Language of document : ECLI:EU:C:2019:61

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 24. jaanuaril 2019(1)

Kohtuasi C634/17

ReFood GmbH & Co KG

versus

Landwirtschaftskammer Niedersachsen

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Oldenburg (Oldenburgi halduskohus, Saksamaa))

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Liidusisesed jäätmesaadetised – Määruse (EÜ) nr 1013/2006 kohaldamisala – Artikli 1 lõike 3 punkt d – Määruse (EÜ) nr 1069/2009 kohaldamisala – Loomsete kõrvalsaaduste saadetised






1.        Verwaltungsgericht Oldenburgi (Oldenburgi halduskohus, Saksamaa) eelotsuse küsimused, mis puudutavad Madalmaadest Saksamaale suundunud loomsete kõrvalsaaduste saadetise õiguspärasust, annavad Euroopa Kohtule võimaluse tõlgendada esimest korda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta(2) artikli 1 lõike 3 punkti d, mille järgi ei kohaldata seda määrust „jäätmesaadetis[tele], mille suhtes kohaldatakse määruses (EÜ) nr 1774/2002[(3)] sisalduvad heakskiidunõuded“, ning seega piiritleda määruse nr 1013/2006 kohaldamisala(4).

2.        Kuigi käesolev eelotsusetaotlus tõstatab mitu põletavat küsimust selle kohta, milline on teiseste õigusaktide omavaheline suhe, palutakse selles ka teatavast tehnilisusest hoolimata Euroopa Kohtul teha olulisi täpsustusi jäätmesaadetiste ja eelkõige loomsete kõrvalsaaduste saadetiste kohta.

3.        Seega on Euroopa Kohtu vastusel väga konkreetsed tagajärjed toimingutele, mis tuleb teha, kui tegemist on 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste saadetistega Euroopa Liidus. Niisugune küsimus on keskse tähtsusega, võttes arvesse jäätmete ja eelkõige loomsete kõrvalsaaduste käitlemise poliitika mõju keskkonnale ja rahvatervisele.(5)

4.        Ma esitan käesolevas ettepanekus põhjused, miks tuleks määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkti d minu arvates tõlgendada nii, et 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste saadetis kuulub – kui ei ole sätestatud teisiti – määruse (EÜ) nr 1069/2009(6), mitte määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Määrus nr 1013/2006

5.        Määruse nr 1013/2006 põhjendustes 11 ja 12 on märgitud:

„(11)      Tuleb vältida […] määruse […] nr 1774/2002 […] dubleerimist, kuna see juba sisaldab sätteid loomsete kõrvalsaaduste lähetamise, suunamise ja liikumise (kogumine, vedu, käitlemine, töötlemine, kasutamine, taaskasutamine või kõrvaldamine, arvestussüsteem, saatedokumendid ja jälgitavus) kohta ühenduse piires ning ühendusse sisseveo ja ühendusest väljaveo korral.

(12)      Komisjon peaks esitama käesoleva määruse jõustumiskuupäevaks aruande selle kohta, milline seos on loomade ja inimeste tervist käsitlevate olemasolevate valdkondlike õigusaktide ja käesoleva määruse sätete vahel, ning esitama kõnealuseks kuupäevaks kõik vajalikud ettepanekud kõnealuste õigusaktide vastavusse viimiseks käesoleva määrusega, et saavutada samaväärne kontrollitase.“

6.        Selle määruse artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:

„Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu:

[…]

d)      jäätmesaadetised, mille suhtes kohaldatakse määruses […] nr 1774/2002 sisalduvad heakskiidunõuded;

[…]“.

7.        Selle määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb kõrvaldamiseks mõeldud jäätmete ja taaskasutamiseks ette nähtud jäätmete – juhul kui viimaste puhul on tegemist konkreetselt oranži nimistusse(7) kantud jäätmetega – saadetiste puhul kohaldada määruses nr 1013/2006 ette nähtud kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust. Selle määruse artikli 3 lõike 2 järgi rakendatakse teatavate jäätmete ja saastunud jäätmete suhtes artiklis 18 sätestatud üldnõudeid, kui jäätmesaadetise kogus ületab 20 kilogrammi.

B.      Direktiiv 2008/98

8.        Direktiivi 2008/98 põhjendustes 12 ja 13 on märgitud:

„(12)      [M]ääruses […] nr 1774/2002 […] nähakse muu hulgas ette proportsionaalsed kontrollid seoses kõigi loomsete kõrvalsaaduste, sealhulgas loomset päritolu jäätmete kogumise, vedamise, töötlemise, kasutamise ja kõrvaldamisega, vältides sellega ohtu loomade ja inimeste tervisele. Seepärast on vaja selgitada seost kõnealuse määrusega ja vältida eeskirjade kattumist, jättes käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja loomsed kõrvalsaadused, kui need on mõeldud kasutamiseks eesmärgil, mida ei loeta jäätmekäitlustoiminguks.

(13)      Määruse […] nr 1774/2002 kohaldamisel saadud kogemusi silmas pidades on asjakohane selgitada jäätmeid käsitlevate õigusaktide ja nendes sisalduvate ohtlikke jäätmeid käsitlevate sätete reguleerimisala määrusega […] nr 1774/2002 reguleeritud loomsete kõrvalsaaduste osas. Kui loomsed kõrvalsaadused kujutavad endast võimalikku ohtu tervisele, on nende ohtudega tegelemiseks sobivaim õigusakt määrus […] nr 1774/2002 ning tuleks vältida tarbetut kattumist jäätmeid käsitlevate õigusaktidega.“

9.        Selle direktiivi artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:

„Sellises ulatuses, nagu need on muude ühenduse õigusaktidega hõlmatud, ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse järgmine:

[…]

b)      loomsed kõrvalsaadused, sealhulgas määrusega […] nr 1774/2002 hõlmatud töödeldud saadused, välja arvatud saadused, mis on ette nähtud põletamiseks, ladestamiseks või kasutamiseks biogaasi või komposteerimisettevõtetes;

[…]“.

C.      Määrus nr 1069/2009

10.      Määruse nr 1069/2009 põhjendustes 5, 6, 57 ja 58 on märgitud:

„(5)      Ühenduse tervise-eeskirjad loomsete kõrvalsaaduste kogumise, transpordi, käitlemise, töötlemise, ladustamise, turulelaskmise, jaotamise, kasutamise ja kõrvaldamise kohta tuleks sätestada sidusa ja tervikliku raamistikuna.

(6)      Kõnealused üldeeskirjad peaksid olema proportsionaalsed riskiga, mida loomsed kõrvalsaadused kujutavad endast inimeste ja loomade tervisele nende käitlemisel ettevõtjate poolt kogu ahela eri etappides alates kogumisest kuni kasutamise või kõrvaldamiseni. Eeskirjades tuleks arvesse võtta ka nende toimingute ajal tekkivaid keskkonnariske. Ühenduse raamistik peaks vajaduse korral sisaldama tervise-eeskirju loomsete kõrvalsaaduste turulelaskmise, sh ühendusesisese kaubanduse ja impordi kohta.

[…]

(57)      Ühenduse õigusaktide ühtsuse nimel on vaja täpsustada käesolevas määruses sätestatud eeskirjade ja ühenduse jäätmeõigusaktide vahelist seost. Eelkõige tuleks tagada kooskõla […] määruses […] nr 1013/2006 […] sätestatud jäätmete eksportimise keeldudega. Et ära hoida võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale, tuleks keelata põletamise ja prügilasse ladestamise teel kõrvaldamiseks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete eksport. Kui eesmärk on ära hoida võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale ning inimeste ja loomade terviseriske, tuleks ära hoida ka biogaasi- või kompostimisettevõtetes kasutamiseks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete eksport kolmandatesse riikidesse, mis ei ole [OECD] liikmed. Kohaldades sätteid, mis võimaldavad erandeid ekspordikeelust, on komisjon oma otsuses kohustatud täielikult järgima [Baseli] konventsiooni […] ja nimetatud konventsiooni muudatust, mis on sätestatud konventsiooni osaliste konverentsi otsuses III/1, mille nõukogu on ühenduse nimel heaks kiitnud otsusega 97/640/EÜ[(8)] ning mida rakendatakse määrusega […] nr 1013/2006.

(58)      Lisaks tuleks tagada, et komisjoni 3. mai 2000. aasta otsuses 2000/532/EÜ (millega asendatakse otsus 94/3/EÜ (millega kehtestatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu) ja nõukogu otsus 94/904/EÜ (millega kehtestatakse ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ[(9)] artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistu)) […] loetletud ohtlike jäätmetega segatud või saastunud loomseid kõrvalsaadusi imporditakse, eksporditakse või lähetatakse ühest liikmesriigist teise kooskõlas määrusega […] nr 1013/2006. Samuti on vaja sätestada eeskirjad sellise materjali lähetamise kohta liikmesriigi piires.“

11.      Selle määruse artikli 2 lõikes 2 on nähtud ette:

„Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste loomsete kõrvalsaaduste suhtes:

[…]

g)      toidujäätmed, välja arvatud juhul, kui need on

[…]

iii)      ette nähtud rõhu all steriliseerimiseks või artikli 15 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud meetoditel töötlemiseks või töötlemiseks biogaasiks või kompostimiseks;

[…]“.

12.      Selle määruse artiklis 8 on sätestatud:

„1. kategooria materjal sisaldab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi:

[…]

f)      rahvusvahelistel liinidel sõitvatest transpordivahenditest pärit toidujäätmed;

[…]“.

13.      Määruse nr 1069/2009 artiklis 10 on nähtud ette:

„3. kategooria materjal sisaldab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi:

[…]

p)      toidujäätmed, välja arvatud artikli 8 punktis f osutatud toidujäätmed.“

14.      Selle määruse artikli 48 lõiked 1–6 sätestavad:

„1.      Kui ettevõtja soovib teise liikmesriiki lähetada 1. ja 2. kategooria materjale või 1. ja 2. kategooria materjalist saadud liha-kondijahu või loomset rasva, teavitab ta päritoluliikmesriigi pädevat asutust ja sihtkoha liikmesriigi pädevat asutust.

Sihtkoha liikmesriigi pädev asutus otsustab ettevõtja taotluse alusel kindlaksmääratud aja jooksul

a)      keelduda saadetise vastuvõtmisest või

b)      võtta saadetis tingimusteta vastu või

c)      võtta saadetis vastu järgmistel tingimustel:

i)      kui loomsetest kõrvalsaadustest saadud tooteid ei ole rõhu all steriliseeritud, tuleb neid nimetatud viisil töödelda või

ii)      loomsed kõrvalsaadused või nendest saadud tooted peavad lähetamisel vastama kõigile nõuetele, mis on inimeste ja loomade tervise kaitse seisukohalt õigustatud, tagamaks, et loomseid kõrvalsaaduseid ja nendest saadud tooteid käideldakse kooskõlas käesoleva määrusega.

2.      Lõikes 1 osutatud ettevõtjate taotluse vormid võidakse vastu võtta vastavalt artikli 52 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

3.      Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab sihtkoha liikmesriigi pädevale asutusele kooskõlas [komisjoni 30. märtsi 2004. aasta] otsusega 2004/292/EÜ [TRACES süsteemi kasutuselevõtmise kohta ja otsuse 92/486/EMÜ muutmise kohta(10)] süsteemi Traces kaudu igast sihtkoha liikmesriiki lähetatavast saadetisest, kui saadetises on

a)      lõikes 1 osutatud loomseid kõrvalsaaduseid või nendest saadud tooteid;

b)      3. kategooria materjalist saadud loomseid valke.

Sihtkoha liikmesriigi pädev asutus, keda on teavitatud saadetisest, teatab päritoluliikmesriigi pädevale asutusele süsteemi Traces kaudu saadetise saabumisest sihtkohta.

4.      Lõikes 1 osutatud 1. ja 2. kategooria materjalid, liha-kondijahu ja loomne rasv transporditakse otse sihtkoha ettevõttesse, mis on registreeritud või tunnustatud vastavalt artiklitele 23, 24 ja 44 või, sõnniku puhul, sihtkoha põllumajandusettevõttesse.

5.      Kui loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid saadetakse teise liikmesriiki kolmanda riigi kaudu, pitseeritakse saadetis päritoluliikmesriigis ja sellele pannakse kaasa terviseohutuse tõend.

Pitseeritud saadetised taassisenevad ühendusse ainult piiripunkti kaudu vastavalt [nõukogu 11. detsembri 1989. aasta] direktiivi 89/662/EMÜ [veterinaarkontrollide kohta ühendusesiseses kaubanduses seoses siseturu väljakujundamisega(11)] artiklile 6.

6.      Erandina lõigetest 1–5 saadetakse nendes lõigetes osutatud loomsed kõrvalsaadused või nendest saadud tooted, mis on segatud või saastunud jäätmetega, mis kuuluvad otsuses [2000/532] loetletud ohtlike jäätmete hulka, teise liikmesriiki ainult määruse […] nr 1013/2006 tingimuste alusel.“

15.      Sama määruse artiklis 54 on nähtud ette:

„Määrus […] nr 1774/2002 tunnistatakse kehtetuks alates 4. märtsist 2011.

Viiteid määrusele […] nr 1774/2002 käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt lisas esitatud vastavustabelile.“

II.    Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16.      Saksamaa politsei kontrollis 7. aprillil 2014 veokit, mida juhtis põhikohtuasja kaebaja ReFood GmbH & Co. KG töötaja ja mille koormaks olid 3. kategooria loomsed kõrvalsaadused määruse nr 1069/2009 tähenduses, mis olid kogutud Madalmaadest ja mida veeti ReFoodi Saksamaal asuvasse tegevuskohta, kus neid oli kavas taaskasutada biogaasirajatises, mis asus samuti Saksamaal.

17.      Selle kontrolli tulemusena tegi põhikohtuasja vastustaja Landwirtschaftskammer Niedersachsen (Alam-Saksi põllumajanduskoda, Saksamaa) ReFoodile ettekirjutuse saadetised Madalmaadesse tagasi viia põhjendusel, et kõnesoleva jäätmesaadetise puhul tuli järgida etteteatamismenetlust, mis on sätestatud määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõike 1 punktis b.

18.      ReFood esitas 16. juulil 2014 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, et Alam-Saksi põllumajanduskoja ettekirjutus vaidlustada.

19.      See kohus rõhutab, et ebaseadusliku jäätmesaadetise korral, millest ei ole ette teatatud, võib liikmesriigi pädev asutus 19. juuli 2007. aasta määruse nr 1013/2006 ja Baseli konventsiooni rakendusseaduse (Gesetz zur Ausführung der Verordnung (EG) Nr. 1013/2006 des Europäischen Parlaments und des Rates vom 14. Juni 2006 über die Verbringung von Abfällen und des Basler Übereinkommens vom 22. März 1989 über die Kontrolle der grenzüberschreitenden Verbringung gefährlicher Abfälle und ihrer Entsorgung)(12) alusel teha vajalikud ettekirjutused, tagamaks, et isik, kes oli kohustatud saadetisest määruse nr 1013/2006 artikli 2 punkti 15 alusel ette teatama, võtab selle tagasi.

20.      Ta lisab siiski, et kui kõnesolev saadetis jääb selle määruse kohaldamisalast selle artikli 1 lõike 3 punkti d alusel välja, ei saa niisugust ettekirjutust teha.

21.      Kuigi ReFoodile tehtud ettekirjutuse õiguspärasus sõltub sellest, kas kõnesolev jäätmesaadetis kuulub määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse ja selle suhtes kohaldati selles määruses sätestatud etteteatamismenetlust, rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei Euroopa Kohtu praktika ega selle määruse ettevalmistavad materjalid ei võimalda tal aru saada, kuidas selle määruse artikli 1 lõike 3 punkti d tuleks tõlgendada.

22.      Selles olukorras otsustas Verwaltungsgericht Oldenburg (Oldenburgi halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkti d] tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse määruse kohaldamisalast on välja arvatud kõik jäätmesaadetised, mis kuuluvad määruse […] nr 1069/2009 artikli 2 kohaselt selle määruse […] kohaldamisalasse?

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

2.      Kas seda õigusnormi tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse määruse kohaldamisalast on välja arvatud jäätmesaadetised, mille suhtes on määrusega (EÜ) nr 1069/2009 – ka koosmõjus komisjoni 25. veebruari 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 142/2011, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad, ja nõukogu direktiivi 97/78/EÜ seoses teatavate selle direktiivi alusel piiril toimuvast veterinaarkontrollist vabastatud proovide ja näidistega (ELT 2011, L 54, lk 1) – kehtestatud kogumist, transporti, identifitseerimist ja jälgitavust reguleeriv kord?

Juhul kui teisele küsimusele vastatakse eitavalt:

3.      Kas seda õigusnormi tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse määruse kohaldamisalast on välja arvatud ainult sellised jäätmesaadetised, mille veoks on vaja nõusolekut vastavalt määruse […] nr 1069/2009 artikli 48 lõikele 1?“

III. Õiguslik analüüs

23.      Mulle näib oluline kõigepealt rõhutada kahte asja.

24.      Esiteks ei ole vaidlust selles, et kõnesolevad tooted on toidujäätmed, mis tuleb juhul, kui need ei pärine rahvusvahelistel liinidel sõitvatest transpordivahenditest, kvalifitseerida 3. kategooria loomseteks kõrvalsaadusteks määruse nr 1069/2009 artikli 10 punkti p tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et määruse nr 1069/2009 artikli 2 lõike 2 punkti g alapunkti iii järgi kuuluvad toidujäätmed, mis koosnevad loomsetest kõrvalsaadustest, mis on ette nähtud rõhu all steriliseerimiseks või töötlemiseks biogaasiks või kompostimiseks, selle määruse kohaldamisalasse.

25.      Teiseks ei saa eelotsuse küsimusi analüüsida üksteise järel, vaid neid tuleb hoopis analüüsida koos.

26.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nimelt teada, kas väljendit „jäätmesaadetised, mille suhtes kohaldatakse määruses […] nr 1774/2002 sisalduvad heakskiidunõuded“, mida liidu seadusandja kasutas määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punktis d, tuleb tõlgendada nii, et selle määruse kohaldamisalast jäävad välja kõik määruses nr 1069/2009 nimetatud saadetised või ainult mõned nendest, mis vastavad selles viimases määruses sätestatud konkreetsetele tingimustele.

27.      Põhikohtuasja raames määrab Euroopa Kohtu tõlgendus ära, kas kohaldatakse määrust nr 1013/2006 ja seega etteteatamismenetlust, mis on niisuguste jäätmete puhul nagu põhikohtuasjas käsitletavad selle määruse artikli 3 lõike 1 punktis b ette nähtud.

28.      Eelnevat arvestades analüüsin, kas niisuguste jäätmete saadetise suhtes, millega on tegemist põhikohtuasjas ja milleks on 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste saadetis Madalmaadest Saksamaale, kohaldatakse seda etteteatamismenetlust või mitte.

29.      Sellele küsimusele vastamiseks on vaja kokkuvõttes kindlaks teha, kas see saadetis kuulub ainult loomseid kõrvalsaadusi ja nende saaduste saadetisi reguleeriva määruse nr 1069/2009 kohaldamisalasse või loomsete kõrvalsaaduste saadetiste – v.a „jäätmesaadetised, mille suhtes kohaldatakse määruses […] nr 1774/2002 sisalduvad heakskiidunõuded“ – õiguspärasuse tingimused kehtestava määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse.

30.      Selles küsimuses märgin kohe – nagu ka komisjon –, et kuna määruses nr 1013/2006 ei ole seda väljendit määratletud, ei paku selle määruse artikli 1 lõike 3 punkti d sõnastus mingit vaieldamatut lahendust probleemile, mis on Euroopa Kohtule lahendamiseks esitatud.(13)

31.      Lisaks ei ole seda väljendit ka määrustes nr 1774/2002 ja 1069/2009.

32.      Esiteks tuleb tõdeda, et määruses nr 1774/2002 ei ole loomsete kõrvalsaaduste transportimiseks või saadetiseks vaja mingit tunnustamist.(14) Konkreetselt ei ole määruse nr 1774/2002 artiklis 8 „tunnustamist“ nõutud loomsete kõrvalsaaduste saadetise puhul.(15)

33.      Teiseks ei ole määruses nr 1069/2009 formaalselt sätestatud nõuded üheselt mõistetavad.

34.      Ka ei selgita selle määruse erinevad keeleversioonid selle sisu lõplikult. Lisaks annab määruse nr 1069/2009 mitmeti mõistetavusest veelgi enam tunnistust asjaolu, et käesolev eelotsusetaotlus on esitatud saksakeelse versiooni põhjal.

35.      Seega põhineb Alam-Saksi põllumajanduskoja seisukoht, mille kohaselt kuulub kõnesolev jäätmesaadetis määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse ja sellest tuleb seepärast ette teatada – nagu ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust –, eeldusel, et kuna määruse nr 1069/2009 artikli 48 lõikes 2 on viidatud „tunnustamistaotlusele“ teatavate 1. ja 2. kategooria loomsete kõrvalsaaduste saadetiste puhul ja 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste saadetised on välja jäetud, ei kuulu need saadetised määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punktis d sätestatud väljaarvamise kohaldamisalasse.

36.      Määruse nr 1069/2009 artikli 48 lõikes 2 on aga kasutatud terminit „Formate für Anträge auf Zulassung“, mis sõna‑sõnalt tõlgituna tähendab „tunnustamistaotluste vormid“, samas kui näiteks hispaania‑, taani‑, inglis‑ ja prantsuskeelses versioonis on kasutatud vastavalt termineid „formatos para las solicitudes“, „formater for ansøgninger“, „formats for applications“ ja „modèles pour les demandes“, mis tähendavad lihtsalt „taotluste“ vorme, mitte „tunnustamistaotluste“ vorme.

37.      Peale selle, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud liidu õigusnormi sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees,(16) ei ole Alam-Saksi põllumajanduskoja seisukoht, et põhikohtuasjas käsitletav jäätmesaadetis kuulub määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse, minu silmis veenev.

38.      Minu arvates põrkub niisugune tõlgendus mitmele olulisele argumendile, mis põhinevad määruste nr 1013/2006 ja nr 1069/2009 ettevalmistavatel materjalidel, mõttel, ülesehitusel ja eesmärgil.

39.      Esiteks ja üldiselt on minu arvates loogiline arvata, et võttes vastu sektorinorme, näitab liit oma tahet kehtestada teatavate toote‑ ja jäätmekategooriate suhtes eriregulatsioon.

40.      Selles küsimuses tuleb märkida, et määrus nr 1069/2009 on sektorimäärus, milles on nagu ka määruses nr 1774/2002 sätestatud õigusnormid loomsete kõrvalsaaduste saadetiste ja transportimise vallas, ning selles on võetud juba oma laadi tõttu arvesse nende eripära, näiteks mis puudutab konkreetseid ohte, mis nendega kaasnevad.(17) Järelikult reguleerivad niisugused õigusaktid põhimõtteliselt täielikult ja eranditult neid kõrvalsaadusi.(18)

41.      Ka on Euroopa Kohus kinnitanud varasemate jäätmeid käsitlevate õigusaktide omavaheliste suhete alal, et „direktiivi 94/62[/EÜ(19)] tuleb pidada eriseaduseks (lex specialis) võrreldes direktiiviga 75/442[/EMÜ(20)] ning selle sätted on niisiis viimati nimetatud direktiivi sätete suhtes ülimuslikud olukordades, mida nad konkreetselt reguleerivad“(21).

42.      Sellest järeldub, et Euroopa Kohtu arvates asendab sektoriregulatsioon üldõigusaktid jäätmete valdkonnas.

43.      Seda seisukohta kinnitavad minu meelest liidu seadusandja ette nähtud väljajätmised direktiivi 2008/98 kohaldamisalast – direktiiv, mis on jäätmete valdkonnas raamdirektiiv –, ning selle direktiivi ja konkreetsete sektori õigusaktide omavahelised suhted.

44.      Näiteks jäävad direktiivi 2008/98 artikli 2 lõike 2 punkti b järgi loomsed kõrvalsaadused, sh määrusega nr 1774/2002 hõlmatud töödeldud saadused, selle direktiivi kohaldamisalast välja. Niisugune väljajätmine kinnitab liidu seadusandja tahet jätta teatav jäätmekategooria, nimelt loomsed kõrvalsaadused, selles valdkonnas kehtivate üldnormide kohaldamisalast välja.(22)

45.      Teiseks ilmneb tõlgendus, et loomseid kõrvalsaadusi ja nende saadetisi reguleerivad põhimõtteliselt ainult sektorinormid – käsitletaval juhul määrus nr 1069/2009 – institutsioonide seisukohtadest, mis nähtuvad määruse nr 1013/2006 ettevalmistavatest materjalidest.

46.      Selles küsimuses märgin, et selle määruse vastuvõtmiseni viinud komisjoni ettepaneku(23) artikli 1 lõike 6 esimeses lõigus oli nähtud ette, et jäätmesaadetisi käsitleva määruse kohaldamisalast jäävad välja niisugused jäätmesaadetised, nagu on peetud silmas määruses nr 1774/2002, „kui nende suhtes kohaldatakse selle määruse ning loomseid kõrvalsaadusi ja rahvatervist käsitlevate seotud ühenduse õigusaktide alusel samalaadseid või rangemaid menetlusnorme“ [mitteametlik tõlge].

47.      Muudatustest, mis nõukogu selles ettepanekus tegi ja mille tulemuseks on määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkti d sõnastus,(24) sai komisjon aga nii aru, et loomsed kõrvalsaadused jäetakse jäätmesaadetisi käsitleva määruse kohaldamisalast täielikult välja(25). See ilmneb väga selgelt komisjoni teatisest Euroopa Parlamendile vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teisele lõigule, mis käsitleb nõukogu ühisseisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse vastuvõtmise kohta, mis käsitleb jäätmesaadetisi – teatis, milles ta märkis, et „[n]õukogu tegi ettepaneku kohta mitu täiendavat muudatust. Kõige tähtsam neist muudatustest on, et artikli 1 lõike 3 punktiga d jäetakse määruse reguleerimisalast täielikult välja loomsed kõrvalsaadused“.(26)

48.      Seega – nagu Madalmaade valitsus õigesti rõhutas – näitavad määruse nr 1013/2006 ettevalmistavad materjalid, et nõukogu soovis, et loomsed kõrvalsaadused oleks määruse nr 1013/2006 kohaldamisalast täielikult välja jäetud, olenemata sellest, kas määruses nr 1774/2002 ette nähtud saatmismenetlused on samaväärsed.

49.      Kolmandaks lükkab Alam-Saksi põllumajanduskoja tõlgenduse ümber loomseid kõrvalsaadusi käsitlevate õigusaktide areng ning kasvav ühtlus nende õigusaktide ja määruse nr 1013/2006 vahel.

50.      Määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punktis d ei ole täpsustatud, millisele määruses nr 1774/2002 nimetatud tunnustamisele viidatakse, samas kui selles viimases määruses ei ole – nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 32 – nõutud loomsete kõrvalsaaduste saadetise puhul mingit tunnustamist.

51.      Sellest järeldub, et juba alates määruse nr 1013/2006 vastuvõtmisest on ühtlus loomseid kõrvalsaadusi käsitlevate õigusaktide ja viimati nimetatud määruse vahel olnud kaheldav.

52.      Loomseid kõrvalsaadusi käsitlevate õigusaktide arenguga on siiski kaasas käinud üha kasvav ühtlus nende õigusaktide vahel.

53.      Eelkõige tuleb märkida, et kuigi menetluse ajal, mille tulemusena võeti vastu määrus nr 1069/2009, mõlkusid liidu seadusandjal meeles kindlasti määruse nr 1013/2006 sätted, kinnitavad nii määruse nr 1069/2009 sätted kui ka põhjendused, et see seadusandja soovis tagada – kui mitte kehtestada – teatavat ühtlust selle määruse ja määruse nr 1013/2006 vahel.

54.      Määruse nr 1069/2009 põhjendustes 5 ja 6 on täpsustatud, et loomseid kõrvalsaadusi käsitlevates õigusnormides tuleks arvesse võtta ka nende saadustega seoses tekkivaid keskkonnariske ning need normid peavad moodustama sidusa ja tervikliku raamistiku, eelkõige mis puudutab nende saaduste transporti. Liidu seadusandja on lisaks selle määruse põhjendustes 57 ja 58 üheselt mõistetavalt märkinud, et „[ü]henduse õigusaktide ühtsuse nimel on vaja täpsustada käesolevas määruses sätestatud eeskirjade ja ühenduse jäätmeõigusaktide vahelist seost“, ning eelkõige juhtinud tähelepanu, et ohtlike jäätmetega segatud või saastunud loomseid kõrvalsaadusi imporditakse, eksporditakse või lähetatakse ühest liikmesriigist teise kooskõlas määrusega nr 1013/2006.

55.      Need juhised, mis on formaalselt sätestatud määruse nr 1069/2009 artiklis 48, näitavad liidu seadusandja selget tahet, et loomseid kõrvalsaadusi reguleeriks põhimõtteliselt ainult see määrus.

56.      Määruse nr 1069/2009 artikli 48 lõike 6 – millele samaväärset sätet määruses nr 1774/2002 ei olnud – vastupidi tõlgendamisest ilmneb, et 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste saadetist reguleerib ainult see määrus. Kuna selles õigusnormis on nähtud ette, et ohtlike jäätmetega segatud või saastunud loomsed kõrvalsaadused lähetatakse teistesse liikmesriikidesse ainult nii, et järgitakse määrust nr 1013/2006, tuleb sellest järeldada – nagu järeldas ReFood –, et teised loomsete kõrvalsaaduste saadetised ei kuulu viimati nimetatud määruse kohaldamisalasse.

57.      Sellest järeldub, et nende õigusaktide kohaldamisala on – nagu komisjon kohtuistungil möönis – selgelt kindlaks määratud ja kui ei ole sõnaselgelt sätestatud erandit, kuulub loomsete kõrvalsaaduste saadetis ainult määruse nr 1069/2009 kohaldamisalasse.

58.      Neljandaks kinnitab seda lähenemist minu arvates määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkti d tõlgendus koostoimes selle määruse põhjendusega 11.(27)

59.      Selle põhjenduse järgi tuleb esiteks vältida määruse nr 1774/2002 dubleerimist, ning teiseks kavandas liidu seadusandja selle määruse täieliku regulatsioonina loomsete kõrvalsaaduste valdkonnas.(28)

60.      Seega viib määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkt d, tõlgendatuna lähtudes selle määruse põhjenduses 11 väljendatud vajadusest vältida kattumisi selle õigusakti ja loomseid kõrvalsaadusi käsitlevate õigusaktide vahel, mind mõttele, et liidu seadusandja soovis jätta loomsete kõrvalsaaduste saadetised määruse nr 1013/2006 kohaldamisalast täielikult välja, eelkõige sel põhjusel, et määrus nr 1774/2002 kujutab endast täielikku ja sõltumatut regulatsiooni selles valdkonnas.(29)

61.      Austria valitsuse välja pakutud tõlgendus, mille kohaselt kuuluvad 3. kategooria loomsed kõrvalsaadused seepärast, et neid ei ole määruse nr 1069/2009 artikli 48 lõikes 1 nimetatud, määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse, eirab määruse nr 1013/2006 põhjendust 11.

62.      See tõlgendus – millega kaugeltki ei väldita määruse nr 1013/2006 ja 1069/2009 kattumisi – eeldab vastupidi, et teatavate loomsete kõrvalsaaduste suhtes kohaldatakse nende kahe määruse sätteid.

63.      Selles küsimuses tuleb märkida, et asjaolu, et määrustel nr 1013/2006 ja 1069/2009 on erinevad eesmärgid – keskkonnakaitse(30) ning rahvatervise ja loomade tervise kaitse(31) –, ei tundu mulle olevat määrava tähtsusega.

64.      Euroopa Kohus on küll otsustanud, et lähetades loomajahu saadetist, mis jääb põhimõtteliselt väljapoole määruse nr 259/93 kohaldamisala, tuleb järgida määruses nr 1774/2002 sätestatud nõudeid ning võtta arvesse ohtu keskkonnale ja sanitaarohtu, mis niisuguse saadetisega kaasnevad.(32)

65.      See arutluskäik ei õigusta minu arvates määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkti d tõlgendamist teistmoodi kui siiani, sest määruse nr 1069/2009 järgi kohaldatakse määruse nr 1013/2006 rangemaid sätteid(33) loomsete kõrvalsaaduste saadetiste suhtes, mis võivad kahjustada keskkonda(34).

66.      Viiendaks viib tõlgendus, mille on välja pakkunud Alam-Saksi põllumajanduskoda, paradoksaalse tulemuseni – nagu õigesti rõhutasid Madalmaade valitsus ja komisjon.

67.      Arvamus, et 3. kategooria loomsed kõrvalsaadused kuuluvad määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse, viib nimelt selleni, et vähem ohtlike toodete suhtes kohaldatakse rangemaid õigusnorme, sest 3. kategooria loomsed kõrvalsaadused on määruse nr 1069/2009 kohaselt(35) juba oma määratluse poolest rahvatervisele ja loomade tervisele vähem kahjulikud kui 1. ja 2. kategooria saadused(36).

68.      Ka ei saa minu arvates nõustuda komisjoni tõlgendusega, mis põhineb eelkõige määruse nr 1069/2009 artiklitel 23 ja 24, sest – nagu ReFood kohtuistungil rõhutas – niisugust tõlgendust ei ole võimalik tuletada ei asjasse puutuvate määruste sõnastusest ega süsteemist.

69.      Komisjon väidab sisuliselt, et määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et seda määrust ei kohaldata loomsete kõrvalsaaduste saadetiste suhtes, mida lähetavad ettevõtjad, vabrikud või tegevuskohad, mis on registreeritud või tunnustatud vastavalt määruse nr 1069/2009 artiklile 23 või 24, või mida lähetatakse ettevõtjatele, vabrikutele või tegevuskohtadele, mis on registreeritud või tunnustatud vastavalt nendele õigusnormidele, kui järgitakse määruses nr 1069/2009 sätestatut.

70.      Ta leiab määruse nr 1013/2006 põhjenduse 11 ning määruse nr 1069/2009 põhjenduste 5 ja 6 põhjal, et esimest määrust ei kohaldata loomsete kõrvalsaaduste saadetise suhtes, kui keskkonnakaitsenõuet on juba nõuetekohaselt arvesse võetud, sest on järgitud määrust nr 1069/2009. Et määruses nr 1069/2009 on sätestatud normid, mida kohaldatakse selle määruse artiklite 23 ja 24 kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate, tegevuskohtade ja vabrikute suhtes, ei ole vaja, et määrust nr 1013/2006 kohaldataks saadetiste suhtes ettevõtjate, tegevuskohtade ja vabrikute vahel, mis on heaks kiidetud või registreeritud vastavalt nendele artiklitele, kui määruses nr 1069/2009 sätestatud muud nõuded on täidetud.

71.      Kõigepealt viib niisugune tõlgendus selleni, et eiratakse liidu seadusandja õigusloomemenetluses selgelt väljendatud tahet jätta loomsed kõrvalsaadused määruse nr 1013/2006 kohaldamisalast välja.

72.      Seejärel näib mulle, et niisugust tõlgendust soovitades püüab komisjon peale suruda seisukohta, mida ta pooldas määruse nr 1013/2006 vastuvõtmise menetluses,(37) kuigi Euroopa Parlament ja nõukogu seda seisukohta ei toetanud.

73.      Lõpuks tekitab niisugune tõlgendus õiguskindlusetust.

74.      Esiteks eeldab see, et ettevõtjad hindavad iga loomsete kõrvalsaaduste saadetise puhul, kas määruse nr 1069/2009 sätted kaitsevad piisavalt keskkonda, ega võimalda tegelikult ex ante ette näha, missugust määrust teatava saadetise suhtes kohaldatakse.

75.      Teiseks tuleb märkida, et kuna komisjon täpsustas kohtuistungil, et kui määruse nr 1069/2009 artikleid 23 ja 24 ei järgita, tuleb kohaldada määrust nr 1013/2006, ei ole välistatud, et määruse nr 1069/2009 artiklite 23 ja 24, mis on a priori leebemad, järgimata jätmise korral nõutakse paradoksaalselt, et järgitaks määruse nr 1013/2006 rangemaid sätteid.

IV.    Ettepanek

76.      Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Oldenburgi (Oldenburgi halduskohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta artikli 1 lõike 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et loomsete kõrvalsaaduste saadetised, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002, kohaldamisalasse, jäävad määruse nr 1013/2006 kohaldamisalast välja, v.a juhul, kui määruses nr 1069/2009 on ette nähtud sõnaselge erand.


1      Algkeel: prantsuse.


2      ELT 2006, L 190, lk 1.


3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määrus, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad (EÜT 2002, L 273, lk 1; ELT eriväljaanne 03/37, lk 186).


4      See ei ole esimene kord, kui kerkib küsimus, milline on jäätmesaadetisi ja loomseid kõrvalsaadusi käsitlevate õigusnormide omavaheline suhe. 1. märtsi 2007. aasta kohtuotsuses KVZ retec (C‑176/05, EU:C:2007:123) ei võtnud Euroopa Kohus otseselt seisukohta küsimuses, missugune on määruse nr 1013/2006 ja määruse nr 1774/2002 omavaheline suhe, sest esimene ei olnud põhikohtuasja suhtes ratione temporis kohaldatav.


5      Nagu selgelt kinnitas liidu seadusandja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT 2008, L 312, lk 3), põhjenduses 6, „[peaks i]gasuguse jäätmepoliitika esmane eesmärk […] olema vähendada miinimumini jäätmetekke ja -käitluse kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale“.


6      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002 (ELT 2009, L 300, lk 1). Igaks juhuks rõhutan, et kuna määrus nr 1774/2002 tunnistati määrusega nr 1069/2009 kehtetuks, täpsustas liidu seadusandja selle viimase määruse punktis 54, et viiteid määrusele nr 1774/2002 õigusaktides käsitatakse viidetena määrusele nr 1069/2009.


7      Mis tuleneb Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) õigusaktidest ja 22. märtsil 1989 allkirjastatud ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioonist, mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 1. veebruari 1993. aasta otsusega 93/98/EMÜ (EÜT 1993, L 39, lk 1; ELT eriväljaanne 11/18, lk 301; edaspidi „Baseli konventsioon“). Jäätmete klassifitseerimine ühte kahest nimistust – rohelisse või oranži – sõltub jäätmete ohtlikkusest ja saadetiste suhtes kohaldatavatest menetlustest. Klassifitseerimise ja selle tagajärgede kohta vt Sadeleer, N., Droit des déchets de l’UE, De l’élimination à l’économie circulaire, Bruylant, Bruxelles, 2016, lk 360, 364 ja 378–382.


8      Nõukogu 22. septembri 1997. aasta otsus, millega kiidetakse ühenduse nimel heaks ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli konventsiooni (Baseli konventsioon) muudatus, mis on sätestatud konventsiooniosaliste konverentsi otsuses III/1 (EÜT 1997, L 272, lk 45; ELT eriväljaanne 11/26, lk 308).


9      EÜT 2000, L 226, lk 3; ELT eriväljaanne 15/05, lk 151.


10      ELT 2004, L 94, lk 63; ELT eriväljaanne 03/43, lk 367.


11      EÜT 1989, L 395, lk 13; ELT eriväljaanne 03/09, lk 214.


12      BGBl. I, lk 1462.


13      Määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punktis d kasutatud väljendit ei olnud liidu seadusandja ette näinud 1. veebruari 1993. aasta määruses (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral (EÜT 1993, L 30, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 176) ning varasematest õigusaktidest ei saa seega selle sätte tõlgendamisel juhinduda.


14      Vastavalt selle määruse artiklitele 10–15 puudutab tunnustamine vaheettevõtteid, ladusid, põletus‑ ja koospõletusrajatisi, töötlemisettevõtteid, õlikeemiaettevõtteid ning biogaasi- ja komposteerimisettevõtteid.


15      Milline ka ei oleks selle sätte keeleversioon, on selles nõutud sihtliikmesriigi luba 1. ja 2. kategooria loomsete kõrvalsaaduste veoks sellesse liikmesriiki, kuid 3. kategooria loomsed kõrvalsaadused on välja jäetud.


16      Vt 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Léger (C‑528/13, EU:C:2015:288, punkt 35). Euroopa Kohus täpsustab selle kohta ka, et „[l]iidu õigusnorme tuleb nimelt tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades Euroopa Liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada, lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on“.


17      Selles küsimuses märgin, et loomseid kõrvalsaadusi käsitlevad õigusnormid võeti vastu mitme niisuguse loomakasvatuses aset leidnud kriisi tulemusena nagu veiste spongiformne entsefalopaatia, suu‑ ja sõrataud või seakatk ning nende eesmärk on seega reageerida konkreetsetele probleemidele, mis nende saadustega kaasnevad (vt de Sadeleer, N., op. cit., lk 271 ja 272).


18      Määruste nr 1774/2002 ja nr 1069/2009 väga lai kohaldamisala kinnitab seda. Näiteks kohaldatakse esimese määruse artikli 3 lõike 1 ja teise määruse artikli 4 lõike 2 järgi neid õigusakte loomsete kõrvalsaaduste kogumise, transportimise, käitlemise, töötlemise, turustamise ja kõrvaldamise suhtes.


19      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT 1994, L 365, lk 10; ELT eriväljaanne 13/13, lk 349).


20      Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv jäätmete kohta (EÜT 1975, L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23).


21      19. juuni 2003. aasta kohtuotsus Mayer Parry Recycling (C‑444/00, EU:C:2003:356, punkt 57).


22      Vt de Sadeleer, N., op. cit., lk 152 ja 154.


23      Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus jäätmesaadetiste kohta (KOM(2003) 379 (lõplik)).


24      Kuigi parlament tegi ettepaneku see artikkel kaotada ja komisjon jättis parlamendi ettepaneku arvesse võtmata, ilmneb ühisest seisukohast (EÜ) nr 28/2005 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EÜ) nr …/2005 jäätmesaadetiste kohta, mille nõukogu võttis vastu 24. juunil 2005 (ELT 2005, C 206 E, lk 1), et komisjoni ettepaneku artikli 1 lõike 6 esimene lõik kaotati ja asendati artikli 1 lõike 3 punktiga e, mille sõnastus vastab määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkti d sõnastusele.


25      KOM(2005) 303 (lõplik) (lk 10 ja 11).


26      Selle teatise punkt 3.2.5.


27      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kahtlemata „ei ole liidu õigusakti preambulil Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt siduvat õigusjõudu ja sellele ei saa tugineda asjaomase akti sätetest kõrvale kaldumiseks või nende sätete selliseks tõlgendamiseks, mis on ilmselgelt vastuolus nende sõnastusega“ (11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Della Rocca (C‑290/12, EU:C:2013:235, punkt 38)). Euroopa Kohus on siiski märkinud, et „liidu õigusakti preambul [võib] õigusakti sisu täpsustada“ (11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Zh. ja O. (C‑554/13, EU:C:2015:377, punkt 42); vt ka kohtujurist Léger’ ettepanek kohtuasjas Meta Fackler (C‑444/03, EU:C:2005:64)).


28      Selles küsimuses rõhutan, et nende kriteeriumide täpsustamiseks, mille põhjal tuleb kujundada suhted direktiivi 2008/98 ja määruse nr 1774/2002 vahel, on selle direktiivi põhjendustes 12 ja 13 suuresti inspiratsiooni ammutatud määruse nr 1013/2006 põhjendusest 11.


29      Määruse nr 1774/2002 artikli 1 lõike 1 punkti a ja määruse nr 1069/2009 artikli 4 lõike 2 järgi kohaldatakse neid õigusakte loomsete kõrvalsaaduste kogumise, transportimise, ladustamise, käitlemise, töötlemise, turustamise ja kõrvaldamise suhtes.


30      Vt määruse nr 1013/2006 põhjendus 1 ja 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Nutrivet (C‑69/15, EU:C:2016:425, punkt 32).


31      Vt määruse nr 1069/2009 põhjendused 1 ja 66 ning artikkel 1. Et see on nii, on loomseid kõrvalsaadusi käsitlevad õigusnormid „väga nõudlikud toote‑ ja keskkonnaõiguse osas“ (de Sadeleer, N., op. cit., lk 271).


32      1. märtsi 2007. aasta kohtuotsus KVZ retec (C‑176/05, EU:C:2007:123).


33      Ilmneb, et jäätmesaadetiste valdkonnas on määrusest nr 1013/2006 tulenevad kohustused rangemad kui määrusest nr 1069/2009 tulenevad kohustused. Mis puudutab näiteks 1. ja 2. kategooria loomsete kõrvalsaaduste lähetamist teistesse liikmesriikidesse, siis määruse nr 1069/2009 artiklis 48 on nähtud ette, et päritoluliikmesriigi pädevat asutust ja sihtliikmesriigi pädevat asutust informeeritakse saadetisest, kusjuures viimane võib keelduda saadetise vastuvõtmisest või võtta saadetise tingimusteta vastu või võtta saadetise vastu teatavatel tingimustel. Määrusega nr 1013/2006 on kehtestatud liidusiseste saadetiste puhul minimaalsed üldnõuded, sest saadetistega peavad olema kaasas selles määruses ette nähtud dokumendid. Kõrvaldamiseks ja teatavate taaskasutamiseks mõeldud jäätmete saadetiste puhul tuleb siiski järgida määruse nr 1013/2006 artiklites 4–17 kirjeldatud etteteatamis‑ ja nõusolekumenetlust. Peale lepingu allkirjastamise ja vastava finantstagatise või kindlustuse on selles määruses ette nähtud, et sihtkoha, lähtekoha ja transiidikoha pädev asutus annab nõusoleku – mis võib olla tingimuslik – jäätmesaadetiseks ning põhjendab keeldumist.


34      Vt näiteks määruse nr 1069/2009 artikli 41 lõike 2 punkt b, artikli 43 lõike 5 punkt b ja artikli 48 punkt 6.


35      Nagu ilmneb selle määruse põhjendustest 8 ja 29. Vt ka määruse nr 1069/2009 artiklid 7–10. Loomsete kõrvalsaaduste erinevate kategooriate ja nende kategooriatega seotud kohustuste kohta vt de Sadeleer, N., op. cit., lk 272.


36      Selles küsimuses on oluline ka märkida, et liidu seadusandja on kehtestanud määrusega nr 1069/2009 ja määruse nr 142/2011 V peatükiga õigusnormid, mis käsitlevad loomsete kõrvalsaaduste transportimist, tuvastamist ja jälgitavust.


37      Selline seisukoht kumab läbi komisjoni ettepanekust, mille sisu on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 46.