Language of document : ECLI:EU:C:2019:651

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 29. juulil 2019(1)

Kohtuasi C435/18

Otis Gesellschaft m.b.H. jt

versus

Land Oberösterreich jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus))

Eelotsusetaotlus – Konkurents – Kartellikokkuleppeid reguleerivad õigusnormid – Eeskirjade täitmise tagamine eraõiguse kaudu – Riikliku laenuandja esitatud kahjuhüvitise hagi – Soodustingimustel antud laen elamuehituse edendamiseks – Liftikartell – Kartellist tingitud suurenenud ehituskulud – Saamata jäänud intressitulust tulenev kahjuhüvitise nõue






Sisukord



I.      Sissejuhatus

1.        Kas liidu õigus näeb ette, et riiklik laenuandja, kellel on tekkinud kahju, kuna ta on andnud soodustingimustel tugilaenu suuremas mahus, kui ta oleks seda teinud ilma konkurentsivastase kokkuleppeta, võib nõuda kõnealuses kokkuleppes osalenud ettevõtjatelt kahjuhüvitist?

2.        Selle küsimusega annab käesolev eelotsusemenetlus Euroopa Kohtule võimaluse veelgi täpsustada liidu õiguses sätestatud nõudeid Euroopa Liidu konkurentsiõigusnormide täitmise tagamisele eraõiguse kaudu. Kõnealune küsimus tekib seoses liftikartelliga, mida on Euroopa Kohus juba korduvalt käsitlenud.(2)

3.        Kõnealune kartell puudutas Ülem-Austria liidumaad (Land Oberösterreich) seetõttu, et liidumaa andis kartellikokkuleppes osalevate ettevõtjate klientidele sotsiaalelamute ehitamiseks soodsa intressiga laenu, niinimetatud tugilaenu. Kuna kokkuleppest tingituna oli tugilaenude abil ehitatud elamutesse paigaldatud liftide hind põhjendamatult kõrge, kujunes ka laenusumma tunduvalt suuremaks, kui see oleks olnud vabas konkurentsis moodustunud hinna puhul. Põhikohtuasjas nõuab liidumaa sellest tekkinud kahju hüvitamist.

4.        Põhikohtuasja menetlevad kohtud ei ole üksmeelel selles, kas Austria õigus lubab nõuda sedalaadi kaudse kahju hüvitamist. Eelotsusetaotluse esitanud Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) hinnangul ei ole kahju hüvitamist võimalik nõuda, kuna isikutele, kes ei ole asjaomasel turul müüjad ega ostjad, kartellikokkuleppe keelu kaitse-eesmärk ei laiene.

5.        Euroopa Kohus peab hindama, kas kahjuhüvitise nõudmiseks õigustatud isikute ringi selline kitsendav kindlaksmääramine on kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsiõigusega. Eelnevalt tuleb siiski selgeks teha, kas Ülem-Austria liidumaa õigust nõuda kahjuhüvitist tuleb hinnata Austria õiguse alusel – koosmõjus võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega – või vahetult liidu õiguse alusel.

II.    Õiguslik raamistik

6.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab küsimuse EÜ asutamislepingu artikli 85, EÜ artikli 81 ja ELTL artikli 101 tõlgendamise kohta. Kuna nimetatud sätted sisuliselt suures osas kattuvad, viidatakse edaspidi vaid praegu kehtivale ELTL artiklile 101.(3)

7.        Käesolevas asjas vaidluse all olev olukord tekkis enne direktiivi 2014/104/EL(4) jõustumist ning Ülem-Austria liidumaa esitas hagi esimese astme kohtule samuti enne direktiivi 2014/104 jõustumist(5). Seega ei ole direktiiv 2014/104 käesolevas menetluses ajaliselt kohaldatav, ilma et tuleks välja selgitada, kas võimalikud Austria õiguse asjakohased sätted on materiaal- või menetlusõigusnormid. Direktiivi 2014/104 artiklist 22 tuleneb nimelt, et viidatud direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks vastu võetud meetmete suhtes kehtib üldine tagasiulatuva kohaldamise keeld, samal ajal kui kõik muud riigisisesed ülevõtmismeetmed – seega nimelt menetlusnormid – on enne direktiivi vastuvõtmist esinenud asjaolude suhtes küll kohaldatavad, kuid ainult seoses hagidega, mis esitati pärast direktiivi jõustumist.(6)

8.        Nagu Itaalia valitsus õigesti märgib, saab direktiivi 2014/104 seega käesolevas menetluses vajaduse korral kohaldada vaid osas, milles see kajastab kartellist tekkinud kahju hüvitamise põhimõtteid, mis on välja töötatud kohtupraktikas.(7)

III. Asjaolud ja põhikohtuasi

A.      Liftikartell

9.        Euroopa Liidu mitmes liikmesriigis tegutses pikka aega niinimetatud liftikartell, mille raames sõlmisid Euroopa suured lifti- ja eskalaatoritootjad – nimelt Kone, Otis, Schindler ja ThyssenKrupp – konkurentsivastased kokkulepped. Euroopa Komisjon tuvastas kartellikokkuleppe olemasolu 2003. aastal ja määras 2007. aastal trahvid liftikartelli õigusvastase tegevuse eest Belgia, Saksa, Madalmaade ja Luksemburgi turul.(8)

10.      Austrias uurisid liftikartelli tegevust Bundeswettbewerbsbehörde (Austria konkurentsiamet) ja Kartellgericht (konkurentsiasjades esitatud kaebusi menetlev kohus). Kartellgerichti 2007. aastal määratud trahvid(9) jättis konkurentsiasjades kõrgeima astme kohtuna kaebusi menetlev Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) 2008. aastal muutmata(10). ThyssenKrupp oli leebusprogrammi raames koostööd tegev isik.

11.      Austria riigisiseses kartellimenetluses tuvastati, et kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjad järgisid alates 1980ndatest aastatest kuni 2004. aasta alguseni ulatuslikult, kuigi mitte katkestusteta, üha uuesti kinnitatud kokkulepet, mille kohaselt jagati omavahel liftide ja eskalaatorite turg. Kooskõlastamist ei lõpetatud enne 2005. aasta lõppu. Kartelli eesmärk oli tagada asjaomasele eelistatud ettevõtjale kõrgem hind, kui see oleks olnud võimalik konkurentsi tingimustes. Kartelliga, mis kontrollis vähemasti kolmandikku turumahust, moonutati konkurentsi ja konkurentsi tingimustes toimuvat hindade arengut.(11)

B.      Ülem-Austria liidumaa esitatud kahju hüvitamise hagi

12.      Ülem-Austria liidumaa andis ajavahemikul, mil kehtis kõnealune kartellikokkulepe, elamuehituse soodustamiseks tugivahendeid ette nägevate õigusnormide alusel sotsiaalelamute ehituse edendamise eesmärgil erinevaid toetusi ehitusprojektide elluviimiseks. Toetused hõlmasid esiteks otsetoetusi, mille puhul anti toetuse saajale üks osa ehituskuludest toetusena, mida ei tulnud tagasi maksta, teiseks annuiteettoetusi, mille puhul hüvitab liidumaa toetuse saajale ühe osa laenu osamaksetest, ja kolmandaks tugilaenu, see tähendab soodustingimustel antud laenu, mis annab toetuse saajatele võimaluse saada soodsaid võõrvahendeid turuintressist madalama intressimääraga.(12)

13.      Kõnealused toetused moodustasid teatud protsendi ehituse kogukuludest. Kuna ehituskulud olid liftide põhjendamatult kõrge hinna tõttu suuremad, kui need oleksid olnud ilma liftikartellita, esitab Ülem-Austria liidumaa(13) nüüd kahju hüvitamise nõude kartellis osalenud liftitootjatele Otis, Schindler, Kone ja ThyssenKrupp.

14.      Käesolev eelotsusetaotlus puudutab vaid Ülem-Austria liidumaa nõudeid, mis rajanevad tugilaenul, mida kartellist tingituna anti liiga suures summas.

15.      Ülem-Austria liidumaa kahjuhüvitise nõuded vastavad intressist tulenevale kahjule, mis on arvutatud järgmiselt. Kuna tugilaenu abil ehitatud elamutesse paigaldatud liftide hinnad olid kartellist tingituna põhjendamatult kõrged, anti soodsa intressiga tugilaenu suuremas summas, kui seda oleks tehtud kartelli puudumise korral. Kui liidumaa oleks summa, mis moodustub, kui toetusesaajatele välja makstud summast lahutada väiksem summa, mille liidumaa oleks toetusesaajatele välja maksnud ilma kartellist põhjustatud lisakuludeta, investeerinud riigi võlakirjade keskmise intressimääraga, oleks liidumaa teeninud tunduvalt suuremat intressitulu kui tulu, mida ta sai soodusintressiga laenu saanud toetusesaajate tagasimaksetest. Kahju, mille hüvitamist liidumaa põhikohtuasjas nõuab, vastab seega summale, mis moodustub, kui intressitulust, mis oleks saadud juhul, kui kartellist tingituna liiga suures summas välja makstud tugivahendid oleksid investeeritud riigi võlakirjade keskmise intressimääraga, lahutada tulu, mis moodustub toetusesaajate poolt tagasi makstud intressisummadest.

16.      Esimese astme kohus jättis Ülem-Austria liidumaa hagi rahuldamata põhjendusega, et liidumaa kui tugivahendite andja ei ole liftide ja eskalaatorite turul tegutsev ettevõtja. Seetõttu on tal tekkinud vaid kaudne kahju, mis ei ole aga sellisena hüvitatav.(14)

17.      Apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse.(15) Apellatsioonikohtu hinnangul kaitstakse hinnakokkulepete keeluga ka selliste isikute finantshuve, kellel tekivad hinnakokkulepete tõttu täiendavad kulud. Arvesse tuleb võtta ka seda, et tugivahendeid kättesaadavaks tegev Ülem-Austria liidumaa ehitusprojektide elluviimist märkimisväärses mahus üldse võimaldab, tekitades kartelliosaliste müügiturul nõudluse. Järelikult laieneb konkurentsiõiguse keelunormidest tulenev kaitse ka liidumaale.

18.      Liftitootjad esitasid selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus). Viimane jagab esimese astme kohtu seisukohta riigisisese õiguse kohaldamise osas. Selle järgi eeldab varalise kahju hüvitamine sellise kaitsenormi rikkumist, mis kaitseb teatavate isikute ringi liikmeid õigushüvede rikkumise eest. Ülem-Austria liidumaal ei tekkinud aga kahju hinnakokkuleppega hõlmatud turul müüja või ostjana. Tema kahjul ei ole seega Austria õiguse kohaselt enam piisavat seost kartellikokkulepete keelu eesmärgiga säilitada konkurents kartellikokkuleppega hõlmatud turul.

19.      Arvestades kartelliga tekitatud kahju hüvitamist puudutavat Euroopa Kohtu praktikat, eelkõige kohtuotsust Kone(16) ja minu ettepanekut selles kohtuasjas(17), on Oberster Gerichtshofil (Austria kõrgeim üldkohus) siiski kahtlusi selle lahenduse kooskõlas liidu õigusega.

IV.    Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

20.      Seetõttu esitas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) 17. mai 2018. aasta kohtumäärusega(18) Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ asutamislepingu artiklit 85, EÜ artiklit 81 ja/või ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätete täieliku tõhususe ja viidatud sätetest tuleneva keelu kasuliku mõju säilitamiseks on vajalik, et kartellikokkuleppes osalenud isikutelt võivad kahju hüvitamist nõuda ka sellised isikud, kes ei tegutse müüjate või ostjatena kartellikokkuleppega hõlmatud asjasse puutuval tooteturul või geograafilisel turul, vaid kes annavad õigusaktidega ette nähtud tugilaenu andjatena soodustingimustel laenu kartellikokkuleppega hõlmatud turul pakutavate toodete ostjatele ja kelle kahju tulenes sellest, et laenusumma, mida anti teatud protsendi ulatuses toote maksumusest, on suurem, kui see oleks olnud kartellikokkuleppe puudumise korral, mistõttu ei saanud nimetatud isikud kõnealuseid summasid kasumlikult investeerida?“

21.      Eelotsusemenetluses esitasid kirjalikud seisukohad esiteks Ülem-Austria liidumaa ja teiseks Otis, Schindler, Kone ja ThyssenKrupp, samuti Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon. Peale Itaalia osalesid samad menetlusosalised ning Austria Vabariik 16. mai 2019. aasta kohtuistungil.

V.      Hinnang

A.      Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

1.      Euroopa Kohtu pädevus vastata eelotsuse küsimusele, arvestades ajavahemikku, mis eelnes Austria liitumisele ELiga

22.      Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) ei näe probleemi tõsiasjas, et osa vaidlusalustest asjaoludest leidis aset enne seda, kui Austria 1. jaanuaril 1995 Euroopa Liiduga liitus.(19) Ülem-Austria liidumaa seevastu käsitleb oma kirjalikes seisukohtades põhjalikult küsimust, kas Euroopa Kohus on pädev tõlgendama riigisiseseid õigusnorme, mis reguleerisid kartellikokkulepete keeldu enne Austria liitumist Euroopa Liiduga.

23.      Ülem-Austria liidumaa hinnangul on Euroopa Kohus pädev kõnealuseid riigisiseseid õigusnorme tõlgendama, kuna need olid vastu võetud ELTL artikli 101 eelkäijateks olnud õigusnormide alusel ja nende eesmärk oli kohandada riigisisene konkurentsiõigus Euroopa Ühenduse konkurentsiõigusega. Seda enam käib see 1. jaanuaril 1994 jõustunud EMÜ asutamislepingu järgse ajavahemiku kohta, kuna Austria oli selle lepinguga liitunud ning kartellikokkulepete keeldu reguleeriv EÜ õigus oli sellega samuti suures osas üle võetud.

24.      Sellega seoses tugineb Ülem-Austria liidumaa kohtupraktikale, mille kohaselt on Euroopa Kohus ka olukorras, kus põhikohtuasja asjaolud on küll väljaspool liidu õiguse otsest kohaldamisala, kuid kus liidu õigusnormid on muudetud kohaldatavaks riigisisese õigusega, milles järgitakse puhtalt riigisiseste olukordade reguleerimisel liidu õiguses sätestatut, või kus liikmesriigi seadusandjal oli kavas kohaldatav riigisisene õigus liidu õigusega ühtlustada.(20)

25.      Erinevalt Ülem-Austria liidumaa väidetest ei ole Euroopa Kohus viidatud otsustes siiski tunnistanud ennast pädevaks tõlgendama riigisiseseid õigusnorme, mis viitavad liidu õigusnormidele või on vastu võetud nende alusel. Nimelt on riigisiseste õigusnormide tõlgendamine üksnes liikmesriikide kohtute pädevuses.(21) Euroopa Kohus on Ülem-Austria liidumaa viidatud otsustes tunnistanud ennast üksnes pädevaks tõlgendama liidu õigusnorme juhtudel, mil riigisisene õigus neile viitas või nendest lähtus, olgugi et need ei olnud riigisiseses õiguses vahetult kohaldatavad.

26.      Viidatud pädevus on siiski olemas vaid juhul, kui kõnealune olukord, mida ei reguleeri liidu õigus vahetult, on tekkinud ajal, mil asjaomane liikmesriik oli juba Euroopa Liidu liige. Euroopa Kohus on nimelt märkinud, et ta ei ole pädev vastama eelotsuse küsimustele, millega seotud põhikohtuasja asjaolud on aset leidnud enne riigi liitumist Euroopa Liiduga. Seda seetõttu, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama liidu õigust seoses selle kohaldamisega uues liikmesriigis alates viimase liiduga ühinemise kuupäevast.(22) See on nii ka juhul, kui enne asjaomase liikmesriigi liitumist Euroopa Liiduga kõnealuses olukorras kohaldatavad riigisisesed õigusnormid asjaomaseid liidu õigusnorme juba järgisid. Nimelt oli isegi sellises olukorras asjaomaste riigisiseste normide kohaldamine ja tõlgendamine enne asjaomase liikmesriigi liitumist Euroopa Liiduga üksnes liikmesriigi asutuste ja kohtute ülesanne.(23)

27.      Kuna materiaalõigusnorme ei või põhimõtteliselt kohaldada tagasiulatuvalt, võib liidu õiguses sätestatud kartellikeeld olla kartelli suhtes, mis pideva rikkumise kujul tegutses nii enne riigi liitumist Euroopa Liiduga kui ka pärast seda, kohaldatav vaid osas, milles tuleb uurida kartelli võimalikke konkurentsivastaseid tagajärgi alates kõnealusest liitumise kuupäevast. Liidu õiguses sätestatud kartellikeeld ei ole aga sellisele kartellile kohaldatav, kui selle kartelli tagajärjed avaldusid või said avalduda üksnes ajal, mil asjaomane riik ei olnud Euroopa Liiduga veel liitunud.(24)

28.      Nagu eespool kirjeldatud, leidis põhikohtuasjas kõne all oleva Austria liftikartelli õigusvastane tegevus aset nii enne Austria liitumist Euroopa Liiduga kui ka pärast seda.(25) Arvestades seda, et Euroopa Kohus on pädev käesolevas eelotsusetaotluses esitatud küsimusele vastama, võib siiski jätta lahtiseks, mil määral rajanevad Ülem-Austria liidumaa kahjuhüvitise nõuded, millega on tegemist põhikohtuasjas, liftikartelli tagajärgedel, mis avaldusid enne või pärast Austria liitumist Euroopa Liiduga.(26)

29.      Kuna nimelt vähemasti osa vaidluse esemeks olevatest asjaoludest leidis aset pärast Austria liitumist Euroopa Liiduga ja seega liidu õiguse kohaldamisalas, on Euroopa Kohus käesoleva eelotsusemenetluse raames vaieldamatult pädev vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, mis puudutab ELTL artikli 101 ja selle eelkäijateks olnud sätete tõlgendamist.

30.      Kui Euroopa Kohus peaks tõlgendamise käigus jõudma järeldusele, et ELTL artikkel 101 ja selle eelkäijateks olnud sätted näevad ette, et Ülem-Austria liidumaal on õigus esitada liftikartellis osalenud ettevõtjate vastu kahjuhüvitise nõudeid, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne otsustada, kas enne Austria liitumist Euroopa Liiduga kehtinud riigisiseseid õigusnorme tuleb kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga tõlgendada nii, et nende alusel on liidumaal õigus nõuda ka sellise kahju hüvitamist, mis on tekkinud enne Austria liitumist Euroopa Liiduga.

2.      Eelotsuse küsimuse asjakohasus

31.      Liftitootjad ja komisjon avaldasid oma kirjalikes seisukohtades kahtlust, kas sellist saamata jäänud intressitulus seisnevat kahju, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa, tuleb üldse hüvitada. Euroopa Kohtu kirjalikule päringule selle kohta, kas liidumaa ei ole nõudnud ka sellise kahju hüvitamist, mis on tekkinud seeläbi, et liidumaa pidi oma seadusjärgsete kohustuste täitmiseks laenama rahaturult rohkem raha kui juhul, kui ta oleks seda teinud kartelli puudumise korral, vastas kohtuistungil mitu menetlusosalist, et tekkinud kahju sellist põhjendust ei ole põhikohtuasjas õigel ajal esitatud ja praeguses menetlusstaadiumis ei saa seda enam teha.

32.      Seega ei oleks põhikohtuasjas üldse tegemist kahjuga, mille suhtes tuleks otsustada, kas seda tuleb hüvitada või mitte. Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimus ei ole seega põhikohtuasjas otsuse tegemise seisukohast asjakohane ja on järelikult hüpoteetiline, mistõttu tuleb jätta eelotsusetaotlus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

33.      Nende argumentidega ei saa nõustuda. Nimelt jätavad need tähelepanuta käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavust ja sisulist hindamist eraldava joone.

34.      Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus), kelle esitatud eelotsuse küsimuse puhul eeldatakse kohtupraktika kohaselt selle asjakohasust,(27) ei kahtle oma eelotsusetaotluses Ülem-Austria liidumaal tekkinud kahju olemasolus ega selle kahju tulenemises liftikartellist. Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) küsib hoopis seda, kas kõnealune kahju on piisavas seoses kartellikeelu eesmärgiga ja tuleb sellele tuginedes hüvitada.

35.      Kõnealune küsimus nagu ka liftitootjate ja komisjoni esitatud küsimus, kas Ülem-Austria liidumaale liftikartelli tõttu põhjustatud kahju on tegelik kahju, mis tuleb hüvitada, on oluline kartellis osalevate ettevõtjate vastutuse tingimuste täidetuse hindamisel. Seepärast tuleb neid küsimusi käsitleda esitatud eelotsuse küsimuse sisulise hindamise raames ja mitte eelotsuse küsimuse asjakohasuse ja seega vastuvõetavuse hindamise raames.

B.      Eelotsuse küsimuse sisuline hindamine

36.      Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELTL artikkel 101 ja selle eelkäijateks olnud sätted näevad ette, et riiklik laenuandja, kes ei tegutsenud kartellikokkuleppega hõlmatud turul müüja ega ostjana, saab nõuda kahju hüvitamist, mis tekkis seetõttu, et kartellist tingituna andis ta soodusintressiga laenu ülemäära suures summas, mistõttu ei saanud ta seda summat mujal kasumlikult investeerida.

37.      Menetlusosalised ei ole üksmeelel selles, milline kriteerium tuleb sellele küsimusele vastamisel aluseks võtta. Ülem-Austria liidumaa leiab, et eelotsuse küsimusele tuleb vastata vahetult liidu õiguse alusel, liftitootjad ja komisjon on seevastu seisukohal, et eelotsuse küsimusele vastamisel tuleb lähtuda riigisisesest õigusest, mida tuleb seejuures vaid hinnata võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele tuginedes.

38.      Nagu märgib kohtujurist Wahl oma ettepanekus kohtuasjas Skanska, on ühelt poolt võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtuval hindamisel ning teiselt poolt ELTL artikli 101 täielikust tõhususest lähtuval hindamisel oluline vahe, mis võimaldab piiritleda liidu õigusega ja liikmesriikide õiguskordadega hõlmatud küsimusi.(28)

39.      Järgnevalt tuleb seega välja selgitada, milline kriteerium – liidu õiguse vahetu tõlgendamine või pigem nõuded riigisisesele õigusele, arvestades võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid – tuleb eelotsuse küsimusele vastamisel aluseks võtta (vt allpool jaotis 1). Teise sammuna tuleb eelotsuse küsimust käsitleda tuvastatud kriteeriumi alusel (vt allpool jaotis 2).

1.      Riiklike laenuandjate õigus nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist: liidu õiguse küsimus

40.      Liidu õiguses sätestatud kartellikeelu eraõiguslik maksmapanemine, esitades kahjuhüvitise hagid liikmesriikide kohtutele, on konkurentsiasutuste kaudu avalik-õigusliku maksmapanemise kõrval Euroopa konkurentsiõiguse teine sammas. Sellega kooskõlas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et igaühe õigus nõuda liidu õiguses sätestatud kartellikeelu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist tuleneb vahetult ELTL artiklist 101. See tähendab, et igaühel on õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui selle kahju ja konkurentsivastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos, ilma et selle õiguse olemasolu seataks mingilgi viisil sõltuvusse liikmesriikide riigisisesest õigusest.(29)

41.      Selles valdkonnas liidu regulatsiooni puudumisel tuleb aga iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kehtestada normid, kuidas teostada õigust nõuda liikmesriigi kohtutes kahju hüvitamist, järgides nende normide kehtestamisel võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.(30) Direktiiv 2014/104 kinnitab pädevuste sellist jaotust.(31)

42.      Sellegipoolest tekib kohaldamisel iga kord uuesti küsimus, millised konkurentsiõigusnormide alusel esitatud kahjuhüvitise hagi küsimused kuuluvad konkreetselt liidu õiguse alla ja milliseid küsimusi reguleerib liikmesriikide riigisisene õigus.(32)

43.      Euroopa Kohus määras oma senises praktikas juba kindlaks, kus kulgeb kartelliga tekitatud kahju hüvitamise nõuete puhul liidu õigust ja liikmesriigi õigust eraldav joon (a). Käesoleval juhul on vaja reguleerimispädevust seoses mõiste „põhjuslik seos“ eri osadega selle eraldusjoone alusel liigitada (b).

a)      Liidu õigust ja liikmesriigi õigust eraldav joon kartelliga tekitatud kahju hüvitamise nõuete puhul

44.      Nagu selgitasin juba oma ettepanekus kohtuasjas Kone, nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et pädevuse jaotus liidu ja liikmesriikide vahel kartelliga tekitatud kahju hüvitamise nõuete puhul kulgeb piki materiaalõiguslikku nõudeõigust ja menetlusõiguslikku maksmapanemist eraldavat joont: kahju hüvitamise nõudeõiguse olemasolu (st küsimust, kas kahjuhüvitis tuleb välja mõista) tuleb hinnata liidu õiguse alusel. Õiguse kohaldamise üksikasjad ja selliste nõuete konkreetse esitamise tingimused (st küsimus, kuidas tuleb kahjuhüvitis välja mõista), seega eeskätt pädevused, menetlused, tähtajad ja tõendite kogumine jäävad seevastu riigisisese õiguse reguleerimisalasse.(33)

45.      Nagu märkis kohtujurist Wahl oma ettepanekus kohtuasjas Skanska, on riigisisese õigusega seega hõlmatud üksnes normid, mis on seotud kahjuhüvitise nõudeõiguse kohaldamisega, samal ajal kui kahjuhüvitise nõudeõiguse tingimused, millest moodustuvad koosseisutunnused ja seega nõude tegelik alus, määratakse kindlaks vahetult ELTL artikli 101 alusel.(34)

46.      Euroopa Kohus kinnitas seda kohtuotsuses Skanska, sedastades, et küsimust, kuidas määrata kindlaks üksus, kes on kohustatud ELTL artikli 101 rikkumisega tekitatud kahju hüvitama, reguleerib vahetult liidu õigus.(35) See on kooskõlas varasemate kohtuotsustega, milles Euroopa Kohus märkis, et liidu õiguses on määratletud nii nende isikute ring, kes võivad kartelli liikmetelt nõuda kõnealuse keelatud kokkuleppega tekitatud kahju hüvitamist („iga isik“)(36), kui ka kahju liigid, mida on kartelli liikmed kohustatud hüvitama (nii otsene varaline kahju (damnum emergens) kui ka saamata jäänud tulu (lucrum cessans) ja intress).(37)

b)      Põhjuslik seosliidu õiguse alusel kindlaksmääramise ja riigisisese maksmapanemise vahelises pingelises suhtes

47.      Käesolevas asjas kõne all olev küsimus, kas Ülem-Austria liidumaal tekkinud kahju on hüvitatav, samuti kohtuasja Kone puudutav küsimus, kas kaitsehindadega (umbrella pricing) tekitatud kahju on hüvitatav, on õiguslikust aspektist põhjusliku seose küsimus.(38) Nimelt kerkib küsimus, kas liftikartelli ja niisuguse kahju vahel, mis on tekkinud seeläbi, et liidumaa on põhjendamatult kõrgete liftihindade tõttu andnud tugilaene liiga suures summas, on küllaldaselt tihe seos või kas on tegemist kaudse kahjuga, mille hüvitamist ei saa kartelli liikmetelt mõistlikult nõuda.

48.      Liftitootjad ja komisjon leiavad, et õigusrikkumise ja kahju vahelise „põhjusliku seose“ olemasolu küsimusele ei tule vastata vahetult liidu õiguse alusel, vaid riigisisese õiguse alusel koosmõjus võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

49.      Asjaomased menetlusosalised viitavad oma seisukoha toetamiseks Euroopa Kohtu sedastusele kohtuotsuses Manfredi, mille kohaselt „tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kehtestada [kahjuhüvitise nõude] õiguste teostamiseks vajalikud normid, sealhulgas „põhjusliku seose“ mõiste kohaldamise osas“.(39) Viidatud sedastus võeti üle direktiivi 2014/104 põhjendusse 11, mis rikkumise ja kahju vahelise põhjusliku seoses mõistet muus osas põhjalikumalt ei käsitle. Pigem ärgitab põhjendus 11 liikmesriike juhul, kui riigisiseses õiguses on hüvitamiseks ette nähtud muid tingimusi, näiteks põhjusliku seose olemasolu, piisavus või süülisus, kõnealuseid tingimusi säilitama niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas Euroopa Kohtu praktika, tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtete ning kõnealuse direktiiviga.

50.      Lähemal vaatlusel selgub siiski, et kahju tekitava sündmuse ja kahju vaheline „põhjuslik seos“ on kahjuhüvitise nõude esitamist reguleerivatest õigusnormidest tulenevalt mitmekihiline õigusinstituut. Põhjusliku seose hindamisel ei tule mitte üksnes tuvastada, kas teatav kahju on faktiliselt põhjustatud teatavast sündmusest. Põhjusliku seose hindamine võib hõlmata ka õigusnormide hindamist, mis on seotud küsimusega, kas kahju, mille hüvitamist nõutakse, on piisavas seoses rikutud õigusnormi eesmärgiga.(40)

51.      Põhjusliku seose kõnealune normatiivne aspekt nähtub käesolevas menetluses menetlusosaliste debatist selle üle, kas Ülem-Austria liidumaa puhul on olemas õigusrikkumise ja tekitatud kahju vaheline „õigusvastasuse seos“, mis on Austria õiguse kohaselt kahju hüvitamise nõude esitamiseks vajalik. Kõnealune seos on Austria õiguse alusel olemas vaid juhul, kui kaitsenormiga, mida kahjustaja rikkus, sooviti kahju kannatanut just nimelt kaitsta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole asi Austria õiguse kohaselt nii. Nimelt laieneb kartellikeelu isikuline kaitseala käesoleval juhul küll isikutele, kes tegutsevad kartelliga hõlmatud turul müüjate või ostjatena, kuid ei laiene avaliku sektori laenuandjatele, kes ostjate teatud rühmi rahaliselt toetades võimaldavad tooteid, mida kartellikokkulepe puudutab, hõlpsamalt soetada. Seega ei ole sellistel laenuandjatel Austria õiguse kohaselt õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna nende kahju ei ole küllaldases seoses kartellikokkulepete keelu eesmärgiga säilitada konkurents kartelliga hõlmatud turul.

52.      Ainuüksi see debatt näitab, et kõnealuse küsimuse puhul on tegemist põhjusliku seose hindamise aspektiga, mis ei puuduta mitte näiteks menetluslikke maksma panemise tingimusi, vaid pigem kartellist põhjustatud kahju hüvitamise nõudeõiguse materiaalõiguslikke tingimusi. Nimelt on küsimus selles, kas ELTL artikkel 101 annab ka isikule, kes ei tegutse kartelliga hõlmatud turul müüja ega ostjana, õiguse hüvitada talle selle kartelliga tekitatud kahju. Tegemist on ELTL artikli 101 kaitsevaldkonna küsimusega ja seega liidu õigusnormi tõlgendamise küsimusega, millele tuleb vastata üksnes liidu õiguse alusel.

53.      Tegelikult ei oleks õige jätta kõnealune liidu õigusnormi tõlgendamise küsimus liikmesriikide õiguskordade lahendada, nagu soovitab komisjon, et liikmesriikide vastuseid siis omakorda hinnata liidu õiguses sätestatud tõhususe põhimõtte alusel.

54.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nimelt nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttega seotud nõuetest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb üldjuhul kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki.(41) Käesoleva asja kontekstis tähendab see seda, et dogmaatiline riigisisene õigus, millega piiratakse ülemäära laia vastutust, näiteks normi kaitse-eesmärgi või õigusrikkumise ja kahju vahelise seose piisavuse doktriin, ei saa olla otsustav ELTL artikli 101 ulatuse kindlaksmääramisel.

55.      Pigem on ELTL artikli 101 täieliku tõhususe tagamiseks nõutav hinnakokkulepete keelu kui kahju aluseks oleva normi ühetaoline tõlgendamine. Nimelt on see norm kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsiõiguse põhieesmärgiga luua kõigile siseturul tegutsevatele ettevõtjatele ühetaolised raamtingimused (level playing field). Nimetatud eesmärgi saavutamine oleks ohus, kui õiguslikud kriteeriumid, mille alusel hindavad liikmesriikide kohtud ELTL artiklis 101 viidatud kartellikokkuleppes osalejate tsiviilvastutust teatavat liiki kahju eest ja teatavate isikute ees, oleksid liikmesriigiti täiesti erinevad.(42)

56.      Vastavalt materiaalõiguslikku nõudeõigust ja menetlusõiguslikku maksmapanemist eraldavale joonele võivad seega „mõiste „põhjuslik seos“ kohaldamiseks vajalikud normid“, mille kehtestamine jääb kohtuotsuse Manfredi ja direktiivi 2014/104 põhjenduse 11 kohaselt liikmesriikide riigisisese õiguse ülesandeks, tähendada vaid kahju tekitanud sündmuse ja kahju vahelise põhjusliku seose tegeliku kindlakstegemise tingimusi konkreetsel juhul. See on kooskõlas sellega, et Euroopa Kohus hõlmas „mõiste „põhjuslik seos“ kohaldamiseks vajalikud normid“ kohtuotsuses Manfredi väljendiga „[kahjuhüvitise nõude] õiguste teostamiseks vajalikud normid“. Tegemist on kahjuhüvitise nõudeõiguse maksmapanemisega, mitte sellise õiguse olemasoluga.

57.      Kahju tekitanud sündmuse ja kahju vahelise põhjusliku seose tegeliku kindlakstegemise tingimused puudutavad konkreetsel juhul näiteks küsimust, kui suurt hulka ja millist liiki eksperdihinnanguid või millist teadusliku põhjendatuse taset nõutakse tõendina selle kohta, et õnnetuses kannatanute valu või haigestumine teatud töötingimuste tõttu (nt kokkupuutel tervisekahjulike ainetega) on ka tegelikult põhjustatud õnnetusest või töötingimustest, aga mitte eelnevatest haigustest. Samamoodi puudutab kahjuhüvitise nõuete maksmapanemise konkreetseid tingimusi see, millist liiki tõendeid nõutakse näiteks projekti arendajalt, kes soovib tõendada, et hoonel tekkinud kahju on tõepoolest tingitud ehitusveast, aga mitte näiteks väljapoole ehitusettevõtja mõjusfääri jäävatest ilmastikumõjudest.

58.      Põhikohtuasjale üle kantuna võib liftikartelli ja Ülem-Austria liidumaal väidetavalt tekkinud rahalise kahju vahelise põhjusliku seose tegeliku kindlakstegemise tingimuste puhul tegemist olla näiteks teatud liiki tõenditega, mida nõutakse selleks, et tõendada, et rahalist toetust väidetud ulatuses tõepoolest anti, et tekkinud lisakulud on tõepoolest tingitud tugivahendite abil ehitatud hoonetesse paigaldatud liftide põhjendamatult kõrgest hinnast, või et riigi võlakirjade keskmine intressimäär vastas asjaomasel ajavahemikul tegelikult sellele, millele tugineb liidumaa tekkinud kahju arvutamisel.

59.      Nende aspektide puhul on tõepoolest tegemist kartelliga tekitatud kahju liidu õigusest tuleneva hüvitamise nõudeõiguse menetlusõigusliku maksmapanemise normidega, mille peavad kehtestama liikmesriigid oma riigisiseses õiguses, mida tuleb omakorda hinnata võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete alusel. Küsimus, kas selline kahju, nagu on tekkinud Ülem-Austria liidumaal, on piisavas seoses ELTL artikli 101 ja selle eelkäijateks olnud õigusnormide kaitse-eesmärgiga, puudutab seevastu – nagu eespool kirjeldatud – materiaalõiguslikke tingimusi, mis peavad olema täidetud, et teostada liidu õiguses sätestatud õigust nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist, ja tuleb seega lahendada vahetult liidu õiguse alusel.

60.      Lõpuks on siinjuures nimelt tegemist küsimustega, kellel on ELTL artikli 101 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist ja millise kahju hüvitamist on õigus nõuda, ja seega tingimustega, mis peavad olema täidetud, et liidu õiguse alusel saaks nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist. Nagu ka kohtuasjas Skanska vaidlusalune küsimus, kes on ELTL artikli 101 alusel kohustatud kartelliga tekitatud kahju hüvitama, on need liidu õiguse küsimused.(43)

61.      Erinevalt sellest, mida väidab Kone käesolevas menetluses, ei tulene Euroopa Kohtu varasemast kohtuotsusest Kone midagi muud. Euroopa Kohus viitas nimetatud otsuses esmalt küll üldpõhimõttele, mille kohaselt tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kehtestada normid, kuidas teostada õigust nõuda kartellikokkuleppe tõttu tekkinud kahju hüvitamist, sealhulgas normid mõiste „põhjuslik seos“ kohaldamiseks, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.(44) Nagu märkis kohtujurist Wahl oma ettepanekus kohtuasjas Skanska, lähtus Euroopa Kohus, hinnates küsimust, kas kartelli liikmete tsiviilõiguslik vastutus kahju hüvitamise eest laieneb ka kartelli kattevarjus kujundatud hindadega tekitatud kahjule, siiski üksnes ELTL artikli 101 täieliku mõju aspektist.(45)

62.      Kooskõlas eespool esitatud seisukohtadega tuleb käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimust järgnevalt hinnata vahetult ELTL artikli 101 alusel ja mitte võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtte alusel.

2.      Riikliku laenuandja õigus nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist

63.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas riiklik laenuandja, kes ei tegutse kartelliga hõlmatud turul müüja ega ostjana, saab ELTL artikli 101 ja selle eelkäijateks olnud sätete alusel nõuda kahju hüvitamist, mis tekkis seetõttu, et kartellist tingituna andis ta soodusintressiga laenu ülemäära suures summas, mistõttu ei saanud ta seda summat mujal kasumlikult investeerida.(46)

64.      Ülem-Austria liidumaa väidab sellega seoses, et juba Euroopa Kohtu otsusest Kone(47) nähtub, et ELTL artikliga 101 ei ole kooskõlas, kui kartellis osalevate ettevõtjate tsiviilõiguslik vastutus teatavat liiki kahju eest õiguslikel kaalutlustel ja olenemata konkreetse juhtumi asjaoludest kategooriliselt välistatakse.

65.      Liftitootjad ja komisjon esitavad vastuväite, et ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk on säilitada konkurents, ja seepärast saavad vaid konkurentsis osalevad isikud nõuda selle sätte alusel konkurentsis osalemise käigus tekkinud kahju hüvitamist. Kohtuasjas Kone oli kõne all üksnes selline kahju. Kahju, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa, ei ole seevastu enam piisavas seoses ELTL artikli 101 kaitse-eesmärgiga ja seega ei tule seda hüvitada.

66.      Kohtuotsuses Kone ei hinnanud Euroopa Kohus mitte üksnes seda, kas ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk ei luba kartelli liikmete vastutust teatava kahju eest kategooriliselt välistada, vaid ka seda, kas kartelli kattevarjus kujundatud hindadega tekitatud kahju on piisavalt vahetus seoses kartellikokkuleppega, millega õnnestub hoida teatavate toodete hinda kunstlikult kõrgena.(48)

67.      Siit tuleneb, et kartelliosaliste vastutus kartelliga tekitatud kahju eest on lõppkokkuvõttes allutatud samadele tingimustele nagu liidu institutsioonide lepinguväline vastutus ja liikmesriikide vastutus isikute ees liidu õiguse rikkumise eest.(49) Kõnealused tingimused nõuavad sisuliselt, et rikutud õigusnorm annab isikule, kellel tekkis kahju, õigusi, et tekkinud on tegelik kahju ja et kahju tekitanud tegevuse ja viidatud kahju vahel on piisavalt otsene põhjuslik seos.(50)

68.      Kohtuotsusest Kone järeldub, et Euroopa Kohus on eelotsusemenetluses kohustatud abstraktselt-üldiselt hindama, kas kõnealused tingimused on põhikohtuasjas vaidlusaluse kahju puhul täidetud. Kui see on nii, siis peab eelotsusetaotluse esitanud liikmesriigi kohus hindama, kas kõnealused tingimused on konkreetsel juhul ka tegelikult täidetud.(51) Ülesannete selline jaotus on kooskõlas järeldusega, et kuigi lõpuks on liikmesriigi kohtu ülesanne tuvastada, kas kahjuhüvitise nõude esitamise tingimused on konkreetsel juhul täidetud, on Euroopa Kohtul siiski pädevus anda põhikohtuasja toimiku ning talle esitatud kirjalike ja suuliste seisukohtade põhjal juhiseid, et võimaldada liikmesriigi kohtul teha otsus tema lahendatavas konkreetses vaidluses.(52)

69.      Käesolevale eelotsusetaotlusele üle kantuna tähendab see, et esmalt tuleb hinnata, kas ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk ei luba – nagu väidavad komisjon ja liftitootjad – hüvitada sellist tugilaenu andmisest tulenevat kahju, nagu on kõne all põhikohtuasjas (a). Seejärel tuleb analüüsida kõnealuste menetlusosaliste väidet, et kahju, mille hüvitamist liidumaa nõuab, ei ole tegelik kahju, mis tuleb hüvitada (b). Lõpuks on vaja uurida, kas liidumaa kahju ja liftikartelli liikmete toime pandud ELTL artikli 101 ja selle eelkäijaks olnud sätete rikkumise vahel on piisavalt otsene seos (c).

a)      ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk

70.      Liftitootjad ja komisjon leiavad, et ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk ei laiene riikliku laenuandja staatuses olevale Ülem-Austria liidumaale, kuna sellises staatuses ei tegutsenud Ülem-Austria liidumaa turul osaleva ettevõtjana.

71.      Peab paika, et ülemäära piirav on lähtuda sellest, et liftikartelliga tekitatud kahju hüvitamist võivad nõuda üksnes kartelliga vahetult hõlmatud tooteturul – käesoleval juhul seega liftiturul – osalevad ettevõtjad. Pigem laieneb ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk ka tarneahelas kõnealusele turule eelnenud või järgnenud turgudel tegutsenud otsestele ja kaudsetele müüjatele ja ostjatele, näiteks isikutele, kes tarnisid kartellikokkuleppe esemeks oleva toote jaoks osi või omandasid selle mõne muu toote osana.

72.      Selleks et kahju saaks ELTL artikli 101 alusel hüvitada, peab see olema siiski tekkinud turul osalemise tagajärjel, see tähendab toodete või teenuste müümise või ostmise käigus. Ülem-Austria liidumaa kahju puhul see aga nii ei ole, kuna liidumaa tegutses riikliku laenuandjana oma poliitilise pädevuse raames sotsiaalelamuehituse edendamise eesmärgil ja mitte kasumi teenimise kavatsusega. Selliseid riiklikke laenuandjaid ei pidanud Euroopa Liidu õigus aga õigustatud isikuteks osas, mis puudutab kartellist põhjustatud kahju hüvitamise nõudmist ELTL artikli 101 alusel.

73.      ELTL artikli 101 kaitse-eesmärgi laienemine avaliku sektori asutustele ei ole iseenesest välistatud, nagu nähtub direktiivist 2014/104, kus on märgitud, et õigus kahju hüvitamisele on ka ametiasutustel(53), samuti kohtuotsusest Otis, kus oli tegemist Euroopa Liidu enda kahjuhüvitise nõuetega(54). Komisjon ei teostanud selle otsuse aluseks olevas olukorras aga mitte avalikku võimu, vaid tegutses ostjana turul, mistõttu tulenes selles asjas vaidlusalune varaline kahju turul osalemisest.

74.      Selle argumendiga soovitakse jätta Ülem-Austria liidumaad õigusest põhikohtuasjas viidatud kahju hüvitamisele ilma sisuliselt seetõttu, et liidumaal tekkis kõnealune kahju tegevuse raames, millega ta teostas oma poliitilist pädevust, ilma et oleks kavatsenud teenida kasumit. See argument tugineb lõppkokkuvõttes eeldusele, et ELTL artikli 101 eesmärgist kaitsta konkurentsi tuleneb, et ELTL artikkel 101 kaitseb seega vaid isikuid, kes osalevad konkurentsis müüjate või ostjatena, ja seega tuleb viidatud sätte alusel hüvitada vaid kahju, mis on tekkinud konkurentsis osalemise raames.

75.      Selline järeldus tuleb siiski tagasi lükata, ilma et selleks oleks vaja käsitleda küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all olev Ülem-Austria liidumaa tegevus tuleb kvalifitseerida turul osalemiseks. Nagu liidumaa õigesti märgib, tuleneb nimelt juba Euroopa Kohtu senisest praktikast, et kartellist põhjustatud kahju eest hüvitise nõudmise õiguse kategooriline piiramine ei ole kooskõlas ELTL artikli 101 kaitse-eesmärgiga (1). Seda järeldust ei sea kahtluse alla liidumaa eriomane staatus riikliku laenuandjana (2) ega direktiivi 2014/104 sätted (3).

1)      Kahju hüvitamise nõudeõiguse kategoorilise piiramise vastuolu ELTL artikliga 101

76.      Peab paika, et ELTL artikli 101 eesmärk on säilitada siseturul tõhus ja moonutusteta konkurents.(55) See ei tähenda aga ümberpöördult, et õigus nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist on üksnes isikutel, kellel tekib kõnealune kahju osalemisest kartelliga hõlmatud turul või tarneahelas sellele turule eelneval või järgneval turul või kõrvalturul või üldiselt turul osalemise raames.

77.      Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab võimalus nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist esiteks tagama ELTL artikli 101 täieliku toime ja eelkõige selles sätestatud keelu kasuliku mõju.(56) Igaühe õigus nõuda niisuguse kahju hüvitamist aitab eelkõige vältida salajasi kokkuleppeid või tegevust, mis võivad konkurentsi piirata või kahjustada.(57) Teiseks kujutab see õigus endast tõhusat kaitset kahjulike tagajärgede eest, mida artikli 101 lõike 1 mis tahes rikkumine võib isikutele kaasa tuua, kuna nimetatud õigus võimaldab isikutel, kellel on selle rikkumise tõttu kahju tekkinud, nõuda kahju täielikku hüvitamist.(58)

78.      Nii ELTL artikli 101 täieliku toime ja kasuliku mõju tagamine kui ka kaitse konkurentsirikkumiste kahjulike tagajärgede eest satuksid suurel määral ohtu, kui võimalus nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist oleks piiratud turul osalevate ettevõtjatega. Nimelt võtaks see paljudelt võimalikelt hagejatelt algusest peale võimaluse nõuda kartelliosalistelt kahjuhüvitist, olenemata sellest, kas kartelli ja tekitatud kahju vahel on piisavalt otsene põhjuslik seos.

79.      Peab küll paika, et kartellist tulenev konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine, mis on ELTL artikli 101 kohaselt keelatud, leiab üldjuhul aset turul. See ei tähenda aga seda, et kartelliga tekitatud kahju võib tekkida üksnes kartelliga hõlmatud turul või tarneahelas sellele turule eelneval või järgneval turul või kõrvalturul(59), ega seda, et kartelliga tekitatud kahju võib üldse tekkida vaid turul toodete või teenuste müümise või ostmise raames. Käesolev juhtum näitlikustab vastupidi, et konkurentsi kahjustava tegevusega tekitatud kahju võib olla väga erinevat liiki ega piirdu kahjuga, mis tekib otsestel või kaudsetel tarnijatel või ostjatel kartelliga hõlmatud turul või kõrvalturul, ega kahjuga, mis tekib kasumile suunatud tegevuse raames.

80.      Just seda mitmekesisust võttis Euroopa Kohus arvesse, kirjeldades õigust kartelliga tekitatud kahju hüvitamisele üldreegliga, et igaühel on õigus nõuda talle kartelliga tekitatud kahju hüvitamist, kui selle kahju ja kartelli vahel esineb põhjuslik seos(60), ning sedastades, et ELTL artikliga 101 ei ole kooskõlas, kui kõnealune õigus kartelliga tekitatud kahju hüvitamisele õiguslikel kaalutlustel ja olenemata konkreetse juhtumi asjaoludest kategooriliselt välistatakse.(61) Kahjuhüvitise piiramine turuosalistega viiks aga just selleni, et kartellis osalevate ettevõtjate vastutus teatavat liiki kahju eest on õiguslikel kaalutlustel ja olenemata konkreetse juhtumi asjaoludest kategooriliselt ja üldiselt välistatud.

81.      Seega tuleneb Euroopa Kohtu praktikast lõppkokkuvõttes, et ELTL artikli 101 eesmärk säilitada siseturul tõhus ja moonutusteta konkurents ei sisalda kartelliga tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse piiramist. ELTL artikkel 101 annab vastupidi igaühele õiguse nõuda kartelliga tekitatud mis tahes kahju hüvitamist.

82.      Seda ei saa aga, nagu kardavad liftitootjad, pidada samaväärseks kahjuhüvitise nõudeõiguse piiramatu laiendamisega, mis tooks kaasa kartelliosaliste piiramatu kohustuse hüvitada iga võimalik – kui tahes kaudne – kahju, mille põhjustas nende konkurentsivastane tegevus conditio sine qua non tähenduses (nimetatud ka võrdväärseks põhjuslikuks seoseks või but-for-põhjuslikuks seoseks).(62)

83.      Pigem võetakse kartelliosaliste õigust õiguskindlusele ja vajadust hoida ära piiramatu vastutus arvesse sellega, et kartelliosalised peavad hüvitama vaid kahju, millel oli nende konkurentsivastase tegevusega piisavalt otsene seos ja mis oli seega nende jaoks ettenähtav.(63)

84.      Seega ei ole küsimuse puhul, kas Ülem-Austria liidumaa kahju tuleb käesoleval juhul hüvitada, määrav mitte see – nagu väidavad komisjon ja liftitootjad –, kas kõnealune kahju on ELTL artikli 101 kaitse-eesmärgiga piisavas seoses. Seda seetõttu, et nagu äsja kirjeldatud, on ELTL artikli 101 kaitse-eesmärgiga just nimelt kooskõlas, et hüvitada tuleb mis tahes kahju, mis on viidatud sätet rikkuva tegevusega põhjuslikus seoses. Seega on käesolevas menetluses otsustav küsimus, kas liftikartelli ja selle kahju vahel, mille hüvitamist nõuab liidumaa, on piisavalt otsene põhjuslik seos.

2)      Ülem-Austria liidumaa eristaatus riikliku laenuandjana

85.      Eespool märgitust nähtub, et komisjoni ja liftitootjate argumendid tuleb tagasi lükata eelkõige osas, mis puudutavad seda, et ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk ei laiene Ülem-Austria liidumaa kahjule, kuna see tekkis kõnealuse territoriaalse üksuse poliitiliste ülesannete täitmise raames.

86.      Kui võtta Ülem-Austria liidumaalt õigus nõuda kahju hüvitamist, kuna tugilaenu andes täitis liidumaa oma poliitilisi ülesandeid, mitte ei hankinud nende ülesannete täitmiseks vahendeid – millega oleks tegemist oma hoonete jaoks liftide ostmise korral –, siis viiks see selleni, et avaliku sektori asutused jääksid ELTL artikli 101 kaitse-eesmärgi kohaldamisalast välja alati, kui nad ei tegutse oma ostutegevuse raames ehk ostjatena turul.

87.      See tooks lõppkokkuvõttes kaasa selle, et teatavat liiki kahju hüvitamine on õiguslikel kaalutlustel ja olenemata konkreetse juhtumi asjaoludest kategooriliselt ja üldiselt välistatud. Selline üldine välistatus ei ole aga kohtuotsuse Kone kohaselt ELTL artikliga 101 kooskõlas.(64) ELTL artikli 101 tõhus rakendamine nõuab just nimelt seda, et igaühel on õigus nõuda talle konkurentsirikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

88.      Seejuures aitab riiklike laenuandjate õigus nõuda kahju hüvitamist väga suurel määral kaasa kartellikeelu maksmapanemisele. Erinevalt konkurentsiõigusnormide avalik-õiguslikust maksmapanemisest sõltub tsiviilõiguslik maksmapanemine nimelt kahju kannatanud isiku algatusest. Algatus puudub, kui kahju saanud isikul ei ole majanduslikku stiimulit oma kahju sissenõudmiseks, näiteks kuna kahju tekkis vaid väikeses ulatuses. Asi on alati nii, kui eraõiguslikud lõpptarbijad soetavad vähesel määral üle hinnatud toote ja hinnakokkulepe puudutab neid vaid hajutatud kahju näol. Sellistel lõpptarbijatel ei tasu kahjuhüvitise hagi esitamine ennast üldjuhul ära.

89.      Riiklikel laenuandjatel, kes maksavad tugilaene välja suurtes summades, on seevastu huvi esitada kahjuhüvitise hagi ja seetõttu on nad kindlad hagejad, kui tegemist on Euroopa Liidu konkurentsiõiguse tõhusa maksmapanemisega.

90.      Muus osas ei esitanud komisjon ega liftitootjad põhjendusi, mis õigustaksid käsitust, et hüvitada ei tule kahju, mis tekkis avaliku sektori asutustel sellise tegevuse käigus, millega nad täitsid oma poliitilisi ülesandeid ja millega ei soovitud teenida kasumit. Selline välistamine ei ole põhjendatud. Eelkõige ei ole põhjendatud järeldus, et kartelliga tekitatud kahju eest hüvitise nõudmise õigus on vaid eraõiguslikel ettevõtjatel, kes tegelevad majandustegevusega ja kelle eesmärk on teenida kasumit, mitte aga riiklikel asutustel, kes täidavad oma ülesandeid üldistes huvides ja ilma kasumi teenimise kavatsuseta.

91.      Nagu eespool kirjeldatud, ei ole kahju hüvitatavuse piiramine konkurentsis kasumi teenimise eesmärgil osalemise käigus tekkinud kahjuga vastavuses turul tegutsemise keerukusega ja turul toimuvaga seotud avaliku sektori üksuste sekkumisega.(65) Majanduslike asjaolude ja põhjuslike seoste põimumise keerukust näitab käesolevas asjas see, et Ülem-Austria liidumaa kui laenuandja on andnud liftide ostjatele rahastamisvõimaluse, tekitades liftikartelliga hõlmatud turul märkimisväärse nõudluse. Puudub alus eeldada, et sellisele isikule, kes on kartellist mõjutatud müügiturul kandev sammas, ei peaks ELTL artikli 101 kaitse algusest peale laienema.

92.      See peab paika seda enam, et Ülem-Austria liidumaa ei tegutsenud tugilaene andes küll kasumi teenimise eesmärgiga ja konkurendina, kuid osales siiski iseseisva üksusena majanduselus ja sellises staatuses tekkis tal kahju, mille hüvitamist nõudis ta põhikohtuasjas.

93.      Seega ei takista Ülem-Austria liidumaal nõuda kahju hüvitamist ka Saksa õiguskirjanduses Saksa õigusnormide(66) kohta avaldatud seisukoht, millele viitasid eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mõned menetlusosalised ning mille kohaselt saavad kartelliga tekitatud kahju hüvitamist põhimõtteliselt nõuda vaid turul tegutsevad isikud, mitte aga asjaomase ettevõtja osanikud, tegevjuhid, töötajad või investorid.(67)

94.      Ilma et käesoleval juhul tuleks kõnealuse debati asjas seisukohale asuda, piisab tuvastamisest, et Ülem-Austria liidumaa olukord riikliku laenuandjana ei ole mingil juhul võrreldav kartelli tõttu kahju kannatanud ettevõtja osanike, tegevjuhtide, töötajate või investorite olukorraga. Tegevjuhid, osanikud ja töötajad, aga ka kapitaliühingute investorid ei ole selles staatuses nimelt iseseisvad üksused majanduselus ja nende kahju seisneb üldjuhul selles, et majanduselus osaleva ettevõtja vara väärtus väheneb või tekib ettevõtjal muu kahju. Sellised riiklikud laenuandjad nagu liidumaa tegutsevad seevastu kaheldamatult iseseisvate üksustena majanduselus ja nende kahju ei seisne selles, et hinnakokkuleppe tõttu väheneb teise ettevõtja vara väärtus või tekib muu kahju. Liidumaal kui riiklikul laenuandjal tekkis endal kahju.

3)      Direktiivi 2014/104 sätted

95.      Erinevalt ThyssenKruppi seisukohast ei tulene ka direktiivi 2014/104 erinormidest, mis reguleerivad kartelliosaliste tarnijate ja kaudsete ostjate õigust nõuda kahju hüvitamist(68), et kartelliga tekitatud kahju hüvitamist ei või nõuda riiklikud laenuandjad nagu Ülem-Austria liidumaa. Viidatud sätteid saab põhjendada pigem sellega, et tarnijate ning tarne- ja turustusahela lülideks olevate kaudsete ostjate kahju puhul on tegemist väga levinud ja seega üldnormidega reguleeritava olukorraga.

96.      Viidatud erinormide põhjal ei saa aga ümberpöördult järeldada, et seadusandja soovis nende isikute ringi, kes saavad nõuda kartelliga tekitatud kahju hüvitamist, piirata kartelliga hõlmatud turul otseselt või kaudselt osalevate isikutega või turuosalistega üldiselt ning võtta teistelt kahju kannatanud isikutelt ELTL artiklist 101 tulenev ja seega esmases õiguses sätestatud õigus nõuda kahju hüvitamist. Vastupidi, seadusandja nägi direktiivi 2014/104 artiklis 3 sõnaselgelt ja ilma igasuguste piiranguteta liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et igal konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju kannatanud füüsilisel või juriidilisel isikul oleks võimalus nõuda ja saada kõnealuse kahju täielikku hüvitamist.(69)

4)      Vahejäreldus

97.      Eelnevale tuginedes saab teha järelduse, et ELTL artiklis 101 sätestatud hinnakokkulepete keelu kaitse-eesmärk laieneb sellistele riiklikele laenuandjatele nagu Ülem-Austria liidumaa. Seega saavad nad nõuda kahju hüvitamist, kui hinnakokkuleppe tõttu on neil tekkinud tegelik kahju ning kahju ja asjaomase hinnakokkuleppe vahel on piisavalt otsene seos.

b)      Ülem-Austria liidumaa kahju tegelikkus ja hüvitatavus

98.      Liftitootjad ja komisjon leiavad, et isegi kui ELTL artiklis 101 sätestatud hinnakokkulepete keelu kaitse-eesmärk peaks laienema sellistele riiklikele laenuandjatele nagu Ülem-Austria liidumaa, ei tule sellist kahju, nagu on tekkinud liidumaal, hüvitada.

99.      Vahendid, mida kasutas Ülem-Austria liidumaa soodusintressiga laenu andmiseks, olid nimelt sihtotstarbeliselt ette nähtud elamuehituse edendamiseks ja neid ei oleks üldse saanud kasutada muuks otstarbeks. Peale selle oli aastaks eraldatud tugivahendite kogumaht eelnevalt kindlaks määratud ja seega ei sõltunud see tugilaenude abil ehitatavate elamute ning nendesse paigaldatud liftide kuludest, mis kartellist tingituna olid väidetavalt põhjendamatult kõrged. Lõpuks nähtub liidumaa senisest praktikast, et olemasolevad tugivahendid kasutati igal aastal täielikult ära. Isegi kui see nii ei oleks olnud, oleks allesjäänud tugivahendeid kasutatud järgmisel aastal nagunii samuti elamuehituse edendamise eesmärgil.

100. Seega võib kahju, mis tekkis sellest, et kuna tugilaenu abil ehitatud elamutesse paigaldatud liftide hinnad olid kartellist tingituna põhjendamatult kõrged, anti soodsa intressiga tugilaenu suuremas summas, kui seda oleks tehtud kartelli puudumise korral(70), seisneda üksnes selles, et Ülem-Austria liidumaa sai anda vähem soodushinnaga laene, kui ta oleks seda teha saanud kartelli puudumise korral. Nimelt kui laenusumma oleks olnud iga laenu puhul väiksem, oleks kokkuvõttes saanud anda rohkem laene ja seega edendada suuremal arvul elamuehitusprojektide elluviimist.

101. Nendele argumentidele tuginedes on liftitootjad esiteks seisukohal, et Ülem-Austria liidumaal ei ole liftikartellist tekkinud üldse kahju, või juhul kui kahju on tekkinud, ei ole see mingil juhul rahaliselt hinnatav, vaid on äärmisel juhul üksnes poliitiline. Kahju seisneb selles, et liftikartelli tõttu sai liidumaa elamuehituse edendamise poliitikat ellu viia väiksemas ulatuses, kui ta oleks seda teha saanud tavaolukorras. See ei ole aga kahju, mis on tekkinud liidumaal endal, vaid mis – kui üldse – on tekkinud üldsusel.

102. Teiseks märgivad komisjon ja liftitootjad, et ka Ülem-Austria liidumaal väidetavalt saamata jäänud intressitulu on puhtalt spekulatiivne ja hüpoteetiline. Nimelt ei olnud elamuehituse edendamiseks sihtotstarbeliselt antud tugivahendeid üldse võimalik mujal kasumlikult investeerida.

103. Eelnevalt tuleb märkida, et liftitootjatel on ilmselgelt vaikimisi kahtlusi selles, et Ülem-Austria liidumaa andis seetõttu, et liftide hinnad olid kartellist tingituna põhjendamatult kõrged, tugilaenu tõepoolest suuremas summas, kui ta oleks seda teinud kartelli puudumise korral. Sellise arvamusega ei saa siiski nõustuda. Nimelt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tõendatuks nii fakti, et liftide hinnad olid Austria turul asjaomasel ajavahemikul liftikartelli tõttu kõrgemad kui tavalistes konkurentsitingimustes, kui ka fakti, et tugilaen oli seotud ehitus- ja seega ka liftikulude suurusega, ning ükski menetlusosaline ei esitanud selle vastu tõsiselt võetavaid vastuväiteid. Seega tuleb nendest faktidest lähtuda ka käesolevas eelotsusemenetluses kõne all olevale küsimusele vastamisel.

104. Seda arvestades ei anna argument, et väidetav saamata jäänud intressitulu on hüpoteetiline (1), ega argument, et käesolevas asjas kõne all olev kahju on puhtalt poliitiline (2), alust liftitootjate ja komisjoni seisukohtadega nõustuda.

1)      Saamata jäänud intressitulu hüvitatavus, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa põhikohtuasjas

105. Liftitootjad möönavad õigusega, et käesolevas asjas on tekitatud kahju üldsusele, kuna kartellist tingitud põhjendamatult kõrgete liftihindade tõttu oli võimalik anda tugilaenu väiksemas summas, kui seda oleks teha saanud kartelli puudumise korral. Seetõttu oli rahastatud ehitusprojektide arv lõppkokkuvõttes väiksem ja Ülem-Austria liidumaa elamuehituse edendamise poliitikat viidi ellu väiksemas ulatuses kui kartelli puudumise korral. Liftitootjate väide kohtuistungil, et tugivahendeid ei ole kunagi olnud küllaldaselt ja et toetusesaajatest oli alati ootejärjekord, näitlikustab selliselt tekitatud kahju tegelikkust.

106. Argumendid, mille liftitootjad selle fakti põhjal esitavad, on siiski väärad kahest aspektist. Esiteks seetõttu, et nendega loetakse käesolevas asjas üldsusele tekitatud kahju samaväärseks kahjuga, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa põhikohtuasjas. Teiseks seetõttu, et need lähtuvad sellest, et selline üldsusel tekkinud kahju ei ole iseenesest hüvitatav.

107. Seega tuleb esmalt selgeks teha, et kahju, mis on üldsusel tekkinud seeläbi, et tugivahendeid sai väiksem arv sotsiaalseid elamuehitusprojekte kui kartelli puudumise korral, ei vasta saamata jäänud intressitulule, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa põhikohtuasjas.

108. Mõlemat liiki kahju tuleneb küll samast olukorrast, nimelt sellest, et Ülem-Austria liidumaa maksis kõrgemate liftihindade tõttu välja suuremad laenusummad, kui ta oleks seda teinud kartelli puudumise korral. Sellest, et kartelli puudumise korral oleks liidumaa käsutuses olnud – lihtsustatult väljendudes – rohkem raha, võib aga kahju tuleneda mitmel moel.

109. Nii on esiteks võimalik lähtuda sellest, et selle rahaga oleks saanud edendada suuremat arvu elamuehitusprojekte, ja et kahju seisneb nende elamute puudumises – see on üldsusele tekkinud poliitiline kahju, mille olemasolu liftitootjad möönavad.

110. Teiseks on võimalik esitada argument, et liidumaa ei oleks enammakstud laenusummat rahaturult üldse hankinud või oleks saanud seda kasutada olemasolevate laenude kustutamiseks.

111. Lõpuks võib kahju tuleneda sellest, et suuremas summas väljamakstud laenusummat, mida toetusesaajad maksid liidumaale tagasi soodusintressimääraga, oleks saanud investeerida kõrgema intressimääraga.

112. Ainult kaks viimati kirjeldatud käsitust vastavad kahjule, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa põhikohtuasjas. Need käsitavad tekkinud kahju saamata jäänud intressituluna, mis on tekkinud seetõttu, et laenu, mida liidumaa maksis toetusesaajatele kartellist tingituna põhjendamatult suures summas, maksid toetusesaajad tagasi vaid soodusintressimääraga.

113. Seega seisneb kahju mõlemal juhul vahes, mis moodustub, kui intressisummast, mida oleks tulnud maksta juhul, kui põhjendamatult suurt laenu oleks antud turul tavapärase intressimääraga – Ülem-Austria liidumaa puhul riigi võlakirjade keskmise intressimääraga –, lahutada intressisumma, mida maksid tagasi toetusesaajad. Lõppkokkuvõttes teeb ühe välja, kas kõnealust vahet käsitada saamata jäänud tuluna, kuna liidumaa oleks põhjendamatult suures summas välja makstud vahendeid saanud investeerida riigi võlakirjade keskmise intressimääraga, või tekkinud kahjuna, kuna liidumaa pidi kõnealuseid vahendid riigi võlakirjade keskmise intressimääraga ise hankima. Saamata jäänud intressitulu ja tekkinud intressikahju, mis on tingitud teatava summa puudumisest teatava ajavahemiku jooksul, on nimelt ühe medali kaks külge, tähendades seda, et kõnealust summat ei saanud investeerida ega kasutada majandustegevuses.

114. Teatava summa puudumisest teatava ajavahemiku jooksul tekkinud kahju nagu ka teatava summa olemasolust teatava ajavahemiku jooksul saadud kasu tasakaalustatakse tavaliselt sellega, et tagasimakstavad summad tuleb tagastamise tähtpäeval tagasi maksta koos kogunenud intressiga, mille summa on arvutatud tavapärase intressimäära alusel. Nii on näiteks ette nähtud, et Euroopa Kohtu otsuse alusel või tulenevalt vaidluse kokkuleppelisest lahendamisest tagasi makstavad summad tuleb tagasi maksta koos intressiga.(71) Samamoodi tuleb vastavalt komisjoni tagastamisotsusele tagastatav abi tagasi maksta koos intressiga.(72)

115. Kui komisjon tunnistab ebaseadusliku abi hiljem siseturuga kokkusobivaks, siis võetakse põhjendamatu eelis, mis tekkis abisaajal võimalusest kasutada abi juba enne komisjoni otsust, ära seeläbi, et abisaaja ei pea küll abi ise tagasi maksma, kuid ta peab maksma intressi, mida oleks tulnud maksta juhul, kui ta oleks asjaomase summa komisjoni otsuse ootamise ajal turult laenanud.(73) Kui ebaseaduslik abi seisnes intressita või soodusintressiga antud laenus, vastab tagasinõutav summa turul tavapärase intressimäära alusel makstava ja tegelikult makstud intressi vahele.(74)

116. Viimati kirjeldatud olukord sarnaneb käesolevale olukorrale, kuna kahju, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa, ei hõlma kartelli tõttu enammakstud summa tagastamist, vaid hõlmab üksnes intressi, mida oleksid toetusesaajad pidanud kartelli tõttu enammakstud summa eest maksma tavapärase intressimäära alusel, millest on maha arvatud soodusintress, mille maksid toetusesaajad liidumaale juba ise tagasi. Kartelli tõttu enammakstud summat ei nõua liidumaa seevastu tagasi, kuna kartellist tingitud põhjendamatult kõrget hinda ei maksnud mitte liidumaa ise, vaid seda maksid asjaomased toetusesaajad laenu abil, mida andis liidumaa neile soodusintressiga.

117. Käesolev asi erineb seega olukorrast, kus ehitusprojekte rahastatakse turutingimustel. Sellises olukorras ei tekiks laenuandjal kahju, kuna antud laen makstaks talle tagasi koos turul tavapärase intressiga, see-eest oleks aga vastavalt suurem ehitusprojekti arendajal enammakstud intressist tekkiv kahju ning kartelliosalised peaksid selle kahtlemata hüvitama. Asjaolu, et selle asemel andis soodustingimustel tugilaenu avaliku sektori laenuandja, ei anna alust vähendada kartelliosaliste vastutust.

118. Käesoleval juhul tekkis samal põhjusel – kartellist tingitud põhjendamatult kõrge hind – kaks erinevat kahju. Ühelt poolt toetusesaajate kahju, mis seisneb kartellist tingitud põhjendamatult kõrges hinnas, millele lisandub Ülem-Austria liidumaale laenu eest tasutud soodusmääraga intress, ja teiselt poolt liidumaa kahju, mis seisneb intressisummas, mida oleks tavapärase intressimäära alusel tulnud maksta soodustingimustel antud laenusumma selle osa eest, mis oli kartelli tõttu suurem, ja millest on maha arvatud toetusesaajate poolt laenu eest makstud intress, mis on soodusmäära kohaldamise tõttu väiksem.(75)

119. Sellest järeldub esiteks, et liftitootjate argument, et kahju tekib tegelikult toetusesaajatel ja mitte Ülem-Austria liidumaal, tuleb tagasi lükata. Sama käib komisjoni argumendi kohta, et saamata jäänud intressitulu hüvitatakse käesolevas asjas sellega, et toetusesaajate kahjule vastav summa (hinnalisa ja selle eest tasutud soodusmääraga intress) tuleb omakorda tagasi maksta koos intressiga. Nimelt tuginevad mõlemad argumendid väärale eeldusele, et toetusesaajate kahju ja liidumaa kahju on samaväärsed. Peale selle põhineb komisjoni argument sellel, et tõsiasi, et liidumaa kahju puhul on tegemist saamata jäänud intressiga, on segi aetud tõsiasjaga, et kartelliga tekitatud mis tahes liiki kahju – see tähendab olenemata sellest, kas tegemist on saamata jäänud intressitulu, põhjendamatult kõrgetest hindadest tekkinud kahju või muu kahjuga – tuleb hüvitada koos tagasimaksmise kuupäevast kogunenud intressiga.(76)

120. Teiseks tuleneb Ülem-Austria liidumaa viidatud kahju olemusest, et liftitootjate ja komisjoni argument, mis puudutab seda, et kõnealune kahju on kõigest hüpoteetiline, kuna liidumaa ei oleks saanud kartelli tõttu põhjendamatult suures summas antud laenu nagunii kasumlikult investeerida, on väär. Nimelt, nagu kirjeldatud eespool käesoleva ettepaneku punktides 114 ja 115, vastab väljakujunenud õiguslikule olukorrale ja õiguspraktikale, et teatava summa õigusvastast puudumist teatava ajavahemiku jooksul käsitatakse rahalise kahjuna, ilma et seda tuleks muul viisil põhjendada. Samamoodi on väljakujunenud õigusliku olukorra ja õiguspraktikaga vastavuses väljendada seda kahju intressitulus, mida oleks saadud asjaomase summa eest asjaomasel ajavahemikul, kui kohaldatud oleks asjaomast intressimäära.

121. Seega tuleb esmalt tagasi lükata komisjoni ja liftitootjate argument, et Ülem-Austria liidumaa viidatud kahju on täiendav intressitulu ja seega lucrum cessans, mida oleks liidumaa saanud realiseerida vaid siis, kui ta oleks asjaomaseid summasid sihtotstarvet järgimata ja õigusvastaselt kasutanud mitte elamuehituse edendamise eesmärgil soodustingimustel laenu andmiseks, vaid rahaturul spekuleerimiseks. Kahju, mille hüvitamist nõuab liidumaa, on hoopis varaline kahju ja seega damnum emergens, mis – nagu kirjeldatud eespool käesoleva ettepaneku punktides 114, 115 ja 120 – seisneb selles, et liidumaa ei saanud põhjendamatult suures summas välja makstud laenuvahendeid asjaomasel ajavahemikul kasutada.

122. Sellest järeldub, et väär on ka argument, mille kohaselt ei tõendanud Ülem-Austria liidumaa piisavalt, et ta oleks saanud asjaomaseid summasid investeerida riigi võlakirjade keskmise intressimääraga, või ei märkinud piisaval määral või õigel ajal, et ta pidi kõnealused summad selle intressimääraga ise turult hankima või pidi neid kasutama olemasolevate laenude tagasimaksmiseks. Seadusjärgse intressinõude eesmärk on ju just nimelt kaotada vajadus esitada investeerimisvõimalusega teenitud kasumi kohta tõendeid.

123. Nagu märkis Ülem-Austria liidumaa kohtuistungil, kehtib Austria kohtupraktikas põhimõte, et riiklike asutuste käsutuses olevad vahendid investeeritakse fikseeritud intressimääraga riigi võlakirjadesse ja nende suhtes kohaldatav intressimäär on alus kahjumi arvutamisel, mis tekib selliste vahendite ajutise puudumise tõttu. Liidumaa sõnul kohaldati kõnealust kohtupraktikat sõnaselgelt ka sellise kahju suhtes, mis tekkis liidumaal käesolevas asjas.

124. See tähendab, et riiklik laenuandja nagu Ülem-Austria liidumaa ei pea sellises olukorras nagu käesolev väitma ega tõendama, et ta oleks saanud kõnealust summat kasumlikumalt investeerida või kasutada olemasolevate laenude tagasimaksmiseks. Piisab sellest, kui selline laenuandja esitab liikmesriigi kohtule andmed selle kohta, milline summa ja millisel ajavahemikul tal puudus ja milline oleks olnud asjakohane intressimäär. Nagu liidumaa õigesti märgib, tähendaks avaliku sektori laenuandjatele pandud ulatuslikum kohustus tõendada, et neil on pädevus kõnealuseid summasid asjakohaselt investeerida või kasutada omaenda laenude tagasimaksmiseks, seda, et avalikus sektoris tegutsevad üksused seatakse võrreldes erasektoris tegutsevate üksustega, kelle suhtes sellist tõendamiskohustust ei kehti, põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda.

125. Seega tuleb vaid täielikkuse huvides tuvastada, et Ülem-Austria liidumaa on käesolevas menetluses igal juhul veenvalt selgitanud, et lisaks pädevusele investeerida elamuehituse edendamiseks ette nähtud vahendeid lühiajaliselt kuni nende järgmise sihipärase kasutamiseni (väljamaksmine toetusesaajatele) fikseeritud intressimääraga riigi võlakirjadesse või kasutada neid olemasolevate laenude tagasimaksmiseks on tal varahalduse ülesande raames koguni kohustus seda teha. Samuti selgitas liidumaa, et juba põhikohtuasja sissejuhatavates märkustes viitas ta sellele, et tema kahju tuleneb nii võimalusest investeerida kõnealuseid summasid turutingimustel kui ka võimalusest kasutada neid summasid enda laenude tagasimaksmiseks. Seda näib kinnitavat ka teise astme kohtu määrus põhikohtuasjas.(77)

126. Eespool esitatust tuleneb, et selline kahju, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa põhikohtuasjas, tuleb hüvitada ELTL artikli 101 alusel, milles on sätestatud, et igaühel on õigus nõuda talle konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Vastavalt Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise pädevuse jaotusele peab nüüd liikmesriigi kohus kindlaks määrama hüvitada tuleva kahju täpse suuruse.(78)

2)      Kartelli tõttu elamuehituse ebapiisava edendamisega tekitatud kahju üldsusele

127. Argument, et üldsusele liftikartelliga tekitatud puhtpoliitilist kahju ei tule hüvitada, ei puuduta põhikohtuasjas kõne all olevat kahju, ja on seega sisutühi, nagu kirjeldatud eespool.(79) Vaid täiendavalt tuleb seega tuvastada, et kõnealune argument on väär ka sisuliselt.

128. Olenemata tekkinud kahju konkreetse arvutamise küsimusest, millele tuleb vastata teise sammuna, oleks põhimõtet „kasumi erastamine, kahjumi sotsialiseerimine“ olukorras, kus kahju, mis on üldsusel tekkinud sellest, et üldistes huvides olevat kohustust on kartelli tõttu ebapiisavalt täidetud, ei ole iseenesest hüvitatav või loetakse koguni mitteeksisteerivaks, ellu viidud vastuvõetamatul viisil.

129. Osas, mis puudutab „üldsusel“ tekkinud kahju sisu ja konkreetset vormi ning selle rahalist olemust ja arvutatavust, võib olla keeruline väljendada sellise kahju suurust konkreetsetes arvudes. Sellistel juhtudel võib siiski kasutada majanduslikke mudelarvutusi või kaaluda käsitada asjaomast kahju mittevaralise kahjuna.

130. Samamoodi saab kindlasti ette kujutada, et on olemas olukordi, kus on raske tuvastada konkreetset juriidilist isikut, kellele tuleb „üldsusele“ tekitatud kahju hüvitada. Sellistel juhtudel võib tekitatud kahju hüvitamise nõude esitada üldsuse esindajana üldist huvi esindav isik ja kahju tekitajate tasutud kahjuhüvitis võib laekuda fondi, mille vahendeid kasutatakse üldsuse heaks.(80)

3)      Vahejäreldus

131. Eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et Ülem-Austria liidumaa kahju, mis tuleneb sellest, et laenusumma, mida anti teatud protsendi ulatuses toote maksumusest, on suurem, kui see oleks olnud kartellikokkuleppe puudumise korral, mistõttu ei saanud liidumaa kõnealuseid summasid kasumlikult investeerida või kasutada olemasolevate laenude tagasimaksmiseks, on kahju, mis tuleb hüvitada ELTL artikli 101 alusel, kui kahju ja asjaomase hinnakokkuleppe vahel on piisavalt otsene seos.

c)      Õigusrikkumise ja kahju vaheline piisavalt otsene seos

132. Senisest arutluskäigust tuleneb, et Ülem-Austria liidumaa kahju hüvitatavusele seatud kolmest tingimusest on täidetud kaks, nimelt kahju kannatanud isikule ja kahjule laieneb ELTL artikli 101 kaitse-eesmärk ning tegemist on tegeliku kahjuga, mis tuleb hüvitada. Seega on nüüd määrav see, kas liftikartelli ja liidumaa kahju vahel on piisavalt otsene põhjuslik seos.

133. Liftitootjad ja komisjon eitavad seda. Esiteks puudub nimelt kartellist tingitud põhjendamatult kõrgete liftihindade ja Ülem-Austria liidumaa tugimeetmete vahel piisavalt konkreetne seos (1). Teiseks ei olnud liidumaa kahju kartelliosalistest liftitootjatele üldse ettenähtav (2).

1)      Konkreetne seos liftihindade ja laenu suuruse vahel

134. Liftitootjad ei sea tõsiselt võetavalt kahtluse alla, et piisavalt otsese seose olemasolu kartellist tingitud põhjendamatult kõrgete liftihindade ja Ülem-Austria liidumaal tekkinud kahju vahel ei saa eitada selle põhjal, et liidumaal endal vahetud lepingulised suhted kartelliosalistest liftitootjatega puudusid. Selline argument oleks pealegi väär, sest hiljemalt alates kohtuotsusest Kone on selge, et see ei saa olla määrav.(81)

135. Liftitootjad väidavad siiski, et piisavalt otsese seose olemasolu tunnistamine liftikartelli ja Ülem-Austria liidumaal tekkinud kahju vahel viiks selleni, et kartelliosaliste vastutus laieneks piiramatult kõikidele kartelliga vahetult tekitatud kahjule järgnevatele kahjudele, mis ei ole asjaomasel turul tegutsenud kartelliga enam kuidagi seotud.

136. Nende väitel ei ole vale, et avaliku sektori tugivahendid võivad ehitustegevusele põhimõtteliselt mõju avaldada. Sama saab aga väita ka näiteks pankade intressipoliitika, riigi maksusüsteemi või muu regulatiivse tegevuse kohta. Käesolevas asjas piisava otsese seose eeldamine liftikartelli ja Ülem-Austria liidumaal tekkinud kahju vahel tähendaks lähtumist sellest, et hüvitada tuleb kõik kahjud, mis tekivad avaliku sektori asutusel ka täiesti üldiste maksualaste, regulatiivsete või muude meetmete rakendamise raames, ja seda vaid seetõttu, et need võivad avaldada kartelliga hõlmatud turule teatavat mõju.

137. See argument tuleb tagasi lükata.

138. Ülem-Austria liidumaa meede, mis on kõne all põhikohtuasjas, ei kujuta endast nimelt üldist, maksu- või muu regulatsiooniga võrreldavat meedet. Ei ole vale, et liidumaa elamuehitust edendav poliitika on üldine sotsiaalpoliitiline meede, millega peale üksikute toetusesaajate toetatakse ka liidumaa üldistes huvides olevaid projekte. Kõnealuse elamuehitust edendava poliitika raames antav tugilaen, millega seoses tekkis vaidlusalune kahju, kujutab endast aga konkreetsete üksikmeetmete kogumit, mis olid ette nähtud üksikutele toetusesaajatele.

139. Nagu märkis Ülem-Austria liidumaa, moodustab antud laenude summa teatud protsendi ehituskuludest ja lisaks on laenudokumentides üksikasjalikult loetletud kõnealuste kulude täpne koosseis, millest tulenevalt on näha ka paigaldatud liftide täpne maksumus.

140. Küsimus, kas Ülem-Austria liidumaa mõjutas kõnealuste kulude koosseisu ja eelkõige paigaldatud liftide valikut – mida liftitootjad eitavad –, võib jääda lahtiseks. Piisab sellest, et on tuvastatud, et toetatud projektid on koos paigaldatud liftide ja nende maksumusega laenudokumentides üksikasjalikult loetletud. Sellele tugines liidumaa põhikohtuasjas kahju täpse summa arvutamisel.(82)

141. Kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei kujuta endast seega sugugi ähmaseid tagajärgi, mida toob kaasa üldine regulatiivne meede, mis kartelliga hõlmatud turgu juhuslikult mõjutas. Paigaldatud liftide põhjendamatult kõrge hinna ja asjaomase tugilaenu protsentuaalse osa vahelist seost saab iga kord konkreetselt tõendada. Seega on Ülem-Austria liidumaa kahju piisavalt otseses seoses kartellist tingitud põhjendamatult kõrgete hindadega Austria liftiturul ja kõnealuse seose tunnistamist käesoleval juhul ei saa mingil juhul pidada samaväärseks kartelliosaliste vastutuse piiramatu laiendamisega.

2)      Ülem-Austria liidumaa kahju ettenähtavus liftikartelli osaliste jaoks

142. Nagu eespool märgitud, soovitakse õigusrikkumise ja kahju vahelise piisavalt otsese põhjusliku seose olemasolu hindamisega tagada ka seda, et isik peab õigusvastase tegevuse tagajärjel hüvitama vaid sellise kahju, mille tekkimist sai ta mõistlikult ette näha.(83)

143. Erinevalt komisjoni väidetest ei ole teatavat liiki kahju ettenähtavuse küsimus konkurentsinormide rikkumises osalevate isikute jaoks puhtalt faktiküsimus, mida peab hindama üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nagu juba selgitatud, tuleneb Euroopa Kohtu otsusest Kone, et Euroopa Kohus on eelotsusemenetluses kohustatud abstraktselt-üldiselt hindama, kas liidu õigusest tulenevad tingimused on põhikohtuasjas vaidlusaluse kahju puhul täidetud; seejärel peab eelotsusetaotluse esitanud liikmesriigi kohus hindama, kas need tingimused on konkreetsel juhul ka tegelikult täidetud.(84)

144. Kohtuotsuses Kone kontrollis Euroopa Kohus põhjalikult, kas kaitsehinnad (umbrella pricing), see tähendab iseseisvalt tegutseva kolmanda isiku hinnad, mis olid kartellist tingitud põhjendamatult kõrgete hindade tõttu kõrgemad, kui see oleks olnud võimalik tavalistes konkurentsitingimustes, on abstraktselt võttes kartelli ettenähtav võimalik tagajärg, mis ei saanud olla kartelliosalistele teadmata. Kuna see oli nii, pidi eelotsusetaotluse esitanud kohus seejärel juhtumi asjaolusid ja asjaomase turu eripära arvesse võttes kontrollima, kas kõnealuse kartelli tagajärjeks võisid tõepoolest olla iseseisvalt tegutseva kolmanda isiku kaitsehinnad (umbrella pricing), ja kas see ei saanud olla kartelliosalistele teadmata.(85)

145. Käesolevas asjas tuleb seega kontrollida, kas selline kahju, mille hüvitamist nõuab Ülem-Austria liidumaa põhikohtuasjas, on abstraktselt-üldiselt võttes sellise kartelli võimalik ettenähtav tagajärg, mille eesmärk on tagada kartelliosalistele kõrgemad hinnad kui need, mida oleks võimalik küsida tavalistes turutingimustes.

146. Liftitootjad ja komisjon märgivad, et sellest ei saa mingil juhul lähtuda. Vastupidi, juba katse esitada Ülem-Austria liidumaa väiteid kahju kohta lühidalt ja arusaadavalt näitab, kui kunstlikud ja „otsitud“ need on. Mitte ükski hoolikas liftitootja ei saa ega pea arvestama sellega, et avaliku sektori üksus, kes ei taotle oma tegevusega kasumit, kasutab avalikke vahendeid oma poliitiliste ja üldise huvi ülesannete täitmise asemel eesmärgi- ja õigusvastaselt rahaturul spekuleerimiseks ja seega mittesihipäraselt. Selline tegevus on vastuolus igasuguse üldise elukogemusega ja seega on sellise spekuleerimisvõimaluse kaotamisest tulenev kahju sellistele ettevõtjatele nagu liftitootjad täielikult ettenähtamatu.

147. Sellel argumendil puudub igasugune alus.

148. Esiteks on ehitusvaldkonnas täiesti tavaline, et arendajad rahastavad oma projekte laenudega. Sellise kartelli osalistele, mille eesmärk on küsida kõrgemaid hindu, kui see oleks võimalik tavalistes turutingimustes, on seega ettenähtav, et põhjendamatult kõrgetest hindadest tulenev kahju kantakse üle arendajate rahastajatele.

149. Seega rakendati käesolevas asjas kõne all olevaid tugimeetmeid – nagu liftitootjad kohtuistungil ise märkisid – kindlaksmääratud seaduslikus raamistikus, mis oli ehitussektoris tegutsevatele või ehitussektoris kasutatavaid lifte tootvatele ettevõtjale ilmselt teada. Liftitootjad pidid järelikult arvestama sellega, et nende põhjendamatult kõrgeid hindu rahastatakse vähemasti osaliselt soodusintressiga tugilaenude abil.

150. Lõpuks ei pea ettevõtja selleks, et näha ette, et riiklikule laenuandjale nagu Ülem-Austria liidumaa võib kartellist tingituna põhjendamatult suures summas antud tugilaenu tõttu saamata jääda intressitulu, sugugi lähtuma sellest, et kõnealune riiklik asutus tegutseb mittesihipäraselt, õigusvastaselt ja oma pädevuse vastaselt, kasutades tema käsutuses olevaid vahendeid, mis on ette nähtud üldistes huvides olevate ülesannete täitmiseks, vahendite esialgse otstarbe asemel selleks, et osaleda spekulatiivselt ja kasumi taotluse kavatsusega rahaturgudel. Pigem on – nagu märgitud käesoleva ettepaneku punktides 114, 115 ja 120 – väljakujunenud õigusliku olukorra ja õiguspraktikaga vastavuses, kui teatava summa õigusvastast puudumist teataval ajavahemikul käsitatakse saamata jäänud intressituluna.

3)      Vahejäreldus

151. Eelnevale tuginedes tuleb tuvastada, et selline kahju, mis on tekkinud Ülem-Austria liidumaal seetõttu, et teatud protsendi ulatuses toote maksumusest antud laenusumma oli suurem, kui see oleks olnud kartellikokkuleppe puudumise korral, mistõttu ei saanud liidumaa seda summat turul tavapärase intressimääraga investeerida ega kasutada olemasolevate laenude tagasimaksmiseks, on kartellikokkuleppega piisavalt tihedas otseses seoses ja on kartelliosalistele ettenähtav.

VI.    Ettepanek

152. Eespool esitatud arutluskäigule tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et kartelliosalistelt võivad kahju hüvitamist nõuda ka need isikud, kes ei tegutse kartellikokkuleppega hõlmatud turul müüjate ega ostjatena. Nende hulka kuuluvad riiklikud laenuandjad, kes annavad soodustingimustel laenu kartelliosaliste pakutavate toodete ostjatele ja kelle kahju tuleneb sellest, et teatud protsendi ulatuses toote maksumusest antud laenusumma oli suurem, kui see oleks olnud kartellikokkuleppe puudumise korral, mistõttu ei saanud nimetatud isikud kõnealuseid summasid turul tavapärase intressimääraga investeerida ega kasutada olemasolevate laenude tagasimaksmiseks.


1      Algkeel: saksa.


2      Vt juba 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt (C‑199/11, EU:C:2012:684); 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon (C‑501/11 P, EU:C:2013:522) ning 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317).


3      Vt samuti 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 18); vt ka minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 17).


4      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiiv teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT 2014, L 349, lk 1; edaspidi „direktiiv 2014/104“).


5      Ülem-Austria liidumaa esitas esimese astme kohtule Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus) hagi 2. veebruaril 2010; direktiiv 2014/104 jõustus vastavalt artiklile 23 kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, seega 25. detsembril 2014.


6      Vt selle kohta juba minu ettepanek kohtuasjas Cogeco Communications (C‑637/17, EU:C:2019:32, punkt 60).


7      Vastavalt põhjendusele 12 „kinnitatakse [direktiiviga 2014/104] taas acquis’ seda osa, milles käsitletakse õigust kahju hüvitamisele liidu konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju korral, eelkõige kaebeõiguse ja kahju määratluse osas, nagu seda on väljendatud Euroopa Kohtu praktikas, piiramata acquis’ edasiarendamist.“


8      Vt selle kohta ka 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt (C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 18 jj); 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon (C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 10 jj); 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punktid 5 ja 6) ning minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 5).


9      Konkurentsiasjades kaebusi menetleva Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) 14. detsembri 2007. aasta määrus (kohtuasi nr 25 Kt 12/07).


10      Konkurentsiasjades kõrgeima astme kohtuna kaebusi menetleva Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) 8. oktoobri 2008. aasta määrus (kohtuasi nr 16 Ok 5/08).


11      Vt selle kohta ka 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 7 jj) ning minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 6 jj).


12      See tuleneb Ülem-Austria liidumaa seisukohtadest, mis on kajastatud Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus, esimese astme kohus põhikohtuasjas) 21. septembri 2016. aasta osaotsuses (kohtuasi nr 40 Cg 65/10z‑66, lk 5 ja 6) ning apellatsioonikohtuks oleva Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, teise astme kohus põhikohtuasjas) 27. aprilli 2017. aasta määruses (kohtuasi nr 5 R 193/16p‑73, lk 6 ja 7).


13      Ülem-Austria liidumaa osaleb põhikohtuasjas hagejana 1. Teised põhikohtuasjas osalevad hagejad on elamuehitusettevõtjad. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus, esimese astme kohus põhikohtuasjas) 21. septembri 2016. aasta osaotsusest (kohtuasi nr 40 Cg 65/10z‑66) tulenevalt üksnes Ülem-Austria liidumaa hagi.


14      Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus) 21. septembri 2016. aasta osaotsus (kohtuasi nr 40 Cg 65/10z‑66).


15      Apellatsioonikohtuks oleva Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus Viinis) 27. aprilli 2017. aasta määrus (kohtuasi nr 5 R 193/16p‑73).


16      5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317).


17      Ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 27 jj).


18      Kohtuasi nr 9 Ob 44/17m.


19      Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 11.


20      14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt (C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 17 jj); 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija (C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 11 jj); 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus VM Remonts jt (C‑542/14, EU:C:2016:578, punkt 16 jj) ning 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371, punkt 28 jj).


21      Vt nt 21. detsembri 1995. aasta kohtumäärus Max Mara (C‑307/95, EU:C:1995:465, punkt 5); 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Caves Krier Frères (C‑379/11, EU:C:2012:798, punktid 35 ja 36) ning 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus ET (C‑97/18, EU:C:2019:7, punkt 24).


22      15. juuni 1999. aasta kohtuotsus Andersson ja Wåkerås-Andersson (C‑321/97, EU:C:1999:307, punkt 31 jj); 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Ynos (C‑302/04, EU:C:2006:9, punkt 30 ja punkt 34 jj) ning 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Varna Holideis (C‑364/17, EU:C:2018:500, punkt 17).


23      Vt 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2012:72, punktid 61 ja 62) ning minu ettepanek kohtuasjas Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2011:552, punkt 49 jj).


24      Vt 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2012:72, punk 44 jj) ning minu ettepanek kohtuasjas Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2011:552, punkt 37 jj).


25      Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 11.


26      Vt seoses küsimusega, mis puudutab seda, kuidas hinnata selliste asjaolude tulevasi tagajärgi, mis on tekkinud veel enne liikmesriigi liitumist ELiga, hiljem kehtiva õigusliku olukorra alusel, 3. septembri 2014. aasta kohtuotsus X (C‑318/13, EU:C:2014:2133, punkt 21 jj) ning minu ettepanek kohtuasjas X (C‑318/13, EU:C:2014:333, punkt 18 jj).


27      7. septembri 1999. aasta kohtuotsus Beck ja Bergdorf (C‑355/97, EU:C:1999:391, punkt 22); 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann-La Roche jt (C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 45); 29. mai 2018. aasta kohtuotsus Liga van Moskeeën en Islamitische Organisaties Provincie Antwerpen jt (C‑426/16, EU:C:2018:335, punkt 31) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Confédération paysanne jt (C‑528/16, EU:C:2018:583, punkt 73).


28      Kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:100, punkt 39).


29      Vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan (C‑453/99, EU:C:2001:465, punktid 23–26); 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punktid 58–61 ja punkt 63); 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punktid 20–22); 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:204, punktid 24–26) ning minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 26).


30      Vt 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan (C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 29); 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punktid 62 ja 64); 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punktid 24–26) ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 27).


31      Vt eelkõige direktiivi 2014/104 põhjendused 3, 4, 11, 12 ja 13 ning artiklid 1, 3 ja 4.


32      Kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:100, punkt 33): „Siiski, millised küsimused on kahju hüvitamise hagide puhul hõlmatud liidu õigusega ning millised hoopis liikmesriikide riigisisese õigusega?“


33      Vt minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 23) ning näidetena kahjuhüvitise nõudeõiguse kasutamise tingimuste kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Cogeco Communications (C‑637/17, EU:C:2019:263, punkt 42 jj ja punkt 56 jj) ning minu ettepanek kohtuasjas Cogeco Communications (C‑637/17, EU:C:2019:32, punkt 75 jj ja punkt 87 jj).


34      Kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:100, punktid 40 ja 41).


35      14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 28 ja seal viidatud kohtujurist Wahli ettepanek samas kohtuasjas (EU:C:2019:100), punktid 60–62).


36      Vt käesoleva ettepaneku punkt 40 ja 29. joonealune märkus ning seal viidatud kohtupraktika.


37      Vt 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punktid 95–97) ning minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 27).


38      Vt kohtuasjas Kone kujunenud olukorra kohta minu ettepanek viidatud kohtuasjas (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 19). Seal oli küsimus selles, kas kartelli ja niisuguse kahju vahel, mis on tekitatud kartelli kattevarjus toimunud hinnakujundusega, on küllalt tihe seos. Kartelli kattevarjus toimuv hinnakujundus (umbrella pricing) tähendab seda, et kartelli liikmete õigusvastase tegevuse varjus, nii-öelda kartelli kattevarjus tõstavad kolmandad isikud, kes ei ole kartelli liikmed, oma toodete hindu rohkem, kui nad oleksid seda teha saanud kartelli puudumise korral konkurentsi tingimustes.


39      13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 64) (kohtujuristi kursiiv).


40      Vt selle kohta juba minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 35 ja punkt 53 jj).


41      18. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Ekro (327/82, EU:C:1984:11, punkt 11); 11. juuli 2006. aasta kohtuotsus Chacón Navas (C‑13/05, EU:C:2006:456, punkt 40) ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Associazione Italia Nostra Onlus (C‑444/15, EU:C:2016:978, punkt 66).


42      Vt samamoodi juba minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 29). Konkurentsiõiguses kahjuhüvitise hagide esitamist reguleerivate ühtlustatud õigusnormide erilist tähtsust rõhutatakse nüüd direktiivi 2014/104 põhjendustes 8 ja 9.


43      Vt 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 28 ja seal viidatud kohtujurist Wahli ettepanek samas kohtuasjas (EU:C:2019:100), punktid 60–62).


44      5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punktid 24 ja 32).


45      Vt kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:100, punkt 37 ja 20. joonealune märkus) ning 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 27 jj ning eelkõige punktid 34 ja 37). Võrdluseks viitab kohtujurist Wahl võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete alusel hindamise näidetena 14. juuni 2011. aasta kohtuotsusele Pfleiderer (C‑360/09, EU:C:2011:389, punktid 30–32) ning 6. juuni 2013. aasta kohtuotsusele Donau Chemie jt (C‑536/11, EU:C:2013:366, punktid 32–34), millele võib nüüd lisada 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Cogeco Communications (C‑637/17, EU:C:2019:263, punktid 43–55).


46      Vt juba eespool käesoleva ettepaneku punktid 1 ja 36.


47      5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317).


48      Vt 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 27 jj).


49      Vt selles suunas ka juba 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt (C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 65).


50      Liidu institutsioonide lepinguvälise vastutuse tingimuste kohta vt 29. septembri 1982. aasta kohtuotsus Oleifici Mediterranei vs. EMÜ (26/81, EU:C:1982:318, punkt 16) ja 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon (C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 40); liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete kohta, mida on isikud esitanud liikmesriikide vastu, vt 19. novembri 1991. aasta kohtuotsus Francovich jt (C‑6/90 ja C‑9/90, EU:C:1991:428, punkt 40); 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur und Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 51) ning 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Leth (C‑420/11, EU:C:2013:166, punkt 41).


51      Vt 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 34). Vt selle kohta ka juba 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt (C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 66).


52      Vt samamoodi 11. septembri 2018. aasta kohtuotsus IR (C‑68/17, EU:C:2018:696, punkt 56).


53      Vt direktiivi 2014/104 põhjendused 3 ja 13.


54      6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt (C‑199/11, EU:C:2012:684, punktid 43 ja 44).


55      Vt selle kohta 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 32) ning 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 36).


56      Vt samamoodi 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan (C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 26); 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 60) ning 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 21).


57      Vt 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).


58      6. juuni 2013. aasta kohtuotsus Donau Chemie jt (C‑536/11, EU:C:2013:366, punkt 24). Vt kartelliga tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse kahe funktsiooni kohta ka minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punktid 59, 60 ja 71) ning kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Skanska Industrial Solutions jt (C‑724/17, EU:C:2019:100, punkt 28).


59      Samamoodi saab ka ettevõtja, kes kartelliga hõlmatud turul ise müüja või ostjana ei tegutse, osaleda sellel turul konkurentsi takistamises, piiramises või kahjustamises ja seega rikkuda ELTL artiklit 101; vt 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon (C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 26, punkt 33 jj).


60      Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 40 ja 29. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.


61      5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punktid 19, 33 ja 37).


62      Vt selle kohta juba minu ettepanek kohtuasjas Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:45, punkt 33).


63      Vt selle kohta eespool käesoleva ettepaneku punktid 66 ja 67 ning tagapool käesoleva ettepaneku punkt 132 jj.


64      Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 80.


65      Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 79.


66      Saksamaa konkurentsipiirangute vastase seaduse (Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen, GWB) § 33 lõige 3 näeb ette, et konkurentsinormide rikkumine puudutab isikut, keda „rikkumine konkurendi või muu turuosalisena kahjustab“ ja kes võib seega nõuda kahju hüvitamist (kohtujuristi kursiiv).


67      Vt Logemann, H. P., Der kartellrechtliche Schadensersatz, Duncker & Humblot, Berlin, 2009, lk 243 ja 244; Emmerich, V., teoses Immenga, U., ja Mestmäcker, E.-J., Wettbewerbsrecht, 5. Aufl., Bd. 2, Beck, München, 2014, § 33 GWB punkt 14; Heinze, C., Schadensersatz im Unionsprivatrecht, Mohr Siebeck, Tübingen, 2017, lk 191 ja 192. Aktsionäride kaebeõigust, kes nõuavad enda kahju hüvitamist, mis ei kattu äriühingule tekitatud kahjuga, pooldavad seevastu Euroopa Kohtu praktikale viidates Engelhoven, P., ja Müller, B., „Kartellschadensersatz für Aktionäre einer kartellgeschädigten AG?“, Wirtschaft und Wettbewerb (WuW) 2018, lk 602 jj.


68      Vt direktiivi 2014/104 põhjendused 38–44 ning IV peatükk „Ülemäärase ostuhinna edasisuunamine“ (artikkel 12 jj).


69      Vt selle kohta ka direktiivi 2014/104 põhjendused 11, 12 ja 13 ning artikli 2 punkt 6.


70      Vt tugilaenu suuruse ning Ülem-Austria liidumaa kahju arvutamise kohta eespool käesoleva ettepaneku punktid 13–15.


71      Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1), artikli 108 lõige 4 ja artikkel 109.


72      Vt nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), põhjendus 25 ja artikli 16 lõige 2.


73      Vt 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus CELF ja Ministre de la Culture et de la Communication (C‑199/06, EU:C:2008:79, punkt 51 jj).


74      Vt Üldkohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus Cityflyer Express vs. komisjon (T‑16/96, EU:T:1998:78, punktid 8, 43 ja 50 jj); 27. septembri 2012. aasta otsus Itaalia vs. komisjon (T‑257/10, ei avaldata, EU:T:2012:504, punktid 3, 4 ning punkt 146 jj) ning 27. septembri 2012. aasta otsus Wam Industriale vs. komisjon (T‑303/10, ei avaldata, EU:T:2012:505, punktid 3, 4 ning punkt 154 jj).


75      Soodusintressiga tugilaenud erinevad seega kaotatud toetustest, millega hüvitas Ülem-Austria liidumaa toetusesaajatele otse- ja annuiteettoetuste kaudu ühe osa nende ehituskuludest või laenumaksetest ja mis ei ole käesoleva eelotsusetaotluse ese (vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 12–14). Kaotatud toetuste puhul kattuvad kartellist tingitud põhjendamatult kõrge hinna tõttu liidumaale ja toetusesaajatele tekitatud kahjud selles mõttes, et kaotatud toetuste summale vastav liidumaa kahju, mis vastab kartellist tingitud kõrgematele liftikuludele, sisaldub kõrgemas hinnas, mida toetusesaajad kartelli tõttu maksid. Seetõttu loovutasid otsetoetuste saajad põhikohtuasjas kartelliosaliste vastu põhjendamatult kõrge hinna tõttu esitatud nõuete selle osa, mis vastab liidumaa kaotatud toetustele, liidumaale, kes esitab need nõuded nüüd kartelliosalistele; vt põhikohtuasjas esimese ja teise astme kohtu otsustes sisalduvad tõendid, millele viidatakse eespool käesoleva ettepaneku 12. joonealuses märkuses.


76      13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 97).


77      See tuleneb poolte seisukohtade esitusest kohtulahendites, olgugi et teise astme kohus lõpuks sedastas, et Ülem-Austria liidumaa lähtub oma kahju arvutamisel kaotatud investeerimisvõimalustest; vt apellatsioonikohtuks oleva Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, teise astme kohus põhikohtuasjas) 27. aprilli 2017. aasta määrus (kohtuasi nr 5 R 193/16p‑73, lk 10, 13, 48).


78      Vt selle kohta eespool käesoleva ettepaneku punkt 46 ja 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punktid 95–98).


79      Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 105–112.


80      Samasugusel konstruktsioonil põhineb näiteks Ameerika Ühendriikide õiguses eksisteeriv parens patriae antitrust actions, mis võimaldab state Attorneys Generalidel nõuda hajutatud kahjude eest, mis kartellist tingituna tekivad elanikel tarbekaupade põhjendamatult kõrgete hindade tõttu, hüvitist oma kodanike nimel esitatava ühishagiga ja suunata selliselt saadud hüvitis üldise huvi projektidesse; vt selle kohta Farmer, S. B., „More lessons from the laboratories: Cy pres distributions in parens patriae antitrust actions brought by state Attorneys General“, 68 Fordham L. Rev. 1999, lk 361 jj.


81      5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 33).


82      Vt Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, teise astme kohus põhikohtuasjas) 27. aprilli 2017. aasta määrus (kohtuasi nr 5 R 193/16p‑73, lk 30 ja 31).


83      Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 83.


84      Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 66–68.


85      5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punktid 30 ja 34).