Language of document : ECLI:EU:C:2018:929

Kohtuasi C713/17

Ahmad Shah Ayubi

versus

Bezirkshauptmannschaft Linz-Land

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesverwaltungsgericht Oberösterreich)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/95/EL – Nõuded rahvusvahelise kaitse sisule – Pagulasseisund – Artikkel 29 – Sotsiaalhoolekanne – Erinev kohtlemine – Ajutise elamisõigusega pagulased

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 21. novembri 2018. aasta otsus

1.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Sotsiaalhoolekanne – Liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ette, et pagulastele, kellel on liikmesriigis ajutine elamisõigus, antakse sotsiaaltoetusi väiksemas summas kui selle liikmesriigi kodanikele ja seal alalist elamisõigust omavatele pagulastele – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikkel 29)

2.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Sotsiaalhoolekanne – Liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ette, et pagulastele, kellel on liikmesriigis ajutine elamisõigus, antakse sotsiaaltoetusi väiksemas summas kui selle liikmesriigi kodanikele ja seal alalist elamisõigust omavatele pagulastele – Võimalus tugineda liikmesriigi kohtus selliste liikmesriigi õigusnormide vastuolule liidu õigusega

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikkel 29)

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artiklit 29 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega nähakse ette, et pagulastele, kellel on liikmesriigis ajutine elamisõigus, antakse sotsiaaltoetusi väiksemas summas kui selle liikmesriigi kodanikele ja seal alalist elamisõigust omavatele pagulastele.

Selle kohta tuleb rõhutada, et asjaolu, et sama direktiivi 2011/95 artikli 29 lõikes 1 on ette nähtud, et rahvusvahelise kaitse saajatele antakse „vajalikku“ sotsiaalabi, ei tähenda, et liidu seadusandja soovis anda liikmesriikidele loa anda pagulastele sotsiaaltoetusi summas, millest nende hinnangul piisab pagulaste vajaduste katmiseks, kuid mis on väiksem nende enda kodanikele antavate sotsiaaltoetuste summast. Sellest järeldub, et pagulasseisundi andnud liikmesriigi pakutavad sotsiaaltoetused peavad olenemata sellest, kas see seisund on tähtajaline või tähtajatu, olema sama suured kui selle liikmesriigi kodanikele pakutavad toetused (vt analoogia alusel 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Alo ja Osso, C‑443/14 ja C‑444/14, EU:C:2016:127, punktid 48 ja 50). Oma riigi kodanikega võrdse kohtlemise põhimõtet, mis on seega kohaldatav pagulastele, ei saa kahtluse alla seada direktiivi 2011/95 artikkel 24, mis võimaldab liikmesriikidel anda pagulastele tähtajalise elamisloa, mille kehtivuse võib olenevalt asjaoludest piirata kolme aastaga.

Seda järeldust ei väära argument, et sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kooskõlas direktiivi 2011/95 artikli 29 lõikega 1, kuna liikmesriigis mitu aastat elanud pagulased on sellesse liikmesriiki hiljuti sisenenud pagulastest objektiivselt erinevas olukorras, kuna viimastel on vaja suuremat konkreetset abi.

(vt punktid 21, 25, 26, 30 ja 35 ning resolutsiooni punkt 1)

2.      Pagulane saab liikmesriigi kohtus tugineda selliste liikmesriigi õigusnormide, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, vastuolule direktiivi 2011/95 artikli 29 lõikega 1, et saavutada tema õiguste suhtes nende õigusnormidega ette nähtud piirangu kohaldamata jätmine.

Kuigi on tõsi, et direktiivi 2011/95 artikli 29 lõige 1 annab liikmesriikidele teatava hindamisruumi eelkõige nende poolt vajalikuks peetava sotsiaalabi suuruse kindlaksmääramisel, ei muuda see tõsiasja, et see paneb igale liikmesriigile üheselt mõistetavas sõnastuses täpse ja tingimusteta kohustuse saavutada ettenähtud tulemus, milleks on tagada kõigile pagulastele, kellele see liikmesriik on sellise kaitse andnud, samasugune sotsiaalabi, nagu on ette nähtud kõnealuse liikmesriigi kodanikele.

(vt punktid 38 ja 41 ning resolutsiooni punkt 2)