Language of document : ECLI:EU:C:2019:351

EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)

2. mai 2019(*)

Eelotsusetaotlus – Energiatõhusus – Direktiiv 2012/27/EL – Artikli 11 lõige 1 – Mõõtmisandmetele ja arvetel esitatavale teabele juurdepääsu kulu – Lõpptarbijate õigus saada tasuta oma arved ja arvetel esitatav teave energia tarbimise kohta – Elektri võrgutasu – Elektrimüügi ettevõtja poolt elektri võrgutasu vähendamine elektroonilise arve valinud lõpptarbijatele

Kohtuasjas C‑294/18,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Markkinaoikeuse (kaubanduskohus, Soome) 19. aprilli 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. aprillil 2018, menetluses, mille algatas

Oulun Sähkönmyynti Oy,

EUROOPA KOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud E. Juhász ja I. Jarukaitis (ettekandja),

kohtujurist: N. Wahl,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Energiavirasto, esindaja: lakimies P. Malén,

–        Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. G. Marrone,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: M. Huttunen ja K. Talabér-Ritz,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT 2012, L 315, lk 1), artikli 11 lõiget 1.

2        Taotlus on esitatud Oulun Sähkönmyynti Oy, kes on elektri jaemüügi ettevõtja, algatatud menetluses, mis käsitleb Energiavirasto (energiaamet, Soome) otsust seoses elektroonilise arve valinud klientidele elektri võrgutasu igakuise vähendamisega.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Direktiivi 2012/27 põhjendustes 32 ja 33 on märgitud:

„(32)      [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi] 2006/32/EÜ[, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ (ELT 2006, L 114, lk 64)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi] 2009/72/EÜ[, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55)] ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi] 2009/73/EÜ[, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 94)] tarbimise mõõtmist ja arvete esitamist käsitlevate sätete mõju energiasäästule on olnud piiratud. Paljudes liidu piirkondades ei ole need sätted viinud selleni, et tarbijad saaksid ajakohast teavet nende energiatarbimise kohta või tegelikul tarbimisel põhinevaid arveid sagedusega, mis uuringute kohaselt on vajalik selleks, et tarbijad saaksid oma energiatarbimist reguleerida. Kortermajade kütte ja sooja veega varustamise sektorites on nende sätete ebapiisav selgus toonud kaasa ka arvukad kaebused kodanikelt.

(33)      Selleks et suurendada lõpptarbijate suutlikkust pääseda ligi nende individuaalset tarbimist käsitlevale teabele ja arvetele, pidades silmas võimalusi, mida seostatakse arukate arvestisüsteemide rakendamise ja arukate arvestite kasutuselevõtmisega liikmesriikides, on oluline suurendada liidu õiguse nõuete selgust selles valdkonnas. See peaks aitama vähendada kulusid, mis kaasnevad energiasäästu suurendavate arukate arvestisüsteemide rakendamisega, ning toetama energiateenuste turgude arendamist ja nõudluse juhtimist. Arukate arvestisüsteemide rakendamine võimaldaks sagedasti esitada tegelikul tarbimisel põhinevaid arveid. Nõudeid, mis käsitlevad juurdepääsu teabele ja tegelikul tarbimisel põhinevate õiglaste ja täpsete arvete esitamist, tuleb siiski selgitada ka nendel juhtudel, kus arukaid arvesteid ei ole 2020. aastaks paigaldatud, sealhulgas seoses kütte, jahutuse ja sooja vee individuaalse tarbimise mõõtmise ja selle eest arvete esitamisega mitme üksusega hoonetes, mida varustatakse kaugkütte- või kaugjahutusvõrgust või millel on enda ühine küttesüsteem.“

4        Direktiivi 2012/27 artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ sätestatakse:

„1.      Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühine meetmete raamistik energiatõhususe edendamiseks Euroopa Liidus, et tagada liidu 2020. aasta energiatõhususe 20% peaeesmärgi täitmine ja rajada teed edasisele energiatõhususe parandamisele pärast seda tähtaega.

[…]

2.      Käesolevas direktiivis sätestatud nõuded on miinimumnõuded ega takista ühelgi liikmesriigil säilitada või kehtestada rangemaid meetmeid. Sellised meetmed on kooskõlas liidu õigusega. Kui liikmesriigi õigusaktides nähakse ette rangemad meetmed, teavitab liikmesriik sellistest õigusaktidest komisjoni.“

5        Direktiivi artikli 10 „Arvetel esitatav teave“ lõikes 3 on sätestatud:

„Olenemata sellest, kas arukad arvestid on paigaldatud või mitte, teevad liikmesriigid järgmist:

[…]

b)      tagavad, et lõpptarbijad saavad valida võimaluse saada arvetel esitatavat teavet ja arveid elektrooniliselt ning et nad saavad soovi korral selge ja arusaadava selgituse selle kohta, kuidas nende arve koostati, eelkõige juhul, kui arved ei põhine tegelikul tarbimisel;

[…]“.

6        Direktiivi artikli 11 „Mõõtmisandmetele ja arvetel esitatavale teabele juurdepääsu kulu“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et lõpptarbijad saavad kõik oma arved ja arvetel esitatava teabe energia tarbimise kohta tasuta ning et lõpptarbijad pääsevad samuti ligi oma tarbimisandmetele asjakohasel viisil ja tasuta.“

7        Direktiivi 2012/27 VII lisa „Tegelikul tarbimisel põhinevate arvete esitamise ja arvetel esitatava teabe miinimumnõuded“ „[t]egelikul tarbimisel põhinevate arvete esitami[st]“ käsitlevas punktis 1.1, täpsustatakse:
„Selleks et lõpptarbijatel oleks võimalik oma energiatarbimist reguleerida, tuleb arved esitada tegeliku tarbimise põhjal vähemalt kord aastas ja arvetel esitatav teave tuleb teha kättesaadavaks vähemalt kord kvartalis, taotlusel või kui tarbijad on valinud elektroonilised arved või muul juhul kaks korda aastas. Sellest nõudest võib teha erandi gaasile, mida kasutatakse üksnes toidu valmistamiseks.“

 Soome õigus

8        Direktiivi 2012/27 artikli 11 lõige 1 võeti Soome õigusesse üle elektrituruseaduse (sähkömarkkinalaki (588/2013)) §-ga 69. Selle paragrahvi „Jaemüügi ettevõtja poolt arvete esitamine“ viiendas lõigus on sätestatud, et „[a]rved ning [kõnealuses] paragrahvis nimetatud arvetel esitatav teave hindade ja tarbimise kohta tuleb lõpptarbijale anda tasuta ja asjakohasel viisil“ ning et „[l]õpptarbijad võivad soovi korral saada arveid ja teavet tarbimise kohta elektrooniliselt“.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

9        Oulun Sähkönmyynti müüdud elektri hind koosneb igakuisest kindlasummalisest võrgutasust ja energia hinnast, mis põhineb elektri tarbimisel. Võrgutasu on reeglina 2,5 eurot kuus. Alates 1. jaanuarist 2016 vähendas Oulun Sähkönmyynti igakuist võrgutasu 1 euro võrra nendele tarbijatele, kes olid valinud elektroonilise arve, kuid mitte neile, kes olid valinud alternatiivse arvete esitamise viisi nagu paberarve või otsekorraldus, ega elektroonilise arve valinud äriklientidele.

10      Energiaamet leidis 20. juuni 2017. aasta otsuses, et see vähendamine tähendas, et need kliendid, kes ei valinud elektroonilist arvet, pidid maksma oma arvete eest 1 euro. Seepärast kohustas energiaamet Oulun Sähkönmyyntit muutma arvete esitamise praktikat ja tagama oma klientidele õiguse saada arveid tasuta. Sama otsusega kohustas energiaamet Oulun Sähkönmyyntit lisaks hüvitama selle osa tasudest, mida saadi alates 1. jaanuarist 2016 alusetult klientidelt, kes ei valinud elektroonilist arveldamist.

11      Oulun Sähkönmyynti esitas selle otsuse peale kaebuse Markkinaoikeusele (kaubanduskohus, Soome), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

12      Oulun Sähkönmyynti väidab oma kaebuse põhjendamiseks, et selle kõik kliendid saavad elektriarveid tasuta, olenemata arvetüübist, mille nad valivad. Ettevõtja sõnul ei tähenda nõue, et arve peab saama tasuta, et ettevõtjal ei ole lubatud vähendada elektri võrgutasu elektroonilise arve valinud klientidele. Lisaks ei põhine klientidele pakutav soodustus kulu tegelikul vähenemisel, vaid hinnangul selle soodustuse mõjule. Arve esitamise sagedus ei mõjuta võrgutasu ega sellelt antavat soodustust, kliendid võivad muu hulgas valida, kas saada aastas neli, kuus või 12 arvet. Lisaks võimaldab elektrooniline arvete esitamine halduskulusid vähendada.

13      Energiaamet väidab, et põhikohtuasjas kõne all olev võrgutasu vähendamine tähendab kõrvalehoidmist reeglist, mille kohaselt saavad kõik kliendid elektriarve tasuta. Lõpptarbija seisukohalt ei oma tähtsust, kas arve eest võetakse eraldi tasu või on võrgutasu suurem seetõttu, et lõpptarbija on valinud arveldamiseks muu kui elektroonilise arve. Energiaameti sõnul omab tähtsust, et eri liiki arvete hinnad erinevad. Energiaamet lisab, et vaid ameti esitatud tõlgendus on selline, mis tagab, et lõpptarbijad, kellel ei ole juurdepääsu elektroonilistele teenustele ning kes on sageli ka kaitsetumad, saavad oma elektriarve tasuta.

14      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et nagu sätestavad ka direktiivi 2012/27 artikli 11 lõike 1 ja elektrituruseaduse (588/2013) § 69 viies lõik, tuleb arved ja arvetel esitatav teave lõpptarbijale anda tasuta ja asjakohasel viisil. Direktiivi 2012/27 artikleid 9–11 käsitleva komisjoni töödokumendi (SWD/2013/0448 final) kohaselt ei ole arvete ja arvetel esitatava teabe tasuta saamise nõudega siiski vastuolus, et elektri jaemüügi ettevõtja vähendab hinda lõpptarbijatele või premeerib neid, kui nad valivad elektroonilise arvelduse.

15      See kohus märgib ühest küljest, et isegi kui komisjoni töödokument ei ole siduv õigusallikas ELTL artikli 288 tähenduses ega muuda direktiivi 2012/27 õiguslikku toimet, on see tõendiks selle kohta, et direktiivi artikli 11 lõiget 1 on võimalik tõlgendada Oulun Sähkönmyynti esitatud tähenduses, mis tähendab, et oluline on üksnes tasu puudumine arve eest. Teisest küljest on energiaameti pakutud viisil võimalik lõpptarbija, kes ei ole valinud elektroonilist arvet, seisukohalt käsitada suuremat võrgutasu nõudmist siiski olukorrana, kus paberarve eest nõutakse eraldi tasu.

16      Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab lisaks, et põhikohtuasjas esitatud asjaoludest ei nähtu, et Soome oleks vastu võtnud rangemad riigisisesed meetmed, kui on sätestatud direktiivi 2012/27 artikli 11 lõikes 1.

17      Nendel asjaoludel otsustas markkinaoikeus (kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas direktiivi [2012/27] artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et elektri võrgutasust hinnasoodustuse andmine sõltuvalt sellest, millise arveldusviisi klient valib, tähendab, et arveid ja arvetel esitatava teabe saavad tasuta ainult seda soodustust saavad lõpptarbijad?

2.      Kas siis, kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele on eitav ja eelnimetatud hinnasoodustuse andmine on lubatud, tuleneb direktiivist 2012/27 täiendavaid eritingimusi, mida tuleb arvesse võtta hinnasoodustuse lubatavusele hinnangu andmisel, nagu selle soodustuse vastavus valitud arveldusviisist tulenevale säästule, see, kas soodustus on seotud arve esitamise kordadega või mitte, ning kas soodustuse saab suunata sellele lõpptarbijate grupile, kes enda arveldusviisi valikuga tingib säästu?

3.      Kas juhul kui esimeses eelotsuse küsimuses viidatud hinnasoodustuse andmine peaks tähendama, et tasu maksmise nõudmine muudelt kui teatava arveldusviisi valinud lõpptarbijatelt on vastuolus direktiivi 2012/27 artikli 11 lõikega 1, tuleneb liidu õigusest erinõudeid, millega tuleb arvestada otsuses, millega kohustatakse makstud summa tagastama?“

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene ja teine küsimus

18      Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2012/27 artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on sellega vastuolus ühe elektri jaemüügi ettevõtja poolt elektri võrgutasu vähendamine elektroonilise arve valinud lõpptarbijatele.

19      Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimused põhjusel, et tema arvates võib elektri võrgutasu vähendamine elektroonilise arve valinud lõpptarbijatele tähendada, et teised kliendid ei saa oma arveid tasuta.

20      Direktiivi 2012/27 artikli 11 lõikes 1 sätestatakse, et „[l]iikmesriigid tagavad, et lõpptarbijad saavad kõik oma arved ja arvetel esitatava teabe energia tarbimise kohta tasuta ning et lõpptarbijad pääsevad samuti ligi oma tarbimisandmetele asjakohasel viisil ja tasuta“.

21      Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (2. septembri 2015. aasta kohtuotsus Surmačs, C‑127/14, EU:C:2015:522, punkt 28, ja 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus DHL Express (Austria), C‑2/15, EU:C:2016:880, punkt 19).

22      Direktiivi 2012/27 artikli 11 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et see säte näeb vaid ette liikmesriikide kohustuse tagada, et elektri jaemüügi ettevõtjad saadavad lõpptarbijatele tasuta arved ja arvetel esitatava teabe energia tarbimise kohta ega kehtesta täiendavaid nõudeid seoses selle kohustusega. Kuna arved ja arvetel esitatav teave antakse lõpptarbijatele tasuta, ei ole seega selle sättega vastuolus, et asjaomase tarbija võrgutasu vähendatakse.

23      Selline direktiivi 2012/27 artikli 11 lõike 1 grammatiline tõlgendus on vastuolus selle sätte konteksti ja direktiiviga taotletavate eesmärkidega.

24      Direktiiviga 2012/27 soovitakse selle artikli 1 kohaselt kehtestada üksnes ühine meetmete raamistik, et edendada liidus energiatõhusust eesmärgiga tagada liidu poolt seatud eesmärgi saavutamine, mis on energiatõhususe 20% kasv aastaks 2020 ja tee rajamine energiatõhususe edasisele parandamisele pärast seda kuupäeva (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Saras Energía, C‑561/16, EU:C:2018:633, punkt 24).

25      Konkreetselt nähtub direktiivi põhjendustest 32 ja 33, et eelkõige rõhutatakse vajadust suurendada lõpptarbijate võimalusi ligi pääseda nende individuaalset tarbimist käsitlevale teabele ja arvetele, arukate arvestisüsteemide rakendamist, tegelikul tarbimisel põhinevat sagedast arveldust, juurdepääsu teabele ning ka õiglast ja täpset arveldust.

26      Lisaks ilmneb nimetatud direktiivi artikli 10 lõike 3 punktist b, mille kohaselt liikmesriigid „tagavad, et lõpptarbijad saavad valida võimaluse saada arvetel esitatavat teavet ja arveid elektrooniliselt“, tahe soodustada elektroonilisi arveid.

27      Seega tuleb nentida, et elektroonilisest arvest tulenev võimalus muuta arved ja individuaalset energiatarbimist käsitlev teave kättesaadavamaks ja sagedamaks, võib kaasa aidata direktiivi 2012/27 eesmärkide saavutamisele energiatõhususe osas.

28      Järelikult tuleb tõdeda, et elektri võrgutasu vähendamine, järgides direktiivi 2012/27 artikli 11 lõikes 1 sätestatud nõudeid, mille kohaselt arved ja arvetel esitatav teave antakse lõpptarbijatele tasuta, ei ole vastuolus direktiivi eesmärkidega.

29      Lõpetuseks olgu öeldud, et elektroonilise arve valinud klientide võrgutasu vähendamise eesmärk on eelkõige vähendada elektri jaemüügi kulu. Selleks et optimeerida halduskulu, peab sel ettevõtjal olema mooduseid, kuidas suunata lõpptarbijaid kergemini nõustuma oma arveldusharjumusi muutma, mis sõltuvalt juhtumist toob kaasa elektroonilise arve kasutuselevõtu. Kui direktiivi 2012/27 artikli 11 lõiget 1 tõlgendada nii, et see keelab elektri jaemüügi ettevõtjal vähendada võrgutasu elektroonilise arve valinud lõpptarbijatele, jääb ettevõtja sellest võimalusest ilma.

30      Lisaks ei või vastupidi Soome valitsuse väitele sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas pidada võrgutasu vähendamist elektroonilise arve valinud lõpptarbijatele direktiivi 2012/27 artikli 11 lõikes 1 sätestatud tasuta arvete ja arvetel esitatava teabe reeglist kõrvalehoidmiseks.

31      Eelotsusetaotlusest nimelt nähtub, et Oulun Sähkönmyynti vähendas nendele lõpptarbijatele, kes olid valinud elektroonilise arve, kehtivat võrgutasu ning et enne sellist vähendamist ei olnud Oulun Sähkönmyyntile kunagi ette heidetud tasuta arvete ja arvetel esitatava teabe kohustuse rikkumist. Lisaks saavad lõpptarbijad, kes valivad arveldamiseks muu kui elektroonilise arve, pärast nimetatud võrgutasu vähendamist kõik oma arved ja arvetel esitatava teabe energia tarbimise kohta jätkuvalt tasuta, ning maksid endiselt elektri võrgutasu samas summas. Samuti nähtub, et kliendid maksavad võrgutasu, sõltumata nende soovist saada arveid ja arvetel esitatavat teavet neli, kuus või kaksteist korda aastas. Seega tuleb tõdeda, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa elektri võrgutasu vähendamist elektroonilise arve valinud lõpptarbijatele pidada teistele lõpptarbijatele kehtestatud tegelikuks makseks ja sellest tulenevalt direktiivi 2012/27 artikli 11 lõikest 1 kõrvalehoidmiseks.

32      Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimesele ja teisele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2012/27 artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei ole sellega vastuolus elektri jaemüügi ettevõtja poolt elektri võrgutasu vähendamine ainult neile lõpptarbijatele, kes on valinud elektroonilise arve.

 Kolmas küsimus

33      Kolmas küsimus esitati juhuks, kui Euroopa Kohtu vastus esimesele küsimusele on jaatav. Kuivõrd see vastus oli eitav, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 18–32, ei ole kolmandale eelotsuse küsimusele vaja vastata.

 Kohtukulud

34      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ, artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellistel tingimustel nagu põhikohtuasjas ei ole sellega vastuolus elektri jaemüügi ettevõtja poolt elektri võrgutasu vähendamine ainult neile lõpptarbijatele, kes on valinud elektroonilise arve.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: soome.