Language of document : ECLI:EU:C:2019:292

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 4. aprillil 2019(1)

Kohtuasi C47/18

Skarb Panstwa Rzeczypospolitej Polskiej – Generalny Dyrektor Dróg Krajowych i Autostrad

versus

Stephan Riel, Alpine Bau GmbH pankrotihaldur

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud kohus Oberlandesgericht Wien (Viini kõrgem piirkondlik kohus, Austria))

Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Kohaldamisala – Artikli 1 lõike 2 punkt b – Pankrotimenetlused, kompromissimenetlused ja muud sarnased menetlused – Hagi, milles nõutakse võlanõude tunnustamist, et registreerida see maksejõuetusmenetluse raames – Maksejõuetusmenetlused – Määrus (EÜ) nr 1346/2000 – Artikkel 41 – Võlanõude esitamise sisu – Maksimumnõuded – Puudulik nõudeavaldus – Puuduva teabe tuletamine tõendavatest dokumentidest – Maksejõuetuse põhikohtuasja algatamist reguleeriva liikmesriigi õigusakti kohaldamise tingimused






I.      Sissejuhatus

1.        Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2)) artikli 1 lõike 2 punkti b ja artikli 29 lõiget 1 ning nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 (maksejõuetusmenetluse kohta)(3) artiklit 41.

2.        See taotlus esitati Skarb Panstwa Rzeczypospolitej Polskiej – Generalny Dyrektor Dróg Krajowych i Autostradi (Poola Vabariigi riigikassa – maanteede ja kiirteede riiklik valitsus, Poola; edaspidi „hageja“) ja Stephan Rieli – pankrotihaldur Alpine Bau GmbH suhtes algatatud maksejõuetusmenetluses – vahelises kohtuvaidluses seoses hagiga võlanõuete tunnustamiseks.

3.        Minu analüüsi keskmes oleva neljanda ja viienda eelotsuse küsimusega soovib Oberlandesgericht Wien (Viini kõrgem piirkondlik kohus, Austria) teada, milline on liidu õiguse kohaldamisel vajalik nõudlikkuse tase seoses maksejõuetuse põhikohtuasja raames võlanõude esitamise avalduse kehtivusega, kui see avaldus ei sisalda teavet võlanõude tekkimise aja kohta, kuid see aeg on tuletatav esitatud tõendavatest dokumentidest.

4.        Ma kavatsen näidata, millistel põhjustel tuleb määruse nr 1346/2000 artikli 41 sätteid tõlgendada paindlikult, ja sellest järeldub, et kõnealuses sättes toodud nõudmised on rahuldatud, kui võlanõude tekkimise aeg on tuletatav võlausaldaja esitatud dokumentidest, ning märgin, et võlanõude kontrollimise sellise täpsusastme puudumise tagajärgi reguleerivad menetluse algatanud liikmesriigi õigusaktid (lex concursus).

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Määrus nr 1215/2012

5.        Määruse nr 1215/2012 artikkel 1 sätestab:

„1.      Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta jure imperii).

2.      Käesolevat määrust ei kohaldata:

[…]

b)      pankroti-, kompromissi- ja muude selliste menetluste suhtes;

[…]“.

2.      Määrus nr 1346/2000

6.        Määruse nr 1346/2000 põhjendustes 2, 8, 12, 18–21 ja 23 on märgitud:

„(2)      Siseturu nõuetekohane toimimine eeldab piiriüleste maksejõuetusmenetluste tõhusat ja tulemuslikku toimimist ning käesoleva määruse vastuvõtmine on vajalik kõnealuse […] eesmärgi saavutamiseks.

[…]

(8)      Piiriülese mõjuga maksejõuetusmenetluste tõhususe ja tulemuslikkuse parandamiseks on vajalik ja asjakohane koondada pädevust, tunnustamist ja asjaomases valdkonnas kohaldatavaid seadusi käsitlevad sätted ühenduse õigusakti, mis on siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

[…]

(12)      Käesoleva määruse alusel on võimalik algatada põhimaksejõuetusmenetlus liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Sellisel menetlusel on üldine kohaldamisala ja selle eesmärk on hõlmata kõiki võlgniku varasid. Erinevate huvide kaitsmiseks võimaldab käesolev määrus algatada paralleelselt põhimenetlusega teiseseid menetlusi. Teisesed menetlused võib algatada liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht. Teiseste menetluste mõju piirdub kõnealuses riigis asuva varaga. Põhimenetluse ja teisese menetluse kooskõlastamist käsitlevad kohustuslikud eeskirjad tagavad menetluse ühtsuse kogu ühenduse territooriumil.

[…]

(18)      Käesolev määrus ei piira õigust taotleda pärast põhimenetluse algatamist maksejõuetusmenetluse algatamist selles liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht. Põhimaksejõuetusmenetluse likvideerija või mõni muu kõnealuse liikmesriigi seaduste alusel selleks volitatud isik võib taotleda teiseste maksejõuetusmenetluste algatamist.

(19)      Teisesed maksejõuetusmenetlused võivad lisaks kohalike huvide kaitsmisele täita erinevaid eesmärke. Võib esineda juhtumeid, mil võlgniku vara ühtse tervikuna käsitlemine on liiga raske või asjaomaste õigussüsteemide erinevused on nii suured, et võivad põhjustada raskusi selle riigi, kus menetlus on algatatud, seaduste rakendamisel teistes riikides, kus võlgniku vara asub. Seetõttu võib põhimaksejõuetusmenetluse likvideerija taotleda teisese menetluse algatamist, kui seda on vaja vara tõhusaks käsitlemiseks.

(20)      Põhimaksejõuetusmenetlus ja teisesed menetlused saavad kõigi varade tõhusale realiseerimisele kaasa aidata ainult juhul, kui kõik samal ajal pooleliolevad menetlused on kooskõlastatud. Siinkohal on põhitingimuseks, et erinevad likvideerijad peavad tegema tihedat koostööd eelkõige piisava teabevahetuse kaudu. Põhimaksemenetluse valitseva seisundi tagamiseks peaks selle menetluse likvideerijal olema palju võimalusi sekkuda samal ajal pooleliolevatesse teisestesse menetlustesse. Näiteks peaks tal olema võimalus teha ettepanekuid saneerimisplaani või kompromissimenetluse kohta või taotleda varade realiseerimise peatamist teisese maksejõuetusmenetluse puhul.

(21)      Igal võlausaldajal, kellel on ühenduses alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht, peaks olema õigus esitada oma nõuded kõigis ühenduses pooleliolevates maksejõuetusmenetlustes, mis on seotud võlgniku varadega. […]

[…]

(23)      Käesolevas määruses tuleks selle reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes sätestada ühtsed kollisiooninormid, mis käesoleva määruse reguleerimisalas asendavad eri riikides kehtivaid rahvusvahelise eraõiguse sätteid. Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse selle liikmesriigi seadusi, kus menetlus on algatatud (lex concursus). Kollisiooninorm peaks kehtima nii põhimaksejõuetusmenetluse kui ka kohalike menetluste suhtes; Lex concursus määrab kindlaks kõik maksejõuetusmenetluste protsessuaalsed ja materiaalsed mõjud asjaomastele isikutele ja õigussuhetele. Selle alusel määratakse kindlaks ka maksejõuetusmenetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused“.

7.        Määruse artikli 3 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.      Maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta.

2.      Kui võlgniku põhihuvide kese asub liikmesriigi territooriumil, on teise liikmesriigi kohus võlgniku vastu maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev ainult juhul, kui kõnealusel võlgnikul on tegevuskoht selles riigis. See menetlus mõjutab ainult selliseid võlgniku varasid, mis asuvad viimati nimetatud liikmesriigi territooriumil.

3.      Kui maksejõuetusmenetlus on algatatud lõike 1 alusel, peetakse hiljem lõike 2 alusel algatatavaid menetlusi teisesteks menetlusteks. Viimati nimetatud menetlused peavad olema likvideerimismenetlused.“

8.        Määruse artikkel 4 näeb ette:

„1.      Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, edaspidi „menetluse algatanud riik“.

2.      Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Tingimustes määratakse eelkõige kindlaks:

[…]

h)      nõuete esitamise, kontrollimise ja kinnitamise eeskirjad;

[…]“.

9.        Määruse artiklis 27 on sätestatud:

„Kui liikmesriigi kohus on algatanud artikli 3 lõikes 1 osutatud menetluse, mida teine liikmesriik tunnustab (põhimenetlus), siis võib artikli 3 lõike 2 alusel pädev teise liikmesriigi kohus algatada teisese maksejõuetusmenetluse, ilma et selles riigis oleks võlgniku maksejõuetust kontrollitud. See menetlus peab olema B lisas nimetatud menetlus. Menetlus mõjutab ainult selliseid võlgniku varasid, mis asuvad kõnealuse teise liikmesriigi territooriumil. See menetlus peab olema B lisas nimetatud menetlus. Menetlus mõjutab ainult selliseid võlgniku varasid, mis asuvad kõnealuse teise liikmesriigi territooriumil.“

10.      Määruse nr 1346/2000 artikli 31 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Põhimenetluse likvideerija ja teiseste menetluste likvideerijad on vastavalt teabeedastust piiravatele eeskirjadele kohustatud edastama üksteisele teavet. Nad teavitavad üksteist kohe kõigest, mis võib olla teiste menetluste puhul asjakohane, eelkõige nõuete esitamisel ja kontrollimisel tehtud edusammudest ja kõigist menetluse lõpetamiseks võetud meetmetest.

2.      Põhimenetluse likvideerija ja teiseste menetluste likvideerijad on vastavalt eri menetluste suhtes kohaldatavatele eeskirjadele kohustatud tegema üksteisega koostööd.“

11.      Kõnealuse määruse artikli 32 lõikes 1 on sätestatud, et „[v]õlausaldaja võib oma nõude esitada põhimenetluse ja kõigi teiseste menetluste puhul“.

12.      Määruse artiklis 39 on sätestatud:

„Võlausaldajal, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on mõnes teises liikmesriigis peale menetluse algatanud liikmesriigi, sealhulgas liikmesriikide maksuhaldurid ja sotsiaalkindlustusasutused, on õigus esitada maksejõuetusmenetluse suhtes kirjalikult vormistatud nõudeid.“

13.      Määruse nr 1346/2000 artikkel 40 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kohe pärast maksejõuetusmenetluse algatamist liikmesriigis peab selle liikmesriigi pädev kohus või menetluseks määratud likvideerija teavitama teadaolevaid võlausaldajaid, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on teistes liikmesriigis.

2.      Igale võlausaldajale eraldi teatisena edastatav informatsioon sisaldab eelkõige tähtaegu ja nendega seoses sätestatud sanktsioone, organit või asutust, kellel on õigus nõudeid vastu võtta, ning muid ettenähtud meetmeid. Peale selle märgitakse teatises, kas võlausaldajad peavad esitama ka eelistatud või asjaõiguslikult tagatud nõuded.“

14.      Määruse artiklis 41 on ette nähtud:

„Võlausaldaja saadab võimalike tõendavate dokumentide koopiad, näidates ära nõude laadi, selle tekkimise kuupäeva ja suuruse, ning teatab, kas ta taotleb nõude suhtes eelisõigust, asjaõiguslikku tagatist või omandireservatsiooni ning millised varad on selle tagatisega hõlmatud.“

15.      Määruse artiklis 42 on sätestatud:

„1.      Artiklis 40 ette nähtud teave esitatakse menetluse algatanud riigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest. Selleks kasutatakse vormi, millel on nimetus „Nõude esitamise kutse. Järgitavad tähtajad“ kõigis Euroopa Liidu institutsioonide ametlikes keeltes.

2.      Võlausaldajal, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on mõnes teises liikmesriigis peale menetluse algatanud liikmesriigi, on õigus esitada oma nõue kõnealuse teise riigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest. Sel juhul kannab nõude esitamise teatis nimetust „Nõude esitamine“ menetluse algatanud riigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest. Lisaks võib nõuda, et võlausaldaja esitaks tõlke menetluse algatanud riigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest.“

B.      Austria õigus

16.      10. detsembri 1914. aasta maksejõuetuse seaduse (Bundesgesetz über das Insolvenzverfahren)(4) põhikohtuasja puhul kohaldatava redaktsiooni §-s 102 on sätestatud:

„Võlausaldajad on kohustud esitama oma võlanõuded maksejõuetusmenetluses vastavalt järgnevatele sätetele, seda ka juhul, kui need on vaidluse objektiks.“

17.      Maksejõuetuse seaduse § 103 lõikes 1 on sätestatud:

„Avalduses tuleb näidata nõude suurus ja asjaolud, millel nõue põhineb, ning nõutav rahuldamise järjekord, samuti tuleb täpsustada, milliseid tegureid on võimalik esitada võlanõude toetuseks.“

18.      Maksejõuetuse seaduse § 104 lõike 1 kohaselt tuleb võlanõuded esitada kirjalikult või suulise avaldusena, mis kantakse protokolli maksejõuetusmenetluse kohtus.

19.      Maksejõuetuse seaduse § 105 „Võlausaldajate üldkoosolek“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.      Võlausaldajate üldkoosolekul osaleb pankrotihaldur ja võlgnik […]

2.      Esitatud võlanõudeid kontrollitakse võlanõuete rahuldamise järjekorras või kui tegemist on sama rahuldamise järjekorraga võlanõuetega, siis nende esitamise järjekorras.

3.      Pankrotihaldur peab esitama avalduse iga esitatud võlanõude nõuetekohasuse ja rahuldamise järjekorra kohta; selle avalduse esitamisel ei saa ta esitada vastuväiteid.“

20.      Maksejõuetuse seaduse § 108 lõike 1 kohaselt „tuleb võlausaldajate üldkoosoleku tulemus kanda deklareeritud võlgade aruandesse“.

21.      Maksejõuetuse seaduse § 109 lõike 1 kohaselt loetakse võlanõue maksejõuetusmenetluses tuvastatuks, kui sellega on nõustunud pankrotihaldur ja kui seda ei ole vaidlustanud mitte ükski võlausaldaja, kellel on õigus seda teha.

22.      Maksejõuetuse seaduse § 110 lõikes 1 on sätestatud:

„Võlausaldajad, kelle võlanõuete nõuetekohasus või täitmise järjekord vaidlustatakse, võivad selliste võlanõuete tunnustamiseks, eeldusel et need on menetlusõiguse seisukohalt vastuvõetavad, esitada hagiavalduse kõikide vaidlustajate vastu […]. Selle menetluse raames esitatud vastuväited saavad põhineda vaid võlanõude avalduses võlausaldajate üldkoosolekul esitatud põhjendustel ning need ei või hõlmata summat, mis on suurem kui selles avalduses esitatud summa.“

23.      Maksejõuetuse seaduse § 112 lõikes 1 on sätestatud:

„Vaidlustatud võlanõuete olemasolu ja rahuldamise järjekorra kohta tehtud lõplikud otsused on siduvad kõikide võlausaldajate joaks, kes osalevad maksejõuetusmenetluses.“

III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused

24.      Põhikohtuasja hageja, kes haldab Poola riiklikku maanteevõrku, usaldas ettevõtjale Alpine Bau mitme maantee-ehitusega seotud projekti täitmise Poolas; nende hangete täitja leiti avaliku pakkumismenetluse tulemusel. Nende projektidega seotud lepingud sisaldasid üksikasjalikke sätteid kahjutasu ja intresside maksmise kohta tööde täitmisega hilinemise korral.

25.      19. juunil 2013 algatati Austrias ettevõtja Alpine Bau saneerimismenetlus ja Stephan Riel määrati selle äriühingu pankrotihalduriks.

26.      4. juulil 2013 kvalifitseeriti see menetlus ümber pankrotimenetluseks. Järgmisel päeval märgiti Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus, Austria) tehtud otsuse alusel maksejõuetustoimingute toimikusse, et tegemist on maksejõuetusmenetluse põhikohtuasjaga määruse nr 1346/2000 tähenduses.

27.      Alpine Bau vastu algatati Sąd Rejonowy Poznán-Stare Miasto w Poznanius (Poznań-Stare Miasto rajoonikohus, Poola) teisene maksejõuetusmenetlus.

28.      16. augustil 2013 ja 22. juunil 2016 esitas hageja võlanõuded Austrias algatatud põhikohtuasja maksejõuetusmenetluses ja 16. mail 2014 ja 16. juunil 2015 Poolas algatatud teiseses maksejõuetusmenetluses.

29.      Austria maksejõuetusmenetluse põhikohtuasja raames pankrotihalduriks määratud Stephan Riel ja Poolas algatatud teisese maksejõuetusmenetluse raames ametisse määratud pankrotihaldur vaidlustasid suurema osa neist võlanõuetest.

30.      Hageja esitas 1. aprillil 2015 Poolas hagi 309 663 865 Poola zloti (PLN) (ligikaudu 73 898 402 euro) suuruse nõude tunnustamiseks(5).

31.      Hageja väitel esitas ettevõtja Alpine Bau 1. aprillil 2015 hagi 23 037 496,51 Poola zloti (PLN) (ligikaudu 5 497 684 euro) suuruse nõude tunnustamise vastu. Hageja kinnitab samuti, et mõlemad hagid liideti ja nende menetlemine on kohtus Sąd Rejonowy Poznań-Stare Miasto w Poznaniu (Poznań-Stare Miasto rajoonikohus) veel pooleli ning need menetlused käsitlevad samade nõuete tunnustamist kui Austrias algatatud kohtumenetluses käsitletavad nõuded, „erinevustega, mille võib praktikas sama hästi kui tähelepanuta jätta“.

32.      Vastab tõele, et 31. oktoobril 2016 algatas hageja ka Handelsgericht Wienis (Viini kaubanduskohus) hagi 64 784 879,43 euro suuruse võlanõude tunnustamiseks ja nõudis, et menetlus peatataks määruse nr 1215/2012 artiklite 29 ja 30 alusel, kuni Poolas menetluses olevates kohtuasjades, mis käsitlevad kõnealuste võlanõuete kontrollimist, on tehtud kohtuotsused.

33.      25. juuli 2017. aasta vaheotsusega lükkas see kohus hageja nõude 265 132,81 euro ulatuses tagasi, tegemata otsust taotluse kohta menetluse peatamiseks.

34.      Hageja kaebas selle otsuse edasi Oberlandesgericht Wieni (Viini kõrgem piirkonnakohus), väites eelkõige, et Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) tegi menetlusvea, kui ta keeldus otsustamist edasi lükkamast, kuigi määruse nr 1215/2012 artiklis 29 seda sõnaselgelt nõutakse.

35.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ees tõstatub esmalt küsimus, kas võlanõude tunnustamine, millega seoses tema poole pöörduti, kuulub määruse nr 1215/2012 või määruse nr 1346/2000 sätete kohaldamisalasse.

36.      Teiseks ei saa see kohus olla kindel, kas esimeses nimetatud määruses sätestatud pooleliolevaid kohtuasju käsitlevad reeglid on otseselt või analoogia alusel kohaldatavad teise osutatud määruse kohaldamisel, mis ei sisalda samalaadseid sätteid.

37.      Kolmandaks väljendab kohus kahtlust selle üle, milline ulatus on määruse nr 1346/2000 artiklis 41 sätestatud nõudmistel liikmesriigis registreeritud võlausaldaja poolt nõude esitamise sisule. Kuna selles sättes on võlausaldajate õiguste teostamise lihtsustamiseks esitatud täpsustustena nõude laad, selle tekkimise kuupäev ja suurus, on need tegurid kohustuslikud sõltumata sellest, et need ei tulene kohaldatavast seadusest, s.t menetluse algatamise liikmesriigi seadusest (lex concursus).

38.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab esiteks, et vastavalt riigisisesele kohtupraktikale tuleb maksejõuetuse seaduse § 103 jj kohaselt kohaldada võlgniku vara suhtes esitatavate nõudeavaldustega seotud õiguslikke tingimusi rangelt, selleks et võlanõuete kontrollimise kohtuistungil oleks teada kõik selliste õiguste rakendamisega seotud asjaolud, millele hilisemalt saab tugineda võlanõude tunnustamise hagis. Kohus lisab samuti, et Austria õiguse kohaselt ei ole nõutav võlanõude tekkimise kuupäeva täpsustamine. Kohus märgib lõpuks, et vaadeldaval juhul on võlanõude nõuetekohasusega seotud selgitused üldist laadi ning et võlanõude tekkimise kuupäeva saab tuletada üksnes võlausaldaja esitatud dokumentidest.

39.      Seega kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas võib järeldada, et määruse nr 1346/2000 artiklis 41 on sätestatud maksimaalsed nõuded ning et kohaldada võib soodsamaid sätteid, mida hõlmab lex concursus, rõhutades samas, et see õigusakt reguleerib kõnealuse määruse tähenduses mittetäieliku esitamisega kaasnevat mõju.

40.      Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Wien (Viini apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas määruse [nr 1215/2012] artikli 1 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et Austria õiguse kohane nõude tunnustamise hagi puudutab maksejõuetusmenetlust määruse [kõnealuse sätte] tähenduses ja on seetõttu viidatud määruse esemelisest kohaldamisalast välja arvatud?

2.      (Vaid juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:)

Kas määruse [nr 1215/2012] artikli 29 lõiget 1 tuleb analoogia alusel kohaldada seotud menetlustele, mis kuuluvad määruse nr 1346/2000 kohaldamisalasse?

3.      (Vaid juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt või teisele küsimusele jaatavalt:)

Kas määruse [nr 1215/2012] artikli 29 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemist on sama nõudega seotud hagiga samade poolte vahel, kui võlausaldaja (hageja), kes on esitanud Austrias maksejõuetuse põhimenetluses ja Poolas teiseses menetluses (sisuliselt) identsed nõuded, millele asjaomased pankrotihaldurid (suuremas osas) vastu vaidlevad, esitab kõigepealt Poolas sealse pankrotihalduri vastu teiseses menetluses ja seejärel Austrias pankrotihalduri (Stephan Riel) vastu hagid maksejõuetuse põhimenetluses teatava suurusega nõude tunnustamiseks?

4.      Kas määruse [nr 1346/2000] artiklit 41 tuleb tõlgendada nii, et „nõude laadi, selle tekkimise kuupäeva ja suuruse“ äranäitamise tingimus on täidetud, kui

a)      võlausaldaja (hageja), kes asub mõnes muus liikmesriigis kui riik, kus menetlus algatati, piirdub nõudeavalduse esitamisel maksejõuetuse põhimenetluses – nagu käesoleval juhul – nõude summa märkimisega, aga jätab märkimata nõude tekkimise kuupäeva (näiteks „alltöövõtja JSV Slawomir Kubica nõue teetööde tegemise eest“),

b)      ja kuigi nõudeavalduses nõude tekkimise kuupäev puudub, on nõude tekkimise kuupäeva võimalik tuletada koos nõudeavaldusega esitatud lisadest (näiteks esitatud arve kuupäeva järgi)?

5.      Kas määruse [nr 1346/2000] artiklit 41 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui nõudeavalduse esitanud võlausaldaja suhtes, kes asub mõnes muus liikmesriigis kui riik, kus menetlus algatati, kohaldatakse konkreetsel juhul soodsamat liikmesriigi õigusnormi, näiteks nõude tekkimise kuupäeva äranäitamise osas?“

IV.    Kohtujuristi analüüs

41.      Enne kui ma alustan Euroopa Kohtu taotlusel piiratud analüüsi neljanda ja viienda eelotsuse küsimuse kohta, mis käsitlevad määruse nr 1346/2000 artiklit 41, täpsustan kokkuvõtlikult neid asjaolusid, mis võimaldavad minu arvates vastata esimesele eelotsuse küsimusele ja kujutavad endast arutelu käigu aluseks olevat eeltingimust, nimelt seda, kas põhikohtuasjas käsitletav hagi kuulub kõnealuse määruse kohaldamisalasse.

42.      Esiteks tuleb täpsustada, et määrus nr 1346/2000, mida kohaldati ajavahemikul 31. maist 2002(6) kuni 25. juunini 2017(7), on käesoleval juhul kohaldatav, kuna maksejõuetusmenetlus algatati 19. juunil 2013.

43.      Teiseks, võttes arvesse põhimõtteid, millele osutati 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Valach jt(8) punktides 24–27 ja 37, mis käsitlevad vastavalt määruste nr 1346/2000 ja nr 1215/2012 kohaldamisala(9) ning mida põhiosas korrati kolmes hiljutises kohtuotsuses, nimelt 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Feniks(10), 14. novembri 2018. aasta kohtuotsuses Wiemer & Trachte(11) ja 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsuses NK(12), milles käsitleti nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades),(13) mis tühistati määrusega nr 1215/2012, kohaldamist, olen ma seisukohal, et maksejõuetuse seaduse §-s 110 nimetatud võlanõuete tunnustamise hagiavaldus kuulub määruse nr 1346/2000 kohaldamisalasse.

44.      Tuleb märkida, et sellist hagi võlanõuete tunnustamiseks saab esitada vaid maksejõuetusmenetluse raames, juhul, kui vaidlustatakse selles menetluses osalevate võlausaldajate esitatud võlanõuete summa, nõuetekohasus või rahuldamise järjekord. Lisaks sellele on sellise menetluse eesmärk veenduda, et on järgitud nõudeavalduste esitamise eeskirju. Lõpuks tuleb märkida, et sellise võlanõuete tunnustamise hagi tulemusel määratletakse pankrotivara nii võlanõudeid kui ka nende rahuldamise järjekorda silmas pidades kõikide maksejõuetusmenetluses osalevate võlausaldajate jaoks siduval alusel.

45.      Sellest tuleneb minu arvates, et niisugune hagi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest ja on sellega otseselt seotud, mistõttu ei jää see määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse.

46.      Olles täpsustanud seda tegurit, toon ma järgnevalt välja asjaolud vastamiseks eelotsuse taotluse esitanud kohtu kahele viimasele küsimusele, mis käsitlevad määruse nr 1346/2000 artikli 41 kohaldamise ulatust, kusjuures ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda neid küsimusi koos.

47.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendas kahtlust selle kohta, millised tagajärjed on asjaolul, et hageja esitatud avalduses puudus võlanõude tekkimise kuupäev, kuigi asjaomane kuupäev on tuletatav esitatud tõendavatest dokumentidest, kusjuures seda täpsustust ei nõua riigisisesed õigusaktid.

48.      Seega palutakse Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada määruse nr 1346/2000 artiklit 41, et teha otsus selles artiklis sätestatud võlanõude esitamise sisu kohustusliku laadi kohta.

49.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust ja sellega taotletavaid eesmärke, vaid ka selle konteksti ning liidu õigusnorme nende kogumis(14).

50.      Seejuures tuleb esmalt märkida, et arutluse all ei ole määruse nr 1346/2000 artikli 41 sõnastuse lahknevus erinevates keeleversioonides, mida meil on olnud võimalik kontrollida(15).

51.      Teiseks võib täpsustada, et niisugune säte oli samas sõnastuses olemas juba 23. novembri 1995. aasta konventsioonis maksejõuetusmenetluste kohta(16). Kuigi see konventsioon ei jõustunud ühe liikmesriigi allkirja puudumise tõttu, oli selle näol tegemist määruse nr 1346/2000 sõnastuse alusega(17).

52.      Kolmandaks, nagu Euroopa Kohus on juba varem märkinud, on asjakohane järeldada, et Miguel Virgósi ja Étienne Schmiti seletuskiri maksejõuetusmenetlusi käsitleva konventsiooni kohta(18) on aluseks määruse nr 1346/2000(19) tõlgendamisel, eeskätt pidades silmas püstitatud eesmärke.

53.      Need autorid on rõhutanud, et 23. novembri 1995. aasta konventsiooni võlanõuete esitamist käsitlevad erisätted, mis moodustavad erandi menetluse algatamise liikmesriikide õigusaktide sätetest, lihtsustavad võlausaldajate õiguste realiseerimist Euroopa õigusruumis, sätestades vajalikud nõudmised nende taotluste määratlemiseks(20).

54.      Sama kehtib määruse nr 1346/2000 kohta. Selle määruse artikli 4 lõike 2 punkti h kohaselt on nõuete esitamise, kontrollimise ja kinnitamise eeskirjad kindlaks määratud menetluse algatamise liikmesriigi õigusaktidega. Selle määruse IV peatükk pealkirjaga „Võlausaldajate teavitamine ja nende nõuete esitamine“, mis hõlmab artikleid 39–42, moodustab selle põhimõtte suhtes erandi, kuna selle määruse artiklites 39 ja 41 ning artikli 42 lõikes 2 on sätestatud teatud õiguslikud võimalused esitada maksejõuetusmenetluse raames võlanõudeid võlausaldajatel, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis kui maksejõuetusmenetluse algatamise liikmesriik.

55.      Neljandaks, seoses kõnealuste võlanõuete esitamise eeskirjadega on Virgós-Schmiti seletuskirjas märgitud, et võttes arvesse püstitatud eesmärki,(21) ei saa riigisiseste õigusaktidega sätestada täiendavaid tingimusi võlanõuete esitamise sisu kohta(22). Kõnealused eeskirjad võimaldavad tagada võlanõude esitamise õiguspärasuse menetluse algatamise liikmesriigi õigusaktide alusel, mida kohaldatakse selle nõude kontrollimiseks.

56.      Seda analüüsi toetavad mitu määruse nr 1346/2000 kommenteerijat,(23) kes võtavad arvesse võlausaldajate õiguste küsimuse uuenduslikku konteksti ja selle küsimuse käsitlemise äärmiselt pragmaatilist laadi.

57.      Seega, kohaldades maksejõuetusmenetluse põhikohtuasja puhul pankroti üldise iseloomu põhimõtet ning laiendades määruse nr 1346/2000 artiklis 39 sätestatud võlanõude esitamise õigust võlausaldajatele, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on mõnes teises liikmesriigis kui menetluse algatanud liikmesriik, ning andes neile võimaluse esitada võlanõudeid mitte üksnes põhimenetluses, vaid ka määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõikes 1 osutatud teisestes menetlustes, on liidu seadusandja kehtestanud eeskirjad, mis tagavad kõigi võlausaldajate võrdsuse.

58.      Selline võrdsus põhineb vara ühtsusel ja mittediskrimineerimise põhimõttel, kuigi selle puhul kohaldatav kriteerium põhineb asjaomaste võlausaldajate elukohal ja mitte nende kodakondsusel(24).

59.      Seetõttu, selleks et tagada maksejõuetusmenetluse tõhus teostamine,(25) on liidu seadusandja pidanud vajalikuks sätestada määruse nr 1346/2000 artiklis 41 ühised õigusnormid, mis kaitsevad maksimaalselt võlausaldajaid, kelle asukoht on muus liikmesriigis kui liikmesriik, kus maksejõuetusmenetlus algatati. Tuleb märkida, et samadel põhjustel on avalduste sisu nõuded muutusteta määratletud ka määruses 2015/848(26).

60.      Tegemist on materiaalõiguse normidega(27). Samalaadselt Hispaania ja Poola valitsustega olen ma järgmistel põhjustel seisukohal, et nende normide tõlgendamine peab olema paindlik.

61.      Esiteks juhin tähelepanu sellele, et liidu seadusandja on piiranud võlanõuete esitamise raamistikku võlanõuete sisu abil ning võlanõude esitaja esitatavate tõendavate dokumentide abil, mis tõendavad võlanõude olemasolu ja selle summat. Nagu rõhutati veidi aega pärast määruse nr 1346/2000 jõustumist, ei käsitle see kõiki võlanõuete esitamise toiminguga seotud küsimusi(28). Seega võib järeldada, et kõnealuse määruse artikkel 41 kujutab endast võlanõuete esitamise toimingu ühtlustamise pooleliolevat etappi(29).

62.      Seega, kuivõrd puudub võlanõuete esitamiseks ettenähtud ühtne menetlus ja võttes arvesse vajadust esitada tõendavaid dokumente, järeldan ma, et ei saa nõuda, et võlanõudega seotud andmed, mis on loetletud määruse nr 1346/2000 artiklis 41, peavad olema kirjalikult esitatud avalduses ning neid ei või tuletada esitatud tõendavatest dokumentidest.

63.      Teiseks võimaldab asjaolu, et liidu seadusandja on ette näinud võimaluse esitada tõendavaid dokumente, minu arvates kohaldada esitatava avalduse hindamisel ja selle nõuetele vastavusse viimisel laia kaalutlusõigust, mis ühtsete sanktsioonide puudumisel põhineb kohaldatavatel riigisisestel õigusaktidel.

64.      Võlanõuete esitamise etapp peab igal juhul toimuma eraldi nende võlanõuete kontrollimisest, mille suhtes kohaldatakse määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkti h kohaselt riigisisest õigusakti. Seega määratakse selle õigusakti alusel kindlaks, millised on võlausaldaja esitatud avalduse nõuetele mittevastavuse tagajärjed, ning see õigusakt võib, nagu vaadeldaval juhul, näha ette, et võlanõuded viiakse nõuetega vastavusse erinevate dokumentide abil, mida vaadeldaval juhul nõudis võlanõudeid kontrollinud ametiasutus(30).

65.      Sellised menetlused tunduvad mulle vastavat Euroopa Komisjoni väljendatud õiguspärasele murele, mis on seotud vajadusega mitte muuta pankrotihalduri ülesandeid ülemäära keeruliseks, pannes talle kohustuse otsida teavet suurest hulgast dokumentidest.

66.      Kolmandaks, võlausaldajate kaitset hõlmav eesmärk, mida on jätkuvalt silmas peetud nii määruses nr 1346/2000 kui ka määruses 2015/848, eeldab, et nõudlikkuse tase, mida ilmutatakse võlausaldajate suhtes võlanõuete esitamisel teises liikmesriigis, sõltub nende teavitamise tingimustest, võlanõuete esitamiseks seatud tähtajast ning lingvistilistest barjääridest, millega nad võivad kokku puutuda.

67.      Konkreetselt tuleb arvestada, et määruse nr 1346/2000 sätete ebatäiuslikkus on tinginud olulisi muudatusi seoses võlanõuete esitamise teatud asjaoludega seotud praktiliste probleemidega, mis on kokku võetud kõnealuse määruse kohaldamist käsitlevas hindamisuuringus, mis on esitatud selle määruse artikli 46 alusel koostatud komisjoni aruandes(31).

68.      Nende raskuste tõttu otsib komisjon lahendusi, et tagada võlanõuete esitamise õiguse tõhus rakendamine olukorras, kus puuduvad selle valdkonna ühtlustatud õigused,(32) ning selleks, et tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine. Konkreetsed lahendused hõlmavad võimalust esitada võlanõuete taotlusi kõigi edastusvahendite abil, mis on lubatud selle riigi õiguse alusel, kus maksejõuetusmenetlus algatati,(33) ning täites ühtlustatud taotlusvormi, milles on täpsustatud kohustuslik teave,(34) et lihtsustada võlanõuete esitamist ja tagada nende kehtivus(35).

69.      Sellises olukorras tundub mulle, et määruse nr 1346/2000 artikli 41 range tõlgendamine, mida toetab komisjon ja mille tulemusel ei ole võimalik esitada võlanõudeid, millele on lisatud tõendavad dokumendid, millest on pankrotihalduril või menetleval kohtul võimalik ilma erilise pingutuseta välja selgitada vajalik teave võlanõude tekkimise kuupäeva kindlaksmääramiseks, kusjuures samal ajal ei ole kindel, et võlausaldaja on informeeritud sellekohasest nõudest nõuetekohaselt või piisavalt aegsasti, et selle nõudega arvestada, ei ole kokkusobiv määruse nr 1346/2000 eesmärgiga, mis on suunatud võlausaldajate toimingute lihtsustamisele, ega kohustusega järgida võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

70.      Minu arvates on siinkohal määravaks võrdlemine menetlusega, mille põhijooned on kindlaks määratud(36) määruses 2015/848. Seejuures tuleb rõhutada, et kasutades võlanõuete esitamiseks ühtlustatud vormi, on võlausaldaja edaspidi selgelt informeeritud kohustusest näidata ära võlanõude tekkimise kuupäev(37).

71.      Seega olen ma seisukohal, et tuleb pidada lubatavaks täiendada võlanõuet tõendavate dokumentide alusel, mille esitamine on ette nähtud määruse nr 1346/2000 artiklis 41, ning et selle võlanõude kontrollimise eest vastutava pädeva ametiasutuse kohustus on hinnata tagajärgi, mis võivad tekkida seoses kõnealuse artikli sätete eiramisega vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, kelle territooriumil algatati põhikohtumenetlus.

V.      Ettepanek

72.      Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Wieni (Viini kõrgem piirkondlik kohus, Austria) neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 (maksejõuetusmenetluse kohta) artiklit 41 tuleb tõlgendada nii, et sellega määratakse kindlaks maksimumnõuded, mida on riigisiseste eeskirjadega võimalik kehtestada võlanõude esitamise sisule, ning et võlanõude tekkimisaja esitamise nõue on rahuldatud, kui seda kuupäeva on võimalik tuletada võlanõudetaotluse lisana esitatud dokumentidest, kuna võlanõude esitamise kehtivust reguleerib selle liikmesriigi õigusakt, kelle territooriumil algatati põhikohtuasi (lex concursus).


1      Algkeel: prantsuse.


2      ELT 2012, L 351, lk 1.


3      EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191.


4      RGBI, 337/1914, edaspidi „maksejõuetuse seadus“.


5      Poolas algatatud maksejõuetusmenetluses võlanõude esitamise kuupäeva, 16. mai 2014 vahetuskursi alusel. See summa on võrdlusalus hiljem osutatud summa jaoks.


6      Vt selle määruse artikkel 47.


7      Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määruse (EL) 2015/848 (maksejõuetusmenetluse kohta) (ELT 2015, L 141, lk 19), millega tühistati ja asendati määrus nr 1346/2000 ja mida kohaldatakse põhiosas alates 26. juunist 2017, artikli 84 lõige 2 ning artiklid 91ja 92.


8      C‑649/16, EU:C:2017:986.


9      Vt ka nendes punktides viidatud kohtupraktika.


10      C‑337/17, EU:C:2018:805, punktid 30 ja 31.


11      C‑296/17, EU:C:2018:902, punktid 29 ja 30.


12      C‑535/17, EU:C:2019:96, punktid 24–26.


13      EÜT 2001, L 12, 2001, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.


14      Vt 10. detsembri 2018. aasta otsus kohtuasjas Wightman jt (C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 47).


15      Need keeleversioonid on ingliskeelne, saksakeelne, hispaaniakeelne ja itaaliakeelne versioon.


16      Euroopa Liidu Nõukogu dokument CONV/INSOL/X1, kättesaadav internetis järgmisel aadressil: https://www.lynxlex.com/fr/text/insolvabilit%C3%A9-r%C3%A8gl-13462000/rapports-explicatifs-utiles/3519. Samalaadset sätet sisaldas ka 1980. aasta konventsiooni eelnõu pankrotimenetluse, likvideerimise, kohtulike kokkulepete, kompromissi tegemise ja sarnaste menetluste kohta, mis avaldati koos J. Lemontey selgitava aruandega väljaandes Euroopa Ühenduste bülletään (Bulletin des Communautés européennes), lisa 2/82, mis on kättesaadav internetis järgmisel aadressil: https://publications.europa.eu/fr/publication-detail/-/publication/bdfe47f1-678d-45f3-94cb-6aff207d4fc1/language-fr/format-PDF/source-88176377.


17      Määruse nr 1346/2000 ettevalmistavate materjalide kohta vt kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2005:579, punkt 2 ja joonealused märkused 3 ja 4) ning kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Senior Home (C‑195/15, EU:C:2016:369, punktid 19 ja 20).


18      Tegemist on nõukogu 8. juuli 1996. aasta dokumendiga 6500/1/96, REV 1 (edaspidi „Virgós-Schmiti seletuskiri“), mis on kättesaadav internetis järgmisel aadressil: https://www.lynxlex.com/fr/text/insolvabilit%C3%A9-r%C3%A8gl-13462000/rapports-explicatifs-utiles/3519. Lõpliku täisteksti ingliskeelne versioon on esitatud väljaandes Moss, G., Fletcher, I., Isaacs, S., The EC Regulation on Insolvency Proceedings: a Commentary and Annotated Guide, Oxford University Press, Oxford, 2002, lk 261–327 (selle seletuskirja täpse kuupäeva kohta vt lk 261).


19      Vt kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas Eurofood IFSC [C‑341/04, EU:C:2005:579, punkt 2, millele on viidatud kohtujurist Szpunari ettepanekus kohtuasjas Senior Home (C‑195/15, EU:C:2016:369, joonealune märkus 11), ning joonealuses märkuses 5, milles on märgitud: „Virgós-Schmiti seletuskirja, mis on määruse preambuli mitme põhjenduse allikaks, ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, kuigi ta on olemas Euroopa Liidu Nõukogu […] 8. juuli 1996. aasta dokumendina 6500/1/96. […] Vt ka [Balz, M., „The European Union Convention on Insolvency Proceedings“, American Bankruptcy Law Journal, National Conference of Bankruptcy Judges, Laguna Beach, 1996]. M. Balz juhatas [nõukogu] pankrotialast töörühma, kes konventsiooni välja töötas. Ta kinnitab, et Virgós-Schmiti seletuskirja „arutati põhjalikult ning delegaatidest eksperdid jäid sellega nõusse, kuid erinevalt konventsioonist ei kiitnud ministrite nõukogu seda ametlikult heaks. Sellegipoolest on sel dokumendil liikmesriikide kohtute jaoks suur mõjujõud“ (joonealune märkus 51)“].


20      Vt Virgós-Schmiti seletuskiri (punkt 273).


21      Vt käesoleva ettepaneku punkt 53.


22      Vt Virgós-Schmiti seletuskiri (punkt 273).


23      Vt eeskätt Raimon, M., Le règlement communautaire 1346/2000 du 29 mai 2000 relatif aux procédures d’insolvabilité, Librairie générale de droit et de jurisprudence, seeria „Droit des affaires“, Pariis, 2007, punkt 546, lk 180. Vt ka Hess, B., Oberhammer, P., ja Pfeiffer, T., ning Piekenbrock, A., ja Seagon, C., External Evaluation of Regulation n o 1346/2000/EC on Insolvency Proceedings, 2014, punkt 8.2, lk 372, eeskätt järgmised viited joonealuses märkuses 1139: Moss, G., Fletcher, I., Isaacs, S., The EC Regulation on Insolvency Proceedings: a Commentary and Annotated Guide, 2e éd., Oxford University Press, Oxford, 2009, punkt 8.410; Riedemann, S., „Article 41“, Europaïsche Insolvenzverordnung, De Gruyter, Berliin, 2007, punkt 14; vt ka Ghia, L., „Regulation N. 1346/2000 and Protection of Creditors“, International Insolvency Law Review, C.H. Beck, München, 2011, lk 313–320, täpsemalt lk 320.


24      Vt Vallens, J.-L., „La mise en oeuvre du règlement communautaire sur les procédures d’insolvabilité: questions de procédure“, Recueil Dalloz, Dalloz, Pariis, 2003, nr 21, lk 1421–1427, eeskätt IX osa, lk 1427, milles viidatakse Rémery, J.-P., artiklile, „Les aspects européens de la déclaration des créances dans une procédure collective ouverte en France“, Revue de procédures collectives, LexisNexis, Pariis, 2003, nr 40, lk 66, ning External Evaluation of Regulation n o 1346/2000/EC on Insolvency Proceedings, op. cit., punkt 8.1, lk 369 ja joonealune märkus 1123. Vt ka Jazottes, G., „Article 53“, Le règlement (UE) 2015/848 du 20 mai 2015 relatif aux procédures d’insolvabilité, commentaire article par article, Société de législation comparée, seeria „Trans Europe Experts“, Pariis, vol. 12, lk 311–317, eeskätt lk 312, teine lõik. Vt vastupidine seisukoht Raimon, M., op. cit., punkt 543, lk 179.


25      Vt määruse nr 1346/2000 põhjendus 2.


26      Vt määruse 2015/848 artikli 55 lõike 2 punktid b ja e.


27      Vt eeskätt Raimon, M., op. cit. punkt 536, lk 177, ning kogumikus pealkirjaga Le règlement (UE) 2015/848 du 20 mai 2015 relatif aux procédures d’insolvabilité, commentaire article par article, op. cit., Jazottes, G., „Article 53“, lk 311–317, eriti lk 316, ja Maréchal, C., „Article 55“, lk 323–329, eriti lk 326, osa B, esimene lõik, in fine.


28      Vt Vallens, J.-L., op. cit.


29      Vt komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele (nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta) kohaldamise kohta (COM(2012) 743 final) (punkt 9, esimene lõik).


30      Sellega seoses vt põhikohtuasja poolte kinnitavaid kirjalikke märkusi täiendava teabe esitamise võimaluse kohta võlanõuete kontrollimismenetluse käigus ning eeskätt analoogilist Prantsusmaa õigusakti ja kohtupraktikat, mis on esitatud Vallasan, J., teoses „Sauvegarde, redressement et liquidation judiciaires – Déclaration et admission des créances“, JurisClasseur Commercial, LexisNexis, Pariis, vihik 2352, 14. september 2015 (viimane ajakohastamine 15. juuni 2018), punktid 84, 88, 89 ja 93–95. Vt ka, Raimon, M., op. cit., punkt 546, lk 180.


31      Vt käesoleva ettepaneku joonealuses märkuses 29 osutatud aruanne. (punktid 1.1, 1.2 ja 9). Viimases punktis on loetletud järgmised raskused, mis tekivad seoses „[…] keelebarjääride, kulude ja nõuete esitamisele seatud ajapiirangutega ning teabe puudumisega menetluse algatamise otsuse ja likvideerija kohta ning maksejõuetusmenetluse algatanud riigi õigusnormides nõuete esitamisele sätestatud formaalsuste kohta“.


32      Vt Maréchal, C., op. cit., eriti lk 327.


33      Vt määruse 2015/848 artikkel 53, mis on seotud määruse nr 1346/2000 artikliga 39, millega nähakse ette kirjalikult vormistatud võlanõuete esitamine.


34      Vt määruse 2015/848 artikli 55 lõige 1 ja komisjoni 12. juuni 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1105, millega kehtestatakse vormid, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT 2017, L 160, lk 1). Vt konkreetselt rakendusmääruse 2017/1105 II lisa punkt 6.2. Samas on määruse 2015/848 artikli 55 lõike 4 kohaselt selle vormi kasutamine vabatahtlik, võlausaldajal on õigus esitada oma nõue muul viisil, eeldusel, et määruses osutatud kohustuslik teave on selles esitatud.


35      Vt Brulard, Y., jt, L’insolvabilité nationale, européenne et internationale, le règlement européen du 20 mai 2015, köide 1, Anthemis, Limal, 2017, punkt 24, lk 328.


36      Vt Maréchal, C., op. cit., lk 326, osa B, esimene lõik.


37      Vt rakendusmääruse 2017/1105 II lisa punkt 6.2.