Language of document : ECLI:EU:C:2018:1004

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

GERARD WILLIAM HOGAN

esitatud 13. detsembril 2018(1)

Kohtuasi C299/17

VG Media Gesellschaft zur Verwertung der Urheber- und Leistungsschutzrechte von Medienunternehmen mbH

versus

Google LLC, Google Inc. õigusjärglane

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa))

Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Direktiiv 98/34/EÜ – Teabe esitamise menetlus tehniliste eeskirjade ja infoühiskonna teenuste eeskirjade valdkonnas – Liikmesriikide kohustus teatada Euroopa Komisjonile kõikidest tehniliste eeskirjade eelnõudest – Komisjonile mitte teatatud tehnilisteks eeskirjadeks loetavate eeskirjade kohaldamatus – Otsingumootoreid käitavatel ettevõtjatel ja sisu töötlevatel ärilistel teenuseosutajatel ajakirjandusväljaannete üldsusele kättesaadavaks tegemise keelav liikmesriigi õigusnorm, mis ei ole konkreetselt suunatud selles määratletud teenustele – Tehnilised eeskirjad – Õigusnorm, mis ei ole konkreetselt suunatud infoühiskonna teenustele






1.        Kui liikmesriik kehtestab oma autoriõiguses uued normid, mille kohaselt ei ole ettevõtjatel, kes haldavad interneti otsingumootoreid, õigust ilma asjakohaste lubadeta kuvada ajakirjandusväljaannete kirjastajate poolt avaldatud tekstilise, graafilise ja videomaterjali väljavõtteid(2), siis kas neist normidest tuleb Euroopa Komisjonile teatada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord(3) (muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/96/EÜ, millega kohandatakse teatavaid direktiive kaupade vaba liikumise valdkonnas seoses Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisega(4) (edaspidi „direktiiv 98/34“)), artikli 8 lõike 1 alusel?

2.        Selles seisneb sisuliselt käesoleva eelotsusetaotluse küsimus. Puudub vaidlus, et asjaomasest Saksamaa seadusest komisjonile ei teatatud. Samuti on selge, et kui teatamine oli direktiivi 98/34 sätete kohaselt nõutav, siis peab liikmesriigi kohus jätma kuni nõuetekohase teatamiseni asjaomased liikmesriigi normid kohaldamata isegi eraõiguslike isikute vahelises menetluses.(5) Põhiküsimus seisneb seetõttu selles, kas direktiivi 98/34 sätted on kõnealuste uute Saksamaa autoriõigusnormide suhtes kohaldatavad.

3.        Eelotsusetaotlus on esitatud seoses Landgericht Berlini (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) menetluses oleva kohtuasjaga, mille poolteks on VG Media Gesellschaft zur Verwertung der Urheber- und Leistungsschutzrechte von Medienunternehmen mbH (edaspidi „VG Media“), kes teostab Saksamaa õiguse alusel kollektiivselt muu hulgas ajakirjandusväljaannete kirjastajate autoriõigusi ja nendega kaasnevaid õigusi, ja Google LLC (edaspidi „Google“), kes haldab Google otsingumootorit veebiaadressidel www.google.de ja www.google.com ning teenust Google News, mida saab Saksamaal kasutada eraldi veebiaadressidel news.google.de või news.google.com.

4.        VG Media esitas oma liikmete nimel kahju hüvitamise hagi Google’i vastu seoses sellega, et nimetatud kostja kasutas pärast 1. augustit 2013 ilma tasu maksmata oma teenustes VG Media liikmete toodetud ajakirjanduslikust ja meediasisust pärinevaid tekstilõike, kujutisi ja videoid.

5.        Saksamaa Liitvabariik kehtestas 1. augustil 2013 autoriõiguse seaduse (Urheberrechtsgesetz) §‑des 87f ja 87h ajakirjandusväljaannete kirjastajate autoriõigusega kaasneva õiguse. Kuna selle seadusemuudatuse eelnõust ei teatatud komisjonile kooskõlas direktiivi 98/34 artikli 8 lõikega 1 – ning selle eest on karistuseks ette nähtud, nagu ma juba märkisin, asjaomaste liikmesriigi õigusnormide kohaldamatus, mistõttu neid ei saa eraisikute vastu kasutada, kui neist ei ole teatatud –, on Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus) esitanud Euroopa Kohtule kaks küsimust tegemaks kindlaks, kas kõnealused autoriõiguse seaduse normid on „teenuseid puudutav eeskiri“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 5 tähenduses ja seega üldist laadi nõue, mis puudutab infoühiskonna teenuste pakkumisele juurdepääsu ja nende pakkumist,(6) või on need „sätted, mis ei puuduta otseselt“ nimetatud teenuseid(7).

6.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub samuti tõlgendada mõistet „tehnilised eeskirjad“ nimetatud direktiivi artikli 1 punktis 11. Enne nende küsimuste analüüsimist on vaja kõigepealt tuua välja kohaldatavad õigusnormid.

I.      Õiguslik kontekst

A.      Euroopa Liidu õigus

7.        Direktiivi 98/34 artikli 1 punktides 2, 5 ja 11 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.      teenus – infoühiskonna iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused.

[…]

5.      teenuseid puudutav eeskiri – üldist laadi nõuded, mis puudutavad teenuste pakkumisele juurdepääsu ja nende pakkumist punkti 2 tähenduses, eelkõige aga teenusepakkujat, teenuseid ja teenuste tarbijat puudutavad sätted, välja arvatud sätted, mis ei puuduta otseselt nimetatud punktis määratletud teenuseid.

[…]

Selles määratluses:

–        peetakse eeskirja konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatuks, kui selle põhjenduste või regulatiivosa kõigi sätete või mõne üksiksätte konkreetseks eesmärgiks on reguleerida nimetatud teenuseid otsesel ja sihikindlal viisil,

–        eeskirja ei peeta konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatuks, kui see puudutab nimetatud teenuseid ainult kaudselt ja juhuslikult;

11.      tehnilised eeskirjad – tehnilised spetsifikatsioonid ja muud nõuded või teenuseid puudutavad eeskirjad, sealhulgas vastavad haldusnormid, mille järgimine turustamisel, teenuste pakkumisel, teenusepakkuja asutamisel või teenuste kasutamisel liikmesriigis või selle põhiosas on de jure või de facto kohustuslik, samuti liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise, kasutamise või keelavad teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise, välja arvatud need normid, mis on sätestatud artiklis 10“.

8.        Direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimese lõigus on sätestatud:

„Piiramata artikli 10 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest vastava standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud“.

B.      Liikmesriigi õigus

9.        Autoriõiguse seaduse §-s 87f „Ajakirjandusväljaande kirjastaja“ on sätestatud:

„(1)      Ajakirjandusväljaande väljaandjal (ajakirjandusväljaande kirjastaja) on ainuõigus teha ajakirjandusväljaanne või selle osad tulu saamise eesmärgil üldsusele kättesaadavaks, välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud. Kui ajakirjandusväljaannet annab välja äriühing, siis käsitatakse selle äriühingu omanikku väljaandjana.

(2)      Ajakirjandusväljaanne on perioodiliselt mis tahes meediakanalis ühe pealkirja all avaldatav toimetuslikult ja tehniliselt ettevalmistatud ajakirjanduslike kaastööde kogum, mida võib asjaolusid tervikuna arvesse võttes pidada asjaomasele kirjastusele suuresti tüüpiliseks ning millest peamine osa ei teeni enesereklaami eesmärki. Ajakirjanduslikud kaastööd on artiklid ja illustratsioonid, mille eesmärk on levitada teavet, kujundada arvamusi või lahutada meelt“.

10.      Autoriõiguse seaduse §-s 87g „Õiguse üleantavus, kestus ja piirangud“ on sätestatud:

„(1)      Ajakirjandusväljaande kirjastajale § 87f lõike 1 esimeses lauses ette nähtud õigus on üleantav. Kohaldatavad on vastavalt §‑id 31 ja 33.

(2)      Õigus lõpeb aasta möödumisel ajakirjandusväljaande avaldamisest.

(3)      Ajakirjandusväljaande kirjastaja õiguse teostamine ei tohi kahjustada ajakirjandusväljaandes sisalduva käesoleva seadusega kaitstud teose autori või autoriõigusega kaasneva õiguse omaja õigusi.

(4)      Ajakirjandusväljaande või selle osa üldsusele kättesaadavaks tegemine on lubatud, välja arvatud juhul, kui seda teevad otsingumootoreid haldavad ettevõtjad või analoogilisel viisil sisu töötlevad teenuseosutajad. Lisaks kohaldatakse analoogia alusel 6. peatüki 1. osa sätteid.“

11.      Autoriõiguse seaduse §‑s 87h „Autori osalus“ on sätestatud:

„Autoril on õigus saada õiglane osa tasust“.

II.    Põhikohtuasi ja eelotsusetaotluse küsimused

12.      VG Media sõlmib õiguste omajatega „lepingu, mis käsitleb õiguste teostamist televisiooni, raadioringhäälingu ja kirjastuste valdkonnas“, millega õiguste omajad annavad talle ainuõiguse teostada nõude- ja muid õigusi(8) seoses nende poolt välja antud ajakirjandusväljaannetega autoriõiguse seaduse § 87f lõike 2 tähenduses.

13.      Nagu eespool märgitud, käitab Google domeenidel www.google.de ja www.google.com hästi tuntud otsingumootorit, mis võimaldab leida internetis veebisaite (Google’i otsing). Pärast otsingusõna sisestamist ja otsingu käivitamist kuvatakse muu hulgas lühike tekst või tekstilõik koos eelvaatega, mille eesmärk on võimaldada kasutajal hinnata leitud veebilehe asjakohasust, lähtudes tema teabehuvist. Tegemist on teatava sõnakombinatsiooniga leitud veebilehelt, mis moodustatakse otsingusõnast koos mitme sellega seotud sõnaga. Otsingumootoris on lisaks menüü, mille kaudu saab kasutaja käivitada täiendavaid otsinguteenuseid, nagu näiteks Google’i pildiotsing, Google’i videootsing ja Google’i uudiseotsing (menüüs News). Lisaks käitab Google Saksamaal veebiaadressidel news.google.de või news.google.com eraldi kättesaadavat teenust Google’i uudised, milles kuvatakse perioodikaväljaandele omasel viisil uudiseid piiratud uudisteallikate valiku põhjal. Sel juhul koosnevad kõnealused tekstilõigud veebilehe lühikokkuvõttest, milleks sageli kasutatakse sissejuhatavaid lauseid. Teenuste AdWords ja AdSense kaudu lisab Google kolmandate isikute tasulisi reklaame tema enda hallatavatele ja kolmandate isikute veebisaitidele.

14.      VG Media heidab eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagis ette, et Google kasutab oma teenuste huvides tema liikmete toodetud materjalidest pärinevaid tekstilõike ja kujutisi, ilma et ta oleks selle eest tasu maksnud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et VG Media hagi on hästi põhjendatud ning et vähemalt osaliselt sõltub tema menetluses oleva asja tulemus sellest, mil määral on autoriõiguse seaduse §-id 87f–87g kohaldatavad, kuivõrd neist ei teatatud komisjoni vastavalt direktiivi 98/34 artikli 8 lõikele 1.

15.      Nimetatud kohus leiab eelkõige, et menetluse tulemus sõltub sellest, kas autoriõiguse seaduse § 87g lõige 4 (koosmõjus autoriõiguse seaduse § 87f lõikega 1) kujutab endast infoühiskonna teenuste pakkumist puudutavat üldist laadi nõuet direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 5 tähenduses ja mitte sätet, mis ei puuduta otseselt selliseid teenuseid.

16.      Neil asjaoludel on Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus) otsustanud menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse saamiseks järgmised küsimused:

„1.      Kas liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad ainult ettevõtjatel, kes käitavad interneti otsingumootoreid, ja ettevõtjatel, kes tegelevad sisu töötlemisega, aga mitte muudel – sealhulgas ärilisel eesmärgil – kasutajatel teha ajakirjandusväljaandeid või nende osi üldsusele kättesaadavaks (välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud), kujutavad endast vastavalt direktiivi [98/34] artikli 1 punktidele 2 ja 5 sätteid, mis ei puuduta otseselt nimetatud punktis määratletud teenuseid,

ja juhul, kui see ei ole nii, siis,

2.      kas liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad ainult ettevõtjatel, kes käitavad interneti otsingumootoreid, ja ettevõtjatel, kes tegelevad sisu töötlemisega, aga mitte muudel – sealhulgas ärilisel eesmärgil – kasutajatel teha ajakirjandusväljaandeid või nende osi üldsusele kättesaadavaks (välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud), kujutavad endast tehnilist eeskirja direktiivi [98/34] artikli 1 punkti 11 tähenduses, nimelt siduvaid õigusnorme, mis puudutavad teenuse pakkumist?“

III. Analüüs

17.      Lähtun käesolevas ettepanekus sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahele küsimusele saab otstarbekalt vastata ühiselt.

A.      Kas autoriõiguse seaduses tehtud muudatused võivad kujutada endast „tehnilist eeskirja“ direktiivi 98/34 tähenduses

18.      Esimese küsimusega palutakse analüüsida, kas sellised õigusnormid nagu autoriõiguse seaduses tehtud muudatused võivad olla „tehnilised eeskirjad“ direktiivi 98/34 tähenduses.

19.      On selge, et mõiste „tehnilised eeskirjad“ hõlmab nelja meetmete kategooriat, nimelt 1) „tehnilised spetsifikatsioonid“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 3 tähenduses; 2) „muud nõuded“ selle direktiivi artikli 1 punkti 4 tähenduses; 3) „teenuseid puudutavad eeskirjad“ selle direktiivi artikli 1 punkti 5 tähenduses, ja 4) „liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise, kasutamise või keelavad teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise“ selle direktiivi artikli 1 punkti 11 tähenduses.(9)

20.      Algatuseks võib märkida, et kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole liikmesriigi õigusnormide puhul, mis näevad kõigest ette ettevõtjate asutamise või nende poolt teenuste osutamise tingimused, näiteks normid, mille kohaselt on teatava kutsetegevusega tegelemiseks vajalik eelnev luba, tegemist tehnilise eeskirjaga direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 11 tähenduses.(10)

21.      Teiseks on selge, et normid, mis sisuliselt piirduvad komisjonile juba teatatud olemasolevate tehniliste meetmete kordamise või asendamisega, ei kuulu samuti selle määratluse alla.(11)

22.      Tuleb siiski märkida, et eelotsusetaotlusega seoses on olulisim neist sätetest autoriõiguse seaduse § 87g lõige 4, kuna kokkuvõttes lubab see ajakirjandusväljaande üldsusele kättesaadavaks teha, ilma et seeläbi rikutaks autoriõigust(12), välja arvatud juhul, kui seda teevad otsingumootoreid käitavad ettevõtjad või selliste väljaannete sisu töötlemise teenuseid osutavad ettevõtjad(13). See on uue seaduse kriitilise tähtsusega õigusnorm, kuna just see säte sisuliselt piirab kõnealuste teenuste pakkumist interneti otsingumootoreid käitavate ettevõtjate (nagu Google) poolt, nähes ette, et selline teenus kujutab endast autoriõiguse rikkumist, ning võimaldades määrata taolise teenuse pakkuja suhtes kohtuliku tõkendi või esitada tema vastu rahalise nõude.(14) Nagu Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) oma eelotsusetaotluses märkis, väljendub selle muudatuse mõju selles, et:

„[…] ajakirjandusväljaannete või nende osade üldsusele kättesaadavaks tegemine on keelatud ainult siis, kui seda teeb otsingumootoreid käitav ettevõtja või sisu töötlev teenuseosutaja, aga on lubatud juhul, kui seda teevad muud – sealhulgas ärilisel eesmärgil – kasutajad. Seadus lubab autoriõigusega kaasnevate õiguste omajal keelata üldsusele kättesaadavaks tegemine ainult otsingumootoreid käitavatel ettevõtjatel või sisu töötlevatel teenuseosutajal, ent tal ei ole õigust keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist muudel, ka ärilisel eesmärgil, kasutajatel.“

23.      Peale eeltooduga seotud § 87f lõike 1 näivad ülejäänud nimetatud uued autoriõiguse seaduse sätted §-des 87f–§ 87h mulle suuresti nimetatud põhisätte suhtes täiendavad või kõrvalised ega tekita märkimisväärseid küsimusi kooskõla kohta direktiiviga.

24.      Ma ei arva, et autoriõiguse seaduse § 87f lõiget 1 ja § 87g lõiget 4 saaks pidada pelgalt võrdseks sellise tingimusega, mis reguleerib äritegevust, nagu näiteks eelneva loa nõue. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on muudatuse mõju selline, et kõnealuse teenuse osutamisega seoses võib ajakirjandusväljaande kirjastaja nõuda sellest tegevusest hoidumist või esitada rahalise nõude. Muidugi on tõsi, et otsingumootoreid käitav ettevõtja võib tugineda kõnealusele autoriõiguse erandile, ent ainult siis, kui ta avaldab vaid paar sõna või väga lühikese tekstilõigu.

25.      Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Berlington Hungary jt(15), et Ungari seadust, mis lubab teatavaid hasartmänge korraldada üksnes kasiinos, saab pidada „tehniliseks eeskirjaks“ direktiivi 98/48 artikli 1 punkti 11 tähenduses ainult siis, kui see võib oluliselt mõjutada asjaomase toote olemust või turustamist. Samas leidis Euroopa Kohus lisaks, et keeld käitada mänguautomaate mujal kui kasiinos „võib tõepoolest oluliselt mõjutada selles kontekstis kasutatud asjaomaste toodete kui ELTL artikli 34 kohaldamisalasse kuuluda võiva kauba turustamist […], vähendades nende käitamisväljundeid“(16).

26.      Kui kohaldada seda järelduskäiku analoogia alusel käesolevale asjale, siis võib samamoodi väita, et autoriõiguse seaduse § 87f lõige 1 ja § 87g lõige 4 võivad oluliselt mõjutada asjaomaste internetiteenuste turustamist, võimaldades esitada otsingumootoreid käitavate ettevõtjate vastu tegevusest hoidumise või kahju hüvitamise nõude, kui asjaomane internetiotsing kuvab lugejale rohkem kui paar sõna või väga lühikese tekstilõigu asjaomasest ajakirjandusväljaandest. On silmatorkav, et sarnane keeld või potentsiaalne vastutus puudub teiste seda ajakirjandusväljaannet kasutavate üldsuse liikmete puhul (sealhulgas ettevõtjate puhul, kes ei kuulu autoriõiguse seaduse § 87g lõike 4 välistuse erandi kohaldamisalasse). Taolist laadi uus õiguslik regulatsioon võib selgelt mõjutada ajakirjandusväljaannetega seotud teenuseid, mõjutades seega ELTL artikli 56 kohaldamist.

27.      Sellest tulenevalt ma leian, et autoriõiguse seaduse § 87f lõike 1 ja § 87g lõike 4 näol on tegemist tehnilise eeskirjaga direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 11 tähenduses.

28.      On tõsi, et nagu mitme menetlusosalise esindajad 24. oktoobril 2018 peetud kohtuistungil märkisid, kuuluvad autoriõiguse seaduse §-des 87f–87h antud autoriõigusega kaasnevad õigused Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõikes 2 ette nähtud intellektuaalomandi kaitse põhiõiguse kohaldamisalasse. Euroopa Kohtu toimikust nähtub, et autoriõiguse seadus ja ka liidu õigus, ennekõike Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta(17) annavad õiguste omajatele oma intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks terve rea erinevaid õiguskaitsevahendeid – näiteks kohtuliku tõkendi ja kahju hüvitamise nõuded –, mis on suunatud muu hulgas intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitstuse tagamisele.

29.      Samas on Euroopa Kohtu praktikast selge, et intellektuaalomandi õigused ei ole absoluutsed. Euroopa Kohus on rõhutanud, et taolised ainuõigused ja eelkõige võimalus kasutada selliseid õiguskaitsevahendeid nagu kohtulik tõkend nende õiguste kaitse tagamiseks võivad mõjutada teiste isikute selliseid põhiõigusi nagu õigus ettevõtlusvabadusele, mida kaitstakse harta artikli 16 alusel, ning teiste õigust teabevabadusele, mille kaitse on tagatud harta artikliga 11. Kui mitu liidu õigusega kaitstavat põhiõigust konkureerivad omavahel, tuleb tagada õiglane tasakaal nende õiguste vahel.(18) Igal juhul ei tulene eeltoodust, et intellektuaalomandi õigusi ette nägevad õigusnormid ei võiks kujutada endast tehnilist eeskirja direktiivi 98/34 tähenduses.

30.      Järgmisena on vaja kaaluda ka seda, kas direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 ja artikli 1 punkti 5 nõuded on samuti täidetud.

B.      Kas autoriõiguse seaduse § 87f lõige 1 ja § 87g lõige 4 vastavad direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 nõuetele

31.      On muidugi tõsi, et direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 2 on sätestatud, et mõiste „tehnilised eeskirjad“ on kohaldatav regulatsioonidele, mis on seotud infoühiskonna teenustega, see tähendab  vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tasu eest(19) osutatavate teenustega. See nõue on samas eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas selgelt täidetud, kuivõrd tegemist on ajakirjandusteenuste osutamisega, mida osutatakse muu hulgas interneti otsingumootorite abil.(20) Igal juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt oma 8. mai 2017. aasta määruses, mis käsitleb eelotsusetaotluse esitamist Euroopa Kohtule, et see tingimus on täidetud.

C.      Kas autoriõiguse seaduse § 87f lõige 1 ja § 87g lõige 4 on konkreetselt suunatud infoühiskonna teenustele

32.      Lisaks nõuab direktiiv 98/34, et teenuseid puudutav eeskiri peab olema „konkreetselt“ suunatud infoühiskonna teenustele.(21) Direktiivi 98/34 artikli 1 punktist 5 on selge, et liikmesriigi meedet peetakse selles tähenduses konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatuks, kui vähemalt mõne selle üksiksätte konkreetseks eesmärgiks on „reguleerida nimetatud teenuseid otsesel ja sihikindlal viisil“.(22)

33.      Ent ikkagi puudub kahtlus, et autoriõiguse seaduse § 87g lõige 4 on koosmõjus selle seaduse § 87f lõikega 1 kohaldatav infoühiskonna teenustele ning et kõnealune norm on konkreetselt suunatud sellistele teenustele.

34.      Hispaania valitsus märkis oma seisukohas, et vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormide eesmärk on kaitsta ajakirjandusväljaande kirjastajate  autoriõigusega kaasnevaid õigusi ning üldsegi mitte reguleerida infoühiskonna teenuseid. Minu arvates ei välista asjaolu, et vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormidega antakse nimetatud kirjastajatele intellektuaalomandi õigusi, iseenesest seda, et nende sätetega ei püütaks reguleerida infoühiskonna teenuseid või et nendega mingilgi kaasneval viisil ei reguleeritaks neid teenuseid. Komisjon märkiski oma seisukohtades, et tema hinnangul ei ole intellektuaalomand direktiivi 98/34 kohaldamisalast välistatud. Kohtuotsusest Schwibbert(23) on selge, et liikmesriigi intellektuaalomandi alased õigusnormid võivad kujutada endast „tehnilist eeskirja“, milles tuleb direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kohaselt teatada.

35.      Kreeka valitsus leiab, et kohustus teatada direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kohaselt sellisest autoriõigusega kaasnevast õigusest, mis on autoriõiguse seadusega antud kirjastajatele, kujutab endast formaalsust, mis on vastuolus Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (1971. aasta Pariisi akt) (Berni konventsioon) artikli 5 lõikega 2, intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS leping) artikliga 9 ning Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) 1996. aasta autoriõiguse lepingu artikliga 3.

36.      Mind need argumendid ei veena. Ehkki selle tagajärjel, et liikmesriik ei teata tehnilise eeskirja eelnõust vastavalt direktiivi 98/34 artikli 8 lõikele 1, ei saa seda eeskirja kohaldada, kehtib eelteatamise kohustus liikmesriikide ja mitte üksikute õiguste omajate suhtes ning mulle näib väga otsituna selle analoogia keeluga seada õiguste teostamine sõltuvusse mingist formaalsusest. Samuti puudub direktiivis 98/34 ette nähtud teatamiskohustuse suhtes autoriõigust käsitlevate normide ex ante välistus ning see erineb näiteks sellest, kuidas direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 5 on konkreetselt välistatud näiteks telekommunikatsiooniteenuste ja finantsteenuste osutamine.

37.      Kõnealused autoriõiguse seaduse sätted on eelduslikult kohaldatavad nii otsingumootoreid käitavate ettevõtjate (nagu Google) osutatavate veebiteenuste kui ka ajakirjandusväljaandeid kättesaadavaks tegevate teiste ettevõtjate osutatavate eraldi teenuste suhtes. Viimasel juhul on minu meelest võimalik, et ajakirjandusväljaannetega seotud teenuste pakkuja (kes võib näiteks teha tasu eest kokkuvõtteid konkreetse teema või isiku mainimise kohta ajakirjanduses) võib pakkuda selliseid teenuseid ka veebiväliselt. Saksamaa valitsuse esindaja kinnitas 24. oktoobril 2018 peetud kohtuistungil, et viimati nimetud liiki teenuste osutamine, mida teevad teised ettevõtjad, ei ole tavaline ega olnud vaidlusaluse seadusemuudatuse põhifookuses.

38.      Õigusnormide kohaldamisala ja mõju tuleb muidugi hinnata realistlikult, võttes arvesse käesoleval ajal valitsevaid olusid. Minu arvates on selge,(24) et kuivõrd meediasisu loetakse ja kasutatakse järjest enam veebis, oli kõnealuste seadusemuudatuste peamine eesmärk(25) reguleerida interneti otsingumootorite mõju ning näha ette autoriõiguse erinorm selliste veebiteenuste suhtes, mida kõnealused otsingumootoreid haldavad ettevõtjad pakuvad seoses ajakirjandusväljaannetega. Vastavalt, isegi kui endiselt esineb äriteenuste osutajaid, kes pakuvad selliseid teenuseid veebiväliselt, ei paista nad olevat kuigivõrd olnud Saksamaa seadusandja põhimureks. Ehkki selle peab lõppkokkuvõttes tuvastama eelotsusetaotluse esitanud kohus, näib see vähemalt kaudselt tulenevat tema esitatud autoriõiguse seaduse tõlgendusest.

39.      Selles mõttes on asjaomased autoriõiguse seaduse sätted „konkreetselt“ suunatud infoühiskonna teenuste osutamisele direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 5 silmas peetud viisil, kuna tegelikult on see Saksamaa autoriõiguse muudatus mõeldud „otsesel ja sihikindlal viisil“ reguleerima just selliseid teenuseid.(26)

40.      Seda järeldust toetab minu meelest Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Falbert jt(27). Selles kohtuasjas olid süüdistatavateks Taani päevalehe toimetajad, kes andsid välja kõnealust päevalehte ja avaldasid selle veebilehel ilma pädeva asutuse loata Taanis pakutavate hasartmänguteenuste reklaame. Taani seaduses ei tehtud sõnaselget vahet veebis osutatavate ja veebiväliselt osutatavate teenuste vahel. Ent Euroopa Kohus ei pidanud seda kaalutlust oluliseks küsimuse suhtes, kas asjaomane regulatsioon on konkreetselt suunatud infoühiskonna teenustele. Direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 5 kohaselt ei ole nõutav, et kogu kõnealuse eeskirja eesmärk oleks reguleerida infoühiskonna teenuseid, „mistõttu piisab, kui selle eeskirja teatavad sätted on suunatud sellele eesmärgile või objektile“.(28) Seda saab niisama hästi väita ka käesolevas asjas.

41.      Ma nõustun muidugi, et vaidlusalune regulatsioon kehtestati selleks, et tugevdada ajakirjandusväljaannete kirjastajate intellektuaalomandi õigusi ja selle abil ühtlasi edendada meedia mitmekesisust ja ajakirjandusvabadust, nagu mitu menetlusosalist kohtuistungil rõhutasid. Kõikjal leviv internet ning laialdane arvutite ja nutitelefonide kasutamine on toonud poole põlvkonna jooksul pikaajaliselt väljakujunenud meediatoodete tarbimises – eelkõige ajalehtede ostmises – kaasa dramaatilised muutused.

42.      Iga liikmesriigi seadusandjal oli seega põhimõtteliselt õigus reageerida neile muutuvatele tarbimisharjumustele. Demokraatia, millel ELL artikli 2 kohaselt liit ja tema liikmesriigid rajanevad, vajab vaba ja elujõulist ajakirjandust nagu õhku. On ebarealistlik oodata kõrgeimatel meediaeetika standarditel ja tõe austamisel põhinevat kvaliteetset ja mitmekesist ajakirjandust, kui ajalehtedel ja teistel meediaväljaannetel puudub märkimisväärne sissetulekuallikas. Oleks rumal ja naiivne eitada, et viimase paarikümne aasta jooksul on kogu liidus ajalehtede traditsiooniline ärimudel – müük ja reklaam – pidanud taanduma tarbijate harjumuse ees lugeda ajalehti veebis, mida omakorda on hõlbustanud selliste võimekate otsingumootorite nagu kostja oma esilekerkimine.

43.      Eeltoodu ei tähenda muidugi, et liikmesriigil oleks õigus minna mööda direktiivi 98/34 nõuetest. Samuti ei tähenda asjaolu, et direktiiv nõuab sellisest õigusakti eelnõust teatamist, iseenesest veel seda, et see õigusakti eelnõu oleks siseturu seisukohast vigane või kahjulik. Pigem püüab direktiivi 98/34 artikli 8 lõige 1 tagada, et komisjon (ja tema kaudu teised liikmesriigid) oleksid eelnõust teadlikud ja kaaluksid juba varakult selle võimalikku mõju siseturu toimimisele. Sisuliselt just seepärast ongi Euroopa Kohus nii sageli alates kohtuotsusest CIA Security International(29) märkinud, et teatamiskohustuse täitmata jätmise tagajärjeks on see, et liikmesriigi kohtud peavad jätma seda kohustust rikkudes kehtestatud liikmesriigi õigusnormid asjaomastes menetlustes kohaldamata.

44.      Kokkuvõtvalt olen seetõttu seisukohal, et just märgitud põhjustel kujutavad autoriõiguse seaduse § 87f lõige 1 ja § 87g lõige 4 endast tehnilist eeskirja, mis on konkreetselt suunatud ühele kindlale infoühiskonna teenusele, nimelt käesoleval juhul ajakirjandusväljaannete kättesaadavaks tegemisele interneti otsingumootorite abil, vastates seega nende mõistete määratlustele direktiivi 98/34 artikli 1 punktides 2, 5 ja 11.

45.      Kuivõrd neist liikmesriigi õigusnormidest ei teatatud komisjonile direktiivi 98/34 artikli 8 lõikes 1 nõutud viisil, tuleneb sellest, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale peab Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus) jätma tema menetluses olevas eelnimetatud poolte vahelises vaidluses kohaldamata autoriõiguse seaduse § 87f lõike 1 ja § 87g lõike 4.

IV.    Ettepanek

46.      Teen eeltoodu alusel ettepaneku vastata Landgericht Berlini (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) kahele küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/96/EÜ, millega kohandatakse teatavaid direktiive kaupade vaba liikumise valdkonnas seoses Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisega), artikli 1 punkte 2 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis keelavad ainult otsingumootoreid käitavatel ettevõtjatel ja sisu töötlevatel teenuseosutajatel, aga mitte muudel – sealhulgas ärilisel eesmärgil – kasutajatel teha ajakirjandusväljaandeid või nende osi (välja arvatud üksikud sõnad ja väga lühikesed tekstilõigud) üldsusele kättesaadavaks, on konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatud eeskirjad. Direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 11 tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, on selle sätte tähenduses tehnilised eeskirjad, mille suhtes kehtib nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt teatamiskohustus.


1      Algkeel: inglise.


2      Välja arvatud üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud: vt käesoleva ettepaneku punkt 9.


3      EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337.


4      ELT 2006, L 363, lk 81.


5      30. aprilli 1996. aasta kohtuotsus CIA Security International (C‑194/94, EU:C:1996:172, punktid 44 jj).


6      Mis on määratletud direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 2.


7      Vt direktiivi 98/34 artikli 1 punkt 5.


8      See hõlmab nii lepingu sõlmimise ajal olemasolevaid kui ka selle kehtivuse ajal tekkivaid asjaomaseid õigusi.


9      Vt näiteks 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Ince (C‑336/14, EU:C:2016:72, punkt 70).


10      Vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt (C‑255/16 EU:C:2017:983, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).


11      Vt selle kohta 21. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Lindberg (C‑267/03, EU:C:2005:246, punkt 85).


12      Euroopa Kohtu toimikust nähtub – eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima –, et autoriõiguse seaduse kõnealuste sätetega antud õigus puudutab tegelikult autoriõigusega kaasnevat õigust. Viitan käesolevas ettepanekus siiski parema loetavuse huvides sellele õigusele kui autoriõigusele.


13      Ehkki ajakirjandusväljaande kirjastajale antud ainuõigus on autoriõiguse seaduse § 87f lõikes 1 määratletud väga laialt, nähtub autoriõiguse seaduse § 87g lõikest 4, mis on sõnastatud erandina, et selle ainuõiguse sihtrühmaks on tegelikkuses ainult „otsingumootoreid käitavad ettevõtjad või sisu töötlevad teenuseosutajad“. Seetõttu ma leian, et komisjoni seisukoht, et kõnealune ainuõigus on kohaldatav erga omnes ning et ajakirjandusväljaannete üldsusele kättesaadavaks tegemine on „alati ebaseaduslik“  ning mitte ainult siis, kui seda teevad otsingumootoreid käitavad ettevõtjad või sisu töötlevad teenuseosutajad, on direktiivi 98/34 kohaldamise kontekstis väga kunstlik. Kuigi autoriõiguse seaduse § 87g lõige 4 on kahtlemata sõnastatud erandina autoriõiguse seaduse § 87f lõikes 1 antud ainuõigusest, on nende sätete tegelik mõju selline, et kõnealune ainuõigus on seotud ainult autoriõiguse seaduse § 87g lõikes 4 nimetatud teenustega. Samuti ma leian, et käesolevas ettepanekus esitatud põhjustel ei ole veenev VG Media ja Hispaania valitsuse seisukoht, et asjaomaste õigusnormide eesmärk ei ole reguleerida ajakirjandusväljaannete kättesaadavaks tegemist veebis, vaid kaitsta kirjastajate õigusi.


14      Võttes arvesse nende sätetega ajakirjandusväljaannete kirjastajatele antud õigusi, on kõnealuste eeskirjade järgimine vastavalt direktiivi 98/34 artikli 1 punktile 11 kohustuslik ajakirjandusväljaannete kättesaadavaks tegemisel „otsingumootoreid käitavate ettevõtjate või sisu töötlevate teenuseosutajate“ poolt.


15      11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Berlington Hungary jt, C‑98/14, EU:C:2015:386.


16      Vt punktid 98 ja 99.


17      ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32.


18      Vt muu hulgas 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus McFadden (C‑484/14, EU:C:2016:689, punktid 81–84), vt ka 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Huawei Technologies (C‑170/13, EU:C:2015:477, punktid 57–59).


19      11. septembri 2014. aasta kohtuotsuse Papasavvas (C‑291/13, EU:C:2014:2209) punktidest 26–30 on selge, et mõiste „infoühiskonna teenused“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 tähenduses hõlmab veebipõhist  teabeteenust, mille eest teenuseosutajale ei tasu mitte teenusesaaja, vaid mille eest ta saab tasu veebisaidil ilmuva reklaami kaudu.


20      Portugali valitsus leiab, et autoriõiguse seaduse § 87g lõike 4 sõnastus ei täida kahte direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 2 ette nähtud tingimust, nimelt et teenust osutatakse tavaliselt tasu eest ning teenusesaaja isikliku taotluse alusel.


21      Ehkki komisjon nõustub, et otsingumootoreid käitavate ettevõtjate poolt üldsusele ajakirjandusväljaannete või nende osade kättesaadavaks tegemine on infoühiskonna teenus, on ta seisukohal, et mõiste „sisu töötlev teenuseosutaja“ võib tegeleda mitte ainult veebipõhiste, vaid ka veebiväliste teenustega.


22      Vt kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Uber France (C‑320/16, EU:C:2017:511, punktid 23 ja 24). Kohtujurist Szpunar märkis selles kohtuasjas, et „iga õigusnorm, mis puudutab ükskõik missugusel viisil infoühiskonna teenuseid, ei kuulu veel automaatselt tehniliste eeskirjade kategooriasse. Muudetud direktiivis 98/34 on tehniliste eeskirjade erinevate kategooriate hulgas nimelt eristatud teenuseid puudutavate eeskirjade kategooriat, kusjuures tuleb täpsustada, et siia kuuluvad ainult infoühiskonna teenused. Selle direktiivi artikli 1 punktis 5 toodud määratluse kohaselt kujutab teenuseid puudutav eeskiri endast üldist laadi nõudeid, mis puudutavad võimalust hakata teenuste pakkumisega tegelema ja teenuseid pakkuda. Selleks et neid saaks kvalifitseerida tehniliseks eeskirjaks, on veel vaja, et niisuguste nõuete konkreetne eesmärk ja ese oleks reguleerida sõnaselgelt ja sihikindlalt neid teenuseid. Sellest mõistest jäävad aga välja õigusnormid, mis puudutavad neid teenuseid ainult kaudselt või juhuslikult“.


23      8. novembri 2007. aasta kohtuotsus (C‑20/05, EU:C:2007:652).


24      Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.


25      Vt analoogia alusel 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Asociación Profesional Elite Taxi (C‑434/15, EU:C:2017:981, punkt 40) ja 10. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Uber France (C‑320/16, EU:C:2018:221, punkt 22), milles Euroopa Kohus leidis, et „infoühiskonna teenust“ ja veoteenust kombineeriva teenuse „põhikomponent“ oli viimati nimetatud teenus. Minu arvates saab sama analüüsi kasutada seoses käesolevas asjas arutatava regulatsiooniga. Kuivõrd kõnealusel regulatsioonil võib olla mitu eesmärki ning sellega võidakse püüda järgida mitmeid spetsiifilisi nõudeid ja huve, siis ma usun, et direktiivi 98/34 artikli 8 lõikes 1 sätestatud eelneva teatamise nõude kontekstis on oluline tuvastada analüüsitava riigisisese regulatsiooni või õigusnormi peamine eesmärk ja ese või põhikomponent, muidu viib arvestamine teenustega, mis on nende mahtu või väärtust arvestades ebaolulised, viia ekslikule järeldusele, et tegelikult reguleeritud teenused ei ole „infoühiskonna teenused“. Suhteliselt ebaoluliste veebiväliselt osutatavate teenuste lisamisega infoühiskonna teenuseid käsitlevasse regulatsiooni võidakse kahjustada direktiivi 98/34 eesmärki.


26      Seetõttu ma ei nõustu Saksamaa valitsuse argumendiga, et autoriõiguse seaduse vaidlusalustel sätetel puudub otsene mõju teenuste osutamisele või teenuste piiriülesele osutamisele. Nimetatud valitsus leiab, et need sätted on pelgalt üldtingimused, mis on seotud selliste teenuste osutamisega, mis ei kuulu direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 5 kohaldamisalasse. Selle valitsuse väitel mõjutavad kõnealused sätted pelgalt otsingumootorite ja andmete koondajate õigust kasutada andmeid oma otsingute indekseerimiseks.


27      20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt (C‑255/16, EU:C:2017:983).


28      20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt (C‑255/16, EU:C:2017:983, punkt 32).


29      30. aprilli 1996. aasta kohtuotsus CIA Security International (C‑194/94, EU:C:1996:172).