollid:

a)      representatiivsesse valimisse kuuluvate lindude sisikonna ja kehaõõnsuste igapäevane kontrollimine;

b)      iga sama päritoluga lindude partiist juhuslikult valitud, tapajärgse kontrolli järel inimtoiduks kõlbmatuks tunnistatud lindude osade või tervete lindude üksikasjalik kontroll, ja

c)      kõik täiendavad uuringud, mis osutuvad vajalikuks, kui on alust kahtlustada, et kõnealuste lindude liha võib olla inimtoiduks kõlbmatu.“

3.      Määrus (EÜ) nr 882/2004

14.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda‑ ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (edaspidi „määrus nr 882/2004“),(4) artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et „[a]metlikke kontrolle tehakse sööda või toidu ning loomade ja loomsete saaduste tootmise, töötlemise ja turustamise mis tahes etapis“.

15.      Artikli 10 lõikes 1 on ette nähtud, et „[a]metlike kontrollidega seotud ülesandeid täidetakse üldiselt kasutades asjakohaseid kontrollimeetodeid ja ‑võtteid, näiteks järelevalvet, seiret, kontrollimist, auditit, ülevaatusi, proovide võtmist ja analüüside tegemist“.

4.      Määrus (EÜ) nr 852/2004

16.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (edaspidi „määrus nr 852/2004“)(5) artikli 2 lõike 1 punktis f on „saastumine“ määratletud kui „ohu olemasolu või levimine“.

17.      Artikkel 5 käsitleb ohuanalüüsi ja kriitilisi kontrollpunkte (HACCP):

„1.      Toidukäitlejad kehtestavad, rakendavad ja haldavad alalist HACCP põhimõtetel põhinevat menetlust või menetlusi.

2.      Lõikes 1 osutatud HACCP põhimõtted koosnevad järgmisest:

a)      ohtude kindlakstegemine, mida tuleb vältida, mis tuleb kõrvaldada või vähendada vastuvõetavale tasemele;

b)      kriitiliste kontrollpunktide kindlaksmääramine etapis või etappides, kus kontroll on ohu vältimiseks, kõrvaldamiseks või vajalikule tasemel vähendamiseks hädavajalik;

c)      kriitiliste piiride kehtestamine kriitilistes kontrollpunktides, mis eraldavad kindlakstehtud ohtude vältimise, kõrvaldamise ja vähendamise korral vastuvõetava ja mittevastuvõetava piirkonna;

[…]“.

5.      Määrus (EÜ) nr 178/2002

18.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (edaspidi „määrus nr 178/2002“ või „toidualaste õigusnormide üldmäärus“),(6) artikli 3 punktis 14 on „oht“ määratletud kui „toidu või sööda bioloogiline, keemiline või füüsikaline mõjur või seisund, mis võib avaldada kahjulikku mõju tervisele“.

19.      Artiklis 14 on sätestatud toiduohutusnõuded:

„1.      Toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu.

2.      Ohutuks ei saa pidada toitu, mis on

a)      tervisele kahjulik;

b)      inimtoiduks kõlbmatu.

3.      Toidu ohutuse üle otsustades võetakse arvesse:

a)      toidu tavapäraseid kasutustingimusi tarbija poolt ning igal tootmis-, töötlemis‑ ja turustamisetapil ning

b)      tarbijale antavat teavet, kaasa arvatud etiketiandmed ja muu tarbijale üldiselt kättesaadav info konkreetse toidu või toidukategooria tervistkahjustava toime ärahoidmise kohta.

4.      Toidu tervistkahjustava toime üle otsustamisel võetakse arvesse:

a)      kõnealuse toidu võimalik kohene ja/või lühiajaline ja/või pikaajaline mõju mitte ainult tarvitava isiku, vaid ka järgmiste põlvkondade tervisele;

b)      võimalik kumulatiivne toksiline mõju;

c)      konkreetse tarbijarühma tervise teatavad nõrgad kohad, kui toit on ette nähtud kõnealusele tarbijarühmale.

5.      Toidu inimtoiduks tarvitamise kõlblikkuse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta, kas toit on selle kavandatud kasutuseks inimtoiduks sobimatu seetõttu, et on saastunud kas võõrkehade või muuga või mädanemise, riknemise või lagunemise teel.“

B.      Liikmesriigi õigus

1.      Loomapidamise seadus

20.      19. mai 2011. aasta seaduse, milles sätestatakse loomapidamise eeskirjade ja sellega seotud küsimuste integreeritud raamistik (Wet van 19 mei 2011, houdende een integraal kader voor regels over gehouden dieren en daaraan gerelateerde onderwerpen; edaspidi „loomapidamise seadus“(7)) artikli 6.2 lõikes 1 on sätestatud: „Üldise määrusega või üldise määruse alusel või ministri määrusega nimetatud EL määruste sätteid, mis puudutavad küsimusi, mille suhtes kohaldatakse käesolevat seadust, on keelatud rikkuda.“

21.      Vastavalt loomapidamise seaduse artiklile 8.7 võib Minister van Economische Zaken (majandusminister) määrata haldustrahvi isikule, kes paneb toime rikkumise selle seaduse artikli 8.6 lõike 1 tähenduses.

2.      Loomsete saaduste määrus

22.      Majandusministri 7. detsembri 2012. aasta määruse nr WJZ/12346914, millega kehtestatakse eeskirjad loomsetele saadustele (Regeling van de Minister van Economische Zaken van 7 december 2012, nr WJZ/12346914, houdende regels met betrekking tot dierlijke producten; edaspidi „loomsete saaduste määrus“(8)), artikli 2.4 lõikes 1 on sätestatud:

„EL määruste sätted seaduse artikli 6.2 lõike 1 tähenduses on:

[…]

d)      määruse (EÜ) nr 853/2004 artikkel 3, artikli 4 lõiked 1–4, samuti artikkel 5 ja artikli 7 lõige 1.

[…]“.

III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused

23.      Nederlandse Voedsel‑ en Warenautoriteit (Madalmaade toiduainete ja tarbekaupade amet, edaspidi „NVWA“) alustas 2015. aastal suurte linnutapamajade riskipõhist kontrollimist. Sedalaadi kontroll hõlmab nendes tapamajades iga päev paljude proovide võtmist. Kolmel korral iga vahetuse jooksul kontrollitakse tapaliinilt võetud 50 rümpa.

24.      Põhikohtuasjas on kaebused esitanud seitse äriühingut, kes peavad Madalmaades linnutapamaju. Kontrollide käigus, mida NVWA viis läbi kaebajate ruumides, leiti saastunud rümpasid. Need kontrollid viidi läbi nn siseelundite eemaldamise liini (etapp, milles eemaldatakse seedetrakt ja pugu) lõpus, enne jahutamist. Kontrollimise käigus vaadati rümbad välis‑ ja seespidiselt üle, tõstes vahel ka rasvkudet. Leiti kolmesugust saastet: fekaale (mida on nimetatud ka sõnnikuks või soolesisaldiseks), pugusisaldist (viljaterade osad või kestad) ja sappi.

25.      Esimesel kahel korral, kui rikkumine tuvastati, saadeti kaebajatele kirjalikud hoiatused. Kolmandal rikkumise tuvastamisel kehtestati kaebajate suhtes parandusmeetmed nõudega, et nad HACCP-toiminguid korrigeeriksid. Samuti määrati igale kaebajale rahatrahv summas 2500 eurot 27. novembri, 11. detsembri ja 18. detsembri 2015. aasta otsustega.

26.      Kaebajad esitasid nende otsuste peale vaided Staatssecretaris van Economische Zaken’ile (majandusasjade riigisekretär; edaspidi „vastustaja“). Vastustaja jättis 29. aprilli, 2. mai ja 3. mai 2016. aasta otsustega (edaspidi „vaidlustatud otsused“) kaebajate vaided põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

27.      Seejärel pöördusid kaebajad vaidlustatud otsuste peale kaebustega Rechtbank Rotterdami (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad). Muu hulgas vaidlevad kaebajad vastu sellele, et määratud trahvid on seotud saastega, mis ilmnes nn toiduvalmiks muutmise liinil. Siiski oleks liiga „vara“ uurida, kas rümpadel ilmneb selles etapis saaste jälgi, ja nende ilmnemise korral määrata karistus. Kaebajad ei ole nõus ka sellega, et fekaalid, pugusisaldis ja sapp võivad saastumist põhjustada. Samuti peavad nad küsitavaks seda, kuidas kontroll läbi viidi.

28.      Nendel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel otsustas Rechtbank Rotterdam (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

„1.      Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (ELT 2004, L 139, lk 55; ELT eriväljaanne 03/45, lk 14), III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et linnu rümbal ei tohi pärast siseelundite eemaldamist ja puhastamist esineda mingisugust nähtavat saastet?

2.      Kas [määruse nr 853/2004] III lisa II jao IV peatüki punktid 5 ja 8 hõlmavad saastumist fekaalide, sapi ja pugusisaldisega?

3.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: kas sellisel juhul tuleb [määruse nr 853/2004] III lisa II jao IV peatüki punkti 8 tõlgendada nii, et puhastamine peab toimuma vahetult pärast siseelundite eemaldamist, või võib nähtava saaste eemaldamine toimuda nimetatud sätte kohaselt ka jahutamise või tükeldamise või pakendamise ajal?

4.      Kas pädeval asutusel on [määruse nr 854/2004] I lisa I jao II peatüki D osa punkti 1 kohaselt lubatud kontrollimise käigus eemaldada rümpasid tapaliinilt ning kontrollida rümba välis‑ ja sisepindadel, samuti rasvkoe all nähtava saaste esinemist?

5.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav ning seega tohib linnu rümbal esineda nähtavat saastet: kuidas tuleb sellisel juhul tõlgendada [määruse nr 853/2004] III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8? Mil viisil saavutatakse sellisel juhul viidatud määruse eesmärk, nimelt tagada rahvatervise kõrgetasemeline kaitse?“

29.      Kaebajad, Taani, Saksamaa, Madalmaade ja Soome valitsus ning komisjon on esitanud oma kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis peeti 4. oktoobril 2018, esitasid kaebajad, Taani ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon oma suulised seisukohad.

IV.    Hinnang

30.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viie küsimuse keskmes on sisuliselt kolm teemat. Esimene puudutab määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktis 5 (edaspidi „punkt 5“) kasutatud mõiste „saastumine“ ulatuse tõlgendamist (teine ja viies küsimus ning osalt ka esimene küsimus). Teine teema on seotud sama lisa punktis 5 ja ka punktis 8 (edaspidi „punkt 8“) kehtestatud kohustuste laadi ja sisuga selles osas, mis puudutab linnutapamaju ja konkreetset tapamenetluse etappi, mille käigus tuleb need kohustused täita (kolmas küsimus ja osalt ka esimene küsimus). Kolmas teema puudutab ametlikku kontrolli, mille kaudu tuleb hinnata nende eri kohustuste täitmist (neljas küsimus ja osalt ka esimene küsimus).

31.      Eelistan käesolevas ettepanekus käsitleda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi nendes tõstatatud eraldi probleemide kontekstis: (A) mida täpselt tuleb ametiasutustel menetluses kontrollida; (B) millal see kontroll tuleb menetluse käigus läbi viia; ning (C) kes peab selle kontrolli läbi viima ja millisel õiguslikul alusel. Olles käesolevas kohtuasjas tekkinud põhiküsimusi nõnda hinnanud, olen seisukohal, et vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsetele küsimustele saab üpris selgeks (D).

A.      Mis on „saastumine“?

32.      Punktis 5 on ette nähtud: „Uimastamine, veretustamine, nülgimine või kitkumine, siseelundite eemaldamine ja muu korrastamine tuleb läbi viia asjatu viivituseta ning liha saastumist vältivalt. Eelkõige tuleb võtta meetmeid, et vältida seedetrakti sisu pudenemist siseelundite eemaldamise ajal.“(9)

33.      Punktis 8 on sätestatud: „Pärast kontrollimist ja siseelundite eemaldamist tuleb tapetud loomad puhastada ning esimesel võimalusel jahutada kuni 4 °C, välja arvatud kui liha lõigatakse veel soojana.“

34.      Käesolevas alajaos käsitlen kõigepealt küsimust, kas punktid 5 ja 8 hõlmavad ainult nähtavat saastet, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus on nimetanud oma küsimuste sõnastuses üksnes seda konkreetset laadi saastet (1). Seejärel analüüsin punktis 5 viidatud saastumise allikaid, iseäranis seda, kas saastumine saab olla põhjustatud fekaalidest, sapist ja pugusisaldisest (2).

1.      Nähtav ja nähtamatu saaste

35.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimuste, eeskätt esimese küsimuse sõnastuses piirdunud „nähtava saastega“. Saan aru, et see konkreetne ja üsna kitsas fookus tuleneb põhikohtuasja faktiliste asjaolude kontekstist. Puudutab ju käesolev juhtum ainult nähtavat saastet kodulinnurümpadel.

36.      Ent kuna taotletakse liidu õiguse mõiste „saastumine“ üldist(atud) tõlgendust, on kõigepealt vaja selgitust.

37.      Minu arvates ei ole põhjust nähtavat saastet määruse nr 853/2004 kohaldamisel kodulindude suhtes eraldi esile tõsta. Nagu kõik kohtuistungil osalenud nõustusid, kuuluvad punkti 5 ja selle loogilise tagajärjena ka punkti 8 kohaldamisalasse nii nähtav kui ka nähtamatu saaste. See tuleneb nende sätete sõnastusest, kontekstist ja eesmärgist.

38.      Esiteks, mis puudutab punktide 5 ja 8 sõnastust, tuleb kõigepealt tähele panna, et kumbki eelotsusetaotluse esitanud kohtu tsiteeritud säte ei piirdu oma vastavas kohaldamisalas ainult nähtava saastega. Punktis 8 ei ole seda mõistet otsesõnaliselt kasutatud. Punktis 5 on viidatud saastumisele üldiselt, eristamata nähtavat saastet nähtamatust.

39.      Teiseks, kui vaadata asjaolusid süstemaatiliselt, näib, et määruses nr 853/2004 on nähtavat saastumist sõnaselgelt nimetatud ainult ühel korral, nimelt kodukabiloomade puhul.(10) Seega, kui liidu seadusandja oleks soovinud kasutada seda mõistet kitsalt, oli tal võimalus teha seda sõnaselgelt, kui sellist eristamist oleks nähtavasti olnud tarvis. Kodulindude osas sellist piirangut seevastu ette nähtud ei ole.

40.      Kolmandaks toetab seda tõlgendust veelgi punktide 5 ja 8 süsteemne lugemine mitte ainult määruse nr 853/2004 raames, vaid ka ulatuslikumalt, muude õigusaktide puhul. On ju mitmes viimati nimetatud määruse sättes viidatud linnutapamajade kohustusele vältida saastumist, täpsustamata, mis laadi saastumist. Näiteks peavad tapamajad liha saastamise vältimiseks tagama tapamenetluse eri etappide füüsilise ja ajalise eraldatuse.(11) Rümpade sukeljahutamisel tuleb võtta kõik ettevaatusabinõud rümpade saastamise vältimiseks.(12) Lisaks määrusele nr 853/2004, mis käsitleb spetsiifiliselt loomset päritolu toitu, on toiduainete hügieeni üldiselt käsitleva määruse nr 852/2004 artikli 2 lõike 1 punktis f määratletud „saastumine“ kui „ohu olemasolu või levimine“.(13) „Oht“ omakorda on toidualaste õigusnormide üldisi põhimõtteid kehtestava määruse nr 178/2002 artikli 3 punktis 14 määratletud laialt kui „toidu või sööda bioloogiline, keemiline või füüsikaline mõjur või seisund, mis võib avaldada kahjulikku mõju tervisele“.

41.      Neljandaks ja viimaseks viitab ka määruse nr 853/2004 üldine eesmärk sellele, et nimetatud mõiste hõlmab igasugust, nii nähtavat kui ka nähtamatut saastet. Põhjenduse 9 kohaselt on selle määruse eesmärk tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse toiduohutuse valdkonnas. Siiski oleks raske väita, et niisugune kõrge tase saavutatakse ainuüksi nähtavale saastele keskendudes. Vahest veel enam on see nii kodulindude osas, kus saaste tuleneb, nagu kaebajad on märkinud, peamiselt nahast, kintsudest ja sulestikust ning on tegelikult tõenäoliselt nähtamatu.

42.      Niisiis olen seisukohal, et punktis 5 sätestatud kohustus hoida ära liha saastumine hõlmab nii nähtavat kui ka nähtamatut saastet.

2.      Fekaalid, sapp ja pugusisaldis

43.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus puudutab kolme võimalikku (nähtava) saaste allikat, mida linnutapamajadel tuleb vältida. Kas fekaalid, sapp ja pugusisaldis kuuluvad punkti 5 – koostoimes punktiga 8 – kohaldamisalasse?

44.      Kaebajate sõnul on vastus eitav. Muu hulgas, mis puudutab sappi, ei saa seda pidada saasteks, sest mikrobioloogilises mõttes on see steriilne. Ka pugusisaldist ei saa saasteks liigitada, sest see ei ole mao‑ ega soolesisaldise osa ega kuulu seega punkti 5 kohaldamisalasse.

45.      Madalmaade valitsus, samuti Taani, Saksamaa ja Soome valitsus ning komisjon väidavad, et fekaalid, sapp ja pugusisaldis võivad kõik olla saaste, sest need kõik on osa „seedetraktist“, mis on enamikus punkti 5 keeleversioonides – ehkki mitte hollandikeelses – kasutatud mõiste.

46.      Olen nõus. Fekaale, sappi ja pugusisaldist rümbal saab pidada määruse nr 853/2004, sealhulgas punkti 5 tähenduses saasteks.

47.      Esiteks ei ole punktis 5 selgelt määratletud, millised võivad olla saastumise allikad. Ent selles punktis sisalduva õigusnormi ülesehitus viitab, et seedetrakti sisu pudenemine siseelundite eemaldamise ajal on seotud liha saastumisega. On ju punkti 5 esimeses lauses üldiselt nõutud, et tapamenetluse etapis rümba „toiduvalmiks“ muutmise eri toimingud tuleb sooritada liha saastumist vältivalt, teises lauses aga konkreetselt ette nähtud meetmete võtmine selleks, et „vältida seedetrakti sisu pudenemist siseelundite eemaldamise ajal“. Seega on üpris ilmne, et seedetrakti sisu peeti liha saastumise allikaks, mis selgitab nõuet vältida selle pudenemist.

48.      Teiseks, mis puudutab konkreetset mõistet „seedetrakti sisu“, on eelotsusetaotluse esitanud kohus, nagu ka teised Euroopa Kohtu menetluse osalised, osutanud sellele, et punkti 5 teise lause eri keeleversioonide vahel on erinevusi. Hollandi‑ ja saksakeelne versioon näivad olevat kitsama ulatusega, sest need viitavad üksnes mao‑ ja soolesisaldisele,(14) enamik teisi keeli(15) aga viitavad seedetrakti sisule laiemalt.

49.      Euroopa Kohtu sellekohase praktika kohaselt välistab kõikide liidu keelte võrdne autentsus keeleversioonide erinevuse korral õigusakti ühe keeleversiooni eraldiseisva käsitlemise. Arvesse tuleb võtta kõnealuste sätete üldist ülesehitust ja eesmärki, eeskätt kõikides ülejäänud ametlikes keeltes koostatud versioone.(16)

50.      Lihtsast loogikast tulenevalt, võttes arvesse, kuidas tapamenetlus läbi viiakse, peaksin tõesti üsna kummaliseks, kui liidu seadusandja soovis – selle sätestamisel, mida ei tohi rümpadele pudeneda – kodulinnurümbast äsja valimatult eemaldatud eri elundite sisaldist eristada. Sellepärast tuleb punkti 5 minu arvates tõlgendada nii, et selle kohaselt on tapamajad kohustatud siseelundite eemaldamise ajal võtma meetmeid, et vältida „seedetrakti sisu“ pudenemist rümpadele. Selle laia mõiste tavatähendus hõlmab mitte ainult kõiki seedetraktiga seotud elundeid alates suust kuni pärakuni, vaid ka nende sisaldist. Seega hõlmab punkt 5 igal juhul maksa (ja sappi), soolestikku (ja fekaale) ning pugu (ja selle sisaldist).

51.      Kolmandaks ja nagu juba eespool märgitud,(17) soovis liidu seadusandja toetada kõrgetasemelist toiduohutust, käsitades mõistet „saastumine“ laialt, nii et see tähendab toidu või sööda bioloogilist, keemilist või füüsikalist mõjurit või seisundit, mis võib avaldada kahjulikku mõju tervisele. Selle poolest võivad kolm eespool mainitud võimalikku saasteallikat sisaldada baktereid, nagu on argumenteerinud Madalmaade valitsus.

52.      Neljandaks ja viimaseks, mis puudutab ehk tervet mõistust – eeldusel, et seda ei ole kõnealusest õigusvaldkonnast eemaldatud nagu siseelundeid –, kaldun nõustuma Taani valitsusega, et vaevalt saab mõistet „saastumine“ taandada sellele, et toiduaine on tervisele kahjulik. Toiduaine saastumine peab hõlmama ka lihtsalt sellist olukorda, kus liha ei sobi inimesele toiduks,(18) isegi kui selle söömise tagajärjel ei pruugi kohe tekkida toidumürgistust või muud otsest tervisekahju. Niisiis, isegi kui rümp, milles on fekaale, sappi või pugusisaldist, ei osutunud mikrobioloogilisel tasandil otseselt tervisele kahjulikuks, nagu kaebajad on väitnud, võib siiski julgelt eeldada, et niisugune liha ei sobi (tavalisele) inimesele toiduks, kui ehk jätta arvestamata vaid need gurmaanid, kellel on väga omapärane maitse.

53.      Kokkuvõttes tuleb määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkti 5 tõlgendada nii, et see kehtib ka fekaalide, sapi ja pugusisaldisega saastumise kohta.

B.      Millised kohustused ja millises tapamenetluse etapis?

54.      Oma esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, mis laad ja mis sisu on määrusega nr 853/2004 linnutapamajadele kehtestatud kohustustel seoses (nähtava) saastega. Kas punktides 5 ja 8 on nõutud, et kodulinnurümbal ei tohi pärast siseelundite eemaldamist ja puhastamist esineda mingisugustki (nähtavat) saastet? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmandas küsimuses sisuliselt teada, millal peab puhastamine tapamenetluses toimuma. Eeskätt, kas see peab toimuma vahetult pärast siseelundite eemaldamist või võib toimuda hilisemas etapis, vahest ka jahutamise, tükeldamise või pakendamise ajal?

55.      Nendes küsimustes tuleb Euroopa Kohtul analüüsida kahte omavahel tihedalt seotud aspekti. Esiteks, milline kohustus on pandud linnutapamajadele seoses saastumisega ja kas selle kohustuse laad muutub tapamenetluse käigus? Teiseks, millal tuleb punktis 8 ette nähtud konkreetne puhastamistoiming sooritada?

56.      Käesolevas jaos selgitan, 1) miks selle kohustuse ulatus ja laad tapamenetluse etapist olenevalt varieerub ja 2) miks punktis 8 ette nähtud puhastamine peab toimuma pärast tapajärgset kontrolli ja siseelundite eemaldamist, kuid enne jahutamist.

1.      Milline kohustus (millised kohustused)?

57.      Kaebajate sõnul lasub linnutapamajadel kogu tapamenetluse käigus nö vahenditega seotud kohustus (kõige endast oleneva tegemiseks). Kuna seedetrakti sisu pudenemist siseelundite eemaldamise ajal on võimatu täielikult ära hoida, on tapamajad kohustatud tegema kõik endast oleneva, et vältida liha saastumist. See kohustus kehtib siseelundite eemaldamise etapis, aga ka puhastamise etapis. Nii ei saa punkti 5 või 8 alusel eeldada, et pudenemist ei toimugi ja rümbad on toiduvalmiks muutmise ahela lõpus enne jahutamist täiesti puhtad; sellel seisukohal on ka eelotsusetaotluse esitanud kohus. Punktis 8 ei ole ette nähtud ühtegi konkreetset tulemust (nagu „nähtava saaste puudumine“) pärast puhastamist. Kaebajad on märkinud, et nähtavaid saaste jääke saab eemaldada ka hiljem, tükeldamise või pakendamise ajal, nii et neile ei saa selles suhtes panna tulemusega seotud ranget kohustust („nulltolerants“) pärast siseelundite eemaldamist ja puhastamist ning enne jahutamist. Nende väitel on nii kõrge taseme nõudmine tapaliini kiiruse tõttu mehaanilises protsessis tehniliselt ebarealistlik. Pealegi ei ole nõudel, et nähtav saaste tuleb kõrvaldada pärast siseelundite eemaldamist ja enne jahutamist, teaduslikku alust, sest tavaliselt võib saastumine toimuda varemgi, kodulindude kitkumise ajal.

58.      Teised Euroopa Kohtu menetluse osalised eristavad – mõne väikese variatsiooniga – tapamajade kohustusi siseelundite eemaldamise ajal nende kohustustest puhastamise ajal. Ühest küljest tuleb siseelundid eemaldada hoolikalt, et vältida saastumist. Teisest küljest peavad rümbad pärast siseelundite eemaldamist ja enne jahutamist, kui puhastamine on lõppenud, olema puhtad ja ilma saasteta, sest puhastamise eesmärk on kõrvaldada igasugused nähtavad saastejäägid.

59.      Olen suuresti nõus viimati kirjeldatud seisukohaga.

60.      Punktid 5 ja 8 sisaldavad kahte eraldiseisvat, ent teineteist täiendavat kohustust, mis kehtivad tapamenetluse eri etappide suhtes. Kuni etapini, mil on lõpetatud siseelundite eemaldamine, kehtib kohustus olla nõuetekohaselt hoolikas: tapaliinid peavad olema üles seatud ja töötama nii, et saastumist välditakse, niivõrd kui see on tehniliselt võimalik (punkt 5). Pärast siseelundite eemaldamist, rümpade tapajärgset kontrolli ja puhastamist peavad tapamajad tagama, et rümbad on saastest puhtad (punkt 8).

61.      Esiteks ilmneb punkti 5 sõnastusest, et linnutapamajad peavad võtma õigel ajal kõik asjakohased meetmed, et hoida ära liha saastumine igas tapamenetluse etapis, nimelt uimastamisel, veretustamisel, nülgimisel, kitkumisel, siseelundite eemaldamisel ja muul korrastamisel. Muu hulgas peavad tapamajad tegema kõik endast oleneva, et siseelundite eemaldamisel ei pudeneks rümbale seedetrakti sisu, mis, nagu eespool märgitud,(19) oleks saastumise allikas.

62.      Teiseks nähtub punkti 5 süsteemsel lugemisel, et liidu seadusandja tahe ei saanud olla niisugune, et siseelundite eemaldamine kui tapamenetluse üks aste peab olema alati plekitult puhas ja selle käigus ei tohi tekkida mingisugustki saastumist. See ei oleks mitte ainult ebamõistlik, vaid muudaks ka tapajärgse kontrolli mõnes mõttes ülearuseks. Punktile 5 loogiliselt järgnevatest punktidest 6 ja 7 tuleneb ju, et pärast tapajärgset kontrolli tuleb inimtoiduks kõlbmatud osad ettevõtte puhtalt poolelt esimesel võimalusel eemaldada ning rümba külge jäänud siseelundid või siseelundite osad, välja arvatud neerud, esimesel võimalusel täielikult eemaldada. Nendest eeskirjadest nähtub selgelt, et tapamajad võivad siseelundite eemaldamisel tekkinud probleemid vahetult järgnevas etapis lahendada. Seda tuleb ühel või teisel viisil teha, vastasel juhul tuleb kõrvaldada kogu rümp.

63.      Viimati nimetatud aspektis tuleb tähele panna, et liha, milles on näha mustus, fekaalne või muu saastumine, tuleb tunnistada inimtoiduks kõlbmatuks.(20) Siiski, nagu Taani valitsus kohtuistungil minu arvates mõistlikult väitis, tuleb seda kohustust tõlgendada kitsalt suurema sedalaadi saastumise korral. Kui saastumine on väike, tuleb rümp enne jahutamist nõuetekohaselt puhastada. Kui seda ei tehta või ei saa teha, tuleb liha lõpuks inimtoiduks kõlbmatuks tunnistada.

64.      Kolmandaks kinnitavad veel mitu asjakohaste liidu õigusaktide sätet, et kohustus vältida siseelundite eemaldamise etapis saastumist on niisugune, mis eeldab „kõige endast oleneva tegemist“ või „nõuetekohast hoolsust“. Tapamenetlused peavad olema kavandatud nii, et liha saastumine hoitakse ära niivõrd, kui see on tehniliselt võimalik. Näiteks tuleb hoida loomad ja tapamenetluse eri järgud üksteisest füüsiliselt ja ajaliselt eraldi, et vältida ristsaastumist.(21) Tapamajade HACCP toimingutega tuleb oht ära hoida, kõrvaldada või vähemalt vastuvõetavale tasemele vähendada.(22) Samuti kohustab määruse nr 854/2004 I lisa I jao I peatüki punkti 2 alapunkt b – tihedas seoses nähtava saaste küsimusega – riiklikku veterinaararsti kontrollima, et käitlejate menetlused tagavad võimaluste piires, et liha ei ole fekaalselt või muul viisil saastunud.

65.      Kokkuvõttes ja nagu kõik Euroopa Kohtu menetluse osalised üksmeelselt nõustusid, tuleb punkti 5 seega tõlgendada nii, et tapaliini kasutamisel, sealhulgas siseelundite eemaldamisel, on tapamajad kohustatud nii suures ulatuses, kui see on tehniliselt võimalik, saastumist ära hoidma.

66.      Selguse huvides ja kuna kaebajad on esitanud mitu argumenti tapamenetluse mehaanilise poole kohta, soovin lisada veel ühe aspekti. Minu arvates ei ole „tehniliselt võimatu“ sama kategooria mis „tehniliselt võimalik, aga kulukas“. Potentsiaalne vajadus tootmismenetlus ümber struktureerida ja/või kanda lisakulusid, mis muudaks selle menetluse tapamajapidajate jaoks vähem kasumlikuks (näiteks kui tapaliini läbilaskevõime oleks seetõttu väiksem kui praegune ligikaudu 10 000 kana tunnis, nii et puhastamisele saab pühendada rohkem aega), kuulub selgelt viimati nimetatud kategooriasse.

67.      Teisest küljest puudutab punktis 8 sätestatud kohustus veel ühte (järgnevat) tapamenetluse etappi, nimelt liha toiduvalmiks muutmise ahela lõppu. See on ka teistsugust laadi. Punktis 8 on kehtestatud tapamajadele täiendav ja rangem kohustus, mis puudutab menetluse järgnevat etappi, mil liha peab olema valmis söömiseks. Sel hetkel peab tapamaja tagama, et liha on selles viimases etapis saastest puhas.

68.      Möönan, et punktis 8 ei ole sõnaselgelt saastumisele viidatud. Seal on kõigest mainitud nõudeid liha – pärast siseelundite eemaldamist ja kontrolli – puhastada ja jahutada. Nõustun siiski Madalmaade valitsusega, et selles etapis on puhastamise eesmärk kõrvaldada igasugused, kindlasti aga nähtavad saaste jäägid. Jällegi, nagu Taani valitsus on minu arvates õigesti ja mõistlikult välja pakkunud:(23) kui suure saastumise tagajärjel tuleb liha tapajärgse kontrolli käigus tunnistada inimtoiduks kõlbmatuks, võib väiksem saastumine olla lubatud, kuid sel juhul tuleb liha põhjalikult ära puhastada, et muuta see inimtoiduks kõlblikuks.

69.      Seega tuleneb punktist 5 koostoimes punktiga 8 esiteks, et tapamenetlustes tuleb kuni tapajärgse kontrollini igasugust saastumist vältida, niivõrd kui see on võimalik. Teiseks ja igal juhul peavad tapetud kodulinnud pärast puhastamist olema igasugusest saastest puhtad.

2.      Millal tuleb puhastada?

70.      Menetlusosalised on küsimuses, millal täpselt peab punktis 8 ette nähtud puhastamine tapamenetluse käigus toimuma, väljendanud kahte erinevat käsitust.

71.      Kaebajate sõnul ei tähenda see, et punktis 8 on nimetatud puhastamist ja seejärel jahutamist, et puhastamine peab olema enne jahutamist lõpule viidud. Sellest sättest tuleneb pelgalt, et puhastamist peab olema kõigest alustatud enne jahutamist. Seevastu Madalmaade valitsus ja teised menetlusosalised on seisukohal, et puhastamine peab toimuma (ja olema lõpule viidud) enne jahutamist, sest see on viimane aeg, millal liha saab tapamenetluse käigus puhastada. Liiga hilja oleks puhastada tükeldamise või konditustamise etapis, mida muide reguleerib III lisa II jao V, mitte IV peatükk.

72.      Minu arvates on üsna selge, et punktis 8 ette nähtud puhastamine peab toimuma ja olema lõpule viidud enne jahutamist.

73.      Olen nõus, et grammatilisel lugemisel on punkt 8 mõnevõrra ebaselge. Seal on kirjas, et „[p]ärast kontrollimist ja siseelundite eemaldamist tuleb tapetud loomad puhastada ning esimesel võimalusel jahutada kuni 4 °C, välja arvatud kui liha lõigatakse veel soojana“. Kirjeldatud toimingute järjekord justkui tähendaks, et kontroll eelneb (mitte ei järgne) siseelundite eemaldamisele ning tapetud loomad tuleb tõepoolest puhastada ja jahutada. Sidesõnale „ja“ keskendudes saaks grammatiliselt väita, et mõlemad nimetatud toimingud võivad olla üheaegsed.

74.      Ent nii struktuur kui ka loogika räägivad selgelt niisuguse käsituse vastu.

75.      Esiteks nähtub määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktide järjekorrast ja ülesehitusest selgelt, et esimeses järjekorras läbivad kodulinnud tapaeelse kontrolli, teises järjekorras nad tapetakse (kõik punktis 5 ette nähtud etapid) ja kolmandas järjekorras läbivad rümbad tapajärgse kontrolli (punkt 6). Seega, arvestades kahte kontrolli, mis tuleb läbi viia, ei ole sõnaselgelt väljendatud kronoloogiline järjekord sugugi täiesti vale. Puhastamine toimub pärast (tapajärgset) kontrolli ja enne jahutamist.

76.      Teiseks kinnitab niisugust punkti 8 tõlgendust veega puhastamise eesmärk: kõrvaldada igasugune (nähtav) saaste. Kuigi kaebajad on väitnud, et kõik puhastustoimingud tapamenetluse käigus on üheväärsed, on punktis 8 mainitud puhastamisetapp oma olemuselt määrava tähtsusega, sest see konkreetne puhastamine on – nagu käesoleva ettepaneku eelmises jaos kirjeldatud – oluline võimalike saastejääkide kõrvaldamisel. Niisugust eesmärki arvestades oleks praktilisest aspektist mõnevõrra ebaloogiline, kui puhastamine peaks toimuma enne tapajärgset kontrolli või pärast jahutamist. Esimesel juhul ei saaks kontrollija oma kontrollimisülesandeid nõuetekohaselt täita, sest muu hulgas ei saaks ta märgata märkimisväärse saastumise jälgi (kuna see oleks ära pestud). Teisel juhul tekiks saastunud rümba sukeljahutamisel rümpade ristsaastumise oht, millele on viidatud määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkti 9 alapunktis a.(24)

77.      Kolmandaks tuleb viimati nimetatud argumendist esile, kui erisuguse eesmärgi ja laadiga on rümpade kokkupuude veega nende puhastamisel ja nende jahutamisel. Nagu kaebajad on märkinud, võib ka rümpade teataval temperatuuril veemahutisse kastmine neid ju mõningal määral puhastada. Ent isegi kui jätta kõrvale selles etapis saastumise küsimus, mida käsitlesin eelmises punktis, on jahutamine (nagu ka tükeldamine või pakendamine) lihtsalt osa teisest menetlusest, mis järgneb toiduvalmiks muutmise ahela lõpuleviimisele ja mille eesmärk ei ole mitte muuta liha „veelgi toiduvalmimaks“, vaid valmistada see ette veoks.

78.      Kokkuvõttes on punktis 8 sätestatud kohustusega, mille kohaselt „tuleb tapetud loomad puhastada“, kehtestatud kohustus kõrvaldada igasugused saastejäägid pärast siseelundite eemaldamist ja puhastamist, kuid selgelt enne seda, kui algab jahutamismenetlus.

C.      Kontroll

79.      Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kuidas tuleb läbi viia ametlik kontroll, ja eeskätt, kas pädev asutus tohib eemaldada rümpasid tapaliinilt ning kontrollida rümbal ja selle sees ning rasvkoe all nähtava saaste esinemist.

80.      Kõik menetlusosalised on vastanud sellele küsimusele jaatavalt, ehkki kaebajad ei ole nõus nulltolerantsiga, mida kontrollivad ametnikud väidetavalt kohaldavad.

81.      Sissejuhatavalt olgu märgitud, et seoses põhikohtuasjas vaidluse all oleva kontrolli laadi ja õigusliku alusega näib valitsevat teatav segadus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud määruse nr 854/2004 sättele, mis käsitleb tapajärgset kontrolli, nimelt I lisa I jao II peatüki D osa punktile 1. Kaebajate sõnul aga ei hõlma tapajärgne kontroll üldse saaste esinemise kontrollimist rümpadel. Niisugune kontrollimine oleks ebaloogiline, kuna tapajärgset kontrolli ei viida läbi mitte toiduvalmiks muutmise menetluse lõpul, vaid poole peal, misjärel läbivad rümbad veel mitu puhastustoimingut. Madalmaade valitsus on märkinud, et kuna vaidlusalune kontroll hõlmab proovide võtmist pärast tapajärgset kontrolli ja puhastust, ei ole selle eesmärk võimalike haiguste kindlakstegemine. Selle kontrolli õiguslik alus võib seega olla hoopis määruse nr 854/2004 artikkel 4 ning määruse nr 882/2004 artiklid 3 ja 10. Taani valitsus on seisukohal, et asjakohane võib ehk olla ka määruse nr 854/2004 I lisa IV jao V peatüki B osa punkt 1, mis käsitleb proovide võtmist ja igapäevast sisikonna kontrollimist.

82.      Kui võtta lähtekohaks Madalmaade valitsuse argumendid, mõistagi välistamata ühtegi teist potentsiaalselt asjakohast õiguslikku alust,(25) mis on lõpuks liikmesriigi kohtu kindlaks teha, näib, et tõepoolest võivad põhikohtuasjas vaidluse all oleva kontrolli õiguslikuks aluseks olla määruse nr 882/2004 artiklid 3 ja 10, mis puudutavad ametlikku kontrolli üldiselt, et tagada sööda‑ ja toidualaste õigusnormide järgimise kontroll. Muu hulgas on artikli 3 lõikes 3 ette nähtud, et „[a]metlikke kontrolle tehakse sööda või toidu ning loomade ja loomsete saaduste tootmise, töötlemise ja turustamise mis tahes etapis“. Artikli 10 lõike 2 punkti b alapunktis i on ette nähtud konkreetsemalt sööda ja toidu kontrollimine muu hulgas proovide võtmise teel.

83.      Seoses riiklike veterinaararstide volituste ulatusega, millele keskendub eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ole viimati nimetatud määruse sätetes konkreetselt ühelegi meetmele viidatud. Määrus on sõnastatud avaralt. Järelikult võivad kontrollivate ametnike volitused hõlmata kontrolli hõlbustamise eesmärgil tapaliinilt eemaldatud proovirümpade välis‑ ja sisepindade ning rasvkudede puhastamisjärgset ja jahutamiseelset kontrollimist. Nii näib olevat täiesti selge, et liikmesriigi pädevatel asutusel on õigus viia läbi kontrolli igas tapamenetluse etapis.

84.      Vastus küsimusele, millal tohib kontrolli läbi viia, erineb mõistagi vastusest küsimusele, mida ja millise mõõdupuu järgi võib kontrollida. Viimati nimetatud küsimusele tuleb vastata viitega eespool juba kirjeldatud kohustuste ulatusele ja laadile:(26) vastus oleneb sellest, kas kontrollitakse punktis 5 või punktis 8 sätestatud kohustuste täitmist. Kui need on kindlaks tehtud, selguvad täpsemad nõuded, mida kontrollijad võivad mõistlikult kohaldada.

85.      Kuna napib täpset teavet selle kohta, millised täpselt on kõnealuse kontrolli faktilised ja õiguslikud asjaolud, on vaevalt võimalik anda täpsemaid sellekohaseid suuniseid peale üldise märkuse, et seda – nagu iga muudki kontrolli – tuleb läbi viia mõistlikult ja proportsionaalselt. Olenevalt sellest, mida täpselt ja millises tapamenetluse etapis tuleb kontrollida, peavad konkreetse kontrolli läbiviimiseks valitavad vahendid (proovide arv; kas liin tuleb peatada või mitte või võetakse kodulindude proovirümbad töötavalt liinilt jne) olema asjakohased selle suhtes, mida tuleb kontrollida (et see kontroll oleks tõepoolest representatiivne), kuid ei tohi ulatuda kaugemale sellest, mida on vaja selle kontrolli nõuetekohaseks läbiviimiseks.

D.      Kokkuvõte

86.      Olles käsitlenud neid kolme teemat, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu viie küsimuse keskmes, võtan selguse huvides lühidalt kokku vastused eelotsuse küsimustele.

87.      Esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kui kõnealune kontroll viiakse läbi pärast siseelundite eemaldamist ja rümba puhastamist ning seega kontrollitakse punkti 8 järgimist, ei tohi olla mingisugust, iseäranis nähtavat saastet.

88.      Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud veel mõnele muule argumendile, ja olgugi et kaebajad esitasid kohtuistungil üsna üksikasjalikke argumente, ei arva ma, et Euroopa Kohus peaks sellest seisukohast kaugemale minema. Ehkki arutelu selle kohta, kas üks või kaks väikest (ja millise läbimõõduga?) fekaali‑ või sapiplekki rümba sees päraku juures võiksid kujutada endast veel „lubatavat“ saaste määra (nagu kaebajad kohtuistungil näiteks tõid), on kahtlemata olemuslikult intrigeeriv, ei ole Euroopa Kohtu ülesanne hinnata faktilisi asjaolusid, et lahendada eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev juhtum.

89.      Ka teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt: mõiste „saastumine“ hõlmab saastumist fekaalide, sapi või pugusisaldisega.

90.      Mis puudutab kolmandat küsimust, peab puhastamine toimuma niipea kui võimalik pärast siseelundite eemaldamist, nagu on selgelt ette nähtud punktis 8, ning enne, kui algab jahutamine, tükeldamine ja pakendamine.

91.      Neljanda küsimuse osas on küll teatavas mõttes selgusetu, mida täpselt millise liidu õigusnormi alusel kontrolliti, kuid on üsna selge, et ametiasutused võivad eemaldada tapaliinilt rümpasid ja kontrollida vastavate nõuete järgimist igas etapis, eriti pärast puhastamist, kuna see toiming on määravalt oluline kodulinnuliha toiduvalmiks muutmisel. See, mida täpselt ja milliste nõuete alusel võib kontrollida, oleneb sellest, millises etapis kontroll toimub ja seega sellest, kas kontrollitakse punktis 5 või punktis 8 või mis tahes muus kohaldatavas sättes ette nähtud kohustuste täitmist.

92.      Eespool antud vastuseid, eriti esimesele küsimusele antud vastust arvesse võttes ei ole viiendale küsimusele vaja vastata.

V.      Ettepanek

93.      Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rechtbank Rotterdami (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad) küsimustele järgmiselt:

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et kodulinnurümbal ei tohi pärast siseelundite eemaldamist ja puhastamist esineda mingisugust saastet;

–        määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktid 5 ja 8 hõlmavad saastumist fekaalide, sapi ja pugusisaldisega;

–        määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkti 8 tuleb tõlgendada nii, et puhastamine peab toimuma pärast siseelundite eemaldamist, kuid enne jahutamist;

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda‑ ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, artiklid 3 ja 10 lubavad pädeval asutusel läbi viia kontrolli igal asjakohasel tapamenetluse etapil, sealhulgas pärast puhastamist.


1      Algkeel: inglise.


2      ELT 2004, L 139, lk 5; ELT eriväljaanne 03/45, lk 14.


3      ELT 2004, L 139, lk 206; ELT eriväljaanne 03/45, lk 75.


4      ELT 2004, L 165, lk 1; ELT eriväljaanne 03/45, lk 200.


5      ELT 2004, L 139, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 319.


6      EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463.


7      Stb. 2011, nr 345.


8      Stcrt. 2012, nr 25949.


9      Kohtujuristi kursiiv.


10      Määruse nr 853/2004 III lisa I jao IV peatüki punktis 10 on sätestatud: „Rümbad ei tohi olla nähtavalt väljaheitega saastunud. Igasugune silmaga nähtav saaste tuleb viivitamata eemaldada trimmimise või võrdväärse mõjuga alternatiivmeetmete abil.“


11      Vt määruse nr 853/2004 III lisa II jao II peatüki punkt 2, ja III lisa II jao IV peatüki punkt 3.


12      Vt määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkt 9.


13      Määruse nr 853/2004 artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud, et selles määruses sätestatud eeskirjad on täienduseks määruses nr 852/2004 sätestatutele.


14      Vastavalt „inhoud van maag and darmen“ ja „Magen‑ und Darminhalt“.


15      Peale inglise keele („digestive tract contents“) nt tšehhi („obsah trávicího ústrojí“), prantsuse („contenu du tractus digestif“), itaalia („contenuto del tubo digerente“) ja hispaania („contenido del tubo digestivo“) keel.


16      Vt nt 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nowaco Germany (C‑353/04, EU:C:2006:522, punkt 41); 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Confédération paysanne (C‑298/12, EU:C:2013:630, punkt 22) ja 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Firma Theodor Pfister (C‑58/15, ei avaldata, EU:C:2015:849, punkt 25).


17      Vt käesoleva ettepaneku punkt 41.


18      See arusaam leiaks mõningast süsteemset tuge määruse nr 178/2002 artikli 14 lõikest 2, kus on sätestatud, et toitu ei saa pidada ohutuks, kui see on tervisele kahjulik või inimtoiduks kõlbmatu. Viimati nimetatud aspektis tuleb tähele panna, et liha tuleb tunnistada inimtoiduks kõlbmatuks, kui selles on näha mustus, fekaalne või muu saastumine (määruse nr 854/2004 I lisa II jao V peatüki punkti 1 alapunkt s; kohtujuristi kursiiv).


19      Käesoleva ettepaneku punktid 46–53.


20      Vt määruse nr 854/2004 I lisa II jao V peatüki punkti 1 alapunkt s.


21      Vt määruse nr 853/2004 III lisa II jao II peatüki punkt 2, ja III lisa II jao IV peatüki punkt 3.


22      Vt määruse nr 852/2004 artikkel 5.


23      Käesoleva ettepaneku punkt 63.


24      „Rümpade sukeljahutamisel […] [t]uleb võtta kõik ettevaatusabinõud rümpade saastamise vältimiseks“.


25      Tuleb tähele panna, et määruse nr 854/2004 artikli 5 lõige 1 annab riiklikele veterinaararstidele üsna lahtise volituse kontrollitoimingute läbiviimiseks tapamajades, nagu kinnitab sõnastus „eelkõige järgmist“.


26      Käesoleva ettepaneku punktid 54–78.