Language of document : ECLI:EU:C:2019:38

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NILS WAHL

esitatud 17. jaanuaril 2019(1)

Kohtuasi C706/17

Achema AB

Orlen Lietuva AB

AB „Lifosa“

versus

Valstybinė kainų ir energetikos kontrolės komisija (VKEKK)

menetlusse astujad:

Lietuvos Respublikos energetikos ministerija,

UAB, „BALTPOOL“

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus))

Riigiabi – Mõiste „riigi ressursid“ – Valikulisus – Mõju kaubandusele – Konkurentsi kahjustamine – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused elektrisektoris – Altmarki tingimused






1.        Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) küsib sisuliselt seda, kas teatavad Leedu elektrisektori üldhuviteenuste osutamise korra aspektid ning selle korra rahastusmehhanism (edaspidi „üldhuviteenuste kava“) kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

2.        Käesolev kohtuasi võimaldab Euroopa Kohtul täpsustada oma kohtupraktikat, eelkõige mõistet „riigi ressursid“ ning tingimusi, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (edaspidi kohtuotsus „Altmark“) lähtuvas kohtupraktikas.(2)

I.      Õigusraamistik

A.      Leedu õigus

3.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et liikmesriigi õiguse asjakohased sätted on sätestatud põhikohtuasjas asjakohasel ajal kehtinud järgmistes õigusaktides: 20. juuli 2000. aasta Leedu Vabariigi elektrienergiaseadus nr VIII 1881 (Elektros energijos įstatymas, n° VIII 1881); 12. mai 2011. aasta Leedu Vabariigi taastuvenergiaseadus nr XI 1375 (Lietuvos Respublikos atsinaujinančių išteklių energetikos įstatymo nº XI 1375); 12. juuni 2012. aasta Leedu Vabariigi elektrisüsteemi Euroopa elektrisüsteemidega integreerimise seadus nr XI 2052 (Lietuvos Respublikos elektros energetikos sistemos integracijos į Europos elektros energetikos sistemas įstatymas No XI 2052); 17. jaanuari 2013. aasta Leedu Vabariigi taastuvenergiaseaduse artiklite 2, 11, 13, 14, 16, 20 ja 21 muutmise ja täiendamise seaduse rakendusseadus nr XII 169 (Lietuvos Respublikos atsinaujinančių išteklių energetikos įstatymo 2, 11, 13, 14, 16, 20, 21 straipsnių pakeitimo ir papildymo įstatymas No XII 169); ja neid seadusi rakendavates aktides, mille hulka kuuluvad Leedu Vabariigi valitsuse 18. juuli 2012. aasta resolutsiooniga nr 916 heaks kiidetud elektrisektoris üldhuviteenuste osutamise kord (Lietuvos Respublikos Vyriausybės nutarimo No 916 dėl viešuosius interesus atitinkančių paslaugų elektros energetikos sektoriuje teikimo tvarkos aprašo patvirtinimo), ja Leedu Vabariigi valitsuse 19. septembri 2012. aasta resolutsiooniga nr 1157 elektrisektoris üldhuviteenustele eraldatud summade haldamise kord (Vyriausybės Nutarimas No 1157 ‘Viešuosius interesus atitinkančių paslaugų elektros energetikos sektoriuje lėšų administravimo tvarkos aprašas’) (edaspidi „vaidlusalused liikmesriigi õigusnormid“).

4.        Nende õigusaktide käesolevas asjas asjakohased sätted on kokku võetud käesoleva ettepaneku punktides 12–15.

II.    Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

5.        Põhikohtuasja kaebajad – Achema AB, Orlen Lietuva AB ja AB ‘Lifosa’ (edaspidi „Achema jt“) – on Leedu Vabariigis registreeritud ja tegutsevad äriühingud, kes muu hulgas käitavad elektri ja soojuse koostootmisjaamu. Neis jaamades toodetud elektrit kasutavad nad enda vajadusteks või tarnivad seda piirkonnas tegutsevatele juriidilistele isikutele. Samuti ostavad kõnealused ettevõtjad elektrit Leedus tegutsevatelt sõltumatutelt tarnijatelt.

6.        Kehtivate liikmesriigi õigusaktide kohaselt pidid Achema jt maksma nagu iga teine elektrienergia tarbija teatava summa neile 2014. aastal osutatud üldhuviteenuste eest.

7.        Achema jt esitasid Vilniaus apygardos administracinis teismasele (Vilniuse piirkondlik halduskohus, Leedu) kaebused, milles palusid tühistada Leedu riikliku energiakontrolli ja ‑hindade komisjoni (Valstybinė kainų ir energetikos kontrolės komisija; edaspidi „energiakontrolli ja hindade komisjon“) 11. oktoobri 2013. aasta otsuse (muudetud 22. novembri 2013. aasta otsusega nr O3‑704) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) punktid 1.2–1.4, 1.7, 2 ja 3. Energiakontrolli ja hindade komisjon oli määranud vaidlusaluses otsuses kindlaks üldhuviteenuste hinna 2014. aastal üldhuviteenuseid osutavatele elektritootjatele (edaspidi „üldhuviteenuste osutajad“) (punkt 1) ning üldhuviteenuste hinna Leedu elektrienergia (lõpp)tarbijatele, sealhulgas kaebajatele (punktid 2 ja 3).

8.        Nimetatud kohus jättis 9. veebruari 2016. aasta otsusega Achema jt kaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

9.        Achema jt esitasid Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus) apellatsioonkaebused. Kaheldes selles, kuidas oleks õige tõlgendada asjaomaseid liidu õiguse sätteid, otsustas nimetatud kohus menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule eelotsuse saamiseks järgmised küsimused:

„Kas 2014. aastal kehtinud [üldhuviteenuste kava] – kehtestatud [vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormidega] – või selle osa tuleb pidada riigiabiks (riigiabikavaks) [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses, sealhulgas:

–        kas käesoleva kohtuasja asjaolude korral tuleb ELTL artikli 107 lõiget 1 tõlgendada nii, et üldhuviteenustele eraldatud summasid tuleb pidada riigi ressurssideks?

–        kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui võrguettevõtjatele (ettevõtjatele) pannakse kohustus osta elektritootjatelt elektrit kindlaksmääratud hinnaga (tariifiga) ja/või elektrienergia tasakaalustamise kohustus ning selle kohustuse tõttu võrguettevõtjate kantud kahjud hüvitatakse summadest, mida saab seostada riigi ressurssidega, siis ei peeta seda riigi ressurssidest elektritootjatele antud riigiabiks?

–        kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et käesoleva kohtuasja asjaolude korral tuleb (või ei tule) järgmisi toetusi pidada valikuliseks ja/või toetusteks, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust: strateegilise tähtsusega projekte (nt NordBalt) ellu viivale ettevõtjale antud toetus; sellistele ettevõtjatele antud toetus, kellele on tehtud ülesandeks tagada teataval perioodil elektrivarustus; toetus, millega hüvitatakse turutingimustest tulenenud kahjud, mida sellised isikud nagu kõne all olevad päikeseenergiajaamade arendajad on tegelikult kandnud, kuna riik keeldus võetud kohustuste täitmisest (riigisiseste õigusnormide muutmise tõttu); ettevõtjatele (võrguettevõtjatele) antud toetus, mille eesmärk on hüvitada tegelikud kahjud, mis tulenevad kohustusest osta üldhuviteenuseid osutavatelt elektritootjatelt elektrit kindlaksmääratud hinnaga ja tasakaalustada elektrienergiat?

–        kas ELTL artikli 107 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 106 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et käesoleva kohtuasja asjaolude korral tuleb kõnealust üldhuviteenuste kava (või selle osa) pidada vastavaks Euroopa Liidu Kohtu [kohtuotsuse Altmark] punktides 88–93 sätestatud kriteeriumidele?

–        kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et käesoleva kohtuasja asjaolude korral tuleb üldhuviteenuste kava (või selle osa) käsitada sellisena, et see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi?“

10.      Kirjalikud seisukohad on käesolevas menetluses esitanud Achema, Baltpool, Leedu valitsus ja Euroopa Komisjon. Samuti esitasid nad suulisi argumente 6. novembril 2018 toimunud kohtuistungil.

III. Analüüs

11.      Enne käesolevas menetluses esitatud konkreetsete küsimuste analüüsimist tundub mulle kasulik lühidalt kirjeldada Leedu elektrisektoris üldhuviteenuste osutamise korra põhiaspekte, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on neid selgitanud, ja esitada seejärel paar sissejuhatavat märkust.

A.      Leedu üldhuviteenuste kava

12.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et üldhuviteenused on sisuliselt teenused, mida osutatakse, või tegevused, millega tegeldakse üldistes huvides kooskõlas vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormidega. Käesolevas asjas asjakohasel ajal kuulusid üldhuviteenuste hulka muu hulgas: taastuvenergia tootmine ja tasakaalustamine; elektri tootmine elektri ja soojuse koostootmisjaamades, kui need jaamad varustavad soojusega kaugküttesüsteeme ning primaarenergia sääst on selline, et elektri ja soojuse koostootmist võib pidada tõhusaks; elektri tootmine konkreetsetes elektrijaamades, kus elektri tootmine on vajalik elektrivarustuskindluse tagamiseks; elektrisektoris strateegiliste projektide elluviimine elektrivarustuskindluse parandamiseks, luues võrkudevahelised ühendused teiste riikide elektrisüsteemidega ja/või ühendades Leedu Vabariigi elektrisüsteemi teiste liikmesriikide elektrisüsteemidega (nagu Leedu ja Rootsi elektrisüsteemide vaheline ühendus (NordBalt)), ning päikeseenergiajaamade projekti arendamine.

13.      Igal aastal teevad Leedu pädevad asutused vastavalt õigusaktides sätestatud korrale kindlaks üldhuviteenuste osutajad, määratlevad üldhuviteenuste ulatuse ning kehtestavad nende osutatavate üldhuviteenuste hüvitamise tingimused ja hüvitise suuruse. Kõik elektritarbijad maksavad nende üldhuviteenuste eest energiakontrolli ja ‑hindade komisjoni määratud summa, mis arvutatakse tegelikult enda vajadusteks tarbitud elektrikoguse alusel. See üldhuviteenuste eest tasutav summa lisatakse ostetud elektri hinnale või tasutakse eraldi võrguettevõtjatele.

14.      Leedu elektrienergia võrguettevõtjad kannavad elektrienergia tarbijatelt kogutud summad (edaspidi „üldhuviteenuste tasu“) üle üldhuviteenuste tasu haldajale UAB Baltpool, mis on riigi kontrolli all olev eraõiguslik juriidiline isik. Baltpool maksab omakorda seaduses sätestatud korras üldhuviteenuste osutajatele nende teenuste eest. Baltpooli ei rahastata riigieelarvest ega muudest avaliku sektori vahenditest; tema tegevuskulud kaetakse sellesama üldhuviteenuste tasu arvel.

15.      Üldhuviteenuste tasu saab kasutada ainult üldhuviteenuste osutamise eest tasumiseks ning see ei moodusta osa riigieelarvest. Üldhuviteenuste tasu maksmata jätnud tarbijatelt nõutakse see sisse tsiviilkorras. Selliste tarbijate suhtes ei kohaldata avalikus õiguses ette nähtud karistusi.

B.      Sissejuhatavad märkused

16.      Seoses eeltooduga tuleb kõigepealt rõhutada, et kui Euroopa Kohus on saanud eelotsusetaotluse, on tema ülesanne selgitada siseriiklikule kohtule liidu õigusnormide ulatust, et tollel oleks võimalik neid norme põhikohtuasja faktilistele asjaoludele õigesti kohaldada, ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole ise asjaomaseid norme kohaldada, kuivõrd tal ei pruugi olla kogu vajalikku teavet.(3) Sellega seoses on Euroopa Kohus olnud järjekindlalt seisukohal, et liikmesriigi kohtud võivad tõlgendada ja kohaldada mõistet „riigiabi“ ning nende menetluses olevas asjas on nad pädevad kontrollima, kas ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud nõuded on täidetud.(4)

17.      Selline „tööjaotus“ Euroopa Liidu Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel on ülimalt tähtis. Seda eriti sellises asjas nagu käesolev: põhikohtuasjas kohaldatav liikmesriigi regulatsioon on üsna keerukas ning hõlmab erinevaid meetmeid, mis võivad vähemalt potentsiaalselt olla ELTL artikli 107 lõike 1 seisukohalt asjakohased. Lisaks käsitlevad mõned liikmesriigi kohtu küsimused Euroopa Kohtule peamiselt faktilisi ja tehnilisi asjaolusid ning nimetatud kohus palub Euroopa Kohtul sisuliselt kinnitada oma analüüsi. Ent nagu Baltpool kohtuistungil õigesti märkis, puuduvad Euroopa Kohtul andmed ja muu faktiteave, mida oleks vaja, et liikmesriigi kohtu seniseid järeldusi kinnitada või need ümber lükata. Nendes küsimustes peab liikmesriigi kohus seega ise tegema lõplikud otsustused, võttes seejuures arvesse Euroopa Kohtu juhiseid ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduse ja kohaldamisala kohta.

18.      Järgmisena võib olla samuti kasulik rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab „riigiabi“ olemasolu tuvastamine ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, et täidetud oleksid kõik selle sätte tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine ähvardama kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi.(5)

19.      Asun nüüd eeltoodut arvestades analüüsima eelotsuse küsimustes tõstatatud õigusküsimusi.

C.      Esimene küsimus

20.      Esimene eelotsuse küsimus puudutab esimest punktis 18 nimetatud tingimust. Selle küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et selle kohaselt peaks sellised vahendid nagu üldhuviteenuste tasu lugema riigi ressurssideks.

21.      Minu meelest tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.

22.      Kõigepealt tuleb arvesse võtta, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab selleks, et eelist saaks käsitleda riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, asjaomane abi esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peab see olema riigile omistatav.(6)

23.      Käesolevas asjas puudub vaidlus, et meetmed, mis väidetavalt kujutavad endast riigiabi, on ette nähtud Leedu riigi seadustes ja määrustes. Need meetmed saab seega omistada riigile.

24.      Tegelik küsimus seisneb aga selles, et kas need meetmed sisaldavad riigi ressursse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

25.      On selge, et mõiste „riigi ressursid“ hõlmab kõiki rahalisi vahendeid, mida riik võib kasutada toetamaks ettevõtjaid: see hõlmab mitte ainult summasid, mis makstakse otseselt või kaudselt välja avaliku sektori eelarvetest, või tulusid, millest riik loobub, vaid ka vahendeid, mis ei ole alaliselt riigikassa käsutuses, kuid on pidevalt avaliku kontrolli all.(7) Lihtsamalt öeldes tähendavad viimati nimetatud vahendeid, mis pärinevad küll eraisikutelt, ent mida kogub riik või mida kogutakse riigi nimel või riigi sekkumise tõttu ning mis antakse pädevatele riigisisestele asutustele, kelle pädevuses on otsustada nende lõpliku kasutamise üle.

26.      Sellega näibki tegemist olevat Leedu üldhuviteenuste kava raames makstava üldhuviteenuste tasu puhul.

27.      Alates asjaomaste vahendite laekumisest elektrienergia tarbijatelt kuni nende ülekandmiseni üldhuviteenuse osutajatele on need vahendid avaliku kontrolli all. Seejuures on avaliku sektori asutused need, kes määravad igal aastal kindlaks üldhuviteenusteks loetavad teenused ning valivad välja ettevõtjad, kes loetakse üldhuviteenuste osutajateks. Samuti määrab avaliku sektori asutus – energiakontrolli ja hindade komisjon – kindlaks elektrienergia tarbijatelt üldhuviteenuste eest nõutava summa. Kui elektrienergia võrguettevõtjad on üldhuviteenuste tasu kokku kogunud, kantakse see Baltpoolile, mis on küll eraõiguslik äriühing, ent riigi kontrolli all. Baltpool haldab laekunud vahendeid, jagades need üldhuviteenuste osutajate vahel vastavalt seaduses sätestatud kriteeriumidele ning jättes osa neist vahenditest endale oma halduskulude katteks. Vastavalt on kõik üldhuviteenuse tasudega seotu põhjalikult reguleeritud.

28.      Seetõttu tuleb käesolevas menetluses arutatavat olukorda eristada Euroopa Kohtu poolt teistes sellistes kohtuasjades nagu PreussenElektra(8) ja ENEA(9) analüüsitud olukordadest, kus oli samuti tegemist riiklike energia toetuskavadega. Neis kohtuasjades leidis Euroopa Kohus, et pelk riigi poolt eraettevõtjatele kehtestatud kohustus osta elektrienergiat hinnaga, mis võib olla kõrgem tavalisest turuhinnast, ei kujutanud endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Neis asjades oli määravaks see, et – erinevalt käesolevast üldhuviteenuste kavast – puudus riigi hallatav rahastusmehhanism. Puudus elektrienergia tarbijate poolt makstud tasude kogumine ja jaotamine, mida riik oleks mingil moel kontrollinud.

29.      Samuti ei ole Leedu üldhuviteenuste kava võrreldav meetmetega, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuotsustes Pearle jt(10) ja Doux Élevage(11).

30.      Neis asjades ei pidanud Euroopa Kohus asjaomaseid meetmeid ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvaks vaatamata sellele, et teatavatelt ettevõtjatelt nõutavad maksed olid ette nähtud seadusega ja neid kogusid ja haldasid üksused, millele riik oli andnud teatavad volitused. Neil mõlemal juhul oli vahendeid haldav üksus üksnes vahend, mis kogus ja jaotas ressursse kõnealuseid makseid tasuvate ettevõtjate endi ärilistel eesmärkidel.(12) Kohustuslikud maksed olid seega kehtestatud eraettevõtjate algatusel ning nood otsustasid ka nende lõppkasutamise üle. Ei kohtuasjas Pearle jt ega ka kohtuasjas Doux Élevage ei pidanud kogutud vahendeid kasutama ametiasutuste juhiste kohaselt ega ametiasutuste poolt kindlaks määratud avalike huvide edendamiseks.(13)

31.      Seevastu käesolevas asjas vaidluse all olevate liikmesriigi õigusnormide kohaselt ei saa Baltpooli kuidagi pidada „vahendiks“, mis toimiks makseid tegevate üksuste juhiseid järgides ja nende äriliste huvide edendamiseks. Baltpool kasutab kogutud vahendeid edendamaks riigi kehtestatud agendat. Majanduslikust vaatenurgast ei ole oma tegevusteks toetuste saajad samad isikud, kes asjaomast toetusmeedet rahastavad. Järelikult on tegemist riigi suuniste alusel toimuva vahendite ülekandmisega tarbijatelt teatavatele ettevõtjatele.

32.      Asjaolu, et Baltpoolil puudub igasugune kaalutlusõigus selle üle, kuidas kogutud vahendeid kasutada, ei muuda tõsiasja, et selle kohta teevad kõik otsused ametiasutused.(14) Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 27, peab kogutud vahendite kasutamisel rangelt järgima vaidlusalustes liikmesriigi õigusnormides sätestatud kasutustingimusi. See tõendabki, et kõnealune üldhuviteenuste tasu on riigi kontrolli all.

33.      Samamoodi pole käesolevas kontekstis kuigi oluline, et juhul, kui tarbijad ei maksa ettenähtud summasid, peab Baltpool esitama üldkorras nõude tsiviilkohtusse. Minu meelest on see lahutamatult seotud asjaoluga, et Leedu ametivõimud on otsustanud teha üldhuviteenuste tasu kogumise kohustuslikuks võrguettevõtjatele ning nende vahendite haldamine on korraldatud täielikult eraõiguse alusel. See asjaolu, mida Euroopa Kohus võttis arvesse tootmisharudevaheliste organisatsioonide kui eraõiguslike ühenduste olemuse kindlaksmääramisel kohtuasjas Doux Élevage,(15) ei oma mingit tähtsust käesolevas asjas. Puudub igasugune kahtlus, et ehkki Baltpool on eraõiguslik äriühing, on ta riigi kontrolli all ning kohustatud üldhuviteenuste tasude kasutamisel tegutsema asjaomastes riigisisestes õigusaktides ette nähtud moel.(16)

34.      Sisuliselt olen seisukohal, et Leedu üldhuviteenuste kava meenutab suuresti Prantsusmaa elektrienergia abikava, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuotsuses Association Vent de Colère! jt.(17) Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et lõpptarbijate rahastatavat mehhanismi, mille raames hüvitati ettevõtjatele lisakulud, mis tulenesid nende kohustusest osta tuuleenergiast toodetud elektrit kõrgema hinnaga kui turuhind, tuleb käsitada riigipoolse või riigi ressursside kaudu sekkumisena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Minu meelest oli selle järelduse peamiseks põhjuseks asjaolu, et tarbijatelt energeetikaministri määratud suuruses kogutud summad anti kasutada Caisse des dépôts et consignations’ile, vahendite haldajana tegutsevale avalik-õiguslikule isikule.(18) Kui kohtuistungil küsiti, kas eksisteerib mingi oluline faktiline erinevus Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Association Vent de Colère! jt analüüsitud olukorra ja käesolevas põhikohtuasjas käsitletava vahel, siis ei vastanud Leedu valitsus ega Baltpool midagi märkimisväärset.

35.      Euroopa Kohtu otsus Essent Netwerk Noord jt(19) kinnitab veelgi seisukohta, et üldhuviteenuste tasu kujutab endast ELi riigiabi eeskirjade tähenduses riigi ressursse. Selles kohtuotsuses, mis tehti Madalmaade kohtu eelotsusetaotluse alusel, otsustas Euroopa Kohus, et riigisisesed eeskirjad, millega on kehtestatud tarbijatelt elektri ülekandmise eest nõutud lisatasu, mida kogusid võrguettevõtjad ja mis anti üle määratud äriühingule, mis omakorda vastutas asjaomaste rahaliste vahendite haldamise ja jaotamise eest, kujutas endast riigi ressursse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

36.      On tõsi, et puht majanduslikult võivad Euroopa Kohtu poolt sellistes kohtuotsustes nagu PreussenElektra ja ENEA(20) ning sellistes kohtuotsustes nagu Essent Netwerk Noord jt ja Association Vent de Colère! jt(21) analüüsitud meetmed olla suuresti sarnased. Ent nagu kohtujurist Mengozzi selgitas oma ettepanekus kohtuasjas Essent Netwerk Noord jt, tuleb need meetmed õiguslikult liigitada erinevalt.(22) Ehkki ELTL artikli 107 lõige 1 käsitleb ainult riikliku meetme mõju, on üldteada, et viis, kuidas meede on korraldatud ja toimib, võib määrata ära sellele kohaldatava õigusraamistiku. Riiklik meede ei pruugi näiteks kvalifitseeruda ELTL artikli 107 lõike 1 alusel riigiabiks, ent olenevalt asjaoludest võib olla vaja ikkagi analüüsida selle kokkusobivust aluslepingutega muude ELi normide, näiteks siseturu eeskirjade alusel.(23)

37.      Eeltoodu alusel tuleks esimesele küsimusele minu meelest vastata, et põhikohtuasja laadsetel asjaoludel tuleks ELTL artikli 107 lõiget 1 tõlgendada nii, et selline üldhuviteenuste tasu, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kujutab endast riigi ressursse.

D.      Teine küsimus

38.      Oma teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, milliseid üksusi tuleks lugeda üldhuviteenuste tasu arvel abi saajateks, kui asjaomaste üldhuviteenuste kava meetmetega on kehtestatud võrguettevõtjatele kohustus osta elektrit üldhuviteenuste osutajatelt kindlaksmääratud hinnaga ja nende toodetud elektri tasakaalustamise kohustus. Eelkõige huvitab eelotsusetaotluse esitanud kohut, kas üldhuviteenuste tasu arvel saavad majandusliku eelise võrguettevõtjad või elektrienergia tootjad.

39.      Olen seisukohal, et sellised (kaudsed) kasusaajad on elektritootjad ja mitte võrguettevõtjad.

40.      Saan aru, et teise eelotsuse küsimuse esemeks oleva meetme puhul hüvitatakse üldhuviteenuste tasu arvel võrguettevõtjatele pelgalt lisakulud, mis neil võivad tekkida tulenevalt neile kehtestatud kohustusest osta teatav hulk elektrienergiat kindlaksmääratud hinnaga, mis võib olla kõrgem kui tavaline turuhind. Toimikus ei ole mingeid andmeid võimaliku netokasu kohta, mis võrguettevõtjatel võiks tekkida üldhuviteenuste tasu arvel. Lisaks selgitasid Leedu valitsus ja Baltpool kohtuistungil, et võrguettevõtjad ei või oma tarbijatele (osasid või kõiki) lisakulusid üle kanda, mis oleks toonud kaasa neile ülemäärase hüvitise maksmise riski.(24)

41.      Samas võimaldab aga üldhuviteenuste tasu, millega hüvitatakse võrguettevõtjatele eespool kirjeldatud ostukohustusest tekkivad lisakulud, osadel energiatootjatel müüa teatav hulk elektrit tavalisest turuhinnast kõrgema hinnaga või vähemasti müüa seda suuremas mahus. Neil energiatootjatel on seetõttu võimalik teenida suuremat tulu kui nad saaksid tavalistel turutingimustel. Seega, ehkki üldhuviteenuste tasu makstakse teistele võrguettevõtjatele, on elektritootjad kõnealuste vahendite kaudsed kasusaajad.(25)

42.      Neil põhjusil teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus riiklik meede kohustab elektrivõrguettevõtjaid ostma elektrit elektritootjatelt kindlaksmääratud hinnaga ja nende toodetud elektrit tasakaalustama ning seejuures on ette nähtud, et võrguettevõtjate lisakulud hüvitatakse lõpptarbijatelt kogutavate maksete arvel, tuleb ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi saajateks pidada elektritootjaid.

E.      Kolmas ja viies küsimus

43.      Oma kolmanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas üldhuviteenuste tasu arvel antav toetus teatavateks tegevusteks Leedu elektrisektoris vastab ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud valikulisuse ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise kriteeriumidele. Oma viienda küsimusega, mida on minu meelest otstarbekas analüüsida pärast kolmandat küsimust, kuna neile saab vastata ühiselt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et selle kohaselt sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas kõnealune üldhuviteenuste kava kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi.

44.      Meetmed, mida Euroopa Kohtul palutakse sellest vaatenurgast analüüsida, on järgmised: 1) strateegilise tähtsusega projekte (nt NordBalt) ellu viivale ettevõtjale antud toetus; 2) sellistele ettevõtjatele antud toetus, kellele on tehtud ülesandeks tagada teataval perioodil elektrivarustus; 3) toetus, millega hüvitatakse kahjud, mida sellised ettevõtjad nagu päikeseenergiajaamade arendajad on tegelikult kandnud, ja 4) võrguettevõtjatele antud toetus, mille eesmärk on hüvitada tegelikud kahjud, mis tulenevad kohustusest osta üldhuviteenuseid osutavatelt elektritootjatelt elektrit kindlaksmääratud hinnaga ja tasakaalustada elektrienergiat (edaspidi „vaidlusalused meetmed“).

45.      Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 16 ja 17, peab lõpuks nendes küsimustes otsuse tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ent andmaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik vajalikud elemendid ELi õiguse asjakohaste sätete tõlgendamiseks, jätkan järgmiselt. Kõigepealt viitan kõige asjakohasemale kohtupraktikale ning püüan sellest lähtudes anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule konkreetsemat juhatust tingimuste kohta, mille esinemisel võivad vaidlusalused meetmed vastata valikulisuse, kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi moonutamise kriteeriumile.

46.      Alustuseks sooviksin rõhutada, et selle hindamisel, kas valikulisuse kriteerium on täidetud, on vaja kindlaks määrata, kas konkreetses õigusraamistikus (tuntud ka kui „võrdlusbaas“) soodustab asjaomane riiklik meede teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, võrreldes teiste ettevõtjatega, kelle õiguslik ja faktiline olukord on asjaomase meetme eesmärke arvestades võrreldav.(26) Seevastu üldised meetmed, mida vahet tegemata kohaldatakse liikmesriigis kõigi ettevõtjate suhtes ja mis annavad eelise kõigile, kes vastavad nende tingimustele, ei ole valikulised ega kuulu järelikult ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse.(27)

47.      Mis puudutab mõju kaubandusele, siis ei tohi unustada, et siseriikliku meetme riigiabiks lugemiseks ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, vaid üksnes uurida, kas abi võib sellist kaubandust mõjutada. Siiski ei saa liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine olla pelgalt oletuslik või eeldatav. Niisiis tuleb kindlaks määrata, kas ja kuidas asjaomase meetme ootuspärane mõju võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Eriti siis, kui liikmesriigi antud abi tugevdab ettevõtja olukorda ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb lugeda, et abi viimaseid mõjutab. Sellega seoses ei ole vajalik, et abi saav ettevõtja ise osaleks ühendusesiseses kaubanduses. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võidakse siseriiklikku tegevust alal hoida või suurendada, mille tagajärjel vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused siseneda selle liikmesriigi turule.(28)

48.      Ning viimasena, mis puudutab konkurentsi kahjustamise tingimust, siis tuleb väljakujunenud kohtupraktika alusel rõhutada, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, põhimõtteliselt moonutab konkurentsitingimusi.(29)

49.      Sellel taustal asun nüüd käsitlema kolmandas eelotsuse küsimuses tõstatatud teemasid.

1.      Valikulisus

50.      Esiteks näib esmapilgul, et mis puudutab sellistele ettevõtjatele antud toetust, kellele on tehtud ülesandeks tagada teataval perioodil elektrivarustus, siis kujutab toetus, mida antakse selleks, et hüvitada kahjud, mida sellised ettevõtjad nagu päikeseenergiajaamade arendajad on tegelikult kandnud, ja võrguettevõtjatele antav toetus, mille eesmärk on hüvitada tegelikud kahjud, mis tulenevad kohustusest osta üldhuviteenuseid osutavatelt elektritootjatelt elektrit kindlaksmääratud hinnaga ja tasakaalustada elektrienergiat, endast meetmeid, millest saavad kasu ainult konkreetses sektoris tegutsevad või konkreetset laadi teenuseid pakkuvad ettevõtjad.

51.      Mulle näib, et nende meetmete eesmärk on vabastada abi saavad ettevõtjad teatavatest kuludest, mida nad peaksid muidu ise kandma. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib oma eelotsusetaotluses, et põhikohtuasjas „ei vaidlustata“ seda, et mitu üldhuviteenuste kava meedet annavad abi saavatele ettevõtjatele sisuliselt riskivaba kasumi.

52.      On tõsi, et kohtuotsuses Asteris leidis Euroopa Kohus, et kahjuhüvitis, mis võidakse ametiasutustelt ettevõtjatele välja mõista kahju eest, mille nad on noile ettevõtjatele tekitanud, ei kujuta endast riigiabi (praeguse) ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.(30) Ent selles kohtuasjas viitas Euroopa Kohus summadele, mis maksti või mis tuli maksta liikmesriigi poolt lepinguvälise kahju tekitamisest tulenevalt. Põhjus on selge – summa, mille eesmärk on pelgalt hüvitada isikule kahju, mille on tekitanud riigiasutuse õigusvastane käitumine tsiviil- või haldussuhtes, ei anna sellele isikule rangelt võttes mingit majanduslikku eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

53.      Ent see kohtuotsus ei ole käesolevas asjas asjakohane. Kahju, mida käesolevas asjas vaidluse all olevate riiklike meetmetega hüvitatakse, ei ole minu arusaamise kohaselt tekkinud ametiasutuste ebaseadusliku tegevuse tagajärjel. Kõnealused kulud on lihtsalt asjaomastel ettevõtjatel seoses nende majandustegevusega tekkinud kulud.

54.      Lisaksin selles kontekstis, et ei ole oluline, kas abi saajate investeerimis- või hankeotsuse ajendiks või mõjuriks oli ametiasutuse lubadus anda riiklikku toetust. Asjaolu, et vaidlusaluste meetmete puududes oleksid mõned ettevõtjad teinud erinevaid ärilisi valikuid, ei muuda kõnealustes meetmetes antava abi olemust. Paljudel abikavadel on just see eesmärk: edendada mingit konkreetset majanduslikku tegevust, mis ametiasutuste hinnangul on avalikes huvides. Ent riigi sekkumise põhjustel ja eesmärkidel ei ole ELTL artikli 107 lõike 1 seisukohalt tähtsust: selle sätte kohaselt tuleb meede määratleda riigiabiks ainuüksi selle alusel, milline on meetme mõju ühisturule.(31)

55.      Ning lõpuks, mis puudutab valikulisuse hindamist seoses selliste toetuse vormidega, mis anti sellistele strateegilise tähtsusega projekte ellu viivale ettevõtjatele nagu NordBalt, siis nende puhul on analüüs keerukam.

56.      Kõigepealt tuleb meeles pidada, et rahalise toetuse andmist, rajamaks taristu, mis on mõeldud üldiseks kasutamiseks (vastandatuna sihtotstarbelisele taristule) ja millest seega ei saa kasu ükski konkreetne kasutaja, ei peeta üldiselt valikuliseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.(32) Sellega on minu meelest väga tõenäoliselt tegemist Leedu ja Rootsi elektrivõrke ühendava taristu puhul.

57.      See ei tähenda siiski, et selle taristu rajavale ettevõtjale antav rahaline toetus ei oleks riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. On ilmne, et kui Leedu ametivõimud pelgalt ostaksid (teatava taristu ehitamise) teenust ühelt konkreetselt ettevõtjalt paljude selliste ettevõtjate hulgast, kes turul tegutsevad ja kes on võimelised sellist teenust pakkuma, siis sõltuks riigiabi olemasolu peamiselt hankes kokku lepitud hinnast ja tingimustest, võttes arvesse teenuseosutaja valimise menetlust. Sellise analüüsi puhul oleks aluseks kindlalt välja kujunenud turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise põhimõte.(33)

58.      Ent saan kohtuasja toimikust aru, et NordBalti projekt tunnistati strateegiliselt oluliseks ja selleks vajalikud ehitustööd reserveeriti seadusega konkreetsele ettevõtjale (LITGRID AB). Sedalaadi projekt – tulenevalt selle mõõtkavast, hinnast ja olulisusest – on tavaliselt riigi kohustus. Ei ole ebatavaline, et ametiasutused volitavad tähtsa taristu rajamise eraõiguslikele äriühingutele, mille aktsionärid nad on.(34) Minu meelest võib siin põhiküsimuseks olla hoopis riigi poolt läbi viidud hanke küsimus. Ent mis puudutab muid põhikohtuasja vaidlusaluse all olevate meetmete faktilisi asjaolusid, siis ei ole Euroopa Kohtu valduses vajalikku teavet, et kujundada lõplik seisukoht ELTL artikli 107 lõike 1 osas.

2.      Mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele

59.      Kohtuotsuses Fondul Proprietatea(35) paluti Euroopa Kohtul hinnata võimalikku riigiabi olemasolu meetmes, mis võeti vastu elektrisektoris tegutseva ettevõtja toetamiseks. Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus, et asjaolu, et selline majandusharu nagu elektrienergia on ELi tasandil liberaliseeritud, võib anda tunnistust abi tegelikust või võimalikust mõjust konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Euroopa Kohtu sõnul on elektrienergia kaubandus sellise liberaliseerimise tõttu piiriülene. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et kui liikmesriigi kohus tuvastab, et asjaomased tingimused on täidetud, siis on Rumeenia ametiasutuste poolt sellises majandusharus nagu elektrienergia tegutseva ettevõtja toetamise puhul täidetud „mõju kaubandusele“ tingimus.

60.      Ma ei näe objektiivset põhjust, miks ei peaks käesolevas asjas järgima Euroopa Kohtu järeldusi kohtuotsuses Fondul Proprietatea.

61.      Tähtsust ei oma asjaolu, et abi saavad ettevõtjad ei tegutse väljaspool riigipiire. Tugevdades kohalikke ettevõtjaid, võivad vaidlusalused meetmed takistada välismaa ettevõtjate sisenemist Leedu elektriturule. Samas võib selles suhtes olla olukord erinev seoses toetusega, mida antakse ettevõtjale, kellele on tehtud ülesandeks teostada selline strateegiliselt tähtis projekt nagu NordBalt, nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 58.

3.      Konkurentsi kahjustamine

62.      Ja lõpuks, mis puudutab konkurentsi kahjustamise tingimust, siis võib olla piisav, kui viidata jällegi hiljutisele kohtuotsusele Fondul Proprietatea.(36)

63.      Selles asjas leidis Euroopa Kohus kooskõlas kindlalt välja kujunenud kohtupraktikaga, et vaidlusalune toetusmeede võib põhimõtteliselt kahjustada konkurentsi elektrienergia turul. Euroopa Kohtu sõnul võib asjaolu, et selline majandusharu nagu elektrienergia on ELi tasandil liberaliseeritud, anda tunnistust abi tegelikust või võimalikust mõjust konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

64.      Olen seisukohal, et need kaalutlused kehtivad niisama hästi käesolevas asjas. Mind ei veena Leedu valitsuse argument, mille kohaselt oli Leedu elektrienergia turg 2014. aastal endiselt suhteliselt isoleeritud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab ise eelotsusetaotluses, et kõnealusel perioodil olid Leedu elektrivõrgud ühendatud teiste liikmesriikide (nagu Eesti) võrkudega ning turul valitses elav konkurents. Igal juhul võib seniseid turulolijaid toetavatel avaliku sektori meetmetel olla kauakestev moonutav mõju turul, mida ollakse järk-järgult avamas välismaa konkurentsile.

65.      Leedus elektrienergia tootmisega või päikeseenergiajaamade arendamisega tegelevad ettevõtjad konkureerivad selgelt teiste liikmesriikide sarnaste ettevõtjatega. Samas võib olukord selles suhtes olla erinev seoses ettevõtjaga, kellele on antud ülesanne teostada selline strateegiliselt tähtis projekt nagu NordBalt, nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 58 ja 61.

66.      Kokkuvõttes soovitan Euroopa Kohtul vastata kolmandale ja viiendale eelotsuse küsimusele järgmiselt.

67.      Esiteks on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses valikulised meetmed, millest saavad kasu ainult kindlas majandusharus tegutsevad või kindlat liiki teenuseid osutavad ettevõtjad ning millega vabastatakse need ettevõtjad teatavatest kuludest, mida nad muidu oleksid pidanud kandma. Teiseks võivad sellises ELi tasandil liberaliseeritud majandussektoris nagu elektrienergia tegutsevate ettevõtjate toetusmeetmed põhimõtteliselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada konkurentsi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne lõppkokkuvõttes otsustada, kas vaidlusaluste meetmete puhul on need tingimused täidetud.

F.      Neljas küsimus

68.      Oma neljanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 106 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb vaidlusalust üldhuviteenuste kava pidada vastavaks kohtuotsuse Altmark punktides 88–93 sätestatud kriteeriumidele.

69.      Selles kohtuotsuses selgitas Euroopa Kohus tingimusi, mille puhul avaliku teenindamise kohustusi täitvad ettevõtjad ei saa nende kohustuste täitmise eest makstava tasu näol tegelikku rahalist eelist ega ole seetõttu oma konkurentidest soodsamas konkurentsiolukorras. Selleks määratles Euroopa Kohus neli kumulatiivset tingimust (edaspidi „Altmarki tingimused“), mille täitmise korral on tagatud, et avaliku teenuse eest makstav hüvitis ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.(37)

70.      Kommentaatorid on samas tihti märkinud, et nende range laadi tõttu on Altmarki tingimusi raske täita.(38) Seetõttu on selles kontekstis oluline märkida, et isegi kui meede ei vasta neile tingimustele, võib see ikkagi olla põhjendatud ELTL artikli 106 lõike 2 alusel. Ning Euroopa Kohus on kohtuotsuses Viasat väga selgelt märkinud, et Altmarki tingimused ei oma tähendust, kui hinnatakse üldhuviteenuse osutajale antud abi kokkusobivust siseturuga.(39)

71.      Seda arvestades puudutab liikmesriigi kohtu esitatud küsimus põhimõtteliselt kõiki nelja Altmarki tingimust. Ent eelotsusetaotluses esitatud argumendid keskenduvad peamiselt neist tingimustest esimesele. Mis puudutab ülejäänud kolme tingimust, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus pelgalt selgitab üsna lühidalt, miks tema arvates on need tingimused kõikide vaidlusaluste meetmete puhul täidetud. Ent nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 16 ja 17, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses teha nendes küsimustes otsus ja seda mitte ainult aluslepingutes ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute tööjaotusest tulenevalt, vaid ka seetõttu, et Euroopa Kohtu toimikus ei ole piisavalt teavet liikmesriigi kohtu hinnangu kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.

72.      Seda arvestades ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu võimalikult suurel määral abistamiseks pean vajalikuks esitada järgmised kaalutlused.

1.      Esimene Altmarki tingimus

73.      Esimene Altmarki tingimus nõuab selle hindamist, kas abi saav ettevõtja on reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest ja kas need kohustused on täpselt määratletud. Sellel tingimusel on seega mitu, ehkki omavahel lahutamatult seotud aspekti, mida sisuliselt hõlmavad järgmised küsimused: 1) kas ametiasutused on seaduslikult määratlenud teatavad teenused „üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks“ ELTL artikli 14 ja artikli 106 lõike 2 tähenduses; 2) kas seoses nende teenuste osutamisega on avaliku teenindamise kohustused antud ülesandeks ühele (või mitmele) konkreetsele ettevõtjale, ning 3) kas avaliku teenindamise kohustused on selgelt määratletud?

74.      Sellega seoses pean kõigepealt märkima, et järjekindla otsustuspraktika kohaselt on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus selle suhtes, mida nad võivad lugeda üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, ja järelikult võib liikmesriigi poolt teenuste kvalifitseerimise sellisteks teenusteks kahtluse alla seada üksnes ilmselge vea korral.(40) Seda kinnitab ka protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta artikkel 1, mille kohaselt kuulub liidu ühiste väärtuste hulka seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega eelkõige „riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste oluline roll ja laiaulatuslik suvaõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele“.(41)

75.      Ent laiaulatuslik kaalutlusõigus ei tähenda piiramatut kaalutlusõigust. Et hoida ära ühistest reeglitest hõlpsat möödaminekut või nende muutumist sisutuks, seavad aluslepingud liikmesriikide otsustusruumile teatavad piirid. ELi konkurentsieeskirjade osas näeb ELTL artikli 106 lõige 2 üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes nende eeskirjade kohaldamise ette „niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist,“ ning eeldusel, et „kaubanduse arengut ei [mõjutata] määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega“.

76.      Neid sätteid ning selliseid õiguse üldpõhimõtteid nagu lojaalse koostöö ja proportsionaalsuse põhimõte arvestades olen samuti seisukohal, et liikmesriikide kaalutlusõigust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel „ei või kasutada meelevaldselt üksnes selleks, et teatud [majandussektor] konkurentsieeskirjade kohaldamisalast välja jätta“.(42) Olenemata riigi ametiasutuste eesmärgist, on mulle selge, et mis tahes teenust ei või määrata üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks: üldist majandushuvi pakkuvad teenused peavad „omama erilisi tunnuseid“, võrreldes tavaliste turul pakutavate teenustega.(43)

77.      Need tunnused puudutavad kõigepealt osutatavate teenuste laadi. Eelkõige peab ametiasutustel olema põhjendatud alus uskuda, et ilma avaliku sektori sekkumiseta ei pakutaks asjaomast teenust üldse või seda ei pakutaks kõige kohasemaks peetaval tasemel.(44) Avaliku sektori sekkumise eesmärk peab seega olema rahuldada ühiskonnas tegelikult leiduvat vajadust mõne konkreetse teenuse järele, mida tavalistel turutingimustel tegutsevad ettevõtjad ei paku (ega hakka ettenähtavas tulevikus pakkuma).(45) Sellega seoses rõhutaksin, et direktiivis 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju,(46) ja eelkõige selle artikli 3 lõikes 2 on ette nähtud, et liikmesriigid võivad üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustusi selles sättes nimetatud erinevateks tegevusteks.

78.      Need üldist majandushuvi pakkuvate teenuste erilised tunnused on teiseks seotud nende teenuste osutamise viisiga. Eelkõige peab neid teenuseid osutama teatavas ulatuses universaalselt ja kohustuslikult.(47) Universaalsuse all pean silmas, et neid teenuseid tuleb osutada vähemalt potentsiaalselt kõikidele seda soovivatele isikutele. Kohustuslikkusega viitan asjaolule, et peab olema kehtestatud kohustus asjaomast teenust osutada, pelk luba seda teenust osutada ei ole sel eesmärgil piisav. Lisaks omab selle hindamisel, kas teenust tegelikult osutatakse üldistes huvides, tähtsust ka teenuse osutamine pidevus, universaalsus ja läbipaistvus ning majanduslik jõukohasus.(48)

79.      Et teenust oleks võimalik õiguspäraselt määratleda üldist majandushuvi pakkuva teenusena, peavad kokkuvõttes olema täidetud kaks peamist tingimust: ühelt poolt peavad eksisteerima objektiivsed põhjused, miks liikmesriigi ametiasutused peavad teenuse osutamise tagamiseks vajalikuks avaliku sektori sekkumist, ning teiseks peab seda teenust osutama universaalselt ja kohustuslikult. Nende tingimuste täitmist võivad olenevalt asjaoludest loomulikult kontrollida riigisisesed kohtud(49) või ELi kohtud(50), ehkki – võttes arvesse riigisiseste ametiasutuste laia kaalutlusõigust – ainult oluliste kaalutlusvigade suhtes(51).

80.      Teiseks tuleb meeles pidada, et pelk mingi teenuse määratlemine riigi õiguses üldistes huvides osutatavaks teenuseks ei tähenda veel, et iga sellist teenust osutav ettevõtja oleks määratud täitma selgelt määratletud avaliku teenindamise kohustust kohtuotsuse Altmark tähenduses.(52) Avaliku teenindamise kohustus peab olema ühele või mitmele ettevõtjale konkreetselt pandud ametiasutuse konkreetse aktiga (või mitme aktiga). See akt võib esineda eri kujul: tavaliselt on tegemist avaliku võimu aktiga (näiteks seadus, määrus või haldusakt),(53) ehkki teinekord võib selge avaliku teenindamise kohustus tuleneda ka lepingust(54). Ent olenemata selle akti laadist, peab ülesande andmine olema selge ja ühemõtteline: selles aktis peab olema piisavalt täpselt määratletud vähemalt asjaomase avaliku teenindamise kohustuse laad, kestus ja ulatus.(55)

81.      Ka neid aspekte võivad pädevad liikmesriigi või ELi kohtud ilmselt vaidluse korral kontrollida. Ent niivõrd kuivõrd nende puhul on tegemist tehnilist või faktilist laadi aspektidega, ei pea kohtulik kontroll piirduma minimaalse kontrolliga.(56)

82.      Seoses eeltoodud põhimõtete kohaldamisega käesolevas asjas esitaksin järgmised märkused.

83.      Esiteks võib esineda majandustegevusi, mida riik peab mõistlikuks toetada (näiteks rohelise energia tootmine või roheliste tehnoloogiate arendamine) otsese rahalise abi või muude toetusmeetmete kaudu, ent millega seoses ei osutata teenuseid kohtuotsuse Altmark tähenduses. Tüüpiline Altmarki stsenaarium on selline, kus üks või mitu ettevõtjat (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajad) on kohustatud täitma teatavat avaliku teenindamise kohustust, mis seisneb teenuste osutamises potentsiaalselt paljudele teenusesaajatele. Tavaliselt maksavad teenusesaajad saadud teenuste eest tasu, mis aga võib tänu riigi poolt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele makstavale hüvitisele olla väiksem tavalisest (või hüpoteetilisest) turuhinnast. Altmarki põhimõtted ei sobi kuigi hästi olukorda, kus rangelt võttes puuduvad teenuste osutamises seisnevad majandustehingud. Ma pean näiteks kaheldavaks, kas kõiki vaidlusaluses üldhuviteenuste kavas üldhuviteenustena määratletud tegevusi (näiteks pelka avaliku taristu ehitamist või päikeseenergiajaamade projekti arendamist) võib pidada teenuste osutamiseks Altmarki kohtupraktika tähenduses.

84.      Teiseks võib esineda majandustegevusi, millega seoses küll osutatakse teenuseid, ent millega ettevõtjad tegelevad vabatahtlikult ilma riigi poolt pandud konkreetse kohustuseta. Nagu kohtujurist Szpunar märkis oma ettepanekus kohtuasjas Renerga, mis puudutas käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevate liikmesriigi õigusnormide teatavate aspektide kooskõla ELi õigusega, ei piisa Altmarki kohtupraktika kohaselt pelgalt asjaolust, et mingi tegevus on sõnaselgelt ja õiguspäraselt määratud „üldist majandushuvi esindavaks teenuseks“.(57) Kehtestatud peab olema avaliku võimu akt, millega volitatakse üks või mitu konkreetset ettevõtjat osutama asjaomaseid teenuseid teatava universaalsuse ja kohustuslikkusega.(58) Seoses põhikohtuasjaga ei ole selge, kas kõigile üldhuviteenuste kavas üldhuviteenuste osutajatena määratletud ettevõtjatele on tegelikult pandud avaliku teenindamise kohustus ELi õiguse tähenduses.(59)

85.      Kui see on nii, siis saab küsimuse, kas riigi ja asjaomaste ettevõtjate suhetes peitub mingit liiki ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses asjasse puutuv toetus, lahendada ainult väljaspool Altmarki paradigmat. Viimati nimetatu puudutab, korratagu seda veel kord, ainult avaliku teenindamise kohustusi täitvaid ettevõtjaid. Vastavalt tuleb Altmarki kohtupraktika kohaldamisalast välja jäävaid riiklikke meetmeid analüüsida turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise kriteeriumi alusel, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 57.

2.      Teine ja kolmas Altmarki tingimus

86.      Teine Altmarki tingimus puudutab hüvitise arvutamise parameetreid: need tuleb eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata, vältimaks seda hüvitist saavatele ettevõtjatele majandusliku eelise andmist konkureerivate ettevõtjate ees.

87.      Kolmanda Altmarki tingimuse kohaselt ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades asjakohast tulu ja mõistlikku kasumit.

88.      Need kaks teineteist täiendavat tingimust taotlevad sama eesmärki: tagada, et ettevõtjatele, kellele on pandud avaliku teenindamise kohustus, ei makstaks ülemäärast hüvitist.

89.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et need mõlemad tingimused on vaidlusaluste meetmete puhul täidetud. Tema hinnangul sisaldavad vaidlusalused liikmesriigi õigusaktid selgeid eeskirju hüvitamise tingimuste, makstavate summade või nende arvutamise korra ja eraldatud summade kasutamise kontrollimehhanismi kohta. Hüvitisena makstavate summade osas sisaldavad kõnealused õigusaktid reegleid, mille eesmärk on tagada, et arvesse võetakse ainult vajalikke investeeringuid, teenuste osutamise kulusid ja „mõistlikku kasumit“.

90.      Ent nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 71, ei saa Euroopa Kohus seda hinnangut kinnitada ega ümber lükata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab ise kontrollima, kas eksisteerib piisavalt selge ja ammendav normistik, mis tagab, et teenuseosutajatele ei maksta ülemäärast hüvitist ning et sellekohased vead parandatakse kiiresti ja tõhusalt.

3.      Neljas Altmarki tingimus

91.      Neljas Altmarki tingimus näeb ette, et kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab asjaomaseid teenuseid pakkuda üldsuse jaoks kõige väiksemate kuludega, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida tüüpiline hästi korraldatud juhtimise ja asjaomase avaliku teenindamise nõuete täitmiseks vajalike vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

92.      Neljast Altmarki tingimusest on selle täitmist tõenäoliselt kõige raskem tuvastada.

93.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul näib see tingimus olevat samuti vaidlusaluste meetmete puhul täidetud. Esiteks märgib see kohus, et taastuvenergia tootmisega seotud üldhuviteenuste osutajad valitakse hankemenetluses hinna alusel, mis on madalaim pakutud hind, kuid mis ei tohi olla kõrgem kui hind, mille on kehtestanud energiakontrolli ja ‑hindade komisjon, kes kehtestab ka kindla tariifi kõikidele teistele taastuvenergia tootjatele. Seoses elektri ja soojuse koostootmisjaamadele makstava toetusega märgib see liikmesriigi kohus, et toetust antakse kõikidele elektrijaamadele, mis tarnivad kaugküttesüsteemides toodetud soojusenergiat, tingimusel et need elektrijaamad vastavad asjaomastele nõuetele, sealhulgas tõhususnõudele, ja on esitanud taotluse, ning leiab, et neid koostootmisjaamu, mis ei tegele kõnealuse koostootmisega, või elektrijaamu, mis ei suuda tagada tõhusat koostootmist, ei saa hinnata samamoodi. Samuti rõhutab ta, et kõnealuse üldhuviteenuste kava kohast meedet kohaldatakse nende koostootmisjaamade suhtes, mille peamine ülesanne on eelkõige elanikkonna varustamine soojusenergiaga, ning toetust antakse ainult kütteperioodil toodetud elektri eest.

94.      Projekti NordBalt elluviimise osas rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellist projekti rahastatakse riigihankemenetluses ostetud kaupade ja teenuste eest tasumisel kantud tegelike kulude alusel. Samuti hüvitatakse päikeseenergiajaamade arendajate ja eelnimetatud võrguettevõtjate kulud, mis ei ületa tegelikult kantud kulusid ja vastavad keskmisele turuhinnale.

95.      Samamoodi nagu teise ja kolmanda Altmarki tingimuse puhul ei leia ma ka seoses käesoleva küsimusega kohtutoimikust midagi, mis seaks kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu esialgse hinnangu. Samas ei ole Euroopa Kohtul piisavalt teavet selle hinnangu kinnitamiseks.

96.      Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne veenduda, et üldhuviteenuse osutajad valitakse vastavalt ühele kahest konkureerivast stsenaariumist, mis tagavad kooskõla neljanda Altmarki tingimusega. Esiteks võib üldhuviteenuse osutaja välja valida piisavalt avatud ja tegelikku konkurentsi tagavas(60) riigihankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab asjaomaseid teenuseid pakkuda üldsuse jaoks kõige väiksemate kuludega. Kui sellist hankemenetlust ei korraldata, võib üldhuviteenuse osutaja samuti välja valida selliste kulude üksikasjaliku ja läbipaistva analüüsi alusel, mida asjaomases sektoris tegutsev tõhus ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.

97.      Kokkuvõttes tuleks neljandale küsimusele minu meelest vastata, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tuvastama, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevad meetmed vastavad Euroopa Liidu Kohtu poolt kohtuotsuse Altmark punktides 88–93 määratletud kriteeriumidele. Selleks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige kontrollima, et:

–        eksisteerib avaliku võimu akt, millega on antud kõnealuste üldhuviteenuste osutajatele ülesanne neid teenuseid teataval määral universaalselt ja kohustuslikult osutada ning milles on piisavalt täpselt määratletud vähemalt avaliku teenindamise kohustuste laad, kestus ja ulatus;

–        eksisteerib piisavalt selge ja ammendav normistik, mis tagab, et teenuseosutajatele ei maksta ülemäärast hüvitist ning et sellekohased vead parandatakse kiiresti ja tõhusalt;

–        üldhuviteenuse osutajad valitakse piisavalt avatud ja tegelikku konkurentsi tagavas riigihankemenetluses või selliste kulude üksikasjaliku ja läbipaistva analüüsi alusel, mida asjaomases sektoris tegutsev tõhus ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.

IV.    Ettepanek

98.      Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele, et ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada järgmiselt:

–        sellised vahendid nagu need, millega rahastatakse Leedus elektrisektori üldhuviteenuseid, tuleb lugeda riigi ressurssideks;

–        kui riiklik meede kohustab elektrivõrguettevõtjaid ostma elektrit elektritootjatelt kindlaksmääratud hinnaga ja nende toodetud elektrit tasakaalustama, nähes ette, et võrguettevõtjate lisakulud hüvitatakse lõpptarbijatelt kogutavate maksete arvel, tuleb ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi saajateks pidada elektritootjaid;

–        meetmed, millest saavad kasu ainult kindlas majandusharus tegutsevad või kindlat liiki teenuseid osutavad ettevõtjad ning millega vabastatakse need ettevõtjad teatavatest kuludest, mida nad muidu oleksid pidanud kandma, on põhimõttelisel valikulised; energiasektoris tegutsevate ettevõtjate toetusmeetmed võivad põhimõtteliselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada konkurentsi siseturul; eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on tuvastada, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevate meetmete puhul on need tingimused täidetud;

–        eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tuvastama, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevad meetmed vastavad Euroopa Liidu Kohtu poolt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punktides 88–93 määratletud kriteeriumidele. Selleks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige kontrollima, et:

–        eksisteerib avaliku võimu akt, millega on antud kõnealuste üldhuviteenuste osutajatele ülesanne neid teenuseid teataval määral universaalselt ja kohustuslikult osutada ning milles on piisavalt täpselt määratletud vähemalt avaliku teenindamise kohustuste laad, kestus ja ulatus;

–        eksisteerib piisavalt selge ja ammendav normistik, mis tagab, et teenuseosutajatele ei maksta ülemäärast hüvitist ning et sellekohased vead parandatakse kiiresti ja tõhusalt;

–        üldhuviteenuse osutajad valitakse piisavalt avatud ja tegelikku konkurentsi tagavas riigihankemenetluses või selliste kulude üksikasjaliku ja läbipaistva analüüsi alusel, mida asjaomases sektoris tegutsev tõhus ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.


1      Algkeel: inglise.


2      C‑280/00, EU:C:2003:415.


3      Vt selle kohta kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas Vent De Colère jt, C‑262/12, EU:C:2013:469, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika.


4      Vt selle kohta 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Transalpine Ölleitung in Österreich, C‑368/04, EU:C:2006:644, punkt 39, ja 11. novembri 2015. aasta kohtuotsus Klausner Holz Niedersachsen, C‑505/14, EU:C:2015:742, punkt 22.


5      Vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika.


6      Vt 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika.


7      Vt 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika.


8      13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160.


9      13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671.


10      15. juuli 2004. aasta kohtuotsus Pearle jt, C‑345/02, EU:C:2004:448.


11      30. mai 2013. aasta kohtuotsus Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348.


12      Vt kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:58, punkt 66.


13      Vt vastavalt 15. juuli 2004. aasta kohtuotsus Pearle jt, C‑345/02, EU:C:2004:448, punkt 37, ja 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 31.


14      Vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punktid 69 ja 70. Vt ka kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:33, punkt 109.


15      30. mai 2013. aasta kohtuotsus Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 32.


16      Vt kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas Vent De Colère jt, C‑262/12, EU:C:2013:469, punkt 44.


17      19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851.


18      Ibid., punktid 22, 23, ja 28–33.


19      17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413.


20      Vastavalt 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, ja 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671.


21      Vastavalt 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, ja 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851.


22      Vt kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:33, punktid 108 ja 109.


23      Vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:58, punktid 97–105.


24      Vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 28 jj.


25      Vt kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek kohtuasjas ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:233, punktid 75, 83 ja 84.


26      Vt selle kohta 8. novembri 2001. aasta kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, C‑143/99, EU:C:2001:598, punkt 41. Vt ka 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punkt 54, ja 15. novembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon ja Hispaania vs. Gibraltari valitsus ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EU:C:2011:732, punkt 75.


27      Vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus P, C‑6/12, EU:C:2013:525, punkt 18; 9. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Ministerio de Defensa ja Navantia, C‑522/13, EU:C:2014:2262, punkt 23, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punktid 56 ja 59.


28      Vt selle kohta 18. mai 2017. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑150/16, EU:C:2017:388, punktid 29–32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Eventech, C‑518/13, EU:C:2015:9, punktid 66–68 ja seal viidatud kohtupraktika.


29      Vt 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania jt, C‑128/16 P, EU:C:2018:591, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika.


30      27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt, 106/87–120/87, EU:C:1988:457, punkt 24.


31      Vt selle kohta 2. juuli 1974. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, 173/73, EU:C:1974:71, punkt 13.


32      Vt nt Hancher, L., Ottervanger, T., Slot, P. J., „EU State aids“, 4. tr, Sweet & Maxwell, 2012, lk 91.


33      Vt nt 2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika. Vt ka kohtujurist Tizzano ettepanek liidetud kohtuasjades P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, C‑442/03 P ja C‑471/03 P, EU:C:2006:91, punktid 86–88.


34      Vt Quigley, C., „European State Aid Law and Policy“, 3. tr, 2015, Hart, lk 75.


35      18. mai 2017. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑150/16, EU:C:2017:388, punktid 34–38.


36      18. mai 2017. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑150/16, EU:C:2017:388, punktid 33–35.


37      Kohtuotsuse punktid 89–93. Need tingimused on järgmised: esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud. Teiseks tuleb hüvitise väljaarvutamise parameetrid eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata. Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades asjakohast tulu ja mõistlikku kasumit. Neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab asjaomaseid teenuseid pakkuda üldsuse jaoks kõige väiksemate kuludega, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida tüüpiline hästi korraldatud juhtimise ja asjaomase avaliku teenindamise nõuete täitmiseks vajalike vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.


38      Vt mh täiendavaid viiteid minu ettepanekust kohtuasjas Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, C‑660/15 P, EU:C:2016:854, punkt 29.


39      8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, C‑660/15 P, EU:C:2017:178, punkt 35.


40      Vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon, C‑66/16 P–C‑69/16 P, EU:C:2017:999, punktid 69 ja 70 ning seal viidatud kohtupraktika.


41      Kohtujuristi kursiiv.


42      Kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon, C‑66/16 P–C‑69/16 P, C‑70/16 P ja C‑81/16 P, EU:C:2017:654, punkt 48.


43      Vt selle kohta 10. detsembri 1991. aasta kohtuotsus Merci convenzionali Porto di Genova, C‑179/90, EU:C:1991:464, punkt 27; 17. juuli 1997. aasta kohtuotsus GT-Link, C‑242/95, EU:C:1997:376, punkt 53, ja 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus Corsica Ferries France, C‑266/96, EU:C:1998:306, punkt 45.


44      Vt selle kohta kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Farrell, C‑413/15, EU:C:2017:492, punkt 90, ja 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Colt Télécommunications France vs. komisjon, T‑79/10, EU:T:2013:463, punkt 154.


45      Vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑171/17, EU:C:2018:881, punktid 56 ja 57, ning 1. märtsi 2017. aasta kohtuotsus SNCM vs. komisjon, T‑454/13, EU:T:2017:134, punktid 133, 134, 172, ja 173.


46      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009. L 211, lk 55).


47      Vt kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Hiebler, C‑293/14, EU:C:2015:472, punkt 61, ja 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 172.


48      Vt kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek kohtuasjas Federutility jt, C‑265/08, EU:C:2009:640, punktid 54 ja 55.


49      Keda vajaduse korral abistab Euroopa Liidu Kohus vastavalt ELTL artiklile 267.


50      Kui on tegemist tühistamishagiga komisjoni sellise otsuse vastu, milles on võetud seisukoht selles küsimuses.


51      20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon, C‑66/16 P–C‑69/16 P, EU:C:2017:999, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika.


52      Ibidem, punkt 100, milles kinnitatakse Üldkohtu analüüsi.


53      Vt selle kohta 23. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑159/94, EU:C:1997:501, punkt 66.


54      Komisjoni teatis Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (ELT 2012, C 8, lk 4), punkt 52.


55      20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon, C‑66/16 P–C‑69/16 P, EU:C:2017:999, punkt 73.


56      Vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon, C‑66/16 P–C‑69/16 P, C‑70/16 P ja C‑81/16 P, EU:C:2017:654, punkt 112.


57      VT kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Renerga, C‑238/17, EU:C:2018:571, punktid 28–34.


58      Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohustusliku laadi olulisuse kohta vaata üldiselt de Hautecloque, A., Salerno, F. M., Suciu, S., „Services of General Economic Interest“, Hancher, L., de Hautecloque, A., Salerno, F. M. (eds), State Aid and the Energy Sector, Hart, 2018, lk 275–277.


59      Vt selle kohta 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Renerga, C‑238/17, EU:C:2018:905, punktid 19–29.


60      Vt selle kohta 1. märtsi 2017. aasta kohtuotsus SNCM vs. komisjon, T‑454/13, EU:T:2017:134, punkt 241.