EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
2. mai 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvus ja neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Lugano II konventsioon – Artikkel 15 – Tarbijaleping – Seos direktiiviga 2008/48/EÜ – Tarbijakrediidileping – Artiklid 2 ja 3 – Mõisted „tarbija“ ja „tehingud, mille suhtes kohaldatakse direktiivi“ – Krediidi maksimumsumma – Tähtsusetus Lugano II konventsiooni artikli 15 seisukohast
Kohtuasjas C‑694/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour de cassationi (Luksemburgi kassatsioonikohus) 7. detsembri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. detsembril 2017, menetluses
Pillar Securitisation Sàrl
versus
Hildur Arnadottir,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen, J. Malenovský, C. G. Fernlund (ettekandja) ja L. S. Rossi,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Pillar Securitisation Sàrl, esindaja: avocat A. Moro,
– H. Arnadottir, esindaja: avocat M. Mailliet,
– Luksemburgi valitsus, esindaja: D. Holderer,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja P. Lacerda,
– Šveitsi valitus, esindaja: M. Schöll,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja M. Wilderspin,
olles 22. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 1; edaspidi „Lugano II konventsioon“).
2 Eelotsusetaotlus on esitatud Pillar Securitisation Sàrl‑i ja Hildur Arnadottiri vahelises kohtuvaidluses, mille ese on krediidi tagastamise nõue.
Õiguslik raamistik
Lugano II konventsioon
3 Lugano II konventsiooni II jaotise „Kohtualluvus“ 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ on artikkel 15, milles on ette nähtud:
„1. Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 4 ja artikli 5 lõike 5 kohaldamist, kui tegemist on:
a) kaupade järelmaksuga müügi lepinguga, või
b) osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki laenu lepinguga, või
c) kõigil ülejäänud juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb kutse- või äritegevusega tarbija alalise elukoha riigis, mis on käesoleva konventsiooniga seotud riik, või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud riiki või mitme riigi hulgas ka nimetatud riiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.
[…]
3. Käesolevat jagu kohaldatakse transpordilepingute suhtes ainult juhul, kui tegemist on pakettreisilepingutega.“
4 Selle konventsiooni artikli 16 lõige 2 on sõnastatud järgnevalt:
„Teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle käesoleva konventsiooniga seotud riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.“
5 Sama konventsiooni artiklis 17 on sätestatud:
„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes sellise kokkuleppe alusel,
1. mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, või
2. mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või
3. mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal käesoleva konventsiooniga seotud ühes ja samas riigis, ning millega pädevus on määratud selle riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi seadustega.“
6 Otsuse 2009/430 põhjendus 4 näeb ette järgmist:
„[27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) konsolideeritud versioonis (EÜT 1998, C 27, lk 1) ja 16. septembril 1988 Luganos allkirjastatud konventsiooni tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta (EÜT 1988, L 319, lk 9)] tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise režiimide samalaadsuse tõttu tuleks Lugano konventsiooni kohandada [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta] määruse (EÜ) nr 44/2001 [kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)] sätetega, et saavutada kohtuotsuste liikumise võrdne tase ELi liikmesriikide ning asjaomaste EFTA riikide vahel.“
Määrus nr 44/2001 ja määrus (EL) nr 1215/2012
7 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades asendati määrusega nr 44/2001 ja seejärel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1), millega tunnistati kehtetuks määrus nr 44/2001.
Direktiiv 2008/48/EÜ
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), põhjenduses 10 on märgitud:
„Käesolevas direktiivis sisalduvate mõistetega määratletakse ühtlustamise ulatus. Liikmesriikide kohustus rakendada käesoleva direktiivi sätteid peaks seega piirduma direktiivi reguleerimisalaga, nagu see on määratletud nende mõistetega. Käesolev direktiiv ei tohiks aga piirata liikmesriikidel käesoleva direktiivi sätteid kohaldamast kooskõlas [liidu] õigusaktidega valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Seega saaks liikmesriik säilitada või kehtestada siseriiklikud õigusaktid, mis on vastavuses käesoleva direktiivi sätetega või selle teatavate sätetega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävaid krediidilepinguid, näiteks krediidilepinguid, mille summa on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot. […]“
9 Selle direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse krediidilepingute suhtes.
2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:
[…]
c) krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot;
[…]“.
10 Direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis a on mõiste „tarbija“ määratletud järgmiselt:
„füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 Islandi elanik H. Arnadottir sõlmis 2005. aasta märtsis Kaupthing Bank Luxembourgiga (KBL) laenulepingu 193 621 074 ISK (Islandi kroon) kohta, mis vastab ligikaudu miljonile eurole. Laen pidi tagastatama ühe maksena hiljemalt 1. märtsil 2010.
12 Selle laenu eesmärk oli võimaldada H. Arnadottiril osta aktsiaid Islandi äriühingus Bakkavör Group hf, mille töötaja ta oli.
13 Laenu tagastamine oli tagatud Bakkavör Groupi käendusega, mille kohta sõlmiti eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul leping kõige varem 2009. aastal. Käenduslepingule kirjutasid alla selle äriühingu kaks juhti, sealhulgas H. Arnadottir ise.
14 Hiljem jagunes KBL kaheks üksuseks. Üks neist, Pillar Securitisation, nõudis H. Arnadottiri võetud laenu tagastamist.
15 Kuna H. Arnadottir laenu ei tagastanud, esitas Pillar Securitisation 2011. aastal Luksemburgi kohtule hagi, tuginedes laenulepingu tingimusele, mille kohaselt on pädevad Luksemburgi kohtud.
16 Tribunal d’arrondissement de Luxembourg (Luxembourgi piirkondlik kohus, Luksemburg) otsustas siiski, et tal puudub vaidluse lahendamiseks pädevus, sest H. Arnadottiri tuleb käsitada „tarbijana“ Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses. Seetõttu leidis see kohus, et kohtualluvust käsitlev lepingutingimus, mille kohaselt on pädevad Luksemburgi kohtud, tuleb jätta kohaldamata, kuivõrd see ei ole kooskõlas Lugano II konventsiooni artiklis 17 ette nähtud eranditega.
17 Cour d’appel (apellatsioonikohus, Luksemburg) kinnitas teise astme kohtuna 27. aprilli 2016. aasta kohtuotsuses, et Luksemburgi kohtutel puudub pädevus otsustada Pillar Securitisationi nõuete üle.
18 Pillar Securitisation esitas seepeale kassatsioonkaebuse, milles väitis, et Cour d’appel (apellatsioonikohus, Luksemburg) rikkus Lugano II konventsiooni artiklit 15. Ta väidab eeskätt esiteks, et Cour d’appel (apellatsioonikohus, Luksemburg) asus ekslikult seisukohale, et H. Arnadottir tegutses üksikisiku eesmärkidel. Teiseks väidab Pillar Securitisation, et see kohus tõlgendas kõnealust artiklit 15 vääralt, kui ta asus seisukohale, et selline enam kui miljoni euro suurune laen, nagu on kõne all põhikohtuasjas, saab olla leping, mille on sõlminud „tarbija“ kõnealuse artikli 15 tähenduses.
19 Ta väidab, et selgitamaks välja, kas krediidileping on leping, mille on sõlminud tarbija Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses, tuleb teha kindlaks, kas tegemist on „tarbijakrediidilepinguga“ direktiivi 2008/48 tähenduses. See tuleneb tema sõnul selle konventsiooni kohta professor Fausto Pocari poolt koostatud seletuskirjast (ELT 2009, C 319, lk 1). Sellest tulenevalt on direktiiv kohaldatav ainult laenulepingute suhtes, mis on sõlmitud üle 200 euro ja alla 75 000 euro suuruse summa kohta, kui seda direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtvates sätetes ei ole ette nähtud kõrgemat ülempiiri. Kuivõrd Luksemburgi õiguses sellist ülempiiri ette ei ole nähtud, siis ei kuulu põhikohtuasjas kõne all olev laenuleping selle direktiivi kohaldamisalasse ning seetõttu ei ole kohaldatav Lugano II konventsiooni artikkel 15.
20 Cour de cassation (Luksemburgi kassatsioonikohus) leiab, et tekib küsimus, kuidas tuleb tõlgendada mõistet „tarbija“ Lugano II konventsiooni artikli 15 ja direktiivi 2008/48 artikli 3 tähenduses. Tal on eeskätt kahtlusi selles, kas selle tarbijakrediidilepinguid käsitleva direktiivi kohaldamisala kindlaksmääramine mõjutab mõiste „tarbija“ määratlust kõnealuse artikli 15 tähenduses.
21 Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (Luksemburgi kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas isikut võib pidada Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses „tarbijaks“ sellise krediidilepingu puhul, mis ei kuulu krediidi kogusumma tõttu direktiivi [2008/48] kohaldamisalasse, põhjusel, et võib asuda seisukohale, et leping sõlmiti majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, ja seda olukorras, kus puudub riigisisene õigusnorm, mis näeb ette direktiivi sätete kohaldamise valdkondades, mis ei kuulu selle kohaldamisalasse?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas Lugano II konventsiooni artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et selgitamaks välja, kas teatav krediidileping on krediidileping, mille on sõlminud „tarbija“ nimetatud artikli 15 tähenduses, tuleb teha kindlaks, kas see kuulub direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse selles mõttes, et asjaomase krediidi kogusumma ei ületa selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud ülempiiri, ja kas seejuures omab tähtsust tõik, et direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtvates sätetes ei ole ette nähtud kõrgem ülempiir.
23 Kui selline krediidileping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on leping, mille on sõlminud „tarbija“ Lugano II konventsiooni artikli 15 tähenduses, tuleneb sellest kõnealuse konventsiooni artikli 16 alusel, et pädevad on selle konventsiooniga seotud riigi kohtud, kus on tarbija alaline elukoht, see tähendab käesoleval juhul Islandi kohtud. Kui kõnealuse lepingu näol ei ole tegemist kõnealuse artikli 15 kohaldamisalasse kuuluva tarbijalepinguga, siis on seevastu pädevad selles lepingus sisalduvas kohtualluvust käsitlevas tingimuses määratud kohtud, see tähendab Luksemburgi kohtud.
24 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Pillar Securitisation väidab, et H. Arnadottir tegutses majandus- või kutsetegevuse eesmärkidel ning ei vasta mõiste „tarbija“ määratlusele. Ent eelotsusetaotluse esitanud kohus ei soovi saada Euroopa Kohtult vastust küsimusele, milline on sellise isiku nagu H. Arnadottir sõlmitud laenulepingu eesmärk. Nagu nähtub esitatud küsimuse sõnastusest, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult vastust hoopis lähtuvalt eeldusest, et võib asuda seisukohale, et kõnealune leping sõlmiti H. Arnadottiri majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Lisaks sellele ja igal juhul ei sisalda eelotsusetaotlus piisavalt teavet selleks, et Euroopa Kohus saaks vajadusel anda selles küsimuses tarvilikke juhiseid.
25 Seetõttu ei ole käesoleva kohtuasja raames alust analüüsida sellise isiku nagu H. Arnadottir sõlmitud laenulepingu eesmärki.
26 Seevastu tuleb analüüsida, kas tõik, et krediidileping on sõlmitud direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud 75 000 euro suurust ülempiiri ületava summa kohta, takistab kohaldada Lugano II konventsiooni artiklit 15 olukorras, kus riigisiseses õiguses ei ole ette nähtud sellest summast kõrgemat ülempiiri.
27 Seoses Lugano II konventsiooni tõlgendamisega tuleb kõigepealt märkida, et see on sõnastatud praktiliselt identselt määruse nr 44/2001 ja määruse nr 1215/2012 vastavate artiklitega, ning et tuleb hoolitseda selle eest, et nende instrumentide identseid sätteid tõlgendataks ühtemoodi (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Schlömp, C‑467/16, EU:C:2017:993, punktid 46 ja 47).
28 Lugano II konventsiooni artikkel 15 reguleerib lepinguid, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Selle kohaldamisalasse kuuluvad lepingud on täpsemalt välja toodud selle artikli 15 lõike 1 punktides a–c. Nagu Euroopa Kohus otsustas seoses määruse nr 44/2001 identse sättega, mida korratakse määruses nr 1215/2012, peetakse artikli 15 lõike 1 punktis c lepinguobjektist sõltumatult silmas kõiki lepinguid, mille müüja või teenuste osutaja on oma äri- või kutsetegevuse raames sõlminud tarbijaga, välja arvatud teatavad transpordilepingud, mis on tarbijaasjades kohaldatavate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisalast välja jäetud selle konventsiooni artikli 15 lõikega 3 (vt selle kohta 14. mai 2009. aasta kohtuotsus Ilsinger, C‑180/06, EU:C:2009:303, punkt 50).
29 Direktiivi 2008/48 artiklis 3 on omakorda mõiste „tarbija“ määratletud kui füüsiline isik, kes direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega.
30 Asjaomaseid tehinguid ei ole direktiivis 2008/48 määratletud, kuid neid on silmas peetud direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“, mille lõikes 1 on sätestatud, et direktiivi kohaldatakse krediidilepingute suhtes, ehkki selle artikli lõike 2 punkti c kohaselt ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot.
31 Nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 31, tuleneb järgmiseks Lugano II konventsiooni artiklist 15 ja direktiivi 2008/48 artiklist 3, et mõiste „tarbija“ on neis kahes tekstis määratletud vägagi identselt, see tähendab osutavana isikule, kes sõlmib lepingu „majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil“ või „eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega“.
32 Direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse kuuluvad aga ainult need tarbija sõlmitud krediidilepingud, mille krediidi kogusumma ei jää alla alampiiri 200 eurot või ei ületa ülempiiri 75 000 eurot, samas kui Lugano II konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate tarbijalepingute puhul ei ole selliseid alam- ja ülempiire ette nähtud.
33 Seega tuleb välja selgitada, kas Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaldamisalasse kuuluvad ainult need tarbijakrediidilepingud, mis kuuluvad direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, mistõttu sinna ei kuulu tarbijakrediidilepingud, mille krediidi kogusumma jääb alla alampiiri 200 eurot või ületab ülempiiri 75 000 eurot.
34 Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et selleks, et tagada Euroopa Liidu seadusandja poolt tarbijalepingute valdkonnas taotletavatest eesmärkidest kinnipidamine ja samuti liidu õiguse ühtsus, tuleb eelkõige võtta arvesse liidu õiguse muudes aktides kasutatud mõistet „tarbija“ (5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Vapenik, C‑508/12, EU:C:2013:790, punkt 25, ja 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 28).
35 Ent liidu õiguse erinevate aktide ühtsuse tagamise nõude tulemus ei saa mingil juhul olla see, et kohtualluvust reguleeriva määruse sätetele antakse tõlgendus, mis ei ole kooskõlas selle määruse süsteemi ja eesmärkidega (vt selle kohta 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Kainz, C‑45/13, EU:C:2014:7, punkt 20).
36 Seetõttu tuleb lõpuks arvesse võtta asjaomaste tekstide, see tähendab käesoleval juhul Lugano II konventsiooni ja direktiivi eesmärki, et selgitada välja, kas Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaldamisalasse kuuluvad ainult need tarbijakrediidilepingud, mis kuuluvad direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, mistõttu sinna ei kuulu sellised tarbijakrediidilepingud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille krediidi kogusumma ületab ülempiiri 75 000 eurot.
37 Sellega seoses tuleb möönda, et Lugano II konventsiooni ja direktiivi 2008/48 eesmärgid on erinevad.
38 Direktiivi 2008/48 eesmärgi kohta ilmneb selle põhjendustest 7 ja 9, et see seisneb tarbijakrediidi valdkonnas mitme põhiküsimuse täielikus ja kohustuslikus ühtlustamises, mida on vaja selleks, et tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide kõrge ja võrdne kaitse ja aidata kaasa hästi toimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (vt 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 42).
39 Euroopa Kohus on pealegi märkinud, et selle eesmärgiga soovitakse tagada tarbijate tõhus kaitse nende finantsvõimalusi ületavate selliste krediidilepingute vastutustundetu sõlmimise eest, mis võivad tingida nende maksejõuetuse (27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 43).
40 Selleks soovitakse direktiiviga 2008/48 ühtlustada tarbijakrediidilepingute materiaalõiguse teatavad aspektid, eeskätt tarbija, kes on ühtlasi laenuvõtja, teavitamise tingimused. Sellega pannakse laenuandjale eeskätt lepingueelse teavitamise kohustused.
41 Taotledes selle direktiivi topelteesmärki, mis seisneb nii tarbijakaitses kui ka hästi toimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas kaasaaitamises, määras liidu seadusandja kindlaks need tarbijakrediidilepingud, mille suhtes kohalduvad selle direktiivi ühtlustamismeetmed, piirates neid selliselt, et nende hulka kuuluvad üksnes lepingud, mille krediidi kogusumma ei jää alla alampiiri 200 eurot või ei ületa ülempiiri 75 000 eurot.
42 Lugano II konventsiooni eesmärgi kohta tuleb märkida, et sellega ei soovita ühtlustada tarbijalepinguid käsitlevat materiaalõigust, vaid kehtestada sarnaselt määrusega nr 44/2001 ja määrusega nr 1215/2012 eeskirjad, mis võimaldavad välja selgitada, milline kohus on pädev lahendama vaidlust tsiviil- või kaubandusasjas, mille ese on eeskätt leping, mille müüja või teenuste osutaja on sõlminud isikuga, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega, ja seda eesmärgiga kaitsta viimati nimetatud isikut kirjeldatud olukorras. Selle eesmärgi taotlemisel ei ole konventsiooni kohaldamisala piiratud konkreetsete summadega ning see hõlmab igat sorti lepinguid, välja arvatud neid, mis on nimetatud selle konventsiooni artikli 15 lõikes 3.
43 Võttes arvesse direktiivi 2008/48 ja Lugano II konventsiooni erinevaid eesmärke, ei mõjuta Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaldamisala kindlaksmääramist asjaolu, et selline krediidileping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kuulu direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse seetõttu, et krediidi kogusumma ületab selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud ülempiiri.
44 Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 48, tuleb pealegi juhtida tähelepanu sellele, et kui direktiivis 2008/48 sätestatud krediidi kogusumma piirid määraksid kindlaks Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaldamisala, tooks see kaasa olukorra, kus isikud, kes on sõlminud krediidilepingu 200 eurost väiksema summa kohta, ei saaks tugineda nimetatud artiklis 15 ette nähtud kaitsvale eeskirjale. Selline olukord ei oleks aga kooskõlas Lugano II konventsiooniga taotletavate eesmärkidega, sest isiku, kes on sõlminud krediidilepingu 100 euro suuruse summa kohta, ja isiku, kes on sõlminud krediidilepingu 200 euro suuruse summa kohta, eeldatav haavatavus ei ole oluliselt erinev.
45 Samamoodi tuleb seoses ülempiiriga 75 000 eurot märkida, et tarbija, kes on sõlminud krediidilepingu seda ülempiiri ületava summa kohta, väärib samamoodi kõnealuses artiklis 15 ette nähtud kaitset.
46 Sellest tuleneb, et asjaolu, et riigisiseses õiguses ette nähtud ülempiir ei ole direktiivis 2008/48 sätestatud ülempiirist kõrgem, ei ole samuti tähtis selle kindlaksmääramisel, kas krediidileping kuulub Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaldamisalasse.
47 Käesoleva kohtuotsuse punktis 19 nimetatud professor F. Pocari koostatud seletuskirja, millele viitab Pillar Securitisation, tuleb mõista neid kaalutlusi arvesse võttes. Selle seletuskirja punktis 81 on märgitud, et Lugano II konventsiooni artikliga 15 laiendatakse oluliselt selle sättega asendatud varasemates sätetes ette nähtud tarbijalepingute hulka. Seletuskirjas on lisatud, et tarbijalepingute lai mõiste suurendab pakutava kaitse ulatust ja hõlmab kõiki liidu direktiividega tarbijalepingutena reguleeritavaid lepinguid, sealhulgas tarbijakrediidilepinguid niivõrd, kuivõrd need kuuluvad direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse. Selles kontekstis tuleb viidet sellele direktiivile mõista näitena ja seda ei tohiks mõista nii, et see tähendab, et tarbijakrediidilepingutest kuuluvad Lugano II konventsiooni artikli 15 kohaldamisalasse ainult direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse kuuluvad lepingud, mille puhul ei ole ületatud selles ette nähtud ülempiiri.
48 Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et Lugano II konventsiooni artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et selgitamaks välja, kas teatav krediidileping on krediidileping, mille on sõlminud „tarbija“ nimetatud artikli 15 tähenduses, ei tule kindlaks teha, kas see kuulub direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse selles mõttes, et asjaomase krediidi kogusumma ei ületa selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud ülempiiri, ja seejuures ei oma tähtsust tõik, et direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtvates sätetes ei ole ette nähtud kõrgem ülempiir.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ, artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et selgitamaks välja, kas teatav krediidileping on krediidileping, mille on sõlminud „tarbija“ nimetatud artikli 15 tähenduses, ei tule kindlaks teha, kas see kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, kohaldamisalasse selles mõttes, et asjaomase krediidi kogusumma ei ületa selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud ülempiiri, ja seejuures ei oma tähtsust tõik, et direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtvates sätetes ei ole ette nähtud kõrgem ülempiir.
Allkirjad