Language of document : ECLI:EU:C:2019:323

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 11. aprillil 2019(1)

Liidetud kohtuasjad C663/17 P, C665/17 P ja C669/17 P

Euroopa Keskpank

versus

Trasta Komercbanka AS,

Ivan Fursin jt (C663/17 P)

ja

Euroopa Komisjon

versus

Trasta Komercbanka AS,

Ivan Fursin jt (C665/17 P)

ja

Trasta Komercbanka AS,

Ivan Fursin jt

versus

Euroopa Keskpank (C669/17 P)

Apellatsioonkaebus – Tühistamishagi – Vastuvõetamatuse vastuväide – Määrus nr 1024/2013 – Krediidiasutuste järelevalve – Euroopa Keskpanga otsus krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta – Asjaomase krediidiasutuse automaatne likvideerimine liikmesriigi õiguse alusel – Likvideerimisel olevat krediidiasutust esindava endise juhatuse õigus esitada hagi – Aktsionäride õigus esitada hagi






I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kolmes apellatsioonimenetluses, mis puudutavad selliste hagide vastuvõetavust, mille on Läti pank ja selle aktsionärid esitanud Euroopa Keskpanga (edaspidi „EKP“) otsuse peale, millega tunnistati kehtetuks asjaomase panga litsents (edaspidi „tegevusluba“)(2), tekivad krediidiasutuste järelevalvet reguleerivate õigusnormidega seoses liidu õiguskaitsesüsteemi põhimõttelise tähtsusega küsimused.

2.        Läti õigus näeb ette, et panga tegevusloa kehtetuks tunnistamine toob vahetult kaasa asjaomase panga likvideerimise, mida ei saa vaidlustada. Sellest tulenevalt jättis Üldkohus hagi, mille oli Trasta Komercbanka (edaspidi „TKB“) esitanud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale, EKP asjaomase vastuväite alusel vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Üldkohus leidis, et liikmesriigi õiguse kohaselt puudus hagi esitanud juhatusel likvideerimise tulemusel õigus panka esindada ja kohtumenetluses osalemiseks advokaatidele volitusi anda. Sellises olukorras tegi Üldkohus otsuse, et erandkorras on vastuvõetav hagi, mille esitasid tegevusloa kehtetuks tunnistamise peale panga huvide kaitseks panga aktsionärid.

3.        Üldkohtu otsuse selle osa peale esitavad apellatsioonkaebuse EKP ja komisjon, seades kahtluse alla ka aktsionäride kaebeõiguse. Selles väljendub käesolevate menetluste aluseks olev põhimõttelise tähtsusega õiguskaitseprobleem: Nimelt kas lõpuks peaksid tõesti olema kõik võimalused pöörduda Euroopa Kohtu poole välistatud? Kas arvestades liidu kohustust tagada tõhus õiguskaitse huve kahjustavate liidu õigusaktide vastu, võib olla lubatav, et liikmesriigi õiguse kohaselt on panga tegevusloa kehtetuks tunnistamise tagajärjed pöördumatud ega allu liidu kohtute tõhusale kontrollile?

4.        Käesolevas olukorras, kus liidu õigusakt toob vahetult kaasa selle õigusakti adressaadiks oleva juriidilise isiku likvideerimise, omandab erilise tähtsuse küsimus, kes võib esindada seda juriidilist isikut liidu kohtute menetluses, mille ese on likvideerimise vaidlustamine.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

5.        Määruse nr 1024/2013(3) artikkel 14 sätestab:

„1. Taotlus osaleva liikmesriigi krediidiasutuse tegevusloa saamiseks esitatakse selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus krediidiasutus asutatakse, asjakohase siseriikliku õiguse kohaselt.

[…]

5. Kui lõikest 6 ei tulene teisiti, võib EKP asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel tegevusloa kehtetuks tunnistada omal algatusel pärast sellise osaleva liikmesriigi riikliku pädeva asutusega konsulteerimist, kus krediidiasutus on asutatud, või sellise liikmesriigi riikliku pädeva asutuse ettepaneku alusel. Eelkõige tagatakse kõnealuste konsultatsioonidega, et EKP jätab enne kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist riiklikele asutustele piisavalt aega vajalike parandusmeetmete, sealhulgas võimalike solveerimismeetmete üle otsustamiseks, ning võtab neid meetmeid arvesse.

Kui lõike 1 kohaselt tegevusloa andmiseks ettepaneku teinud riiklik pädev asutus leiab, et asjakohase siseriikliku õiguse kohaselt tuleb tegevusluba kehtetuks tunnistada, teeb ta EKP‑le vastava ettepaneku. Sellisel juhul teeb EKP otsuse ettepandud kehtetuks tunnistamise kohta, võttes täielikult arvesse riikliku pädeva asutuse esitatud kehtetuks tunnistamise põhjendust.

[…]“.

B.      Läti õigus

1.      Läti krediidiasutuste seadus (kredītiestāžu likums)

6.        Läti krediidiasutuste seaduse(4) artikkel 129 näeb ette:

„(1)      Kui finanšu un kapitāla tirgus komisija [finants- ja kapitaliturukomisjon, Läti] tunnistab krediidiasutusele antud litsentsi (tegevusluba) käesoleva seaduse artikli 27 lõike 1 punktide 1, 2, 3, 4 ja 8 alusel kehtetuks, nimetab finanšu un kapitāla tirgus komisija usaldusisiku ja esitab kohtule krediidiasutuse likvideerimise ning likvideerija määramise taotluse ning nimetab ühtlasi likvideerija kandidaadi.

(2)      Pärast litsentsi kehtetuks tunnistamist ei ole krediidiasutuse aktsionäride üldkoosolekul enam õigust teha vabatahtliku likvideerimise otsust ega nimetada likvideerijat.

[…]“.

7.        Läti krediidiasutuste seaduse artikli 133 lõige 4 sätestab:

„Käesoleva seaduse XI peatüki sätted, välja arvatud artiklid 160 ja 166, ning pankrotihaldurile käesoleva seaduse artiklite 172 ja 1721 alusel üle antud õigused, kohustused ja volitused kehtivad kohtu määratud likvideerija suhtes.“

8.        Viidatud seaduse artikli 161 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui krediidiasutus on tunnistatud maksejõuetuks, võtab pankrotihaldur üle kõik kohustused, õigused ja volitused, mis olid krediidiasutuse seadus- ning põhikirjajärgselt ette nähtud organitel ja nende organite juhtidel.“

2.      Läti tsiviilkohtumenetluse seadustik (civilprocesa likums)

9.        Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku(5) artikli 5 lõige 3 sätestab:

„Kui asjaomane õigusküsimus on reguleeritud Euroopa Liidu õigusnormidega, mis on Lätis vahetult kohaldatavad, siis kehtib Läti õigus niivõrd, kuivõrd see on Euroopa Liidu õigusnormide kohaselt lubatav.“

10.      Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 371 reguleerib likvideerimistaotluse sisu, mille peab finanšu un kapitāla tirgus komisija [finants- ja kapitaliturukomisjon, Läti] esitama Läti krediidiasutuste seaduse artiklis 129 nimetatud juhtudel. Viidatud artikli lõige 2 näeb ette:

„Likvideerimistaotlusele lisatakse finanšu un kapitāla tirgus komisija [finants- ja kapitaliturukomisjon] otsus krediidiasutusele antud litsentsi kehtetuks tunnistamise kohta ning krediidiasutuse litsentsi kehtetuks tunnistamise aluseks olnud asjaolusid tõendavad dokumendid.“

11.      Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 377 lõige 2 sätestab:

„Krediidiasutuse likvideerimise otsuse tegemise korral nimetab kohus krediidiasutuse likvideerija. Kohus määrab krediidiasutuse likvideerijaks finanšu un kapitāla tirgus komisija [finants- ja kapitaliturukomisjon] pakutud isiku.“

12.      Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 387 näeb lisaks ette:

„[…]

(2)      Kohus saab pankrotihalduri või likvideerija finanšu un kapitāla tirgus komisija (finants- ja kapitaliturukomisjon, Läti) taotluse alusel tagasi kutsuda. Taotlusele lisatakse finanšu un kapitāla tirgus komisija [finants- ja kapitaliturukomisjon] otsus, milles on avaldatud pankrotihalduri või likvideerija suhtes umbusaldust, kuna:

1.      pankrotihaldur või likvideerija ei vasta krediidiasutuste seaduse artikli 131 lõike 1 või artikli 1311 lõike 1 sätetele või on tuvastatud artiklis 132 või artiklis 1321 nimetatud asjaolu esinemine;

2.      pankrotihaldur või likvideerija on ebapädev;

3.      pankrotihaldur või likvideerija kuritarvitab oma õigusi.

(3)      Kohus võib pankrotihalduri või likvideerija tagasikutsumise küsimust võlausaldaja või võlausaldajate rühma taotluse alusel või omal algatusel kontrollida, kui tema käsutuses on tõendid selle kohta, et pankrotihaldur või likvideerija on oma tegevuse käigus rikkunud krediidiasutuste seaduse ja/või teiste õigusaktide sätteid või kohtuotsuseid, et pankrotihaldur või likvideerija ei vasta krediidiasutuste seaduse artikli 131 lõike 1 või artikli 1311 lõike 1 sätetele, või kui on tuvastatud artiklis 132 või artiklis 1321 nimetatud asjaolu esinemine või kui pankrotihaldur või likvideerija on oma õigusi kuritarvitanud.“

3.      Läti äriseadustik (komerclikums)

13.      Läti äriseadustiku(6) artikkel 322 ametliku pealkirjaga „Likvideerija õigused ja kohustused“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)      Likvideerijal on kõik juhatuse ja järelevalvenõukogu õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise eesmärgiga.

(2)      Likvideerija nõuab sisse nõuded, sealhulgas põhikapitali tegemata jäänud sissemaksetest tulenevad nõuded, võõrandab äriühingu vara ja rahuldab võlausaldajate nõuded.

(3)      Likvideerija võib teha üksnes tehinguid, mis on vajalikud äriühingu likvideerimiseks.

[…]“.

III. Kohtuasja taust ja menetlus Üldkohtus

14.      Kohtuasjas C‑669/17 P on apellatsioonkaebuse esitaja 1 Läti krediidiasutus TKB. Apellatsioonkaebuse esitajad 2–7 selles kohtuasjas on TKB aktsionärid (edaspidi „aktsionärid“). TKB osutas alates 1991. aasta septembrist finantsteenuseid tegevusloa alusel, mille oli sellel eesmärgil väljastanud finanšu un kapitāla tirgus komisija (Läti finants- ja kapitaliturukomisjon, edaspidi „FKMK“).

15.      FKMK tegi 5. veebruaril 2016 määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõike 5 alusel EKP‑le ettepaneku tunnistada TKB tegevusluba kehtetuks.

16.      Olles koos FKMK‑ga kontrollinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimusi, tegi EKP 3. märtsil 2016 otsuse ECB/SSM/2016 – 529900WIP0INFDAWTJ81/1 WOANCA-2016-0005, millega ta tunnistas TKB tegevusloa kehtetuks. Ühtlasi jättis ta rahuldamata TKB taotluse lükata otsuse täitmine ühe kuu võrra edasi.

17.      Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonnakohus, Läti) algatas 14. märtsil 2016 FKMK taotluse alusel TKB vara likvideerimise menetluse ning määras FKMK pakutud likvideerija. Enne menetluse algatamise otsuse tegemist palus TKB säilitada juhatuse esindusõigus, et viimane saaks esitada EKP vaidlustusnõukogule vaide ja Üldkohtule tühistamishagi. Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonnakohus) jättis nimetatud nõuded rahuldamata. Asjaomast otsust ei saa edasi kaevata.

18.      Likvideerimismenetluse algatamisest ja likvideerija määramisest teatati 17. märtsil 2016 Läti Vabariigi ametlikus teatajas. Samal kuupäeval tühistati likvideerija otsusega kõik TKB poolt varem antud volitused. Tühistamise teadaande avaldas notar 21. märtsi 2016. aasta ametlikus teatajas.

19.      TKB, keda esindasid advokaadid, kellele oli endine juhatus andnud volitused enne 17. märtsi 2016, esitas 3. aprillil 2016 tegevusloa kehtetuks tunnistamise peale vaide EKP vaidlustusnõukogule. 30. mai 2016. aasta otsuses leidis vaidlustusnõukogu, et TKB vormilised ja sisulised väited on põhjendamatud ning et EKP otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta on tervikuna piisavalt põhjendatud ja proportsionaalne. Vaidlustusnõukogu kohustas EKP‑d täpsustama siiski otsuse teatavaid punkte. Selle tulemusel tegi EKP 11. juulil 2016 TKB tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta uue otsuse(7), millega asendati 3. märtsi 2016. aasta otsus.

20.      13. mail 2016 esitasid ühelt poolt TKB ja teiselt poolt aktsionärid Üldkohtule hagi, millega palusid tühistada EKP otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta. Seejuures esindasid TKB‑d taas advokaadid, keda oli volitanud panga endine juhatus enne 17. märtsi 2016.

21.      EKP esitas seepeale 29. septembril 2016 Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite, ja seda nii TKB hagi kui ka aktsionäride hagi suhtes.

22.      12. septembri 2017. aasta määruses (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“)(8) rahuldas Üldkohus EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväite osaliselt. Üldkohus nõustus EKP argumentidega, mille kohaselt endise juhatuse volitatud advokaatidel kehtivad volitused puudusid, kuna neid oli volitanud isik, kellel esindamisõigust enam ei olnud. Praegu esindusõiguslikul isikul, nimelt likvideerijal oli aga võimalik asjaomased volitused Üldkohtu menetluses osalemist puudutavas osas tühistada. Seepärast on TKB hagi asjas otsuse tegemise vajadus ära langenud.

23.      Aktsionäride hagi puudutavas osas lükkas Üldkohus aga EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväite tagasi: Üldkohus leidis nimelt, et käesolevas olukorras on aktsionäridel erandkorras olemas põhjendatud huvi tegevusloa kehtetuks tunnistamine TKB huvide kaitseks vaidlustada. Seda seetõttu, et aktsionäridel ei ole käesolevas olukorras mingit võimalust avaldada mõju äriseadustiku alusel. Lisaks leidis Üldkohus, et käesoleval juhul on aktsionärid tegevusloa kehtetuks tunnistamisest isiklikult ja otseselt puudutatud.

24.      Üldkohtu määruse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii TKB ja aktsionärid kui ka EKP ja komisjon.

IV.    Menetluse Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

25.      Kohtuasjas C‑663/17 P 24. novembril 2017 esitatud apellatsioonkaebusega palub EKP

–        tühistada vaidlustatud kohtumäärus osas, milles selles on sedastatud, et esimese astme kohtus hagi esitanud isikutel – välja arvatud TKB – on olemas põhjendatud huvi ja õigus esitada vaidlusaluse otsuse tühistamise hagi (vaidlustatud kohtumääruse punkt 2);

–        teha lõplik sisuline otsus ja jätta [aktsionäride] hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata; ja

–        mõista kohtukulud välja [aktsionäridelt].

26.      Kohtuasjas C‑665/17 P 27. novembril 2017 esitatud apellatsioonkaebusega palub komisjon

–        tühistada vaidlustatud kohtumäärus osas, milles selles lükati tagasi aktsionäride hagi vastuvõetamatust käsitlev vastuväide;

–        jätta [aktsionäride] hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata; ja

–        mõista kohtukulud välja [aktsionäridelt].

27.      Kohtuasjas C‑669/17 P 25. novembril 2017 esitatud apellatsioonkaebusega paluvad TKB ja aktsionärid

–        tühistada vaidlustatud kohtumääruse punkt 1, st Üldkohtu sedastus, et TKB tühistamishagi asjas on otsuse tegemise vajadus ära langenud;

–        tuvastada, et vajadus TKB hagi asjas otsuse tegemiseks ei ole ära langenud;

–        tuvastada, et TKB hagi on vastuvõetav;

–        saata kohtuasi tühistamishagi asjas otsuse tegemiseks Üldkohtule tagasi ja

–        mõista kohtukulud, sealhulgas apellatsioonimenetluse kulud välja Euroopa Keskpangalt (EKP).

28.      Kohtuasjades C‑663/17 P ja C‑665/17 P esitatud vastusega apellatsioonkaebusele paluvad TKB ja aktsionärid

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        tunnistada [aktsionäride] tühistamishagi vastuvõetavaks ja tuvastada, et vajadus hagi asjas otsuse tegemiseks ei ole ära langenud ja

–        mõista kohtukulud välja EKP‑lt või komisjonilt.

29.      Kohtuasjas C‑669/17 P esitatud vastuses apellatsioonkaebusele palub EKP

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja [TKB‑lt ja aktsionäridelt].

30.      Euroopa Kohtu presidendi 13. märtsi 2018. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

31.      Pooled esitasid apellatsioonkaebuse kohta kirjalikud seisukohad ja osalesid 11. veebruari 2019. aasta kohtuistungil.

V.      Õiguslik hinnang

32.      Üldkohus nõustus EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega vaid osaliselt, nimelt TKB hagi osas. Seepärast esitavad Üldkohtu määruse peale apellatsioonkaebuse mõlemad pooled, kusjuures komisjon toetab oma apellatsioonkaebusega EKP nõudeid.

33.      Kohtuasjas C‑669/17 P esitatud apellatsioonkaebusega vaidlustavad TKB ja aktsionärid kõigepealt vaidlustatud kohtumääruse punkti 1, milles Üldkohus sedastab, et TKB hagi asjas on otsuse tegemise vajadus ära langenud (selle kohta allpool jaotis A).

34.      EKP apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑663/17 P ja komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑665/17 P puudutavad vaidlustatud kohtumääruse punkti 2, millega Üldkohus lükkas EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväite tagasi aktsionäride hagi osas. Mõlemad apellatsioonkaebuse esitajad vaidlevad oma apellatsioonkaebuste põhjenduses vastu nii põhjendatud huvi kui ka aktsionäride isiklikku ja otsest puutumust käsitlevatele Üldkohtu märkustele. Seepärast saab nende apellatsioonkaebuste põhjendatust hinnata üheskoos (selle kohta allpool jaotis B).

A.      Apellatsioonkaebus kohtuasjas C669/17 P

35.      Kohtuasjas C‑669/17 P esitatud apellatsioonkaebusega vaidlustavad TKB ja aktsionärid kõigepealt vaidlustatud kohtumääruse punkti 1, milles Üldkohus sedastab, et TKB hagi asjas on otsuse tegemise vajadus ära langenud. Üldkohtu hinnangul on otsuse tegemise vajadus ära langenud seetõttu, et likvideerija tühistas 17. märtsil 2016 kõik TKB või selle endise juhatuse antud volitused, millest tulenevalt puuduvad apellatsioonkaebuse esitaja esindajal kehtivad volitused TKB esindamiseks Üldkohtus.

36.      Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad TKB ja aktsionärid sisuliselt(9) kaks väidet, nimelt väidavad nad esiteks, et rikutud on tõhusa õiguskaitse põhimõtet, ja teiseks – teise võimalusena –, et advokaatide volituste tühistamise otsus ei ole kehtiv.

1.      Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

37.      Apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu niivõrd, kuivõrd selle on esitanud aktsionärid ja sellega vaidlustatakse üksnes vaidlustatud kohtumääruse punkt 1. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu kohaselt võib apellatsioonkaebuse nimelt esitada vaid see pool, kelle nõuded on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud. Üldkohus aga rahuldas aktsionäride nõuded osas, mis puudutavad nende hagi vastuvõetavust.

38.      TKB esitatud apellatsioonkaebuse vastuvõetavus sõltub aga just nende väidete põhjendatusest, millele TKB apellatsioonkaebus tugineb. Seepärast tuleb põhjendatust ja vastuvõetavust hinnata koos.

2.      Apellatsioonkaebuse esimene väide, mis puudutab tõhusa õiguskaitse põhimõtte rikkumist

39.      Apellatsioonkaebuse esimese väitega märgib TKB sisuliselt, et tõhusa õiguskaitse tagamise kohustusega on vastuolus eeldada, et likvideerimise tagajärjel on likvideerijal ainuesindusõigus kõikides tegevusloa kehtetuks tunnistamisega seotud küsimustes ja sellega kaasnevalt ka õigus tühistada juhatuse volitatud advokaatide volitused. Nimelt jäetaks TKB seeläbi õiguslikult või vähemasti tegelikult õiguskaitsest tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise asjas täielikult ilma.

40.      Üldkohus lükkas selle vastuväite vaidlustatud kohtumääruse punktides 36–38 tagasi. Põhjenduseks märkis ta, et TKB‑l kui juriidilisel isikul on endiselt hagi esitamise õigus ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, kusjuures TKB nimel peab tühistamishagi esitama likvideerija. Likvideerimise ja likvideerija määramise tagajärjel ei ole TKB endisel juhatusel nimelt enam kehtivat esindusõigust ja seetõttu ei saa ta volitada ka advokaate, kes teda menetluses esindaksid. Sellise otsuse peab nüüd tegema likvideerija, kes võib järelikult tühistada ka TKB nimel tühistamishagi esitanud advokaatide volitused.

41.      Seega tuleb kontrollida, kas Üldkohus tegi vaidlustatud kohtumääruse punktis 36 õigustatult otsuse, et panga õiguskaitsealast eesmärki, nimelt tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamist on võimalik tõhusalt saavutada viitamisega likvideerija isikule. TKB kahtleb selles kahel põhjusel.

42.      Esiteks eeldas Üldkohus alusetult, et likvideerija mandaat hõlmab õiguslikku volitust tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus vaidlustada. Apellatsioonkaebuse esitaja heidab Üldkohtule põhimõtteliselt ette asjaolude moonutamist (apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa, selle kohta allpool jaotis b).

43.      Teiseks on õiguslikult väär pidada likvideerija kaudu tagatud õiguskaitsevõimalust tõhusaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 tähenduses. Esiteks teeb likvideerija määramise otsuse FKMK, kelle ettepanekul tunnistas EKP apellatsioonkaebuse esitaja tegevusloa kehtetuks. Seepärast ei saa likvideerija TKB huve nende institutsioonide ees tõhusalt esindada. Teiseks oli tegevusloa kehtetuks tunnistamise protsessi algusest peale sisuliselt kaasatud vaid juhatus, mistõttu ei saa likvideerija menetlusstaadiumis juhatust asendada. Kolmandaks rikuks likvideerija oma kohustusi, kui ta püüaks saavutada tegevusloa kehtetuks tunnistamise tühistamist ja seega selle äriühingu majandustegevuse taasalustamist, mille vara peab ta parasjagu likvideerima (apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa, selle kohta allpool jaotis c).

44.      Eelküsimusena tuleb siiski esmalt selgitada, kas likvideerija volitusi ja likvideerimisel oleva krediidiasutuse esindamist reguleerivaid liikmesriigi õiguse sätteid rikkudes on liidu õiguse alusel üldse võimalik põhjendada endise juhatuse esindusõiguse säilitamist tühistamishagi esitamise eesmärgil (selle kohta allpool jaotis a).

a)      Liidu õiguse ja liikmesriigi õiguse koosmõju juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse hindamisel

45.      Küsimus, kas juriidiline isik võib ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt esitada liidu õigusakti vastu tühistamishagi, on oma olemuselt üksnes liidu õigust puudutav küsimus.(10) Kuna aga juriidiline isik ei saa ise menetlustoiminguid teha, on tema võimalus saada liidu kohtutes õiguskaitset vahetult seotud esindusõigusliku isiku määramise küsimusega. Seega on ka see küsimus oma olemuselt liidu õiguse küsimus.

46.      Kuna liidu tasandil puuduvad juriidiliste isikute esindamist reguleerivad asjaomased sätted, kohaldatakse esindusõigusega isiku määramiseks põhimõtteliselt liikmesriigi õigust.(11) Ühtlasi rõhutab Euroopa Kohus siiski, et kuigi teatavate menetlustingimuste suhtes võidakse kohaldada liikmesriigi õiguse sätteid, ei või liikmesriigi õigusaktid õigust tõhusale kohtulikule kaitsele kahjustada.(12)

47.      Käesolevas asjas oli Üldkohus seevastu seisukohal, et Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonnakohus) jõustunud otsus takistab pangal, keda esindab selle endine juhatus, igal juhul esitamast tühistamishagi. Kõnealuse kohtuotsusega keelati nimelt TKB endisel juhatusel hoolimata advokaatide teistsugusest nõudest esitada TKB nimel EKP otsuse tühistamise hagi. Vaidlustatud kohtumääruse punktis 35 märkis Üldkohus, et kõnealune kohtuotsus on siduv, ja seda ka huvide konflikti esinemise korral ja koguni juhul, kui likvideerijal puudub õigus esitada apellatsioonkaebuse esitaja nimel tühistamishagi.

48.      Kui see eeldus peaks paika, sõltuks liidu õigusaktiks oleva EKP otsuse tegeliku kohtuliku kontrollimise võimalus lõppkokkuvõttes siiski liikmesriigi õigusest. Liikmesriigi õigus võiks selle koguni täielikult välistada, seda näiteks juhul, kui likvideerijal ei ole asjaomaste liikmesriigi õigusnormide alusel üldse õigust tühistamishagi esitada. Lõpliku otsuse tegemisel selle kohta, kas liidu õigusakti saab konkreetsel juhul (tõhusalt) kontrollida, ei saa siiski olla määrav liikmesriigi õigus.

49.      Seda arusaama näitlikustavad Euroopa Kohtu mitmesugused otsused.

50.      Näiteks otsuses Groupement des Agences de voyages pidas Euroopa Kohus vastuvõetavaks tühistamishagi, mille oli esitanud asutamisel olev äriühing, kellel liikmesriigi õiguse kohaselt iseseisev õigusvõime puudus, ja seda olenemata sellest, et väljakujunenud ja vaidlustamata kohtupraktika kohaselt saab liidu õigusnormide puudumise tõttu olla selles valdkonnas põhimõtteliselt määravaks vaid liikmesriigi äriõigus.(13) Tõhusa õiguskaitse aspektist oli siiski otsustav, et liidu õigusakti adressaadiks olev ühendus peab saama selle akti peale ka hagi esitada.(14)

51.      Samamoodi otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas PKK, et olenemata lõpetamisest ja iseseisva õigusvõime kaotamisest on organisatsioonil endiselt hagi esitamise õigus ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, kui vastasel korral ei ole enam võimalik tagada tõhusat kohtulikku kaitset.(15) Tühistatud kohtumääruses märkis Üldkohus veel, et selline organisatsioon ei saa iseseisva õigusvõime puudumise tõttu volitada esindajat.(16) Seejuures leidis Üldkohus, et ta ei saa jätta seda asjaolu arvesse võtmata, olgugi et ta oli õiguskaitseprobleemist aru saanud.(17)

52.      On tõsi, et kõnealused kohtuotsused puudutasid juriidilise isiku iseseisva õigusvõime säilimist liidu kohtutes hagi esitamise eesmärgil, mitte aga selle isiku nimel tegutseva isiku esindusõiguse säilimist. Kohtuotsused põhinevad siiski arusaamal, et olukordades, kus liikmesriigi õiguse kohaldamine viiks selleni, et tõhusat kohtulikku kaitset ei ole võimalik tagada, ei puudu liidu kohtutel tegutsemisruum.(18) Pigem on liidu kohtud ka sellistes olukordades kohustatud tagama tõhusa õiguskaitse.

53.      Sellega ei ole vastuolus ka see, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on õiguskaitset vajaval isikul teistsuguses olukorras lõpuks õigus vaid kahjuhüvitisele, kui liikmesriigi õiguse kohaselt on tõhusa õiguskaitse võimalus tal välistatud. Kohtuasjad, mida kohtuistungil sellega seoses arutati, ei puudutanud kordagi hagisid, mille oli ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses esitanud isik temale adresseeritud liidu õigusakti peale, vaid puudutasid hagisid, mille olid liidu üldiste õigusaktide peale, mis tuli üle võtta või millega seoses võeti vastu liikmesriigi rakendusaktid, esitanud isikud, kes ei olnud asjaomase õigusakti adressaadid.(19) Kui liikmesriigi õigus ei näe sellistel juhtudel ette (tõhusat) õiguskaitset, ei saa „selle asemel“ esitada asjaomase liidu õigusakti peale vahetult tühistamishagi, mida ELTL artikli 263 neljanda lõigu ülesehituses ei ole ette nähtud.

54.      Käesoleval juhul esitas oma huve kahjustava liidu õigusakti – EKP otsuse – peale hagi otsuse adressaat TKB ja selline hagi on ELTL artikli 263 neljanda lõigu ülesehituses ette nähtud ning eelkõige ei saa seda asendada kahjuhüvitise nõudega. Käesolevas asjas ei ole pealegi ka teoreetilist võimalust lasta EKP otsust tegevusloa tühistamise kohta kontrollida liikmesriigi kohtutel.(20)

55.      Käesolevat olukorda ei oleks saanud ära hoida ka esialgse õiguskaitse taotlus. Nimelt peavad selle esitamiseks nagu ka ELTL artikli 263 kohase hagi esitamiseks olema ajal, mil Euroopa Kohus teeb otsuse, täidetud vastuvõetavuse nõuded. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise tagajärjel määrati aga juba 11 päeva pärast EKP otsuse tegemist likvideerija, millest tulenevalt oleksid advokaatide volitused olnud Euroopa Kohtu esialgse õiguskaitse otsuse tegemise ajal samuti juba tühistatud. Pealegi on Euroopa Kohtul ELTL artikli 278 alusel küll võimalik peatada vaidlusaluse õigusakti kohaldamine, käesoleval juhul seega tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse täitmine, kuid ta ei saa peatada liikmesriigi õiguse alusel toimuvat likvideerimist.

56.      Järeldust, mille kohaselt ei saa käesolevas asjas olla TKB esindamise õigusega isiku määramisel oluline liikmesriigi õigus, kinnitab pealegi võrdlus paralleelsete menetlustega: Üldkohtu sarnases menetluses jättis näiteks Malta likvideerimiskohus asjaomase panga likvideerimismenetluse algatamise otsusega sõnaselgelt jõusse panga juhatuse esindusõiguse selleks, et viimane saaks esitada Üldkohtule pangalitsentsi kehtetuks tunnistamise otsuse peale tühistamishagi.(21) Samuti leidub Lätis kohtuasju, milles on asutud seisukohale, et juhatusel on endiselt esindusõigus osaleda menetluses, mille ese on tegevusloa kehtetuks tunnistamise tühistamine.(22) Kui Üldkohtu seisukohaga nõustuda, seataks liidu õigusakti kontrollimise võimalus seega sõltuvusse õiguslikest raamtingimustest asjaomases liikmesriigis.

57.      Seega rikkus Üldkohus õigusnorme, eeldades vaidlustatud kohtumääruse punktis 35, et esindusõigus ja seega volituste tühistamise õigus tuleb igal juhul määrata üksnes liikmesriigi alusel.

58.      Õigusnormide rikkumine saab aga vaidlustatud kohtumääruse tühistamise kaasa tuua vaid juhul, kui volituste tühistamine likvideerija poolt võib panga tõhusast õiguskaitsest tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise vaidlustamisel tegelikult ilma jätta. Seda tuleks eitada, kui panga õiguskaitsealast eesmärki oleks võimalik sama tõhusalt saavutada likvideerija kaudu.

b)      Apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa

59.      Harta artikli 47 esimene lõik sätestab tõhusa õiguskaitse põhimõtte kui iga isiku õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Harta artikli 47 kolmandast lõigust nähtub lisaks, et tagatud peab olema võimalus pöörduda kohtusse. Õiguskaitsevahendi kasutamise võimalust, mis on pelgalt formaalne või teoreetiline, kuid praktiliselt välistatud, ei saa pidada piisavaks.(23) Nii näiteks leiab Euroopa Kohus, et õiguskaitse ei ole tõhus, kui õigussubjekti ainus võimalus kohtusse pöördumiseks oleks õigusrikkumise toimepanek, mille eest määratava karistuse eest ta ennast kaitsta ei saa.(24)

60.      Juhul kui likvideerijal ei ole Läti õiguse kohaselt juba de jure õigust tegevusloa kehtetuks tunnistamist vaidlustada, ei ole pangal üldse võimalust õiguskaitsevahendite kasutamiseks, sest asja olemusest tulenevalt ei saa juriidiline isik teha menetlustoiminguid ise, vaid teda peab esindama füüsiline isik. See ei oleks mingil juhul kooskõlas tõhusa õiguskaitse nõuetega.

61.      TKB märkis esimese astme kohtus, et likvideerija esindusõiguse selline piiramine tuleneb Läti äriseadustiku artikli 322 lõikest 1, mis piirab likvideerija tegusemisõiguse tehingutega, mis ei ole vastuolus äriühingu likvideerimise eesmärgiga. Üldkohus tuvastas seevastu vaidlustatud kohtumääruse punktis 36, et Läti õiguse kohaselt on panga nimel tühistamishagi esitamise ülesanne delegeeritud likvideerijale.

62.      Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtu poolt liikmesriigi õigusele antud väära hinnangu vastu võib apellatsioonimenetluses vastuväiteid esitada juhul, kui Üldkohus on liikmesriigi õigust moonutanud.(25)

63.      Seejuures hindab Euroopa Kohus, kas Üldkohus on talle esitatud dokumentide ja muude tõendite alusel moonutanud asjaomaste liikmesriigi õigusnormide või nendega seotud kohtupraktika või õigusdoktriine puudutavate teoste sõnastust, ja lisaks seda, kas Üldkohus on nende tõendite kohta teinud järeldusi, mis on ilmselgelt nende sisuga vastuolus, ja lõpuks seda, kas Üldkohus on kõigi tõendite hindamisel käsitletava liikmesriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks omistanud mõnele neist sellise tähenduse, mis ei sobi kokku muude tõenditega niivõrd, kuivõrd see tuleneb ilmselgelt toimikus esitatud dokumentidest.(26)

64.      Apellatsioonkaebuse esitaja peaks seega väitma, et Üldkohus on teinud järeldused, mis lähevad kõnealuste liikmesriigi õigusnormidega ilmselgelt vastuollu, või et toimiku materjale arvestades on Üldkohus omistanud nendele õigusnormidele kohaldamisala, mida sellel toimiku materjalide alusel ilmselgelt ei ole.(27)

65.      Toimikutest nähtub, et TKB on seisukohal, et likvideerija tegusemisvõimalused on Läti äriseadustiku artikli 322 lõike 1 alusel piiratud meetmetega, mis ei ole likvideerimise eemärgiga vastuolus, samal ajal kui EKP viitab Läti krediidiasutuste seaduse artikli 133 lõikele 4 ja artikli 161 lõikele 1, et tõendada, et likvideerijal on kõik volitused, mis oleksid ka panga juhatusel.

66.      Seega ei saa Läti õiguslikku olukorda pidada sedavõrd selgeks, et Üldkohtu eeldust, et likvideerijal on Läti õiguse alusel vähemasti de jure võimalus EKP otsust tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta liidu kohtutes vaidlustada, saaks pidada asjaolude moonutamiseks käesoleva ettepaneku punktis 63 viidatud kohtupraktika tähenduses.

67.      Sellest järeldub, et Üldkohtu kõnealune järeldus on siduv.

c)      Apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa

68.      Seega on veel vaja kontrollida, kas Üldkohus sai õigusnorme rikkumata eeldada, et kõnealune õiguskaitsevõimalus on tõhus. Nimelt nagu tuleneb käesoleva ettepaneku punktis 59 viidatud kohtupraktikast, ei või õiguskaitsevahend olla ka de facto ebatõhus.

69.      Sellega seoses on juba kohtujurist Bobek ühes teises ettepanekus märkinud, et õiguskaitsevahendi tõhususe küsimusele tuleb vastata struktuuriliste kaalutluste alusel.(28) Õiguskaitsevahendi kasutamise pelgalt formaalset võimalust ei saa pidada piisavaks, kui õiguslikud raamtingimused on kujundatud nii, et seda võimalust tegelikult ei kasutata. Vastasel korral muutuks harta artikli 47 esimene lõik sisutühjaks.

1)      Kas likvideerija võimalust esitada hagi tuleb pidada tõhusaks?

70.      Seoses likvideerija võimalusega esitada pärast likvideerimismenetluse algatamist hagi märgib TKB esiteks, et Läti äriseadustiku artikli 322 lõiget 1 arvestades rikuks likvideerija tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamisega vähemasti oma kohustusi. Seepärast on võimalus, et hagi esitab likvideerija, pelgalt teoreetiline. EKP väidab vastu, et likvideerija on võlausaldajate ees kohustatud pankrotivara väärtust nii palju kui võimalik suurendama ja seega võib tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine olla igati tema huvides.

71.      Põhimõtteliselt on küll õige, et likvideerija kohustusi võlausaldajate ees silmas pidades võib asjaomase äriühingu äritegevuse ajutine jätkamine olla teatavatel tingimustel lubatud. Erinevalt maksejõuetusmenetlusest on likvideerimise eesmärk aga just äriühingu vara likvideerimine ja äriühingu täielik lõpetamine. Kui tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamise ülesannet soovitaks nüüd delegeerida likvideerijale, siis nõutaks temalt äriühingu likvideerimise õigusliku aluse kõrvaldamist. See ei ole aga vastavuses tema ülesandega.

72.      Sellega ei saa võrrelda olukorda, milles on pankrotihaldur, kes haldab sellise äriühingu vara, kes pidi talle adresseeritud liidu õigusaktiga – näiteks konkurentsieeskirjade rikkumise eest – määratud trahvi tõttu kuulutama välja maksejõuetuse. Sellises olukorras võib asjaomase äriühingu esindamise liidu kohtutele esitatud tühistamishagi asjas vabalt delegeerida pankrotihaldurile.(29) Nimelt on tema huvides vaidlustada konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahv, kui nii on veel võimalik ära hoida maksejõuetust. Heaks näiteks on siin asi, mida pidi lahendama Üldkohus: seal oli pankrotihaldur, kes nimetati pärast seda, kui konkurentsieeskirjade rikkumise eest oli määratud trahv, liikmesriigi õiguse kohaselt koguni kohustatud säilitama asjaomase äriühingu äritegevuse.(30) Käesolevas asjas on huvide ja kohustustega seotud olukord just vastupidine.

73.      Teiseks väidab TKB, et panga huve võib tõhusalt esindada üksnes juhatus, kes oli tegevusloa kehtetuks tunnistamise keerukasse menetlusse kaasatud juba algusest peale. Seepärast peab kohtumenetluse staadiumis olema tagatud tegutsevate isikute järjepidevus.

74.      Selle kohta tuleb esmalt märkida, et hoolimata sellest, et likvideerija oli volitused tühistanud ja Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonnakohus) oli teinud teistsuguse otsuse, ei pidanud EKP vaidlustusnõukogu juhatuse vaiet tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale vastuvõetamatuks ja ta ei teinud selle kohta sisulist otsust. See toetab järeldust, et nimetatud isikud peavad saama panka esindada ka kohtumenetluse staadiumis. Peale selle lubab eespool juba viidatud Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb juriidiliste isikute iseseisva õigusvõime säilimist hagi esitamiseks liidu kohtutele, teha järelduse, et liidu õigusakti adressaat peab saama tema huve kahjustava akti vaidlustada sellisel kujul, nagu see oli hetkel, mil liidu institutsioonid selle tema suhtes tegid.(31)

75.      Kolmandaks lisandub see, et selle panga likvideerija, mille tegevusluba tunnistati kehtetuks, nimetatakse vastavalt Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 377 lõikele 2 FKMK ettepanekul. Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 387 lõike 2 kohaselt võib FKMK lisaks esitada taotluse likvideerija väljavahetamiseks, kui usaldus tema vastu on kadunud. Kui võtta ühtlasi arvesse seda, et just FKMK oli see, kelle ettepanekul tunnistas EKP TKB tegevusloa kehtetuks, on huvide konflikt ilmselge. Kui likvideerija sooviks EKP otsust tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vaidlustada, oleks likvideerijat võimalik EKP poolel oleva FKMK taotluse alusel mis tahes ajal välja vahetada.

76.      Euroopa Inimõiguste Kohus leidis sarnases asjas, et olukord, kus panga likvideerimise kaasa toonud tegevusloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust saab kohtulikult kontrollida lasta vaid likvideerija, mitte aga panga endine juhatus, on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artikliga 6. Euroopa Inimõiguste Kohus lähtus eelkõige sellest, et likvideerija üle teostas tegelikult kontrolli järelevalveasutus, kes sai pankrotikohtule igal ajal esitada tema väljavahetamise taotluse.(32) Olgugi et käesolevas asjas ei saa FKMK likvideerijat – erinevalt eespool viidatud kohtuasjast – ise määrata, näevad Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 377 lõige 2 ja artikli 387 lõige 2 siiski ette, et kohus on see, kes määrab FKMK pakutud isiku ja kutsub ta usalduse kadumise korral uuesti tagasi.

77.      Likvideerija otsus jätta tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus vaidlustamata on seega struktuuriline ega ole tingitud üksikjuhtumit puudutavatest majanduslikest või õiguslikest kaalutlustest. Seepärast ei saa TKB vastu tugineda ka sellele, et ta ei esitanud Läti kohtutele määratud likvideerija väljavahetamise palvet. Nagu nähtub toimikute sisust, näeb Läti õiguslik olukord ette, et panga tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust sellises asjas nagu käesolev likvideerija põhimõtteliselt ei vaidlusta. Seega ei ole tegemist ka olukorraga, kus juhatus ei soovi konkreetsel juhul pelgalt leppida likvideerija erineva seisukohaga vaidlustamise otstarbekuse küsimuses.(33)

78.      Neljandaks ei õigusta teistsugust käsitust ka tõsiasi, et tulenevalt TKB likvideerimisest, mis ei ole Läti õiguse kohaselt enam tagasipööratav, on lõppkokkuvõttes tegelikult tegemist veel vaid kahjuhüvitise nõuetega, mille esitamine võiks samuti olla likvideerija huvides. Läti õiguslikus olukorras on likvideerijal kirjeldatud huvide konflikt, arvestades ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamist hilisemate kahjuhüvitise nõuete esitamiseks. Sellest hoolimata peaks ta likvideerimise õigusliku aluse formaalselt ikkagi vaidlustama. Peale selle tooksid need argumendid kaasa tõhusast õiguskaitsest ilmajätmise väitega, et tõhus (esmane) õiguskaitse tegevusloa kehtetuks tunnistamise vastu on Läti õiguslikus olukorras algusest peale välistatud.

79.      Nendel asjaoludel ei saa eeldada, et TKB õiguskaitsealast eesmärki on võimalik tõhusalt saavutada viitamisega likvideerija esitatavale hagile.

2)      Kas aktsionäride hagi on tõhus alternatiivne õiguskaitse?

80.      Üldkohtu sedastus vaidlustatud kohtumääruse punktis 36, mille kohaselt ei piira kohtumenetluses osalemise volituste tühistamine ja sellest tulenevalt hagi asjas otsuse tegemise vajaduse äralangemine TKB õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, võib aga õigeks osutuda muudel põhjustel.

81.      Sellega oleks tegemist eelkõige siis, kui aktsionäride hagiga, mida Üldkohus pidas vaidlustatud kohtumääruse punktis 72 vastuvõetavaks, saaks panga õiguskaitsealast eesmärki saavutada sama tõhusalt.

82.      Käesoleval juhul tuleb kõne alla aktsionäride hagi kaks vormi: aktsionäride nimel esitatud hagi aktsionäride endi õiguste kaitseks ja aktsionäride nimel esitatud hagi äriühingu õiguste kaitseks (teise isiku huvides esitatud hagi).(34)

83.      Esimesena nimetatud variant, aktsionäride hagi tegevusloa kehtetuks tunnistamise vastu, et kaitsta enda õigusi, eelkõige enda omandiõigusi(35), on algusest peale aliud võrreldes panga kui tegevusloa omaniku hagiga, mis on esitatud tegevusloa säilitamise huvide kaitsmiseks, ja seetõttu ei saa seda pidada sama tõhusaks.

84.      Üldkohus lähtus vaidlustatud kohtumääruse punktis 57 aga sellest, et aktsionäridel peab sellises olukorras nagu käesolev olema õigus kaitsta panga huve. Olenemata küsimusest, kas selline hagi on üldse vastuvõetav(36), ei saa seda aga mingil juhul pidada sama tõhusaks nagu panga enda hagi.

85.      Esiteks on hagi, mille peab esitama mõni muu isik, alati vähem tõhus, sest sellega sõltub õiguskaitse lõppkokkuvõttes kolmanda isiku tahtest. TKB väitis sellega seoses apellatsioonimenetluses, et aktsionäride hagi ei saa asendada panga enda hagi.

86.      Teiseks ei ole aktsionäridel teavet ega ülevaadet menetluse käigu kohta, mis on vajalik selleks, et panga positsiooni tõhusalt esindada.

87.      Kolmandaks on edasikaebevõimalused liidu kohtutes kujundatud nii, et huve kahjustava liidu õigusakti adressaat esitab hagi ise. See nähtub sellest, et muude isikute kui adressaatide hagid on vastuvõetavad vaid eritingimustel; nende puhul täiendavad liidu õiguskaitsesüsteemi liikmesriigi kohtud.(37) Seetõttu ei või liidu õigusakti adressaati suunata selles tähenduses teisejärgulise õiguskaitsevõimaluse juurde, mida peab kasutama muu isik, kes ei ole ise asjaomase akti adressaat. Tühistamishagi vastuvõetavuse hindamisel peab seega olema esmajärjekorras tagatud tõhus õiguskaitse liidu õigusakti otsese adressaadi jaoks.

3)      Vahekokkuvõte

88.      Panga õiguskaitsealast eesmärki ei ole järelikult võimalik tõhusalt saavutada viitega likvideerijale ega viitega aktsionäride hagile. Seega rikkus Üldkohus õigusnorme, tehes vaidlustatud kohtumääruse punktis 36 järelduse, et tõhusa õiguskaitse õigust ei ole rikutud.

89.      Eelnevast järeldub, et apellatsioonkaebuse esimese väitega tuleb nõustuda.

3.      Kohtuasjas C699/17 P esitatud apellatsioonkaebuse põhjendatuse tagajärjed

90.      Üldkohtu sedastus, mis puudutab TKB hagi asjas otsuse tegemise vajaduse äralangemist, põhineb vaidlustatud kohtumääruse punktides 35 ja 36 tehtud järeldustel, et ka tõhusa õiguskaitse võimaluse puudumine pärast kohtumenetluses esindamise volituste tühistamist ei saa viia selleni, et asjaomased liikmesriigi õigusnormid jäetakse kohaldamata ja et tõhusa õiguskaitse tagab igal juhul likvideerija. Mõlema järelduse tegemisel rikuti aga õigusnorme.(38)

91.      Järelikult tuleb vaidlustatud kohtumääruse punkt 1 tühistada, ilma et oluline oleks, kas apellatsioonkaebuse teine väide, millega TKB teise võimalusena märgib, et kohtumenetluses esindamise volituste tühistamine ei vastanud liikmesriigi vorminõuetele, on põhjendatud.

4.      TKB poolt Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavus

92.      Euroopa Kohtu artikli 61 esimese lõigu kohaselt teeb Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral asjas ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

93.      Käesolevas asjas on see nii. Nimelt järeldub eespool esitatud kaalutlustest, et EKP vastuvõetamatuse väide tuleb tagasi lükata, ilma et asjaolusid oleks vaja täiendavalt välja selgitada.

94.      Üldkohtu järelduste kohaselt tühistas likvideerija 17. märtsil 2016 kõik TKB või selle endise juhatuse antud volitused.

95.      Kuivõrd sellega aga võetakse TKB‑lt faktiliselt võimalus pöörduda liidu kohtute poole, ei saa see olla määrav tema hagi vastuvõetavuse hindamisel. Nagu eespool juba märgitud, ei saa liikmesriigi õiguse kohaldamine nimelt viia selleni, et harta artikli 47 esimese lõiguga tagatud tõhusat kohtulikku kaitset liidu õigusaktide vastu ei ole võimalik kasutada.(39)

96.      Nagu eespool märgitud, on TKB tõhus õiguskaitse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vastu tagatud vaid hagiga, mille on ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel esitanud tema nimel tema endine juhatus.

97.      Seega saab käesoleva ettepaneku punktide 70–79 põhjal teha kõigepealt järelduse, et tõsiasi, et pärast kohtumenetluses esindamise volituste tühistamist on likvideerijal formaalselt olemas võimalus esitada panga nimel hagi, ei taga mingil juhul tõhusat õiguskaitset.

98.      Samuti ei saa soovitada TKB‑l kasutada panga aktsionäride hagi, kuna see ei ole sama tõhus nagu panga enda hagi.(40)

99.      Liikmesriigi õigusest likvideerijale tulenev kõikide volituste tühistamise õigus osas, milles see puudutab ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel hagi esitamise õigust ja viib selleni, et tõhusat õiguskaitset ei ole enam võimalik saavutada, on seetõttu liidu õiguse seisukohast ebaoluline. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et advokaatide need volitused, mille kehtivus ei olnud nende andmise ajal kahtluse all, on endiselt kehtivad.

100. Läti õigus ei puuduta pealegi juhatuse esindusõiguse säilimist liidu kohtutele hagi esitamise eesmärgil.(41) Samamoodi nagu ei andnud reisibüroo kaebeõiguse tunnustamine käesoleva ettepaneku punktis 50 viidatud kohtuasjas asjaomasele reisibüroole liikmesriigi õiguse kohaselt iseseisvat õigusvõimet, ei taasta liikmesriigi õigusest tulenev endise juhatuse esindusõiguse tunnustamine ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohase hagi esitamiseks selle äriühingu likvideerimiseelset äriõiguslikku seisundit.

101. Eelnevast nähtub, et Üldkohtule esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb osas, milles see puudutab TKB hagi, tagasi lükata.

B.      Kohtuasjades C663/17 P ja C665/17 P esitatud apellatsioonkaebused

102. Kohtuasjades C‑663/17 P ja C‑665/17 P esitatud apellatsioonkaebustega vaidlustavad EKP ja komisjon vaidlustatud kohtumääruse punkti 2, millega Üldkohus lükkas aktsionäride hagi puudutavas osas tagasi EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväite.

103. EKP tugineb oma apellatsioonkaebuses vormiliselt kolmele, komisjon vormiliselt kahele väitele. Sisuliselt heidavad mõlemad Üldkohtule ette, et Üldkohus rikkus õigusnorme nii põhjendatud huvi kindlaksmääramisel (selle kohta allpool jaotis 1) kui ka aktsionäride hagi esitamise õiguse kindlaksmääramisel (selle kohta allpool jaotis 2).

1.      Apellatsioonkaebuse esimene väide: aktsionäride põhjendatud huvi

104. Hageja põhjendatud huvi eeldab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt seda, et vaidlustatud meetme siduvad õiguslikud tagajärjed puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis.(42)

105. Vaidlustatud kohtumääruse punktis 53 viidatud kohtupraktika kohaselt on äriühingu aktsionäri esitatud tühistamishagi vastuvõetav põhimõtteliselt vaid siis, kui ta saab tugineda enda põhjendatud huvile, mis on eraldiseisev Euroopa Liidu õigusakti adressaadiks oleva äriühingu põhjendatud huvist õigusakti kehtetuks tunnistamise vastu. Vastasel korral ei saa ta oma huvi seoses selle liidu õigusaktiga kaitsta muul moel, kui teostades oma õigusi äriühingu osanikuna.(43)

106. Põhjuseks on see, et äriühingul endal on õigus esitada hagi liidu õigusakti vastu. Aktsionäri hagi ei ole seega vajalik ja võrreldes äriühingu kui asjaomase akti adressaadi otsese põhjendatud huviga tuleb seda pidada teisejärguliseks.(44)

107. Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 57 siiski, et käesoleval juhul saavad aktsionärid erandkorras esitada hagi panga huvide kaitseks, kuna TKB likvideerimise tõttu ei ole neil sisesuhetes võimalik juhatuse ees maksma panna äriõigusest tulenevaid õigusi.

108. Selles osas on määrav vastus küsimusele, kas eeldada aktsionäride enda põhjendatud huvi või aktsionäride poolt panga huvide kaitseks esitatud hagi. Nimelt sõltuvad sellest nõuded, mis tuleb hagi esitamise õiguse hindamisele järgmiseks esitada. Nimelt kui aktsionärid võivad esitada hagi panga huvide kaitseks, võib hagi esitamise õiguse seisukohast oluline olla veel vaid see, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamisest on otseselt ja isiklikult puudutatud pank – ja mitte aktsionärid ise.

109. See võib tuleneda Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb ühenduste hagi esitamise õigust riigiabi puudutavates asjades. Seal esineb ikka ja jälle olukordi, kus ühendus esitab enda nimel tühistamishagi teise juriidilise isiku, enamasti oma liikme huvide kaitseks.

110. Viidatud kohtupraktika kohaselt võib ühendus, kuhu on koondunud riigiabi asjas tehtud otsusest puudutatud ettevõtjad, seda otsust vaidlustada vaid siis, kui ta saab tugineda enda põhjendatud huvile. Ühenduse enda põhjendatud huvi võib näiteks anda alust säilitada tema läbirääkimispositsioon. Sellisel juhul nõuab Euroopa Kohus järgmiseks, et ühenduse läbirääkimispositsioon oleks vaidlustatud otsusest isiklikult ja otseselt puudutatud.(45)

111. Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et ühendusel võib olla ka õigus esitada selleks, et kaitsta oma liikmete huve otsuse kehtetuks tunnistamise vastu, hagi enda nimel. Sellisel juhul on hagi esitamise õiguse puhul oluline see, et liikmed on vaidlustatud otsusest isiklikult ja otseselt puudutatud.(46)

112. See on täiesti loogiline. Nimelt on asjale olemuslik, et oma liikmete huvide kaitsmisel ei ole ühenduse enda õiguspositsioonid isiklikult ja otseselt puudutatud. Seega kui lubada isikul kaitsta mõne teise isiku huve, ei saa sellise hagi vastuvõetavusele esitada ka nõuet, et hagejaks olev isik oleks ise puudutatud. See peab kehtima nii ühenduste hagide kui ka aktsionäride hagide suhtes. Üldkohus lähtub oma praktikas samuti sellest, et kohtupraktikast tulenevad hinnangud ühenduste hagemisõigusele on üle kantavad aktsionäride hagemisõigusele.(47)

113. Järelikult tuleb uurida, kas käesoleval juhul saavad aktsionärid – nagu eeldab Üldkohus – erandkorras tugineda huvile, mis on ka pangal otsuse kehtetuks tunnistamise vastu. Eelnevalt tuleb siiski kontrollida, kas aktsionärid saavad tõendada enda põhjendatud huvi ja kas vaidlustatud kohtumäärus võib osutuda sellel põhjusel õiguspäraseks.

a)      Aktsionäride enda põhjendatud huvi?

114. Aktsionäride enda põhjendatud huvi ei saa põhimõtteliselt tugineda majanduslikule huvile säilitada litsents, mille ainuomanik on pank. Selles osas kattub aktsionäride huvi nimelt panga huviga.(48)

115. Kui hageja, kellel ei ole eristaatust, esitab tühistamishagi akti peale, mille adressaat ta ei ole, siis kattub nõue, mille kohaselt peavad vaidlusaluse akti siduvad õiguslikud tagajärjed puudutama hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (põhjendatud huvi), ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimustega (eelkõige otsene puutumus).(49)

116. Seepärast ei saa aktsionäride enda põhjendatud huvi tugineda ka kohtuistungil rõhutatud rollile, mis aktsionäridel on tegevusloa kehtetuks tunnistamisele eelnenud haldusmenetluses. Osalemine menetluses ei too iseenesest veel kaasa seda, et menetluse lõpuks vastu võetud akt osalejat puudutab.(50)

117. Enda põhjendatud huviga seoses võivad panga aktsionärid Üldkohtu praktika kohaselt siiski tugineda eelkõige enda omandiõiguste kaitsele.(51) Sellistel juhtudel kontrollib Üldkohus, kas äriühingule adresseeritud liidu õigusakt puudutab aktsionäri kui äriühingu aktsiate omaniku seisundit isiklikult ja otseselt.(52)

118. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab muu isik peale otsuse adressaadi väita, et otsus puudutab teda ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses isiklikult vaid siis, kui see otsus mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga.(53) Peale selle nõuab otsese puutumuse kriteerium selles seoses, et asjaomane liidu õigusakt mõjutab isiku õiguslikku seisundit otseselt ega jäta akti rakendama kohustatud asutustele mingit kaalutlusõigust, kuna akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.(54)

119. Aktsionäride äriõiguslikku seisundit või nende omandiõigusi – nagu väidavad EKP ja komisjon – aga tegevusloa kehtetuks tunnistamine otseselt ei puuduta. Nimelt ei mõjuta panga tegevusloa kehtetuks tunnistamine otseselt aktsionäride seisundit ja nende osalusi TKB aktsiakapitalis. Äriühingu likvideerimine toob liikmesriigi õiguse kohaselt küll kaasa teatavad õiguslikud tagajärjed, kusjuures äriühingu likvideerimine tähendab varaliste ja liikmesusega seotud õiguste lõplikku kaotamist. Likvideerimine on siiski tegevusloa kehtetuks tunnistamisele järgnev protsess ja see ei ole mingil viisil ette nähtud liidu õigusega. Seega ei teki likvideerimise õiguslikud tagajärjed viidatud kohtupraktika tähenduses otseselt.

120. Pelk tõsiasi, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine ohustab äriühingu eesmärki ja võib seega kajastuda aktsiate väärtuse vähenemises, ei ole otsese puutumuse tekkimiseks piisav. Pealegi oleks vastuolus käesoleva ettepaneku punktis 105 kirjeldatud põhimõtetega, kui aktsionäridele antaks õigus vaidlustada liidu iga õigusakti, millel võib olla kahjulik mõju aktsiaseltsi aktsia väärtusele.

121. Lisandub see, et huvi, mis on aktsionäridel käesoleval juhul äriühingu püsimajäämise vastu, ei erine samuti piisavalt panga huvist tegevusloa säilitamise vastu.(55)

122. Seega tuleb asuda seisukohale, et aktsionäride enda põhjendatud huvi puudub.

b)      Aktsionäride poolt panga huvides esitatud hagi?

123. Üldkohus leidis aga vaidlustatud kohtumääruse punktis 57 nagunii, et käesoleval juhul tuleb käesoleva ettepaneku punktis 105 kirjeldatud põhimõtetest kõrvale kaldudes lähtuda sellest, et aktsionäride põhjendatud huvi on olemas, olgugi et aktsionärid ei püüa kaitsta enda huvi, vaid panga huvi.

124. Üldkohus põhjendas oma seisukohta punktides 54–56 sellega, et aktsionäridel ei ole käesolevas asjas mingit mõjutamisvõimalust, mis lubaks neil jõuda selleni, et pank esitaks hagi enda nimel. Seega tuleb asuda seisukohale, et aktsionäridel on põhjendatud huvi panga huvide kaitsmise eesmärgil.

125. Nagu juba selgitatud eespool punktis 106, piiratakse aktsionäride õigust esitada hagi seetõttu, et äriühingul endal on õigus esitada liidu õigusakti vastu hagi, ja mitte seetõttu, et aktsionärid saavad üldjuhul mõjutada äriühingut või selle juhatust hagi esitama. Selliseid õigusi ei oma aktsionäride üldkoosolek sugugi mitte kõikides õiguskordades. Kui äriõiguslike mõjutamisvõimaluste piiramisel soovitakse alati eeldada aktsionäride õigust esitada hagi, tuleks seda lubada igas likvideerimis- ja maksejõuetusmenetluses.

126. Õige on see, et juhtudel, mil aktsionärid ei saa tugineda enda huvile, mis erineks äriühingu huvist liidu õigusakti tühistamise vastu, ei saa aktsionärid hagi esitada sellel lihtsal põhjusel, et äriühingul endal ei ole selles osas hagi esitamise õigust.(56) Äriühingu sellist hagi esitamise õigust arvestades on põhjendatud suunata aktsionärid sellega seoses kasutama äriõiguslikke osalus- ja omandiõigusi.(57) Nimelt vastab äriühingu äriõiguslikule ülesehitusele, kui äriühingut ei esinda välissuhetes mitte aktsionärid, vaid juhatus või tegevjuht.

127. Kõnealusest põhimõttest ei saa selle mõtte ja eesmärgi kohaselt teha erandit – kui see on üldse võimalik – mitte juhtudel, mil aktsionäride osalusõigusi on piiratud, nagu seda on eeldanud Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 54–56, vaid juhtudel, mil äriühing ei saa asjaomase liidu õigusakti vastu ise (tõhusalt) hagi esitada.

128. Nagu tuleneb märkustest, mille esitasin kohtuasjas C‑669/17 P esitatud apellatsioonkaebust käsitledes, ei ole käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist. Pigem tuleb lähtuda sellest, et TKB, keda esindab endine juhatus, saab jätkuvalt hagi esitada. Seepärast ei ole alust kalduda kõrvale põhimõttest, mida Üldkohus kordas vaidlustatud kohtumääruse punktis 53 ja mille kohaselt on äriühingu aktsionäri tühistamishagi põhimõtteliselt vaid siis vastuvõetav, kui aktsionär saab tugineda enda põhjendatud huvile, mis erineb liidu õigusakti adressaadiks oleva äriühingu huvist.

129. Seega rikkus Üldkohus õigusnorme, sedastades vaidlustatud kohtumääruse punktis 57, et nimetatud põhimõttest kõrvale kaldudes tuleb kõnealuses olukorras eeldada aktsionäride põhjendatud huvi olemasolu.

130. Järelikult tuleb kohtuasjades C‑663/17 P ja C‑665/17 P esitatud EKP ja komisjoni apellatsioonkaebuse sisuliselt esimese väitega nõustuda.

2.      Apellatsioonkaebuse teine väide: aktsionäride õigus esitada hagi?

131. Kuna käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et aktsionäridel põhjendatud huvi puudub, ei ole vaja hinnata vastuväiteid, mida esitavad apellatsioonkaebuse esitajad järgmiseks aktsionäride hagemisõiguse, eelkõige nende isikliku ja otsese puutumuse vastu.

132. Aktsionäride enda õiguspositsiooni isiklik ja otsene puutumus ei ole panga huvide kaitseks esitatud hagi puhul vastavalt eespool esitatud kaalutlustele(58) nagunii oluline. Seda oleks hinnata tulnud vaid siis, kui Üldkohus oleks leidnud, et aktsionäride põhjendatud huvi on olemas.(59)

133. Sellisest käsitusest soovis Üldkohus aga vaidlustatud kohtumääruse punktide 53–57 põhjal otsustades kõrvale kalduda. Järjekindluse huvides oleks Üldkohus aga pidanud sellises olukorras järgmiseks kontrollima, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamine puudutab otseselt ja isiklikult TKB õiguspositsioone, mitte aga seda, kas see puudutab aktsionäride õiguspositsioone. Kuna TKB on asjaomase liidu õigusakti adressaat, siis tuleb asuda seisukohale, et tegemist on TKB õiguspositsioonide puutumusega.

134. Käesolevas ettepanekus esitatud seisukoha järgi ei saa aktsionärid nagunii esitada hagi selleks, et kaitsta TKB huve tegevusloa kehtima jätmise vastu, kuna TKB, keda esindab juhatus, võib EKP otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta ise vaidlustada.(60)

3.      Järeldus

135. Kuna apellatsioonkaebuse esimene väide, millega EKP ja komisjon vaidlustavad kohtuasjades C‑663/17 P ja C‑665/17 P Üldkohtu sedastuse, et aktsionäridel on käesolevas asjas põhjendatud huvi, on põhjendatud, siis tuleb vaidlustatud kohtumääruse punkt 2 tühistada. Ilma aktsionäride põhjendatud huvi olemasoluta ei oleks Üldkohus nimelt saanud pidada aktsionäride hagi vastuvõetavaks ja lükata EKP esitatud vastuvõetamatuse väidet selles osas tagasi.

136. Sellest järeldub ühtlasi, et menetlusstaadium lubab Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu tähenduses teha asjas otsuse. Kuna põhjendatud huvi puudub, siis on aktsionäride hagi vastuvõetamatu.

VI.    Kohtukulud

137. Kuna käesolevas ettepanekus esitatud seisukoha järgi tuleb kohtuasi osas, milles see puudutab TKB hagi, menetluse jätkamiseks Üldkohtule tagasi saata, otsustatakse sellega seotud kohtukulude jaotamine lõppotsuses.

VII. Ettepanek

138. Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (teine koda) 12. septembri 2017. aasta määrus Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, EU:T:2017:623).

2.      Lükata Euroopa Keskpanga poolt esimese astme kohtus esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi osas, milles see puudutab Trasta Komercbanka AS hagi.

3.      Jätta apellatsioonkaebuse esitajate 2–7 poolt esimese astme kohtus kohtuasjas C‑669/17 P esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

4.      Jätta apellatsioonkaebuse esitajate 2–7 kohtuasjas C‑669/17 P kanda kohtukulud, mis on seotud nende esitatud hagiga ning nende esitatud apellatsioonkaebusega.

5.      Muus osas teha otsus kohtukulude jaotuse kohta hiljem.


1      Algkeel: saksa.


2      Tegevusluba on mõiste, mida kasutatakse käesoleval juhul asjakohases nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruses (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63).


3      Käesoleva ettepaneku 2. joonealune märkus.


4      Latvijas Vēstnesis (Läti ametlik teataja), 163 (446), 24.10.1995.


5      Latvijas Vēstnesis (Läti ametlik teataja), 326/330 (1387/1391), 3.11.1998.


6      Latvijas Vēstnesis (Läti ametlik teataja), 158/160 (2069/2071), 4.5.2000.


7      ECB/SSM/2016 – 5299WIP0INFDAWTJ81/2 WOANCA-2016-0005.


8      Üldkohtu 12. septembri 2017. aasta määrus Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, EU:T:2017:623).


9      Vormiliselt ei ole apellatsioonkaebus jaotatud väideteks ega osaväideteks.


10      Just ühtse järelevalvemehhanismi kohta kinnitas Euroopa Kohus hiljuti, et EKP aktide kontrollimise pädevus on üksnes liidu kohtutel, olgugi et sellise õigusakti vastuvõtmisel on osalenud ka liikmesriigid, vt 19. detsembri 2018. aasta otsus Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023, punktid 43 ja 44).


11      Selle kohta näitlikustavalt Üldkohtu 23. aprilli 2009. aasta määrus New Europe vs. komisjon (T‑383/08, EU:T:2009:114, punktid 19–23). Vt ka juba minu ettepanek kohtuasjas Commune de Millau ja SEMEA vs. komisjon (C‑531/12 P, EU:C:2014:1946, punktid 33–41).


12      Eelotsusetaotluste kontekstis vt 11. juuli 1991. aasta otsus Verholen jt (C‑87/90–C‑89/90, EU:C:1991:314, punkt 24); 11. septembri 2003. aasta otsus Safalero (C‑13/01, EU:C:2003:447, punkt 50), ja 13. märtsi 2007. aasta otsus Unibet (C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 42). Samamoodi ka 3. oktoobri 2013. aasta otsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 104).


13      Väljakujunenud kohtupraktika alates 27. novembri 1984. aasta otsusest Bensider jt vs. komisjon (50/84, EU:C:1984:365, punkt 7). Vt ka Üldkohtu 11. juuli 1996. aasta otsus Sinochem Heilongjiang vs. nõukogu (T‑161/94, EU:T:1996:101, punkt 31) ja 25. septembri 1997. aasta otsus Shanghai Bicycle vs. nõukogu (T‑170/94, EU:T:1997:134, punkt 26).


14      28. oktoobri 1982. aasta otsus Groupement des Agences de voyages vs. komisjon (135/81, EU:C:1982:371, punktid 10–12).


15      18. jaanuari 2007. aasta otsus PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punktid 110–112).


16      Üldkohtu 15. veebruari 2005. aasta määrus PKK ja KNK vs. nõukogu (T‑229/02, EU:T:2005:48, punktid 37 ja 38).


17      Üldkohtu 15. veebruari 2005. aasta määrus PKK ja KNK vs. nõukogu (T‑229/02, EU:T:2005:48, punkt 28 ja punktid 39–41).


18      Vt selle kohta hiljutine Üldkohtu 23. aprilli 2018. aasta otsus One of Us jt vs. komisjon (T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 59).


19      Vt eelkõige 25. juuli 2002. aasta otsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punkt 43) ja 1. aprilli 2004. aasta otsus komisjon vs. Jégo-Quéré (C‑263/02 P, EU:C:2004:210, punktid 33–35).


20      See, et likvideerimisotsus – mis tegelikult ei ole Läti õiguse kohaselt edasikaevatav – vaidlustatakse, ei saaks kunagi, isegi mitte Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise kaudu kaasa tuua seda, et EKP otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta sisuliselt üle vaadatakse. Läti kohus ei kontrolli likvideerimismenetluse algatamise otsust tehes, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane; selleks puudub tal pealegi pädevus, vt Euroopa Kohtu 19. detsembri 2018. aasta otsus Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023, punkt 57). Peale selle on kaheldav, kas asjaomasel Läti kohtul oleks seda otsust tehes olnud üldse õigust esitada eelotsusetaotlus. Euroopa Kohus on hilisema likvideerija määramist käsitlevas menetluses leidnud, et Saksa esimese astme kohtul eelotsusetaotluse esitamise õigus puudub, vt 12. jaanuari 2010. aasta määrus Amiraike Berlin (C‑497/08, EU:C:2010:5, punktid 16–22).


21      Pooleli olev kohtuasi Niemelä jt vs. EKP (T‑321/17) viitega Malta finantskohtu 16. jaanuari 2017. aasta määrusele (Üldkohtule esitatud hagi lisa 4), lk 7 jj.


22      Kõnealused liikmesriigi kohtute otsused puudutasid varasemat õiguslikku olukorda, kus tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus ei olnud veel liidu õigusakt, kuna tegevusloa tunnistas kehtetuks FKMK; vt Rīga Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Riia, Läti) 27. märtsi 2009. aasta otsus Ogres Komercbanka vs. FKMK, nr A42388907, Rīga Administratīvā apgabaltiesa (haldusasjade regionaalne kohus, Riia, Läti) 25. märtsi 2010. aasta otsus Ogres Komercbanka vs. FKMK, nr A42388907, ja Rīga Administratīvā apgabaltiesa (haldusasjade regionaalne kohus, Riia, Läti) 11. veebruari 2011. aasta otsus VEF Banka vs. FKMK, nr A43005010.


23      Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei või õiguskaitsevahend olla pelgalt „teoreetiline või illusoorne“, vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus Del Sol vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2002:0226JUD004680099, § 21).


24      13. märtsi 2007. aasta otsus Unibet (C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 64) ja 3. oktoobri 2013. aasta otsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 104).


25      24. oktoobri 2002. aasta otsus Aéroports de Paris vs. komisjon (C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 63) ja 21. detsembri 2011. aasta otsus A2A vs. komisjon (C‑318/09 P, EU:C:2011:856, punkt 125).


26      5. juuli 2011. aasta otsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 53) ja 5. aprilli 2017. aasta otsus EUIPO vs. Szajner (C‑598/14 P, EU:C:2017:265, punkt 56).


27      Vt selle kohta 10. novembri 2016. aasta otsus DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon (C‑449/14 P, EU:C:2016:848, punkt 49).


28      Kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas El Hassani (C‑403/16, EU:C:2017:659, punkt 63).


29      Vt nt Üldkohtu 12. detsembri 2012. aasta otsus Novácke chemické závody vs. komisjon (T‑352/09, EU:T:2012:673, punktid 6 ja 7).


30      Üldkohtu 12. detsembri 2012. aasta otsus Novácke chemické závody vs. komisjon (T‑352/09, EU:T:2012:673, punkt 184).


31      Vt eelkõige 18. jaanuari 2007. aasta otsus PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 112) ja käesoleva ettepaneku punktid 49–52.


32      Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. novembri 2005. aasta otsus Capital Bank AD vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2005:1124JUD004942999, punktid 91, 117 ja 118). Samamoodi Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus Credit ja Industrial Bank vs. Tšehhi Vabariik (CE:ECHR:2003:1021JUD002901095, punktid 71–73).


33      Olukord ei oleks ka sellise juhtumi puhul võrreldav olukorraga, kus äriühingu aktsionärid ei ole konkreetsel juhul nõus juhatuse otsusega jätta liidu õigusakt vaidlustamata. Viimati nimetatud olukorras ei saa pelgalt tõsiasi, et aktsionärid ja juhatus on eri arvamusel, anda aktsionäridele hagi esitamise õigust. Aktsionärid ja juhatus on siiski seotud ka äriõigusliku legitimatsiooni ja mitmesuguste mõjutamisvõimaluste kaudu. See õigustab aktsionäride kohustust järgida juhatuse otsust. Likvideerija ja äriühingu organite vahelises suhtes selline vastastikune seos aga puudub. Likvideerija määrajaks on väline institutsioon, kelle ettepanekul liidu õigusakt vastu võeti. Aktsionäride võimalus esitada tagantjärele kahju hüvitamise hagi ei ole selles osas – nagu sedastas Üldkohus juba vaidlustatud kohtumääruse punktis 56 – kohane mõjutamisvõimalus.


34      Seda hagi võiks laiemas tähenduses nimetada actio pro socio. Kolmas kõne alla tulev variant, nimelt hagi, mille esitavad aktsionärid panga nimel panga huvide kaitseks, on käesoleval juhul välistatud, kuna aktsionärid ei ole panga volitatud esindajad.


35      Sellise olukorra kohta vt Üldkohtu 17. juuli 2014. aasta otsus Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon (T‑457/09, EU:T:2014:683, punktid 112 ja 116) ja Üldkohtu 12. novembri 2015. aasta otsus HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon (T‑499/12, EU:T:2015:840, punktid 31 ja 57).


36      See küsimus on kohtuasjades C‑663/17 P ja C‑665/17 P esitatud apellatsioonkaebuste ese, vt käesoleva ettepaneku punkt 102 jj.


37      Vt selle kohta 25. juuli 2002. aasta otsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punktid 39–42) ja 1. aprilli 2004. aasta otsus komisjon vs. Jégo-Quéré (C‑263/02 P, EU:C:2004:210, punktid 29–32).


38      Vt käesoleva ettepaneku punktid 57 ja 79.


39      Vt juba käesoleva ettepaneku punktid 48–56.


40      Vt käesoleva ettepaneku punktid 80–87.


41      Pealegi esindas juhatus ka veel pärast seda, kui likvideerija oli volitused tühistanud, ja hoolimata Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonnakohus) teistsugusest otsusest apellatsioonkaebuse esitajat EKP vaidlustusnõukogus toimunud haldusmenetluses, ilma et seda oleksid seganud praktilised takistavad tegurid.


42      13. oktoobri 2011. aasta otsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon (C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 37).


43      Üldkohtu 20. juuni 2000. aasta otsus Euromin vs. nõukogu (T‑597/97, EU:T:2000:157, punkt 50); 17. juuli 2014. aasta otsus Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon (T‑457/09, EU:T:2014:683, punkt 112) ja 12. novembri 2015. aasta otsus HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon (T‑499/12, EU:T:2015:840, punkt 31).


44      Vt selle kohta juba käesoleva ettepaneku punkt 87.


45      2. veebruari 1988. aasta otsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38, punkt 22); 24. märtsi 1993. aasta otsus CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 29 ja 30), ning 22. juuni 2006. aasta otsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon (C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 56), Üldkohtu praktikast nt 23. jaanuari 2014. aasta määrus Confederación de Cooperativas Agrarias de España ja CEPES vs. komisjon (T‑156/10, EU:T:2014:41, punkt 33 ja punktid 37–39).


46      7. detsembri 1993. aasta otsus Federmineraria jt vs. komisjon (C‑6/92, EU:C:1993:913, punktid 17 ja 18) ning 22. juuni 2006. aasta otsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon (C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 64).


47      Vt selle kohta Üldkohtu 12. novembri 2015. aasta otsus HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon (T‑499/12, EU:T:2015:840, punkt 33).


48      Vt selle kohta Üldkohtu 12. novembri 2015. aasta otsus HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon (T‑499/12, EU:T:2015:840, punktid 40–44).


49      13. oktoobri 2011. aasta otsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon (C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 38).


50      Üldkohtu 12. novembri 2015. aasta otsus HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon (T‑499/12, EU:T:2015:840, punkt 45).


51      Vt Üldkohtu 17. juuli 2014. aasta otsus Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon (T‑457/09, EU:T:2014:683, punktid 112 ja 116) ning 12. novembri 2015. aasta otsus HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon (T‑499/12, EU:T:2015:840, punktid 31 ja 57).


52      Selle kohta nt Üldkohtu 17. juuli 2014. aasta otsus Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon (T‑457/09, EU:T:2014:683, punktid 111 ja 120).


53      15. juuli 1963. aasta otsus Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17, 238); 3. oktoobri 2013. aasta otsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 72), ja 21. detsembri 2016. aasta otsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck (C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 15).


54      5. mai 1998. aasta otsus Glencore Grain vs. komisjon (C‑404/96 P, EU:C:1998:196, punkt 41); 29. juuni 2004. aasta otsus Front national vs. parlament (C‑486/01 P, EU:C:2004:394, punkt 34), ja 27. veebruari 2014. aasta otsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 68).


55      Vt selle kohta Üldkohtu argumendid 12. novembri 2015. aasta otsuses HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon (T‑499/12, EU:T:2015:840, punktid 42 ja 44).


56      Selle kohta Üldkohtu 17. juuli 2014. aasta otsus Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon (T‑457/09, EU:T:2014:683, punkt 117). Vt ka eespool käesoleva ettepaneku punkt 106.


57      Vt juba käesoleva ettepaneku punkt 33.


58      Vt käesoleva ettepaneku punktid 108–112.


59      Tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei puuduta mingil juhul otseselt aktsionäride omandiõigusi, vt selle kohta juba käesoleva ettepaneku punktid 119 ja 120.


60      Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 127.