Language of document : ECLI:EU:C:2019:191

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 12. märtsil 2019(1)

Kohtuasi C72/18

Daniel Ustariz Aróstegui

versus

Departamento de Educación del Gobierno de Navarra

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo de Pamplona (Pamplona halduskohus, Hispaania))

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Tähtajaline töö – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Tähtajaliste töölepingute alusel töötavate töötajate diskrimineerimiskeelu põhimõte – Halduslepingute alusel töötavad töötajad – Lisatasu maksmine – Ametikarjääri edendamise ja arendamise tasustamine – Halduslepingute alusel töötavate töötajate väljajätmine – Olukordade sarnasus – Õigustatus – Mõiste „objektiivsed põhjused“






I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev asi on üks paljudest kohtuasjadest, mis puudutavad tähtajaliste töölepingute alusel töötavate töötajate diskrimineerimiskeelu põhimõtte tõlgendamist seoses mitmesuguste Hispaania õiguses sätestatud tööõigusnormidega. Euroopa Kohus peab käesolevas asjas sisuliselt selgitama, kas kõnealusest põhimõttest tuleneb, et palgaastme lisatasu, mis on Hispaania autonoomse piirkonna õigusnormidega ette nähtud – alaliselt ametisse nimetatud – ametnikele, tuleb maksta ka ametiasutustes tähtajaliste halduslepingute alusel töötavatele töötajatele. Seejuures tuleb jälgida, et tähtajaliste töölepingutega töötajate diskrimineerimiskeelu põhimõtte kaitse-eesmärk viidaks kooskõlla avalikku teenistust reguleerivate õigusnormide olemuslike tunnustega ja liikmesriikidele selles valdkonnas antud kujundusautonoomiaga.

2.        Seda arvestades tuleb eelotsuse küsimuse hindamisel tähelepanu pöörata ühelt poolt tähtajaliste halduslepingutega töötajate ning alaliselt ametisse nimetatud ametnike konkreetsete olukordade sarnasusele ja teiselt poolt avalikku teenistust reguleerivate õigusnormide olemuslikele tunnustele, mis võivad nimetatud kahe rühma erinevat kohtlemist õigustada.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

3.        Liidu õigusraamistiku moodustab käesolevas asjas nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta(2) (edaspidi „direktiiv 1999/70“). Direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk jõustada tööandjate ja töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide (ETUC, UNICE ja CEEP) vahel 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkulepe tähtajaliste töölepingute kohta, mis on direktiivile lisatud.

4.        Raamkokkuleppe eesmärk on muu hulgas „parandada tähtajalise töö kvaliteeti, tagades diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamise, […]“.(3) Raamkokkuleppe sõlmimisel on silmas peetud seda, „et määramata tähtajaga töölepingud on praegu ja tulevikus üldine töösuhte vorm tööandjate ja töötajate vahel“.(4) Ühtlasi on raamkokkuleppes aga tunnustatud, et „[t]eatavate sektorite, kutse- ja tegevusalade puhul on tähtajalised töölepingud tüüpiline töötamise vorm ning võivad sobida nii tööandjatele kui ka töötajatele“.(5)

5.        Raamkokkuleppe reguleerimisala kohta on raamkokkuleppe klausli 2 punktis 1 märgitud:

„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.“

6.        Raamkokkuleppe klauslis 3 on määratletud järgmised mõisted:

„1.      Käesolevas kokkuleppes tähendab „tähtajaline töötaja“ isikut, kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine.

2.      Käesolevas kokkuleppes tähendab „võrreldav alatine töötaja“ töötajat, kellel on samas asutuses määramata tähtajaga tööleping või töösuhe, mis on sõlmitud sama või samalaadse töö või tegevuse kohta, võttes arvesse erialast ettevalmistust ja oskusi. […]“.

7.        Raamkokkuleppe klausel 4 pealkirjaga „Mittediskrimineerimise põhimõte“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.

[…]

3.      Käesoleva klausli kohaldamise korra määravad liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled, pidades silmas ühenduse ja siseriiklikku õigust, kollektiivlepinguid ja praktikat.

4.      Eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevad nõuded on tähtajaliste töötajate ja alatiste töötajate jaoks ühesugused, välja arvatud juhul, kui eri pikkusega teenistusaega käsitlevatel nõuetel on objektiivsed põhjused.“

B.      Liikmesriigi õigus

8.        Seadusandlikust dekreedist 251/1993, millega kiidetakse heaks Navarra ametiasutuste personalieeskirjade konsolideeritud tekst (Decreto Foral Legislativo 251/1993, que aprueba el Texto Refundido del Estatuto del Personal al Servicio de las Administraciones Públicas de Navarra, edaspidi „DFL 251/93“), tuleneva Navarra ametiasutuste personalieeskirjade konsolideeritud teksti (Texto Refundido del Estatuto del Personal al Servicio de las Administraciones Públicas de Navarra) artikli 3 lõige 1 näeb ette, et „Navarra ametiasutustes töötava personali moodustavad: a) ametnikud, b) ajutised töötajad, c) lepingulised töötajad“, kusjuures lepingulised töötajad võivad vastavalt artikli 3 lõikele 4 olla „haldus- või töölepingu alusel“ töötavad töötajad.

9.        DFL 251/93 artikkel 12 sätestab, et Navarra ametiasutuste ametnikud töötavad vastavalt ametisse asumiseks nõutavale kvalifikatsioonile ja tööülesannetele seal nimetatud tasemetel.

10.      DFL 251/93 artikkel 13 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Iga eelmises artiklis nimetatud tase hõlmab seitset palgaastet.

2.      Ametis alustavad ametnikud asuvad vastava taseme 1. palgaastmel.

3.      Ametnikud võivad oma vastava taseme 1. palgaastmelt astmeliselt tõusta kuni 7. palgaastmeni vastavalt käesoleva eeskirja artiklile 16.“

11.      DFL 251/93 artikkel 14 ja sellele artiklile järgnevad artiklid reguleerivad teenistuskäiku, mis seisneb „ametnike edutamises artiklis 12 määratletud teatud tasemelt kõrgematele tasemetele ning palgaastme- ja kategooria tõstmises iga taseme sees“.

12.      Artikkel 16 käsitleb konkreetselt palgaastet ja selles on märgitud:

„1.      Ametnikud võivad oma vastava taseme 1. palgaastmelt järjest tõusta kuni 7. palgaastmeni, olenemata nende hariduse erialast, kvalifikatsioonist või elukutsest.

2.      Palgaastme tõstmine toimub igal aastal järgmiselt: a) palgaastme tõstmise vältimatu tingimus on, et isik on töötanud eelneval palgaastmel vähemalt kaks aastat, b) ükski ametnik ei saa töötada samal palgaastmel kauem kui kaheksa aastat, peale nende, kes on jõudnud 7. astmele, c) ilma et see piiraks eelmistes punktides sätestatut, 10 protsenti 1.–6. astme ametnikest, mõlemad astmed kaasa arvatud, edutatakse vastavalt töötatud aja järjekorras vahetult kõrgemale palgaastmele, d) kvalifikatsioonil põhineva konkursi alusel, mis toimub haldusnormides sätestatud korras, võib vahetult järgnevale palgaastmele tõusta 10 protsenti 1.–6. astme ametnikest, mõlemad astmed kaasa arvatud.“

13.      Artikli 16 kohane palgaastme tõstmise süsteem on aga ajutiselt peatatud DFL 251/93 neljanda üleminekusättega, mis sätestab:

„(1)      Alates 1. jaanuarist 1992 kuni Navarra 1991. aasta üldeelarvet käsitleva autonoomse piirkonna 26. veebruari 1991. aasta seaduse 5/1991 (Ley Foral 5/1991 de Presupuestos Generales de Navarra para 1991) artiklis 13 viidatud korra vastuvõtmiseni peatatakse ajutiselt käesoleva eeskirja artiklis 16 sätestatud palgaastme tõstmise süsteem, mis alates nimetatud kuupäevast toimub iga ametniku puhul sõltumatult, vastavalt tema enda töötatud ajale vastaval palgaastmel, nagu on kindlaks määratud järgnevalt:

a)      1.–6. palgaastme ametnikud, mõlemad astmed kaasa arvatud, saavad pärast 6 aasta ja 7 kuu pikkust töötamist vahetult madalamal palgaastmel automaatselt palgaastme kõrgendust.

b)      Seda uut süsteemi rakendatakse algselt lähtuvalt iga ametniku töötatud ajast oma palgaastmel 31. detsembri 1991. aasta seisuga. Kui mõne ametniku töötatud aeg nimetatud kuupäeva seisuga ületab 6 aastat ja 7 kuud, läheb vahe tema jaoks arvesse töötatud ajana järgneval palgaastmel. Nimetatud töötatud aja arvutus ja selle majanduslikud tagajärjed on esialgsed, kuni erakorralise viieaastase perioodi asjus algatatud kohtuasjade lahendamiseni.

(2)      Eelmises punktis sätestatu tagajärjel säilib alates nimetatud kuupäevast ja samamoodi ajutiselt sama ametiasutuse sisese tasemetõstmise juhtudel, mis on ette nähtud käesoleva eeskirja artiklis 17, sama palgaaste ja töötatud aeg nimetatud astmel, mis olid sellel tasemel, millelt edutatakse.“

14.      Palgaastme tõstmine avaldub lisatasu maksmises lisaks põhitasule. Ametniku isiklik põhitasu on DFL 251/93 artikli 40 lõikes 2 kindlaks määratud järgmiselt:

„a) vastava taseme algne töötasu, b) palgaastmele vastav töötasu, c) töötatud aja lisatasu.

Isiklik põhitöötasu on ametniku staatuse juurde kuuluv omandatud õigus.“

15.      Artiklis 42 sisaldub tabel vastava taseme algsele põhitöötasule kohaldatavate protsentidega igas palgaastmes:

„Ilma et see piiraks artikli 17 lõike 2 kohaldamist, on palgaastmele vastav töötasu järgmine protsent vastava taseme põhipalgast:

Palgaaste

%

7

54

6

45

5

36

4

27

3

18

2

9

1

Ei tasustata“.


16.      DFL 251/93 reguleerib ka mitteametnikest lepinguliste töötajate suhtes kehtivat õiguslikku raamistikku, mille kohta on artiklis 93 märgitud, et „halduslepingute alusel töötavatele töötajatele kohaldatakse haldusnormide ja vastavate lepingute sätteid.“

17.      Halduslepingute alusel töötamise korda reguleerivad õigusnormid sisalduvad autonoomse piirkonna dekreedis 68/2009, mis reguleerib töötajate Navarra ametiasutustesse halduskorras töölevõtmist (Decreto Foral 68/2009, edaspidi „DF 68/2009“). Nimetatud lepingute alusel töötavate töötajate töötasu kohta on DF 68/2009 artiklis 11, mida on muudetud 29. märtsi 2017. aasta dekreediga Decreto Foral 21/2017, sätestatud järgmist:

„Halduslepingu alusel töötavad töötajad saavad töökohale või tööülesannetele vastavat tasu, töötatud aja lisatasu ja peretoetust. Ametniku staatuse juurde kuuluva isikliku põhitöötasu puhul palgaastet ei arvestata.“

III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

18.      Põhikohtuasjas kaebajaks olev D. Ustariz Aróstegui on Navarra autonoomse piirkonna valitsuse haridusministeeriumi (Departamento de Educación del Gobierno de Navarra) teenistuses olev õpetaja. Alates 2007. aasta septembrist töötab ta halduslepingu alusel eri õppeasutustes.

19.      D. Ustariz Aróstegui taotles 1. juulil 2016 Navarra autonoomse piirkonna valitsuse haridusministeeriumilt palgaastme lisatasu tagasiulatuvat tunnustamist ja maksmist. 18. oktoobri 2016. aasta kirjaga esitas ta taotluse ametiasutuse poolt vaikimisi rahuldamata jätmise peale vaide, mis jäeti Navarra autonoomse piirkonna valitsuse haridusministri (Consejero de Educación del Gobierno de Navarra) 23. detsembri 2016. aasta otsusega 168E/2016 (Orden Foral) rahuldamata. 28. veebruaril 2017 esitas ta kõnealuse otsuse peale halduskorras kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Viimati nimetatud kohus esitab Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ heaks kiidetud Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune piirkondlik õigusnorm, mis on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis välistab sõnaselgelt teatava lisatasu saamise õiguse tunnustamise ja maksmise Navarra ametiasutuste töötajatele tähtajalise „halduslepingu alusel töötavate töötajate“ kategoorias põhjusel, et nimetatud lisatasu on ainult tähtajatu lepinguga „ametniku“ kategooria töötajatele ette nähtud ametikarjääri edendamise ja arendamise tasu?“

20.      Euroopa Kohtus toimunud eelotsusemenetluses esitasid kirjalikud seisukohad põhikohtuasja pooled D. Ustariz Aróstegui ja Departamento de Educación del Gobierno de Navarra, samuti Hispaania Kuningriik, Portugal ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised, välja arvatud Portugal, osalesid ka 30. jaanuaril 2019 toimunud kohtuistungil.

IV.    Õiguslik hinnang

21.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas olukord, kus avalikus sektoris tähtajalise halduslepingu alusel töötavale töötajale keeldutakse andmast õigust palgaastme lisatasule, kuna autonoomses piirkonnas kohaldatavad õigusnormid näevad sellise lisatasu ette üksnes alaliselt ametisse nimetatud ametnikele, tähendab liidu õigusega keelatud diskrimineerimist.

22.      Kõnealuse küsimuse taust on see, et Navarra ametiasutuste personalieeskirjade sätete kohaselt asendati ametnike suhtes kehtiv järgmisele palgaastmele edutamise kord ajutiselt vastava lisatasuga, mille arvutamisel lähtutakse peamiselt teatava teenistusstaaži täitumisest.

A.      Diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisala

23.      Raamkokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töölepingute suhtes. See tuleneb juba raamkokkuleppe pealkirjast ja seda kinnitab raamkokkuleppe kohaldamisala määratlus raamkokkuleppe klausli 2 punktis 1: raamkokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.

24.      Vaieldamatult on põhikohtuasja aluseks tähtajaline töösuhe, nagu see on Navarra autonoomses piirkonnas vastavalt Navarra ametiasutuste personalieeskirjade sätetele ette nähtud halduslepingu alusel töötavate töötajate puhul.

25.      Euroopa Kohus on sedastanud juba ka seda, et raamlepingus sätestatud „normid on mõeldud kohaldamiseks ka tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mis on sõlmitud riigiasutuste ja teiste avaliku sektori üksustega“(6), ja et isikud võivad liikmesriigi kohtutes tugineda selliste asutuste või üksuste vastu vahetult raamkokkuleppe klausli 4 punktile 1(7).

26.      Peale selle tuleb kontrollida, kas vaidluse esemeks olev palgaastme lisatasu on hõlmatud ka mõistega „töötingimused“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on seejuures määrav töötamise kriteerium, st töösuhe töötaja ja tööandja vahel.(8)

27.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab raamkokkuleppe klausel 4 takistama tööandjal kasutada tähtajalist töösuhet selleks, et jätta kõnealused töötajad ilma nendest õigustest, mis on alalistel töötajatel.(9) Euroopa Kohus leiab, et selle eesmärgi arvestamiseks ei saa viidatud sätet tõlgendada kitsendavalt.(10)

28.      Arvestades töötingimusi avalikus teenistuses, on Euroopa Kohus sellele arusaamale tuginedes töötingimuste kohta avalikus teenistuses juba märkinud, et mõiste „töötingimused“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses hõlmab näiteks kolme teenistusaasta lisatasu(11), pidevõppe kuusaastaku lisatasu(12), kõrgemale palgaastmele määramiseks vajalikku teenistusstaaži ja iga-aastase hindamisaruande koostamiseks nõutava teenistusstaaži arvutamist käsitlevaid eeskirju(13) ning lisatasu seoses osalemisega hindamiskavades(14).

29.      Käesoleval juhul on põhimõtteliselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne selgitada välja vaidlusaluse lisatasu laad ja eesmärgid.(15) Sellegipoolest tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkustest ning kohtuistungil osalejate kattuvatest selgitustest, et vaidlusalune lisatasu kujutab endast töötasu osa, mille maksmine sõltub põhiosas konkreetsest teenistusstaažist ja seondub seega määravaks kriteeriumiks oleva tööga. Seega tuleb vaidlusalune palgaastme lisatasu liigitada mõiste „töötingimused“ alla raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.

B.      Erinev kohtlemine ja olukordade sarnasus, pidades silmas palgaastme lisatasu maksmist

30.      Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et halduslepingu alusel töötavaid töötajaid koheldakse ametnikega võrreldes erinevalt, kuna Navarra asjaomaste õigusnormide alusel puudub neil õigus palgaastme lisatasule.

31.      Erinevat kohtlemist ei luba automaatselt välistada ka see, et vaidlusalune palgaastme lisatasu on Navarras kohaldatavate õigusnormide kohaselt ette nähtud üksnes ametnikele, millest tulenevalt ei ole selle saamise õigust peale tähtajalise halduslepinguga töötajate teatud tingimustel ka nendel ametiasutustes alalise lepingu alusel töötavatel töötajatel,(16) kes ei kuulu personalieeskirjade kohaldamisalasse. Erineva kohtlemise tuvastamiseks raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses annab aga piisavalt alust juba see, kui „tähtajalisi töötajaid“ koheldakse „võrreldavate alatiste töötajatega“ võrreldes ebasoodsamalt. Sugugi ei ole vajalik, et kõik tähtajalise töölepinguga töötajad on kõikide alaliste töötajatega võrreldes ebasoodsamas olukorras.(17)

32.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille spetsiifiline väljendus raamkokkuleppe klausli 4 lõige 1 on, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.(18)

33.      Raamkokkuleppega rakendati ja täpsustati diskrimineerimiskeelu põhimõtet vaid osas, mis puudutab niisuguste tähtajaliste ja tähtajatute töölepingutega töötajate erinevat kohtlemist, kes on sarnases olukorras.(19)

34.      Järelikult tuleb esmalt kontrollida, kas ametnikud on konkreetselt kõne all oleva töö tegemisel asjaomases asutuses sarnases olukorras nagu tähtajaliste halduslepingutega töötajad.

35.      Portugali valitsuse ja Navarra autonoomse piirkonna valitsuse hinnangul on kaheldav, et tähtajaliste halduslepingutega töötajate olukord on sarnane alaliselt ametisse nimetatud ametnike olukorraga. Nad tuginevad Euroopa Kohtu otsusele Pérez López(20), mille kohaselt ei kuulu raamkokkuleppes tunnustatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse erinev kohtlemine, mis ei põhine töösuhte tähtajalisel või tähtajatul iseloomul, vaid erineb vastavalt sellele, kas tegemist on koosseisulise või lepingulise töötajaga. Seejuures jäetakse aga tähelepanu alt välja, et nimetatud järeldus puudutas „tähtajalise personali […] erinevate kategooriate võimalik[ku] erinev[at] kohtlemi[st]“. Käesoleval juhul on aga tegemist tähtajaliste halduslepingutega töötajate ja alaliselt ametisse nimetatud ametnike erineva kohtlemisega.

36.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb selleks, et hinnata, kas asjaomased isikud teevad sama või samalaadset tööd raamkokkuleppe tähenduses, vastavalt raamkokkuleppe klausli 3 punktile 2 ja klausli 4 punktile 1 välja selgitada, kas kõiki tegureid, nagu töö iseloomu, väljaõppe- ja töötingimusi, arvesse võttes võib nende isikute olukorda pidada sarnaseks.(21)

37.      Selle peab välja selgitama eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev hindama faktilisi asjaolusid.(22) Seejuures peab nimetatud kohus kindlaks tegema, kas D. Ustariz Aróstegui oli sarnases olukorras nagu alaliselt ametisse nimetatud ametnikud, kes olid samal ajavahemikul teenistusse võetud sama tööandja juures või samas asutuses.

38.      Käesoleval juhul tuleb lähtuda sellest, et konkreetset õppetegevust, eelkõige töö iseloomu, väljaõppe- ja töötingimusi arvestades on tähtajalise halduslepinguga töötaja sarnases olukorras nagu alaliselt ametisse nimetatud ametnik samas haridusasutuses. Nimelt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kohta sõnaselgelt, et käesolevas „asjas ei ole mingit vahet, reservatsiooni või välistamist tööülesannetes ja teenustes, mida osutab ametnikust õpetaja ja mida osutab halduslepingu alusel töötav õpetaja, nagu ei ole vahet ka nende töökohustustes“.

39.      Nagu olen korduvalt märkinud juba mujal(23), ei saa asjaolude sarnasuse hindamine piirduda tähtajalise töölepinguga töötajate ja alaliste töötajate seisundi üldise võrdlemisega asjaomases asutuses. Otsustav on see, kas tähtajalise töölepinguga töötajad ja alalised töötajad on sarnases olukorras ka just nimelt osas, mis puudutab vaidluse asjaomast eset.

40.      Käesoleval juhul on vaidluse ese palgaastme lisatasu maksmine. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on palgaaste seaduses ette nähtud ühena mehhanismidest, mille abil toimub edutamine teenistuskäigus – teenistuskäik, mida õigusnormis tunnustatakse ainult ametnike puhul, mitte aga muude töötajate puhul, kes töötavad Navarra ametiasutuste teenistuses. DF 68/2009 artikkel 11 välistab seega sõnaselgelt palgaastme lisatasu maksmise ametiasutustes halduslepingu alusel töötavatele isikutele. Eeldatav erinev kohtlemine – mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab veel lõplikult hindama – palgaastme lisatasu osas ei ole seega seotud sellega, kas töösuhe on tähtajaline või tähtajatu, vaid sellega, kas sarnases olukorras olevad töötajad on ametnikud, kelle suhtes kehtivad Navarra ametiasutuste personalieeskirjad, või lepingulised töötajad.(24)

41.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on palgaastme lisatasu eesmärk tasustada nimetatud ametikarjääri edendamist, edasiminekut ja arengut. Palgaastme lisatasu kujutab endast seega töötasu osa, mille kaudu tõstetakse palgaastet ametikarjääris. Siin ei ole aga määrav mitte DFL 251/93 artiklis 16 sätestatud üldnorm, vaid DFL 251/93 neljas üleminekusäte. Navarra autonoomse piirkonna valitsuse esindaja märkis, et DFL 251/93 artikli 16 kohase edutamissüsteemi „ajutine“ peatamine 1. jaanuarist 1992, mida nägi ette DFL 251/93 neljas üleminekusäte, tulenes sellest, et avaliku sektori tööandjad ja ametiühingud ei suutnud senimaani jõuda kokkuleppele DFL 251/93 artikli 16 lõike 2 punkti d kohase valikumenetluse rakendamises. Selle põhjal saab selgeks, miks lähtub DFL 251/93 neljas üleminekusäte vaidluse esemeks oleva lisatasu maksmisel vaid teatava teenistusstaaži täitumisest. Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt DFL 251/93 neljandale üleminekusättele tõstetakse palgaastet lihtsalt aja täitumise alusel ja pealegi „automaatselt“.

42.      Seda arvestades ei saa olla tõsist kahtlust selles, et vaidluse eset silmas pidades on olukorrad sarnased. Esiteks sõltub vaidluse esemeks oleva lisatasu maksmine üksnes täitunud teenistusstaažist; teiseks ei ole lisatasu maksmine, millega pealegi vormiliselt ei kaasne asjaomase ametniku tõstmist uuele palgaastmele, nähtavas seoses ametialase tõusu või edasimineku süsteemiga. Navarra autonoomse piirkonna valitsuse esindaja sõnul ei avalda lisatasu maksmine mingit mõju täidetud tööülesannetele ega kõrgemale tasemele edutamise võimalusele. Vaidluse esemeks on seega töötasu osa – ja mitte osalemine ametialases karjääris.

43.      Seega tuleb olukordade sarnasust – mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab veel lõplikult hindama – eeldada ka vaidluse konkreetset eset arvestades, kui põhikohtuasjas kaebajaks olev isik vastab teenistusstaažiga seotud objektiivsele tingimusele.

44.      Seda arvestades on tegemist sarnaste olukordade erineva kohtlemisega, kui avalikus sektoris tähtajaliste halduslepingute alusel töötavatele isikutele ei maksta pärast teatava teenistusstaaži täitumist lisatasu, samal ajal kui alaliselt ametisse nimetatud ametnikel on seadusjärgne õigus saada nimetatud lisatasu.

C.      Võimalikud erinevat kohtlemist õigustavad asjaolud

45.      Käesoleva kohtuasja keskse probleemina on vaja hinnata, kas leidub objektiivseid põhjusi, mis võiksid avalikus sektoris tähtajaliste halduslepingute alusel töötavate isikute ja alaliselt ametisse nimetatud ametnike erinevat kohtlemist seoses vaidluse esemeks oleva palgaastme lisatasu maksmisega õigustada.

46.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 sätestatud mõistest „objektiivsed põhjused“ aru saada nii, et see ei võimalda tähtajaliste töölepingutega töötajate ja tähtajatute töölepingutega töötajate erinevat kohtlemist põhjendada asjaoluga, et erinev kohtlemine on ette nähtud üldise ja abstraktse normiga nagu seadus või kollektiivleping.(25) Selleks et ametnike ja tähtajaliste halduslepingutega töötajate erinevat kohtlemist seoses palgaastme lisatasuga DFL 251/93 neljanda üleminekusätte alusel õigustada, ei piisa seega sellest, et nimetada vaidluse esemeks olevat lisatasu „ametniku staatuse juurde kuuluva isikliku põhitöötasu“(26) osaks.

47.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab mõiste „objektiivsed põhjused“, et tuvastatud erinev kohtlemine oleks põhjendatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjasse puutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, et kontrollida, kas erinev kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning selleks vajalik. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige nende tööülesannete eripärast, mille täitmiseks tähtajalised lepingud on sõlmitud, nimetatud tööülesannete iseloomust või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika legitiimse eesmärgi täitmise vajadustest.(27)

48.      Avalikku teenistust reguleeriva õiguse põhimõtted – näiteks koosseisuliste ametikohtade põhimõte, eluaegse ametniku mudel ja nõue läbida konkurss astumaks määramata tähtajaga töösuhtesse – avaldavad tõepoolest mõju raamkokkuleppe sätete praktilisele kohaldamisele.(28) Nimelt tunnustab raamkokkulepe sõnaselgelt, et „nende üksikasjalikul rakendamisel tuleb arvestada konkreetse riigi, sektori ja hooaja erijooni.“(29)

49.      Selle kohta on Euroopa Kohus ühelt poolt märkinud, et arvestades liikmesriikide kaalutlusõigust seoses oma haldusorganite korraldusega, võivad liikmesriigid põhimõtteliselt, ilma et see läheks vastuollu direktiiviga 1999/70 või raamkokkuleppega, sätestada teatud ametikohtadele teenistusaja nõuded, millest tulenevalt saavad asutusesisesel edutamisel osaleda üksnes alalised ametnikud, ning nõuda nimetatud ametnikelt, et nad tõendaksid oma kutsealast kogemust tasemel, mis jääb vahetult kraad allapoole valikumenetluses kõne all olevast kraadist.(30)

50.      Teiselt poolt leidis Euroopa Kohus, et tähtajaliste lepingutega ametnikele „pidevõppe kuusaastaku lisatasu“ maksmata jätmine üksnes põhjendusel, et nad ei kuulu teatavasse ametikarjäärirühma, ei ole objektiivselt põhjendatud.(31)

51.      Sellest nähtub, et kokkuvõtliku viitega avaliku teenistuse sektoripõhistele eripäradele ei saa õigustada mitte iga tähtajaliste töötajate ja sarnaste alaliste töötajate erinevat kohtlemist(32), vaid üksnes sellist erinevat kohtlemist, mille puhul on kõnealune eripära tõepoolest konkreetselt määrav(33). Seega ei saa põhjused, millele viitasid liikmesriigid avalikus sektoris tähtajaliste lepingute alusel töötavate töötajate erineva kohtlemise õigustamiseks, tuleneda üldiselt ja abstraktselt töösuhte piiratud kestusest ja selle põhjal teha võidavast järeldusest, et kuuluvus teatavasse ametikarjäärirühma puudub(34). Selliseid põhjusi tuleb pigem kasutada selleks, et kohaselt võetakse arvesse erinevaid nõudeid seoses konkreetsete tööülesannete täitmisega, näiteks tulenevalt tööülesannete eripärast või olemuslikest joontest.(35)

52.      Järgnevalt tuleb kontrollida, kas ühelt poolt avalikku teenistust reguleerivate Navarra õigusnormide eripärades ja teiselt poolt täitunud teenistusstaaži arvessevõtmisele seatud tingimustes võib seisneda objektiivne põhjus, mis tuvastatud erinevat kohtlemist õigustab.

1.      Avalikku teenistust reguleerivate Navarra õigusnormide põhimõtted

53.      Käesolevas asjas ei viita miski sellele, et kõnealune erinev kohtlemine vastaks tegelikule vajadusele, pidades silmas näiteks avalikku teenistust reguleerivatest Navarra õigusnormidest tulenevate põhimõtete järgimist, ja et see on taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik.

54.      Hispaania valitsus, Portugali valitsus ja Navarra autonoomse piirkonna valitsus viitavad seejuures esmalt avaliku teenistuse eripäradele, mis on sätestatud ka Hispaania põhiseaduses.(36) Nimetatud menetlusosaliste arvates tuleneb nendest eripäradest, et õigus palgaastme lisatasule antakse ainult alaliselt ametisse nimetatud ametnikele, mitte aga avalikus teenistuses tähtajaliste halduslepingute alusel töötavatele töötajatele. Peale selle väidetakse, et avalikus teenistuses halduslepingu alusel töötavate isikute töösuhe ei ole põhimõtteliselt tähtajatu ja nõuab eriomast õigustavat alust, nimelt vajaduse tõendamist seoses konkreetse ametikohaga, mis paratamatult takistab osalemist ametialase karjääri süsteemis ja sellest tulenevalt välistab rahaliste eeliste kasutamise seoses selle süsteemiga.

55.      Kõnealune väide ei ole veenev juba seetõttu, et see on ebaloogiline. Käesolevas asjas vaidlustatud välistamine ei kehti nimelt mitte üksnes tähtajaliste halduslepingutega töötajate suhtes, vaid kõikide töötajate suhtes, kes ei kuulu Navarra ametiasutuste personalieeskirjade kohaldamisalasse. Isegi kui välistamine puudutaks vaid tähtajaliste halduslepingutega töötajaid, ei kujuta tuginemine üksnes tähtajalisele teenistussuhtele endast objektiivset põhjust raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.(37)

56.      Osas, milles vaidluse esemeks olev kord on seotud osalemisega ametialase karjääri süsteemis, mis on DFL 251/93 sätete kohaselt ette nähtud üksnes ametnikele, tuleb esmalt rõhutada, et Euroopa Kohus on sellise üldise ja abstraktse kriteeriumi kohta juba märkinud, et see ei ole objektiivselt õigustatud.(38)

57.      Lisandub see, et Hispaania õiguse kohaselt ei ole ametiasutuste personalieeskirjade kohaldamisalast välja jäävate töötajate osalemine ametialase karjääri süsteemis ilmselt üldiselt välistatud. Kohtuasjas C‑315/17(39) märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kohta, et 12. aprilli 2007. aasta seadus 7/2007, mis käsitleb avalike teenistujate suhtes kohaldatavaid eeskirju (Ley 7/2007 del Estatuto Básico del Empleado Público) (BOE, nr 89, 13.4.2007) (EBEP), võimaldab mõlemas ettenähtud ametikarjääris osaleda nii eluaegsetel ametnikel kui ka muudel tähtajatute lepingutega töötajatel(40). Isegi kui pidada kõnealuseid ametikarjäärisüsteemides osalemise ebaühtlaselt kujundatud võimalusi autonoomsete piirkondade reguleerimisautonoomia väljenduseks, viitab see siiski sellele, et personalieeskirjade kohaldamisalast välja jäävate töötajate üldist väljajätmist ametikarjäärisüsteemist ei saa pidada avalikku teenistust reguleerivate liikmesriigi õigusnormide olemuslikuks tunnuseks.

58.      Avalikku teenistust reguleerivate Navarra õigusnormide eripärade kohta tuleb lõpuks märkida, et DFL 251/93 artikli 14 kohaselt seisneb ametialane karjäär „ametnike edutamises […] määratletud teatud tasemelt kõrgematele tasemetele ning palgaastme- ja kategooria tõstmises iga taseme sees“(41). Kõnealuse DFL 251/93 neljanda üleminekusättega peatati aga edutamise süsteem kõrgemates palgaastmetes määramata ajaks ning asendati korraga, mis piirdub asjaomase lisatasu määramisega.(42)

59.      Vahekokkuvõttena tuleb seega sedastada, et avalikku teenistust reguleerivate Navarra õigusnormide eripäradest, eelkõige ametikarjäärisüsteemi kujundamisest ei tulene ühtegi objektiivset põhjust, mis tuvastatud erinevat kohtlemist õigustaks.

2.      Täitunud teenistusstaaži arvessevõtmise tingimused

60.      Osas, milles vaidluse esemeks olev kord on lisaks seotud teatud täitunud teenistusstaažiga, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei luba raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 tähtajaliste lepingutega töötajaid teatud teenistusstaaži täitumisega seonduva rahalise eelise saajate hulgast üldiselt ja abstraktselt välja jätta, kui selline väljajätmine ei põhine eelkõige asjaomaste isikute tööülesannete eripäral või tunnustel.(43) See käsitus kehtib nii teenistusaastate eest makstava lisatasu(44) kui ka muude lisatasude suhtes, mille maksmine sõltub samuti täitunud teenistusstaažist(45).

61.      Ka käesolevas asjas on vaidluse esemeks olev lisatasu määravas osas seotud teatava teenistusstaaži täitumisega, võtmata seejuures arvesse asjaomaste isikute tööülesannete eripära või tunnuseid. Arvestades olukordade sarnasuse kohta eespool esitatud kaalutlusi(46), ei nähtu põhikohtuasjast tegelikult, et ametnikena töötavate õpetajate ja halduslepingute alusel töötavate õpetajate pedagoogiline tegevus nõuaks erinevat akadeemilist kvalifikatsiooni või kogemusi. Eelotsusetaotluses esitatud andmetest tuleneb nimelt hoopiski vastupidi, et nimetatud kaks õpetajate kategooriat täidavad sarnaseid ülesandeid ja neil on identsed kohustused. Seda kinnitab muu hulgas tõsiasi, et vastavalt põhikohtuasjas kaebajaks oleva isiku märkustele, mille suhtes ei esitatud vastuväiteid, võetakse isiku hilisema nimetamise korral eluaegseks ametnikuks halduslepingu alusel töötamise aega palgaastme lisatasu maksmisel tagantjärele täies ulatuses arvesse.

62.      Teenistusstaaži eest makstava lisatasu kohta välja töötatud põhimõtete ülekantavust vaidluse esemeks olevale palgaastme lisatasule ei sea kahtluse alla ka see, et tähtajaliste halduslepingutega töötajatel on DF 68/2009 artikli 11 kohaselt õigus saada ka teenistusstaaži eest makstavat lisatasu, mis on Navarra õigusnormidega samuti ette nähtud. Navarra autonoomse piirkonna valitsuse esindaja sõnul eeldab nii teenistusstaaži eest makstava lisatasu kui ka palgaastme lisatasu maksmine – hoolimata nende erinevast eriomasest eesmärgist – teatava töötatud aja täitumist, mille pikkus on kummalgi juhul erinev. Kuivõrd tuleb teatava teenistusstaaži täitumist tunnustada kahel korral, sõltub liikmesriigi seadusandja hinnangust; üldised kahtlused selles, kas näiteks Navarra autonoomse piirkonna valitsuse esindaja hinnang halduslepingutega töötajate osas peab paika, ei saa mingil juhul õigustada tähtajaliste halduslepingutega töötajate seadmist halvemasse olukorda võrreldes alaliselt ametisse nimetatud ametnikega, kuna sellised kahtlused võiksid samamoodi hõlmata ka ametnikke.

63.      Vaidlusaluse palgaastme lisatasu määramine seostub seega eranditult teatava teenistusstaaži täitumisega, ja mitte näiteks teenistusega või avalikus sektoris hõivatud isikute suutlikkusega. Seega on algusest peale välistatud, et tuvastatud erinevat kohtlemist saab õigustada konkreetsete asjaoludega viidatud kohtupraktika(47) tähenduses. Sellised asjaolud võiksid näiteks tuleneda vajadusest võtta täidetavate ülesannete eripära ja olemuslikke tunnuseid arvesse sellega, et kehtestatakse asjaomased nõuded töötajate kutsekogemusele või suutlikkusele ning seejuures järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet.

64.      Seda arvestades ei pea paika ka viide ametnike ja halduslepingute alusel töötavate töötajate erinevatele töölevõtmise tingimustele. Nagu juba tuvastatud(48), ei mõjuta sellised erinevad töölevõtmise tingimused tegelikult täidetud ülesandeid ega kehtivaid ametikohustusi. Kuivõrd ametnike valikumenetlused peavad andma püsiva tagatise nende ametialasele tasemele, võimaldavad asjaomases menetluses tuvastatud suutlikkus ja kutsesobivus teha ainult osaliselt järeldusi asjaomaste isikute hilisema töösoorituse kohta. Igal juhul peaks ametnike ja halduslepingutega töötajate erinev suutlikkus ja kutsesobivus, mis Navarra autonoomse piirkonna valitsuse ning Hispaania ja Portugali valitsuse sõnul tuleneb erinevatest töölevõtmise tingimustest, kajastuma täidetud ülesannete laadis ja sellega seoses kehtivates nõuetes, et see saaks õigustada erinevat kohtlemist teenistusstaaži arvessevõtmise osas. Käesolevas asjas see aga nii ei ole.

65.      Eelnevale tuginedes teen järelduse, et alaliselt ametisse nimetatud ametnike ja tähtajaliste halduslepingutega töötajate erinevat kohtlemist, mis tuleneb sellest, et viimaste puhul on lisatasu saamise õiguse tunnustamine ja lisatasu maksmine välistatud, ei saa õigustada objektiivsete põhjustega.

V.      Ettepanek

66.      Eespool esitatud märkusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n° 1 de Pamplona (Pamplona esimese astme halduskohus nr 1, Hispaania) eelotsusetaotlusele järgmiselt:

Direktiivi 1999/70/EÜ lisas sisalduva raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaidlustatud õigusnormid, mis lubavad palgaastme lisatasu õigust tunnustada ja seda lisatasu maksta ainult alaliselt ametisse nimetatud ametnike puhul, jättes lisatasu saajate hulgast sõnaselgelt välja tähtajaliste halduslepingutega töötajad, ja mis lähtuvad seejuures üksnes täitunud teenistusstaažist.


1      Algkeel: saksa.


2      EÜT 1999, L 175, lk 43, ELT eriväljaanne 05/03, lk 368.


3      Direktiivi 1999/70 põhjendus 14.


4      Raamkokkuleppe preambuli teine lõik; vt ka raamkokkuleppe üldkaalutluste punkt 6.


5      Raamkokkuleppe üldkaalutluste punkt 8; vt ka raamkokkuleppe preambuli teine lõik.


6      4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punktid 54–57); 13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso (C‑307/05, EU:C:2007:509, punkt 25); 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punktid 38–40); 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 67); 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 28) ja 22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 39).


7      15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact (C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 68) ja 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Carratù (C‑361/12, EU:C:2013:830, Rn. 28). Vt ka kõige hilisemad, 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 59) ja 22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 77).


8      Vt selle kohta 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Carratù (C‑361/12, EU:C:2013:830, punkt 35) ja 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 41). Vt ka 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 34) ja 22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 45).


9      13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso (C‑307/05, EU:C:2007:509, punkt 37); 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punkt 48); 18. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Montoya Medina (C‑273/10, ei avaldata, EU:C:2011:167, punkt 30); 9. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Lorenzo Martínez (C‑556/11, ei avaldata, EU:C:2012:67, punkt 35) ja 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 32).


10      Vt selle kohta 13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso (C‑307/05, EU:C:2007:509, punkt 38); 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punkt 49); 18. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Montoya Medina (C‑273/10, ei avaldata, EU:C:2011:167, punkt 31); 9. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Lorenzo Martínez (C‑556/11, ei avaldata, EU:C:2012:67, punkt 36) ja 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 33).


11      Vt selle kohta 13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso (C‑307/05, EU:C:2007:509, punkt 47); 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punktid 50–58) ning 18. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Montoya Medina (C‑273/10, ei avaldata, EU:C:2011:167, punktid 32–34).


12      Vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Lorenzo Martínez (C‑556/11, ei avaldata, EU:C:2012:67, punkt 38).


13      Vt selle kohta 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).


14      Vt selle kohta 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 39).


15      Vt selle kohta 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 36).


16      Euroopa Kohtu asjaomasele päringule vastates märkisid Navarra ja Hispaania esindajad, et tegemist on eraõigusliku töölepingu alusel töötavate töötajatega.


17      Vt selle kohta juba minu ettepanek kohtuasjas Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:43, punkt 66).


18      5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:603, punkt 32).


19      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus de Diego Porras (C‑596/14, EU:C:2016:683, punkt 37); 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 47) ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:603, punkt 33).


20      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679, punkt 66).


21      5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:603, punkt 34).


22      25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:603, punkt 35).


23      Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2017:1022, punktid 49–52), kohtuasjas Montero Mateos (C‑677/16, EU:C:2017:1021, punktid 44–47) ja kohtuasjas Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:43, punkt 71).


24      Vt juba eespool punkt 31. Navarra autonoomse piirkonna valitsuse esindaja märgib, et lepingulised töötajad võivad töötada avalik-õiguslike või eraõiguslike lepingute alusel, kusjuures tähtajatu töösuhe tuleb kõne alla vaid viimati nimetatud juhul.


25      5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:603, punkt 38).


26      DF 68/2009 artikkel 11, viidatud eespool punktis 17.


27      5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:603, punkt 39).


28      Vt selle kohta juba minu ettepanek kohtuasjas Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2005:654, punktid 85 ja 86), liidetud kohtuasjades Angelidaki jt (C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2008:686, punkt 117) ning kohtuasjas Vernaza Ayovi (C‑96/17, EU:C:2018:43, punkt 83); samamoodi kohtujurist Poiares Maduro ettepanek liidetud kohtuasjades Marrosu ja Sardino ning Vasallo (C‑53/04 ja C‑180/04, EU:C:2005:569, punktid 42 ja 43).


29      Nii raamkokkuleppe preambuli kolmas lõik; vt ka raamkokkuleppe üldkaalutluste punkt 10.


30      8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 76); 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Valenza jt (C‑302/11–C‑305/11, EU:C:2012:646, punkt 57); 7. märtsi 2013. aasta kohtumäärus Bertazzi jt (C‑393/11, ei avaldata, EU:C:2013:143, punkt 43) ja 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 53).


31      9. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Lorenzo Martínez (C‑556/11, ei avaldata, EU:C:2012:67, punkt 51) ja 22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 72).


32      Selle kohta ka 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Marrosu ja Sardino (C‑53/04, EU:C:2006:517, punkt 45) ja 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 70), milles mõlemas lisab Euroopa Kohus piirava märkuse: „kui see on objektiivselt õigustatud“.


33      Samamoodi minu seisukoht uuesti läbivaatamise kohtuasjas komisjon vs. Strack (C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:573, punktid 66–68).


34      Vt selle kohta 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punkt 57); 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 50) ja 22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 64).


35      Vt selle kohta 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punkt 55); 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 51) ja 22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 66).


36      Ametnikuna teenistusse asumiseks kehtivad Hispaanias võrdsuse, sobivuse ja suutlikkuse põhimõtted (vt Hispaania põhiseaduse artikli 23 lõige 2 ja artikli 103 lõige 3).


37      22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punkt 56); 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 74); 18. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Montoya Medina (C‑273/10, ei avaldata, EU:C:2011:167, punkt 42); 9. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Lorenzo Martínez (C‑556/11, ei avaldata, EU:C:2012:67, punkt 49) ja 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 49).


38      Vt juba eespool punkt 50 ja 31. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.


39      22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 71).


40      22. märtsi 2018. aasta kohtumääruses Centeno Meléndez (C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punkt 71) rõhutas Euroopa Kohus, et vaidlusaluses ametikarjäärisüsteemis osaleda oli võimalik nii ametnikel kui ka alalise lepinguga töötajatel.


41      Viidatud määratlus erineb olulises osas selle mõiste määratlusest EBEP artikli 16 lõikes 2, mille kohaselt on „ametialane karjäär“ „edutamise võimaluste ja ametialase edasijõudmise perspektiivide korrastatud kogum vastavalt võrdsuse, teenistuse ja suutlikkuse põhimõtetele“.


42      Vt ka eespool punkt 43.


43      Vt nt 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 56 ja punktides 48–51 viidatud kohtupraktika).


44      Vt selle kohta 13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso (C‑307/05, EU:C:2007:509, punkt 47); 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punktid 50–58) ning 18. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Montoya Medina (C‑273/10, ei avaldata, EU:C:2011:167, punktid 32–34).


45      Pidevõppe kuusaastaku lisatasu kohta vt nt 9. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Lorenzo Martínez (C‑556/11, ei avaldata, EU:C:2012:67); kõrgemale palgaastmele määramiseks vajalikku teenistusstaaži ja iga-aastase hindamisaruande koostamiseks nõutava teenistusstaaži arvutamist käsitlevate eeskirjade kohta vt 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557); rahaliste eelistega seotud hindamiskava kohaldamist reguleerivate eeskirjade kohta vt 21. septembri 2016. aasta kohtumäärus Álvarez Santirso (C‑631/15, EU:C:2016:725).


46      Vt eespool punkt 32 jj.


47      Vt eespool punkt 60.


48      Vt eespool punkt 38.