ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

10. aprill 2019(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Isikute, rühmituste ja üksuste suhtes terrorismiga võitlemiseks võetud piiravad erimeetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Võimalus kvalifitseerida kolmanda riigi asutus pädevaks asutuseks ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP tähenduses – Rahaliste vahendite külmutamise otsuste faktiline alus – Põhjendamiskohustus – Nõukogu aktide ehtsuse kinnitamine

Kohtuasjas T‑643/16,

Al-Gama’a al – Islamiyya Egypt, esindaja: advokaat L. Glock,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: G. Étienne ja H. Marcos Fraile, hiljem H. Marcos Fraile, B. Driessen ja V. Piessevaux ning lõpuks H. Marcos Fraile, M. Driessen ja A. Sikora-Kalėda,

kostja,

keda toetas

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Norris-Usher, L. Havas, R. Tricot ja L. Baumgart ning hiljem R. Tricot, C. Zadra ja A. Tizzano,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada hagejat puudutavas osas esiteks nõukogu 12. juuli 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/1136, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2015/2430 (ELT 2016, L 188, lk 21), ning nõukogu 12. juuli 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/1127, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/2425 (ELT 2016, L 188, lk 1), teiseks nõukogu 27. jaanuari 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/154, millega ajakohastatakse nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2016/1136 (ELT 2017, L 23, lk 21), ning nõukogu 27. jaanuari 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/150, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2016/1127 (ELT 2017, L 23, lk 3), kolmandaks nõukogu 4. augusti 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/1426, millega ajakohastatakse selliste isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2017/154 (ELT 2017, L 204, lk 95), ning nõukogu 4. augusti 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1420, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2017/150 (ELT 2017, L 204, lk 3), neljandaks nõukogu 21. märtsi 2018. aasta otsus (ÜVJP) 2018/475, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2017/1426 (ELT 2018, L 79, lk 26), ning nõukogu 21. märtsi 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/468, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2017/1420 (ELT 2018, L 79, lk 7), viiendaks nõukogu 30. juuli 2018. aasta otsus (ÜVJP) 2018/1084, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2018/475 (ELT 2018, L 194, lk 144), ning nõukogu 30. juuli 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/1071, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2018/468 (ELT 2018, L 194, lk 23),

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud P. Nihoul (ettekandja) ja J. Svenningsen,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 6. novembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust ja pärast käesoleva hagi esitamist aset leidnud faktilised asjaolud

 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1373 (2001)

1        ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001), millega nähakse ette strateegiad kõigi vahenditega terrorismi vastu võitlemiseks ja eeskätt terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Selle resolutsiooni punkti 1 alapunkt c sätestab muu hulgas, et kõik riigid peavad viivitamata külmutama rahalised vahendid ja muud finantsvarad ning majandusressursid, mis kuuluvad isikutele, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes aitavad kaasa terroriaktide toimepanemisele või osalevad selles; üksustele, mis kuuluvad sellistele isikutele või on nende kontrolli all, ning isikutele või üksustele, kes tegutsevad selliste isikute või üksuste nimel või nende juhendamisel.

2        Resolutsioon ei sisalda selliste isikute, üksuste ega rühmituste loetelu, kelle suhtes tuleb neid meetmeid kohaldada.

 Euroopa Liidu õigus

3        Leides, et resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks on vaja Euroopa Liidu meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT 2001, L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217). Eeskätt nägi ühise seisukoha 2001/931 artikkel 2 ette ühise seisukoha lisas toodud loetelus nimetatud ja terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste rahaliste vahendite ja muu finantsvara ning majandusressursside külmutamise.

4        Ühises seisukohas 2001/931 kirjeldatud meetmete rakendamiseks liidu tasandil võttis nõukogu samal päeval vastu määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT 2001, L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207) ning otsuse 2001/927/EÜ, millega kehtestatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetelu (EÜT 2001, L 344, lk 83).

5        Nõukogu kandis Gama’a al-Islamiyya (mis on tuntud ka nime Al Gama’a al-Islamiyya all) (islamirühmitus – GI) 2. mail 2002 ühisele seisukohale 2002/340/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 (EÜT 2002, L 116, lk 75), lisatud loetellu ja otsusesse 2002/334/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2001/927 (EÜT 2002, L 116, lk 33), lisatud loetellu.

6        Neid loetelusid ajakohastati ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel.

7        Nõukogu jättis 21. detsembril 2015 hageja nime otsusega (ÜVJP) 2015/2430, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2015/1334 (ELT 2015, L 334, lk 18), ning rakendusmäärusega (EL) 2015/2425, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/1325 (ELT 2015, L 334, lk 1), nendesse loeteludesse.

8        Nõukogu avaldas 22. detsembril 2015 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele, rühmitustele ja üksustele, kes on kantud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 sätestatud loetellu (ELT 2015, C 430, lk 5). Selles teatises informeeris nõukogu asjaomaseid isikuid, rühmitusi ja üksusi, et nende nimed jäeti rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse ja et nad võivad esitada nõukogule taotluse saada põhjendused, millest nähtuvad põhjused, miks nende nimed nendesse loeteludesse edasi jäeti.

9        Hageja advokaat palus nõukogul 20. mail 2016 edastada endale põhjendused, millest nähtuvad põhjused, miks tema kliendi nimi esimest korda rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse kanti ja seejärel rakendusmäärusega 2015/2425 nendesse loeteludesse jäeti, avaldades kahtlust, kas nendes loeteludes on tõesti silmas peetud tema klienti.

10      Nõukogu esitas talle 26. mail 2016 üksteist põhjendust, märkides:

„Lisatud on põhjendused, mis põhjendavad, miks kanti teie klient loetellu, mis on toodud [rakendus]määruses 2015/2425, […] millega viiakse ellu määruse […] nr 2580/2001 artikli 2 lõige 3.“

 Vaidlustatud aktid

 2016. aasta juuli aktid

11      Nõukogu tegi esiteks 12. juulil 2016 otsuse (ÜVJP) 2016/1136, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2015/2430 (ELT 2016, L 188, lk 21), ning teiseks andis rakendusmääruse (EL) 2016/1127, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2015/2425 (ELT 2016, L 188, lk 1) (edaspidi koos „2016. aasta juuli aktid“). Hageja nimi jäeti nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2016. aasta juuli vaidlusalused loetelud“).

12      Nõukogu edastas 13. juuli 2016. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks jäetakse tema nimi 2016. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse, märkides, et hageja võib taotleda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel nende loetelude uuesti läbivaatamist. Ta märkis selles kirjas veel järgmist:

„Nõukogu leidis, et toimikus ei ole midagi uut, mis õigustaks tema seisukoha muutmist. Seepärast asus ta seisukohale, et põhjused, mille ta teile varem oma 26. mai 2016. aasta kirjas edastas, on endiselt olemas.“

13      2016. aasta juuli akte puudutavatest põhjendustest ilmneb, et hageja nimi kanti vaidlusalustesse loeteludesse nelja riigisisese otsuse põhjal.

14      Esimene riigisisene otsus oli Secretary of State for the Home Departmenti (Ühendkuningriigi siseministeerium, edaspidi „Home Secretary“) 29. märtsi 2001. aasta otsus nr 1261, millega muudetakse UK Terrorism Acti 2000 (Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismivastase võitluse seadus) ja kehtestatakse keeld hageja suhtes, keda peetakse terroriaktides osalevaks organisatsiooniks (edaspidi „Home Secretary otsus“).

15      Teine riigisisene otsus oli United States Secretary of State’i (Ameerika Ühendriikide riigisekretär) 8. oktoobri 1997. aasta otsus, millega hageja kvalifitseeriti seoses Immigration and Nationality Actiga (Ameerika Ühendriikide immigratsiooni‑ ja kodakondsusseadus) „välisriigi terroriorganisatsiooniks“ (edaspidi „Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsus“).

16      Kolmanda riigisisese otsuse tegi Ameerika Ühendriikide riigisekretär 31. oktoobril 2001 Executive Order n^o 13224 (presidendi dekreet nr 13224) (edaspidi „Ameerika Ühendriikide 2001. aasta otsus“) alusel.

17      Neljas riigisisene otsus kannab 23. jaanuari 1995. aasta kuupäeva ja see tehti Executive Order n^o12947 (presidendi dekreet nr 12947) (edaspidi „Ameerika Ühendriikide 1995. aasta otsus“) alusel.

18      2016. aasta juuli akte puudutavate põhjenduste põhiosas tuvastas nõukogu kõigepealt, et need riigisisesed otsused kujutavad endast pädevate asutuste otsuseid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses ning et need kehtivad ikka veel. Seejärel märkis ta, et ta on analüüsinud, kas talle on teada asjaolusid, mis räägivad hageja nime vaidlusalustest loeteludest kustutamise poolt, kuid et ta ei leidnud ühtegi sellist asjaolu. Lõpuks tähendas ta, et arvab, et põhjused, miks hageja nimi rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse kanti, on endiselt olemas, ning järeldas, et ta tuleb jätta 2016. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse.

19      Peale selle on 2016. aasta juuli akte puudutavatele põhjendusele lisatud A lisa „Ühendkuningriigi pädeva asutuse otsus“ ja B lisa „Ameerika Ühendriikide pädevate asutuste otsused“. Mõlemad lisad sisaldasid nende riigisiseste õigusnormide kirjeldust, mille alusel riigisiseste asutuste otsused vastu võeti; neis õigusnormides kasutatud terrorismialaste mõistete määratlusi; asjaomaste otsuste läbivaatamise menetluste kirjeldust; nende faktiliste asjaolude kirjeldust, millele asjaomased asutused tuginesid, ja nendes oli tuvastatud, et need asjaolud kujutavad endast terroriakte ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.

20      2016. aasta juuli akte puudutavate põhjenduste A lisa punktis 16 märkis nõukogu, et 2013. aasta novembris järeldas Home Secretary olemasolevate tõendite põhjal, et „rühmitus on muul viisil terrorismiga seotud ja seepärast tuleb keeld säilitada“.

21      2016. aasta juuli akte puudutavate põhjenduste B lisa punktis 10 nentis nõukogu, et Ameerika Ühendriikides lõppes hageja välisriigi terroriorganisatsiooniks kvalifitseerimise kõige hiljutisem läbivaatamine 15. detsembril 2010 ja Ameerika Ühendriikide valitsus järeldas, et ta tuleb endiselt selleks kvalifitseerida. Ka viitas ta B lisa punktis 18 „välisministeeriumi 2010. ja 2003. aasta haldustoimikutele (administrative records) Gama’a al-Islamiyya“.

 2017. aasta jaanuari otsused

22      Nõukogu tegi 27. jaanuaril 2017 otsuse (ÜVJP) 2017/154, millega ajakohastatakse nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2016/1136 (ELT 2017, L 23, lk 21), ning rakendusmääruse (EL) 2017/150, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2016/1127 (ELT 2017, L 23, lk 3) (edaspidi koos „2017. aasta jaanuari aktid“). Hageja nimi jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2017. aasta jaanuari vaidlusalused loetelud“).

23      Nõukogu saatis 30. jaanuari 2017. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks jäetakse hageja nimi 2017. aasta jaanuari vaidlusalustesse loeteludesse, märkides, et hageja võib taotleda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel nende loetelude uuesti läbivaatamist.

24      Need põhjendused olid samasugused nagu need, mis puudutasid 2016. aasta juuli akte.

25      Hageja sellele kirjale ei reageerinud.

 2017. aasta augusti aktid

26      Nõukogu tegi 4. augustil 2017 otsuse (ÜVJP) 2017/1426, millega ajakohastatakse selliste isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2017/154 (ELT 2017, L 204, lk 95) ning andis rakendusmääruse (EL) 2017/1420, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2017/150 (ELT 2017, L 204, lk 3) (edaspidi koos „2017. aasta augusti aktid“). Hageja nimi jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2017. aasta augusti vaidlusalused loetelud“).

27      Nõukogu saatis 7. augusti 2017. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks jäetakse hageja nimi 2017. aasta augusti vaidlusalustesse loeteludesse, märkides, et hageja võib taotleda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel nende loetelude uuesti läbivaatamist.

28      Need põhjendused olid samasugused nagu need, mis puudutasid 2016. aasta juuli ja 2017. aasta jaanuari akte.

29      Hageja sellele kirjale ei reageerinud.

 2018. aasta märtsi aktid

30      Nõukogu tegi 21. märtsil 2018 otsuse (ÜVJP) 2018/475, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2017/1426 (ELT 2018, L 79, lk 26) ning andis rakendusmääruse (EL) 2018/468, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2017/1420 (ELT 2018, L 79, lk 7) (edaspidi koos „2018. aasta märtsi aktid“). Hageja nimi jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2018. aasta märtsi vaidlusalused loetelud“).

31      Nõukogu saatis 22. märtsi 2018. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks jäetakse hageja nimi 2018. aasta märtsi vaidlusalustesse loeteludesse, märkides, et hageja võib taotleda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel nende loetelude uuesti läbivaatamist.

32      Need põhjendused olid samasugused nagu need, mis puudutasid 2016. aasta juuli ning 2017. aasta jaanuari ja augusti akte.

33      Hageja sellele kirjale ei reageerinud.

 2018. aasta juuli aktid

34      Nõukogu tegi 30. juulil 2018 otsuse (ÜVJP) 2018/1084, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2018/475 (ELT 2018, L 194, lk 144) ning andis rakendusmääruse (EL) 2018/1071, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2018/468 (ELT 2018, L 194, lk 23) (edaspidi koos „2018. aasta juuli aktid“). Hageja nimi jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2018. aasta juuli vaidlusalused loetelud“).

35      Nõukogu saatis 31. juuli 2018. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks jäetakse hageja nimi 2018. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse, märkides, et hageja võib taotleda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel nende loetelude uuesti läbivaatamist.

36      Need põhjendused olid samasugused nagu need, mis puudutasid 2016. aasta juuli, 2017. aasta jaanuari ja augusti ning 2018. aasta märtsi akte, v.a mõned vormilised erinevused ja asjaolu, et B lisa punktis 16 on nimetatud „õigust tõhusale kohtulikule kaitsele“, mitte enam „õigust kohtulikule kaitsele“.

37      Hageja sellele kirjale ei reageerinud.

 Menetlus ja poolte nõuded

38      Hageja esitas hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. septembril 2016, käesoleva hagi, milles ta palus tühistada 2016. aasta juuli aktid teda puudutavas osas.

39      Kohtuasi määrati 18. oktoobril 2016 Üldkohtu viiendale kojale.

40      Üldkohtu viienda koja president otsustas 2. detsembril 2016 vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 69 punktile d menetluse peatada seniks, kuni Euroopa Kohus teeb otsused, mis lõpetavad menetluse kohtuasjades C‑599/14 P: nõukogu vs. LTTE ja C‑79/15 P: nõukogu vs. Hamas.

41      Euroopa Komisjon esitas 21. detsembril 2016 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.

42      Hageja muutis eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. märtsil 2017, kodukorra artikli 86 alusel hagi, et võtta arvesse 2017. aasta jaanuari akte teda puudutavas osas.

43      Pooltel paluti 16. augusti 2017. aasta kirjaga esitada oma seisukohad järelduste kohta, mis tuleb käesolevas kohtuasjas teha 26. juuli 2017. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. Hamas (C‑79/15 P, EU:C:2017:584).

44      Hageja täitis selle palve 3. septembril 2017.

45      Nõukogu esitas 18. septembril 2017 kostja vastuse, mis sisaldas lisaks vastust 27. märtsil 2017 esitatud muutmisavaldusele ja käesoleva otsuse punktis 43 nimetatud seisukohti.

46      Üldkohtu viienda koja president andis 26. septembri 2017. aasta otsusega komisjonile menetlusse astumise loa.

47      Hageja muutis eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. oktoobril 2017, kodukorra artikli 86 alusel hagi, et võtta arvesse 2017. aasta augusti akte teda puudutavas osas.

48      Nõukogu vastas 12. oktoobril 2017 Üldkohtu palvel 3. oktoobri 2017. aasta muutmisavaldusele.

49      Hageja esitas 8. novembril 2017 repliigi.

50      Komisjon esitas 9. novembril 2017 menetlusse astuja seisukohad.

51      Nõukogu esitas 28. novembril 2017 Üldkohtu palvel oma seisukohad komisjoni menetlusse astuja seisukohtade kohta.

52      Nõukogu esitas 15. jaanuaril 2018 vasturepliigi.

53      Üldkohtu president määras kohtuasjale 13. aprillil 2018 kodukorra artikli 27 lõike 2 alusel seose tõttu teise ettekandja, kes kuulub esimesse kotta.

54      Hageja muutis eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. mail 2018, kodukorra artikli 86 alusel hagi, et võtta arvesse 2018. aasta märtsi akte.

55      Nõukogu ja komisjon vastasid 4. ja 19. juuni 2018. aasta dokumentidega Üldkohtu palvel 13. mai 2018. aasta muutmisavaldusele.

56      Hageja muutis eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. septembril 2018, kodukorra artikli 86 alusel hagi, et võtta arvesse 2018. aasta juuli akte.

57      Nõukogu ja komisjon vastasid 27. septembri ja 17. oktoobri 2018. aasta dokumentidega Üldkohtu palvel 14. septembri 2018. aasta muutmisavaldusele.

58      Üldkohtu esimene koda otsustas ettekandjaks oleva kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa.

59      Poolte suulised seisukohad ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 6. novembri 2018. aasta kohtuistungil.

60      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada 2016. aasta juuli, 2017. aasta jaanuari ja augusti ning 2018. aasta märtsi ja juuli aktid teda puudutavas osas (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“);

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

61      Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

62      Hageja põhjendab oma hagi kaheksa väitega, mille kohaselt:

–        on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 5;

–        on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4;

–        on tehtud vigu, mis puudutab faktilisi asjaolusid;

–        on tehtud hindamisviga küsimuses, kas ta on „terrorirühmitus“;

–        on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 6;

–        on rikutud põhjendamiskohustust;

–        on rikutud kaitseõigusi ja õigust kohtulikule kaitsele;

–        põhjenduste ehtsust ei ole kinnitatud.

63      Üldkohus leiab, et analüüsida tuleb esimest, teist, kolmandat ja kuuendat väidet, sest viimases heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei näidanud vaidlustatud aktides ära arvestatavaid tõendeid ja vihjeid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, ning kaheksandat väidet.

64      Kuuendat väidet analüüsitakse pärast teist väidet.

 Esimene väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 5

65      Hageja leiab, et nõukogu on rikkunud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 5, sest ta ei ole näidanud tema nimes niisugusena, nagu see on kantud 2016. aasta juuli, 2017. aasta jaanuari ja augusti ning 2018. aasta märtsi ja juuli vaidlusalustesse loeteludesse (edaspidi „vaidlusalused loetelud“), ära tema asukohta, milleks on Egiptus. Ta märgib selles küsimuses, et aja jooksul on tema nimi nõukogu aktides muutunud ning et on palju rühmitusi, mille nimi sarnaneb tema omale. Need nimed erinevad ainult mõne tähe poolest ja tähendavad kõikidel juhtudel „islamirühmitust“. Ta väidab, et selle ebatäpsuse tõttu ei olnud ta kindel, kas vaidlusalustesse loeteludesse on kantud tema.

66      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb väite põhjendatusele vastu.

67      Kõigepealt tuleb märkida, et hagi ese on piiratud vaidlustatud aktidega ning väidet saab analüüsida üksnes osas, milles see puudutab neid akte.

68      Selle kohta tuleb märkida, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 5 on nähtud ette:

„Nõukogu püüab tagada, et lisas loetletud füüsiliste ja juriidiliste isikute, rühmituste ja üksuste nimede juurde lisatakse piisavad andmed, mis võimaldavad need konkreetsed isikud, juriidilised isikud, üksused või asutused tuvastada, hõlbustades seega sama või samalaadse nime kandjate süüst vabastamist.“

69      Käsitletaval juhul nimetas nõukogu hagejat kõikides vaidlustatud aktides järgmiselt: „Gama’a al-Islamiyya (mis on tuntud ka nime Al Gama’a al-Islamiyya all) (islamirühmitus – GI)“.

70      Selles nimes ei ole – nagu hageja rõhutab – ära näidatud tema organisatsiooni asukohta.

71      Käesoleva otsuse punktis 68 viidatud õigusnormis ei ole siiski nõutud, et see teave oleks ära näidatud, on ainult nõutud, et nimi, mida nõukogu kasutab, oleks piisavalt täpne, et vältida segiajamist samasuguseid või samalaadseid nimesid kandvate organisatsioonidega.

72      Käsitletaval juhul on hageja vaidlustatud aktides mainitud nimi, mis on ära toodud käesoleva otsuse punktis 69, piisavalt konkreetne, sest see erineb – vähemalt osaliselt – nende rühmituste ja üksuste nimedest, mille nime võis tema sõnul tema omaga segi ajada: Al-Jamâ’h al-Islâmiyah, Jemaah Islamiyah, Al-Jama’ah Al-Islamiyah, Jamaat al-Islamiya ja Jamaa Islamiya.

73      Isegi eeldusel, et segiajamise oht on olemas – nagu märgib komisjon –, ei saanud see oht hagejat kahjustada, sest ta sai vaidlustatud aktidega tutvuda, teades, et need puudutavad teda, nagu näitavad nõukogu 13. juuli 2016. aasta, 30. jaanuari ja 7. augusti 2017. aasta ning 22. märtsi ja 31. juuli 2018. aasta kiri (vt punktid 12, 23, 27, 31 ja 35) ning menetlusdokumendid, milles ta palus need tühistada.

74      Seda arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4

75      Hageja heidab nõukogule ette, et viimane rikkus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4, kui kvalifitseeris Home Secretary otsuse ning Ameerika Ühendriikide 1995. aasta, 1997. aasta ja 2001. aasta otsuse (edaspidi koos „Ameerika Ühendriikide otsused“) pädevate asutuste otsusteks selle õigusnormi tähenduses.

76      Isiku või üksuse nime rahaliste vahendite külmutamise loetellu jätmine tähendab sisuliselt esmakordse loetellu kandmise pikendamist ja eeldab seetõttu, et oht, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, peab ikka olemas olema sellisena, nagu nõukogu selle esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud riigisisese otsuse põhjal algul tuvastas (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 61, ja 26 juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 39).

77      See väide võib seega anda tulemusi.

78      Kriitikat Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste aadressil tuleb analüüsida enne kriitikat, mis puudutab nii Ameerika Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi asutuste otsuseid.

 Kriitika Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste aadressil

79      Hageja leiab esimese võimalusena, et nõukogu ei oleks tohtinud võtta vaidlustatud aktide aluseks Ameerika Ühendriikide asutuste otsuseid, sest Ameerika Ühendriigid on kolmas riik ning põhimõtteliselt ei ole kolmandate riikide asutused „pädevad asutused“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

80      Hageja väidab sellega seoses, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 kehtestatud süsteem põhineb usaldusel riigisiseste asutuste vastu; selle usalduse aluseks on nõukogu ja liidu liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõte, aluslepingutes väljendatud ühised väärtused ja kinnipidamine ühistest õigusnormidest, näiteks Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast. Kolmandate riikide asutuste vastu sellist usaldust tema väitel olla ei saa.

81      Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu sõnul ei piirdu mõiste „pädev asutus“, mida on kasutatud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4, ainult liikmesriikide asutustega, vaid võib põhimõtteliselt hõlmata ka kolmandate riikide asutusi (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 22).

82      Euroopa Kohtu antud tõlgendust põhjendab ühelt poolt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastus, milles ei ole mõistet „pädev asutus“ piiratud nii, et see hõlmaks üksnes liikmesriikide asutusi, ning teiselt poolt ühise seisukoha eesmärk: rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001), mis on suunatud terrorismivastase võitluse tõhustamisele maailmas kõikide riikide süstemaatilise ja tiheda koostöö abil (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 23).

83      Teise võimalusena juhuks, kui asutakse seisukohale, et kolmanda riigi asutus võib olla pädev asutus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, väidab hageja, et nõukogu poolt vastuvõetud aktide kehtivus sõltub ka kontrollist, mida ta peab teostama, et olla kindel eeskätt selles, et Ameerika Ühendriikide õigusnormid on kooskõlas kaitseõiguste tagamise põhimõtte ja õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.

84      Käesolevas asjas piirdus nõukogu tema väitel aga vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes sisuliselt läbivaatamismenetluste kirjeldamise ja märkusega, et edasikaebamine on võimalik, ilma et ta oleks kontrollinud, kas kaitseõigused ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele olid tagatud.

85      Selles küsimuses tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu arvates peab nõukogu enne kolmanda riigi asutuse otsusele tuginemist kontrollima, kas selle otsuse tegemisel järgiti kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 31).

86      Omaenese aktide põhjendustes peab nõukogu esitama teabe, mis võimaldab asuda seisukohale, et ta kontrollis seda (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 31).

87      Selleks peab nõukogu kirjeldama põhjenduses põhjusi, miks ta on seisukohal, et kolmanda riigi otsus, mille ta võtab aluseks, on tehtud kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele põhimõtetest kinni pidades (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 33).

88      Kohtupraktika kohaselt võivad märkused, mis peavad põhjenduses selle seisukoha kohta sisalduma, olla vajaduse korral lühidad (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 33).

89      Hageja argumente, mis puudutavad esiteks õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning teiseks kaitseõiguste austamise põhimõtet, tulebki analüüsida käesoleva otsuse punktides 85–88 meenutatud kohtupraktikast lähtudes.

90      Üldkohus leiab, et alustada tuleks teisest küsimusest.

91      Selles küsimuses väidab hageja, et nõukogu ei esitanud vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes teavet põhjuste kohta, miks ta leidis kontrollimise tulemusena, et Ameerika Ühendriikides on organisatsioonide terroriorganisatsioonideks kvalifitseerimist puudutavates haldusmenetlustes kaitseõiguste austamine tagatud.

92      Lisaks sellele ei nõua Ameerika Ühendriikide õigusnormid hageja sõnul asjaomases valdkonnas asutuste poolt tehtud otsuste teatavaks tegemist ega isegi mitte põhjendamist. Hageja väidab, et kuigi Ameerika Ühendriikide immigratsiooni‑ ja kodakondsusseaduse artikkel 219, millel Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsus põhineb, sisaldab kohustust avaldada niisugune kvalifitseerimise otsus föderaalregistris, ei ole see nii presidendi dekreediga nr 13224, millel rajaneb Ameerika Ühendriikide 2001. aasta otsus, ja selles ei ole nähtud ette seda laadi meedet.

93      Selles küsimuses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt nõuab kaitseõiguste austamise põhimõte, et otsuste puhul, mis tuntavalt mõjutavad nende adressaatide huve, võimaldataks viimastel esitada oma seisukoht neile süüks pandavate asjaolude kohta, mis on vaidlusaluse otsuse aluseks (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Texdata Software, C‑418/11, EU:C:2013:588, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

94      Meetmete puhul, millega isikute või üksuste nimed kantakse rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, eeldab see põhimõte, et nende meetmete põhjendused edastatakse nendele isikutele või üksustele samal ajal nende võtmisega või otsekohe pärast seda (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 61).

95      Vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste B lisa punktis 16 kinnitab nõukogu:

„Nõukogu on seoses läbivaatamismenetluste ja edasikaebevõimaluste kirjeldusega seisukohal, et Ameerika Ühendriikide õigusnormid tagavad kaitseõiguste kaitse […]“.

96      Seejärel on teave, mille nõukogu vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes esitas, erinev olenevalt sellest, millist Ameerika Ühendriikide otsust parasjagu analüüsitakse.

97      Ühelt poolt ei ole nõukogu üldises kirjelduses märgitud seoses presidendi dekreediga nr 12947 ja dekreediga nr 13224, mis on Ameerika Ühendriikide 1995. ja 2001. aasta otsuse aluseks, et Ameerika Ühendriikide asutused oleks kuidagi kohustatud esitama huvitatud isikutele põhjenduse või isegi need otsused avaldama.

98      Sellest tuleneb, et nende kahe otsuse puhul ei ole kontrollitud kaitseõiguste tagamist, mistõttu need ei saa käesoleva otsuse punktides 85–88 viidatud kohtupraktika kohaselt olla vaidlustatud aktide aluseks.

99      Mis puudutab esiteks Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsust, siis vaidlustatud aktide B lisa punktidest 10 ja 11 ilmneb küll, et Ameerika Ühendriikide immigratsiooni‑ ja kodakondsusseaduse kohaselt avaldatakse välisriigi terroriorganisatsioonideks kvalifitseerimised ja otsused, mis tehakse nende kvalifitseerimiste uuesti läbivaatamise taotluste kohta, föderaalregistris. Ent nõukogu ei selgita midagi seoses küsimusega, kas käesolevas asjas hõlmas Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsuse avaldamine ka mingi põhjenduse avaldamist. Vaidlustatud akte puudutavatest põhjendusest ei nähtu lisaks ka see, kas otsuse resolutsiooni kõrval tehti hagejale mingil moel teatavaks ka selle mis tahes põhjendus.

100    Seda arvestades tuleb analüüsida, kas viide sellele, et otsus on avaldatud kolmanda riigi ametlikus väljaandes, on piisav, asumaks seisukohale, et nõukogu on vastavalt käesoleva otsuse punktides 85–88 viidatud kohtupraktikale täitnud oma kohustuse kontrollida, kas kolmandas riigis, kust pärinevad vaidlustatud aktide aluseks olevad otsused, peeti kinni kaitseõigustest.

101    Seda tehes on põhjendatud võtta aluseks kohtuasi, milles tehti 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) ja 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885). Selles kohtuasjas märkis nõukogu ühe tookord vaidlustatud akti põhjendustes, et asjaomase kolmanda riigi asutuse otsused olid avaldatud selle riigi ametlikus väljaandes, ilma et ta oleks esitanud mingisugust lisateavet (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 145).

102    Euroopa Kohus leidis 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 36 ja 37), võttes arvesse nõukogu määruse põhjenduses esinevaid ja kolmanda riigi asutuste otsuseid käsitlevaid märkusi tervikuna, et need ei olnud piisavad, tuvastamaks, et see institutsioon on viinud läbi nõutud kontrolli küsimuses, kas selles kolmandas riigis oli peetud kinni kaitseõigustest.

103    Sama järeldus tuleb samade põhjuste esinemise tõttu teha käesolevas kohtasjas seoses vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes sisalduva pelga märkusega, et Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsus avaldati Ameerika Ühendriikide föderaalregistris.

104    Neil põhjustel ja ilma, et oleks isegi vaja käsitleda küsimust, kas on kinni peetud õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas kohtuasjas on Ameerika Ühendriikide otsustega seotud põhjendus ebapiisav, mistõttu need otsused ei saa olla vaidlustatud aktide aluseks.

105    Et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 ei ole nõutud, et nõukogu aktid põhineksid mitmel pädevate asutuste otsusel, võis vaidlustatud aktides hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise osas viidata siiski ainult Home Secretary otsusele ning hagi tuleb edasi analüüsida nii, et see on piiratud vaidlustatud aktidega, tingimusel et need põhinevad algselt sellel viimasel otsusel.

 Kriitika, mis on suunatud nii Ühendkuningriigi asutuste otsuste kui ka Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste vastu

106    Hageja väidab, et Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi asutuste otsused, millel põhinevad vaidlustatud aktid, ei kujuta endast kolmel põhjusel „pädeva asutuse otsuseid“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

107    Neid põhjuseid on vastavalt käesoleva otsuse punktile 105 edaspidi analüüsitud osas, milles need puudutavad Home Secretary otsust.

–       Kohtuvõimu eelistamine

108    Hageja väidab, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt võib nõukogu tugineda haldusotsustele vaid siis, kui kohtutel puudub terrorismivastases võitluses pädevus. Käesolevas asjas ei ole see tema sõnul aga nii, sest Ühendkuningriigis on kohtud selles valdkonnas pädevad. Seega ei saanud nõukogu tema väitel vaidlustatud aktides arvesse võtta Home Secretary otsust.

109    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidlustab selle argumendi põhjendatuse.

110    Selle kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei ole ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaldamisel määrava tähtsusega, et otsus on haldusotsus ja mitte kohtuotsus, sest selles sättes on sõnaselgelt ette nähtud, et asutus, mis ei ole kohus, võib olla pädev asutus selle sätte tähenduses (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punktid 144 ja 145, ning 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 105).

111    Ehkki ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 teises lõigus on eelistatud otsuseid, mille on teinud kohtud, ei ole selles kuidagi välistatud haldusorganite otsuste arvessevõtmist, kui neile asutustele on esiteks riigisiseses õiguses antud tõepoolest pädevus võtta vastu piiravaid otsuseid terrorismiga seotud rühmituste vastu, ja kui teiseks on neid asutusi, mis on küll ainult haldusasutused, võimalik käsitada kohtutega „samaväärsena“ (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 107).

112    Kohtupraktika kohaselt tuleb haldusasutusi pidada kohtutega samaväärseks, kui nende otsuste peale saab kohtusse edasi kaevata (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 145).

113    Seega ei takista asjaolu, et terrorismivastast võitlust puudutav asi allub asjaomase riigi kohtutele, nõukogul arvesse võtta terrorismi puudutavate piiravate meetmete vastuvõtmisega tegeleva riigisisese haldusorgani otsuseid (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 108).

114    Käsitletaval juhul ilmneb nõukogu esitatud teabest, et Home Secretary otsuste peale saab edasi kaevata Proscribed Organisations Appeal Commissionile (keelatud organisatsioone puudutavaid asju arutav apellatsioonikomisjon, Ühendkuningriik), kes teeb otsuse, kohaldades kohtulikku kontrolli reguleerivaid põhimõtteid, ning iga pool saab keelatud organisatsioone puudutavaid asju arutava apellatsioonikomisjoni otsuse õiguslikus küsimuses edasi kaevata apellatsioonikohtule, kui ta saab loa sellelt komisjonilt või apellatsioonikohtult (vt selle kohta 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 2).

115    Selles olukorras tundub, et Home Secretary otsuste peale saab esitada kaebuse kohtule ning seega on see haldusasutus käesoleva otsuse punktides 111 ja 112 kirjeldatud kohtupraktika kohaselt samastatav kohtuga ja järelikult pädev asutus – nagu väidab nõukogu – ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses vastavalt kohtupraktikale, milles on selles küsimuses juba mitu korda seisukoht võetud (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 144, ning 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punktid 120–123).

116    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud akte ei ole alust tühistada sel põhjusel, et nõukogu tugines põhjendustes ühele Home Secretary – kes on haldusasutus – otsusele.

–       Asjaolu, et Home Secretary otsus kujutab endast terroriorganisatsioonide loetelu

117    Hageja väidab, et vaidlustatud aktides silmas peetud pädevate asutuste, sealhulgas Home Secretary meetmed seisnevad tegelikult terroristlike organisatsioonide loetelude koostamises nende suhtes piirangute kohaldamiseks. Selline loetelude koostamine ei kujuta tema sõnul endast karistamise pädevuse teostamist, mida saaks samastada „uurimise algatamise või vastutuselevõtmise“ või „süüdimõistmisega“; kui nimetada volitusi, mis peavad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 alusel „pädeval asutusel“ olema.

118    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb selle argumendi põhjendatusele vastu.

119    Selle kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei nõua ühine seisukoht 2001/931, et pädeva asutuse otsus oleks tehtud kriminaalmenetluses selle kitsas tähenduses, tingimusel – arvestades eesmärke, mida selle ühise seisukohaga ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamisel taotletakse –, et kõnealuse riigisisese menetluse eesmärk on võitlus terrorismiga selle laias tähenduses (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 113).

120    Euroopa Kohus on selle kohta juba leidnud, et asjaomaste isikute kaitset ei sea kahtluse alla see, kui riigisisese asutuse otsus ei ole tehtud mitte sellise menetluse raames, mille eesmärk on kriminaalkorras karistamine, vaid sellise menetluse raames, mille ese on ennetavat laadi meetmed (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 70).

121    Käsitletaval juhul on Home Secretary otsusega kehtestatud keelavad meetmed organisatsioonide suhtes, mida peetakse terroriorganisatsioonideks, ja see on seega tehtud – nagu kohtupraktikas nõutud – riigisiseses menetluses, mille esmane eesmärk on ennetavate või karistavate meetmete kehtestamine hageja vastu terrorismivastases võitluses (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 115).

122    Asjaolu kohta, et asutuse tegevuse tulemuseks on terrorismiga seotud isikute ja üksuste loetelu koostamine, tuleb rõhutada, et see ei tähenda aga iseenesest, et see asutus ei oleks iga rühmitust enne tema loeteludesse kandmist eraldi uurinud, ega seda, et see uurimine oleks tingimata meelevaldne või põhjendamata (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 118).

123    Seega ei ole tähtis mitte see, et asjaomase asutuse tegevuse tulemus on terrorismiga seotud isikute või üksuste loetellu kandmine, vaid et selle tegevuse puhul on piisavalt tagatisi, et nõukogul oleks võimalik omaenda loetellu kandmise otsuse alusena sellele tugineda (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 118).

124    Hageja eksib niisiis, kui väidab, et nõustumine sellega, et pädevat asutust iseloomustab loetellu kandmise pädevus, on põhimõtteliselt ühise seisukohaga 2001/931 vastuolus.

125    Hageja muud argumendid seda järeldust ei kõiguta.

126    Esiteks väidab hageja, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt saab nõukogu võtta arvesse vaid ÜRO Julgeolekunõukogu koostatud loetelusid.

127    Selle argumendiga ei saa nõustuda, sest ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimese lõigu viimase lause eesmärk on üksnes anda nõukogule üks täiendav võimalus kvalifitseerida isik või üksus terroristlikuks organisatsiooniks lisaks võimalusele teha seda pädevate riigisiseste asutuste otsuste alusel.

128    Teiseks rõhutab hageja, et kuna liidu loetelus korratakse pädevate asutuste poolt välja pakutud loetelusid, siis on liidu loetelu näol tegemist ainult loetelude loeteluga, millega laiendatakse vastavalt riigisiseste haldusmeetmete kohaldamisala, kusjuures need meetmed võivad vastavalt olukorrale olla võtnud kolmandad riigid ilma asjaomaseid isikuid sellest teavitamata ja ilma et neil isikutel oleks olnud võimalik end tõhusalt kaitsta.

129    Sellega seoses tuleb tuvastada, et nagu märkis hageja, tugineb nõukogu nende isikute ja üksuste kindlaksmääramisel, kelle rahalised vahendid külmutatakse, pädevate asutuste tuvastustele.

130    Ühise seisukoha 2001/931 raames seati liikmesriikide asutuste ja liidu institutsioonide vahel sisse eriline koostöövorm, millest tuleneb nõukogule kohustus tugineda võimalikult ulatuslikult pädevate riigisiseste asutuste hinnangule (vt selle kohta 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 133, ja 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑284/08, EU:T:2008:550, punkt 53).

131    Põhimõtteliselt ei ole nõukogu pädevuses otsustada, kas liikmesriigi asutused on kinni pidanud huvitatud isiku põhiõigustest; see pädevus on pädevatel riigisisestel kohtutel (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207, punkt 168).

132    Üksnes erandjuhul, kui hageja tõstatab konkreetsete asjaolude põhjal küsimuse, kas liikmesriigi asutused on ikka kinni pidanud põhiõigustest, peab Üldkohus kontrollima, kas neist põhiõigustest tegelikult kinni peeti (vt analoogia alusel 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 36).

133    Seevastu olukorras, kus tegemist on kolmandate riikide asutustega, peab nõukogu – nagu sai märgitud käesoleva otsuse punktides 85 ja 86 – omal algatusel veenduma, et neid tagatisi on tõepoolest rakendatud, ning põhjendama selles küsimuses oma otsust.

–       Home Secretary otsuse aluseks olevate arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite ja vihjete ära näitamata jätmine

134    Hageja on sisuliselt seisukohal, et kuna nõukogu tugines haldusotsusele, mitte aga kohtuotsusele, siis pidi ta tõendama, et see otsus tehti „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“, nagu seda nõuab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4.

135    Kuna see argument ei käsitle selle väite raames analüüsitavat „pädeva asutuse otsuseks“ kvalifitseerimist ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, siis analüüsitakse seda teise ja kuuenda väite raames osas, milles need käsitlevad arvestatavaid ja usaldusväärseid tõendeid ja vihjeid selle õigusnormi tähenduses.

136    Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal ja ilma et see piiraks käesoleva otsuse punktis 134 toodud argumendi analüüsi, tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine ja kuues väide osas, milles need puudutavad arvestatavaid ja usaldusväärseid tõendeid ja vihjeid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses

137    Teise ja kuuenda väite raames väidab hageja, et nõukogu oleks pidanud vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes ära näitama „arvestatavad ja usaldusväärsed tõendid või vihjed“, millel põhinesid pädevate asutuste otsused. Kuid ta tegi seda ebamääraselt ja teoreetiliselt.

138    Nagu ilmneb käesoleva otsuse punktist 134, leiab hageja teise väite raames ka, et nõukogu ei esita tõendeid vaidlustatud aktides mainitud faktiliste asjaolude kohta.

139    Võttes arvesse käesoleva otsuse punktis 105 otsustatut, tuleb seda väidet analüüsida ainult osas, mis puudutab Home Secretary otsust.

140    Sellega seoses tuleb märkida, et seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimese lõigu kohaselt koostatakse rahaliste vahendite külmutamise loetelud toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“ terroriakti, sellise akti toimepaneku katse, selles osalemise või sellele kaasaaitamisega seoses uurimise algatamist ja vastutusele võtmist või eespool nimetatud tegude eest süüdimõistmist.

141    Selle sätte üldisest ülesehitusest nähtub, et nõue, et nõukogu peab enne isikute või üksuste nimede rahaliste vahendite külmutamise loetellu kandmist pädevate asutuste otsuste alusel kontrollima, kas need otsused on tehtud „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“, kehtib vaid otsuste puhul, mis käsitlevad uurimise algatamist või vastutusele võtmist, kuid mitte süüdimõistvate otsuste puhul.

142    Nende kahe otsusetüübi vaheline vahetegu johtub institutsioonide ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõttest, mille kohaldamisalasse kuulub piiravate meetmete võtmine terrorismivastase võitluse valdkonnas ja mille alusel nõukogu peab võtma terroristlike isikute ja üksuste rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse kandmise aluseks riigisiseste ametiasutuste otsused, ilma et ta peaks – ja isegi võiks – neid kahtluse alla seada.

143    Nii määratletud lojaalse koostöö põhimõte on kohaldatav riigisiseste süüdimõistvate otsuste suhtes, mistõttu nõukogu ei pea enne isikute või üksuste nime kandmist rahaliste vahendite külmutamise loetellu kontrollima, kas need otsused on tehtud arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal, ja peab selles osas tuginema riigisisese ametiasutuse antud hinnangule.

144    Uurimise algatamist või vastutusele võtmist käsitlevad riigisisesed otsused tehakse juba nende olemuse tõttu veel lõpetamata menetluse alguses või käigus. Terrorismivastase võitluse tõhususe tagamiseks peeti vajalikuks, et nõukogu saaks piiravate meetmete võtmisel tugineda sellistele otsustele, vaatamata asjaolule, et need on pelgalt ettevalmistavad, nähes samas nende menetluste esemeks olevate isikute kaitse tagamiseks ette, et selline tuginemine on võimalik tingimusel, et nõukogu kontrollib, kas otsused on tehtud arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal.

145    Käesolevas kohtuasjas on Home Secretary otsus lõplik selles mõttes, et sellele ei pea järgnema uurimist. Pealegi on selle eesmärk hageja keelustamine Ühendkuningriigis koos karistusõiguslike tagajärgedega isikutele, kellel on temaga enam või vähem lähedased sidemed.

146    Seda arvestades ei ole Home Secretary otsus ei uurimise algatamise ega vastutusele võtmise otsus ning see tuleb samastada süüdimõistva otsusega, mistõttu ei olnud nõukogu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt kohustatud viitama vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes arvestatavatele tõenditele või vihjetele, mille põhjal kõnealuse asutuse otsus tehti.

147    Sellega seoses ei ole mingit tähtsust asjaolul, et Home Secretary on haldusasutus, sest tema otsuste peale saab – nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 114 ja 115 – kohtusse edasi kaevata, ning seetõttu tuleb teda käsitada kohtuga samaväärsena.

148    Järelikult ei saa nõukogule ette heita, et ta ei näidanud vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes ära „arvestatavaid ja usaldusväärseid tõendeid ja vihjeid“, millel Home Secretary otsus põhineb.

149    Et neid faktilisi asjaolusid ei ole vaja ära näidata, ei ole neid ammugi tarvis tõendada.

150    Teine ja kuues väide tuleb osas, milles need käsitlevad arvestatavaid ja usaldusväärseid tõendeid ja vihjeid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, tagasi lükata.

 Kolmas väide, et on tehtud vigu, mis puudutab faktilisi asjaolusid

151    Hageja kritiseerib faktilisi asjaolusid, mida nõukogu vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes mainib, ning seda seetõttu, et neid on kirjeldatud liiga ebatäpselt, ei ole tõendatud ning need on liiga vanad, et õigustada tema nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmist.

152    Kolmandat väidet tuleb analüüsida ainult osas, milles see puudutab faktilisi asjaolusid, millele nõukogu hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmisel tugines. Nagu ilmneb eelnevast väite analüüsist, ei pea faktilisi asjaolusid, mis on Home Secretary otsuse aluseks, vaidlustatud aktides ära toodud olema.

153    Mis puudutab hageja nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse, siis nõukogu märkis vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste punktis 7, et käsitletaval juhul kehtivad pädevate asutuste otsused, mille põhjal ta esimest korda loetellu kanti, ikka veel.

154    Kohtupraktikast ilmneb, et kui selle riigisisese otsuse tegemisest, mille põhjal isik või üksus esimest korda loetellu kanti, kuni nende aktide andmiseni, millega ta sinna loetellu jäeti, on möödunud palju aega, võib nõukogu seda, et esineb jätkuvalt oht, et isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, tuvastada ainult selle põhjal, et nimetatud otsus kehtib ikka veel, kuid ta peab viima läbi olukorra ajakohastatud hindamise, võttes arvesse uuemaid faktilisi asjaolusid, millest nähtub, et selline oht on endiselt olemas (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 54 ja 55, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punktid 32 ja 33).

155    Käesoleva otsuse punktis 154 viidatud kohtupraktikast ilmneb ka, et hilisemad faktilised asjaolud, mille põhjal isiku või üksuse nimi rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse jäetakse, võivad pärineda muudest allikatest kui riigisisesed otsused, mille on teinud pädevad asutused (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 72, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 50).

156    Käsitletaval juhul tehti Home Secretary esialgne otsus 2001. aastal, samas kui vaidlustatud aktid anti ajavahemikul 2016. aasta juulist kuni 2018. aasta juulini.

157    Arvestades, kui palju aega möödus Home Secretary esialgse otsuse tegemisest kuni vaidlustatud aktide andmiseni, st 15–17 aastat, ei oleks nõukogu käesoleva otsuse punktis 154 meenutatud kohtupraktika kohaselt tohtinud piirduda tõdemusega, et Home Secretary otsus kehtib ikka veel, toomata ära hilisemaid asjaolusid, mis näitavad, et oht, et isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, on ikka veel olemas.

158    Mis puudutab niisuguseid asjaolusid, siis nõukogu märkis kõigepealt vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste A lisa punktis 16 Ühendkuningriigis 2013. aastal aset leidnud uuesti läbivaatamise menetluse kohta järgmist:

„Home Secretary järeldas 2013. aasta novembris olemasolevate tõendite põhjal, et rühmitus osaleb muul viisil terroristlikus tegevuses, sest tal on relvad ja ta on endiselt valmis kasutama Islamiriigi loomise eesmärgi saavutamiseks vägivalda […]“.

159    Hageja sõnul on see asjaolu liiga ebatäpne, et õigustada tema nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmist.

160    Selles küsimuses tuleb märkida, et järgnevate rahaliste vahendite külmutamise otsuste puhul on Euroopa Kohus leidnud, et liidu kohus on eelkõige kohustatud esiteks kontrollima, kas on täidetud ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustus, ning teiseks kontrollima, kas need põhjendused on tõendatud (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 48).

161    Põhjendamiskohustuse kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti autoriks oleva institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetme võtmine oli õigustatud, ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

162    Põhjendustes ei ole vaja ära näidata kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata nii selle sõnastust kui ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 53, ja 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 82).

163    Konkreetselt kõneldes on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 54, ja 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 82).

164    Käsitletaval juhul tuleb tõdeda, et kui nõukogu märkis vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste A lisa punktis 16, et „[hagejal] on relvad ja ta on endiselt valmis kasutama Islamiriigi loomise eesmärgi saavutamiseks vägivalda“, ei täitnud ta põhjendamiskohustust niisugusena, nagu seda on määratletud.

165    Esiteks piirdub nõukogu niisuguses avalduses sellega, et mainib üldiselt relvade omamist, näitamata ära, millal või kus neid on omatud. Teiseks omistab ta hagejale kavatsuse, mis ei olnud ei tuvastatud ega ka tuvastatav asjaolu.

166    Seda arvestades on hagejal seoses selle faktilise asjaoluga – isegi konteksti abil – võimatu kindlaks teha, mida talle ette heidetakse, samas kui Üldkohus on olukorras, kus tal on samal põhjusel võimatu teostada kohtulikku kontrolli, mida Euroopa Kohus nõuab.

167    Selle faktilise asjaolu põhjendus ei vasta seega tingimustele, mida on nõutud käesoleva otsuse punktides 160–163 viidatud kohtupraktikas.

168    Teiseks loetles nõukogu vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste B lisa punktis 18 faktilised asjaolud, mis pärinevad „välisministeeriumi 2010. ja 2003. aasta haldustoimikutest (administrative records) Gama’a l-Islamiyya“, märkides sama lisa punktis 10, et hageja välisriigi terroriorganisatsiooniks kvalifitseerimise kõige hiljutisem läbivaatamine lõppes 15. detsembril 2010.

169    Faktilised asjaolud on järgmised:

–        „[hageja] võttis vastutuse 1995. aasta juunis toimunud atentaadi eest Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki vastu“;

–        „1997. aastal ründas [hageja] turiste Luxoris (Egiptus), rünnaku ohvreid oli 58“;

–        „2006. aasta bülletäänis hoiatas [Federal Bureau of Investigation (FBI, föderaalne juurdlusbüroo, Ameerika Ühendriigid)] ametiasutusi, et [hageja] juht Rahman oli eelnevalt nõudnud kättemaksurünnakuid, kui ta peaks vanglas surema. Bülletäänis tsiteeriti Rahmani testamenti, mida levitati Al-Qaeda pressikonverentsil 1998. aastal“.

170    Nagu ilmneb käesoleva otsuse punktides 154 ja 155 meenutatud kohtupraktikast, võivad niisugused faktilised asjaolud õigustada hageja nime jätmist rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse ja nendest teadaandmiseks kasutataval allikal ei ole tähtsust, peamine on, et nõukogu käsutuses oleksid piisavalt hiljutised faktilised asjaolud, mille põhjal oma seisukoht kujundada.

171    Nende faktiliste asjaolude hulgast kaks esimest on varasemad Home Secretary otsusest, mille põhjal hageja esimest korda loetellu kanti. Neid ei saa seega selle loetellu kandmise õigustamise eesmärgil arvesse võtta.

172    Kolmanda faktilise asjaolu kohta väidab hageja, et seda on mainitud liiga ebamääraselt, ja täpsemalt, et nimetatud Rahmani isik ei ole selgelt tuvastatud. Ta lisab, et selle isiku avaldusi ei saa süüks panna tema organisatsioonile ja et see faktiline asjaolu on – nagu muudki vaidlustatud aktides nimetatud asjaolud – liiga vana.

173    Selles küsimuses tuleb meenutada, et põhjendamise taset, mida nõukogult nõutakse, tuleb hinnata kontekstis, milles vaidlustatud akt anti, ja võttes arvesse seda, kas hageja võis olla selle kontekstiga tuttav. Käsitletaval juhul on üldiselt teada, et Omar Abdel Rahman oli hageja juht, et ta vangistati Ameerika Ühendriikides 1993. aastal Ameerika Ühendriikide territooriumil toime pandud tapmiste järel ning et ta jäi vangi kuni surmani 2017. aastal.

174    Võttes arvesse seda teadaolevat konteksti, tuleb asuda seisukohale, et seda faktilist asjaolu on kirjeldatud piisavalt täpselt, et põhjendamiskohustus oleks täidetud.

175    Täpsemalt võis nimetatud Rahmani isiku kergesti tuvastada ja tema positsiooni arvestades ei olnud ebamõistlik panna tema avaldusi süüks hagejale.

176    Sellest faktilisest asjaolust ei piisa siiski üksi, et õigustada hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmist.

177    Pressikonverents, millel O. A. Rahmani testamenti levitati, leidis aset 1998. aastal ja on seega varasem Home Secretary otsusest, mis tehti 2001. aastal. Mis puudutab FBI bülletääni, siis seda levitati 2006. aastal, s.o kümme aastat enne vaidlustatud aktide andmist.

178    Nõukogu ei ole eelneva analüüsiga nõus, tema arvates ei tohi Üldkohus teostada käesoleva otsuse punktis 160 kirjeldatud kontrolli faktiliste asjaolude üle, mida on vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes mainitud, sest need pärinevad otsustest, mille on teinud pädevad riigisisesed asutused niisuguste otsuste uuesti läbivaatamise raames, mis tehti algul selleks, et kanda hageja esimest korda loetellu.

179    Nõukogu sõnul tuleks need uuesti läbivaatamise otsused samastada ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 silmas peetud otsustega ning faktilisi asjaolusid, mille põhjal need otsused tehti, ei tohiks Üldkohus kontrollida osas, mis puudutab küsimust, kas need on põhjendatud ja tegelikult aset leidnud, isegi kui neile vaieldakse vastu.

180    See argument ei ole faktiliselt ja õiguslikult õige.

181    Vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste A lisa punktis 16 toodud faktiliste asjaolude kohta tuleb kõigepealt tõdeda, et Üldkohtu esitatud küsimuste raames märkis nõukogu, et 2013. aasta novembris vaatas ministeeriumidevaheline töörühm, kelle ülesanne on keeldude uuesti läbivaatamine, Home Secretary otsuse uuesti läbi. Kohtuistungil nõustus ta siiski kindlalt, et see uuesti läbivaatamine ei viinud selleni, et Ühendkuningriigi asutused oleksid andnud konkreetse akti, mille saab Üldkohtule esitada. Seega ei ole olemas otsust, mida saaks pidada pädeva asutuse otsuseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

182    Mis puudutab vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste B lisa punktis 18 toodud faktilisi asjaolusid, siis tuleb veel märkida, et ei ole selgelt tõendatud täpset seost Ameerika Ühendriikides tehtud uuesti läbivaatamise otsusega. Punktis 18 on ainult mainitud administrative records’ites tuvastatud faktilisi asjaolusid, täpsustamata nende staatust sama lisa punktis 10 mainitud uuesti läbivaatamise seisukohast, ning nendest ühe kuupäev ei vasta selle läbivaatamise kuupäevale.

183    Lisaks tuleb meenutada, et Ameerika Ühendriikide otsused, millele nõukogu vaidlustatud aktides viitab, ei saa olla nende aktide aluseks, sest see institutsioon ei kontrollinud vastavalt Euroopa Kohtu praktikale põhjendustes, kas kaitseõiguste austamisega seotud nõuded olid täidetud.

184    Nendest erinevatest asjaoludest ilmneb, et nõukogu ei saa tugineda riigisisestele uuesti läbivaatamise otsustele, mis vastavad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 sätestatud tingimustele.

185    Teiseks tuleb märkida, et kuigi nende pädevate asutuste otsuste läbivaatamise tulemusena, mille põhjal hageja esimest korda loetellu kanti, tehti otsused, mis vastasid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 sätestatud tingimustele, tuleb tõdeda, et igal juhul ei olnud need otsused aluseks esmakordsele loetellu kandmisele selle sätte tähenduses, vaid loetellu jätmise otsusele selle ühise seisukoha artikli 1 lõike 6 tähenduses.

186    Euroopa Kohus on aga otsustanud, et puudutatud isik või üksus võib tema vaidlusalusesse loetellu jätmise peale esitatud hagi raames vaidlustada kõik andmed, mida nõukogu kasutas selle tõendamiseks, et on jätkuvalt oht, et see isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, olenemata sellest, kas need andmed on pärit pädeva asutuse tehtud riigisisesest otsusest või muust allikast (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 71, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 49).

187    Asjaolu, et vaidlustatud akte puudutavate põhjenduste A lisa punktis 16 ja B lisa punktis 18 mainitud faktilised asjaolud on aluseks kõige hiljutisematele riigisiseste asutuste otsustele, mis vastavad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 sätestatud tingimustele, ei võta seega hagejalt õigust kritiseerida seda, kas need on põhjendatud ja leidsid tõesti aset, ega Üldkohtult kohustust neid vastavalt käesoleva otsuse punktis 160 viidatud kohtupraktikale kontrollida.

188    Seega on vastavalt käesoleva otsuse punktidele 161–177 vaja analüüsida, kas faktilised asjaolud, mille põhjal jättis nõukogu hageja nime rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, on põhjendatud ja leidsid tõesti aset, isegi kui need pärinevad riigisisesest uuesti läbivaatamise otsusest.

189    Selle analüüsi tulemusena tuleb asuda käsitletaval juhul seisukohale, et faktilised asjaolud, mida nõukogu vaidlustatud akte puudutavates põhjendustes mainib, ei õigusta hageja nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse.

190    Seega tuleb asuda seisukohale, et kolmas väide on põhjendatud.

191    Üldkohus peab siiski vajalikuks analüüsida ka kaheksandat väidet.

 Kaheksas väide, et vaidlustatud aktide põhjenduste ehtsust ei ole kinnitatud

192    Hageja märgib hagiavalduses, et vaidlustatud akte puudutavaid põhjendusi, mis tema advokaadile nõukogu 26. mai ja 13. juuli 2016. aasta, 30. jaanuari ja 7. augusti 2017. aasta ning 22. märtsi ja 31. juuli 2018. aasta kirjaga edastati, ei olnud selle institutsiooni eesistuja allkirjastanud ja seega ei olnud kinnitatud nende ehtsust, nagu nõuab selle institutsiooni 1. detsembri 2009. aasta otsusega 2009/937/EL vastu võetud kodukorra (ELT 2009, L 325, lk 35) artikkel 15.

193    Hageja väidab, et kui nende ehtsust ei ole sel viisil kinnitatud, ei saa olla kindel, et talle edastatud põhjendused vastavad täielikult nõukogu põhjendustele ning et need on ära toodud täies ulatuses ja neid ei ole pärast nende vastuvõtmist muudetud.

194    Selles küsimuses märgib hageja, et talle 26. mai 2016. aasta kirjaga edastatud põhjendused kandsid kõik 24. mai 2016. aasta kuupäeva – mis tähendab, et neid on muudetud, vähemalt nende kuupäeva puudutavas osas, sest need tehti erinevatel ajahetkedel, ilma et oleks võimalik kindlaks teha, kas see muudatus oli ainus muudatus, mis tehti.

195    Kõigepealt tuleb tõdeda, et see väide võib anda täielikult tulemusi ainult osas, milles see käsitleb vaidlustatud akte puudutavaid põhjendusi. Seega ei saa 26. mai 2016. aasta kirjaga edastatud põhjendusi, mis on seotud enne neid akte antud aktidega, arvesse võtta, nii et see võiks anda tulemusi.

196    Sisu kohta tuleb meenutada, et ELTL artikli 297 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud:

„Muudele kui seadusandlikele aktidele, mis on vastu võetud määruste, direktiivide või otsuste vormis, juhul kui viimastes ei ole adressaati märgitud, kirjutab alla need vastu võtnud institutsiooni president või eesistuja.“

197    Lisaks on nõukogu kodukorra artiklis 15 nähtud ette:

„Nõukogu õigusaktide […] teksti allkirjastavad vastuvõtmise ajal ametis olev eesistuja ja peasekretär. Peasekretär võib delegeerida oma allkirjaõiguse peasekretariaadi peadirektoritele.“

198    Euroopa Kohus otsustas 15. juuni 1994. aasta kohtuotsuses komisjon vs. BASF jt (C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punkt 75) – millele hageja viitab – ühe komisjoni otsuse puhul, et selle institutsiooni kodukorras ette nähtud ehtsuse kinnitamist ei saa käsitada lihtsalt formaalsusena, mille eesmärk on tagada selle jäädvustamine, vaid selle eesmärk on tagada õiguskindlus, kinnistades kolleegiumi vastu võetud teksti keeltes, mille versioonid on autentsed.

199    Euroopa Kohtu sõnul võimaldab komisjoni kodukorras ette nähtud ehtsuse kinnitamine vastuvaidlemise korral kontrollida, kas teatavaks tehtud või avaldatud tekstid vastavad täielikult selle institutsiooni vastu võetud tekstile ja seeläbi nende autori tahtele (15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punkt 75).

200    Sellest järeldub Euroopa Kohtu arvates, et ehtsuse kinnitamine, mida komisjoni kodukord nõuab, kujutab endast ELTL artikli 263 tähenduses vorminõuet, mille rikkumine võib anda alust esitada tühistamishagi (15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punkt 76).

201    Need reeglid, mis on kindlaks määratud 15. juuni 1994. aasta kohtuotsuses komisjon vs. BASF jt (C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punktid 75 ja 76) komisjoni aktide puhul, tuleb kanda üle nõukogu aktidele.

202    Nagu ka komisjoni aktide puhul nõuab õiguskindluse põhimõte, et kolmandate isikute käsutuses oleks vahend, mis võimaldab kontrollida, kas avaldatud või teatavaks tehtud nõukogu aktid vastavad vastuvõetud aktidele.

203    See on nii isegi hoolimata sellest, et nõukogu ei moodusta erinevalt komisjonist kolleegiumi. 15. juuni 1994. aasta kohtuotsuses komisjon vs. BASF jt (C‑137/92 P, EU:C:1994:247) tugines Euroopa Kohus aktide ehtsuse kinnitamise kohustuse õigustamiseks eelkõige vajadusele tagada õiguskindlus nii, et vastuvaidlemise korral oleks võimalik kontrollida, kas teatavaks tehtud või avaldatud tekstid vastavad täielikult tekstile, mille institutsioon vastu võttis. Õiguskindlus on aga õiguse üldpõhimõte, mida kohaldatakse kõikide institutsioonide suhtes olenemata nende laadist, eelkõige siis, kui nad annavad – nagu käsitletaval juhul – akte, mis mõjutavad juriidiliste või füüsiliste isikute õiguslikku olukorda.

204    Lisaks kohaldatakse nõukogu aktide suhtes samamoodi nagu komisjoni aktide suhtes – eelkõige ELTL artikli 215 kohaselt – häälteenamusnõudeid, mille puhul peab saama kontrollida, kas neid järgiti.

205    Käsitletaval juhul on teada, et vaidlustatud akte puudutavatel põhjendustel, mis hagejale edastati, ei ole allkirja, vaid need on iseenesest ilma pealdiseta lehele trükitud dokumendid, millel ei ole mingit märget, isegi mitte kuupäeva, mis võimaldaks tuvastada, et tegemist on nõukogu aktidega, ja kindlaks teha kuupäeva, millal need aktid anti.

206    Nõukogu selgitas kostja vastuses, et hagejale edastatud põhjendused olid võetud märkustest, mis saadeti Alaliste Esindajate Komiteele (Coreper) enne, kui nõukogu vaidlustatud aktid vastavalt kohaldatavale menetlusele heaks kiitis. Ta esitas ka lisa B 25, mis sisaldas järgmist:

–        märkus 10272/16, mis edastati Coreperile 17. juunil 2016, millele olid lisatud 2016. aasta juuli akte puudutavad põhjendused;

–        Coreperi 21. ja 22. juuni 2016. aasta koosoleku nr 2591 esialgne päevakord; Coreperi 21. juuni 2016. aasta koosoleku esialgse päevakorra punktis 25 olid I osa punktides 2016. aasta juuli aktide projektid viitega märkusele 10272/16 ja muudele dokumentidele;

–        nõukogu 12. juuli 2016. aasta 3480. istungi päevakord, mis puudutab A osa punkte; selle päevakorra punktis 21 oli mainitud 2016. aasta juuli aktide projekte viitega märkusele 10272/16, Coreperi päevakorras nimetatud dokumentidele ja muudele dokumentidele.

207    Üldkohus palus 29. juunil 2018 menetlust korraldava meetmena nõukogul talle edastada vaidlustatud aktid, mis allkirjastati vastavalt ELTL artikli 297 lõike 2 esimesele lõigule ja tema kodukorra artiklile 15.

208    Nõukogu edastas 20. juulil 2018 Üldkohtule vaidlustatud aktid, mis olid varustatud kuupäevaga ning mille oli allkirjastanud selle eesistuja ja peasekretär, kuid nendes aktides ei olnud siiski nende vastuvõtmist õigustavaid põhjendusi.

209    Lõpuks tunnistas nõukogu kohtuistungil, et vaidlustatud akte puudutavaid põhjendusi tema eesistuja ja peasekretär ei allkirjastanud.

210    Seega ilmneb, et vaidlustatud aktide andmisel eirati olulist vorminõuet ja seepärast tuleb need tühistada.

211    Nõukogu vaidleb sellele analüüsile vastu.

212    Esiteks märgib nõukogu, et aktid allkirjastati, nagu kodukord ette näeb, ning et allkiri puudub ainult põhjendustel. Et aktide puhul järgiti vorminõuet, ei tohiks neid tühistada.

213    Selle kohta tuleb märkida, et nõukogu argumendiga lahutatakse aktid ja nende põhjendused üksteisest, mida ei saa aktsepteerida.

214    ELTL artikli 296 kohaselt peavad nõukogu aktid olema põhjendatud, sest see säte nõuab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, et asjaomane institutsioon esitaks aktide vastuvõtmise põhjused selleks, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetme võtmine oli õigustatud, ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

215    Akti sätteid on võimalik mõista ja nende ulatust hinnata ainult nende põhjenduste põhjal. Et sätted ja põhjendused moodustavad lahutamatu terviku (15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punkt 67, ning 18. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Confédération Nationale du Crédit Mutuel vs. komisjon, T‑93/02, EU:T:2005:11, punkt 124), peab institutsioon korraga vastu võtma mõlemad.

216    Nende kaalutluste põhjal ei tohi akti põhjenduste ja sätete vahel teha mingit vahet nende õigusnormide kohaldamisel, mille kohaselt tuleb akti ehtsust kinnitada. Kui akt ja selle põhjendused on eraldi dokumentides – nagu käsitletaval juhul –, tuleb kinnitada mõlema ehtsust, nagu on nendes õigusnormides nõutud, ning allkiri ühel ei tekita ümberlükatavat või ümberlükkamatut eeldust, et ka teise ehtsust on kinnitatud.

217    Teiseks väidab nõukogu, et käesoleva kohtuasja faktilised asjaolud erinevad faktilistest asjaoludest kohtuasjas, milles tehti 15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt (C‑137/92 P, EU:C:1994:247), sest käesolevas kohtuasjas võttis asjaomane institutsioon vastu vaidlustatud aktid ja neid puudutavad põhjendused tervikuna.

218    Selles küsimuses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt kujutab ainuüksi asjaolu, et akti ehtsust ei ole kinnitatud, vorminõude rikkumist, ilma et oleks vaja tõendada ka seda, et akti puhul on tehtud viga või et ehtsuse kinnitamata jätmine põhjustas kahju isikule, kes sellele asjaolule tugineb (6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 42, ja 6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Solvay, C‑287/95 P ja C‑288/95 P, EU:C:2000:189, punkt 46).

219    Et käsitletaval juhul ei kinnitatud põhjenduste ehtsust, siis ei järgitud ühte vorminõuet ja selle järgimata jätmine peab viima vaidlustatud aktide tühistamiseni, ilma et oleks vaja välja selgitada, kas hagejale esitatud dokumendid vastavad täielikult dokumentidele, mille nõukogu vastu võttis.

220    Kolmandaks väidab nõukogu, et kohtupraktika kohustab teda eraldama ühise seisukoha 2001/931 raames põhjendusi aktidest endist. Mis puudutab nõukogu võetavaid piiravaid meetmeid, siis praegune olukord – kus aktid on allkirjastatud, kuid põhjendused mitte – tuleneb seega kohtupraktikast endast ning järelikult ei saa seda talle ette heita ning akte ei saa niisiis tühistada.

221    Selles küsimuses tuleb märkida, et ELTL artikli 296 teise lõigu järgi peavad kõik aktid olema põhjendatud ning et nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 215, moodustavad otsuse sätted ja põhjendused ühe lahutamatu terviku.

222    Arvestades, et asjaomastele isikutele ja üksustele tehtavate etteheidete üksikasjalik avaldamine võib tõesti põrkuda ülekaalukate üldiste huvidega seotud kaalutlustele ja kahjustada nende õiguspäraseid huve, on nõustutud, et piisab vahendite külmutamise meetmete sätete ja üldist laadi põhjenduste avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, samas kui on selge, et selle otsuse spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused tuleb formaalselt esitada ja puudutatud isikutele teatavaks teha muude kohaste vahendite kaudu (vt selle kohta 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 147).

223    Seda aktsepteeritakse siiski ainult osas, mis puudutab aktide avaldamist, mitte neid akte ennast ja seega nõukogu kodukorra artiklis 15 sätestatud kohustust need allkirjastada.

224    Neljandaks väidab nõukogu, et tema toimimises kasutatav menetlus võimaldab käsitletaval juhul kontrollida seda, kas hageja advokaadile saadetud põhjendused vastavad põhjendustele, mille ta vastu võttis, ka muul viisil kui allkirja abil.

225    Nõukogu leiab, et ta tõendas seda, kui kirjeldas 5. oktoobril 2018 vastuseks Üldkohtu küsimustele menetlust, mida nõukogus 2016. aasta juuli aktide andmisel järgiti, ning edastas hulga neid akte puudutavaid dokumente, millest ta järeldas, et hagejale edastatud põhjendused vastavad põhjendustele, mille tema heaks kiitis.

226    Sellest argumendist tuleneb, et nõukogu arvates võivad institutsioonid luua alternatiivi allkirjastamisele, kui nad arvavad, et sellest võib olla kasu ja see on vajalik.

227    Niisuguse argumendiga ei saa nõustuda.

228    Kui aluslepingu ja institutsiooni kodukorra kohaselt peab see institutsioon tegema teatavas olukorras teatava toimingu, ei saa ta seda nõuet asendada praktikatega, mida ei ole tema suhtes kehtestatud nõuetes ette nähtud. Et institutsioonid teenivad õigusliitu, ei tohi ükski neist jätta tema suhtes kehtestatud nõudeid järgimata.

229    Igal juhul ei ole nõukogu tõendanud, et kolmandal isikul on võimalik veenduda, et talle edastatud põhjendused vastavad põhjendustele, mille tema vastu võttis.

230    Eelneva põhjal tuleb kolmanda ja kaheksanda väitega nõustuda ning vaidlustatud aktid hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida neljandat, viiendat ja seitsmendat väidet ning kuuenda väite osi, mis ei puuduta arvestatavaid ja usaldusväärseid tõendeid või vihjeid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

 Kohtukulud

231    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

232    Et nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud, nagu viimane on nõudnud.

233    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud.

234    Komisjon kannab oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada Gama’a al-Islamiyya’d (mis on tuntud ka nime Al Gama’a al-Islamiyya all) (islamirühmitus – GI) puudutavas osas nõukogu 12. juuli 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/1136, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2015/2430, ning nõukogu 12. juuli 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/1127, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/2425, nõukogu 27. jaanuari 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/154, millega ajakohastatakse nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2016/1136, ning nõukogu 27. jaanuari 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/150, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2016/1127, nõukogu 4. augusti 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/1426, millega ajakohastatakse selliste isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2017/154, ning nõukogu 4. augusti 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1420, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2017/150, nõukogu 21. märtsi 2018. aasta otsus (ÜVJP) 2018/475, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2017/1426, ning nõukogu 21. märtsi 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/468, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2017/1420, nõukogu 30. juuli 2018. aasta otsus (ÜVJP) 2018/1084, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2018/475, ning nõukogu 30. juuli 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/1071, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2018/468.

2.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Al-Gama’a al – Islamiyya Egypti kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Pelikánová Nihoul Svenningsen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.