Language of document : ECLI:EU:T:2019:379

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

6. juuni 2019(*)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering – Ühenduse registreeritud disainilahendus, mis kujutab endast sõidukit VW Caddy – Varasem ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjus – Eristatavus – Asjatundlik kasutaja – Erinev üldmulje – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b – Kehtetuks tunnistamise taotleja tõendamiskoormis – Varasema disainilahenduse reprodutseerimisega seotud nõuded

Kohtuasjas T‑192/18,

Rietze GmbH & Co. KG, asukoht Altdorf (Saksamaa), esindaja: advokaat M. Krogmann,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: S. Hanne,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli,

Volkswagen AG, asukoht Wolfsburg (Saksamaa), esindaja: advokaat C. Klawitter,

mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 11. jaanuari 2018. aasta otsuse (asi R 1244/2016‑3) peale, mis käsitleb Rietze ja Volkswageni vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: president A. M. Collins (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja G. De Baere,

kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. märtsil 2018,

arvestades EUIPO esitatud kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. mail 2018,

arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 29. mail 2018,

arvestades 24. jaanuaril 2019 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Menetlusse astuja Volkswagen AG-le kuulub Euroopa Liitu nimetav rahvusvahelise disainilahenduse registreering, mille registreerimistaotlus esitati 1. veebruaril 2010 ja mille Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni rahvusvaheline büroo registreeris samal päeval viitenumbriga DM/073118‑3 ja mis avaldati 31. oktoobri 2010. aasta väljaandes Bulletin du bureau international de l’OMPI, (edaspidi „vaidlusalune disainilahendus“).

2        Tooted, mille puhul kasutamiseks vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 12‑08 ja vastavad kirjeldusele: „mootorsõidukid“. Vaidlusalune disainilahendus on kujutatud järgmiselt:


Image not found


Image not found



Image not found

Vaade 1

Vaade 2

Vaade 3


Image not found


Image not found


Image not found

Vaade 4

Vaade 5

Vaade 6


Image not found


Image not found


Image not found

Vaade 7

Vaade 8

Vaade 9


Image not found


Vaade 10


3        Hageja Rietze GmbH & Co. KG, kes turustab miniatuurseid mudelautosid, esitas 5. jaanuaril 2015 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 106f alusel koosmõjus sama määruse artikli 25 lõike 1 punktiga b taotluse disainilahenduse õiguslike tagajärgede Euroopa Liidus kehtetuks tunnistamise kohta, kuna vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne selle määruse artikli 5 kohaselt ja sellel puudub eristatavus määruse artikli 6 tähenduses.

4        Hageja väitis kehtetuks tunnistamise taotluses, et vaidlusalune disainilahendus kujutab endast mahtuniversaali VW Caddy disainilahendust, mille menetlusse astuja oli turule toonud 2011. aastal. Tõendamaks varasema disainilahenduse avalikustamist, viitas hageja selle sõiduki varasemale mudelile, nimelt mudelile VW Caddy (2K) Life, mille menetlusse astuja tõi turule 2004. aastal. Hageja tugines oma taotluses eelkõige ühenduse disainilahendusele nr 49895‑0002, mille registreerimist menetlusse astuja oli taotlenud 7. juulil 2003 ja mis avaldati 9. detsembril 2003, (edaspidi „varasem disainilahendus“).

5        EUIPO tühistamisosakonna 20. juuni 2016. aasta otsusega tunnistati vaidlusalune disainilahendus kehtetuks, kuna sellel puuudus eristatavus vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 6.

6        Menetlusse astuja esitas 7. juulil 2016 määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

7        EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 11. jaanuari 2018. aasta otsusega (asi R 1244/2016‑3) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebus rahuldati, tühistati tühistamisosakonna otsus ja jäeti rahuldamata vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlus. Apellatsioonikoda otsustas, et vaidlusalune disainilahendus on uudne määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses ja see on eristatav selle määruse artikli 6 tähenduses.

 Poolte nõuded

8        Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks;

–        mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.

9        EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

10      Hageja põhjendab oma hagi üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koosmõjus sama määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 6. Sisuliselt heidab ta apellatsioonikojale ette, et viimati nimetatu asus seisukohale, et vaidlusalune disainilahendus on eristatav, kuna üldmulje, mille see asjatundlikule kasutajale jätab, erineb üldmuljest, mille varasem disainilahendus jätab selle kasutajale.

11      Nimetatud ainus väide jaguneb nelja ossa. Esiteks eksis hageja arvates apellatsioonikoda, kui ta piirdus vastandatud disainilahenduste väidetavate erinevuste loetlemisega, ilma et ta oleks neid kaalunud ja teinud vahet esteetiliste ja tehniliste omaduste vahel. Teiseks pidas ta asjatundliku kasutaja tähelepanu astet ülemäära kõrgeks ja omistas seetõttu liiga suure tähtsuse vastandatud disainilahenduste vahelistele erinevustele. Kolmandaks tegi apellatsioonikoda vigu autori loominguvabaduse hindamisel. Neljandaks ja viimaseks väidab hageja, et apellatsioonikoda jättis teatud tõendid arvesse võtmata.

12      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

13      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1891/2006, millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 6/2002 ja (EÜ) nr 40/94, et jõustada Euroopa Ühenduse ühinemine tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga (ELT 2006, L 386, lk 14), lisati määrusesse nr 6/2002 XIa jaotis, mis sisaldab artikleid 106a–106f.

14      Määruse nr 6/2002 artikli 106a kohaselt on kõigi Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute rahvusvahelise büroo peetavasse rahvusvahelisse registrisse kandmisel sama mõju kui ühenduse disainilahenduse registreerimisel EUIPOs, ja iga Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu avaldamisel väljaandes Bulletin du bureau international de l’OMPI on sama mõju kui avaldamisel väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires.

15      Määruse nr 6/2002 artikkel 106f sätestab, et rahvusvahelise registreeringu mõju võib liidus osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistada vastavalt määruse nr 6/2002 VI ja VII jaotistes sätestatud menetlusele.

16      Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b sätestab, et ühenduse disainilahendus tuleb tunnistada kehtetuks, kui see ei vasta selle määruse artiklite 4–9 tingimustele.

17      Määruse nr 6/2002 artikli 4 kohaselt kaitstakse disainilahendust ühenduse disainilahendusena üksnes juhul, kui see on uudne ja eristatav.

18      Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b tuleb registreeritud ühenduse disainilahenduse eristatavuse hindamisel lähtuda sellest asjatundlikule tarbijale jäävast üldmuljest, mis peab erinema sellisest disainilahendusest jäävast üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva. Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõige 2 täpsustab, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autorivabaduse astet disainilahenduse väljatöötamise käigus.

19      Niisiis tuleneb disainilahenduse eristatavus asjatundlikule kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tühiste üksikasjadega, kuid võttes arvesse sedavõrd silmatorkavaid erinevusi, mis tingivad erineva üldmulje (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (hüppav kaslane), T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

20      Disainilahenduse eristatavuse hindamisel seoses mis tahes varasema disainilahendusega tuleb arvesse võtta toote laadi, mille puhul disainilahendust kasutatakse või milles see sisaldub, ning eelkõige tööstusharu, kuhu see kuulub, ja disainilahenduse autorivabaduse astet, võimalikku kunstiliste lahenduste ammendumist, mis võib ajendada asjatundlikku kasutajat olema tähelepanelikum võrreldavate disainilahenduste erinevuste suhtes, ja ka seda, kuidas asjaomast toodet kasutatakse, ja eriti seoses kasutamisel tavaliselt toimuva käsitsemisega (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus hüppav kaslane, T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Lõpetuseks tuleb märkida, et apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust tuleb hinnata üksnes määruse nr 6/2002 alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, ja mitte siseriikliku kohtupraktika alusel, isegi kui see põhineb kõnealuse määruse sätetega analoogilistel sätetel (vt 4. juuli 2017. aasta kohtuotsus Murphy vs. EUIPO – Nike Innovate (elektroonilise käekella randmerihm), T‑90/16, ei avaldata, EU:T:2017:464, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Need on kaalutlused, mida arvestades tuleb analüüsida hageja argumente.

23      Ainsa väite teise osa kohta, mis puudutab asjatundliku kasutaja tähelepanu astet, tuleb võtta seisukoht enne seda, kui asuda analüüsima väite esimest osa, mis puudutab sellisele kasutajale vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje hindamist, ja seejärel uurida ainsa väite kolmandat ja neljandat osa.

 Ainsa väite teine osa, mis käsitleb asjatundliku kasutaja tähelepanu astet

24      Hageja arvates pidas apellatsioonikoda asjatundliku kasutaja tähelepanu astet liiga kõrgeks ja omistas seetõttu liiga suure tähtsuse vastandatud disainilahenduste vahelistele erinevustele.

25      Kõigepealt kinnitab hageja, et asjatundlik kasutaja ei ole vaidlustatud disainilahendust sisaldava toote kasutamise käigus omandatud kogemusest kaugemale minnes suuteline eristama toote tehnilisest otstarbest tulenevaid väliskujunduse aspekte autori äranägemisel kasutatud aspektidest. Apellatsioonikoja nimetatud erinevused vastandatud disainihelendustes puudutavad hageja väitel selliseid tehnilisi aspekte, mida ei taju isik, kellel on teataval määral teadmisi mootorsõidukite tavalistest üksikosadest. See puudutab eelkõige kaitseraudu, tulesid, suunatulesid ja tagaluuke.

26      Seejärel väidab hageja, et asjatundlik kasutaja omistab vähem tähtsust erinevustele sama tootja eri mudelite puhul, mis üksteisele vahetult järgnevad, kui eri tootjate sõidukimudelite erinevustele. Sama tootja sõidukimudelite puhul on asjatundlik kasutaja disaini suhtes väidetavalt vähem tähelepanelik kui tehniliste uuenduste puhul, mis on tehtud turvalisuse, sõiduomaduste ja sõidumugavuse huvides. Lisaks märgib hageja, et esiteks ei tugine ostja VW Caddy ostmise üle otsustamisel mitte võrdlusele varasemate sõidukiseeriatega, vaid võrdlusele teiste tootjate sõidukitega. Selle argumendi toetuseks viitab hageja kehtetuks tunnistamise menetluses tehtud tühistamisosakonna 13. septembri 2016. aasta otsusele, mis on registreeritud viitenumbriga ICD 9742. Teiseks ei põhine VW Caddy edu mitte selle väliskujundusel, vaid usaldusväärsusel.

27      Viimaks viitab hageja Saksa autoajakirjanduses ilmunud artiklile, milles märgitakse, et vastandatud disainilahenduste vahel ei ole erinevusi. Hageja heidab apellatsioonikojale ette selle artikli sisu tähelepanuta jätmist ja väidab, et selles näidatakse konkreetselt, kuidas asjatundlik kasutaja neid tajub.

28      Tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt tähendab „kasutaja“ mõiste seda, et asjaomane isik kasutab toodet, milles sisaldub asjaomane disainilahendus, vastavalt selle toote kasutuseesmärgile. Määratlus „asjatundlik“ viitab muu hulgas sellele, et olemata disainer või tehnika asjatundja, tunneb kasutaja asjaomases sektoris esinevaid eri disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste üksikasjade kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu pöörab ta neid tooteid kasutades asjaomastele disainilahendustele suhteliselt suurt tähelepanu (vt 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punktid 46 ja 47).

29      Asjatundliku kasutaja mõistest tuleb aru saada nii, et see jääb kaubamärgiõiguses kasutatava mõiste „keskmine tarbija“ – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ning mõiste „kutseala asjatundja“ – põhjalike tehniliste teadmistega ekspert – vahele. Niisiis võib mõistest „asjatundlik kasutaja“ aru saada nii, et see ei tähista mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastava valdkonna ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 53).

30      Lõpuks olgu märgitud, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et asjatundliku kasutaja olemus viitab sellele, et kui võimalik, võrdleb ta otseselt vaidlusalust ja varasemat disainilahendust (vt selle kohta 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Neuman ja Galdeano del Sel vs. Baena Grup, C‑101/11 P ja C‑102/11 P, EU:C:2012:641, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Käesoleval juhul kirjeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 20 asjatundlikku kasutajat isikuna, kes olemata disainer või tehniline ekspert, tunneb mootorsõidukite sektori erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste omaduste kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu on tema tähelepanelikkuse aste neid tooteid kasutades suhteliselt suur. Mootorsõidukite asjatundlik kasutaja on isik, kes on neist sõidukitest huvitatud, juhib ja kasutab neid ning asjakohaste ülevaadete lugemise, näituse ja autode edasimüüjate külastamise põhjal on tuttav turul olevate mudelitega. Ta on kursis asjaoluga, et tootjad ajakohastavad pidevalt turul hästituntud mudeleid nii tehniliselt kui ka nende väliskujunduse osas. Samuti teab ta, et sellise „mudelite ajakohastamisega“ viiakse ellu teatatud moesuundumusi, loobumata siiski täielikult asjaomase sõidukimudeli väliskujunduse tunnusjoontest. Apellatsioonikoja arvates ei jää ükski edaspidi punktides 40–42 loetletud erinevus siin kirjeldatud asjatundlikule kasutajale märkamata.

32      Tuleb asuda seisukohale, et hageja argumendid ei sea kahtluse alla eespool esitatud apellatsioonikoja hinnangut asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse astme kohta.

33      Kõigepealt tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ei ole asjatundlik kasutaja võimeline tajuma apellatsioonikoja tuvastatud erinevusi kaitseraudades, tuledes, suunatuledes ja tagaluukides seetõttu, et need puudutavad tehnilisi üksikosi. Esiteks ei ole apellatsioonikoda selgitanud, millised erinevused on vastandatud disainilahenduste suunatuledel. Teiseks nähtub vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoja tuvastatud erinevused kaitseraudade, tulede ja tagaluukide puhul hõlmavad nende väliskujundust ja mitte nende tehnilisi üksikosi. Seega on asjatundlik kasutaja võimeline neid tajuma. Asjaolu, et mõnedel nimetatud autoosade muudatustel võib olla ka tehniline mõju, ei oma selles osas tähtsust.

34      Samuti ei saa nõustuda hageja argumendiga, et asjatundlik kasutaja omistab vähem tähtsust erinevustele sama tootja eri mudelite puhul, mis üksteisele vahetult järgnevad, kui eri tootjate sõidukimudelite erinevustele. Nimelt ei ole hageja esitanud oma argumendi toetuseks ühtegi faktilist ega õiguslikku asjaolu, mis võiks kahtluse alla seada apellatsioonikoja hinnangu asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse astme kohta vaidlusaluste disainilahenduste hindamisel. Tühistamisosakonna 13. septembri 2016. aasta otsuse osa, mida tsiteerib hageja selle argumendi toetuseks, ei ole selles osas asjakohane, kuna see ei puuduta asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse astet sama tootja järjestikuste mudelite suhtes, võrreldes teiste tootjate mudelitega. Lisaks tuleb märkida, et silmas pidades eespool punktides 28 ja 29 viidatud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et asjakohane ei ole hageja argument ostuotsuste põhjenduste kohta ja asjaolu, et hageja arvates ei põhine VW Caddy edu mitte selle väliskujundusel, vaid usaldusväärusel.

35      Lõpuks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt oleks apellatsioonikoda pidanud arvesse võtma saksa autoajakirjanduses väljendatud seisukohta. Ei saa välistada, et ajakirjandusartikleid saab arvesse võtta, kuid apellatsioonikoda ei ole selleks kohustatud juhul, kui ta leiab – nagu käesolevas asjas –, et esitatud seisukoht ei ole asjakohane, sest see ei kajasta asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet.

36      Seega tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Ainsa väite esimene osa, mis käsitleb asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet

37      Hageja väitel tuleneb kohtupraktikast, et EUIPO peab vastandatud disainilahenduste omadusi kaaluma, kuna erinevad omadused võivad mõjutada rohkemal või vähemal määral disainilahenduste väliskujundust. Niisiis oleks apellatsioonikoda esiteks pidanud uurima vastandatud disainilahenduste sarnasusi. Selline analüüs oleks viinud järelduseni, et vastandatud disainilahendused on enam-vähem identsed nende kere põhikuju, piirjoonte, akende kuju ja paigutuse, tuuleklaasi, kapoti, radiaatorivõre ja tulede poolest. Teiseks oleks ta pidanud tegema vahet esteetiliste ja tehniliste omaduste vahel, kuna silmas pidades tulede peamiselt tehnilist otstarvet ning üksnes kaitseraudade ja radiaatorivõrede värvuste erinevusi, on neil asjatundliku kasutaja arvates üldmuljes vähe tähtsust. Seevastu, lihtsalt vastandatud disainilahenduste väidetavate erinevuste loetlemine, nagu apellatsioonikoda tegi vaidlustatud otsuse punktis 24 jj ning punktis 33 jj, ei võimalda hageja arvates otsustada, kas asjatundliku kasutaja üldmulje oleks erinev.

38      Tuleb rõhutada, et apellatsioonikoda hindas vaidlustatud otsuse punktides 23–31 vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust, võrreldes varasema disainilahendusega. Selle hindamise aluseks kasutas ta vastandatud disainilahenduste järgmisi vaateid:

Vaidlusalune disainilahendus

Varasem disainilahendus


Image not found


Image not found


Image not found