Language of document : ECLI:EU:T:2019:377

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

6. juuni 2019(*)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, mis kujutab mootorsõidukit – Varasem ühenduse disainilahendus – Kehtetuse alus – Eristatavuse puudumine – Määruse nr 6/2002 (EÜ) artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b

Kohtuasjas T‑209/18,

Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG, asukoht Stuttgart (Saksamaa), esindaja: avocat C. Klawitter,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: S. Hanne,

kostja,

teine menetluspool EUIPO apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli,

Autec AG, asukoht Nürnberg (Saksamaa), esindaja: avocat M. Krogmann,

mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 19. jaanuari 2018. aasta otsuse (asi R 945/2016‑3) peale, mis käsitleb Autec AG ja Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud N. Półtorak ja E. Perillo (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. märtsil 2018,

arvestades EUIPO esitatud kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. juulil 2018,

arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 4. juulil 2018,

arvestades 7. augusti 2018. aasta otsust, millega keelduti lisamast kohtutoimikusse hageja 23. juuli 2018. aasta kirja,

arvestades 23. augusti 2018. aasta otsust, millega keelduti lisamast kohtutoimikusse hageja 13. augusti 2018. aasta kirja,

arvestades 20. septembri 2018. aasta otsust, millega keelduti liitmast kohtuasju T‑43/18, T‑191/18, T‑192/18, T‑209/18 ja T‑210/18,

arvestades seda, et koja liikmel esinenud takistuse tõttu on koja koosseisu täiendamiseks määratud teine kohtunik,

arvestades 14. jaanuari 2019. aasta otsust, millega keelduti liitmast kohtuasju T‑209/18 ja T‑210/18 menetluse suulise osa huvides,

arvestades 12. veebruaril 2019 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG esitas 20. augustil 2010 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.

2        Ühenduse disainilahendus, mille registreerimist taotleti, on esitatud järgmiselt (edaspidi „vaidlusalune disainilahendus“ või „sõiduauto „Porsche 911“ 991‑seeria disainilahendus“):

Image not foundImage not found

Image not foundImage not foundImage not found

Image not foundImage not found

3        Tooted, mille puhul kasutamiseks vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 12.08 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „mootorsõidukid“.

4        Vaidlusalune disainilahendus avaldati 6. septembri 2010. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 2010/200 prioriteedikuupäevaga 27. aprill 2010 ja nimetatud disainilahenduse vaated avaldati 7. septembri 2012. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 2012/172.

5        Menetlusse astuja Autec AG esitas EUIPO-le 8. juulil 2014 vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse. Kõnealuse taotluse aluseks oli määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b koostoimes sellesama määruse artikli 4 lõikega 1 ning artiklitega 5 ja 6.

6        Sisuliselt leidis menetlusse astuja, et sõiduauto „Porsche 911“ 991‑seeria disainilahendus ei ole uudne ega eristatav, mistõttu on selle kaitsmine välistatud. Ta väidab oma taotluse põhjendamiseks põhiliselt seda, et vaidlusalune disainilahendus ei erine märgatavalt sõiduauto „Porsche 911“ teistest disainilahendustest, mis on turule toodud pärast 1963. aasta algversiooni.

7        Sellega seoses tugines menetlusse astuja eelkõige järgmistele ühenduse disainilahendustele:

–        ühenduse disainilahendus nr 735428‑0001 (edaspidi „varasem disainilahendus“ või „sõiduauto „Porsche 911“ 997‑seeria disainilahendus“), mis on registreeritud „mootorsõidukite“ jaoks ja avaldatud 23. juunil 2008 ning esitatud järgmiselt:

Image not foundImage not foundImage not found

Image not foundImage not found

Image not foundImage not found

–        ühenduse disainilahendus nr 633748‑0001, mis on registreeritud „sõiduautode“ jaoks ja avaldatud 9. jaanuaril 2007 ning esitatud järgmiselt:

Image not foundImage not found

Image not foundImage not foundImage not found

Image not foundImage not found

8        Menetlusse astuja lisas oma kehtetuks tunnistamise taotlusele ka ajakirjanduses avaldatud artikleid sõiduauto „Porsche 911“ disaini kohta.

9        EUIPO tühistamisosakond rahuldas 10. mai 2016. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse ja tunnistas vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks eristatavuse puudumise tõttu.

10      Hageja esitas EUIPO-le 23. mail 2016 vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 55–60 kaebuse tühistamisosakonna otsuse peale.

11      EUIPO kolmas apellatsioonikoda jättis 19. jaanuari 2018. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata põhjusel, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub eristatavus määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 tähenduses.

12      Apellatsioonikoda leidis kõigepealt seda, et sõiduautode puhul on autori vabadus piiratud kõne all oleva toote tehniliste omadustega nagu kere ja rataste olemasolu, ning õiguslike nõuete ja eelkõige liiklusohutusnõuetega nagu esitulede, tahavaatepeeglite ja tagatulede olemasolu.

13      Kõnealune apellatsioonikoda leidis seejärel, et mis puudutab tehnilise otstarbega või õiguslike nõuetega ette nähtud omaduste teostust, siis ei ole autori vabadus seevastu sugugi piiratud. Ta täpsustas veel, et kõnealuste toodete kasutaja on sõiduautode kui selliste asjatundlik kasutaja, nimelt isik, kes juhib, kasutab ja tunneb turul pakutavaid sõiduautomudeleid.

14      Selles kontekstis leidis apellatsioonikoda, et lõppkokkuvõttes langevad vastandatud disainilahendused kokku selliste oluliste omaduste poolest, nagu kere, uste ja akende vorm või kuju.

15      Seetõttu järeldas apellatsioonikoda, et sõiduauto „Porsche 911“ 997‑seeria disainilahenduse olemasolust piisab, et välistada sellesama sõiduauto 991‑seeria disainilahenduse eristatavus, ja et seega ei ole vaja kontrollida ühenduse disainilahendust nr 633748‑0001, millele tugines menetlusse astuja, ega kaaluda seda, kas vaidlusalune disainilahendus on uudne.

 Poolte nõuded

16      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        jätta rahuldamata „[…] disainilahenduse nr 198387‑0001“ kehtetuks tunnistamise taotlus.

17      EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

18      Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes sellesama määruse artiklitega 5 ja 6.

19      Sellega seoses väidab hageja põhiliselt seda, et üldmulje, mis jääb vaidlusalusest disainilahendusest seda liiki sõiduauto asjatundlikule kasutajale, erineb üldmuljest, mis jääb varasemast disainilahendusest, millele tugines menetlusse astuja oma kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks. Nimelt erinevad kaks vastandatud disainilahendust „oma välimuse“ poolest „märkimisväärselt“ ja „nii ilmselgelt“, et apellatsioonikoda ei saanud hindamisviga tegemata järeldada, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub eristatavus.

20      Kõnealuse väite kokkuvõtteks olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel tunnistatakse ühenduse disainilahendus kehtetuks, kui see ei vasta sama määruse artiklites 4–9 sätestatud tingimustele.

21      Selle kohta on määruse nr 6/2002 artikli 4 lõikes 1 täpsustatud, et ühenduse disainilahenduse kaitse on tagatud üksnes juhul, kui disainilahendus on uudne ja eristatav.

 Ainsa väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes sama määruse artikliga 6

22      Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punkti b sõnastusest nähtub, et ühenduse registreeritud disainilahenduse eristatavust tuleb kõigepealt hinnata asjaomasele asjatundlikule kasutajale sellest jääva üldmulje põhjal (25. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Merlin jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dusyma (mängud), T‑231/10, ei avaldata, EU:T:2013:560, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Kõnealune üldmulje peab ka erinema üldmuljest, mis jääb mis tahes disainilahendusest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimise taotlus, või kui nõutakse prioriteeti, siis enne prioriteedikuupäeva.

23      Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõikes 2 on muu hulgas täpsustatud, et eristatavuse hindamisel tuleb võtta arvesse autori vabadusastet kõnealuse disainilahenduse väljatöötamise käigus.

24      Lisaks eespool nimetatud õiguslike nõuete meeldetuletamisele tuleb märkida, et kohtupraktikas on selle kohta täpsustatud, et disainilahenduse eristatavus peab tulenema asjatundlikule kasutajale jäävast üldmuljest või déjà vu‑efekti puudumisest mis tahes varasema disainilahendusega võrreldes. Seetõttu ei võeta arvesse erinevusi, mis ei ole piisavalt silmatorkavad nimetatud üldmulje mõjutamiseks, mistõttu määravad võivad olla üksnes piisavalt silmatorkavad erinevused, mis tingivad erineva üldmulje (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (hüppav kaslane), T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Eespool nimetatud kriteeriume arvestades tuleb seetõttu välja selgitada, kas asjatundliku kasutaja jaoks, ja arvestades vabadusastet, mis võib käesolevas asjas disainilahenduse autoril olla, jääb vaidlusalusest disainilahendusest üldmulje, mis erineb varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest.

 Asjatundlik kasutaja

26      Mis puudutab mõiste „asjatundlik kasutaja“ tõlgendamist, siis tuleb kõigepealt asuda seisukohale, et nimetus „asjatundlik kasutaja“ tähendab seda, et asjaomane isik kasutab disainilahendust sisaldavat toodet vastavalt otstarbele, milleks seesama toode on mõeldud. Omadussõna „asjatundlik“ viitab veel sellele, et olemata tingimata tehniline ekspert, tunneb see kasutaja asjaomase valdkonna erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi kõnealuste disainilahenduste tavapärastest koostisosadest ning huvi tõttu asjaomaste toodete vastu on tema tähelepanelikkuse tase neid tooteid kasutades suhteliselt kõrge (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 59, ja 28. septembri 2017. aasta kohtuotsus Rühland vs. EUIPO – 8 seasons design (tähekesekujuline lamp), T‑779/16, ei avaldata, EU:T:2017:674, punkt 19).

27      Mõistet „asjatundlik kasutaja“ tuleb seega mõista nii, et see jääb kaubamärgiõiguses kasutatava mõiste „keskmine tarbija“ – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ning mõiste „spetsialist“ – kes on põhjalike tehniliste teadmistega ekspert – vahele. Niisiis võib mõistest „asjatundlik kasutaja“ aru saada nii, et see tähista mitte keskmiselt tähelepanelikku kasutajat, vaid kasutajat, kes on asjaomaste toodete puhul kas isiklikust kogemusest või tänu vastava valdkonna ulatuslikele teadmistele erilise valvsusega (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 53).

28      Käesolevas asjas on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 19–21 leidnud, et vastandatud disainilahendustega seotud toodete asjatundlik kasutaja ei ole sõiduauto „Porsche 911“ kasutaja, vaid sõiduautode kasutaja üldiselt, kes tunneb turul pakutavaid mudeleid n