Language of document : ECLI:EU:C:2019:483

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

12. juuni 2019(*)

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2001/42/EÜ – Teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine – Määrus – Erikaitseala määramine direktiivi 92/43/EMÜ alusel – Kaitse-eesmärkide ja teatavate ennetusmeetmete kindlaksmääramine – Mõistepaar „kavad ja programmid“ – Kohustus hinnata keskkonnamõju

Kohtuasjas C‑43/18,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 12. jaanuari 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. jaanuaril 2018, menetluses

Compagnie d’entreprises CFE SA

versus

Région de Bruxelles-Capitale,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud C. Toader (ettekandja), A. Rosas, L. Bay Larsen ja M. Safjan,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik V. Giacobbo-Peyronnel,

arvestades kirjalikku menetlust ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Compagnie d’entreprises CFE SA, esindaja: avocat J. van Ypersele de Strihou,

–        Région de Bruxelles‑Capitale, esindaja: avocat J. Sambon,

–        Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja L. Dvořáková,

–        Iirimaa, esindajad: M. Browne, G. Hodge, A. Joyce, ja G. Simons, keda abistasid C. Toland, SC ja M. Gray, BL,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hermes, F. Thiran ja M. Noll‑Ehlers,

olles 24. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 2001, L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157; edaspidi „keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv“) artikli 3 lõikeid 2, 4 ja 5.

2        Taotlus on esitatud Compagnie d’entreprises CFE SA (edaspidi „CFE“) ja Région de Bruxelles-Capitale’i (pealinna Brüsseli piirkond, Belgia) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas pealinna Brüsseli piirkonna valitsuse 14. aprilli 2016. aasta määrus, mis käsitleb Natura 2000 ala BE1000001 „Soignes’ mets, metsaservad ja külgnevad metsased alad ning Woluwe org – Soignes’ metsa ja Woluwe oru kompleks“ („La Forêt de Soignes avec lisières et domaines boisés avoisinants et la Vallée de la Woluwe – complexe Forêt de Soignes – Vallée de la Woluwe“), määramist (Moniteur belge, 13.5.2016, lk 31558, edaspidi „14. aprilli 2016. aasta määrus“), on õiguspärane.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv

3        Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi põhjenduses 4 on märgitud:

„Keskkonnamõju hindamine on tähtis vahend keskkonnakaalutluste integreerimisel teatavate kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, mis tõenäoliselt mõjutavad oluliselt keskkonda liikmesriikides, sest see tagab kavade ja programmide rakendamisega kaasneva mõju arvessevõtmise nende koostamise ajal ja enne vastuvõtmist.“

4        Direktiivi artiklis 1 „Eesmärgid“ on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja aidata kaasa keskkonnakaalutluste integreerimisele kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, eesmärgiga edendada säästvat arengut, tagades vastavalt käesolevale direktiivile teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise.“

5        Direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      kavad ja programmid – kavad ja programmid, kaasa arvatud need, mida kaasrahastab Euroopa [Liit], ja nende mis tahes muudatused:

–        mille koostab ja/või võtab vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või mille koostab asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja

–        mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega;

b)      keskkonnamõju hindamine – keskkonnaaruande koostamine, konsultatsioonide pidamine, otsuste tegemisel keskkonnaaruande ja konsultatsioonide tulemustega arvestamine ning otsusest teavitamine vastavalt artiklitele 4–9;

[…]“.

6        Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklis 3 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.      Vastavalt artiklitele 4–9 korraldatakse lõigetes 2–4 osutatud tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine.

2.      Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse kõigi nende kavade ja programmide keskkonnamõju,

a)      mis on koostatud põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, energeetika, tööstuse, veonduse, jäätmehoolduse, veemajanduse, telekommunikatsiooni, turismi, asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonnas ja millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud [nõukogu 27. juuni 1985. aasta] direktiivi 85/337/EMÜ [teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 1985, L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248; muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiviga 2011/92/EL (ELT 2012, L 26, lk 1)] I ja II lisas; või

b)      mille suhtes on peetud vajalikuks korraldada hindamine [nõukogu 21. mai 1992. aasta] direktiivi 92/43/EMÜ [looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (ELT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102)] artikli 6 või 7 alusel seoses tõenäolise mõjuga asukohas.

[…]

4.      Liikmesriigid otsustavad, kas lõikes 2 osutamata kavadel ja programmidel, mis loovad raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju.

5.      Liikmesriigid otsustavad, kas lõigetes 3 ja 4 osutatud kavadel ja programmidel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju, üksikjuhtumite uurimise või kava- ja programmiliikide kindlaksmääramise või mõlema lähenemisviisi ühitamise teel. Otsustamisel võtavad liikmesriigid alati arvesse II lisas sätestatud asjakohaseid kriteeriume, et tagada tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide kuulumine käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

[…]“.

 Elupaikade direktiiv

7        Direktiivi 92/43 (edaspidi „elupaikade direktiiv“) artiklis 4 on sätestatud:

„1.      Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, milliseid kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. Suure levilaga loomaliikide puhul peavad need alad vastama niisuguste liikide loodusliku levila piires asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Laia levilaga veeskasvatatavate liikide puhul tehakse nende alade kohta ettepanekuid ainult siis, kui on olemas selgelt piiritletud ala, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Vajaduse korral teevad liikmesriigid artiklis 11 nimetatud järelevalve tulemuste alusel ettepanekuid loetelu muutmiseks.

Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. Teave peab sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, suurust ja III lisas (1. etapp) ettenähtud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid, mis esitatakse komisjoni kehtestatud vormis artiklis 21 sätestatud korras.

2.      Komisjon kehtestab kokkuleppel kõikide liikmesriikidega III lisas (2. etapp) sätestatud kriteeriumide alusel ja artikli 1 punkti c alapunktis iii nimetatud kõigi viie biogeograafilise piirkonna ja artikli 2 lõikes 1 nimetatud kogu territooriumi kohta liikmesriikide esitatud loeteludel põhineva ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu, märkides alad, kust on üks või mitu esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

Liikmesriigid, kus ühe või mitme esmatähtsa loodusliku elupaigatüübi ja esmatähtsate liikide levilad moodustavad üle 5% riigi territooriumist, võivad oma territooriumil ühenduse jaoks oluliste alade valimisel kokkuleppel komisjoniga taotleda III lisas (2. etapp) nimetatud kriteeriumide paindlikumat kohaldamist.

Ühenduse jaoks olulisteks aladeks valitud alade loetelu kinnitab komisjon artiklis 21 sätestatud korras, märkides alad, kus esineb üks või mitu esmatähtsat elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

3.      Lõikes 2 nimetatud loetelu kehtestatakse kuue aasta jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest.

4.      Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.

5.      Niipea kui ala on kantud lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud loetellu, kohaldatakse selle suhtes artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 4.“

8        Direktiivi artikli 6 lõikes 3 on sätestatud:

„Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.“

 Nitraadidirektiiv

9        Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest EÜT 1991, L 375, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 68; edaspidi „nitraadidirektiiv“) artiklis 1 on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi eesmärgiks on:

–        põllumajandusest lähtuvatest nitraatidest põhjustatud või tingitud veereostuse vähendamine ning

–        hoida ära edasine veereostus.“

10      Direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„1.      Artiklis 1 määratletud eesmärkide saavutamiseks peavad liikmesriigid käivitama määratud tundlike alade suhtes tegevusprogrammid kahe aasta jooksul pärast artikli 3 lõikes 2 osutatud tundlike alade esmast määramist või ühe aasta jooksul pärast artikli 3 lõikes 4 osutatud iga järgmist määramist.

2. Tegevusprogramm võib hõlmata kõiki tundlikke alasid liikmesriigi territooriumil või kui liikmesriik seda vajalikuks peab, tohib eri tundlike alade või nende osade suhtes käivitada erinevaid programme.

3.      Tegevusprogrammides võetakse arvesse järgmist:

a)      olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid eelkõige põllumajandusest ja muudest allikatest pärinevate lämmastikukoguste kohta;

b)      keskkonnatingimusi kõnealuse liikmesriigi asjakohastes piirkondades.

4.      Tegevusprogramme rakendatakse nelja aasta jooksul pärast käivitamist ning need koosnevad järgmistest kohustuslikest meetmetest:

a)      III lisas kirjeldatud meetmed;

b)      liikmesriikide poolt artikli 4 kohaselt kehtestatud hea põllumajandustava eeskirjades sätestatud meetmed, välja arvatud meetmed, mis on asendatud III lisas kirjeldatud meetmetega.

5.      Peale selle võtavad liikmesriigid tegevusprogrammide raames täiendavalt või tõhusamalt meetmeid, mida nad vajalikuks peavad, kui algusest peale on selge või tegevusprogrammide rakendamise käigus saab selgeks, et lõikes 4 osutatud meetmed ei ole artiklis 1 määratletud eesmärkide saavutamiseks küllaldased. Kõnealuseid meetmeid valides võtavad liikmesriigid arvesse nende tõhusust ja kulusid võrreldes muude võimalike ennetusmeetmetega.“

 Belgia õigus

11      Belgia 1. märtsi 2012. aasta määrus looduskaitse kohta (Moniteur belge, 16.3.2012, lk 16017, edaspidi „looduskaitsealane määrus“) on 14. aprilli 2016. aasta määruse õiguslik alus.

12      Looduskaitsealase määruse artiklid 40–56 on koondatud 4. peatükki „Natura 2000 alad“. Määruse artiklis 44 on sätestatud:

„Iga ühenduse tähtsusega ala tunnistatakse valitsuse määrusega Natura 2000 alaks kuue aasta jooksul alates sellest, mil komisjon on koostanud selle piirkonna ühenduse tähtsusega alade loetelu või seda muutnud, võttes arvesse prioriteete, mis tulenevad sellest, kui tähtis ala on ühenduse tähtsusega loodusliku elupaigatüübi või ühenduse tähtsusega liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 võrgustiku sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.“

13      1. märtsi 2012. aasta looduskaitsealase määruse artiklis 47 „Ennetusmeetmed“ on sätestatud:

„Artikli 47 lõige 1. – Ilma et see takistaks artikli 64 kohaldamist, on Natura 2000 alal keelatud looduslike elupaikade ja liikide elupaikade kahjustamine ning Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidega hõlmatud liikide populatsioonide häirimine.

Lõige 2. – Valitsus kehtestab kõigi või teatud konkreetsete Natura 2000 alade kaitseks üldised keelud ja muud ennetusmeetmed, mida kohaldatakse selliste projektide suhtes, mille puhul ei ole vajalik maakorraldustoimingute tegemise loa, ehitusloa, keskkonnaloa ega ühegi artikli 62 lõikes 1 osundatud akti olemasolu, välja arvatud artikli 50 kohaselt vastu võetud majandamiskavas ette nähtud vabastamist lubavatel juhtudel või vastavalt artiklile 64 või 85 lubatud erandi puhul, asjaomaste Natura 2000 alade piires või väljaspool neid, sealhulgas ökoloogiliste kvaliteedistandardite vastuvõtmine, et vältida looduslike elupaikade seisundi halvenemist ja olulisi häireid, mis mõjutavad liike, mille jaoks on Natura 2000 alad määratud.“

14      Vaidlustatud 14. aprilli 2016. aasta määruse artiklis 2 on sätestatud, et mõistega „määrus“ peetakse silmas 1. märtsi 2012. aasta looduskaitsealast määrust.

15      Vaidlustatud määruse artiklites 3 ja 4 on osa pealinna Brüsseli territooriumist määratletud „Natura 2000 alana“:

„Artikkel 3. Natura 2000 alaks BE1000001 määratakse „Erikaitseala I: Soignes’ mets, metsaservad ja külgnevad metsased alad ning Woluwe org – Soignes’ metsa ja Woluwe oru kompleks“.

See ala on jagatud 28‑ks Natura 2000 allpiirkonnaks, mis on määratletud järgmiselt:

[…]

5°IA.5 Plateau de la Foresterie;

[…]

Artikkel 4. Selliselt määratud ala kogupindala on 2066 ha. Selle ulatus on geograafiliselt piiritletud 1.1 lisas toodud kaartidel.

Ala hõlmab kõiki käesoleva määruse lisas 2 nimetatud katastriüksusi ja katastriüksuste osi, mis asuvad Uccle’i, Watermael-Boitsforti, Brüsseli linna, Auderghemi, Woluwe-Saint-Pierre’i ja Woluwe-Saint-Lamberti omavalitsusüksuste territooriumil.

Artiklis 3 määratletud allpiirkonnad moodustavad ala kaitsekorraldusüksused ja on geograafiliselt piiritletud 1.1 lisas toodud kaartidel.“

16      Vaidlustatud 14. aprilli 2016. aasta määruse artiklis 15 on sätestatud:

„Artikli 15 lõige 1. [Looduskaitsealase] määruse artikli 47 lõike 2 alusel kehtestatakse selles artiklis üldised keelunormid käesoleva määrusega määratud Natura 2000 alade kaitseks.

Lõige 2. Ilma et see piiraks vabastamist või erandit lubavate erinormide kohaldamist, on projektide puhul, mille puhul ei ole vajalik loa ega nõusoleku olemasolu määruse artikli 47 lõike 2 tähenduses, keelatud:

1°      eemaldada, välja juurida, kahjustada või hävitada kodumaiseid taimeliike, kaasa arvatud samblad, seened ja samblikud, ning hävitada, kahjustada või muuta taimede kooslust;

2°      langetada, eemaldada ja ära vedada õõnsaid seisvaid või langenud surnuid või õõnsaid puid metsakaitserežiimiga hõlmatud metsades, välja arvatud juhul, kui on olemas reaalne ja kiireloomuline oht turvalisusele;

3°      eemaldada mitteinvasiivsete kodumaiste liikide kände metsades, mis ühenduse tähtsusega elupaigad ja hõlmatud kaitse-eesmärgiga;

4°      istutada ühenduse tähtsusega looduslikes elupaikades võõrpuu- või võõrpõõsaliike, välja arvatud kaitstud või säilitamist vajavate alade nimekirja kantud alade taastamiseks tehtavad toimingud. Seda keeldu ei kohaldata vanadele puuviljasortidele, mis võivad olla eksootilised;

5°      hävitada looduslikke metsaservi ja puurinnet ning hekke maha raiuda;

6°      külvata heinamaadele püsivalt eriti produktiivseid liike, välja arvatud ühekordne külv rohukamara taastamiseks;

7°      puistata seemneid või toitu, mis meelitab ligi hulkuvaid või invasiivseid loomi;

8°      lasta tiikidesse invasiivseid võõrkalaliike või pinnasesse kaevuvaid kalaliike nagu karpkala (Cyprinus carpio), latikas (Abramis brama), särg (Rutilus rutilus) ja koger (Carassius carassius) ning pinnasesse mittekaevuvaid kalaliike rohkem kui 50 kg hektari kohta, välja arvatud ainult kalapüügiks mõeldud tiigid;

9°      muuta ühenduse ja kohaliku tähtsusega looduslike elupaikade pinnasreljeefi;

10°      sõita ühenduse ja kohaliku tähtsusega looduslikes elupaikades motoriseeritud sõidukitega, mis ei ole teenistus- või hooldussõidukid, või neid seal parkida, välja arvatud külastajate vastuvõtmiseks loodud parkimiskohad;

11°      künda ühenduse ja kohaliku tähtsusega looduslikes elupaikades pinnast ja kasutada keemilisi väetisi ja taimekaitsevahendeid;

12°      muuta tahtlikult pinna- või põhjaveerežiimi või muuta püsivalt kraavide ja ojade struktuuri;

13°      paisata loodusesse kemikaale ja septikute sisu;

14°      vabaneda jäätmetest või ladustada neid väljaspool selleks ettenähtud kohti;

15°      kuulata võimendatud muusikat, mille müratase ületab 65db;

16°      ronida puude otsa metsakaitserežiimiga hõlmatud metsades ja avalikel haljasaladel.

Lõige 3. Käesolevat artiklit ei kohaldata töödele, mis on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega ja pärandi säilitamisega või selleks vajalikud.“

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

17      Belgia tööstuskontsernile CFE kuulub alates 1983. aastast maatükk (krunt F64 L4), mis hõlmab suuremat osa Plateau de la Foresterie’st Watermael-Boitsfortis (Belgia).

18      Natura 2000 võrgustiku loomise käigus koostas pealinna Brüsseli piirkonna (Belgia) valitsus aastal 2003 loetelu aladest, mida kavatseti nimetada erikaitsealaks (Moniteur belge, 27.3.2003, lk 14886).

19      CFE esitas 29. augustil 2003 Conseil d’État’le (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebuse selle otsuse tühistamiseks. Kaebus jäeti 14. märtsi 2011. aasta otsusega rahuldamata, kuna oli tuvastatud, et CFE ei olnud tühistamisest enam huvitatud, sest komisjon oli vahepeal teinud samasisulise otsuse.

20      Nimelt oli komisjon 7. detsembril 2004 võtnud vastu 7. detsembri 2004. aasta otsuse 2004/813/EÜ, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu Atlandi biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu (ELT 2004, L 387, lk 1), mis tunnistati hiljem kehtetuks. Hetkel kehtib kõnealusele alale, s.t Forêt de Soignes’ erikaitsealale komisjoni 9. detsembri 2016. aasta rakendusotsus (EL) 2016/2335, millega võetakse vastu Atlandi biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu kümnes uuendatud versioon (ELT 2016, L 353, lk 533).

21      CFE esitas 21. veebruaril 2005 Euroopa Liidu Üldkohtule hagi selle otsuse tühistamiseks. Üldkohus leidis 19. septembri 2006. aasta kohtumääruses CFE vs. komisjon (T‑100/05, ei avaldata, EU:T:2006:260), et hagi on vastuvõetamatu, kuna CFEd see otsus otseselt ei puuduta, kui võtta arvesse liikmesriikidele antud ulatuslikku kaalutlusruumi ühenduse tähtsusega alasid puudutavate meetmete osas, mida nad võtta kavatsevad. See kohtumäärus on jõustunud.

22      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Belgia Kuningriigile on alates 27. märtsi 2015. aasta ametlikust kirjast ette heidetud, et ta ei ole täitnud oma kohustusi ega ole määranud ühenduse tähtsusega alasid erikaitsealadeks, on jätnud kindlaks määramata nende säilitamise prioriteedid ning samuti jätnud võtmata vajalikud kaitsemeetmed.

23      Pealinna Brüsseli piirkonna valitsus kiitis 9. juulil 2015 esimesel lugemisel heaks määruse eelnõu Natura 2000BE 1000001 „Soignes’ mets, metsaservad ja külgnevad metsased alad ning Woluwe org – Soignes’ metsa ja Woluwe oru kompleks“ („La Forêt de Soignes avec lisières et domaines boisés avoisinants et la Vallée de la Woluwe – complexe Forêt de Soignes-Vallée de la Woluwe“) ala määramise kohta. Määruse eelnõu kohta toimus 24. septembrist 7. novembrini 2015 avalik väljapanek. Selle käigus esitati 202 vastuväidet, millest üks tuli CFE‑lt.

24      Pealinna Brüsseli piirkonna valitsus võttis 14. aprillil 2016 vastu vaidlustatud määruse Natura 2000 ala BE 1000001 „Soignes’ mets, metsaservad ja külgnevad metsased alad ning Woluwe org – Soignes’ metsa ja Woluwe oru kompleks“ („La Forêt de Soignes avec lisières et domaines boisés avoisinants et la Vallée de la Woluwe – complexe Forêt de Soignes-Vallée de la Woluwe“) määramise kohta, mis hõlmas kõnealust krunti F64 L4.

25      CFE esitas 12. juulil 2016 Conseil d’État’le (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebuse 14. aprilli 2016. aasta määruse tühistamiseks.

26      CFE märgib, et suurt osa tema maatükist kasutas Watermael-Boitsfort’i vald (Belgia) aastatel 1937–1987 ebaseadusliku prügilana ning et tema sai sellest teada alles 9. oktoobril 2007. Sel kuupäeval saatis Institut bruxellois pour la gestion de l’environnement (IBGE, Brüsseli keskkonnaamet, Belgia) talle hoiatuse, mille kohaselt nähtub akrediteeritud büroo poolt 2006. aastal läbi viidud hindamisuuringust, et kõnealusel territooriumil esinev reostus kujutab endast ohtu inimeste tervisele, keskkonnale ja ökosüsteemidele ning et olemasolevatel jäätmetel on mõju pinnasele, pinnaveele, põhjaveele ja õhule. Hoiatuses paluti hagejal esitada ala puhastamise projekt.

27      Hageja tugineb oma hagi toetuseks eeskätt keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 rikkumisele ja väidab, et pealinna Brüsseli piirkonna valitsus oleks pidanud läbi viima keskkonnamõju hindamise, kuna 14. aprilli 2016. aasta määrus võis avaldada keskkonnale olulist mõju, või oleks vähemasti pidanud kindlaks tegema, kas sellel aktil võis olla taoline mõju, mida aga ei tehtud.

28      Vastuseks väidab pealinna Brüsseli piirkonna valitsus sisuliselt, et kuna kõnealuse akti puhul on tegemist meetmega, mis on otseselt seotud „ala kaitsekorraldusega“ või on selleks otseselt vajalik elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses, siis ei ole vaja läbi viia keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud keskkonnamõju hindamist.

29      Nimetatud valitsus täpsustab veel, et esiteks ei takista 14. aprilli 2016. aasta määruse artiklis 15 sätestatud keelud kõnealusel maatükil oleva reostuse kõrvaldamist. Reostunud pinnase puhastustöödeks on nimelt vaja keskkonnaluba ning vaidlustatud aktiga kehtestatud konkreetsed keelud neid töid seega ei puuduta, mida kinnitab artikkel 15. Teiseks on nendest keelunormidest võimalik teha erandeid. Niisiis ei ole sellel aktil keskkonnale olulist mõju.

30      Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas määrus, millega liikmesriigi asutus määrab erikaitseala vastavalt elupaikade direktiivile ning mis sisaldab kaitse-eesmärke ja üldisi regulatiivseid ennetusmeetmeid, on käsitatav kava või programmina [keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi] tähenduses?

2.      Täpsemalt, kas selline määrus on [keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi] artikli 3 lõikes 4 nimetatud kava või programm, mis loob raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mistõttu liikmesriigid peavad kooskõlas lõikega 5 otsustama, kas sellel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju?

3.      Kas [keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi] artikli 3 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse määruse suhtes, mis käsitleb ala määramist, ei kuulu kohaldamisele selle direktiivi artikli 3 lõige 4?“

 Eelotsuse küsimuste analüüs

31      Kõigepealt tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad korraga nii lõiget 2, 4 kui ka 5 keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklis 3.

32      Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 5 esimese lause kohaselt otsustavad liikmesriigid, kas lõigetes 3 ja 4 osutatud kavadel ja programmidel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju, üksikjuhtumite uurimise või kava- ja programmiliikide kindlaksmääramise või mõlema lähenemisviisi ühitamise teel.

33      Kuna direktiivi artikli 3 lõikes 5 viidatakse sama artikli 3 lõikele 4, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamisel arvesse võtta direktiivi artikli 3 lõikeid 2 ja 4.

34      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõikeid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et selline määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega liikmesriik määrab erikaitseala ning kaitse-eesmärgid ja teatavad ennetusmeetmed, kuulub „kavade ja programmide“ hulka, mille keskkonnamõju hindamine on kohustuslik.

35      Alustuseks on oluline osutada, et esiteks nähtub keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi põhjendusest 4, et keskkonnamõju hindamine on tähtis vahend keskkonnakaalutluste integreerimisel teatavate kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse. Sellega seoses on direktiivi eesmärk artikli 1 kohaselt tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja aidata kaasa keskkonnakaalutluste integreerimisele kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, eesmärgiga edendada säästvat arengut, tagades vastavalt kõnealusele direktiivile teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise.

36      Teiseks, kui arvestada keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi eesmärgiga, mis seisneb keskkonnakaitse kõrge taseme tagamises, siis tuleb tõlgendada laialt sätteid, mis piiritlevad direktiivi kohaldamisala, ja eeskätt sätteid, milles sätestatakse direktiiviga hõlmatud aktide määratlused (7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Inter‑Environnement Bruxelles jt, C‑671/16, EU:C:2018:403, punktid 32–34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning sama kuupäevaga kohtuotsus Thybaut jt, C‑160/17, EU:C:2018:401, punktid 38–40 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Lõpuks tuleb märkida, et erikaitseala määramine toimub kolmes etapis, mis on ära toodud elupaikade direktiiv artiklis 4. Esimeses etapis esitab iga liikmesriik artikli 4 lõike 1 kohaselt alade loetelu, kus märgitakse, millised kohalikke looduslikke elupaigatüüpe ja liike alal esineb, ning see loetelu saadetakse komisjonile. Teises etapis kehtestab komisjon kokkuleppel kõikide liikmesriikidega artikli 4 lõike 2 kohaselt liikmesriikide esitatud loeteludel põhineva ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu. Selle esialgse loetelu põhjal kinnitab komisjon valitud alade loetelu. Kui ala on kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid kolmandas etapis ala artikli 4 lõike 4 alusel erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis on ala looduslike elupaigatüüpide või liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast.

38      Esitatud küsimusele tuleb vastata neid eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes.

39      Esmalt tuleb tagasi lükata argumendid, mille kohaselt keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti b ja elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause sätted välistavad igal juhul keskkonnamõju hindamise kohustuse niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

40      Sellega seoses väidavad esiteks pealinna Brüsseli piirkond ja Iirimaa oma kirjalikes seisukohtades, et kuna 14. aprilli 2016. aasta määruses määratletakse kaitse-eesmärgid, on sellel üksnes positiivne mõju ning järelikult ei ole selle keskkonnamõju vaja hinnata.

41      Siiski tuleb märkida, et Euroopa Kohus on direktiivi 85/337 puhul juba asunud seisukohale, et asjaolu, mille kohaselt projektidel peaks olema keskkonnale soodne mõju, ei ole asjakohane selle hindamisel, kas nende projektide keskkonnamõju on vaja hinnata (25. juuli 2008. aasta kohtuotsus Ecologistas en Acción‑CODA, C‑142/07, EU:C:2008:445, punkt 41).

42      Teiseks piirdub pealinna Brüsseli piirkonna, Tšehhi valitsuse ja komisjoni väitel keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivis ette nähtud keskkonnamõju strateegiline hindamine Natura 2000 alade osas nende kavade ja projektidega, mille puhul tuleb hinnata ka alale avalduvat mõju elupaikade direktiivi alusel, nagu nähtub keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punktist b ja erandist, mida kohaldatakse ala kaitsekorraldusmeetmetele vastavalt elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 3. Selle arvamuse kohaselt ei oleks Natura 2000 alade kaitsekorraldusmeetmete keskkonnamõju vaja kunagi hinnata.

43      Käesoleval juhul otsustas pealinna Brüsseli piirkonna valitsus, et 14. aprilli 2016. aasta määruse puhul ei ole vaja alale avalduva mõju hindamist, mis on ette nähtud elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3, ega keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud keskkonnamõju hindamist.

44      Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis b sisalduva viite kohta elupaikade direktiivi artiklitele 6 ja 7 tuleb märkida, et elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 5 kohaselt kehtivad direktiivi artikli 6 lõigetes 2–4 ette nähtud kaitsemeetmed ala suhtes niipea, kui see on vastavalt direktiivi artikli 4 lõike 2 kolmandale lõigule kantud ühenduse tähtsusega aladeks valitud alade loetellu, mille komisjon on kehtestanud (14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Grüne Liga Sachsen jt, C‑399/14, EU:C:2016:10, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Käesoleval juhul oli see nii põhikohtuasja hagejale kuuluva maatüki puhul, nagu nähtub eelotsusetaotlusest.

46      Järelikult on elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 kohaldatav sellises kohtuasjas, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

47      Nimetatud sättes on ette nähtud, et iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.

48      Euroopa Kohus on sellega seoses juba sedastanud, et sellise kava või projekti olemasolu, mis ei ole otseselt seotud kaitseala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, sõltub eelkõige asjaomase sekkumise laadist (vt selle kohta 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieža laas), C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 125).

49      Õigusakt, millega liikmesriik määrab ala erikaitsealaks elupaikade direktiivi alusel, on aga oma olemuselt otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalik. Elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 4 ongi kaitsealaks määramist direktiivi rakendamiseks nõutud.

50      Seega võib selline õigusakt nagu 14. aprilli 2016. aasta määrus olla vabastatud „asjakohasest hindamisest“ elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses ning järelikult keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud „keskkonnamõju hindamisest“. Muus osas on elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud, et asjakohane hindamine selle sätte tähenduses võtab arvesse „ala kaitse-eesmärke“. On aga loogiline, et õigusakti, millega need eesmärgid kindlaks määratakse, ei saa hinnata nende samade eesmärkide pinnalt.

51      Sellele vaatamata ei tähenda asjaolu, et enne niisuguse õigusakti vastuvõtmist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei pea tingimata hindama keskkonnamõju elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti b koostoimes, seda, et selle suhtes ei kehtiks muud valdkonnas ette nähtud kohustused, kuna ei ole välistatud, et selles võivad olla sätestatud eeskirjad, mis võivad kaasa tuua samastamise kava või programmiga viimati nimetatud direktiivi tähenduses, mille puhul võib keskkonnamõju hindamine olla kohustuslik.

52      Siinkohal tuleb märkida nii nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 64 ja 65, et see, kui liidu seadusandja ei pidanud keskkonnamõju hindamist ja üldsuse osalemist reguleerivate sätete vastuvõtmist Natura 2000 alade kaitsekorralduse puhul vajalikuks, ei tähenda veel, et ta soovis keskkonnamõju hindamist käsitlevate üldnormide vastuvõtmisel jätta nimetatud kaitsekorralduse nende normide kohaldamisalast välja. Elupaikade direktiivi kõrval on olemas muude keskkonnakaitsevahendite kaudu tehtud hindamised ja need täiendavad direktiivi sätteid otstarbekalt nii võimaliku keskkonnamõju hindamise kui ka üldsuse osalemisega seoses.

53      Mis puudutab kõigepealt küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all olev määrus on samastatav kava või programmiga keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi tähenduses, siis tuleb osutada, et selle direktiivi artikli 2 punktist a ilmneb, et kavade ja programmide puhul peab olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust, nimelt peab need esiteks koostama ja/või vastu võtma riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või koostama asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja teiseks peavad need olema nõutud riigisiseste õigus- ja haldusnormidega.

54      Euroopa Kohus on seda sätet tõlgendanud nii, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi tähenduses on „nõutavad“ sellised kavad ja programmid, mille vastuvõtmist reguleerivad liikmesriigi õigus- ja haldusnormid, millega määratakse kindlaks nende vastuvõtmiseks pädevad ametiasutused ja samuti nende koostamise menetlus, ning nende suhtes tuleb seega läbi viia keskkonnamõju hindamine direktiivis sätestatud tingimustel (22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Inter‑Environnement Bruxelles jt, C‑567/10, EU:C:2012:159, punkt 31, ja 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Thybaut jt, C‑160/17, EU:C:2018:401, punkt 43).

55      Käesoleval juhul koostas 14. aprilli 2016. aasta määruse ja võttis selle vastu piirkondlik asutus, nimelt pealinna Brüsseli piirkonna valitsus, ja selle vastuvõtmist oli nõutud 1. märtsi 2012. aasta määruse artiklis 44.

56      Mis puudutab nüüd veel küsimust, kas kava või programmi keskkonnamõju tuleb enne selle vastuvõtmist hinnata, siis tuleb märkida, et kavade ja programmide puhul, mis vastavad keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 2 punktis a sätestatud nõuetele, võib keskkonnamõju hindamine olla vajalik, kui tegemist on keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklis 3 nimetatud kava või programmiga. Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et korraldatakse lõigetes 2–4 osutatud tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine.

57      Vastavalt keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile a hinnatakse kõigi nende kavade ja programmide keskkonnamõju, mis on koostatud põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, energeetika, tööstuse, veonduse, jäätmehoolduse, veemajanduse, telekommunikatsiooni, turismi, asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonnas ja millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud direktiivi 2011/92 I ja II lisas.

58      Pealinna Brüsseli piirkond, Tšehhi valitsus ja komisjon avaldasid siinkohal kahtlust, kas selline määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega liikmesriik määrab elupaikade direktiivi artikli 4 kohaselt erikaitseala ja määrab kindlaks selle kaitse-eesmärgid ja teatavad ennetusmeetmed, võib kuuluda mõnda nimetatud valdkonda.

59      Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 44, et kuna keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 4 kohaselt otsustavad liikmesriigid selle üle, kas lõikes 2 osutamata kavadel ja programmidel, mis loovad raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks muudele projektidele, võib olla tõenäoliselt oluline keskkonnamõju, siis tuleb kindlaks teha, kas niisugune õigusakt, nagu on kõne all põhikohtuasjas, loob sellise raamistiku.

60      Tuleb märkida nii nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 69, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõikes 4 ette nähtud keskkonnamõju hindamise kohustus – täpselt samamoodi, nagu selle direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a ette nähtud hindamiskohustus – oleneb nimelt sellest, kas asjaomane kava või programm loob raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele.

61      Selles kontekstis on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et mõistepaar „kavad ja programmid“ hõlmab mis tahes akti, mis asjaomase valdkonna suhtes kohaldatavaid eeskirju ja kontrollimenetlusi määratledes kehtestab tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektile või projektidele loa andmise ja selle või nende teostamise kriteeriumide ja tingimuste arvestatava suurusega kogumi (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D’Oultremont jt, C‑290/15, EU:C:2016:816, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. mai 2019. aasta kohtuotsus „Verdi Ambiente e Società (VAS) – Aps Onlus“ jt, C‑305/18, EU:C:2019:384, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et 14. aprilli 2016. aasta määrusega määratakse Natura 2000 ala ning sellega sätestatakse kindlaksmääratud kaitse-eesmärkide saavutamiseks ennetusmeetmed ning üldised ja konkreetsed keelud. Selleks kajastab see määrus teatud valikuid ning on osa keskkonnakaitseliste meetmete süsteemist, mis hõlmab iseäranis vastuvõetavaid korralduskavasid.

63      Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ala määramisel on õigusmõju selle alaga seotud kavade vastuvõtmisele ja loataotluste läbivaatamisele nii menetluse kui ka otsustamise kriteeriumide osas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul määratletakse ala määramise kaudu need tegevused, mis on põhimõtteliselt lubatavad, mida soodustatakse või mis on keelatud, ning see on mõistepaarile „kava või programm“ omane.

64      Euroopa Kohtu 7. juuni 2018. aasta kohtuotsusest Inter‑Environnement Bruxelles jt (C‑671/16, EU:C:2018:403, punkt 55) ja 7. juuni 2018. aasta kohtuotsusest Thybaut jt (C‑160/17, EU:C:2018:401, punkt 55) tuleneb, et väljendit „kriteeriumide ja tingimuste arvestatava suurusega kogum“ tuleb mõista kvalitatiivselt.

65      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 91 märkis, sisaldab 14. aprilli 2016. aasta määrus – eeskätt artiklis 15 – mõistagi teatud keelde. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kontrollida, kas need keelud kehtivad ainult neile projektidele, milleks ei ole vaja luba.

66      Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et see on nii, ei loo sellise määruse – nagu on 14. aprilli 2016. aasta määrus – normatiivsed tunnused ja omadused raamistikku tulevase nõusoleku saamiseks muudele projektidele.

67      Kui selline õigusakt ei vasta niisiis käesoleva kohtuotsuse punktides 61–64 toodud tingimustele, siis ei ole tegemist kava või programmiga, mille keskkonnamõju tuleks keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 ja artikli 3 lõike 4 kohaselt hinnata.

68      See kaalutlus ei ole vastuolus 17. juuni 2010. aasta kohtuotsuses Terre wallonne ja Inter-Environnement Wallonie (C‑105/09 ja C‑110/09, EU:C:2010:355) esitatud Euroopa Kohtu sedastusega, mille kohaselt nitraadidirektiivi artikli 5 lõike 1 alusel kehtestatud tegevusprogrammi puhul on põhimõtteliselt tegemist kava või programmiga, mille puhul on keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 kohaselt vaja hinnata selle keskkonnamõju.

69      Kui analüüsida nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjaolusid tervikuna, siis nähtub nimelt, et ühest küljest seisnes nende programmide eriline olemus asjaolus, et need kujutasid endast igakülgset ja ühtset lähenemist, mis väljenduks konkreetses ja üksikasjalikus planeerimises. Teisest küljest ilmneb nende tegevusprogrammide sisu kohta nitraadidirektiivi artiklist 5, et nimetatud programmid sisaldavad täpseid ja kohustuslikke meetmeid (vt selle kohta 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Terre wallonne ja Inter-Environnement Wallonie, C‑105/09 ja C‑110/09, EU:C:2010:355, punktid 47 ja 48).

70      Pealegi tuleb rõhutada – nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 76 ja 77 märkis –, et selline õigusakt nagu 14. aprilli 2016. aasta määrus kuulub üldjuhul sellele eelnenud meetmete hierarhiasse, mistõttu ei ole välistatud, et tegemist on kava või programmi muudatusega, mistõttu ka selle tõttu tuleks kõnealuse õigusakti keskkonnamõju eelnevalt hinnata.

71      Euroopa Kohus on sellega seoses korduvalt sedastanud, et mõistepaar „kavad ja programmid“ ei hõlma üksnes nende väljatöötamist, vaid ka muutmist, eesmärgiga tagada olulist keskkonnamõju põhjustavate nõuete keskkonnamõju hindamine (8. mai 2019. aasta kohtuotsus „Verdi Ambiente e Società (VAS) – Aps Onlus“ jt, C‑305/18, EU:C:2019:384, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Sellegipoolest tuleb vältida olukorda, et ühe kava suhtes teostatakse mitu selle direktiivi kõikidele nõuetele vastavat keskkonnamõju hindamist (vt selle kohta 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Dimos Kropias Attikis, C‑473/14, EU:C:2015:582, punkt 55).

73      Selle tulemusel ja tingimusel, et keskkonnamõju on eelnevalt hinnatud, ei hõlma mõistepaar „kavad ja programmid“ akti, mis kuulub selliste õigusaktide hierarhiasse, mille keskkonnamõju on hinnatud, ning on võimalik asuda põhjendatult seisukohale, et selles raamistikus on piisavalt võetud arvesse huve, mida nimetatud direktiiviga kaitsta soovitakse (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Inter‑Environnement Bruxelles jt, C‑567/10, EU:C:2012:159, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõikeid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et niisugune määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega liikmesriik määrab erikaitseala ning kaitse-eesmärgid ja teatavad ennetusmeetmed, ei kuulu „kavade ja programmide“ hulka, mille keskkonnamõju hindamine on kohustuslik, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.

 Kohtukulud

75      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 3 lõikeid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et selline määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega liikmesriik määrab erikaitseala ning kaitse-eesmärgid ja teatavad ennetusmeetmed, ei kuulu „kavade ja programmide“ hulka, mille keskkonnamõju hindamine on kohustuslik, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.