Language of document : ECLI:EU:C:2019:423

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

GERARD HOGAN

esitatud 16. mail 2019(1)

Kohtuasi C‑484/18

Société de perception et de distribution des droits des artistes-interprètes de la musique et de la danse (Spedidam)

PG

GF

versus

Institut national de l’audiovisuel

menetlusse astujad:

Syndicat indépendant des artistes-interprètes (SIA-UNSA),

Syndicat français des artistes-interprètes (CGT)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonkohus))

Eelotsusetaotlus – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 2 punkt b ja artikli 3 lõige 2 – Teose esitajate ainuõigused – Liikmesriigi õigusaktid, milles on Institut national de l’audiovisueli (Prantsuse riiklik audiovisuaalinstituut) kasuks ette nähtud erikord audiovisuaalse arhiivi kasutamise kohta, mida ei ole ette nähtud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõigetes 2 ja 3 – Audiovisuaalsete arhiivide kasutamise õiguse teostamine ilma, et oleks vaja tõendada teose esitaja antud nõusolekut – Teose esitaja nõusoleku õiguslik eeldus






I.      Sissejuhatus

1.        Kas liikmesriik võib oma autoriõigust käsitlevates õigusaktides sätestada eelduse, mille kohaselt eeldatakse, et konkreetse teose esitaja oleks andnud avalik-õiguslikule asutusele, kellele on antud ülesanne säilitada audiovisuaalseid teoseid, loa seda teost avaldada ja vajaduse korral kasutada esitaja õiguste eeldatava üleandmise abil? See on käesolevas eelotsusetaotluses tekkinud põhiküsimus.

2.        Käesolev eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse Cour de cassationilt (Prantsusmaa kassatsioonkohus) 20. juulil 2018, puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(2) artikli 2 punkti b, artikli 3 lõike 2 punkti a ja artikli 5 tõlgendamist.

3.        Taotlus esitati menetluses, mille pooled on ühelt poolt Société de perception et de distribution des droits des artistes-interprètes de la musique et de la danse (muusika ja tantsu esitajate tasude sissenõudmise ja jagamise organisatsioon, edaspidi „Spedidam“), maailmakuulsa džässtrummari ZV pojad ja õigusjärglased PG ja GF, ning teiselt poolt Institut national de l’audiovisuel (Prantsuse riiklik audiovisuaalinstituut, edaspidi „INA“), seoses kahju hüvitamise nõudega, mis tugineb sellele, et INA on väidetavalt rikkunud PG‑le ja GF‑ile kuuluvaid esitaja õigusi.

4.        ZV suri aastal 1985. Tema pojad avastasid 2009. aastal, et INA oli teinud oma kodulehel kättesaadavaks teatud videosalvestised ja eraldi fonogrammi nende isa 1959.–1978. aasta kontsertesinemistest. Pärast seda avastust alustasid nad põhikohtuasja, nõudes autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajatena kahjuhüvitist seoses sellega, et nende väitel edastas INA nende kadunud isa esitusi ilma sellekohase loata. On teada, et pojad ei olnud INA‑le kunagi andnud luba oma isa esitusi sel moel edastada. Nagu kohe näeme, on Prantsuse õiguses ette nähtud kaasnevate õiguste üleandmine INA‑le. Sisuliselt tekib seoses käesoleva eelotsusetaotlusega küsimus, kas sellised Prantsuse õigusnormid on direktiivi 2001/29 nõuetega kooskõlas.

5.        Enne nende õiguslike küsimuste analüüsimist tuleb aga esmalt esitada asjakohased õigusnormid.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigusnormid

6.        Direktiivi 2001/29 põhjendustes 15, 25, 26, 30 ja 32 on öeldud:

„(15) Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) egiidi all 1996. aasta detsembris peetud diplomaatiline konverents lõppes kahe uue lepingu, WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu vastuvõtmisega, mis käsitlevad vastavalt autorite ning esitajate ja fonogrammitootjate kaitset. Nimetatud lepingud tugevdavad oluliselt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rahvusvahelist kaitset, muu hulgas nn digitaalse tegevuskava kaudu, ning parandavad ülemaailmse piraatlusevastase võitluse vahendeid. [Euroopa Liit] ja enamik liikmesriike on lepingutele juba alla kirjutanud ning [liit] ja liikmesriigid korraldavad lepingute ratifitseerimist. Ka käesoleva direktiivi eesmärk on täita mitmeid uusi rahvusvahelisi kohustusi.

[…]

(25) Autoriõigusega kaitstud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide tellitava edastamise toimingute kaitse olemuse ja ulatusega seotud õiguslik ebaselgus tuleb ületada, pakkudes ühenduse tasandil ühtlustatud kaitset. Tuleks selgelt sätestada, et kõikidel õiguste valdajatel, keda käesoleva direktiiviga tunnustatakse, on ainuõigus teha autoriõigusega kaitstavaid teoseid või muid objekte üldsusele kättesaadavaks interaktiivse tellitava ülekande teel. Selliseid interaktiivseid tellitavaid ülekandeid iseloomustab asjaolu, et isik võib neile ligi pääseda enda valitud kohas ja enda valitud ajal.

(26) Tellitavate teenuste kättesaadavaks tegemise osas ringhäälinguettevõtjate poolt, kelle edastatavate raadio- või telesaadete lahutamatuks osaks on kaubanduslikelt fonogrammidelt pärit muusika, tuleks asjaomaste õiguste saamise soodustamiseks edendada kollektiivlitsentsimist.

[…]

(30) Käesolevas direktiivis nimetatud õigusi võib võõrandada, üle anda või hõlmata litsentsilepingutega, ilma et see mõjutaks autoriõiguse ja sellega kaasnevate õigustega seotud asjaomaste siseriiklike õigusaktide kohaldamist.

[…]

(32) Käesoleva direktiiviga nähakse ette ammendav loetelu eranditest ja piirangutest reprodutseerimisõiguse ja üldsusele edastamise õigusega. Mõningaid erandeid kohaldatakse vajaduse korral üksnes reprodutseerimisõiguse suhtes. Nimetatud loetelus on asjakohaselt arvesse võetud ka liikmesriikide õigustavasid, püüdes samal ajal tagada siseturu toimimise. Liikmesriigid peaksid neid erandeid ja piiranguid kohaldama ühtsel viisil, hinnates neid uuesti tulevikus, kui vaadatakse läbi rakendusakte.“

7.        Direktiivi 2001/29 artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:

a) autoritel nende teoste osas;

b) esitajatel nende esituste salvestuste osas;

c) fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;

d) filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;

[…]“.

8.        Direktiivi 2001/29 artiklis 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ on sätestatud:

„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.

2. Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:

a) esitajatel nende esituste salvestuste osas;

b) fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;

c) filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;

[…]“.

9.        Direktiivi artikkel 5 „Erandid ja piirangud“ näeb lõikes 2 ette:

„Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:

[…]

c) konkreetsed reproduktsioonid, mida teevad avalikud raamatukogud, haridusasutused või muuseumid või arhiivid ning mis ei ole otseselt ega kaudselt ette nähtud majandusliku või kaubandusliku tulu saamiseks;

[…]“.

10.      Direktiivi 2001/29 artiklis 10 „Ajaline kohaldamine“ on ette nähtud:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide selles direktiivis nimetatud teoste ja muude objektide suhtes, mis on 22. detsembri 2002. aasta seisuga kaitstud liikmesriikide autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate õigusaktidega või mis vastavad käesoleva direktiivi või artikli 1 lõikes 2 nimetatud sätete kohastele kaitse kriteeriumidele.

2. Käesoleva direktiivi kohaldamine ei mõjuta enne 22. detsembrit 2002 sooritatud toiminguid ega omandatud õigusi.“

B.      Prantsuse õigusaktid

11.      Intellektuaalomandi seadustiku (code de la propriété intellectuelle) artikli L. 212‑3 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Esituse salvestamiseks, selle reprodutseerimiseks ja üldsusele edastamiseks, samuti esituse heli ja pildi eraldi kasutamiseks, kui salvestatud on nii heli kui ka pilt, on nõutav esitaja kirjalik nõusolek.“

12.      Intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 212‑4 on ette nähtud:

„Esitaja ja tootja vahel audiovisuaalse teose tootmiseks sõlmitud lepingu allkiri kujutab endast nõusolekut esitaja esitust salvestada, reprodutseerida ja üldsusele edastada.

Selles lepingus nähakse teose iga kasutusviisi eest ette eraldi tasu“.

13.      30. septembri 1986. aasta kommunikatsioonivabaduse seaduse nr 86‑1067 (loi n° 86‑1067 relative à la liberté de communication) (1. augusti 2006. aasta seaduse nr 2006/961 artikliga 44 muudetud redaktsioonis) (edaspidi „kommunikatsioonivabaduse seadus“) artiklis 49 on sätestatud:

„Avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutus [INA] vastutab riigi audiovisuaalse pärandi säilitamise ja edendamise eest.

[…]

II.      [INA] kasutab väljavõtteid programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiividest vastavalt spetsifikatsioonis ette nähtud tingimustele. Tal on nende väljavõtete kasutamisõigus pärast seda, kui on möödunud üks aasta nende esmakordsest esitamisest ringhäälingus.

[INA] on andmekandjate ja tehniliste seadmete omanik ning omab programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiivide kasutamisõigusi, […] mis anti talle enne seda, kui 1. augustil 2000. aastal avaldati seadus nr 2000‑719 […]

[INA] teostab käesolevas lõikes nimetatud kasutusõigusi autoriõiguste või nendega kaasnevate õiguste omajate ja nende õigusjärglaste isiklikke ja varalisi õigusi austades. Erandina intellektuaalomandi seadustiku artiklitest L. 212‑3 ja L. 212‑4 on aga käesolevas artiklis nimetatud arhiivides sisalduvate esitajate esituste kasutamise tingimused ja selle kasutamise eest makstav tasu reguleeritud esitajate endi ja [INA] või esitajate esindusorganisatsioonide ja [INA] vahel sõlmitud kokkulepetega. Need kokkulepped peavad eelkõige täpsustama tasu astmiku ja tasu maksmise korra.

[…]“.

III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud

14.      INA on avalik-õiguslik äriühing, mis asutati seadusega 1974. aastal. Tema ülesanne on säilitada ja tõsta esile riiklikku audiovisuaalpärandit. INA säilitab „programme edastavate riigi äriühingute“ (riiklikud raadiojaamad ja telekanalid) audiovisuaalarhiive ja aitab kaasa nende kasutamisele.

15.      Nagu juba märgitud, on PG ja GF maailmakuulsa džässtrummari ZV kaks poega ja õigusjärglast. Nad väidavad, et INA turustas oma veebisaidil ilma nende loata 26 videosalvestist ja üht fonogrammi, milles reprodutseeriti nende isa esitusi. Nad esitasid hagi, tuginedes intellektuaalomandi seadustiku artiklile L 212‑3, mille kohaselt on esitaja esituste salvestamiseks, reprodutseerimiseks ja üldsusele edastamiseks vajalik esitaja kirjalik nõusolek.

16.      INA väidab oma vastuses, et kommunikatsioonivabaduse seaduse artikli 49 II lõige võimaldab tal kasutada arhiive, kui ta maksab esitajatele kindlasummalist tasu, mis on määratud kindlaks nende esindusorganisatsioonidega sõlmitud kollektiivkokkulepetes. PG ja GF väidavad omakorda muu hulgas vastu, et need õigusnormid, mis kalduvad kõrvale esitajate kaitsest, on direktiivi 2001/29 sätetega vastuolus.

17.      Tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) kohustas INAd maksma PG‑le ja GF‑ile kõnealuste esituste loata kasutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks 15 000 eurot. Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) jättis 11. juuni 2014. aasta otsusega esimese astme kohtu otsuse sisuliselt muutmata.

18.      Eelkõige leidsid need kaks kohut, et kommunikatsioonivabaduse seaduse artikli 49 II lõike kohaldamise eelduseks on esitaja eelnev nõusolek, samas kui INA ei ole sellise nõusoleku kohta tõendeid esitanud.

19.      Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonkohus) aga tühistas 14. oktoobri 2015. aasta otsusega cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) otsuse. Ta leidis, et cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) eksis, kui ta järeldas, et erandkorra kohaldamine eeldab, et tõendatakse, et esitaja on andnud nõusoleku oma esituse esmakordseks kasutamiseks, lisades seega õigusnormidele tingimuse, mis neis ei sisaldunud. Pärast seda otsust jättis cour d’appel de Versailles (Verisailles’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa) INA nõude alusel tema vastu esitatud hüvitisnõuded rahuldamata.

20.      Olles arutanud õigusjärglaste kassatsioonkaebust viimati nimetatud kohtuotsuse peale, tekkisid Cour de cassationil (Prantsusmaa kassatsioonkohus) kahtlused, kas Prantsuse õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas, ja kuidas tõlgendada direktiivi 2001/29 mitut sätet.

21.      Cour de Cassationi (Prantsusmaa kassatsioonkohus) arvates ei ole erikord, mille alusel INA tegutseb, hõlmatud direktiivi artiklites 2 ja 3 viidatud õigustest tehtava erandi ega piiranguga, mis on ette nähtud direktiivi 2001/29 artiklis 5. Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonkohus) leiab samuti, et lahendus, milleni Euroopa Kohus jõudis kohtuasjas Soulier ja Doke(3), ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Viimati nimetatud kohtuasi puudutas lõppenud tiraažiga raamatute reprodutseerimist. Kuigi vastab tõele, et lõppenud tiraažiga raamatuid puudutavad õigusaktid, mida käsitleti kohtuasjas Soulier ja Doke, kaldusid direktiiviga 2001/29 autoritele tagatud kaitsest kõrvale, on INA jaoks üldistes huvides kehtestatud korra eesmärk ühildada esitajate ja tootjate õigusi, mis selle direktiivi süsteemis on võrdse väärtusega.

IV.    Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

22.      Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi 2001/29 […] artikli 2 punkti b, artikli 3 lõike 2 punkti a ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, et niisuguste riigisiseste õigusnormidega nagu [kommunikatsioonivabaduse seaduse] artikli 49 II lõige (muudetud 1. augusti 2006. aasta seaduse nr 2006‑961 artikliga 44) on kehtestatud [INA‑le], kes on saanud programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiivide suhtes kasutamise õigused, erandkord, milles on ette nähtud, et esitajate esituste kasutamise tingimused ja kasutamise eest makstav tasu on reguleeritud esitajate endi ja selle instituudi või esitajate esindusorganisatsioonide ja selle instituudi vahel sõlmitud kokkulepetega, kusjuures nendes kokkulepetes peab eelkõige olema täpsustatud tasu astmik ja tasu maksmise kord?“

23.      Kirjalikud seisukohad on esitanud Spedidam, INA, Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon. Lisaks sellele esitasid nad 21. märtsil 2019 kohtuistungil oma seisukohad ka suuliselt.

V.      Analüüs

A.      Sissejuhatav märkus direktiivi 2001/29 ajalise kohaldatavuse kohta

24.      Esmalt tuleb märkida, et direktiivi 2001/29 artikli 10 lõikes 1 on sätestatud, et seda direktiivi kohaldatakse kõikide selles direktiivis nimetatud teoste ja muude objektide suhtes, mis on 22. detsembri 2002. aasta seisuga kaitstud liikmesriikide autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate õigusaktidega.

25.      Käesoleval juhul ei vaielda selle üle, et viimane asjasse puutuv sündmus toimus 15. detsembril 2009 ja see on seotud esitustega, mis olid liikmesriigi õiguse kohaselt 22. detsembril 2002 juba kaitstud. Seega on direktiiv 2001/29 neile tegudele kohaldatav(4), ilma et see mõjutaks enne 22. detsembrit 2002 sooritatud toiminguid ja omandatud õigusi, nagu on täpsustatud direktiivi 2001/29 artikli 10 lõikes 2.

B.      INA roll ja toimimine

26.      Nagu juba märgitud, vastutab INA selle eest, et kaitsta, säilitada ja tõsta esile Prantsuse riigitelevisiooni ja raadiojaamade saateid alates 1949. aastast. Seetõttu on see seotud olulise avaliku huviga, nimelt kaitsta ja edendada prantsuse audiovisuaalset pärandit.

27.      Sellega seoses on INA‑l telekommunikatsiooniseaduse artikli 49 kohaselt õigus kasutada programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiivide väljavõtteid. Ta teostab neid õigusi autoriõiguste või nendega kaasnevate õiguste omajate ja nende õigusjärglaste isiklikke ja varalisi õigusi austades.

28.      Esialgu leidis INA, et ta ei saa mõnda arhiivi kasutada, sest sageli ei sisaldanud asjasse puutuvate programmide tootmise toimikud asjaomaste esitajatega sõlmitud töölepinguid. Mitmel juhul oli programmi edastamise nõusolek, mis oli tõenäoliselt antud, läinud kaotsi või ei olnud selle asukohta võimalik lihtsalt kindlaks teha või oli see muul moel kättesaamatu. Sel juhul oli INA kohustatud saama kirjaliku nõusoleku esitajatelt või nende õigusjärglastelt, kelle tuvastamine ja asukoha kindlakstegemine oli sageli keeruline või isegi võimatu.

29.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja, et selleks, et võimaldada INA‑l täita tema avalik-õigusliku teenuse osutamise ülesannet, muudeti 1. augustil 2006 kommunikatsioonivabaduse seaduse artikli 49 II lõiget, sätestades, et arhiivides sisalduvate esitajate esituste kasutamiseks on vaja sõlmida kokkulepped INA ja esitajate või INA ja esitajate esindusorganisatsioonide vahel.

C.      Sellise mehhanismi nagu INA‑le kehtestatud mehhanismi kehtivus direktiivi 2001/29 silmas pidades

1.      Direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti b, artikli 3 lõike 2 punkti a ja artikli 5 kohaldatavus

30.      Vaidlust ei ole selle üle, et teod, mida INA‑le käesolevas kohtuasjas ette heidetakse, kujutavad endast reprodutseerimist ja üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 2 punkti a tähenduses, kuivõrd ta tegi asjasse puutuva esineja esitusi sisaldavad videogrammid ja fonogrammi oma veebisaidil kättesaadavaks. Nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, „rikub kaitstava objekti veebilehel üldsusele kättesaadavaks tegemine õiguste valdajate nõusolekuta autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi“, mida direktiiv 2001/29 kaitseb.(5)

31.      Nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus välja toob, ei kuulu kommunikatsioonivabaduse seaduse artikli 49 II lõige ühegi sellise erandi ega piirangu kohaldamisalasse, mida liikmesriik direktiivi 2001/29 artikli 5 alusel võib ette näha.(6) Seda aktsepteerivad kõik pooled, kes on esitanud kirjalikud seisukohad.

2.      Direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 2 punkti a tõlgendamine

32.      Direktiivi 2001/29 artikli 2 punkt b ja artikli 3 lõike 2 punkt a näevad ette, et liikmesriigid annavad esitajatele ainuõiguse lubada või keelata otsest või kaudset nende esituste salvestuste reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis ja ainuõiguse lubada või keelata nende esituste üldsusele edastamist.

33.      Kohtuotsuses Soulier ja Doke leidis Euroopa Kohus, et sarnast kaitset, mis on tagatud autoritele seoses nende teoste reprodutseerimise ja üldsusele edastamisega, tuleb mõista „nii, et see ei piira direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 tagatud õiguste omamist, vaid hõlmab ka nende õiguste kasutamist“.(7) Euroopa Kohus lisas, et „direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 autoritele tagatud õigused on oma sisult ennetavad selles mõttes, et kõik kolmanda isiku tehtavad teose reprodutseerimise ja üldsusele edastamise toimingud vajavad selle autori eelnevat luba“.(8) Sellegipoolest otsustas Euroopa Kohus – vastupidi kohtujuristi välja pakutud tõlgendusele(9) –, et „direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis a ja artikli 3 lõikes 1 ei ole sellegipoolest täpsustatud, mil viisil peab autori eelnev nõusolek olema väljendatud, mistõttu ei saa nimetatud sätteid tõlgendada nii, et need nõuavad, et selline nõusolek peab tingimata olema otseselt väljendatud. Pigem tuleb hoopis lähtuda sellest, et need sätted võimaldavad seda väljendada ka kaudselt“(10), sõltudes rangete tingimuste täitmisest. Tõepoolest, Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi õigusaktides tuleb sätestada süsteem, mis tagaks autorite tegeliku ja isikliku teavitamise, ja et autoritele antud reprodutseerimise ja üldsusele edastamise õiguste omamine ja kasutamine ei või olla seotud ühegi vorminõudega.(11)

34.      On selge, et see direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõike 1 tõlgendus peab seoses esitajatega vähemalt analoogia alusel olema kohaldatav ka sama direktiivi artikli 2 punktile b ja artikli 3 lõike 2 punktile a.

35.      Esmalt on nende erinevate sätetega kaitstud õigused sõnastatud identselt ja tingimusteta. Teiseks, samal kombel nagu direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõike 1 tõlgendust toetab Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni(12) artikli 5 lõige 2 – mille kohaselt ei või reprodutseerimise ja üldsusele edastamise õiguste omamine ja kasutamine olla seotud ühegi vorminõudega –, toetab direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 2 punkti a samasugust tõlgendust 20. detsembril 1996 Genfis vastu võetud WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 20, mis sisaldab sarnast keeldu.(13) Kolmandaks puudub autori ja esitaja õiguste vahel hierarhia.(14)

36.      Paralleelselt direktiivi 2001/29 artiklite 2 ja 3 sellise tõlgendusega tuleb märkida, et Euroopa Kohus on ka kohtuasjas Luksan leidnud, et „liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on liikmesriikidele jäetud õigus kehtestada eeldus, et kinematograafilise teose tootjale lähevad üle kinematograafilise teose sellised kasutusõigused, nagu on kõne all põhikohtuasjas (satelliidi kaudu edastamise õigus, reprodutseerimise õigus ja mis tahes muu üldsusele kättesaadavaks tegemise kaudu üldsusele edastamise õigus), tingimusel et niisugune eeldus ei ole ümberlükkamatu ega välista nimetatud teose peamise režissööri võimalust leppida kokku teisiti“.(15) Sellega seoses on oluline rõhutada, nagu ka Euroopa Kohus tegi kohtuotsuses Soulier ja Doke, et „tingimused, mille korral võib lähtuda vaikimisi nõusolekust, peavad olema rangelt määratletud, et ei kahjustataks autori eelneva nõusoleku põhimõtte enda ulatust.“(16)

37.      Kui kohtuotsuses Luksan antud vastus on piiratud kinematograafilise teose tootjaga, siis on see nõnda üksnes selle kohtuasja konkreetsete asjaolude tõttu. Lisaks sellele, kui vastab tõele, et selles otsuses tugines Euroopa Kohus oma põhjendustes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas(17) artikli 3 lõigetele 4 ja 5, milles sisaldus eeldus, et rendiõigus antakse üle filmi tootjale, on Euroopa Kohtu poolt sellele üleandmise eelduse põhimõttele antud tõlgendus teatud tingimustel sellegipoolest laiem. Seda peab saama kohaldada ka neile õigustele, mis on tagatud direktiiviga 2001/29, olenemata asjasse puutuva teose liigist. Tõepoolest, nagu Euroopa Kohus selles asjas välja tõi, on nii filmide kui ka multimeediatoodete tootmiseks vaja märkimisväärset investeeringut.(18) Just sel põhjusel leidis Euroopa Kohus üldiselt, et „direktiivi 2001/29 vastu võttes […] ei soovinud seadusandja ülemineku eelduse laadse käsitluse kohaldamist selle direktiiviga reguleeritud kasutusõiguste osas välistada“.(19)

38.      Eeltoodust tulenevalt arvan seega, et nõusoleku eeldus peaks põhimõtteliselt olema kohaldatav ka seoses õigustega audiovisuaalset teost kasutada, näiteks reproduktsiooniõiguste ja üldsusele kättesaadavaks tegemise kaudu üldsusele edastamise õigusega, nagu on ette nähtud direktiivis 2001/29.(20)

39.      Eriti kehtib see (võrdlemisi) vana audiovisuaalse materjali puhul – nagu põhikohtuasjas –, millega seoses võib olla keeruline praegu tuvastada asjasse puutuvat dokumentaalset materjali (eeldades, et see üldse olemas oli), millest nähtuks esitaja nõusolek selle teose kasutamiseks teise isiku poolt. Asjakohane on ka see, et nagu kohtuotsuses Soulier ja Doke taotletakse ka asjasse puutuvate õigusaktidega eesmärki, mis kujutab endast autoriõiguse eeldusliku litsentsimise vormi „tarbijate ja kogu ühiskonna kultuurilistes huvides“.(21)

40.      Samal ajal peab Euroopa Kohus olema ka küllalt nutikas tagamaks seda, et mis tahes selline seadusandlik eeldus ei oleks nii ulatuslik, et see õõnestaks tegelikult õiguse valdajate õiguse ainuõiguslikku olemust.

41.      Kuigi kohtuasjas Luksan sõnastatud mõiste „eeldus“ on põhimõtteliselt kohaldatav ka käesolevas kohtuasjas, on nende kahe kohtuasja vahel ka olulisi erinevusi. Luksani kohtuasja üks olulisi jooni on see, et Euroopa Kohus leidis, et liikmesriikidel on õigus kehtestada selliseid riigisiseseid õigusakte, mis näevad ette eelduse, mille kohaselt läheb filmi rentimisõigus filmi režissöörilt üle filmi tootjale, kuivõrd sellega täideti üks eesmärk, millele on viidatud direktiivi 2006/115 põhjenduses 5, nimelt „võimaldada tootjal tagasi saada investeeringud, mis ta on kinematograafilise teose valmimiseks teinud“.(22)

42.      See arutluskäik ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest ZV ja INA vahel ei olnud eelnevat ärilist suhet ja veelgi vähem viidet sellele, et INA kui kolmas isik oleks kõnealuste esituste filmimist rahastanud. Seega, käesolevas asjas tugineb õiguslik eeldus lihtsalt avaliku huvi käsitusele, nimelt sellele, et on soovitav, et televisuaalset pärandit saab kasutada olukorras, kus esitajate (või nende pärijate) tegeliku nõusoleku saamine võiks olla ülemäära keeruline või isegi võimatu.

43.      Igasugused sellised autoriõigust käsitlevad õigusaktid, mis tuginevad omistatavale või eelduslikule nõusolekule, ei tohi ohustada esitaja ainuõigust, välja arvatud ulatuses, mis on vajalik selle seadusandliku eesmärgi saavutamiseks. Vaid sellistel tingimustel on võimalik öelda, et liikmesriigi õigusaktid on seoses intellektuaalomandi õiguse kaitsega austanud proportsionaalsuse põhimõtet.(23)

44.      Sellegipoolest tuleb sellega seoses tähele panna, et kommunikatsioonivabaduse seaduse artikkel 49 näib korraldavat ja ellu viivat esitaja õiguste üleminekut INA‑le, tuginedes vaikimisi antud nõusolekule. Leian, et juba esitatud põhjustel oleks selle puhul praegustel asjaoludel tegemist ebaproportsionaalse sekkumisega esitaja õiguste ainuõiguslikku olemusse. Arvan, et Euroopa Kohtu otsuse Soulier ja Doke(24)põhjendustest tuleneb vähemalt vaikimisi, et selline üleminek peab toimuma proportsionaalselt ega tohi selle õiguse ainuõiguslikkust vähendada, välja arvatud ulatuses, mis on selle eesmärgi saavutamiseks selgelt vajalik.

45.      Leian, et just see on põhikohtuasjas analüüsitava riigisisese õigusega kaasneva keerukuse kese, sest kui selles oleks lihtsalt ette nähtud autoriõiguse litsentsimise vaikimisi kokkulepe INA kasuks, oleks see direktiivi 2001/29 nõuetega kooskõlas. Käesolevad õigusaktid lähevad sellest palju kaugemale, kuivõrd nendega ei nähta ette mitte vaikimisi litsentsi INA kasuks, vaid pigem vaikimisi nõusolek esitaja õiguste üleandmiseks. Niisiis see, mis muudab liikmesriigi õigusnormid liidu õigusest tulenevate nõuetega vastuolus olevaks, on ebaproportsionaalne viis, mil liikmesriigi õigusnormid toimivad.

VI.    Ettepanek

46.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata talle Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonkohus) poolt esitatud küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 2 punkti b, artikli 3 lõike 2 punkti a ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu 30. septembri 1986. aasta kommunikatsioonivabaduse seaduse nr 86‑1067 (loi n° 86‑1067 du 30 septembre 1986 relative à la liberté de communication) (muudetud 1. augusti 2006. aasta seaduse nr 2006‑961 artikliga 44) artikli 49 II lõige ulatuses, milles on ette nähtud esitajate õiguste üleminek Institut national de l’audiovisuelile (Prantsuse riiklik audiovisuaalinstituut).


1      Algkeel: inglise.


2      EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230.


3      16. novembri 2016. aasta kohtuotsus (C‑301/15, EU:C:2016:878).


4      Vt selle kohta kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Pelham ja Haas (C‑476/17, EU:C:2018:1002, punktid 21–24).


5      27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus UPC Telekabel Wien (C‑314/12, EU:C:2014:192, punkt 25).


6      Meeldetuletusena: direktiivi 2001/29 põhjendus 32 täpsustab, et see loetelu eranditest ja piirangutest, mida võib kehtestada reprodutseerimisõiguse ja üldsusele edastamise õiguse suhtes, on ammendav. Selle sätte ammendavust on kinnitanud Euroopa Kohus (vt selle kohta 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke, C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 26, ja 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Renckhoff, C‑161/17, EU:C:2018:634, punkt 16).


7      16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke (C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 31).


8      16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke (C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 33).


9      Vt kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Soulier ja Doke (C‑301/15, EU:C:2016:536, punktid 38 ja 39).


10      16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke (C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 35).


11      Vt selle kohta 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke (C‑301/15, EU:C:2016:878, punktid 43 ja 50).


12      24. juuli 1971. aasta Pariisi akt, mida on muudetud 28. septembril 1979 (edaspidi „Berni konventsioon“).


13      WIPO esituse ja fonogrammide leping kiideti Euroopa Ühenduse poolt heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ (EÜT 2000, L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208). WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 20 kohaselt „ei kohaldata käesoleva lepinguga sätestatud õiguste kasutamise ja teostamise suhtes mingeid formaalsusi“. Ei ole vaja meenutada, et „on selge, nagu nähtub direktiivi 2001/29 põhjendusest 15, et üks direktiiviga taotletav eesmärk on täita teatud uusi kohustusi, mis lasuvad liidul […] WPPT alusel. Neil asjaoludel tuleb [kõnealust direktiivi] võimalikult suures ulatuses tõlgendada [sellest] lepingust lähtudes“ (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus SCF Consorzio Fonografici, C‑135/10, EU:C:2012:140, punkt 52). Sarnane säte (artikkel 17) on audiovisuaalsete esituste Pekingi lepingus, mille Maailma intellektuaalomandi organisatsioon (WIPO) võttis vastu Pekingis 24. juunil 2012. Selle lepingu on Euroopa Liit allkirjastanud, ent see ei ole veel jõustunud.


14      Välja arvatud moraalsete õiguste puhul. Vt selle kohta de Visscher, F. ja Michaud, B., Précis du droit d’auteur et des droits voisins, Brüssel, Bruylant, 2000, No 304.


15      9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus (C‑277/10, EU:C:2012:65, punkt 87). Kohtujuristi kursiiv.


16      16. novembri 2016. aasta kohtuotsus (C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 37).


17      ELT 2006, L 376, lk 28.


18      Vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Luksan (C‑277/10, EU:C:2012:65, punkt 83).


19      9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Luksan (C‑277/10, EU:C:2012:65, punkt 85).


20      Vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Luksan (C‑277/10, EU:C:2012:65, punkt 86), kus Euroopa Kohus leidis, et „ülemineku eeldust, mis algul nähti rentimis- ja laenutamisõiguse osas ette direktiivi 92/100 artikli 2 lõigetes 5 ja 6 ning mis seejärel võeti sisuliselt üle direktiivi 2006/115 artikli 3 lõigetesse 4 ja 5, peab olema võimalik kohaldada ka kinematograafilise teose selliste kasutusõiguste suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas (satelliidi kaudu edastamise õigus, reprodutseerimise õigus ja mis tahes muu üldsusele kättesaadavaks tegemise kaudu üldsusele edastamise õigus)“.


21      16. novembri 2016. aasta kohtuotsus (C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 45).


22      9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus (C‑277/10, EU:C:2012:65, punkt 79).


23      Vt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 17 ja artikli 52 lõige 1.


24      16. novembri 2016. aasta kohtuotsus (C‑301/15, EU:C:2016:878).